Mis Sa siis niimoodi….Läksidki kalale. Ütlesid ju küll paar nädalakest varem, et tule ka, teeme ühe treti jõe peal, aga et nii kaugele….Pidime ju juttu ajama veel….Eks läksidki siis üksi. Üksi nagu ikka- kalale, või hoopis kellelegi vastu; aga sinna, mida mina võib-olla hoomata ei oska. Kuid eks Sina ise kindlasti tead. Teadsid ja tundsid ju palju ja paljusid. Ning uskusid sinna.
Eks Sul olnudki ikka palju inimesi ümber. Vahel avalikumalt, vahel varjatumalt. Ilma inimesteta tundsid end kehvalt. Tutvusime peaagu kolm aastat tagasi ning minu jaoks olid ja jääd Sa Üksikuks Kalameheks. Oh jah, mitte nüüd enam küll, sest on ju nüüd ühinenud vihamehed ja sõbrad; ükskõiksed ja hämmeldunud- nagu ikka ükskord Suure Loo lõpus, kus kõik väsinuna ühe lõkke ümber kokku jõuavad, jutustama vanu jahimehelugusid. Aga siiski üksik- tahtsid ikka sõita ära mööda jõge, sinna kus forellid, taustaks udune mets ning sookured. Eemale umbtiikidest, sogasest veest ja rivaalitsevast maailmast. Mere poole. Samas üksindusse, tundes igatsust pulbitseva maailma vastu, mis järjest kaugenes. Ootasid, lootsid ja sõitsid kirjutades edasi, sõudsid puhtama vee suunas. Kuni olid äkki liiga kaugel. Aga seda ainult meie jaoks.
Andruse pere, ja teid on palju, olge tublid ja hoidke kokku! Ma pole teiega kunagi kohtunud. Külla ei jõudnudki. Ärge keerake üksteisele selga, sest ka tummade suust võib tulla hüüdeid. Ka võitluses ei ihaldata teinekord mitte võitu, vaid soovi märgata, kelle poole teised hoiavad. Kuhu hoiavad need, kellest hoolitakse. Kelle jaoks sõlmitakse lipse ja värvitakse sõrmeküüsi, oleks vist Sinulik küsimine, kui Sa veel blogisse kirjutaksid? Sina ise hoolisid küll paljudest. Nagu see, keda usaldasid.
Mnjah, sentimentaalseks kisub. Sina ei hädaldanud. On nigu on nagu Sa ise öelda armastasid. Mis tähendas leppimist ja imepisikest soovi, et teinekord võiks ometi olla natukenegi teisiti. Lootmast head. Ega ma ei teagi, mis see Sulle maksma läks. Liiga lühike oli tutvus. Kummardus eemalduvale paadile. Aitäh, et vahel kuulata viitsisid. Ja vaata, udust kerkivad uued paadid, piki jõge, üksteise järel. Sest nii tahaks ju veel juttu ajada…..
teisipäev, 26. juuli 2011
laupäev, 26. märts 2011
Eesriie
(Kiri, mida pole)
Andry on minema jalutanud. Siis mindi, ja polnud enam tagasivaatamist, nagu öeldi kusagil jutus. Aga Sinu puhul piilutakse siinpool eesriiet ikka üle õla edasi, ka saalist lahkudes- äkki on Jutuvestjal, nagu end ka ise nimetasid, veel midagi lisada?
Jutuvestjal, kes vestis loo ja laulu välja ka täiesti okslikust ja kõverast puidutükist. Vist siiralt, nagu on nüüd korduvalt öeldud. Võib olla. Tõeline Jutuvestja ei saa ju olla alati siiras. Müksude andja ei peagi olema alati siiras. Müksude, mis on märkamatud, aga liigutavad üsna suuri asju. Lükkavad käima inimesi, kes on maha kantud või ära aetud. Panevad märkama uusi külgi, mis esimesel külastusel märkamatuks jäänud. „Näe, siin ju veel üks uks,“ nagu ise sellise tegevuse kohta öelda armastasid. Manipuleerimine võib olla hoopis, aga kantud ikka soovist märgata ise ja panna märkama teisi uusi teid ja väravaid omanäoliste vahel. Eriti neid, mis põhivoolust kõrvale jäänud on. Tekitada uusi küllakutseid ja kaaslasi. Inimene ei pruugi olla teisele vend, aga ta pole kindlasti teise tööriist, käepikendus, mängukann või lihtsalt vähemväärtuslik ja olude sunnil sallitav kaaslane. Samas ikka ja alati kerge tera oma juttude sisse; vilja- või noatera—aga midagi liikuma suunates ning mahajääjaid porist puhtaks raputades. Jutuvestjatel peab olema hea mälu- nii hea, et vahel peavad nad mäletama ka seda, mida pole mitte kunagi olnud.
Ole see, kes oled, nagu Sa olid. Nojah, võib olla. Kui näed ja tead, kes oled ja olid. Üldjuhul mitte. Nagu ise tead, ei näe me pahatihti teiste pähe ega juttudesse. Ja ei oska ka öelda, mis maksis Sulle enesele see, et olla selline, nagu oled. Eluteatrile ei ole alati odavaid pileteid- ei olnud neid sinulgi. Aga sellegipoolest oli seal, kuhu elus astusid, saal ikka täis. Sinu kuulajaid. Ja kes oli kord tulnud, see tuli ka edaspidi.
Parafraseerides Sind ennast (küll veidi leebemas sõnastuses)- see on pagana hea, et sa ka siin kõigi nendega jännata viitsisid. Liivakastis, arvuti taga, kanuus või lihtsalt koos suitsu tehes. Ehtandrylikult- müksuga, kiitvaid või tõrjuvaid kõverteid pidi, tihti hoopis õlgsandaali lagipähe asetades ja ise minema jalutades. Sandaalid olid väga suured, ja suur sa isegi. Tuli alt üles vaadata, ka nendel, kes harjunud vaatama ülalt alla.
„Onu Andry on väga hea; ta tõi meile ükskord ka koera kaasa, mängida,“ ütlesid Sinu kohta meie pere kaks vähemat kasvu, aga seda suuremat Sinu sõpra. Nemad näiteks said sinu sandaali sisse torgata oma mõlemad jalad.
„Ära kirjuta nii pikalt ja pane taandridasid kah,“ tuletasid vahel meelde. Just. Teen lühidalt.
Me ei pööra nüüd siin liigset tähelepanu sinu olekule ega isikule. Nagu ütles üks sõjamehe ema poega ristilt maha võttes. Sest suur mäng läheb edasi. Esimene vaatus jäi ootamatult lühikeseks, nagu ikka keerukama süžeega etenduse puhul. Jutuvestja on lihtsalt ära jalutanud. Nii nagu sadu kordi varem- ootamatult. Nii nagu ei kunagi varem. Eesriie on langenud. Ja need, kes selle taha ei pääse, aplodeerivad Sulle. Lootusega- ehk trehvab kunagi veel mõnes saalis?
Andry on minema jalutanud. Siis mindi, ja polnud enam tagasivaatamist, nagu öeldi kusagil jutus. Aga Sinu puhul piilutakse siinpool eesriiet ikka üle õla edasi, ka saalist lahkudes- äkki on Jutuvestjal, nagu end ka ise nimetasid, veel midagi lisada?
Jutuvestjal, kes vestis loo ja laulu välja ka täiesti okslikust ja kõverast puidutükist. Vist siiralt, nagu on nüüd korduvalt öeldud. Võib olla. Tõeline Jutuvestja ei saa ju olla alati siiras. Müksude andja ei peagi olema alati siiras. Müksude, mis on märkamatud, aga liigutavad üsna suuri asju. Lükkavad käima inimesi, kes on maha kantud või ära aetud. Panevad märkama uusi külgi, mis esimesel külastusel märkamatuks jäänud. „Näe, siin ju veel üks uks,“ nagu ise sellise tegevuse kohta öelda armastasid. Manipuleerimine võib olla hoopis, aga kantud ikka soovist märgata ise ja panna märkama teisi uusi teid ja väravaid omanäoliste vahel. Eriti neid, mis põhivoolust kõrvale jäänud on. Tekitada uusi küllakutseid ja kaaslasi. Inimene ei pruugi olla teisele vend, aga ta pole kindlasti teise tööriist, käepikendus, mängukann või lihtsalt vähemväärtuslik ja olude sunnil sallitav kaaslane. Samas ikka ja alati kerge tera oma juttude sisse; vilja- või noatera—aga midagi liikuma suunates ning mahajääjaid porist puhtaks raputades. Jutuvestjatel peab olema hea mälu- nii hea, et vahel peavad nad mäletama ka seda, mida pole mitte kunagi olnud.
Ole see, kes oled, nagu Sa olid. Nojah, võib olla. Kui näed ja tead, kes oled ja olid. Üldjuhul mitte. Nagu ise tead, ei näe me pahatihti teiste pähe ega juttudesse. Ja ei oska ka öelda, mis maksis Sulle enesele see, et olla selline, nagu oled. Eluteatrile ei ole alati odavaid pileteid- ei olnud neid sinulgi. Aga sellegipoolest oli seal, kuhu elus astusid, saal ikka täis. Sinu kuulajaid. Ja kes oli kord tulnud, see tuli ka edaspidi.
Parafraseerides Sind ennast (küll veidi leebemas sõnastuses)- see on pagana hea, et sa ka siin kõigi nendega jännata viitsisid. Liivakastis, arvuti taga, kanuus või lihtsalt koos suitsu tehes. Ehtandrylikult- müksuga, kiitvaid või tõrjuvaid kõverteid pidi, tihti hoopis õlgsandaali lagipähe asetades ja ise minema jalutades. Sandaalid olid väga suured, ja suur sa isegi. Tuli alt üles vaadata, ka nendel, kes harjunud vaatama ülalt alla.
„Onu Andry on väga hea; ta tõi meile ükskord ka koera kaasa, mängida,“ ütlesid Sinu kohta meie pere kaks vähemat kasvu, aga seda suuremat Sinu sõpra. Nemad näiteks said sinu sandaali sisse torgata oma mõlemad jalad.
„Ära kirjuta nii pikalt ja pane taandridasid kah,“ tuletasid vahel meelde. Just. Teen lühidalt.
Me ei pööra nüüd siin liigset tähelepanu sinu olekule ega isikule. Nagu ütles üks sõjamehe ema poega ristilt maha võttes. Sest suur mäng läheb edasi. Esimene vaatus jäi ootamatult lühikeseks, nagu ikka keerukama süžeega etenduse puhul. Jutuvestja on lihtsalt ära jalutanud. Nii nagu sadu kordi varem- ootamatult. Nii nagu ei kunagi varem. Eesriie on langenud. Ja need, kes selle taha ei pääse, aplodeerivad Sulle. Lootusega- ehk trehvab kunagi veel mõnes saalis?
teisipäev, 16. märts 2010
Tekstist puuduv ON
Põhjuslik seos, juubelid ja läti mehed ruulivad. Selle jutu põjustasid kolm asjaolu: ammu pole kirjutanud, Andrus mainis oma blogis lätlasi ja eelmise aasta lõpupoole jõudis üks musta värvi raamatusari ümmarguse numbrini. Meenusidki sealt kaks s-lõpulise nimega meest (kes paraku aga polnud teps mitte lätlased). Chalmers (Alan ikka, et mitte segi ajada) ja Jaspers. Mõlemad raamatud ilmusid sarja algusaastatel, pakun kümmekond aastat tagasi, seetõttu ka paremini meeles. Intrigeerivate pealkirjadega „Mis see on, mida nimetame teaduseks?“ ja „Aja vaimne situtsioon.“
Igati asjakohased küsimused ju praegugi- teadusliku mõtteviisi kõnetorudeks kipuvad inimesed, kes...eeee.....no ütleme, et kellele kipub teadus rohkem olema totalitaarseks tsensuuriks mingitel (no tavaliselt mitte eriti teaduslikel) ettekäänetel, ja vaimsuse eeskõnelejaiks (situatsioon on liiga keeruline sõna) loevad end eelmiste oponendid, kelle vaimsust aga paraku ei ole, noh ütleme, igakord niiväga kerge aimata :-) Pole vist vajadust lisada, et vaimsusest rääkimine toimub teinekord hoopis mingis kõrgendatud erutuse sesiundis, mis küll palju poolehoidjaid leiab, aga ülejäänuile seda õlgukehitamapanevalt mõjub.
Et keegi ei tunneks end enesekindla võhiku poolt asjatult puudutatuna, siis peaksin ehk leidma siia ka mõned näited, aga milleks- ümber vaadates on udused omanäolisused niigi igasugu tsiteerimiste ja viidete taha ära kadunud, ja miks pagana päralt peaks keegi huvi tundma minu raamatutest mahakirjutamise oskuse või netist pasteerimise kogemuste vastu?
Teaduse kohta arvab vist küll iga teine inimene, et eeskätt peaks teadus andma edasi, kuidas asjad tegelikult eksisteerivad ja käivad. Paraku õõnestab seda veendumust järjest enam arusaam, et kui me väidame midagi paistvat just sellisena, nagu vaatlused ja katsed, teooriad ja mõttekonstruktsioonid näitavad, kes meist siis ikkagi astub sammukese väljapoole ja kinnitab, et jah, see asi eksisteerib tõesti ka tegelikult nii, nagu paistab. Seetõttu võib järjest enam näha, kuidas tõe korrespondentsiteooria prügikasti vajub ja mõjususe kriteeriumid esile tõusevad. Selles mõttes, et toimib tõhusalt ja sobib hästi eelnevate poolt jäetud auku nagu puzzletükk.
Eks kasuta me ikka eelkõige töötavaid mudeleid, mitte mingit kõrgemalseisvat tõde (misiganes see ka tähendama peaks). Kui nüüd keegi tahab Chalmersi juures otsida kõigest hoolimata mingit läbivat kõrget sõnumit, siis tundub selleks hoopis „püüd kättesaamatu poole“ (oli ta ju ikkagi filosoof). Lihtne, eks. Kunagi loetud lasteraamatus oli poiss, kes püüdles tüdruku järele, sellel aga järjest uued ulmelised soovid. Poiss üritas neid soove täita, tüdruk aga selle ajaga juba järgmise sooviga kaugel eemal. „Unistus ja Mõte,“ vist lookese pealkirjaks. Ülevaatlik ja lihtne, eks.
Raske ju uskuda, et teadus ei ole sünonüümiks maailma õige seletamise viisile. Pigem saab rääkida meetodist- visa töö ja kriitilise meelega väljatöötatud meetodist. Püüdlusest, mille juures on suurt rõhku pandud taaskontrollivõimalusele ja arusaamale „loeb see, mis kättesaadav kõigile.“ Ideaalvariandis absoluutselt kõigile ja alati. Kui teadlasi lugeda, võib olla kindel, et vennad on asjaga tõsiselt mütanud. Räägime siin nüüd ideaalvariandist, eks. Uskugem siis head teadust. Tavaelus kipub mõnigi bioloog, müstikaguru, fundamentalist, poliitik jne teaduse nime all või siis selle vastu võideldes ainult omi emotsioone peegeldama, ja kui ta just tahtliku reklaami või manipulatsiooniga ei tegele, siis tähendab see lihtsalt seda, et mõni asi käib talle niiväga pinda, et mõttekäigule kontrollimatuid keerde juurde lisab.
Tänapäeva infotulvas on paraku väga raske kindlaks teha, mis pelgalt fantaasiavili või ärapanemissoov ja mis mitte. Mis asi töötab ka praktikas ja mis mitte (siit muidugi küsimus, kas praktikast piisab ikka kobedaks tõekriteeriumiks). Eriti raske veel kui keegi sügava silmavaate või rikkaliku infopangaga „õige vaate“ esindaja peale käib ja kuldset mett (või kuldset s...a) meedias ja kõnepuldis voolata laseb. Apelleerides keskmise inimese üksindustundele ja orienteerumisvõime puudumisele info ülekülluse tingimustes.
Mingisuguse tõemonopoli tutvustamine algab juba koolis. Tavakoolis ja pühapäevakoolis ja erikoolis ja õhtukoolis ja misiganes koole veel olemas.Tavaliselt otserünnakuga. Paljutki koolis õpitut korratakse ka igapäevavestlustes nagu arusaamatuid loitse, aga seda kindlamas usus. Tegelikult vist sarnaneb keskmise inimese arusaam (jaa-jaa, on olemas selline keskmine inimene antud kontekstis) teadusest ikka rohkem XIX sajandi seisukohtadega, või mis? No katsuge seletada näiteks lastele oma sõnadega, miks väikese pikkusega raadiolained õhus üheks suuremaks kokku ei kleepu, kuidas arvu nulliga astendades ühe saab, kas piisavalt väikese läbimõõduga pulka saaks aatomite vahelt läbi pista, või mõtestada neile lahti religioonitemaatikat, siis on näha, kuidas mõte kipub selgituste käigus ikka ja jälle üle-eelmiste sajandite teadmiste-uskumuste kandist tuge otsima :-). Rääkimata selliste mõistete lahtiharutamisest nagu energia, integraal või geen. Meenutab rikkis ikooni arvutikuvaril, iseenesest justkui oleks, ainult peale klikkides ei avane midagi :-). Rääkimata sellest, et teadusega täiesti haaramatut tööd teeme siis, kui tegeleme igapäevaste väärtuste temaatikaga.
Lõppeks pidagem meeles, et teadlaseks saadakse ikka ka samamoodi, nagu ka treialiks, IT-meheks, ajakirjanikuks, ohvitseriks või hooldusõeks, ei maksa unustada. Selles mõttes, et osad järgivad kutsumust, osad juhust, osadest saavad omal alal tegijad ja osadest küljesrippujad, osadest targemad, osad jäävad rumalamateks. Lisaks veel inimlik irratsionaalne, mitte ootuspärane, ümbritsevast olustikust tingitud faktor, mis mõnda asja summutab ja teist ülevõimendab (kuradi palju asju vist, mida arvame olevat seotud just inimese eluvalikuga, näiteks teadlane tark ja põhjalik, kirikuõpetaja laitmatu, arst kompetentne, raamatukogutöötaja laia silmaringiga, kasvataja lastearmastaja, ehitaja kuldsete kätega jne). Nii et ei midagi üleloomulikku, kõik tuleb visa tööga ja juhusliku sattumusega, mis isegi praktiliselt samades tingimustes uuesti ei kordu. Kuidas tõde defineerida tundub mitmeti mõistetav, vaieldav ja segane, aga raske leida inimest, kes vähemalt korra tõemõistet suhu pole võtnud ja sellele apelleerinud. Seega võime eeldada, et vähemalt mõnes olukorras eeldame me mõnikord vaikimisi, et tõde on olemas, kättesaadav, üheselt mõistetav ja peegeldab, kuidas asjad tegelikult eksisteerivad.
Tihtipeale kiputakse segi ajama ka defineerimist (mis vististi ju mingi kokkuleppelise tähenduse määramine) „olemuslike“ omaduste kirjeldamisega, mis paraku jääb ebaselgena teaduslikust metoodikast kõrvale. Näiteks elu defineerimine bioloogia poolt ei pea teps mitte andma mingit üksikasjalikku (aga samas lihtsat ja kokkuvõtvat) piiritagust olemuslikku seletust, mille tajumine ikka ainult intuitiivselt võimalik, vaid kirjeldama vastavust teatud omadustele jne. Ei ole isegi enam naljakas jälgida püüdu rakendada näiteks bioloogiat otsesihtimisega väärtusküsimustes. Kusjuures eriti veider, et seda ei tee niivõrd bioloogid ise (kes lihtsalt püüavad teadlastena küsimustest mööda laveerida), vaid pigem püüavad vastuväitjad teaduslikkuse sildi alla toppida ala, mis paraku selle meetodi alla kuidagi ei käi, ei Popperi ega Feyerabendi järgi, kui nüüd Chalmersi selgituste juurde tagasi tulla. Küsimustel „kelle jaoks päike paistab?“, „kuidas rakud teavad, et neist peavad tulema just naha- või maksarakud?“ paistab lihtsalt poeetiline või provotseeriv (vastaja suunamine mingite enda kahtluste või uskumuste poole) tagapõhi, mitte teaduslikult põhjendatud vastuse ootus, mida polegi võimalik anda. Ja minu arust tasuks siin meeles pidada, et hoiaku ja „õige“ vastuse ootuse annab eelkõige ümbritsevad olud ja keskkond, mitte niivõrd teadmised ja isikuomadused
Me ei küsi, kustkohast paekivitükk teab, et ta peab haamriga pealelöömisel purunema ega oota vastust küsimusele, millel puudub lähimates tähendusväljades igasugune vaste, nagu „kelle kaugusel lonkab kollane?“ Veelkord- küsimuse teaduslikust seisukohast tagasilükkamine ei tähenda, et midagi oleks vale (no pagan ju seda teab, mida küsimuse esitajad ootasid :-)). Näiteks selline väide- eneses küllalt kaua ja sügavalt kaevanuna leiad alati omakasupüüdliku soovi. See ei pruugi olla vale mitte ühegi tõekäsitluse järgi, aga teaduslikult kõlab see mõttetuna (näide ise on muidugi primitiivne ja pigem poeetilise kõlaga, aga käib kah). Kui ka omakasupüüdlikkust ei leia, pole sa endas urgitsenud võib olla „piisavalt kaua?“ Teaduse kui meetodi eelist peaksime nägema ikka eelkõige enesekriitikas, igaveses muutumises olevas protsessis ja kõigile kättesaadavuses (noh vähemalt neile, kes piisavalt kaua punninud :-)) ning ainukeseks dogmaks dogmade puudumine. Tegelikult piiratakse korraliku teaduse puhul ikkagi konkreetne temaatika ning seetõttu saaks rääkida ikka ainult mingi probleemi teaduslikust lahkamisest, mitte mingist üldisest maailmale teaduslikust lähenemisest, misiganes selle all ka mõeldud.
Kui jätta kõrvale populariseerivad teosed sellistelt kahuritelt nagu Dawkins või Sagan, kes lööksid läbi (ongi juba löönud) ka ilukirjanike seas, siis kõlab teaduslik keel ju suhteliselt kuivalt. Pühitsematule lugejale igavalt, võib olla ka asjaosalistele endile :-). Filosoofilist esseed tundub oluliselt lihtsam kirjutada kui täppis- või loodusteaduslikku tööd (ma pean silmas muidugi alg- ja kesktaset, samuti populariseerimist; ei kavatse võrrelda võrreldamatut, st mingeid distsipliine ja harusid iseenesest, veel vähem vastandada; ja võrdlesin ju kah ainult raskusastet vastupanus inimtöötlusele; kes ei usu, võib ju ise praktikas järele proovida :-)), seetõttu kasutavad ka viimaste asjatundjad oma loomingus ikka rohkem filosoofilist, arutelulist, mõtisklevat suundumust. Niisama väitmine, et ühed mõttelennud teaduslikumad kui teised, kõlab muidugi silmakirjalikult ja küündimatultki, aga vahe pigem selles, et ühed müttasid enne filosoofia roosadele patjadele puhkamajäämist ka tõsise uurimistööga, teised aga tuginevad ainult oma muljetele, eelkäijate kogemustele ning lennukale fantaasiale. Ja samas ei väsi kordamast- ka need võivad olla mingis olukorras eelistatumad lähenemised, paremad, tõesemad, jne.....lihtsalt mitte teaduslikud. Niisuguste tõdemuste poetamine tundub muidugi, olenevalt kontekstist, osade silmis jällegi lohutavalt üleolev, nagu XIX sajandi plantaatori oma, et küllap leidub ka neegrite hulgas korralikke inimesi, näiteks meie majateenija. Kuigi ütleja kehakeel ja intonatsioon näost näkku nähes mitte midagi sellist oma arust ei väljendaks.
Ja siin jõuamegi üksteisest arusaamise problemaatikani. Aga riivame enne korra Jaspersit kah.
Korraks tagasi põigates, ainukese puudusena saa Chalmersile ette heita täielikku tühja maad (no ta oleks võinud natukenegi pingutada, et ka massidele meeldida :-)) küsimuses, kuidas inimene ikka aru peaks saama, millistel juhtumitel puudub teaduslikul meetodil asendaja. Ilmselt eeldas Chalmers siin teaduslikku järjekindlust (just järjekindlus on veel üks teaduslikkust iseloomustav omadus, eespool unustasin mainida), mis ühte meetodit vähimagi võimaluse olemasolul siiski eelistama peaks (kusagilt peab ju alustama). Tavaliselt inimene ei eelista ja ootab juhiseid, mis lisaks veel tugineksid tema enda eelnevatele olekutele. Sellepärast, et ei olegi võimalik järgida sajaprotsendiliselt ühtegi seadust, normi, ettekirjutust ega tava, kuna alati leidub ümbritsevate olude tõttu sadu lisatingimusi, mis asja mõtte ära nullivad.
Arusaadavalt ei sobinud teaduslikud mudelid hästi tuleviku kirjeldamiseks (õigemini- kui ka sobivad, ei ütle see meile eriti midagi tarka; umbes nagu filmis, kus peategelane minevikku iseenda eelkäijat tapma läheb) seetõttu lõikab Jaspers ruumi sisse teisest avausest ja väheke teist keelt kasutades. Mitte, et ma nüüd teaks, mida ta öelda tahtis (no ei tundnud isiklikult ja ta praeguseks ju surnud kah) ja kuidas täpselt reageerima peaks.
Aga siin tulebki mängu vaimne situatsioon. Esiteks taandub see küsimusele, kuidas näeme maailma. Vaevalt nüüd keegi tänapäeval niiväga otseselt vastandab, aga kumb oli enne- muna või kana? Bioloogi jaoks kõlab küsimus totralt, enne olid eelkäijad, ainuraksed ja tulepilv. Sama ka küsimusega, kumba pidada primaarseks- muutuvat või jääva? Samas jões sumajad, kui nad just elust täiesti tagasi ei tõmbu, peavad arvestama muutustega ja kõike voolavana nägijad mingites kohtades konksud seina lööma, et mitte maa ja taeva vahele rippuma jääda.
Tihti laskutakse ka väitlustes vahvate sõnamängudeni. Kas ilmneb tõde selles, et tõde ei ole? Aga see ju siis tõde? Ja teine, et kas algpõhjuse olemasolu rikub põhjuslikkuse mõiste või mitte? Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres ja pealik ütles ühele neist: jutusta meile muinasjuttu. Hästi, ma jutustan, vastas röövel ja alustas: oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit.......
Või siis küsimus, mida tähendab kõikehõlmav ja kõikvõimas? Kas kõikvõimas võib olla ka kõikehävitav (sealhulgas iseend)? Need ainult sõnad, nagu laulusalmgi ütleb, sest inimese mõttekäik uitab ikka lineaarseid radu pidi, arvestamata (ega polegi ju vist eriti võimalik arvestada), tagasisidet iseendaga ning hoomamatut välistingimuste pundart.
Igavese muutumise protsessi vaatleb ka Jaspers oma situatsioonivaatluses. Vaimse situatsiooni otseses defineerimisest hoiab ta küll kõrvale, aga annab mõista, et see ilmneb selles, kuidas inimene iseenesest on (oo, kui hästi selle sõnakillu või –kõlksuga mängida saab, ilmekuse huvides koristasin ma siin sõna ON igalt poolt mujalt tekstist :-)), kuidas ta asjadest aru saab, mida teada võib ning mis tast tulevikus saab. Tundub, et ei ole vaimse situatsiooni määratlemine enam kaugeltki otsesihtimisega religioosne (kuidasiganes me seda mõistet ka seletada püüaksime) nagu suurte mõtlejate esituses veel mõned sajandid tagasi. Kuid paraku jääb selles mõttes mõiste selgitamine oluliselt hägusemaks. Siin vist kerge üritada iseennast ninast hammustada, mida teeb ka Jaspers (aga teame me üldse kedagi, kes ei oleks oma mõttekäikudes vähemalt korra lootusetutesse vasturääkivustesse takerdunud? Või mõnda distsipliini, kus vasturääkivused puuduksid?) väites vaimset situatsiooni (veelkord, misiganes see ka ei tähendaks) pidevalt muutuvaks protsessiks, mille (ära)tundmiseks ta siiski üsna kindlaid kriteeriumeid ja õpetussõnu välja käia oskas. Oma maailmavaadete poolest oli Jaspersil vist väga raske omal ajal üldse kuhugi sobituda. Kristlik mõtleja ise, seda küll, aga filosoofina kõikidel iseseisvalt selles veenduda või seda ümber lükata lastes. Samas püüab ta just filosoofina inimolemisest kaugemale küünituda, soovitades hüljata terviknägemise (hea filosoofia) kasuks nii antropoloogia, sotsioloogia kui ka psühholoogia või kui kontekstuaalselt täpne olla, siis rassiteooria, marksism ja psühhoanalüüs.
Siin jõuame muidugi jällei punkti, kus etteheited ammuunustatud lugude kaasaegsesse maailma kaasavedamise ja seal ümberlükkamise kohta oleksid õigustatud (seda eriti psühhoanalüüsi puhul), aga nagu öeldud, kollektiivne arusaam liigub alati eesrindlikust mitukümmend (kui mitte sadakond) aastat maas. Kes ei usu, vaadaku oma laste õpikuid, kohustusliku kirjanduse nimekirja või süvenegu väheke õppemetoodikasse (õigemini selle puudumisse).
Vaimse situatsiooni üheks osaks märkab Jaspers elitaarse ja egalitaarse vastuolu. Aga kas ei tundu, et seegi eelmise sajandi vastuolu? Praeguseks juba hoopis teistsugune vaimne situatsioon.Üksikisiku ja tsunfti vastuolu. Väiksema ja suurema vastuolu. Ja huvitaval kombel ei suuda ta leida seost läbi aegade tuntud rohkem või vähem teaduslike või aja- ja ruumiüleste näidetega. 80/20 või siis 99 vs 1 seal karjaseloos. Viimane muidugi kena näide ja asjakohane näide, aga kuivõrd seda põhimõtet tänapäeva ühiskonda laiendada võimalik, ei oska mina täpselt öelda. Igatahes tundub see ka täiesti maiselt normaalne, et minnakse appi nõrgemale (kui ei usu, kujutlege oma enneaegset last kuvöösis) ja hüljatakse see, kes tugev ja abi ei vaja.
Aga probleemiks kerkib (liigume nüüd Jaspersi juurest järjest kaugemale), et kiputakse minema lõpuni. Olgugi, et loodus äärmusi ei salli. Kuni selleni, et mis ma pagarilapsele saia pakun, ütles pagar ja kiskus oma lapse suust saia ära.
Nii et hoopis see, kuidas aidata nõrgemat ja takerdujat nii, et ülejäänud 99 vahepeal laiali ei lenda, kerkib tänapäevase vaimse situatsiooni põhiküsimuseks. Ei suuda vist kujutada keegi ette karjast, kes higi tilkudes kord üht, kord teist utte abistama jookseb. Kuigi peaks ja oleks õige.
Ei saada kuidagi mööda dualistlikust vastandamisest, mina ka ei saanud (kas jätta kari või jätta üksik, aga midagi tuleb millegi jaoks ju loovutada, et mitte öelda ohverdada), ega läänemaisena ilmselt ei saagi. Miskisugusest hegellikust ületavast sünteesist peale teeside kokkupõrget, veel vähem nagarjuna tetralemmast pole juttugi. No tetralemmast ei saagi juttu olla, vähemalt niikaua kui neljandat võimalust defineeritakse „ei ole see ega selle vastand.“ Sellise tõlgenduse kohaselt (muidugi saab sellest rääkida alles siis, kui Euroopas kaugemast Aasiast pärit tekste ja mõttekäike rohkem kultiveerida üritatataks, no vaadake kasvõi sedasama kõne all olevat ja juubelit pidanud Avatud Eesti Raamatu sarja, ei ole sealgi midagi rõõmustavat) saaks libiseda kergelt väiteni, et iga lauset ja tema vastuväidet tuleks lugeda mitte täiesti kasutuskõlbmatuteks, vaid lihtsalt hüljata need antud kontekstis, kuna on olemas paremaid lähenemisnurki. Paraku minu arust sellist päris puhtpragmaatilist lähenemist Nagarjuna küll silmas ei pidanud. Kuna ma ju kindel ka pole (originaalkeelt ei mõista ja interpreteerijate mõtteid täpselt ära aimata kah mitte), siis saab kindlamaks jalatoeks kasutada hoopis viiendat lähendust- asja igakülgse ja universaalse ja olemusliku selgitamise püüdega jõuame alati lõpuks lootusetute vastuolude rägastikku. Absurdi. Mida lõppeks siis vist usume, nagu ka paljud suured mehed (ja-jaa ma tean, et hoopis erinevates kontekstides küll, aga siiski) väitnud.
Et mitte tekitada siin asjatut elevust, mainin rahustuseks, et ega seejärel ei juhtu üldjuhul midagi hullu. Kes sukeldub filosoofiasse, kes käega lüües tagasi igapäevarutiini. Mõni asub luuletama ja mõnel tekib sügav rahuolutunne. Mõnel langeb absurdijõudmise hetk kokku pöördumisega, kust pole enam tagasivaatamist, ei pidanud siin mitte surma ega vaimuhaigust silmas. Ja enesetapjaid ja segiläinuid on muidugi kah. Kusjuures eelpool mainitute endi määratlused ja sügav sisemine arusaam ei pruugi loomulikult minu omaga kokku langeda ning demagoogina saaksin ainult hõisata, et järelikult on seegi hea näide vastuolu ilmnemisest, mis lõppeks absurdini juhatab.
Aga kuna lause „ükskord jõuavad kõik absurdini,“ ei ole ka teaduslikult kuidagi aktsepteeritav (sest alati saab öelda, et päris kõigi jaoks pole see „ükskord“ ju veel kätte jõudnud), ei maksa seda loomulikult ka mingi tõe pähe võtta :-)
Absurdini jõuab keelemängudes eriti lihtsalt. Näiteks kuidas saab mitte sallida sallimatust või mis oleks siis, kui oleks olnud teisiti. Ääretuid ääretingimusi või iseenese sekkumist iseendasse. Lõppeks võiks absurdina võtta ka kausaalsuse printsiipi, vähemalt liiga kaugele tagasi mõtlemisel :-). Nii et igal juhul- ilma absurdita ei saa ei teadlane ega muu indiviid, kui ta vähegi mõelda viitsib. Tänapäeval rakendatakse sellisesse olukorda jõudnuna sümboolikat, märgiliste tähendustega opereerimist, semiootilisi lähenemisnurki jne, et absurdi veidikenegi edasi nihutada ning eks sellega ole kah nii nagu kellaga, et käib ja käib, aga seinani ei jõua.
Tavaliselt pöördutaksegi tagasi, maailmapildi osa juurde, mis juba selginenud. Mõned üritavad aga edasi. Tagasi Jaspersi juurde tulles, ka tema viipas edasi. Õigemini jättis absurditeema kui segasevõitu vahele. Kuid mis sellisel juhul edasi peaks saama, jääb nagu muinasjuttudes igaühe kiivalt hoitud saladuseks. Vahel küll elavat interpreteerimist ja keskustelu leides, aga liialt selgelt väljendatud seisukoha võtjates alati kahtlusi tekitav. Kusjuures (siin tasub meeles pidada)- kõhkluse olemasolu eriti suurtes küsimustes võimaldab kahtluse kõrvaleheitmist madalamate probleemide lahendamisel, sest mida paganat raisata oma energiat igapäevaelus eeslina „kõik on samaväärsed ja ühteviisi võimalikud ja võib olla ka ühteviisi väärtuslikud“ heinakuhjade vahel sipeldes. Konks seina, õigemini eelkäijate konksust kinni ja võib minna rahulikult lõunat sööma või sooja mere äärde peesitama. Või kuidas?
Jaspers jätabki absurditeema kus seda ja teist, lööb ammutuntud konksu seina ning viib jutu mujale, iseloomustab tänapäeva mõttelaadi, mida nimetab asjalikkuseks. Kuna see nõuab kõigile mõistetavat lihtsust, siis ühtlustuvad käitumismallid ja prioriteediks saab ühtne ja õige suhtlemine. Kõike, mida saab teha, saab teha lühiajalises perspektiivis, seetõttu seisavad au sees inimesed, kes teevad kõike kiiresti, ilma puhkamata, põledes, aga ilma süvenemata. Kas jah?
Süvenemine siin vist tõesti probleemiks. Ega kiirmarsil niiväga ei süvene, aga ivapigem vastuste olematuses, kui nii öelda võib. Milleks sinna eelpool mainitud absurdi ikka püüelda, parem mütata vastust andvate küsimustega, neidki piisavalt. Seda enam, et tavaelus ei pruugi väga keerukate konstruktsioonidega arvestada. Maa peal seistes piisab Newtoni-aegsest füüsikast küll, pole vaja mingeid moodsaid abstraktsioone, või kuidas?
Näitena võib tuua tahtevabaduse. Ükskõik kuidas me seda ka eitaks (tundub, et ka mina ise pigem eitan), käitume me igapäevaelus, nagu oleks see olemas. Mõistus ütleb, et see on illusioon, aga ega see ei sega. Üks juba ette õiget vastust lootev küsimus selle kohta oli, et kas sa läheksid mingisse kambrisse, kus sind viidaks hüpnoosisarnasesse seisundisse, kus viibiksid täielikus õnnes ja rahulolus jne või eelistaksid igapäevast elu valikute tegemiste, võimalike ebaõnnestumiste ja muu sarnasega. No miks ma ei eelista, küsiksin ainult, kas teised kah tulevad ja millal hüpnoosi mõju lõpeb, eks :-) Miks mitte, kui kindel, et asi kestab igavesti. Aga kuna selles kahtlemine on paljude asjade alus, siis muutub näide (nagu väga paljud õpiku- ja loengunäited)......eeee......no ütleme, et mitte väga mõttekaks :-). Samaäärne võiks olla küsimus: no ütle, miks sina tahad olla kole?
Vist peaks lisama midagi ka Jaspersi „planeedi kui toorainevabriku“ kohta, seoses tänapäevase situatsiooni väljakujunemisega, aga see teema hakkab tegelikult juba ära tüütama. Igasugu rohelised mõttekäigud võivad olla iseenesest väga kenad, aga ilmselgelt tuleb puudu üdini mõjuvatest eeskujudest, mis ei mõjuks pealetükkivalt populistlikult, moraalitsevalt, silmakirjalikult või isegi lihtsalt totakalt.
Niisiis ei ole ühtset vaimset situatsiooni korraga kõikidele inimestele, väidab Jaspers. Aga läbilöök on garanteeritud ainult ühtedele: asjalikele. Kes tänapäeval oskavad printeripaberi pähe kohvi osta, ingliskeelset CV-d koostada, puhkavad Hurghadas, tunnevad PowerPointi ja sõidavad isegi Tallinnast Narvasse ainult GPS-i järgi. Keel lihtne ja vajadused standardsed; töö, hobi, meelelahutus ja mõttetöö ilusasti portsudesse jagatud.
Eks jah jätkusuutlik ilmselt, vähemalt niikaua, kuni ärksamatel pliiatsitel villand saab. Ükskord avastavad, et varem tuttavad väljendid kõlavad kuidagi kokkusobimatult ja liiga kõrged-madalad helid jäävad üldse kuuldeulatusest välja.
Minu arust saabki tegelikuks aja vaimseks situatsiooniks ühise keele kadumine. Keel võib küll sama olla, aga ühtemoodi arusaam kaob. Pillid ei kõla enam kokku ja „tuba täitsid dissonantsed toonid“, kui ühte vana kupleelauljat meenutada. Lõpuks ei suuda isegi teadus tagada kriteeriumit „kõik on kõigile ühteviisi kättesaadav.“ Mingis mitmeaastataguses Akadeemias (aga äkki ka mujal, pead ei anna) oli jutt, kuidas Ameerikas üleskasvanud ja sealsed kõrged koolid lõpetanud aafriklased (antagu mulle selline primitiivne üldistus andeks, ma tõesti lihtsalt ei mäleta, millisest keelest ja rahvusest täpselt jutt oli ning ma luban, et ei pahanda ega solvu, kui nemad meid vastutasuks euraaslasteks või indougrilasteks nimetavad) mõistavad rahvusvahelistes kooslustes inglise keelt anglosaksidest oluliselt erinevalt, mis tekitab raskusi aruteludel ja teemade tõlgendamistel.
Mida väiksem kooslus, seda lammutavamad keeleerinevused. Kuna korraga saabub elamusi ju tavaliselt rohkem kui ühest allikast, siis lõpuks mattub kogu vastuvõtt ühtlasesse mürasse. Inimesed ei saa enam üksteisest aru, kui just väga lihtsate väljenditega kõrva ei karjuta. Suust tulevad sarnased häälitsused, ühed ja samad häälikud analoogilises järjekorras põhjustavad sarnaste liigikaaslaste (no tänaseni kehtib veel väide, et inimesed kõik sarnased, kas siis bioloogiliselt, jumalanäolisuse poolest või mõnda muud teed pidi, vahet pole) kõrvus ilmselt ühtemoodi võnkeid, need viivad erinevate üksikindiviidide puhul aga hoopis erinevate arusaamisteni, tekitavad erinevaid märke ning põhjustavad erinevat tagasisidet. Kui juba üksteise kõrval elavad inimesed ei hooma lähedaste mõtteid (ja seda tänapäeval juhtub järjest rohkem, ega ei vaidle vist keegi) ning reageerivad nendele ootusvastaselt, mida arvata siis hoopis erinevatel traditsioonidel põhinevate kultuuride mõistmisest. Hirm märgilise segaduse ees koos usalduse puudumisega rohujuure tasandil aitab kaasa inimese klammerdumisele gruppidesse, kus ainsaks sooviks on olla „oma,“ tunnetada ühtset meelt, korraldada ühiseid üritusi ning rahuloluga unustada igapäevane rutiin. Inimene ju ikka truu sellele, mis võimaldaks tal „oma“ olla, ajades püüdlikult liiva peale nii enda kui tiimikaaslaste kõrvalekalletele.
Jaspers arvab nägevat sõpruse väärastumist, pelgat orienteerumist paljudele sidemetele, mida saaks kasutada võimalikult erinevates olukordades. Asjalikult hall mass leiab siin kiiresti ühise keele: mitte rikkuda teise rõõmu (no seda seisukohta võiks teinekord isegi ju aktsepteerida) ning mitte iialgi seada kahtluse alla ühiseid materiaalseid huvisid, millised need ka ei oleks (mille juurde ma ehk tulen tagasi mõnel järgmisel korral). Rahu iga hinna eest, välistades võitluse. Nagu Feuchtwangeri vana Mussa, aga samas teps mitte. Sissepoole keelt ei näidata, on tsunfti kreedo. Ikka ainult suust välja. Kaaskonda vajavad juhifiguurid, aga kaaslasi pea igaüks.
Võib juhtuda, et kunagi hakkab jahimehe seinal hundi- või lõvinahkade kõrval rippuma ka sarnasema füsionoomiaga olendite nahku, kellega veel täna ühist liiginime kantakse. Inimliikide hargnemiseks aega veel piisavalt, aga ega see tulemata saa jääda. Lastetus on hoiatav märk. Globaliseerumine ei pruugi siin päästa niiväga midagi, suletud kooslusi, kus väljapoole segunemist ei esine praegugi maailmas arvestatavalt, näiteks Kesk-Hiinas, aga see selleks. Ei sega see praegusel ajal veel kedagi, ükskõik mis tulevikuriik kedagi ootamas.
Kui räägitakse mingtest tulevikustsenaariumitest, saadab seda tavaliselt tihti seletamatu ja ebamäärane hoiatus. Usk pidevasse progressi ja õnnepeerus üleskutsed rõõmsalt helgesse tulevikku vaatama (nagu valimisreklaamid) on jäänud kaugete aegade taha või kuuluvad tänapäeval pigem kahtlasemate ühenduste ja nende esindajate arsenali. Hoiatamas ka Jaspers, ega ta muidu seda raamatutki kirjutanud oleks, ohutunde kadumise eest. Märksõnadeks tehniline progress, liigne kahtlus ja usu kadumine (aga nagu eelpool nägime, võib kahtluse ja kriitikameele olemasolu pidada mõnes teises lähenduses hoopis vägagi järgimisväärseks asjaks). Ohutunde kadumine viiks loomaliigi ilmselt väga kiiresti väljasuremiseni, seetõttu säilitagem seda inimestena või mis?
Iseolemise kadumine, hoiatab Jaspers. Jah, nähtamatu inimeste kokkukuuluvus ruulib. Kahel moel- võimulootustega või emotsionaalsete kokkukuuluvussoovidega struktuurides. Esimesel juhul oodates oma liidrirolli ja/või vaimse aadliseisuse tunnustust. Kas pole tänagi palju neid hiilivaid vaimse eliidi olemasolust jutlustavaid „suurmehi?“ Sellele tähelepanu juhtimine kipub aga olema välistatud,vähemalt tundub niimoodi. Teisel juhul aga lõppeks õigustamata lootuses, nagu juba eelpool mainitud, et need inimesed pakuvad seltsi, jäävad olulisteks meenutuste jaoks, ei esita kõrgeid nõudmisi, võimaldavad kuuletumist äärmisel juhul ainult väga nõrgale autoriteedile. Autoriteet- siin mõeldud teravamat pliiatsit lahendamaks ainult hedonismiprobleeme.
Eks kõik otsi oma corpus mysticumi. Tänapäeval teeb aadlimehest aadlimehe mitte päritolu ega isegi mitte vaimne tase (misiganes see ka olema peaks, aga nii väidetakse), vaid manipuleerimisoskus, ja kui isegi see ei aita, siis tsunfti- või koguduse loomise võime, nimetagem seda kohe uue kategooriana :-). Rahustuseks ja peibutuseks sellele siledaks, halliks ja kirjatuks kulunud individuaalse vabaduse ootajatele. Vajadus sünnitab pakkumise või kuidas see oligi.
Inimkonna ajalugu ikka lisaks olelusvõitlusele ka a(s)jatu katse vaba olla, põhiküsimusena küsimus- kas suudame seda edaspidi? Ilmselt ekslikult eeldades, justkui oleksime me seda kunagi suutnud, oskaksime seda kirjeldada, veelgi enam ära tunda. Võib vist kindel olla, et mitte. Teaduslikku kinnitust vaba tahte olemasolu või selle puudumise kohta, pole võimalik saavutada. Veendumust, et sama järelduseni jõuab ka teistsuguste lähenemiste korral, ei saa kahjuks kellegagi eriti jagada, kuna vastuvõtuvahendid ju erinevad, nagu ka eelpool korduvalt mainitud. Teise mõtteid me ju ei loe ja tekstist kah aru ei saa, vahelõnneks, vahel ka kahjuks (jääksid siis ju ka olemata nn tummade karjed kõrvututele :-)).. Ülendavad koostegevused, LSD, mescalito, riisiuurimine ja mükoloogia filosoofia uue alljaotusena püüavad muidugi sellist arusaama ümber lükata, aga las mehed müttavad.
Ega ei oskagi öelda, kas rõõmustada või kurvastada, et kõik, mis tehtud, ei tule paraku tegijale endile tagasi. Ei tule. Laiali hajub enne.
Igati asjakohased küsimused ju praegugi- teadusliku mõtteviisi kõnetorudeks kipuvad inimesed, kes...eeee.....no ütleme, et kellele kipub teadus rohkem olema totalitaarseks tsensuuriks mingitel (no tavaliselt mitte eriti teaduslikel) ettekäänetel, ja vaimsuse eeskõnelejaiks (situatsioon on liiga keeruline sõna) loevad end eelmiste oponendid, kelle vaimsust aga paraku ei ole, noh ütleme, igakord niiväga kerge aimata :-) Pole vist vajadust lisada, et vaimsusest rääkimine toimub teinekord hoopis mingis kõrgendatud erutuse sesiundis, mis küll palju poolehoidjaid leiab, aga ülejäänuile seda õlgukehitamapanevalt mõjub.
Et keegi ei tunneks end enesekindla võhiku poolt asjatult puudutatuna, siis peaksin ehk leidma siia ka mõned näited, aga milleks- ümber vaadates on udused omanäolisused niigi igasugu tsiteerimiste ja viidete taha ära kadunud, ja miks pagana päralt peaks keegi huvi tundma minu raamatutest mahakirjutamise oskuse või netist pasteerimise kogemuste vastu?
Teaduse kohta arvab vist küll iga teine inimene, et eeskätt peaks teadus andma edasi, kuidas asjad tegelikult eksisteerivad ja käivad. Paraku õõnestab seda veendumust järjest enam arusaam, et kui me väidame midagi paistvat just sellisena, nagu vaatlused ja katsed, teooriad ja mõttekonstruktsioonid näitavad, kes meist siis ikkagi astub sammukese väljapoole ja kinnitab, et jah, see asi eksisteerib tõesti ka tegelikult nii, nagu paistab. Seetõttu võib järjest enam näha, kuidas tõe korrespondentsiteooria prügikasti vajub ja mõjususe kriteeriumid esile tõusevad. Selles mõttes, et toimib tõhusalt ja sobib hästi eelnevate poolt jäetud auku nagu puzzletükk.
Eks kasuta me ikka eelkõige töötavaid mudeleid, mitte mingit kõrgemalseisvat tõde (misiganes see ka tähendama peaks). Kui nüüd keegi tahab Chalmersi juures otsida kõigest hoolimata mingit läbivat kõrget sõnumit, siis tundub selleks hoopis „püüd kättesaamatu poole“ (oli ta ju ikkagi filosoof). Lihtne, eks. Kunagi loetud lasteraamatus oli poiss, kes püüdles tüdruku järele, sellel aga järjest uued ulmelised soovid. Poiss üritas neid soove täita, tüdruk aga selle ajaga juba järgmise sooviga kaugel eemal. „Unistus ja Mõte,“ vist lookese pealkirjaks. Ülevaatlik ja lihtne, eks.
Raske ju uskuda, et teadus ei ole sünonüümiks maailma õige seletamise viisile. Pigem saab rääkida meetodist- visa töö ja kriitilise meelega väljatöötatud meetodist. Püüdlusest, mille juures on suurt rõhku pandud taaskontrollivõimalusele ja arusaamale „loeb see, mis kättesaadav kõigile.“ Ideaalvariandis absoluutselt kõigile ja alati. Kui teadlasi lugeda, võib olla kindel, et vennad on asjaga tõsiselt mütanud. Räägime siin nüüd ideaalvariandist, eks. Uskugem siis head teadust. Tavaelus kipub mõnigi bioloog, müstikaguru, fundamentalist, poliitik jne teaduse nime all või siis selle vastu võideldes ainult omi emotsioone peegeldama, ja kui ta just tahtliku reklaami või manipulatsiooniga ei tegele, siis tähendab see lihtsalt seda, et mõni asi käib talle niiväga pinda, et mõttekäigule kontrollimatuid keerde juurde lisab.
Tänapäeva infotulvas on paraku väga raske kindlaks teha, mis pelgalt fantaasiavili või ärapanemissoov ja mis mitte. Mis asi töötab ka praktikas ja mis mitte (siit muidugi küsimus, kas praktikast piisab ikka kobedaks tõekriteeriumiks). Eriti raske veel kui keegi sügava silmavaate või rikkaliku infopangaga „õige vaate“ esindaja peale käib ja kuldset mett (või kuldset s...a) meedias ja kõnepuldis voolata laseb. Apelleerides keskmise inimese üksindustundele ja orienteerumisvõime puudumisele info ülekülluse tingimustes.
Mingisuguse tõemonopoli tutvustamine algab juba koolis. Tavakoolis ja pühapäevakoolis ja erikoolis ja õhtukoolis ja misiganes koole veel olemas.Tavaliselt otserünnakuga. Paljutki koolis õpitut korratakse ka igapäevavestlustes nagu arusaamatuid loitse, aga seda kindlamas usus. Tegelikult vist sarnaneb keskmise inimese arusaam (jaa-jaa, on olemas selline keskmine inimene antud kontekstis) teadusest ikka rohkem XIX sajandi seisukohtadega, või mis? No katsuge seletada näiteks lastele oma sõnadega, miks väikese pikkusega raadiolained õhus üheks suuremaks kokku ei kleepu, kuidas arvu nulliga astendades ühe saab, kas piisavalt väikese läbimõõduga pulka saaks aatomite vahelt läbi pista, või mõtestada neile lahti religioonitemaatikat, siis on näha, kuidas mõte kipub selgituste käigus ikka ja jälle üle-eelmiste sajandite teadmiste-uskumuste kandist tuge otsima :-). Rääkimata selliste mõistete lahtiharutamisest nagu energia, integraal või geen. Meenutab rikkis ikooni arvutikuvaril, iseenesest justkui oleks, ainult peale klikkides ei avane midagi :-). Rääkimata sellest, et teadusega täiesti haaramatut tööd teeme siis, kui tegeleme igapäevaste väärtuste temaatikaga.
Lõppeks pidagem meeles, et teadlaseks saadakse ikka ka samamoodi, nagu ka treialiks, IT-meheks, ajakirjanikuks, ohvitseriks või hooldusõeks, ei maksa unustada. Selles mõttes, et osad järgivad kutsumust, osad juhust, osadest saavad omal alal tegijad ja osadest küljesrippujad, osadest targemad, osad jäävad rumalamateks. Lisaks veel inimlik irratsionaalne, mitte ootuspärane, ümbritsevast olustikust tingitud faktor, mis mõnda asja summutab ja teist ülevõimendab (kuradi palju asju vist, mida arvame olevat seotud just inimese eluvalikuga, näiteks teadlane tark ja põhjalik, kirikuõpetaja laitmatu, arst kompetentne, raamatukogutöötaja laia silmaringiga, kasvataja lastearmastaja, ehitaja kuldsete kätega jne). Nii et ei midagi üleloomulikku, kõik tuleb visa tööga ja juhusliku sattumusega, mis isegi praktiliselt samades tingimustes uuesti ei kordu. Kuidas tõde defineerida tundub mitmeti mõistetav, vaieldav ja segane, aga raske leida inimest, kes vähemalt korra tõemõistet suhu pole võtnud ja sellele apelleerinud. Seega võime eeldada, et vähemalt mõnes olukorras eeldame me mõnikord vaikimisi, et tõde on olemas, kättesaadav, üheselt mõistetav ja peegeldab, kuidas asjad tegelikult eksisteerivad.
Tihtipeale kiputakse segi ajama ka defineerimist (mis vististi ju mingi kokkuleppelise tähenduse määramine) „olemuslike“ omaduste kirjeldamisega, mis paraku jääb ebaselgena teaduslikust metoodikast kõrvale. Näiteks elu defineerimine bioloogia poolt ei pea teps mitte andma mingit üksikasjalikku (aga samas lihtsat ja kokkuvõtvat) piiritagust olemuslikku seletust, mille tajumine ikka ainult intuitiivselt võimalik, vaid kirjeldama vastavust teatud omadustele jne. Ei ole isegi enam naljakas jälgida püüdu rakendada näiteks bioloogiat otsesihtimisega väärtusküsimustes. Kusjuures eriti veider, et seda ei tee niivõrd bioloogid ise (kes lihtsalt püüavad teadlastena küsimustest mööda laveerida), vaid pigem püüavad vastuväitjad teaduslikkuse sildi alla toppida ala, mis paraku selle meetodi alla kuidagi ei käi, ei Popperi ega Feyerabendi järgi, kui nüüd Chalmersi selgituste juurde tagasi tulla. Küsimustel „kelle jaoks päike paistab?“, „kuidas rakud teavad, et neist peavad tulema just naha- või maksarakud?“ paistab lihtsalt poeetiline või provotseeriv (vastaja suunamine mingite enda kahtluste või uskumuste poole) tagapõhi, mitte teaduslikult põhjendatud vastuse ootus, mida polegi võimalik anda. Ja minu arust tasuks siin meeles pidada, et hoiaku ja „õige“ vastuse ootuse annab eelkõige ümbritsevad olud ja keskkond, mitte niivõrd teadmised ja isikuomadused
Me ei küsi, kustkohast paekivitükk teab, et ta peab haamriga pealelöömisel purunema ega oota vastust küsimusele, millel puudub lähimates tähendusväljades igasugune vaste, nagu „kelle kaugusel lonkab kollane?“ Veelkord- küsimuse teaduslikust seisukohast tagasilükkamine ei tähenda, et midagi oleks vale (no pagan ju seda teab, mida küsimuse esitajad ootasid :-)). Näiteks selline väide- eneses küllalt kaua ja sügavalt kaevanuna leiad alati omakasupüüdliku soovi. See ei pruugi olla vale mitte ühegi tõekäsitluse järgi, aga teaduslikult kõlab see mõttetuna (näide ise on muidugi primitiivne ja pigem poeetilise kõlaga, aga käib kah). Kui ka omakasupüüdlikkust ei leia, pole sa endas urgitsenud võib olla „piisavalt kaua?“ Teaduse kui meetodi eelist peaksime nägema ikka eelkõige enesekriitikas, igaveses muutumises olevas protsessis ja kõigile kättesaadavuses (noh vähemalt neile, kes piisavalt kaua punninud :-)) ning ainukeseks dogmaks dogmade puudumine. Tegelikult piiratakse korraliku teaduse puhul ikkagi konkreetne temaatika ning seetõttu saaks rääkida ikka ainult mingi probleemi teaduslikust lahkamisest, mitte mingist üldisest maailmale teaduslikust lähenemisest, misiganes selle all ka mõeldud.
Kui jätta kõrvale populariseerivad teosed sellistelt kahuritelt nagu Dawkins või Sagan, kes lööksid läbi (ongi juba löönud) ka ilukirjanike seas, siis kõlab teaduslik keel ju suhteliselt kuivalt. Pühitsematule lugejale igavalt, võib olla ka asjaosalistele endile :-). Filosoofilist esseed tundub oluliselt lihtsam kirjutada kui täppis- või loodusteaduslikku tööd (ma pean silmas muidugi alg- ja kesktaset, samuti populariseerimist; ei kavatse võrrelda võrreldamatut, st mingeid distsipliine ja harusid iseenesest, veel vähem vastandada; ja võrdlesin ju kah ainult raskusastet vastupanus inimtöötlusele; kes ei usu, võib ju ise praktikas järele proovida :-)), seetõttu kasutavad ka viimaste asjatundjad oma loomingus ikka rohkem filosoofilist, arutelulist, mõtisklevat suundumust. Niisama väitmine, et ühed mõttelennud teaduslikumad kui teised, kõlab muidugi silmakirjalikult ja küündimatultki, aga vahe pigem selles, et ühed müttasid enne filosoofia roosadele patjadele puhkamajäämist ka tõsise uurimistööga, teised aga tuginevad ainult oma muljetele, eelkäijate kogemustele ning lennukale fantaasiale. Ja samas ei väsi kordamast- ka need võivad olla mingis olukorras eelistatumad lähenemised, paremad, tõesemad, jne.....lihtsalt mitte teaduslikud. Niisuguste tõdemuste poetamine tundub muidugi, olenevalt kontekstist, osade silmis jällegi lohutavalt üleolev, nagu XIX sajandi plantaatori oma, et küllap leidub ka neegrite hulgas korralikke inimesi, näiteks meie majateenija. Kuigi ütleja kehakeel ja intonatsioon näost näkku nähes mitte midagi sellist oma arust ei väljendaks.
Ja siin jõuamegi üksteisest arusaamise problemaatikani. Aga riivame enne korra Jaspersit kah.
Korraks tagasi põigates, ainukese puudusena saa Chalmersile ette heita täielikku tühja maad (no ta oleks võinud natukenegi pingutada, et ka massidele meeldida :-)) küsimuses, kuidas inimene ikka aru peaks saama, millistel juhtumitel puudub teaduslikul meetodil asendaja. Ilmselt eeldas Chalmers siin teaduslikku järjekindlust (just järjekindlus on veel üks teaduslikkust iseloomustav omadus, eespool unustasin mainida), mis ühte meetodit vähimagi võimaluse olemasolul siiski eelistama peaks (kusagilt peab ju alustama). Tavaliselt inimene ei eelista ja ootab juhiseid, mis lisaks veel tugineksid tema enda eelnevatele olekutele. Sellepärast, et ei olegi võimalik järgida sajaprotsendiliselt ühtegi seadust, normi, ettekirjutust ega tava, kuna alati leidub ümbritsevate olude tõttu sadu lisatingimusi, mis asja mõtte ära nullivad.
Arusaadavalt ei sobinud teaduslikud mudelid hästi tuleviku kirjeldamiseks (õigemini- kui ka sobivad, ei ütle see meile eriti midagi tarka; umbes nagu filmis, kus peategelane minevikku iseenda eelkäijat tapma läheb) seetõttu lõikab Jaspers ruumi sisse teisest avausest ja väheke teist keelt kasutades. Mitte, et ma nüüd teaks, mida ta öelda tahtis (no ei tundnud isiklikult ja ta praeguseks ju surnud kah) ja kuidas täpselt reageerima peaks.
Aga siin tulebki mängu vaimne situatsioon. Esiteks taandub see küsimusele, kuidas näeme maailma. Vaevalt nüüd keegi tänapäeval niiväga otseselt vastandab, aga kumb oli enne- muna või kana? Bioloogi jaoks kõlab küsimus totralt, enne olid eelkäijad, ainuraksed ja tulepilv. Sama ka küsimusega, kumba pidada primaarseks- muutuvat või jääva? Samas jões sumajad, kui nad just elust täiesti tagasi ei tõmbu, peavad arvestama muutustega ja kõike voolavana nägijad mingites kohtades konksud seina lööma, et mitte maa ja taeva vahele rippuma jääda.
Tihti laskutakse ka väitlustes vahvate sõnamängudeni. Kas ilmneb tõde selles, et tõde ei ole? Aga see ju siis tõde? Ja teine, et kas algpõhjuse olemasolu rikub põhjuslikkuse mõiste või mitte? Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres ja pealik ütles ühele neist: jutusta meile muinasjuttu. Hästi, ma jutustan, vastas röövel ja alustas: oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit.......
Või siis küsimus, mida tähendab kõikehõlmav ja kõikvõimas? Kas kõikvõimas võib olla ka kõikehävitav (sealhulgas iseend)? Need ainult sõnad, nagu laulusalmgi ütleb, sest inimese mõttekäik uitab ikka lineaarseid radu pidi, arvestamata (ega polegi ju vist eriti võimalik arvestada), tagasisidet iseendaga ning hoomamatut välistingimuste pundart.
Igavese muutumise protsessi vaatleb ka Jaspers oma situatsioonivaatluses. Vaimse situatsiooni otseses defineerimisest hoiab ta küll kõrvale, aga annab mõista, et see ilmneb selles, kuidas inimene iseenesest on (oo, kui hästi selle sõnakillu või –kõlksuga mängida saab, ilmekuse huvides koristasin ma siin sõna ON igalt poolt mujalt tekstist :-)), kuidas ta asjadest aru saab, mida teada võib ning mis tast tulevikus saab. Tundub, et ei ole vaimse situatsiooni määratlemine enam kaugeltki otsesihtimisega religioosne (kuidasiganes me seda mõistet ka seletada püüaksime) nagu suurte mõtlejate esituses veel mõned sajandid tagasi. Kuid paraku jääb selles mõttes mõiste selgitamine oluliselt hägusemaks. Siin vist kerge üritada iseennast ninast hammustada, mida teeb ka Jaspers (aga teame me üldse kedagi, kes ei oleks oma mõttekäikudes vähemalt korra lootusetutesse vasturääkivustesse takerdunud? Või mõnda distsipliini, kus vasturääkivused puuduksid?) väites vaimset situatsiooni (veelkord, misiganes see ka ei tähendaks) pidevalt muutuvaks protsessiks, mille (ära)tundmiseks ta siiski üsna kindlaid kriteeriumeid ja õpetussõnu välja käia oskas. Oma maailmavaadete poolest oli Jaspersil vist väga raske omal ajal üldse kuhugi sobituda. Kristlik mõtleja ise, seda küll, aga filosoofina kõikidel iseseisvalt selles veenduda või seda ümber lükata lastes. Samas püüab ta just filosoofina inimolemisest kaugemale küünituda, soovitades hüljata terviknägemise (hea filosoofia) kasuks nii antropoloogia, sotsioloogia kui ka psühholoogia või kui kontekstuaalselt täpne olla, siis rassiteooria, marksism ja psühhoanalüüs.
Siin jõuame muidugi jällei punkti, kus etteheited ammuunustatud lugude kaasaegsesse maailma kaasavedamise ja seal ümberlükkamise kohta oleksid õigustatud (seda eriti psühhoanalüüsi puhul), aga nagu öeldud, kollektiivne arusaam liigub alati eesrindlikust mitukümmend (kui mitte sadakond) aastat maas. Kes ei usu, vaadaku oma laste õpikuid, kohustusliku kirjanduse nimekirja või süvenegu väheke õppemetoodikasse (õigemini selle puudumisse).
Vaimse situatsiooni üheks osaks märkab Jaspers elitaarse ja egalitaarse vastuolu. Aga kas ei tundu, et seegi eelmise sajandi vastuolu? Praeguseks juba hoopis teistsugune vaimne situatsioon.Üksikisiku ja tsunfti vastuolu. Väiksema ja suurema vastuolu. Ja huvitaval kombel ei suuda ta leida seost läbi aegade tuntud rohkem või vähem teaduslike või aja- ja ruumiüleste näidetega. 80/20 või siis 99 vs 1 seal karjaseloos. Viimane muidugi kena näide ja asjakohane näide, aga kuivõrd seda põhimõtet tänapäeva ühiskonda laiendada võimalik, ei oska mina täpselt öelda. Igatahes tundub see ka täiesti maiselt normaalne, et minnakse appi nõrgemale (kui ei usu, kujutlege oma enneaegset last kuvöösis) ja hüljatakse see, kes tugev ja abi ei vaja.
Aga probleemiks kerkib (liigume nüüd Jaspersi juurest järjest kaugemale), et kiputakse minema lõpuni. Olgugi, et loodus äärmusi ei salli. Kuni selleni, et mis ma pagarilapsele saia pakun, ütles pagar ja kiskus oma lapse suust saia ära.
Nii et hoopis see, kuidas aidata nõrgemat ja takerdujat nii, et ülejäänud 99 vahepeal laiali ei lenda, kerkib tänapäevase vaimse situatsiooni põhiküsimuseks. Ei suuda vist kujutada keegi ette karjast, kes higi tilkudes kord üht, kord teist utte abistama jookseb. Kuigi peaks ja oleks õige.
Ei saada kuidagi mööda dualistlikust vastandamisest, mina ka ei saanud (kas jätta kari või jätta üksik, aga midagi tuleb millegi jaoks ju loovutada, et mitte öelda ohverdada), ega läänemaisena ilmselt ei saagi. Miskisugusest hegellikust ületavast sünteesist peale teeside kokkupõrget, veel vähem nagarjuna tetralemmast pole juttugi. No tetralemmast ei saagi juttu olla, vähemalt niikaua kui neljandat võimalust defineeritakse „ei ole see ega selle vastand.“ Sellise tõlgenduse kohaselt (muidugi saab sellest rääkida alles siis, kui Euroopas kaugemast Aasiast pärit tekste ja mõttekäike rohkem kultiveerida üritatataks, no vaadake kasvõi sedasama kõne all olevat ja juubelit pidanud Avatud Eesti Raamatu sarja, ei ole sealgi midagi rõõmustavat) saaks libiseda kergelt väiteni, et iga lauset ja tema vastuväidet tuleks lugeda mitte täiesti kasutuskõlbmatuteks, vaid lihtsalt hüljata need antud kontekstis, kuna on olemas paremaid lähenemisnurki. Paraku minu arust sellist päris puhtpragmaatilist lähenemist Nagarjuna küll silmas ei pidanud. Kuna ma ju kindel ka pole (originaalkeelt ei mõista ja interpreteerijate mõtteid täpselt ära aimata kah mitte), siis saab kindlamaks jalatoeks kasutada hoopis viiendat lähendust- asja igakülgse ja universaalse ja olemusliku selgitamise püüdega jõuame alati lõpuks lootusetute vastuolude rägastikku. Absurdi. Mida lõppeks siis vist usume, nagu ka paljud suured mehed (ja-jaa ma tean, et hoopis erinevates kontekstides küll, aga siiski) väitnud.
Et mitte tekitada siin asjatut elevust, mainin rahustuseks, et ega seejärel ei juhtu üldjuhul midagi hullu. Kes sukeldub filosoofiasse, kes käega lüües tagasi igapäevarutiini. Mõni asub luuletama ja mõnel tekib sügav rahuolutunne. Mõnel langeb absurdijõudmise hetk kokku pöördumisega, kust pole enam tagasivaatamist, ei pidanud siin mitte surma ega vaimuhaigust silmas. Ja enesetapjaid ja segiläinuid on muidugi kah. Kusjuures eelpool mainitute endi määratlused ja sügav sisemine arusaam ei pruugi loomulikult minu omaga kokku langeda ning demagoogina saaksin ainult hõisata, et järelikult on seegi hea näide vastuolu ilmnemisest, mis lõppeks absurdini juhatab.
Aga kuna lause „ükskord jõuavad kõik absurdini,“ ei ole ka teaduslikult kuidagi aktsepteeritav (sest alati saab öelda, et päris kõigi jaoks pole see „ükskord“ ju veel kätte jõudnud), ei maksa seda loomulikult ka mingi tõe pähe võtta :-)
Absurdini jõuab keelemängudes eriti lihtsalt. Näiteks kuidas saab mitte sallida sallimatust või mis oleks siis, kui oleks olnud teisiti. Ääretuid ääretingimusi või iseenese sekkumist iseendasse. Lõppeks võiks absurdina võtta ka kausaalsuse printsiipi, vähemalt liiga kaugele tagasi mõtlemisel :-). Nii et igal juhul- ilma absurdita ei saa ei teadlane ega muu indiviid, kui ta vähegi mõelda viitsib. Tänapäeval rakendatakse sellisesse olukorda jõudnuna sümboolikat, märgiliste tähendustega opereerimist, semiootilisi lähenemisnurki jne, et absurdi veidikenegi edasi nihutada ning eks sellega ole kah nii nagu kellaga, et käib ja käib, aga seinani ei jõua.
Tavaliselt pöördutaksegi tagasi, maailmapildi osa juurde, mis juba selginenud. Mõned üritavad aga edasi. Tagasi Jaspersi juurde tulles, ka tema viipas edasi. Õigemini jättis absurditeema kui segasevõitu vahele. Kuid mis sellisel juhul edasi peaks saama, jääb nagu muinasjuttudes igaühe kiivalt hoitud saladuseks. Vahel küll elavat interpreteerimist ja keskustelu leides, aga liialt selgelt väljendatud seisukoha võtjates alati kahtlusi tekitav. Kusjuures (siin tasub meeles pidada)- kõhkluse olemasolu eriti suurtes küsimustes võimaldab kahtluse kõrvaleheitmist madalamate probleemide lahendamisel, sest mida paganat raisata oma energiat igapäevaelus eeslina „kõik on samaväärsed ja ühteviisi võimalikud ja võib olla ka ühteviisi väärtuslikud“ heinakuhjade vahel sipeldes. Konks seina, õigemini eelkäijate konksust kinni ja võib minna rahulikult lõunat sööma või sooja mere äärde peesitama. Või kuidas?
Jaspers jätabki absurditeema kus seda ja teist, lööb ammutuntud konksu seina ning viib jutu mujale, iseloomustab tänapäeva mõttelaadi, mida nimetab asjalikkuseks. Kuna see nõuab kõigile mõistetavat lihtsust, siis ühtlustuvad käitumismallid ja prioriteediks saab ühtne ja õige suhtlemine. Kõike, mida saab teha, saab teha lühiajalises perspektiivis, seetõttu seisavad au sees inimesed, kes teevad kõike kiiresti, ilma puhkamata, põledes, aga ilma süvenemata. Kas jah?
Süvenemine siin vist tõesti probleemiks. Ega kiirmarsil niiväga ei süvene, aga ivapigem vastuste olematuses, kui nii öelda võib. Milleks sinna eelpool mainitud absurdi ikka püüelda, parem mütata vastust andvate küsimustega, neidki piisavalt. Seda enam, et tavaelus ei pruugi väga keerukate konstruktsioonidega arvestada. Maa peal seistes piisab Newtoni-aegsest füüsikast küll, pole vaja mingeid moodsaid abstraktsioone, või kuidas?
Näitena võib tuua tahtevabaduse. Ükskõik kuidas me seda ka eitaks (tundub, et ka mina ise pigem eitan), käitume me igapäevaelus, nagu oleks see olemas. Mõistus ütleb, et see on illusioon, aga ega see ei sega. Üks juba ette õiget vastust lootev küsimus selle kohta oli, et kas sa läheksid mingisse kambrisse, kus sind viidaks hüpnoosisarnasesse seisundisse, kus viibiksid täielikus õnnes ja rahulolus jne või eelistaksid igapäevast elu valikute tegemiste, võimalike ebaõnnestumiste ja muu sarnasega. No miks ma ei eelista, küsiksin ainult, kas teised kah tulevad ja millal hüpnoosi mõju lõpeb, eks :-) Miks mitte, kui kindel, et asi kestab igavesti. Aga kuna selles kahtlemine on paljude asjade alus, siis muutub näide (nagu väga paljud õpiku- ja loengunäited)......eeee......no ütleme, et mitte väga mõttekaks :-). Samaäärne võiks olla küsimus: no ütle, miks sina tahad olla kole?
Vist peaks lisama midagi ka Jaspersi „planeedi kui toorainevabriku“ kohta, seoses tänapäevase situatsiooni väljakujunemisega, aga see teema hakkab tegelikult juba ära tüütama. Igasugu rohelised mõttekäigud võivad olla iseenesest väga kenad, aga ilmselgelt tuleb puudu üdini mõjuvatest eeskujudest, mis ei mõjuks pealetükkivalt populistlikult, moraalitsevalt, silmakirjalikult või isegi lihtsalt totakalt.
Niisiis ei ole ühtset vaimset situatsiooni korraga kõikidele inimestele, väidab Jaspers. Aga läbilöök on garanteeritud ainult ühtedele: asjalikele. Kes tänapäeval oskavad printeripaberi pähe kohvi osta, ingliskeelset CV-d koostada, puhkavad Hurghadas, tunnevad PowerPointi ja sõidavad isegi Tallinnast Narvasse ainult GPS-i järgi. Keel lihtne ja vajadused standardsed; töö, hobi, meelelahutus ja mõttetöö ilusasti portsudesse jagatud.
Eks jah jätkusuutlik ilmselt, vähemalt niikaua, kuni ärksamatel pliiatsitel villand saab. Ükskord avastavad, et varem tuttavad väljendid kõlavad kuidagi kokkusobimatult ja liiga kõrged-madalad helid jäävad üldse kuuldeulatusest välja.
Minu arust saabki tegelikuks aja vaimseks situatsiooniks ühise keele kadumine. Keel võib küll sama olla, aga ühtemoodi arusaam kaob. Pillid ei kõla enam kokku ja „tuba täitsid dissonantsed toonid“, kui ühte vana kupleelauljat meenutada. Lõpuks ei suuda isegi teadus tagada kriteeriumit „kõik on kõigile ühteviisi kättesaadav.“ Mingis mitmeaastataguses Akadeemias (aga äkki ka mujal, pead ei anna) oli jutt, kuidas Ameerikas üleskasvanud ja sealsed kõrged koolid lõpetanud aafriklased (antagu mulle selline primitiivne üldistus andeks, ma tõesti lihtsalt ei mäleta, millisest keelest ja rahvusest täpselt jutt oli ning ma luban, et ei pahanda ega solvu, kui nemad meid vastutasuks euraaslasteks või indougrilasteks nimetavad) mõistavad rahvusvahelistes kooslustes inglise keelt anglosaksidest oluliselt erinevalt, mis tekitab raskusi aruteludel ja teemade tõlgendamistel.
Mida väiksem kooslus, seda lammutavamad keeleerinevused. Kuna korraga saabub elamusi ju tavaliselt rohkem kui ühest allikast, siis lõpuks mattub kogu vastuvõtt ühtlasesse mürasse. Inimesed ei saa enam üksteisest aru, kui just väga lihtsate väljenditega kõrva ei karjuta. Suust tulevad sarnased häälitsused, ühed ja samad häälikud analoogilises järjekorras põhjustavad sarnaste liigikaaslaste (no tänaseni kehtib veel väide, et inimesed kõik sarnased, kas siis bioloogiliselt, jumalanäolisuse poolest või mõnda muud teed pidi, vahet pole) kõrvus ilmselt ühtemoodi võnkeid, need viivad erinevate üksikindiviidide puhul aga hoopis erinevate arusaamisteni, tekitavad erinevaid märke ning põhjustavad erinevat tagasisidet. Kui juba üksteise kõrval elavad inimesed ei hooma lähedaste mõtteid (ja seda tänapäeval juhtub järjest rohkem, ega ei vaidle vist keegi) ning reageerivad nendele ootusvastaselt, mida arvata siis hoopis erinevatel traditsioonidel põhinevate kultuuride mõistmisest. Hirm märgilise segaduse ees koos usalduse puudumisega rohujuure tasandil aitab kaasa inimese klammerdumisele gruppidesse, kus ainsaks sooviks on olla „oma,“ tunnetada ühtset meelt, korraldada ühiseid üritusi ning rahuloluga unustada igapäevane rutiin. Inimene ju ikka truu sellele, mis võimaldaks tal „oma“ olla, ajades püüdlikult liiva peale nii enda kui tiimikaaslaste kõrvalekalletele.
Jaspers arvab nägevat sõpruse väärastumist, pelgat orienteerumist paljudele sidemetele, mida saaks kasutada võimalikult erinevates olukordades. Asjalikult hall mass leiab siin kiiresti ühise keele: mitte rikkuda teise rõõmu (no seda seisukohta võiks teinekord isegi ju aktsepteerida) ning mitte iialgi seada kahtluse alla ühiseid materiaalseid huvisid, millised need ka ei oleks (mille juurde ma ehk tulen tagasi mõnel järgmisel korral). Rahu iga hinna eest, välistades võitluse. Nagu Feuchtwangeri vana Mussa, aga samas teps mitte. Sissepoole keelt ei näidata, on tsunfti kreedo. Ikka ainult suust välja. Kaaskonda vajavad juhifiguurid, aga kaaslasi pea igaüks.
Võib juhtuda, et kunagi hakkab jahimehe seinal hundi- või lõvinahkade kõrval rippuma ka sarnasema füsionoomiaga olendite nahku, kellega veel täna ühist liiginime kantakse. Inimliikide hargnemiseks aega veel piisavalt, aga ega see tulemata saa jääda. Lastetus on hoiatav märk. Globaliseerumine ei pruugi siin päästa niiväga midagi, suletud kooslusi, kus väljapoole segunemist ei esine praegugi maailmas arvestatavalt, näiteks Kesk-Hiinas, aga see selleks. Ei sega see praegusel ajal veel kedagi, ükskõik mis tulevikuriik kedagi ootamas.
Kui räägitakse mingtest tulevikustsenaariumitest, saadab seda tavaliselt tihti seletamatu ja ebamäärane hoiatus. Usk pidevasse progressi ja õnnepeerus üleskutsed rõõmsalt helgesse tulevikku vaatama (nagu valimisreklaamid) on jäänud kaugete aegade taha või kuuluvad tänapäeval pigem kahtlasemate ühenduste ja nende esindajate arsenali. Hoiatamas ka Jaspers, ega ta muidu seda raamatutki kirjutanud oleks, ohutunde kadumise eest. Märksõnadeks tehniline progress, liigne kahtlus ja usu kadumine (aga nagu eelpool nägime, võib kahtluse ja kriitikameele olemasolu pidada mõnes teises lähenduses hoopis vägagi järgimisväärseks asjaks). Ohutunde kadumine viiks loomaliigi ilmselt väga kiiresti väljasuremiseni, seetõttu säilitagem seda inimestena või mis?
Iseolemise kadumine, hoiatab Jaspers. Jah, nähtamatu inimeste kokkukuuluvus ruulib. Kahel moel- võimulootustega või emotsionaalsete kokkukuuluvussoovidega struktuurides. Esimesel juhul oodates oma liidrirolli ja/või vaimse aadliseisuse tunnustust. Kas pole tänagi palju neid hiilivaid vaimse eliidi olemasolust jutlustavaid „suurmehi?“ Sellele tähelepanu juhtimine kipub aga olema välistatud,vähemalt tundub niimoodi. Teisel juhul aga lõppeks õigustamata lootuses, nagu juba eelpool mainitud, et need inimesed pakuvad seltsi, jäävad olulisteks meenutuste jaoks, ei esita kõrgeid nõudmisi, võimaldavad kuuletumist äärmisel juhul ainult väga nõrgale autoriteedile. Autoriteet- siin mõeldud teravamat pliiatsit lahendamaks ainult hedonismiprobleeme.
Eks kõik otsi oma corpus mysticumi. Tänapäeval teeb aadlimehest aadlimehe mitte päritolu ega isegi mitte vaimne tase (misiganes see ka olema peaks, aga nii väidetakse), vaid manipuleerimisoskus, ja kui isegi see ei aita, siis tsunfti- või koguduse loomise võime, nimetagem seda kohe uue kategooriana :-). Rahustuseks ja peibutuseks sellele siledaks, halliks ja kirjatuks kulunud individuaalse vabaduse ootajatele. Vajadus sünnitab pakkumise või kuidas see oligi.
Inimkonna ajalugu ikka lisaks olelusvõitlusele ka a(s)jatu katse vaba olla, põhiküsimusena küsimus- kas suudame seda edaspidi? Ilmselt ekslikult eeldades, justkui oleksime me seda kunagi suutnud, oskaksime seda kirjeldada, veelgi enam ära tunda. Võib vist kindel olla, et mitte. Teaduslikku kinnitust vaba tahte olemasolu või selle puudumise kohta, pole võimalik saavutada. Veendumust, et sama järelduseni jõuab ka teistsuguste lähenemiste korral, ei saa kahjuks kellegagi eriti jagada, kuna vastuvõtuvahendid ju erinevad, nagu ka eelpool korduvalt mainitud. Teise mõtteid me ju ei loe ja tekstist kah aru ei saa, vahelõnneks, vahel ka kahjuks (jääksid siis ju ka olemata nn tummade karjed kõrvututele :-)).. Ülendavad koostegevused, LSD, mescalito, riisiuurimine ja mükoloogia filosoofia uue alljaotusena püüavad muidugi sellist arusaama ümber lükata, aga las mehed müttavad.
Ega ei oskagi öelda, kas rõõmustada või kurvastada, et kõik, mis tehtud, ei tule paraku tegijale endile tagasi. Ei tule. Laiali hajub enne.
Tarkuseterake vahepalaks
Oli kord küla, kus ei teatud, mis asi on tarkus. Saadeti üks külameestest laia ilma. Leidmaks kedagi, kes õpetaks, mis asi on tarkus ja kuidas seda saavutada.
Rändas mees linna, kohtus inimestega, kurtis muret. Juhatati ta lõpuks kõige targema kohaliku mehe juurde, kes pidas linna servas sepikoda.
„Sina oled ümbruskonnas ainuke mees, kes pidavat teadma, mis on tarkus. Meie külas oodatakse tarkust pikisilmi. Räägi, mis see on, kuidas seda ära tunda, kust ja kuidas leida. Äkki saad kaasagi anda.“
„No eks ikka saab, aga tarkus on raske, jaksad sa seda kaasa tassida?“
Lõi mees kõhklema, lõpuks päris: „Äkki näitad natikesehaaval, viiksin mõne tükikesegi kaasa?“
„Tarkus võib olla ohtlik, olete selleks valmis?“
„Kui alguseks ainult väike tükk, kui ohtlik see ikka olla võib?“
„Hea küll, eks vaata siis hoolikalt.“
Asetas sepp käe alasile ja ütles mehele: „Näe seal on kõige suurem haamer, viruta mulle käe pihta.“
Mees rabas pikalt mõtlemata haamri ja virutas. Sepp tõmbas käe ära ja haamer lajatas kolakaga alasile.
„Noh esimeseks korraks on küll, see on esimene tarkuseterake, vaata kas jõuad kandamiga pärale.“
Mees rõõmus, et midagi rasket tassima ei pidanud. Läks tagasi külla ja karjus juba esimeste majade juures, et tulgu kõik rahvas küla keskele väljakule, seal ta näitab, mis on tarkus.
Kogunesid kõik inimesed küla keskele, lastest raukadeni. Tarkusetooja lasi silmad üle rahvahulga käia ja leidis lõpuks ühe mehe, kellel oli käes raske puulõhkumiskirves. Ta kutsus mehe enda juurde ja ütles: „Kohe näitan ma teile esimest tarkusetera; võta ja viruta õige mulle oma kirvega kõigest jõust käe pihta.“
Samas taipas ta, et keset lagedat väljakut pole ju ühtegi alust, kuhu kätt asetada. Õnneks tuli kohe ka hea mõte, kiiresti asetas ta käe endale pea peale.
Siiamaani ei teata seal külas, mis on tarkus.......
Rändas mees linna, kohtus inimestega, kurtis muret. Juhatati ta lõpuks kõige targema kohaliku mehe juurde, kes pidas linna servas sepikoda.
„Sina oled ümbruskonnas ainuke mees, kes pidavat teadma, mis on tarkus. Meie külas oodatakse tarkust pikisilmi. Räägi, mis see on, kuidas seda ära tunda, kust ja kuidas leida. Äkki saad kaasagi anda.“
„No eks ikka saab, aga tarkus on raske, jaksad sa seda kaasa tassida?“
Lõi mees kõhklema, lõpuks päris: „Äkki näitad natikesehaaval, viiksin mõne tükikesegi kaasa?“
„Tarkus võib olla ohtlik, olete selleks valmis?“
„Kui alguseks ainult väike tükk, kui ohtlik see ikka olla võib?“
„Hea küll, eks vaata siis hoolikalt.“
Asetas sepp käe alasile ja ütles mehele: „Näe seal on kõige suurem haamer, viruta mulle käe pihta.“
Mees rabas pikalt mõtlemata haamri ja virutas. Sepp tõmbas käe ära ja haamer lajatas kolakaga alasile.
„Noh esimeseks korraks on küll, see on esimene tarkuseterake, vaata kas jõuad kandamiga pärale.“
Mees rõõmus, et midagi rasket tassima ei pidanud. Läks tagasi külla ja karjus juba esimeste majade juures, et tulgu kõik rahvas küla keskele väljakule, seal ta näitab, mis on tarkus.
Kogunesid kõik inimesed küla keskele, lastest raukadeni. Tarkusetooja lasi silmad üle rahvahulga käia ja leidis lõpuks ühe mehe, kellel oli käes raske puulõhkumiskirves. Ta kutsus mehe enda juurde ja ütles: „Kohe näitan ma teile esimest tarkusetera; võta ja viruta õige mulle oma kirvega kõigest jõust käe pihta.“
Samas taipas ta, et keset lagedat väljakut pole ju ühtegi alust, kuhu kätt asetada. Õnneks tuli kohe ka hea mõte, kiiresti asetas ta käe endale pea peale.
Siiamaani ei teata seal külas, mis on tarkus.......
reede, 6. november 2009
Rauast piisake meres II (järg)
Kui ise ei mäleta, eit surnud ja paberid põletatud, peab kõnelema raud.
Nii suure katatroofi puhul on selge, et tehakse tuukriuuringuid. Raske on leida viimase aja suurtest mereõnnetustest (vähemalt siin läänemaailmas) mõnda, kus sellesse suhtuti nii külmalt. Neid suudeti ametlikult teha vaid üksainus, sedagi kitsalt piiritletud eesmärgiga- vaadata, kas on võimalik tuua üles surnukehi. Ametlikult ei uuritud rampi (!), autotekki, rääkimata laevapõhjast, ei uuritud alumiste tekkide veekindlate uste sulgumist. Ei tuvastatud millegipärast kaptenisillal olevaid laipu, kusjuures leiti sealt ju ka kõrvalisi isikuid. Kindlasti ei olnud kolme sillast leitud surnukeha hulgas mayday-edastajaid (kes vaieldamatult viibisid seal veel katastroofi lõpp-staadiumis). Esimese mayday edastaja III tüürimehe surnukeha leiti täies mundris ja isiklike asjadega taskus veidral moel laevast üsna kaugel, mis andis jällegi alust ainult kuulujuttude tekkeks
Küll on tuukrite aruanded üsna üksikasjalikud igasuguste kõrvaldetailide kohta ning tekitavad ainult lisaküsimusi. Nii Meister kui unustatud ja lahkunud kriminaalinspektor Karmi kinnitasid paljude asitõendite ja kastitäite ülestoomist sama ekspeditsiooni käigus ning jäid sinisilmselt ootama, et need uurimiskomisjonile üle antaks. Rootslaste vastu sai välja heidetud ka süüdistus asitõendite varjamises, mis lõppes Meistri lahkumisega esimehe kohalt ja komisjonistki.
Väljavõte M. Kurmi juhitud komisjoni raportist
4. Laevahuku uurimise käigus viidi läbi üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, ajavahemikul 2.-5.12.1994. Selle tellis Rootsi Meresõiduamet eesmärgiga teha kindlaks, kas hukkunuid on võimalik üles tuua. Lisaks tuli tuukritel teha mõned uuringud, mida Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti kaudu oli tellinud ühiskomisjon. Sukeldumise viisid läbi Norra firma Rockwater ja Hollandi firma Smit Tak ning operatsiooni juhtis Rootsi Meresõiduameti asedirektor Johan Franson. Ainus ühiskomisjoni esindaja operatsioonil oli Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti peauurija Börje Stenström. Eestit esindas Veeteede Ameti laevakontrolli teenistuse juhataja Aare Valgma, kes küll ei olnud ühiskomisjoni Eesti poole liige, ametlik ekspert ega vaatleja.
5. Laevakere väliskülje vaatlus, mida teostati kaugjuhtiva sukeldumisaparaadi (ROV) abil, on salvestatud videokassettidele RW/SEMI1/EST/R/001 ja RW/SPRINT/94/ESTONIA/001. Nimetatud kassettidel katkeb film mitu korda ning jätkub uuest kohast, mida võib järeldada filmil olevatelt kellaaja ja sügavuse näitudelt. Logis (Video Tape Log) on need filmikatkestuse kohad märgitud sõnaga „paus“. Visuaalse vaatluse põhjal ei ole võimalik öelda, kas filmimine on lihtsalt katkestatud või on filmi monteeritud. Igal-juhul, ühiskomisjonile üleantud videokassettide hulgas ei ole sellist, millelt nähtuks, et laevakere põhjaosa oleks uuritud ja filmitud kogu võimalikus ulatuses. Operatsiooni juhtinud Johan Franson ei osanud laevakere uuringuid kommenteerida, kuna ühiskomisjoni püstitatud ülesannete täitmist ta ei jälginud.
6. Enne nimetatud sukeldumisoperatsiooni filmiti vrakki ROV-dega kahel korral Soome piirivalve ja rannavalve poolt. Esimene, 2.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Simo, Jutta 1 ja 2. Teine, 9.-10.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Täydennuskuvaus 1 ja 2. Üheltki nimetatud kassettidest ei nähtu, et laevakere põhjaosa oleks filmitud kogu võimalikus ulatuses. Lisaks on kõigil nimetatud kassettidel häireid, mistõttu ei ole võimalik kõigest filmitust aru saada. Ühiskomisjoni liikme Tuomo Karppineni sõnul ei olnud esialgsete ROV uuringute eesmärk laevakere süstemaatiline uurimine. Komisjoni liikmed eeldasid, et seda tehakse tuukriuuringute raames, mille tellimise oli Rootsi valitsus selleks ajaks juba otsustanud.
7. Eelneva põhjal teeb komisjon järelduse, et laevakere põhjaosa ei ole kunagi kogu võimalikus ulatuses uuritud ega filmitud.
ROV on see sukelduv ja filmiv kaugjuhitav nn robotkaamera, kui keegi ei tea.
Asja ajab tagantjärele segasemaks veel see, et lisaks on üritanud sukelduda või isegi sukeldunud veel mõnigi. Üks õnnetumaid üritajaid olid keegi Peter Barasinsky, kelle palgatud tuukrid pidid üles tooma tema naise surnukeha, mille asukoht laevas oli ellujäänud pealtnägijate ütluste põhjal kergesti leitav (valvav Rootsi sõjaväe jäälõhkuja kihutas üritajad minema), tuntumaid ehk Jutta Rabe ja Bemis, kelle meeskond käis kah justkui midagi filmimas ja justkui isegi filmis, enne kui õhk ootamatult otsa sai (juutuubi jms udused videod ja näitlejatega ulmefilmid ei käi ilmselt...eeee.....väga vettpidava tõendusmaterjali alla); miks õhk otsa sai, teab vaid tuul. Lisaks veel laevakerest kütuse väljapumpamisega seotud sukeldumised (vist kahel korral). Aga neist palju huvipakkuvam on muidugi lugu, kuidas ametliku sukeldumise videofilmidel on näha läbi poollahtise rambi autotekilt tulevat valgust, samuti võõraid sukeldujaid; kuidas ROV sisenes autotekile „kusagilt mujalt,“ kuna rambi vahelt läbi ei mahtunud; kuidas tuukrite täppisjuhtimist teostasid (kusjuures väga selge ülevaatega, kuhu minna ja mida otsida) kaks Rootsi politseiametnikku. Olgu nende juttudega kuidas on (kui seal oli ohtlikku, ülikallist või ülisalajast lasti, tuli see loomulikult võimalikult kiiresti ära viia, niikaua kui tsivilistid rahulikult kaldal oma mullis ringi tatsasid), aga fakt on see, et ainus Eesti vaatleja A.Valgma, kes pidi ülal monitorist tuukrite tööd jälgima, pandi kaptenisilla uurimise ajaks magama. Senini tundmatu (!) kajutikaaslane väitis olevat uuringutes vaheaja ja kergeusklik eesti mees heitiski puhkama. Aastaid süüdistas mees selles kajutikaaslases JAIC-i soomlasest liiget Karppineni, kes paraku sel üritusel ei osalenud (sellest kirjutati ajalehtedes omal ajal palju, vihane Karppinen pidi esitama tõendeid oma asjassepuutumatuse kohta ja komisjoniliikmete vahelist läbisaamist see ilmselt ei parandanud)
Kurmi komisjon ei jõuagi siin kuidagi kaugemale juba ammu meedias avaldatust:
Komisjoni valduses on aga videokassett, millele on salvestatud intervjuu isikuga, kes väidab, et ta osales tuukrina laevavraki juures toimunud tuukriuuringutel juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kust ta avastas laeva paremast pardast suure plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla- kui ülespoole. Komisjoni esimehega nimetatud isik kohtuma ei nõustunud, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud. Rootsi ametiisikud on komisjoni esimehele andnud isiku ütluste kohta ebamääraseid ja vastukäivaid kommentaare. Siiski on komisjonile ka teatatud, et ta ei ole usaldusväärne ja tema jutt ei vasta tõele.
26. Nimetatud isik on maininud lisaks kahe isiku nimed, kes samuti sukeldumisoperatsioonis osalesid. Üks neist, väidetav tuukrite juht, oli siis ja on ka praegu Rootsi Kaitsejõudude mereväe ohvitser. Komisjon pöördus erinevate Rootsi ametiisikute poole sooviga nimetatud ohvitseriga kohtuda, kuid seda pole siiani võimaldatud. Viimati edastati komisjoni esimehele sõnum, et ohvitser on kohtumisest keeldunud.
32. Käesolevas aruandes kirjeldatud vastuolude ja küsitavuste selgitamiseks soovis komisjon kohtuda firma Rockwater tuukritega. Kuna aga lepingu punkti 12 ja uuringuaruande punkti 2.3.1 kohaselt on kõigil tuukritel kohustus vaikida, pöördus komisjon Rootsi riigi esindajana lepingule allkirjutanud Johan Fransoni poole palvega saada kirjalik dokument, mis lubaks komisjoni esimehel tuukreid küsitleda ilma, et nad oleks seotud vaikimiskohustusega. Johan Franson keeldus sellist luba andmast.
Kogu selle eelneva pudru peale ei jää M. Leivo juhitud komisjonil üle muud kui konstanteerida:
Komisjonil puudub võimalus vastata küsimusele, kas JAIC-i korraldatud dokumenteeritud laevavrakile sukeldumistele lisaks on laevavrakile korraldatud veel sukeldumisi või muid veealuseid operatsioone.
Ning sellega seonduvalt esitada õhku soovi:
Komisjoni on seisukohal ja teeb ettepaneku, et Eestil kui parvlaeva Estonia lipumaal ning JAIC-i tööd juhatanud riigil on õigus tuukritöö tellija, tuukritöö teinud ettevõtte ja tuukrite käsutuses olevale informatsioonile ning Vabariigi Valitsus peaks kasutama kõiki diplomaatilisi võimalusi mõjutada Rootsi valitsust, et tuukritelt vaikimisvanne kõrvaldataks, aidates seega lahendada mitmeid parvlaevaga Estonia seotud küsimusi, mille vastuseid Eesti Vabariigi käsutuses ei ole.
Tutkit, mehed. Kahjuks ei olnud rootslaste ametliku vastuse põhjal vaikimisvannet võimalik lõpetada. Mingeid peidetud asitõendeid ei ole. Visiiriluku sulgemispolti võite merest otsida kui tahate (tuukriuuringute käigus ülestoodud visiiriluku polt visati tõesti tagasi üle parda, kuna ei omanud erilist tähtsust komisjoni vastutava osaleja silmis). Dokumentide salastamine jätkub. Mingisugused kolm salastatud dokumenti on Estonia kohta isegi ka Ühendriikides (kui ametnik ajakirjanikust ikka õigesti aru sai, ja vastupidi). Dokumentide salastamine on üsna jabur teema. Kui komisjonid oleksid leidnud midagi tänu salastatud dokumentidele? Kas siis peaksid jääma ka järeldused varjatuks? Kui jah või enam-vähem jah, siis miks kuradi pärast ei võiks ma kahelda, kas nii polegi juba juhtunud?
Ega ükski salastatud dokument tähenda iseenesest muidugi midagi. Lihtsalt viha teeb, kui isegi avalikest dokumentidest saad lugeda näiteks sarnast asja (Leivo komisjoni protokollides korduvalt):
(kustutatud), (kustutatud) ja (kustutatud) kohtusid (kustutatud) kuupäeva kell (kustutatud) ning arutasid (kustutatud), mis tollal oli probleemiks (kustutatud) ja (kustutatud).
Tuleme tagasi korraks kogu õnnetuse otsese põhjustaja avanenud rambi juurde.
Kõigepealt väljavõte M. Kurmi poolt juhitud komisjoni aruandest
Rambi avanemine
9. Ühiskomisjoni aruande järgi oli laevahukku käivitavaks põhjuseks see, et vöörivisiiri kinnitused purunesid, visiir kukkus vette ja ramp avanes täielikult. See juhtus umbes 01.15. Avatud vöörist pääses autotekile suur kogus vett, mis tekitas kiiresti kasvava kreeni.
10. Selline sündmuste käik on vastuolus kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp oli suletud asendis veel siis, kui laeva kreen oli juba umbes 30 kraadi. Nimetatud tunnistajad on öelnud, et nägid masinate kontrollruumis olles rambile suunatud kaamerast, et ramp oli omal kohal, kuid selle äärtest pressis sisse vesi. Enne masinaruumist lahkumist, mis juhtus umbes 01.25, ei näinud tunnistajad kordagi, et ramp oleks olnud avatud asendis. Laeva kreen oli ruumist lahkumisel aga juba umbes 30 kraadi. Seega, kui lähtuda tunnistajate ütlustest, siis tekkis laeval 30 kraadine kreen ilma, et ramp oleks täielikult avanenud.
11. Punktis 9 kirjeldatud sündmuste käik võib olla vastuolus veel kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp võis olla suletud asendis ka siis, kui laev oli juba täielikult külili vajunud (kreen 90 kraadi ja rohkem). Nimetatud tunnistajad on oma pääsemist kirjeldanud järgmiselt. Küljele vajunud laeva küljel olles otsisid nad kohta, kust oleks ohutum vette hüpata. Lõpuks liikusid nad laeva esiotsa, kus nägid, et laeva nina oli puruks ja seal oli tekkinud mingi võrestik. Sealt ronisid nad allpoole, kust hüppasid merre. Võrestik laeva ninas võis olla rambi alumine külg, mis on näha siis, kui ramp on kinnises asendis. Nimelt on ramp ehitatud pikki ja põiki asetsevatele taladele.
Kuna asjaosaliste nimed pole mingi saladus (orduvalt aruannetes, meedias ja raamatutes läbi jooksnud), siis p 10 äratoodud tunnistajad olid hetkel masinaruumis vahis olev III mehaanik Treu ja süsteemimehaanik Sillaste; p 11 nimetatud aga meie triatlonistid Arak ja Juhanson. Nende ja teiste osaliselt vasturääkivaid ülestunnistusi võib leida JAIC aruandest, aga juba veelgi varem, vahetult peale õnnetust 1994 a ilmunud „Miks Estonia,“ ning „Mayday Estonia I“ brošüüridest, mis samuti raamatukogudes olemas. Nende kõrvutamine JAIC materjalidega on iseenesest huvitav. Kindlasti on mõistetavad kellaaegade ja üksikasjade vasturääkivused (no kes seal kogu aeg kella vahtis), aga mitte kogu lugu
Üks koht, kus võiks korraldada ka inimkatse, kuidas said sügavalt peaaegu küljeli oleva laeva põhjast masinaruumist kolm vahimeest Kadak, Sillaste ja Treu mõne minutiga ülemisele laevatekile. Kujutage end ronivat üle 50 kraadise (niimoodi saab JAIC lõpparuandest välja lugeda) nurga alla vajunud üheksakordses majas esimeselt korruselt seitsmendale. Läbi laevaosade, mis sel ajal pidid juba vee all olema, muide. Palju aega läheb, mis arvate? Neil kolmel mehel kulus selleks mõni minut. Tuletame meelde, et ka olemasolevad põikikoridorid on sellisel juhul nagu sügavad šahtid (Sillaste ja Kadak läksid küll mööda avariišahti, aga Treu kolistas minu mäletamist mööda suisa mööda treppe). Tuletame meelde, et laev läks ametlikus versioonis lõplikult vee alla 01.54, appiruttavate laevade sõnul aga varem), mis teeks lõpparuande põhjal põgenemisajaks umbes viis minutit, kusjuures nad jõudsid ülal laevaküljel veel päästevahendeid lahti päästa jne. Katse pole vajalik mitte nende süüdistamiseks (niigi üsna selge, et vähemalt kellaaegu on keegi korduvalt putitatud), vaid sellega võib haakuda üks muu asjaolu- alumistelt tekkidelt pääses üllatavalt palju inimesi (minu mäletamist mööda 19 pluss see masinaruumi kolmeliikmeline vahtkond), mis võis tähendada (kui hüdrostaatika ikka veel paika peab), et nad alustasid sinna tunginud vee tõttu põgenemist enne, kui ülal veel keegi midagi ei taibanudki. Enne laeva kreeniminekut. Millega jõuame tahtmatult jällegi vee pääsemiseni alumistele tekkidele. Enne korralikku kreeni ei pääse vesi aga mööda ventilatsioonišahte ja treppe alla ja nii jõuamegi jälle auguni allpool veepinda. Võib olla loomulikult ka lihtsamaid seletusi, tuli algul väike kreen ja bassein (kusjuures bassein seal kõige alumisel tekil ka oli, sellegi üle on asjatundjamad mõtteid vahetanud) ajas lihtsalt üle ja inimesed alustasid seetõttu juba varem põgenemist, ülal aga oodati veel jne
Üldse sisaldasid võtmetunnistajate, kelleks osutusid seesama III mehaanik Treu (kuulati üle seitsmel korral), süsteemimehaanik Sillaste ja vahimadrus Linde (kuulati üle kaheksal korral), ülestunnistused enam-vähem arusaadavate vasturääkivuste (nagu öeldud, kes sellises olukorras ikka niiväga kella vaatab ja sekundeid loeb) kõrval ka muinasjutulaadsemaid lugusid. Kuidagi ei sobi JAIC aruandesse (olgugi, et see seal on) näiteks Sillaste joonistatud kinnine ramp, aga sellest oli juba eelpool juttu. Kusjures, ehkki sealt vahelt pahises sisse küll vett (tema joonis aruandes on üsna ilmekas, lk 64), ei suvatsenud ta sellest kaptenisillale teada anda. Kui ta muidugi sel ajal üldse enam all masinaruumis oli. Igatahes merepõhjas külili lebava vraki ramp on ainult natukene irvakil (isegi ROV ei pääsenud vahelt läbi) ja kuidas ta asendid enne olid (loomulikult võis ta ka pärani lahti olla ja alles uppumise käigus kinni vajuda, ei oska mina öelda; JAIC raportis on kaudselt viidatud, et võis kokku-lahti käia nagu liigendnuga), teab jällegi vaid tuul.
Lõpuks laiutabki Kurmi komisjon õnnetult käsi ja konstanteerib:
Seega, kui uskuda nimetatud tunnistajaid (juba eelpool mainitud Treu ja Sillaste- minu märkus), siis on vale üks kahest lõpparuande järeldustest – kas see, et visiir tõmbas kukkudes rampi täielikult lahti või see, et tunnistajate poolt tajutud löögid olid põhjustatud visiiri eraldumisest ja põrkumisest vastu pirnikujulist vööri.
Neid lööke kirjeldavad väga paljud tunnistajad, osad vöörist, osad autotekilt, osad laeva põhja alt. Ega suure metallkolaka puhul niiväga täpselt ei ütle ka, kust müra tuleb.
Aga tõeline Münchhausen (kui just tema tunnistustest keegi pidevalt suure musta vildikaga üle ei käinud) oli muidugi Linde; komisjonile ja uurijatele rääkis ta sadat erinevat varianti. Eriti jutuhimuline oli ta ajakirjanikele, sealhulgas Jutta Rabele, üheks näiteks võib tuua tema tunnistust ühe väga segase saatusega ohvri kohta, kes algselt justkui pääses, täie tervise juures Lindega koos haiglas ühes palatis oli, sealt ootamatult ära viidi, kellele naine Turu haiglasse järele kutsuti (siis tühjalt tagasi saadeti ja hoopis Rootsi suunati, sealt jällegi tagasi koju) ning kelle moonutatud surnukeha lõpuks kodumaale saadeti ja seal mulda sängitati. (konks on selles, et Eestis on kõik kõigiga tuttavad, nii et arvan teadvat, et väga vale see lugu pole, toda naist jooksutati tõesti erinevatesse riikidesse ja lõpuks mehe surnukeha kojujõudmisega oli veel õõvastav lugu ning väikest psühhoterrorit meie riigikaitseorganite poolt sai see naine kah tunda). Linde viimast ringkäiku laevas (oli õnnetuse hetkel vahis) on piisavalt täpselt üritatud kirjeldada nii uurimiskomisjonide üllitistes, ajaleheväljaannetes, aruannetes ja intervjuudes . Kuna mees muutis omi tunnistusi korduvalt, pole jällegi aru saada, milline versioon kõige vettpidavam oli. Tema viimane vahikord (oli ilmselt ka viimane, kes kaptenisillal olijaid elusana nägi) ja detailideni äratoodud üles-alla jooksmine kaptenisilla ja autoteki vahel viimase poole tunni vältel ongi avalikkuse ees üks põhjalikumalt äratoodud seiku (visiiri murdumise selgituste kõrval). Kas ka adekvaatselt, kes sedagi nüüd tagantjärele teab, aga süveneda viitsijale üsna dramaatiline. Valetamises ja arguses süüdistada on muidugi kerge, eks sellises situatsioonist väljatulnul tule ju pärast emotsionaalsed faktorid igal juhul vahele. Kuni selleni, et tunnetad, kuidas kogu väheinformeeritud üldsus süüdistab õnnetuses vaata et ainuisikuliselt sind (rootslastel ilmus palju artikleid, kus süüdistati oskamatuid Eesti meremehi laeva uputamises). Arusaadavalt on raske sellises olukorras anda tunnistusi, mis väheselgi määral sinu vastu pöörata annaks.
Tunnistuste saamise, õigemini tunnistuste väljanägemise eest raportis vastutas JAIC-is Bengt Schager. Võib-olla peaks siin üldse kirjutama ka uurimisega seotud kõvadest rootslastest Fransonist, Stenströmist, Schagerist, Olofssonist, Hobrost, aga see viiks samuti pikale ja kõrvale (ega ma muidugi väga usu kah, et see jutt üldse kedagi niiväga huvitab ). Paari sõnaga siis ainult Schagerist, kes ei olnud näiteks Fransoniga võrreldes küll teab mis kindralstaabi mees, aga lihtsalt kirevuse mõttes, annab kiirülevaate ka JAIC-i komisjoni tegutsemisest pääsenud tunnistajatega. Psühholoog Bengt Schager oli JAIC-i komisjoni ekspertliige inimhingede alal, kes pidi tegelema muuhulgas ka pääsenud tunnistajate ütluste sobitamisega JAIC lõpparuandesse. Kui lõpparuannet lugeda, siis ei sarnane tunnistajate ütlustele pühendatud 6.peatükk (minu mäletamist mööda üks mahukamaid) eriti raporti ülejäänud osa kuivavõitu stiiliga, meenutab rohkem kellegi üksikisiku tundepuhangus heietust. Tundub, et Schager oligi rohkem nö kunstnikutöö tegijaks kannatuste kujutamisel. Ta kärpis tunnistusi ja olevat sealt olulisi osi välja jätnud (oma sõnul küll käsku ja suuniseid järgides), hiljem neid uuesti sisse suruda üritades. Ilmselt taipas ta ka ise oma funktsioonis midagi valesti olevat, nõudis järjest uusi ülekuulamisi (mida ei tehtud või kuhu teda ei lastud), kahtlustas tunnistajate mõjutamist. Ilutegijana oli ta faktivormistajana ilmselt kõlbmatu, seetõttu hoiti teda ka eemale tunnistajate täiendavatest ülekuulamistest. Lõpuks astus solvununa vahetult enne lõpp-raporti valmimist komisjonist tagasi, kritiseerides muuhulgas möönduste tegemist Eesti meremeestele, surnukehade tuvastamise vältimisest ning liigset poliitilist kontrolli komisjoni töö üle.
Veider lugu kokkuvõtteks
Ma ei saa kuidagi aru, kuidas saab sellise loo puhul pugeda selle taha, et ma andsin ausõna vaikida (näiteks ajakirjanik või sõjaväelane või ametnik või tuuker). Mingi kuradi sekulaarne pihisaladus või!? Hirm? Seniilsus? Või lihtsalt ametkondade, kel tegelikult polegi mitte tuhkagi mingit asjakohast infot, eneseupitamine ja kiitlemine?
Ma ei saa aru, kuidas saab mingi militaarstruktuuri asjatundja, kes ei tohiks olla veel dementne, mitte mäletada oma ametikohta, oma ülemusi ja kaaslasi, mitte osata vastata oma valdkonda puudutavatele küsimustele?
Ma ei saa aru, kuidas saavad tunnistajad rääkida üldjuhul ainult ühel korral? Teisel korral muudetakse juttu? Kolmandal keeldutakse kohtumast? Võib olla hirmutatud, aga äkki hoopis kiidukuked, kel polegi midagi asjalikku öelda?
Ma ei saa aru, mis tolku on avalikustatud dokumendist, mida on kärbitud ja millest pool on kustutatud, varjatud või kõlbmatu kvaliteediga?
Ma ei saa aru, kuidas pole võimalik enam tagantjärele kindlaks teha, kas ja mida üldse uuriti?
Ma ei saa aru, kuidas saab ligi tuhande ohvriga õnnetust uuriva rahvusvahelise komisjoni juht (kes lisaks on õnnetuse uurimisest kirjutanud veel segase, krüptilise, vihjava ja kibestunud raamatu) jääda võimatult kidakeelseks, kui on lõpuks antud võimalus „tõde välja öelda,“ mida ta ju ometi tahtis (poleks muidu ehk seda raamatut kirjutanud)?
Ma ei saa aru, kuidas saab riik jätta ligi tuhande surnuga kriminaalasja üheainsa reaametniku kätte ning siis peale tema surma selle prügihunnikusse vedelema jätta?
Ma ei saa aru, kuidas näiteks Discovery kanal näitab veealuseid kaadreid igast poosist, aga katastroofi uurivate ametlike uurimisrühmade ülesvõtted tunduvadvad sajandialguse tehnikaga võetud?
Küllap me oleme õnnetuseks vales riigis. Kõik tehnilised ekspertiisid ja ametlikud ülekuulamised, millel natikenegi jumet (näiteks tuukriuuringud, aga ka pääsenute tunnistused vahetult peale õnnetust), on tehtud Eestist väljaspool. Need, kes oskavad relvi puudutavates küsimustes midagi asjalikku kosta, on Eestist väljaspool. Need, kes suudavad sukeldumistöid läbi viia ja uppunud laevaga midagi reaalset ette võtta, on Eestist väljaspool. Raha selleks on Eestist väljaspool. Isegi meie välispoliitika on väljaspool. Kohe alguses võtsid rootslased jämeda otsa enda kätte ning rakendasid saadud informatsioonile oma riigi poolt salastamist Igatpidi kehv lugu.
Kohe algusest peale (jutud põhjas olevast august algasid ju vahetult peale õnnetust) oleks vraki täies pikkuses uurimine olnud kohustuslik. Ka palju väiksemaid õnnetusi on uuritud enne ja pärast Estoniat palju põhjalikumalt (võta või needsamad Heweliusze ja Enterprise uppumised, millest riivamisi ülalpool). Seda pole veel hilja teha. Algul tuukritega
Tegelikult on elu ja tervise juures ka õnnetuse peatunnistajad, tollal vahis olnud kolmik.
Inimtunnistused on kaduvad, mälu on heitlik, hirm või häbi võivad jutusoont ahendada või siis hoopis ülepaisutada, valu ja soov uskuda uskumatut võib varjutada reaalsuse. Paljud, nende hulgas ka kadunud Sirje Piht ja Andi Meister, kinnitasid nii vihjamisi kui otsesõnu, et neil on mingid teated, andmed, seisukohad, mis avalikkuse eest varjatud. Aga meedia või ametiasutuste ees, otsetõendeid nõudes (olgu ametkondadega kuidas on, aga mis oleks pidevast meedia tähelepanust parem kaitsekilp või turvakate, kui hirmust rääkida?) olid kõigil suud vett täis. Näiteks Meister on kirjutanud raamatu põhiliselt oma kibestumisest ja üleelamistest komisjonis; kui see sisaldab ka mingit erilist informatsiooni, mida mujal kajastatud pole, on ta need küll üliosavasti kodeerida osanud.
Ainult vrakk ei kao veel kuhugi. Vähemalt mitte niipea. Olgugi, et sedagi katset on tehtud. Vraki betooniga katmine oli täiesti päevakorras, ümber jõuti liiva ja kivegi kuhjata (mingitel andmetel 200 milj rootsi krooni eest, enam täpselt ei mäleta). Kusjuures eriti alatu oli sellise töö põhjenduseks silmakirjalikult apelleerida hukkunute omastele, kelle leina ja tunnete austamiseks oleks selline mätsimine siis justkui toime pandud. Tegelikult jäi asi katki just omaste teraval vastuseisul, sest allpool-veepiiri-auguteooria oli juba õhku visatud ja suur kohtuprotsess Pariisis pooleli, kus hukkunute sugulased olid alustanud vaevalist rünnakut Meyeri Laevatehase (laeva ehitaja), Veritase (laeva sertifitseerija) ja Rootsi Meresõiduameti vastu. Laevavraki betoneerimine oli ikka ülifantastiline idee, eriti seal piirkonnas, kus tegu sõna otseses mõttes laevade surnuaiaga (merepõhjas midagi 40 vraki ringis). Täiesti arusaadav on, et tekib küsimus, mida seal siis nii kiivalt peita on vaja?
Eks võib ju küsida, mida see uurimine siis tegelikult annaks? Kadunuid tagasi ei too, süüdlasi (kui neid üldse on ja tuvastada saab) ilmselt ei karistata; ametkondade sissetallatuid radu ei muuda. Huvitav, et inimesed, kes oma tahtejõudu, visadust ja usku on valmis alati proovile panema igapäeva tähtsusetutes pisiasjades, on siin suhteliselt ükskõiksed? Sellise laevaga oleksid ju võinud sõita ka sinu lapsed, abikaasa, sõbrad? Proovigem end kujutleda külmas tuules ja kottpimedas mööda vettevajuvaid reelinguid vinnamas. Kõrvalt reisikaaslane või lähedane inmene just vastu alumist parrast puruks kukkunud ja vetesügavustesse kadunud?
Ja hind ei ole kunagi liiga kõrge, kui see toob juurde selgust.
Eks siia võib lisada palju. Materjale on piisavalt. Rohkem või vähem usutavaid jutte kah.
Päästetud ja siis kadumaläinud inimestest (kellest kõik olid eestlastest meeskonnaliikmed), neist on kirjutatud väga pikalt ja põhjalikult; seetõttu siin ei heieta
Eest ära tulnud visiiri otsimisest ja leidmisest (mida saaks vajadusel veel tagantjärele hõlpsasti kontrollida)
Salapärasest lastist (mis ju polnudki päris vale)
Lõhkeainest ja plahvatustest
Kurjadest ametnikest, kes intervjuudes puterdavad ja vassivad
Raadioside segamisest õnnetuse ajal
Jne jne
Igatahes ei saa ka ükski ametliku versiooni pooldaja JAIC raportit puhta kullana võtta. Nad peaksid lisaks imepärase triivisilmuse põhjendamisele selgitama laevavraki kõrval vedeleva 10x7m suuruse rauakolaka olemust, mida algselt (loomulikult ekslikult või mis?) visiiriks peeti. Siis sekeldusi nii vraki kui ka visiiri asukoha koordinaatide määramisel ja üldsusele edastamisel (selle kohta oli kohe ühe JAIC-liikme kahetsuskirigi, kus tunnistas teadlikult valeandmete edastamist ja sellega oma volituste ületamist, kuid milleks seda üldse vaja oli?)
Seejärel peaksid nad selgitama baaskellaja määramise aluseid, mille järgi nad tunnistajate ütlusi ühtlustasid. Seejärel MOB-i ehk päästepaadi nr 1 (ainus mootoriga päästepaat, inmene üle parda puhuks) sattumist Soome vetesse, kui ometi kõik muu ulpiv träni triivis Hiiumaa kanti (viimasega on jälle seotud tunnistajate ütlused, kes nägid mingit valgustatud paati õnnetuspaigalt minema sõitmas). Hea küll, lõpuks seda komisjoni viga (?) ka märgati, Meister minu mäletamist mööda oma raamatus lükkas isiklikult ümber, samuti ka Laur, väitsid selle paadi kah ikka Hiiumaalt leitud olevat, aga ametlikku raportisse jäi kahtlustäratav esimene versioon sisse. Päästetute arvud erinevates peatükkides ei klapi kohe mingil moel. Ning ikka ja jälle tuleks selgitada janti tuukrivideotega (mida siis üldse kästi filmida, mida filmiti, mida lõigati, mida näidati ja miks lõplikku nn montaaži kuidagi ajaliselt klappima ei saa jne). Kokku päris palju asju. Hea küll kiirustati, tunti avalikkuse survet, kes vastuseid ootasid, asi oli harjumatu, tohutu närvipinge, ekspertide eriarvamused, katsemeetodite puudulikkus, erinevate osapoolte ootused. Aga sellest hoolimata- kui mingist terviklikust tööst on suur osa kaheldav, mille alusel me siis lõpptulemust ikka õigeks usume?
Kuulasin ühekorra vaidlust, mida peeti New Yogi kaksiktornide kokkukukkumise üle. Kuidas teras sulab ja kuidas betoon puruneb ja kuidas paigaldada lõhkelaenguid jne. Tean, et kumbki vaidluses osaleja pole lugenud ainsatki raamatut ehituskonstruktsioonidest või materjaliõpetusest. Nojah. Ega minulgi pole eriti tahtmist ega võimalust õppida lühikese ajaga laevakonstruktoriks või korraldada hästivarustatud ekspeditsioone vrakile, seetõttu tuleb lõpuks uskuda ikka mingeidki allikaid. Neid, mis kättesaadavd kõigile.
Lugege siis järgmist soovituslikku nimekirja diletandile :-)
1. Lõpparuane, mis käsitleb reisiparvlaeva ML Estonia hukku Läänemeres; 1997 (A. Meistri, hiljem U. Lauri juhitud rahvusvahelise ühiskomisoni ehk JAIC aruanne õnnetuse põhjuste kohta, nö peateos, eesti keeles saadaval raamatukogudes, inglise keeles ka netis)
2. Disaster Investigation Heiwa laevainsener Björkmanilt. Üks põhjalikumaid seda laevahukku, üldse seda tüüpi laevade õnnetusi käsitlev teos (üle 600 lk, netis ainult inglise keeles). Paljude linkide ja viidetega erinevatele allikatele. Kindlasti uurimustest kõige enam avalikkuse tähelepanu pälvinud. Kui Lauri juhitud komisjoni võib kahtlustada Rootsi Meresõiduameti püksivärvli küljes rippumises, siis Björkmani puhul seisab üleval küll väike küsimärk niiditõmbamiste kohta laevaehitaja Meyeri tehase poolt. Aga mõjus on ta sellest hoolimata, ka uurijate seas. Ning tema on laevaehitusasjatundja. Ümbermineku ja uppumise vahe peaks selle mahu peale enam-vähem selgeks saama
3. M. Leivo juhitud Riigikogu sõjaväetehnika väljaveo uurimiskomisjoni lõpparuanne 19.12.2006;
4. M. Kurmi juhitud sõjalise kasutusega seadmete veo uurimiskomisjoni aruanne 10.03.2006 (mõlemad netis saadaval, esimene koos koosolekuprotokollidega)
Viidatud on ka Rootsi valitsuse poolt tellitud Study of the Estonia Sequence of Sinking 28.03.1003, mis väidetavalt kinnitavad eelpool mainitud Björkmani versiooni uppumise kohta, kuid mida ma ise lugenud pole
5. Vahetult õnnetuse järel 1994 aastal ilmunud „Mayday Estonia“ I ja II osa ning „Miks Estonia?“ Need on suhtelise toormaterjaliga, nii tunnistajate seletuste, ametlike arvamuste kui ka ajakirjanike töö koha pealt ja seetõttu vägagi huvitavad, võrreldes näiteks seisukohtadega aastate pärast.
5. Huvi võiksid pakkuda ka Meyer Werfti laevatehase oma uurimiskomisjoni järeldused, neid samuti eesti keeles pole.
6. Faktide kogumise koha pealt (ajakirjanikud on ikka väga usinad, täie imetlusega) on muidugi suurt tööd teinud E. Tammer „Uppumatu Estonia.“ Eesti raamatutest parim
7. J. Frid „Laevade ehitus,“
Netiavarustest ja teistest (eestikeelsetest) raamatutest ma praegu ei räägi. Piisava nimekirja saab Imre Kaasi ja Sirje Pihti raamatust „Raske tee tõeni.“ Netist saab ükskõik mida ja veel piiramatult, sõna otseses mõttes. Andi Meistri raamat näiteks jäi liialt autori enda üleelamiste taha kinni. Jutta Rabe aga on ilmekas näide, kuidas salakavalalt ja visalt maole jalgu juurde joonistada saab (kusjuures suurt tööd on ta teinud, ei saa salata, mõnigi väikeriigi komisjon võiks sellise uurimistöö poole ainult kadedusega vaadata). Mõned on asja oma elutööks võtnud. Jaksu neile.
Pariisis üritavad õnnetuses osalenud ja hukkunute omaksed eelpool mainitud kohtuprotsessile jällegi elu sisse puhuda. Jaksu neilegi.
Aga. Asi on arenenud igaveseks tõe selgitamise protsessiks. Lootus sureb küll viimsena, aga aeg teeb oma töö ja matab lõpuks kõik liiva alla. Ja enne ei saa paraku süüdistada, kui ei tea, mis seal tegelikult juhtus. Praegu on ju nokk kinni ja saba lahti. Kui süüdistame laevatehast (et aladimensioneritud visiirikinnitus jne), peame aktsepteerima JAIC-i lõpparuannet. Kui ütleme, et lõppraport on jama, siis süüdistada sertifitseerijat. Aga siin üritatakse süüdistada mõlemat. Ringkaitset murda. Ja pareerida on kuradi lihtne- kui palju õiendate, siis näitame tuukrivõtteid, kus kaptenisillal pole ühtegi surnukeha nendest, kes seal viibima oleks pidanud (st eestlastest laevajuhtidest). Või kuidas te alles siis esimest korda häiret andsite, kui enamus inimesi juba vees oli. Kui tuua sisse uusi asjaolusid (avariid, terrorism vms), peab minema vrakki uurima. Aga seal on hauarahu (Rootsis vist selle rikkumine ja vraki juurde sukeldumine suisa kriminaalkorras karistatav, tõeline Loomade Farm)
Hea, et vähemalt betoneerida ei lastud. Laeva veel kuidagi saaks, aga inimesi mitte. Betooni all hõõgunud tuli purskab ootamatult ja kõvasti. Kunagi üritati betoneerida Kukruse aheraine mäge, mis alatasa põles ja jõledat tossu eritas. Tuli viskus varsti uuesti välja ja seda ägedamalt.
Soovime loole rahulikku lõppu, ohvritele tugevaid paadipõhju teispoolsuses ja siinviibijatele lohutavat ajavoolu.
Aga kas sina andsid juba allkirja laeva ülestõstmiseks?
Nii suure katatroofi puhul on selge, et tehakse tuukriuuringuid. Raske on leida viimase aja suurtest mereõnnetustest (vähemalt siin läänemaailmas) mõnda, kus sellesse suhtuti nii külmalt. Neid suudeti ametlikult teha vaid üksainus, sedagi kitsalt piiritletud eesmärgiga- vaadata, kas on võimalik tuua üles surnukehi. Ametlikult ei uuritud rampi (!), autotekki, rääkimata laevapõhjast, ei uuritud alumiste tekkide veekindlate uste sulgumist. Ei tuvastatud millegipärast kaptenisillal olevaid laipu, kusjuures leiti sealt ju ka kõrvalisi isikuid. Kindlasti ei olnud kolme sillast leitud surnukeha hulgas mayday-edastajaid (kes vaieldamatult viibisid seal veel katastroofi lõpp-staadiumis). Esimese mayday edastaja III tüürimehe surnukeha leiti täies mundris ja isiklike asjadega taskus veidral moel laevast üsna kaugel, mis andis jällegi alust ainult kuulujuttude tekkeks
Küll on tuukrite aruanded üsna üksikasjalikud igasuguste kõrvaldetailide kohta ning tekitavad ainult lisaküsimusi. Nii Meister kui unustatud ja lahkunud kriminaalinspektor Karmi kinnitasid paljude asitõendite ja kastitäite ülestoomist sama ekspeditsiooni käigus ning jäid sinisilmselt ootama, et need uurimiskomisjonile üle antaks. Rootslaste vastu sai välja heidetud ka süüdistus asitõendite varjamises, mis lõppes Meistri lahkumisega esimehe kohalt ja komisjonistki.
Väljavõte M. Kurmi juhitud komisjoni raportist
4. Laevahuku uurimise käigus viidi läbi üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, ajavahemikul 2.-5.12.1994. Selle tellis Rootsi Meresõiduamet eesmärgiga teha kindlaks, kas hukkunuid on võimalik üles tuua. Lisaks tuli tuukritel teha mõned uuringud, mida Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti kaudu oli tellinud ühiskomisjon. Sukeldumise viisid läbi Norra firma Rockwater ja Hollandi firma Smit Tak ning operatsiooni juhtis Rootsi Meresõiduameti asedirektor Johan Franson. Ainus ühiskomisjoni esindaja operatsioonil oli Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti peauurija Börje Stenström. Eestit esindas Veeteede Ameti laevakontrolli teenistuse juhataja Aare Valgma, kes küll ei olnud ühiskomisjoni Eesti poole liige, ametlik ekspert ega vaatleja.
5. Laevakere väliskülje vaatlus, mida teostati kaugjuhtiva sukeldumisaparaadi (ROV) abil, on salvestatud videokassettidele RW/SEMI1/EST/R/001 ja RW/SPRINT/94/ESTONIA/001. Nimetatud kassettidel katkeb film mitu korda ning jätkub uuest kohast, mida võib järeldada filmil olevatelt kellaaja ja sügavuse näitudelt. Logis (Video Tape Log) on need filmikatkestuse kohad märgitud sõnaga „paus“. Visuaalse vaatluse põhjal ei ole võimalik öelda, kas filmimine on lihtsalt katkestatud või on filmi monteeritud. Igal-juhul, ühiskomisjonile üleantud videokassettide hulgas ei ole sellist, millelt nähtuks, et laevakere põhjaosa oleks uuritud ja filmitud kogu võimalikus ulatuses. Operatsiooni juhtinud Johan Franson ei osanud laevakere uuringuid kommenteerida, kuna ühiskomisjoni püstitatud ülesannete täitmist ta ei jälginud.
6. Enne nimetatud sukeldumisoperatsiooni filmiti vrakki ROV-dega kahel korral Soome piirivalve ja rannavalve poolt. Esimene, 2.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Simo, Jutta 1 ja 2. Teine, 9.-10.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Täydennuskuvaus 1 ja 2. Üheltki nimetatud kassettidest ei nähtu, et laevakere põhjaosa oleks filmitud kogu võimalikus ulatuses. Lisaks on kõigil nimetatud kassettidel häireid, mistõttu ei ole võimalik kõigest filmitust aru saada. Ühiskomisjoni liikme Tuomo Karppineni sõnul ei olnud esialgsete ROV uuringute eesmärk laevakere süstemaatiline uurimine. Komisjoni liikmed eeldasid, et seda tehakse tuukriuuringute raames, mille tellimise oli Rootsi valitsus selleks ajaks juba otsustanud.
7. Eelneva põhjal teeb komisjon järelduse, et laevakere põhjaosa ei ole kunagi kogu võimalikus ulatuses uuritud ega filmitud.
ROV on see sukelduv ja filmiv kaugjuhitav nn robotkaamera, kui keegi ei tea.
Asja ajab tagantjärele segasemaks veel see, et lisaks on üritanud sukelduda või isegi sukeldunud veel mõnigi. Üks õnnetumaid üritajaid olid keegi Peter Barasinsky, kelle palgatud tuukrid pidid üles tooma tema naise surnukeha, mille asukoht laevas oli ellujäänud pealtnägijate ütluste põhjal kergesti leitav (valvav Rootsi sõjaväe jäälõhkuja kihutas üritajad minema), tuntumaid ehk Jutta Rabe ja Bemis, kelle meeskond käis kah justkui midagi filmimas ja justkui isegi filmis, enne kui õhk ootamatult otsa sai (juutuubi jms udused videod ja näitlejatega ulmefilmid ei käi ilmselt...eeee.....väga vettpidava tõendusmaterjali alla); miks õhk otsa sai, teab vaid tuul. Lisaks veel laevakerest kütuse väljapumpamisega seotud sukeldumised (vist kahel korral). Aga neist palju huvipakkuvam on muidugi lugu, kuidas ametliku sukeldumise videofilmidel on näha läbi poollahtise rambi autotekilt tulevat valgust, samuti võõraid sukeldujaid; kuidas ROV sisenes autotekile „kusagilt mujalt,“ kuna rambi vahelt läbi ei mahtunud; kuidas tuukrite täppisjuhtimist teostasid (kusjuures väga selge ülevaatega, kuhu minna ja mida otsida) kaks Rootsi politseiametnikku. Olgu nende juttudega kuidas on (kui seal oli ohtlikku, ülikallist või ülisalajast lasti, tuli see loomulikult võimalikult kiiresti ära viia, niikaua kui tsivilistid rahulikult kaldal oma mullis ringi tatsasid), aga fakt on see, et ainus Eesti vaatleja A.Valgma, kes pidi ülal monitorist tuukrite tööd jälgima, pandi kaptenisilla uurimise ajaks magama. Senini tundmatu (!) kajutikaaslane väitis olevat uuringutes vaheaja ja kergeusklik eesti mees heitiski puhkama. Aastaid süüdistas mees selles kajutikaaslases JAIC-i soomlasest liiget Karppineni, kes paraku sel üritusel ei osalenud (sellest kirjutati ajalehtedes omal ajal palju, vihane Karppinen pidi esitama tõendeid oma asjassepuutumatuse kohta ja komisjoniliikmete vahelist läbisaamist see ilmselt ei parandanud)
Kurmi komisjon ei jõuagi siin kuidagi kaugemale juba ammu meedias avaldatust:
Komisjoni valduses on aga videokassett, millele on salvestatud intervjuu isikuga, kes väidab, et ta osales tuukrina laevavraki juures toimunud tuukriuuringutel juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kust ta avastas laeva paremast pardast suure plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla- kui ülespoole. Komisjoni esimehega nimetatud isik kohtuma ei nõustunud, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud. Rootsi ametiisikud on komisjoni esimehele andnud isiku ütluste kohta ebamääraseid ja vastukäivaid kommentaare. Siiski on komisjonile ka teatatud, et ta ei ole usaldusväärne ja tema jutt ei vasta tõele.
26. Nimetatud isik on maininud lisaks kahe isiku nimed, kes samuti sukeldumisoperatsioonis osalesid. Üks neist, väidetav tuukrite juht, oli siis ja on ka praegu Rootsi Kaitsejõudude mereväe ohvitser. Komisjon pöördus erinevate Rootsi ametiisikute poole sooviga nimetatud ohvitseriga kohtuda, kuid seda pole siiani võimaldatud. Viimati edastati komisjoni esimehele sõnum, et ohvitser on kohtumisest keeldunud.
32. Käesolevas aruandes kirjeldatud vastuolude ja küsitavuste selgitamiseks soovis komisjon kohtuda firma Rockwater tuukritega. Kuna aga lepingu punkti 12 ja uuringuaruande punkti 2.3.1 kohaselt on kõigil tuukritel kohustus vaikida, pöördus komisjon Rootsi riigi esindajana lepingule allkirjutanud Johan Fransoni poole palvega saada kirjalik dokument, mis lubaks komisjoni esimehel tuukreid küsitleda ilma, et nad oleks seotud vaikimiskohustusega. Johan Franson keeldus sellist luba andmast.
Kogu selle eelneva pudru peale ei jää M. Leivo juhitud komisjonil üle muud kui konstanteerida:
Komisjonil puudub võimalus vastata küsimusele, kas JAIC-i korraldatud dokumenteeritud laevavrakile sukeldumistele lisaks on laevavrakile korraldatud veel sukeldumisi või muid veealuseid operatsioone.
Ning sellega seonduvalt esitada õhku soovi:
Komisjoni on seisukohal ja teeb ettepaneku, et Eestil kui parvlaeva Estonia lipumaal ning JAIC-i tööd juhatanud riigil on õigus tuukritöö tellija, tuukritöö teinud ettevõtte ja tuukrite käsutuses olevale informatsioonile ning Vabariigi Valitsus peaks kasutama kõiki diplomaatilisi võimalusi mõjutada Rootsi valitsust, et tuukritelt vaikimisvanne kõrvaldataks, aidates seega lahendada mitmeid parvlaevaga Estonia seotud küsimusi, mille vastuseid Eesti Vabariigi käsutuses ei ole.
Tutkit, mehed. Kahjuks ei olnud rootslaste ametliku vastuse põhjal vaikimisvannet võimalik lõpetada. Mingeid peidetud asitõendeid ei ole. Visiiriluku sulgemispolti võite merest otsida kui tahate (tuukriuuringute käigus ülestoodud visiiriluku polt visati tõesti tagasi üle parda, kuna ei omanud erilist tähtsust komisjoni vastutava osaleja silmis). Dokumentide salastamine jätkub. Mingisugused kolm salastatud dokumenti on Estonia kohta isegi ka Ühendriikides (kui ametnik ajakirjanikust ikka õigesti aru sai, ja vastupidi). Dokumentide salastamine on üsna jabur teema. Kui komisjonid oleksid leidnud midagi tänu salastatud dokumentidele? Kas siis peaksid jääma ka järeldused varjatuks? Kui jah või enam-vähem jah, siis miks kuradi pärast ei võiks ma kahelda, kas nii polegi juba juhtunud?
Ega ükski salastatud dokument tähenda iseenesest muidugi midagi. Lihtsalt viha teeb, kui isegi avalikest dokumentidest saad lugeda näiteks sarnast asja (Leivo komisjoni protokollides korduvalt):
(kustutatud), (kustutatud) ja (kustutatud) kohtusid (kustutatud) kuupäeva kell (kustutatud) ning arutasid (kustutatud), mis tollal oli probleemiks (kustutatud) ja (kustutatud).
Tuleme tagasi korraks kogu õnnetuse otsese põhjustaja avanenud rambi juurde.
Kõigepealt väljavõte M. Kurmi poolt juhitud komisjoni aruandest
Rambi avanemine
9. Ühiskomisjoni aruande järgi oli laevahukku käivitavaks põhjuseks see, et vöörivisiiri kinnitused purunesid, visiir kukkus vette ja ramp avanes täielikult. See juhtus umbes 01.15. Avatud vöörist pääses autotekile suur kogus vett, mis tekitas kiiresti kasvava kreeni.
10. Selline sündmuste käik on vastuolus kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp oli suletud asendis veel siis, kui laeva kreen oli juba umbes 30 kraadi. Nimetatud tunnistajad on öelnud, et nägid masinate kontrollruumis olles rambile suunatud kaamerast, et ramp oli omal kohal, kuid selle äärtest pressis sisse vesi. Enne masinaruumist lahkumist, mis juhtus umbes 01.25, ei näinud tunnistajad kordagi, et ramp oleks olnud avatud asendis. Laeva kreen oli ruumist lahkumisel aga juba umbes 30 kraadi. Seega, kui lähtuda tunnistajate ütlustest, siis tekkis laeval 30 kraadine kreen ilma, et ramp oleks täielikult avanenud.
11. Punktis 9 kirjeldatud sündmuste käik võib olla vastuolus veel kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp võis olla suletud asendis ka siis, kui laev oli juba täielikult külili vajunud (kreen 90 kraadi ja rohkem). Nimetatud tunnistajad on oma pääsemist kirjeldanud järgmiselt. Küljele vajunud laeva küljel olles otsisid nad kohta, kust oleks ohutum vette hüpata. Lõpuks liikusid nad laeva esiotsa, kus nägid, et laeva nina oli puruks ja seal oli tekkinud mingi võrestik. Sealt ronisid nad allpoole, kust hüppasid merre. Võrestik laeva ninas võis olla rambi alumine külg, mis on näha siis, kui ramp on kinnises asendis. Nimelt on ramp ehitatud pikki ja põiki asetsevatele taladele.
Kuna asjaosaliste nimed pole mingi saladus (orduvalt aruannetes, meedias ja raamatutes läbi jooksnud), siis p 10 äratoodud tunnistajad olid hetkel masinaruumis vahis olev III mehaanik Treu ja süsteemimehaanik Sillaste; p 11 nimetatud aga meie triatlonistid Arak ja Juhanson. Nende ja teiste osaliselt vasturääkivaid ülestunnistusi võib leida JAIC aruandest, aga juba veelgi varem, vahetult peale õnnetust 1994 a ilmunud „Miks Estonia,“ ning „Mayday Estonia I“ brošüüridest, mis samuti raamatukogudes olemas. Nende kõrvutamine JAIC materjalidega on iseenesest huvitav. Kindlasti on mõistetavad kellaaegade ja üksikasjade vasturääkivused (no kes seal kogu aeg kella vahtis), aga mitte kogu lugu
Üks koht, kus võiks korraldada ka inimkatse, kuidas said sügavalt peaaegu küljeli oleva laeva põhjast masinaruumist kolm vahimeest Kadak, Sillaste ja Treu mõne minutiga ülemisele laevatekile. Kujutage end ronivat üle 50 kraadise (niimoodi saab JAIC lõpparuandest välja lugeda) nurga alla vajunud üheksakordses majas esimeselt korruselt seitsmendale. Läbi laevaosade, mis sel ajal pidid juba vee all olema, muide. Palju aega läheb, mis arvate? Neil kolmel mehel kulus selleks mõni minut. Tuletame meelde, et ka olemasolevad põikikoridorid on sellisel juhul nagu sügavad šahtid (Sillaste ja Kadak läksid küll mööda avariišahti, aga Treu kolistas minu mäletamist mööda suisa mööda treppe). Tuletame meelde, et laev läks ametlikus versioonis lõplikult vee alla 01.54, appiruttavate laevade sõnul aga varem), mis teeks lõpparuande põhjal põgenemisajaks umbes viis minutit, kusjuures nad jõudsid ülal laevaküljel veel päästevahendeid lahti päästa jne. Katse pole vajalik mitte nende süüdistamiseks (niigi üsna selge, et vähemalt kellaaegu on keegi korduvalt putitatud), vaid sellega võib haakuda üks muu asjaolu- alumistelt tekkidelt pääses üllatavalt palju inimesi (minu mäletamist mööda 19 pluss see masinaruumi kolmeliikmeline vahtkond), mis võis tähendada (kui hüdrostaatika ikka veel paika peab), et nad alustasid sinna tunginud vee tõttu põgenemist enne, kui ülal veel keegi midagi ei taibanudki. Enne laeva kreeniminekut. Millega jõuame tahtmatult jällegi vee pääsemiseni alumistele tekkidele. Enne korralikku kreeni ei pääse vesi aga mööda ventilatsioonišahte ja treppe alla ja nii jõuamegi jälle auguni allpool veepinda. Võib olla loomulikult ka lihtsamaid seletusi, tuli algul väike kreen ja bassein (kusjuures bassein seal kõige alumisel tekil ka oli, sellegi üle on asjatundjamad mõtteid vahetanud) ajas lihtsalt üle ja inimesed alustasid seetõttu juba varem põgenemist, ülal aga oodati veel jne
Üldse sisaldasid võtmetunnistajate, kelleks osutusid seesama III mehaanik Treu (kuulati üle seitsmel korral), süsteemimehaanik Sillaste ja vahimadrus Linde (kuulati üle kaheksal korral), ülestunnistused enam-vähem arusaadavate vasturääkivuste (nagu öeldud, kes sellises olukorras ikka niiväga kella vaatab ja sekundeid loeb) kõrval ka muinasjutulaadsemaid lugusid. Kuidagi ei sobi JAIC aruandesse (olgugi, et see seal on) näiteks Sillaste joonistatud kinnine ramp, aga sellest oli juba eelpool juttu. Kusjures, ehkki sealt vahelt pahises sisse küll vett (tema joonis aruandes on üsna ilmekas, lk 64), ei suvatsenud ta sellest kaptenisillale teada anda. Kui ta muidugi sel ajal üldse enam all masinaruumis oli. Igatahes merepõhjas külili lebava vraki ramp on ainult natukene irvakil (isegi ROV ei pääsenud vahelt läbi) ja kuidas ta asendid enne olid (loomulikult võis ta ka pärani lahti olla ja alles uppumise käigus kinni vajuda, ei oska mina öelda; JAIC raportis on kaudselt viidatud, et võis kokku-lahti käia nagu liigendnuga), teab jällegi vaid tuul.
Lõpuks laiutabki Kurmi komisjon õnnetult käsi ja konstanteerib:
Seega, kui uskuda nimetatud tunnistajaid (juba eelpool mainitud Treu ja Sillaste- minu märkus), siis on vale üks kahest lõpparuande järeldustest – kas see, et visiir tõmbas kukkudes rampi täielikult lahti või see, et tunnistajate poolt tajutud löögid olid põhjustatud visiiri eraldumisest ja põrkumisest vastu pirnikujulist vööri.
Neid lööke kirjeldavad väga paljud tunnistajad, osad vöörist, osad autotekilt, osad laeva põhja alt. Ega suure metallkolaka puhul niiväga täpselt ei ütle ka, kust müra tuleb.
Aga tõeline Münchhausen (kui just tema tunnistustest keegi pidevalt suure musta vildikaga üle ei käinud) oli muidugi Linde; komisjonile ja uurijatele rääkis ta sadat erinevat varianti. Eriti jutuhimuline oli ta ajakirjanikele, sealhulgas Jutta Rabele, üheks näiteks võib tuua tema tunnistust ühe väga segase saatusega ohvri kohta, kes algselt justkui pääses, täie tervise juures Lindega koos haiglas ühes palatis oli, sealt ootamatult ära viidi, kellele naine Turu haiglasse järele kutsuti (siis tühjalt tagasi saadeti ja hoopis Rootsi suunati, sealt jällegi tagasi koju) ning kelle moonutatud surnukeha lõpuks kodumaale saadeti ja seal mulda sängitati. (konks on selles, et Eestis on kõik kõigiga tuttavad, nii et arvan teadvat, et väga vale see lugu pole, toda naist jooksutati tõesti erinevatesse riikidesse ja lõpuks mehe surnukeha kojujõudmisega oli veel õõvastav lugu ning väikest psühhoterrorit meie riigikaitseorganite poolt sai see naine kah tunda). Linde viimast ringkäiku laevas (oli õnnetuse hetkel vahis) on piisavalt täpselt üritatud kirjeldada nii uurimiskomisjonide üllitistes, ajaleheväljaannetes, aruannetes ja intervjuudes . Kuna mees muutis omi tunnistusi korduvalt, pole jällegi aru saada, milline versioon kõige vettpidavam oli. Tema viimane vahikord (oli ilmselt ka viimane, kes kaptenisillal olijaid elusana nägi) ja detailideni äratoodud üles-alla jooksmine kaptenisilla ja autoteki vahel viimase poole tunni vältel ongi avalikkuse ees üks põhjalikumalt äratoodud seiku (visiiri murdumise selgituste kõrval). Kas ka adekvaatselt, kes sedagi nüüd tagantjärele teab, aga süveneda viitsijale üsna dramaatiline. Valetamises ja arguses süüdistada on muidugi kerge, eks sellises situatsioonist väljatulnul tule ju pärast emotsionaalsed faktorid igal juhul vahele. Kuni selleni, et tunnetad, kuidas kogu väheinformeeritud üldsus süüdistab õnnetuses vaata et ainuisikuliselt sind (rootslastel ilmus palju artikleid, kus süüdistati oskamatuid Eesti meremehi laeva uputamises). Arusaadavalt on raske sellises olukorras anda tunnistusi, mis väheselgi määral sinu vastu pöörata annaks.
Tunnistuste saamise, õigemini tunnistuste väljanägemise eest raportis vastutas JAIC-is Bengt Schager. Võib-olla peaks siin üldse kirjutama ka uurimisega seotud kõvadest rootslastest Fransonist, Stenströmist, Schagerist, Olofssonist, Hobrost, aga see viiks samuti pikale ja kõrvale (ega ma muidugi väga usu kah, et see jutt üldse kedagi niiväga huvitab ). Paari sõnaga siis ainult Schagerist, kes ei olnud näiteks Fransoniga võrreldes küll teab mis kindralstaabi mees, aga lihtsalt kirevuse mõttes, annab kiirülevaate ka JAIC-i komisjoni tegutsemisest pääsenud tunnistajatega. Psühholoog Bengt Schager oli JAIC-i komisjoni ekspertliige inimhingede alal, kes pidi tegelema muuhulgas ka pääsenud tunnistajate ütluste sobitamisega JAIC lõpparuandesse. Kui lõpparuannet lugeda, siis ei sarnane tunnistajate ütlustele pühendatud 6.peatükk (minu mäletamist mööda üks mahukamaid) eriti raporti ülejäänud osa kuivavõitu stiiliga, meenutab rohkem kellegi üksikisiku tundepuhangus heietust. Tundub, et Schager oligi rohkem nö kunstnikutöö tegijaks kannatuste kujutamisel. Ta kärpis tunnistusi ja olevat sealt olulisi osi välja jätnud (oma sõnul küll käsku ja suuniseid järgides), hiljem neid uuesti sisse suruda üritades. Ilmselt taipas ta ka ise oma funktsioonis midagi valesti olevat, nõudis järjest uusi ülekuulamisi (mida ei tehtud või kuhu teda ei lastud), kahtlustas tunnistajate mõjutamist. Ilutegijana oli ta faktivormistajana ilmselt kõlbmatu, seetõttu hoiti teda ka eemale tunnistajate täiendavatest ülekuulamistest. Lõpuks astus solvununa vahetult enne lõpp-raporti valmimist komisjonist tagasi, kritiseerides muuhulgas möönduste tegemist Eesti meremeestele, surnukehade tuvastamise vältimisest ning liigset poliitilist kontrolli komisjoni töö üle.
Veider lugu kokkuvõtteks
Ma ei saa kuidagi aru, kuidas saab sellise loo puhul pugeda selle taha, et ma andsin ausõna vaikida (näiteks ajakirjanik või sõjaväelane või ametnik või tuuker). Mingi kuradi sekulaarne pihisaladus või!? Hirm? Seniilsus? Või lihtsalt ametkondade, kel tegelikult polegi mitte tuhkagi mingit asjakohast infot, eneseupitamine ja kiitlemine?
Ma ei saa aru, kuidas saab mingi militaarstruktuuri asjatundja, kes ei tohiks olla veel dementne, mitte mäletada oma ametikohta, oma ülemusi ja kaaslasi, mitte osata vastata oma valdkonda puudutavatele küsimustele?
Ma ei saa aru, kuidas saavad tunnistajad rääkida üldjuhul ainult ühel korral? Teisel korral muudetakse juttu? Kolmandal keeldutakse kohtumast? Võib olla hirmutatud, aga äkki hoopis kiidukuked, kel polegi midagi asjalikku öelda?
Ma ei saa aru, mis tolku on avalikustatud dokumendist, mida on kärbitud ja millest pool on kustutatud, varjatud või kõlbmatu kvaliteediga?
Ma ei saa aru, kuidas pole võimalik enam tagantjärele kindlaks teha, kas ja mida üldse uuriti?
Ma ei saa aru, kuidas saab ligi tuhande ohvriga õnnetust uuriva rahvusvahelise komisjoni juht (kes lisaks on õnnetuse uurimisest kirjutanud veel segase, krüptilise, vihjava ja kibestunud raamatu) jääda võimatult kidakeelseks, kui on lõpuks antud võimalus „tõde välja öelda,“ mida ta ju ometi tahtis (poleks muidu ehk seda raamatut kirjutanud)?
Ma ei saa aru, kuidas saab riik jätta ligi tuhande surnuga kriminaalasja üheainsa reaametniku kätte ning siis peale tema surma selle prügihunnikusse vedelema jätta?
Ma ei saa aru, kuidas näiteks Discovery kanal näitab veealuseid kaadreid igast poosist, aga katastroofi uurivate ametlike uurimisrühmade ülesvõtted tunduvadvad sajandialguse tehnikaga võetud?
Küllap me oleme õnnetuseks vales riigis. Kõik tehnilised ekspertiisid ja ametlikud ülekuulamised, millel natikenegi jumet (näiteks tuukriuuringud, aga ka pääsenute tunnistused vahetult peale õnnetust), on tehtud Eestist väljaspool. Need, kes oskavad relvi puudutavates küsimustes midagi asjalikku kosta, on Eestist väljaspool. Need, kes suudavad sukeldumistöid läbi viia ja uppunud laevaga midagi reaalset ette võtta, on Eestist väljaspool. Raha selleks on Eestist väljaspool. Isegi meie välispoliitika on väljaspool. Kohe alguses võtsid rootslased jämeda otsa enda kätte ning rakendasid saadud informatsioonile oma riigi poolt salastamist Igatpidi kehv lugu.
Kohe algusest peale (jutud põhjas olevast august algasid ju vahetult peale õnnetust) oleks vraki täies pikkuses uurimine olnud kohustuslik. Ka palju väiksemaid õnnetusi on uuritud enne ja pärast Estoniat palju põhjalikumalt (võta või needsamad Heweliusze ja Enterprise uppumised, millest riivamisi ülalpool). Seda pole veel hilja teha. Algul tuukritega
Tegelikult on elu ja tervise juures ka õnnetuse peatunnistajad, tollal vahis olnud kolmik.
Inimtunnistused on kaduvad, mälu on heitlik, hirm või häbi võivad jutusoont ahendada või siis hoopis ülepaisutada, valu ja soov uskuda uskumatut võib varjutada reaalsuse. Paljud, nende hulgas ka kadunud Sirje Piht ja Andi Meister, kinnitasid nii vihjamisi kui otsesõnu, et neil on mingid teated, andmed, seisukohad, mis avalikkuse eest varjatud. Aga meedia või ametiasutuste ees, otsetõendeid nõudes (olgu ametkondadega kuidas on, aga mis oleks pidevast meedia tähelepanust parem kaitsekilp või turvakate, kui hirmust rääkida?) olid kõigil suud vett täis. Näiteks Meister on kirjutanud raamatu põhiliselt oma kibestumisest ja üleelamistest komisjonis; kui see sisaldab ka mingit erilist informatsiooni, mida mujal kajastatud pole, on ta need küll üliosavasti kodeerida osanud.
Ainult vrakk ei kao veel kuhugi. Vähemalt mitte niipea. Olgugi, et sedagi katset on tehtud. Vraki betooniga katmine oli täiesti päevakorras, ümber jõuti liiva ja kivegi kuhjata (mingitel andmetel 200 milj rootsi krooni eest, enam täpselt ei mäleta). Kusjuures eriti alatu oli sellise töö põhjenduseks silmakirjalikult apelleerida hukkunute omastele, kelle leina ja tunnete austamiseks oleks selline mätsimine siis justkui toime pandud. Tegelikult jäi asi katki just omaste teraval vastuseisul, sest allpool-veepiiri-auguteooria oli juba õhku visatud ja suur kohtuprotsess Pariisis pooleli, kus hukkunute sugulased olid alustanud vaevalist rünnakut Meyeri Laevatehase (laeva ehitaja), Veritase (laeva sertifitseerija) ja Rootsi Meresõiduameti vastu. Laevavraki betoneerimine oli ikka ülifantastiline idee, eriti seal piirkonnas, kus tegu sõna otseses mõttes laevade surnuaiaga (merepõhjas midagi 40 vraki ringis). Täiesti arusaadav on, et tekib küsimus, mida seal siis nii kiivalt peita on vaja?
Eks võib ju küsida, mida see uurimine siis tegelikult annaks? Kadunuid tagasi ei too, süüdlasi (kui neid üldse on ja tuvastada saab) ilmselt ei karistata; ametkondade sissetallatuid radu ei muuda. Huvitav, et inimesed, kes oma tahtejõudu, visadust ja usku on valmis alati proovile panema igapäeva tähtsusetutes pisiasjades, on siin suhteliselt ükskõiksed? Sellise laevaga oleksid ju võinud sõita ka sinu lapsed, abikaasa, sõbrad? Proovigem end kujutleda külmas tuules ja kottpimedas mööda vettevajuvaid reelinguid vinnamas. Kõrvalt reisikaaslane või lähedane inmene just vastu alumist parrast puruks kukkunud ja vetesügavustesse kadunud?
Ja hind ei ole kunagi liiga kõrge, kui see toob juurde selgust.
Eks siia võib lisada palju. Materjale on piisavalt. Rohkem või vähem usutavaid jutte kah.
Päästetud ja siis kadumaläinud inimestest (kellest kõik olid eestlastest meeskonnaliikmed), neist on kirjutatud väga pikalt ja põhjalikult; seetõttu siin ei heieta
Eest ära tulnud visiiri otsimisest ja leidmisest (mida saaks vajadusel veel tagantjärele hõlpsasti kontrollida)
Salapärasest lastist (mis ju polnudki päris vale)
Lõhkeainest ja plahvatustest
Kurjadest ametnikest, kes intervjuudes puterdavad ja vassivad
Raadioside segamisest õnnetuse ajal
Jne jne
Igatahes ei saa ka ükski ametliku versiooni pooldaja JAIC raportit puhta kullana võtta. Nad peaksid lisaks imepärase triivisilmuse põhjendamisele selgitama laevavraki kõrval vedeleva 10x7m suuruse rauakolaka olemust, mida algselt (loomulikult ekslikult või mis?) visiiriks peeti. Siis sekeldusi nii vraki kui ka visiiri asukoha koordinaatide määramisel ja üldsusele edastamisel (selle kohta oli kohe ühe JAIC-liikme kahetsuskirigi, kus tunnistas teadlikult valeandmete edastamist ja sellega oma volituste ületamist, kuid milleks seda üldse vaja oli?)
Seejärel peaksid nad selgitama baaskellaja määramise aluseid, mille järgi nad tunnistajate ütlusi ühtlustasid. Seejärel MOB-i ehk päästepaadi nr 1 (ainus mootoriga päästepaat, inmene üle parda puhuks) sattumist Soome vetesse, kui ometi kõik muu ulpiv träni triivis Hiiumaa kanti (viimasega on jälle seotud tunnistajate ütlused, kes nägid mingit valgustatud paati õnnetuspaigalt minema sõitmas). Hea küll, lõpuks seda komisjoni viga (?) ka märgati, Meister minu mäletamist mööda oma raamatus lükkas isiklikult ümber, samuti ka Laur, väitsid selle paadi kah ikka Hiiumaalt leitud olevat, aga ametlikku raportisse jäi kahtlustäratav esimene versioon sisse. Päästetute arvud erinevates peatükkides ei klapi kohe mingil moel. Ning ikka ja jälle tuleks selgitada janti tuukrivideotega (mida siis üldse kästi filmida, mida filmiti, mida lõigati, mida näidati ja miks lõplikku nn montaaži kuidagi ajaliselt klappima ei saa jne). Kokku päris palju asju. Hea küll kiirustati, tunti avalikkuse survet, kes vastuseid ootasid, asi oli harjumatu, tohutu närvipinge, ekspertide eriarvamused, katsemeetodite puudulikkus, erinevate osapoolte ootused. Aga sellest hoolimata- kui mingist terviklikust tööst on suur osa kaheldav, mille alusel me siis lõpptulemust ikka õigeks usume?
Kuulasin ühekorra vaidlust, mida peeti New Yogi kaksiktornide kokkukukkumise üle. Kuidas teras sulab ja kuidas betoon puruneb ja kuidas paigaldada lõhkelaenguid jne. Tean, et kumbki vaidluses osaleja pole lugenud ainsatki raamatut ehituskonstruktsioonidest või materjaliõpetusest. Nojah. Ega minulgi pole eriti tahtmist ega võimalust õppida lühikese ajaga laevakonstruktoriks või korraldada hästivarustatud ekspeditsioone vrakile, seetõttu tuleb lõpuks uskuda ikka mingeidki allikaid. Neid, mis kättesaadavd kõigile.
Lugege siis järgmist soovituslikku nimekirja diletandile :-)
1. Lõpparuane, mis käsitleb reisiparvlaeva ML Estonia hukku Läänemeres; 1997 (A. Meistri, hiljem U. Lauri juhitud rahvusvahelise ühiskomisoni ehk JAIC aruanne õnnetuse põhjuste kohta, nö peateos, eesti keeles saadaval raamatukogudes, inglise keeles ka netis)
2. Disaster Investigation Heiwa laevainsener Björkmanilt. Üks põhjalikumaid seda laevahukku, üldse seda tüüpi laevade õnnetusi käsitlev teos (üle 600 lk, netis ainult inglise keeles). Paljude linkide ja viidetega erinevatele allikatele. Kindlasti uurimustest kõige enam avalikkuse tähelepanu pälvinud. Kui Lauri juhitud komisjoni võib kahtlustada Rootsi Meresõiduameti püksivärvli küljes rippumises, siis Björkmani puhul seisab üleval küll väike küsimärk niiditõmbamiste kohta laevaehitaja Meyeri tehase poolt. Aga mõjus on ta sellest hoolimata, ka uurijate seas. Ning tema on laevaehitusasjatundja. Ümbermineku ja uppumise vahe peaks selle mahu peale enam-vähem selgeks saama
3. M. Leivo juhitud Riigikogu sõjaväetehnika väljaveo uurimiskomisjoni lõpparuanne 19.12.2006;
4. M. Kurmi juhitud sõjalise kasutusega seadmete veo uurimiskomisjoni aruanne 10.03.2006 (mõlemad netis saadaval, esimene koos koosolekuprotokollidega)
Viidatud on ka Rootsi valitsuse poolt tellitud Study of the Estonia Sequence of Sinking 28.03.1003, mis väidetavalt kinnitavad eelpool mainitud Björkmani versiooni uppumise kohta, kuid mida ma ise lugenud pole
5. Vahetult õnnetuse järel 1994 aastal ilmunud „Mayday Estonia“ I ja II osa ning „Miks Estonia?“ Need on suhtelise toormaterjaliga, nii tunnistajate seletuste, ametlike arvamuste kui ka ajakirjanike töö koha pealt ja seetõttu vägagi huvitavad, võrreldes näiteks seisukohtadega aastate pärast.
5. Huvi võiksid pakkuda ka Meyer Werfti laevatehase oma uurimiskomisjoni järeldused, neid samuti eesti keeles pole.
6. Faktide kogumise koha pealt (ajakirjanikud on ikka väga usinad, täie imetlusega) on muidugi suurt tööd teinud E. Tammer „Uppumatu Estonia.“ Eesti raamatutest parim
7. J. Frid „Laevade ehitus,“
Netiavarustest ja teistest (eestikeelsetest) raamatutest ma praegu ei räägi. Piisava nimekirja saab Imre Kaasi ja Sirje Pihti raamatust „Raske tee tõeni.“ Netist saab ükskõik mida ja veel piiramatult, sõna otseses mõttes. Andi Meistri raamat näiteks jäi liialt autori enda üleelamiste taha kinni. Jutta Rabe aga on ilmekas näide, kuidas salakavalalt ja visalt maole jalgu juurde joonistada saab (kusjuures suurt tööd on ta teinud, ei saa salata, mõnigi väikeriigi komisjon võiks sellise uurimistöö poole ainult kadedusega vaadata). Mõned on asja oma elutööks võtnud. Jaksu neile.
Pariisis üritavad õnnetuses osalenud ja hukkunute omaksed eelpool mainitud kohtuprotsessile jällegi elu sisse puhuda. Jaksu neilegi.
Aga. Asi on arenenud igaveseks tõe selgitamise protsessiks. Lootus sureb küll viimsena, aga aeg teeb oma töö ja matab lõpuks kõik liiva alla. Ja enne ei saa paraku süüdistada, kui ei tea, mis seal tegelikult juhtus. Praegu on ju nokk kinni ja saba lahti. Kui süüdistame laevatehast (et aladimensioneritud visiirikinnitus jne), peame aktsepteerima JAIC-i lõpparuannet. Kui ütleme, et lõppraport on jama, siis süüdistada sertifitseerijat. Aga siin üritatakse süüdistada mõlemat. Ringkaitset murda. Ja pareerida on kuradi lihtne- kui palju õiendate, siis näitame tuukrivõtteid, kus kaptenisillal pole ühtegi surnukeha nendest, kes seal viibima oleks pidanud (st eestlastest laevajuhtidest). Või kuidas te alles siis esimest korda häiret andsite, kui enamus inimesi juba vees oli. Kui tuua sisse uusi asjaolusid (avariid, terrorism vms), peab minema vrakki uurima. Aga seal on hauarahu (Rootsis vist selle rikkumine ja vraki juurde sukeldumine suisa kriminaalkorras karistatav, tõeline Loomade Farm)
Hea, et vähemalt betoneerida ei lastud. Laeva veel kuidagi saaks, aga inimesi mitte. Betooni all hõõgunud tuli purskab ootamatult ja kõvasti. Kunagi üritati betoneerida Kukruse aheraine mäge, mis alatasa põles ja jõledat tossu eritas. Tuli viskus varsti uuesti välja ja seda ägedamalt.
Soovime loole rahulikku lõppu, ohvritele tugevaid paadipõhju teispoolsuses ja siinviibijatele lohutavat ajavoolu.
Aga kas sina andsid juba allkirja laeva ülestõstmiseks?
neljapäev, 5. november 2009
Rauast piisake meres
Rauast piisake
Meres, mis pärani sui
Neelatud lootus
Nüüdseks on vist kaks aasat sellest, kui viimati teema vastu sügavamat huvi tundsin. Onupoja Sekeldaja eeskujul. Lihtsalt väike kaootiline meenutus merre jäänud inimeste mälestuseks.
Lugu meenus taas Riigikogu komisjoni protokollide avalikustamisega seoses. Komisjoni, mis pidi uurima võimalikku salakauba(täpsemini sõjatehnika) vedu Estonia pardal. Millest viisteist aastat räägiti ja mida oleks igavesti ignoreeritud, kui asjaga seotud Rootsi tolliametnik poleks nüüd aastaid hiljem lobisema kukkunud.
Nojah. Pole vist keeruline mõista, et enamus illegaalsest kaubandusest (narkootikumid, relvad, inimesed jne) toimub laevadega, mitte interneti teel värvatud kergeusklike abiliste kotipõhjades või pärasooltes. Absoluutselt võimatu on laevast üles leida isegi üsna suurt lasti, mida võib peita pilsivee paakidesse, konstruktsioonide õõnsustesse ja ainult-meremees-teab kuhu veel. Lisaks reisijate peale-mahamineku kohtade, tolli, passikontrolli ja reisisadama klaasuste pääseb laevale ka teistmoodi; sadamates kaide ääres seisvate laevade ümber sagivad autod ja nendega lahkuvad-saabuvad inimesed, kellel võimalus siseneda laeva mitu-mitu korda päevas. Ilma passi-, tolli-, misiganes kontrollita. Veelgi enam- nad tõstavad sinna ka igasugu kaste, aluseid jne. Hooldavad ventilatsioonisüsteeme. Toovad varuosi. Kontrollivad arvutivõrku. Remondivad turbiine või torustikke. Puhastavad. Krutivad, tassivad ja sekeldavad. Eriti lihtne on ilmselt siis, kui toll või piirivalve ka nö „ametlikult“ silmad kõrvale pöörab.
Aga ega pole ime, et just kõige lihtsam ja „igavam“ faktor- keelatud sõjatehnika vedu- tõi juba varjusurmas olnud õnnetuse uuesti veepinnale. Eks andis see ka varem toitu kõige värvikamateks spekulatsioonideks. Vandenõuteooriateks. Süüdistusteks naaberriikide vastu. Sosistati üüratutest rahadest, riikidevahelistest salalepetest, erakordse salastatusega lastist kuni laeva põhjapõmmutamiseni välja. Ametlikud versioonid sõdisid vastu. Ka toore jõuga kui vaja. Ja nüüd aastaid hiljem selgub esiteks, et jutul ikka tõepõhja, seejärel, et võimaliku relvaveo looga seotud isikuid ei kuulatud toona kordagi üle! Isegi ei vesteldud. Selgituseks- tollal eraldati õnnetusega seotud võimalike kuritegude uurimine koheselt laevaõnnetuse otseste põhjuste väljaselgitamisest (mis oli mõnes mõttes võib-olla isegi mõistusepärane), nendega hakkas tegelema sisuliselt üksainus isik (uurija Väino Karmi), kes paraku ka varsti suri, jättes maha andme-, protokolli- ja dokumendihunniku, mida hiljem isegi ei üritatud süstematiseerida ning mille kohta korralikku ülevaadet enam saada pole võimalik.
Meie viimased mohikaanlased olid sunnitud lõpuks tunnistama (väljavõte M. Kurmi juhitud valitsuskomisjoni raportist):
Pärast mainitud intervjuud kinnitasid Rootsi kaitsejõud, et kaitseväe ja tolli vahel ”oli ja on endiselt Tolliametiga leping, selle sisu on aga salajane” ja ”kaitsejõud ei saa
täpsemalt seletada, miks Rootsi kaitsejõud olid huvitatud Eestist pärit sõjalistest
materjalidest, ent kaitsejõud on alati huvitatud, kui asi puudutab ümbritsevate riikide
sõjaväelist varustust”
.Ja veel Venemaa relvatehnika kohta
Tuleb arvestada, et tegu oli salakaubaga ning ainult üksikutel juhtudel sai Eesti – kui antud vedude mõttes transiitriik – teada, mida veeti.
Noh, jätame selle salakubaveo. Nagunii on selge, et kui ei valitsenud üleilmne kurjus, valitses ülemõistuslik korralagedus (Ka ametlike versioonide põhjal polnud sugugi ebatavaline, kui paar 50 tonnist koormaautot tuli viimasel minutil juba täislaaditud laeva ära paigutada, kusjuures võimalikult sümeetrliselt). Lihtsalt küsimus- mis paneb mind uskuma, et niimoodi ei toimu see ka praegu?
Läheme Estonia juurde tagasi ja meenutame korraks uppumise ametlikku põhjust, rahvusvahelise uurimiskomisjoni (edaspidi siin tekstis JAIC) raporti põhjal. Et ei tekiks asjatut vaimustust vandenõuteooriatest ja kollasest ajakirjandusest, püüame piirduda väljavõtete ja näidetega ainult igati ametlikest versioonidest, eeskätt JAIC-i lõppraportist, mille esialgne seisukoht oli teada juba üsna koheselt peale katastroofi, isegi vist enne ametlikke tuukrisukeldumisi (!), mille lõplikku valmimist aga tuli oodata 1997 aasta lõpuni.
Niisiis, ametlik seisukoht- reisiparvlaeva Estonia visiiri lukk oli liiga nõrk, arvestades Tallinna ja Stockholmi vahelise liiniliikluse võimalikke raskeid olusid. Laevavisiiri lukud olid kordi vajalikust nõrgemad. Lukud purunesid lainelöökide mõjul, visiir hakkas üle alla kiikuma ja murdus lõpuks eest. Paraku oli Estonia konstruktsioonis ramp visiiriga seotud (ulatus suletud asendis otsapidi visiiri sees olevasse pessa).
Visiir tõmbas merre kukkudes rambi pärani (justnimelt pärani, kinnitas JAIC), veemass tungis autotekile ja laev oli mõne minutiga paremale kreenis. Seepeale tegi meeskond ilmselt pöörde vasakule, vastu lainet, teadmata, et laeva vöör oli lahti ning seetõttu uppus laev veel kiiremini.
Lihtne lugu, eks.
Sarnase laeva autotekk on kinnine ruum ülalpool veepiiri (ülalpool raskuskeset), kuhu vee ja muu lahtiselt loksuva raskuse sattumine on üsna ohtlik. Temast allpool on peatekiga kaetud veekindel osa, jaotatuna veekindlate vaheseintega üksikuteks ruumideks. Sellist tüüpi laeva eelkäijaks oli lahtise autotekiga laev. Kui suurtest lainetest tingitud veekogus satub lahtisele tekile, võib see ajada laeva küll kreeni, aga voolab samas ka üle parda välja ning püstuvus taastub. Küll aga on lahtine tekk kasutamiseks ebamugav (libe, märg, tuul, lasti riknemine vee mõjul jne). Seetõttu asuti kuuekümnendatel tootma ka kinniste autotekkidega laevu, mida sertifitseerimisasutused väga vastumeelselt tunnustama hakkasid. Põhjuseks väga suur ümberminekuoht. Suure koguse vee sattumisel ülalpool raskuskeset paiknevale kinnisele tekile, kust äravool puudub, tõuseb esiteks kõrgele raskuskese, teiseks tekib kreen, kuna vesi ei valgu mitte ühtlaselt mööda põrandat, vaid koguneb sinna, kus madalam; (JAIC raporti põhjal oli Estonial ka normaalolekus miskipärast väike kreen, mida oleks tasakaalustnud umbes 115t lisaraskust vasakus poordis). Kreen süveneb koheselt, tekitades pöördemomendi, mis pöörab laeva kummuli. Piltlikult vajutab raskus, rakendatuna uude tekkinud raskuskeskmesse, viltuvajunud laeva ülemist osa edasi ja üleslükkejõud tõstab alumist osa (kuna laevapõhjas on õhk, mis sealt niisama lihtsalt välja ei pääse), kui nii lihtsam aru saada. Kui kreen juba piisavalt suur ja laev poolviltu, satub vette ka pealisehitus, vesi tungib sisse igast uksest, aknast ja muust avast (pealisehitus ei ole eriti veekindel) ning laeva ümberpöördumine jätkub järjest kiiremini ja juba pöördumatult (just nimelt ümberpöördumine, kuna laeva ossa, mis tavaliselt on vee all, vesi õhu olemasolul ei pääse või pääseb oluliselt aeglasemalt, kui pealisehitusse, mis ei ole veekindel) kuni jääb ulpima „kõht ülespidi.“ Niimoodi pöörasid põhja üles, kui näiteid otsida Herald Free Enterprise ja Jan Heweliusz (esimene uppus kohe sadamast väljasõidul, kuna vööriluugid unustati lahti; teine vist mingi lastikinnituste jama tõttu, kusjuures ulpis veel mitu tundi kõht ülespidi, enne kui laevakerest kogu õhk välja pääses ja ta lõplikult põhja läks ). Kui taoline laev mingil põhjusel kõhtu ülespidi ei keera ja upub külili (nagu Estonia) või koguni püstiasendis, peab olema tegu vee sissepääsuga normaalolekus veepiirist allpool olevasse ossa, mis hoiaks raskuskeskme madalal ja suurendaks püstuvust. Enterprise pöördus kummuli mäletamist mööda mõne minutiga (kuna tegu oli sadamaga ja madala veega, ei mahtunud ta lihtsalt lõplikult kummuli olekus sinna lompi ära ja jäi Estoniaga sarnasesse poolküljeli-poolkummuli asendisse, ainult et mitte merepõhja, vaid külgepidi veest välja).
Igatahes on väga kaheldav vett täis autotekiga laeva triiv küljeli, seiskunud mootoritega, parem parras vee all, järjest süveneva kreeniga alates 45-50 kraadist, kiirusega 2-3 sõlme ja seda kõike üle 20 minuti nagu JAIC lõpp-aruandes Estonia tegi (lk 163 võib seda ka pildi kujul näha).
Siiani on asi lihtne, korduvalt laevasõidu ajaloos proovitud ning selles on tänaseks ka kõik enam-vähem ühel meelel. Otseselt ei välista seda kuidagi ka JAIC-i lõpparuanne, vastupidi, palju auru läks nii raportis ja ka hiljem selgitustele, kuidas vesi autotekilt alumistele korrustele pääseda sai. Võimalikud on kaks varianti: kas läbi augu laevapõhjas (mille JAIC välistas) või voolamisega ülalt alla läbi mingite suurte avauste, näiteks ventilatsioonišahtide, trepikäikude või liftipüstakute. Kahtlejad osutasid, et sinna pääseb vesi aga alles siis, kui laev juba vähemalt 40 kraadises kreenis, kuna šahtid paiknevad laeva keskteljel. Kas sellisel juhul šahtide teooria ikka paika peab, on kaheldav ja selle kohta on arvamust avaldanud nii komisjoniliikmed, eksperdid, tunnistajad, kiibitsejad, asjatundjad, netikommentaatorid, võhikud jne ning päris ühest seisukohta ikka polegi. Igatahes on selge, et vesi sinna alla sattuma pidi.
Siit jõuame korraks järgmise väga tähtsa sammu juurde- all olevate veekindlate vaheuste suletus. On ju vahe, kas veega täitub üks lokaliseeritud kamber laevapõhjas või kogu laev. Raportis oli korduvalt väidetud veekindlate uste sulgemisest, ka merepõhjas olid nad vist tuukrite sõnul kinni (nähti küll ametlikult ainult üht), milles kahjuks ei saa kindel olla, kuna lähemalt neid ei uuritud, kuid las nad siis praegu olla.
Ma ei hakkaks siin väga pikalt heietama, kasutame frantsiskaanlaste habemenuga- loomulikult ongi siin väga lihtne võimalus ilma igasuguste vandenõuteooriate ja diversiooniaktideta- avameretingimuste jaoks mööndustega ehitatud laeva kere lihtsalt deformeerus, et mitte öelda rebenes, küliliasendis nagu hõbepaber (põhi tehakse tugevam kui tekk, kui laev kreenis, satub nõrgem osa suurema surve alla), vesi pääses alumistele tekkidele ja edasi juba nagu uurimisraportit mööda. Nagu kinnitasid ka meie omad TTÜ professorid Metsaveer ja Levald. Samuti oli laeval alles hiljuti stabilisaatorite juures „midagi parandatud“ (kujutan siin ette näiteks tulevast Eesti tuumajaama, kus keegi ka äkki ootamatult ettetulevate välkremontide käigus midagi kiirelt „ümber seadistab“ või „üle keevitab“). Kusjuures kellajaliselt hakkasid esimesed jamad üsna varsti pärast seda, kui tol ööl neid stabilisaatoreid välja ajada üritati. Sihukesed tiivamoodi asjandused allpool veepiiri.
Mis iganes, igatahes lükkaksid lihtsamad variandid ümber küll igasugu diversiooniteooriad, kinnitaksid aga kindlasti asjaolu, et laeva enda seisukorraga oli asi enam kui kahtlane.
Esimene väga oluline asi meeles pidada- normaalne evakuatsioon sellistelt laevadelt (mereohutuses eeldatakse, et laev ei kaotaks uppudes väga palju püstuvust) on peaaegu võimatu. Päästeparvedest pole eriti tolku, kui nendele pääsemiseks tuleb vinnata end käte jõul mööda seinu, hüpata mitmekümne meetri kõrguselt vette või püüda neid parvi, ise juba meres ulpides, ümber pöörata. Täiesti rumal jutt on mingist „kuivast evakuatsioonist.“ Paraku pole see „Estoniaga“ sarnastel laevadel isegi teoreetiliselt eriti võimalik.
Väljavõte M. Leivo juhitud komisjoni raportist
Küsitletavatega kohtudes tõstatus teistest küsimustest esile parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkuse küsimus. Senised ametlikud uurimised ei ole käsitlenud, kas laev ka tegelikult vastas sertifikaadil näidatule, võttes arvesse, et rahvusvaheline uurimiskomisjon (JAIC) keskendus oma uurimisega üksnes laevahukule ning vahetult enne laevahukku toimunule. Jääb selgusetuks, miks JAIC ja kriminaalmenetlus ei
pööranud tähelepanu laeva sertifitseerimisega seotud küsimustele. Sellised küsimused on muu hulgas: mis alustel anti välja parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkust tõendav sertifikaat?
Pöördume korraks taas JAIC-i lõpparuande poole alates lk 44. Tegelikult oli kõik JOKK. Eelmise omaniku juures tiirutas Viking Sally ehk tulevane Estonia Soome ja Rootsi saarte vahel Botnia lahes. Laev ehitati selle jaoks Soome Mereadministratsiooni eeskirjade järgi (mille järgi oli algselt keelatud ka laeva sõit avamerel, kaugemal kui 20 km kaldast). Tegelikult ei vastanud laev SOLAS (rahvusvaheline konventsioon mereohutusest) rambitaguseid veekindlaid poolvaheseinu puudutavatele nõuetele ka juba ehituse ajal. Seda enam aastaid hiljem, avamereõiguste saamisel. Vanu laevu ei ehitatud tavaliselt uute nõuete tekkimisel ümber.
Siit tulenevalt oleks laevatehas justkui puhas poiss. Korralised tunnustamised, ülevaatused ja vastavuskontrollid oli Eesti Merelaevandus usaldanud Bureau Veritas kätesse ning kõik justkui toimis, aga kuidas saartevahelisest praamist järsku avamerelaev sai, on selgusetu. Lipuvahetusel kaotasid kehtivuse kõik senikehtinud rahvusvahelised tunnistused, mis aga ei seganud Veritasel alates 1993 aastast, mil laev Eesti lipu alla tuli, uusi väja andmast ja neid regulaarselt pikendamast. Merelaevanduste (algselt Soome ja peale lipuvahetust Eesti) poolt väljaantud reisilaeva ohutuse tunnistuse aluseks olidki klassifikatsiooniühingu (Veritas) ülevaatused.
Kes on tuttav ehitusega teab, et õnnetuse puhul on juba eos sisse programmeeritud ringkaitse. Tellija avaldab soovi. Projekteerija projekteerib vastavalt sellele. Kooskõlastajad määravad ehitajale tingimused. Ehitaja kinnitab, et oskab sellist tööd teha; seejärel ehitab vastavalt projektile ja tellija soovile. Materjalide tarnija esitab materjalide vastavussertifikaadid. Tellija palkab järelevalve. Järelevalve jälgib ehitustavade, projekti ja ettekirjutuste järgimist. Tema nõudmisel kontrollivad laborid materjalide sertifikaatide paikapidavust. Lõpuks tuleb vastuvõtukontroll, kontrollib samuti vastavust kõigis eelnenud punktides väljastab tunnistuse. Konks on selles, et kontrollid kinnitavad küll, et kõik sammud ja toimingud on tehtud tõesti sellises järjekorras ja mahus nagu protseduuris kirjeldatud, aga kas ka nii, nagu tegelikult vaja oleks, see jääb ju lahtiseks. Hoolimata kõikide lülide pädevusest, on alati kohti, kus lootused tugevusarvutuste õigsusele ei pea paika, asi laguneb ja kõik laiutavad käsi (alles hiljutine näide oli Solarise lagi). Kui peab paika JAIC-i versioon, poleks selliste nõrkade visiirilukkudega laev igatahes merele sõita tohtinud. Kui tuletame meelde, et laev telliti kaldalähedaseks sõiduks, oleks see ju täiesti loogiline. Kere, sealhulgas vööriosa, ülevaatusi teostas ikka seesama Veritas. Tegelikult lihtsalt pikendas eelmist vastavustunnistust.
Tundub, et maailmas valitseb seda tüüpi laevade sertifitseerimistel, kontrollidel ja ohutuse tagamisel täielik bardakk. Tegelikult, nagu nägime, hoopis vastupidi- valitseb range kord.
Selle range korra ilmestamiseks üks anekdoot. Saareriigi neegerkuningas kutsub enda juurde valgenahalise misjonäri ja ütleb: „Mina ja minu naine oleme musta nahaga. Kõik minu viis vanemat poega ja kaheksa tütart on musta nahaga. Sina oled ainus valgenahaline mees siin saarel. Seleta nüüd mulle, kuidas on võimalik, et minu viimane poeg sündis valgenahalisena!?“
Misjonär vastu: „Taevased teed on arvamatud. Näe siin sööb sinu lambakari. Kõik nad on valged, aga seal on ka kaks musta villaga kaetud talle. Eks ole seegi ju samasugune ime?“
Must kuningas vaatas oma lambakarja, veidi üllatunultki. Siis pöördus misjonäri poole juba märksa vaiksemas toonis: „Hea küll, aga lepime edaspidi kokku- sina pole midagi teinud, mina pole midagi teinud. Nõus?“
Suurte rahade liikumisel maksab kiirus ja panustamine järjest kasvavatele mahtudele. Selle säilitamise eest viskutakse ringkaitsesse- sina pole midagi teinud, mina pole midagi teinud.
Tehnilised järelevalved, sertifitseerimised, ülevaatused, kasutusload põhinevad järjest rohkem bürokraatial ja vähem otsesel kontrollil. Kes jõuakski? Allakukkunud katuste, ümberläinud laevade, mahapõlenud alajaamade, purunenud seadmete, üleujutatud kaevanduste, kokkujooksnud IT-süsteemide puhul on tihti olukord, et juriidiliselt on kõik korras. Kusjuures on arusaadav ka osaliste seisukoht- kes tahaks olla süüdlane (oluline ju süüdlase leidmine, mitte põhjuste edaspidine vältimine) suurõnnetuses, kus hukkus sadu inimesi.
Ühesõnaga, sellise õnnetusjuhtumi järel ootab ühiskond eelkõige süüdlasi. Selguse saamine tähendab eelkõige täpselt piiritletud süü ja süüdlase olemasolu. Süüdistatav võib aga osutuda liiga suureks. Vastu kaljut lendab laine mitmeteks üksteisest sõltumatuteks tilkadeks, mis tegelikult hajutavad ainult asja.
Algselt tunduski, et süü läheb kolinal laevatehase kraesse. Süüdistuse tõrjumiseks lõid nemadki oma uurimiskomisjoni. Kui tegu sellise, kuidas öelda, väga kaootilise looga, leiab alati millestki kinni hakata.
Estonia puhul tuligi lisaks järjest uusi asjaolusid. Hämamine laeva sertifitserimisel ja avamereõiguste andmisel. Segane värk perioodiliste kontrollidega. Reisijate täpse registreerimise ja nimekirjade puudumine (kui palju jama tuli, et päästjatel polnud mingit kindlat ülevaadet palju inimesi ja kes nimeliselt laevas olid). Päästetööde alustamise venitamine (soomlaste rannavalvele ootamatu üllatus). Eesti meremeeste paanika ja reisijate saatuse hooleks jätmine.
Lisaks igsugused kahtlusi kindlustus- ja valurahade liigutamisel, pangatagatiste ja laenude maksmisel. Kõik kokku ja oligi piisavalt põhjuseid, et JAIC ja kõik kolm riiki, keda see komisjon esindas, kõhuli oma uurimistulemuste ja järelduste peale viskuksid. Rootslased oma Merelaevanduse, laeva merekõlbulikkuse ja ohutuse kaitseks. Soomlased päästetööde. Vaikselt hakati ka laevatehasele kätt sirutama. Kuna kõik uuringud ja ekspertiisid tehti teistes riikides, polnud meie meestel suurt midagi kaasa rääkida. Vaid nõustuda sai vaikiva kokkuleppega- keegi ei hakka tähtsamate asjade mätsimisel näpuga näitama meremeeste peale ja naerma banaanivabariigi asjaajamise üle.
Ja olemegi punktis, et hoolimata sekeldamisest oma lisakomisjonide ettekannetega, pole nendega mitte kui midagi peale hakata. Uurimistulemused relvastuse jms vedamise kohta Läänemerel on rootslased salastanud aastateks. Tuukritelt ja ametnikelt võetud vaikimisvanne.
Kindlasti usaldan ma Kurmi, Leivot ja nende komisjonide tööd, aga need ei viinud paraku mitte sammugi edasi. Sest edasi polegi enam kuhugi minna. Nende lõppseisukohad oleksid nagu Enno Tammeri raamatust „Miks Estonia?“ maha kirjutatud (kusjuures Tammer oli ajakirjanik, mitte volitustega uurija või kõrge riigiametnik ning raamat ilmus juba kümmekond aastat tagasi).
Kõik, kes vähegi kokkupuutunud mingi filosoofilise, juriidilise või teadusliku distsipliiniga, teavad, kui tähtis on küsimuse õige püstitus. Nagu anekdoodis: on esitatud süüdistus firmale, et nad segavad õlle sisse kaamelikust. Firma jääb kohtus õigeks, sest mingit segamise fakti ei tuvastatud- nad lihtsalt müüsid puhast kaamelikust õlle pähe. Jah, ei saa nõuda ühegi dokumendi avaldamist mille kohta ei tea, kas see on üldse olemas. Ei saa nõuda, et inimene mäletaks, mida väidab end mitte mäletavat. Ei saa süüdistada valetamises seda, kes pole ju üldse midagi rääkinud
Kõikide viimaste komisjonide tööülesanne on valesti püstitatud. Me oleme püüdnud astuda mitu sammu korraga. Püüdnud otsida inimesi, kelle kohta ei tea, kas nad on kadunud. Avastada põhjust laadungis, mille kohta me teame ainult, et „midagi vist kunagi veeti.“ Lugeda ridade vahelt, kus põhitekstki mõistmata. Hinnata dokumente ja filme, mida me näinud pole või mida polegi kehva kvaliteedi tõttu võimalik vaadelda. Siit tuleb minna tagasi algusse.
SEST PARAKU LOEB AINULT SEE, MIS ON KÄTTESAADAV ÜHTEVIISI KÕIGILE. Ja selleks on seesama laevakere. Esimeseks sammuks tuleks vrakk üles tõsta. Mida paganat seal veel arusaamatut? Vrakk üles tõsta ja taastada täpne Estonia teekond, kiirused ja kellajad. Otsida üles radaripildid, laevade logiraamatud. Küsitakse, kust ülestõstmiseks raha saada? Esiteks- võib olla ei pea kere uurimiseks laeva päris kaldale vinnama. Teiseks- kui Vabadussammast püsti pandi, ei küsitud ju, kas raha on? Kui sedasama Estoniat miljonite eest liiva alla uputati, ei küsitud ju üldse midagi? Raha ei ole maailmast otsas. Arvutage näiteks, palju saaks Põhjamaade elanikkonnalt 3 euro suuruse korjanduse korraldamisel. Kui ohvrite omaksed oleksid suutnud jätta unistuse „ühe hüppega tõe juurde,“ mis tähendas kiirelt alustatud süüdlaste otsimisele ning kindlustusrahade väljamaksmisele suunatud kohtuprotsesse, ja suunanud rahad ning toetajad vraki uurimise peale, oleks tänaseks võib olla pilt teine olnud. Oleks ei loe, ma tean. Seda enam, eks elimineerime siis vähemalt needki oleksid, mis veel võimalik. Kaptenisillale ja kajutitesse pole mõtet enam paguneid, dokumentide ja kohvreid uurima minna. Autode kastid ja furgoonid (kui seal üldse midagi oli) on ammu tühjaks veetud. Kes siiani vaikinud, ei kõnele ilmselt ka edaspidi (muidugi, kui kellelgi üldse midagi asjalikku rääkida on). Vaevalt, et ka mõnel vanemaks saades mälu paremaks läheb .
Ilmekaid näiteid inimmälust (väljavõtted M. Leivo juhitud komisjoni lõpparuandest)
Kõige tähelepanuväärsemaks informatsiooniks võib pidada MUST-i endise juhi kindralmajor Erik Rosanderi väidet, et Hirschfeldti aruandes kinnitust leidnud sõjatehnika veeti Rootsi Eesti esindaja palvel analüüsimaks, millega on tegu. Erik Rosander väitis, et nimetatud eestlase sõnul ei olevat Eestis piisavat kompetentsi Vene sõjaväe mahajäetud sõjatehnika ja selle strateegilise väärtuse hindamiseks. Rootsi
Kindralmajor Rosander nimetas Eesti kontaktisikut ”Eesti kolleegiks”, kuid ta ei mäletanud täpselt, kes oli see eestlane, kes nende asutusega elektroonika analüüsimiseks ja Rootsi toimetamiseks oli ühendust võtnud. Kindralmajor ütles 2. juunil 2006 komisjoni delegatsiooniga kohtudes, et Rootsi sõjaväeluure saatis ”Eesti poolele” pärast elektroonika analüüsimist tehnika kohta üksikasjaliku kokkuvõtte ja materjalide analüüsi.
-------
Komisjon ei ole tuvastanud Eesti era- ega ametiisikuid, kes oleksid olnud teadlikud Rootsi kaitseväe korraldatud sõjatehnika vedude operatsioonidest 14. ja 20. septembril 1994. Komisjon ei ole kindlaks teinud ka muid isikuid, kes tunnistaksid, et neil on sõjatehnika vedude kohta infot. Eesti riigi käsutuses ei ole ka mainitud sõjatehnika vedude koosseisu memo ega muid dokumenteeritud jälgi.
-----------
Mainitud avaldus käsitleb ka muid teemasid, nagu kohtunik Johan Hirschfeldti küsitlemine Rootsi Riksdag’i ees 6. aprillil 2006, pärast seda, kui oli selgunud, et viimane oli hävitanud omaalgatuslikult materjalid, mis olid kogutud sõjatehnika vedude kohta käiva Rootsi valitsuse tellitud uurimisraporti tarbeks. Johan Hirschfeldt
väitis Riksdag’i ees, et uurimiseks kogutud taustmaterjalide hävitamiseks võttis ta küll ise vastu otsuse, kuid seda vastavalt oma arusaamisele valitsuse püstitatud ülesande täitmisest. Parlamendisaadikute küsimustele vastates selgus samuti, et Johan Hirschfeldt on unustanud kõik kõrvalised asjaolud, mis talle uurimise jooksul olid teatavaks saanud
JÄRGNEB
Meres, mis pärani sui
Neelatud lootus
Nüüdseks on vist kaks aasat sellest, kui viimati teema vastu sügavamat huvi tundsin. Onupoja Sekeldaja eeskujul. Lihtsalt väike kaootiline meenutus merre jäänud inimeste mälestuseks.
Lugu meenus taas Riigikogu komisjoni protokollide avalikustamisega seoses. Komisjoni, mis pidi uurima võimalikku salakauba(täpsemini sõjatehnika) vedu Estonia pardal. Millest viisteist aastat räägiti ja mida oleks igavesti ignoreeritud, kui asjaga seotud Rootsi tolliametnik poleks nüüd aastaid hiljem lobisema kukkunud.
Nojah. Pole vist keeruline mõista, et enamus illegaalsest kaubandusest (narkootikumid, relvad, inimesed jne) toimub laevadega, mitte interneti teel värvatud kergeusklike abiliste kotipõhjades või pärasooltes. Absoluutselt võimatu on laevast üles leida isegi üsna suurt lasti, mida võib peita pilsivee paakidesse, konstruktsioonide õõnsustesse ja ainult-meremees-teab kuhu veel. Lisaks reisijate peale-mahamineku kohtade, tolli, passikontrolli ja reisisadama klaasuste pääseb laevale ka teistmoodi; sadamates kaide ääres seisvate laevade ümber sagivad autod ja nendega lahkuvad-saabuvad inimesed, kellel võimalus siseneda laeva mitu-mitu korda päevas. Ilma passi-, tolli-, misiganes kontrollita. Veelgi enam- nad tõstavad sinna ka igasugu kaste, aluseid jne. Hooldavad ventilatsioonisüsteeme. Toovad varuosi. Kontrollivad arvutivõrku. Remondivad turbiine või torustikke. Puhastavad. Krutivad, tassivad ja sekeldavad. Eriti lihtne on ilmselt siis, kui toll või piirivalve ka nö „ametlikult“ silmad kõrvale pöörab.
Aga ega pole ime, et just kõige lihtsam ja „igavam“ faktor- keelatud sõjatehnika vedu- tõi juba varjusurmas olnud õnnetuse uuesti veepinnale. Eks andis see ka varem toitu kõige värvikamateks spekulatsioonideks. Vandenõuteooriateks. Süüdistusteks naaberriikide vastu. Sosistati üüratutest rahadest, riikidevahelistest salalepetest, erakordse salastatusega lastist kuni laeva põhjapõmmutamiseni välja. Ametlikud versioonid sõdisid vastu. Ka toore jõuga kui vaja. Ja nüüd aastaid hiljem selgub esiteks, et jutul ikka tõepõhja, seejärel, et võimaliku relvaveo looga seotud isikuid ei kuulatud toona kordagi üle! Isegi ei vesteldud. Selgituseks- tollal eraldati õnnetusega seotud võimalike kuritegude uurimine koheselt laevaõnnetuse otseste põhjuste väljaselgitamisest (mis oli mõnes mõttes võib-olla isegi mõistusepärane), nendega hakkas tegelema sisuliselt üksainus isik (uurija Väino Karmi), kes paraku ka varsti suri, jättes maha andme-, protokolli- ja dokumendihunniku, mida hiljem isegi ei üritatud süstematiseerida ning mille kohta korralikku ülevaadet enam saada pole võimalik.
Meie viimased mohikaanlased olid sunnitud lõpuks tunnistama (väljavõte M. Kurmi juhitud valitsuskomisjoni raportist):
Pärast mainitud intervjuud kinnitasid Rootsi kaitsejõud, et kaitseväe ja tolli vahel ”oli ja on endiselt Tolliametiga leping, selle sisu on aga salajane” ja ”kaitsejõud ei saa
täpsemalt seletada, miks Rootsi kaitsejõud olid huvitatud Eestist pärit sõjalistest
materjalidest, ent kaitsejõud on alati huvitatud, kui asi puudutab ümbritsevate riikide
sõjaväelist varustust”
.Ja veel Venemaa relvatehnika kohta
Tuleb arvestada, et tegu oli salakaubaga ning ainult üksikutel juhtudel sai Eesti – kui antud vedude mõttes transiitriik – teada, mida veeti.
Noh, jätame selle salakubaveo. Nagunii on selge, et kui ei valitsenud üleilmne kurjus, valitses ülemõistuslik korralagedus (Ka ametlike versioonide põhjal polnud sugugi ebatavaline, kui paar 50 tonnist koormaautot tuli viimasel minutil juba täislaaditud laeva ära paigutada, kusjuures võimalikult sümeetrliselt). Lihtsalt küsimus- mis paneb mind uskuma, et niimoodi ei toimu see ka praegu?
Läheme Estonia juurde tagasi ja meenutame korraks uppumise ametlikku põhjust, rahvusvahelise uurimiskomisjoni (edaspidi siin tekstis JAIC) raporti põhjal. Et ei tekiks asjatut vaimustust vandenõuteooriatest ja kollasest ajakirjandusest, püüame piirduda väljavõtete ja näidetega ainult igati ametlikest versioonidest, eeskätt JAIC-i lõppraportist, mille esialgne seisukoht oli teada juba üsna koheselt peale katastroofi, isegi vist enne ametlikke tuukrisukeldumisi (!), mille lõplikku valmimist aga tuli oodata 1997 aasta lõpuni.
Niisiis, ametlik seisukoht- reisiparvlaeva Estonia visiiri lukk oli liiga nõrk, arvestades Tallinna ja Stockholmi vahelise liiniliikluse võimalikke raskeid olusid. Laevavisiiri lukud olid kordi vajalikust nõrgemad. Lukud purunesid lainelöökide mõjul, visiir hakkas üle alla kiikuma ja murdus lõpuks eest. Paraku oli Estonia konstruktsioonis ramp visiiriga seotud (ulatus suletud asendis otsapidi visiiri sees olevasse pessa).
Visiir tõmbas merre kukkudes rambi pärani (justnimelt pärani, kinnitas JAIC), veemass tungis autotekile ja laev oli mõne minutiga paremale kreenis. Seepeale tegi meeskond ilmselt pöörde vasakule, vastu lainet, teadmata, et laeva vöör oli lahti ning seetõttu uppus laev veel kiiremini.
Lihtne lugu, eks.
Sarnase laeva autotekk on kinnine ruum ülalpool veepiiri (ülalpool raskuskeset), kuhu vee ja muu lahtiselt loksuva raskuse sattumine on üsna ohtlik. Temast allpool on peatekiga kaetud veekindel osa, jaotatuna veekindlate vaheseintega üksikuteks ruumideks. Sellist tüüpi laeva eelkäijaks oli lahtise autotekiga laev. Kui suurtest lainetest tingitud veekogus satub lahtisele tekile, võib see ajada laeva küll kreeni, aga voolab samas ka üle parda välja ning püstuvus taastub. Küll aga on lahtine tekk kasutamiseks ebamugav (libe, märg, tuul, lasti riknemine vee mõjul jne). Seetõttu asuti kuuekümnendatel tootma ka kinniste autotekkidega laevu, mida sertifitseerimisasutused väga vastumeelselt tunnustama hakkasid. Põhjuseks väga suur ümberminekuoht. Suure koguse vee sattumisel ülalpool raskuskeset paiknevale kinnisele tekile, kust äravool puudub, tõuseb esiteks kõrgele raskuskese, teiseks tekib kreen, kuna vesi ei valgu mitte ühtlaselt mööda põrandat, vaid koguneb sinna, kus madalam; (JAIC raporti põhjal oli Estonial ka normaalolekus miskipärast väike kreen, mida oleks tasakaalustnud umbes 115t lisaraskust vasakus poordis). Kreen süveneb koheselt, tekitades pöördemomendi, mis pöörab laeva kummuli. Piltlikult vajutab raskus, rakendatuna uude tekkinud raskuskeskmesse, viltuvajunud laeva ülemist osa edasi ja üleslükkejõud tõstab alumist osa (kuna laevapõhjas on õhk, mis sealt niisama lihtsalt välja ei pääse), kui nii lihtsam aru saada. Kui kreen juba piisavalt suur ja laev poolviltu, satub vette ka pealisehitus, vesi tungib sisse igast uksest, aknast ja muust avast (pealisehitus ei ole eriti veekindel) ning laeva ümberpöördumine jätkub järjest kiiremini ja juba pöördumatult (just nimelt ümberpöördumine, kuna laeva ossa, mis tavaliselt on vee all, vesi õhu olemasolul ei pääse või pääseb oluliselt aeglasemalt, kui pealisehitusse, mis ei ole veekindel) kuni jääb ulpima „kõht ülespidi.“ Niimoodi pöörasid põhja üles, kui näiteid otsida Herald Free Enterprise ja Jan Heweliusz (esimene uppus kohe sadamast väljasõidul, kuna vööriluugid unustati lahti; teine vist mingi lastikinnituste jama tõttu, kusjuures ulpis veel mitu tundi kõht ülespidi, enne kui laevakerest kogu õhk välja pääses ja ta lõplikult põhja läks ). Kui taoline laev mingil põhjusel kõhtu ülespidi ei keera ja upub külili (nagu Estonia) või koguni püstiasendis, peab olema tegu vee sissepääsuga normaalolekus veepiirist allpool olevasse ossa, mis hoiaks raskuskeskme madalal ja suurendaks püstuvust. Enterprise pöördus kummuli mäletamist mööda mõne minutiga (kuna tegu oli sadamaga ja madala veega, ei mahtunud ta lihtsalt lõplikult kummuli olekus sinna lompi ära ja jäi Estoniaga sarnasesse poolküljeli-poolkummuli asendisse, ainult et mitte merepõhja, vaid külgepidi veest välja).
Igatahes on väga kaheldav vett täis autotekiga laeva triiv küljeli, seiskunud mootoritega, parem parras vee all, järjest süveneva kreeniga alates 45-50 kraadist, kiirusega 2-3 sõlme ja seda kõike üle 20 minuti nagu JAIC lõpp-aruandes Estonia tegi (lk 163 võib seda ka pildi kujul näha).
Siiani on asi lihtne, korduvalt laevasõidu ajaloos proovitud ning selles on tänaseks ka kõik enam-vähem ühel meelel. Otseselt ei välista seda kuidagi ka JAIC-i lõpparuanne, vastupidi, palju auru läks nii raportis ja ka hiljem selgitustele, kuidas vesi autotekilt alumistele korrustele pääseda sai. Võimalikud on kaks varianti: kas läbi augu laevapõhjas (mille JAIC välistas) või voolamisega ülalt alla läbi mingite suurte avauste, näiteks ventilatsioonišahtide, trepikäikude või liftipüstakute. Kahtlejad osutasid, et sinna pääseb vesi aga alles siis, kui laev juba vähemalt 40 kraadises kreenis, kuna šahtid paiknevad laeva keskteljel. Kas sellisel juhul šahtide teooria ikka paika peab, on kaheldav ja selle kohta on arvamust avaldanud nii komisjoniliikmed, eksperdid, tunnistajad, kiibitsejad, asjatundjad, netikommentaatorid, võhikud jne ning päris ühest seisukohta ikka polegi. Igatahes on selge, et vesi sinna alla sattuma pidi.
Siit jõuame korraks järgmise väga tähtsa sammu juurde- all olevate veekindlate vaheuste suletus. On ju vahe, kas veega täitub üks lokaliseeritud kamber laevapõhjas või kogu laev. Raportis oli korduvalt väidetud veekindlate uste sulgemisest, ka merepõhjas olid nad vist tuukrite sõnul kinni (nähti küll ametlikult ainult üht), milles kahjuks ei saa kindel olla, kuna lähemalt neid ei uuritud, kuid las nad siis praegu olla.
Ma ei hakkaks siin väga pikalt heietama, kasutame frantsiskaanlaste habemenuga- loomulikult ongi siin väga lihtne võimalus ilma igasuguste vandenõuteooriate ja diversiooniaktideta- avameretingimuste jaoks mööndustega ehitatud laeva kere lihtsalt deformeerus, et mitte öelda rebenes, küliliasendis nagu hõbepaber (põhi tehakse tugevam kui tekk, kui laev kreenis, satub nõrgem osa suurema surve alla), vesi pääses alumistele tekkidele ja edasi juba nagu uurimisraportit mööda. Nagu kinnitasid ka meie omad TTÜ professorid Metsaveer ja Levald. Samuti oli laeval alles hiljuti stabilisaatorite juures „midagi parandatud“ (kujutan siin ette näiteks tulevast Eesti tuumajaama, kus keegi ka äkki ootamatult ettetulevate välkremontide käigus midagi kiirelt „ümber seadistab“ või „üle keevitab“). Kusjuures kellajaliselt hakkasid esimesed jamad üsna varsti pärast seda, kui tol ööl neid stabilisaatoreid välja ajada üritati. Sihukesed tiivamoodi asjandused allpool veepiiri.
Mis iganes, igatahes lükkaksid lihtsamad variandid ümber küll igasugu diversiooniteooriad, kinnitaksid aga kindlasti asjaolu, et laeva enda seisukorraga oli asi enam kui kahtlane.
Esimene väga oluline asi meeles pidada- normaalne evakuatsioon sellistelt laevadelt (mereohutuses eeldatakse, et laev ei kaotaks uppudes väga palju püstuvust) on peaaegu võimatu. Päästeparvedest pole eriti tolku, kui nendele pääsemiseks tuleb vinnata end käte jõul mööda seinu, hüpata mitmekümne meetri kõrguselt vette või püüda neid parvi, ise juba meres ulpides, ümber pöörata. Täiesti rumal jutt on mingist „kuivast evakuatsioonist.“ Paraku pole see „Estoniaga“ sarnastel laevadel isegi teoreetiliselt eriti võimalik.
Väljavõte M. Leivo juhitud komisjoni raportist
Küsitletavatega kohtudes tõstatus teistest küsimustest esile parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkuse küsimus. Senised ametlikud uurimised ei ole käsitlenud, kas laev ka tegelikult vastas sertifikaadil näidatule, võttes arvesse, et rahvusvaheline uurimiskomisjon (JAIC) keskendus oma uurimisega üksnes laevahukule ning vahetult enne laevahukku toimunule. Jääb selgusetuks, miks JAIC ja kriminaalmenetlus ei
pööranud tähelepanu laeva sertifitseerimisega seotud küsimustele. Sellised küsimused on muu hulgas: mis alustel anti välja parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkust tõendav sertifikaat?
Pöördume korraks taas JAIC-i lõpparuande poole alates lk 44. Tegelikult oli kõik JOKK. Eelmise omaniku juures tiirutas Viking Sally ehk tulevane Estonia Soome ja Rootsi saarte vahel Botnia lahes. Laev ehitati selle jaoks Soome Mereadministratsiooni eeskirjade järgi (mille järgi oli algselt keelatud ka laeva sõit avamerel, kaugemal kui 20 km kaldast). Tegelikult ei vastanud laev SOLAS (rahvusvaheline konventsioon mereohutusest) rambitaguseid veekindlaid poolvaheseinu puudutavatele nõuetele ka juba ehituse ajal. Seda enam aastaid hiljem, avamereõiguste saamisel. Vanu laevu ei ehitatud tavaliselt uute nõuete tekkimisel ümber.
Siit tulenevalt oleks laevatehas justkui puhas poiss. Korralised tunnustamised, ülevaatused ja vastavuskontrollid oli Eesti Merelaevandus usaldanud Bureau Veritas kätesse ning kõik justkui toimis, aga kuidas saartevahelisest praamist järsku avamerelaev sai, on selgusetu. Lipuvahetusel kaotasid kehtivuse kõik senikehtinud rahvusvahelised tunnistused, mis aga ei seganud Veritasel alates 1993 aastast, mil laev Eesti lipu alla tuli, uusi väja andmast ja neid regulaarselt pikendamast. Merelaevanduste (algselt Soome ja peale lipuvahetust Eesti) poolt väljaantud reisilaeva ohutuse tunnistuse aluseks olidki klassifikatsiooniühingu (Veritas) ülevaatused.
Kes on tuttav ehitusega teab, et õnnetuse puhul on juba eos sisse programmeeritud ringkaitse. Tellija avaldab soovi. Projekteerija projekteerib vastavalt sellele. Kooskõlastajad määravad ehitajale tingimused. Ehitaja kinnitab, et oskab sellist tööd teha; seejärel ehitab vastavalt projektile ja tellija soovile. Materjalide tarnija esitab materjalide vastavussertifikaadid. Tellija palkab järelevalve. Järelevalve jälgib ehitustavade, projekti ja ettekirjutuste järgimist. Tema nõudmisel kontrollivad laborid materjalide sertifikaatide paikapidavust. Lõpuks tuleb vastuvõtukontroll, kontrollib samuti vastavust kõigis eelnenud punktides väljastab tunnistuse. Konks on selles, et kontrollid kinnitavad küll, et kõik sammud ja toimingud on tehtud tõesti sellises järjekorras ja mahus nagu protseduuris kirjeldatud, aga kas ka nii, nagu tegelikult vaja oleks, see jääb ju lahtiseks. Hoolimata kõikide lülide pädevusest, on alati kohti, kus lootused tugevusarvutuste õigsusele ei pea paika, asi laguneb ja kõik laiutavad käsi (alles hiljutine näide oli Solarise lagi). Kui peab paika JAIC-i versioon, poleks selliste nõrkade visiirilukkudega laev igatahes merele sõita tohtinud. Kui tuletame meelde, et laev telliti kaldalähedaseks sõiduks, oleks see ju täiesti loogiline. Kere, sealhulgas vööriosa, ülevaatusi teostas ikka seesama Veritas. Tegelikult lihtsalt pikendas eelmist vastavustunnistust.
Tundub, et maailmas valitseb seda tüüpi laevade sertifitseerimistel, kontrollidel ja ohutuse tagamisel täielik bardakk. Tegelikult, nagu nägime, hoopis vastupidi- valitseb range kord.
Selle range korra ilmestamiseks üks anekdoot. Saareriigi neegerkuningas kutsub enda juurde valgenahalise misjonäri ja ütleb: „Mina ja minu naine oleme musta nahaga. Kõik minu viis vanemat poega ja kaheksa tütart on musta nahaga. Sina oled ainus valgenahaline mees siin saarel. Seleta nüüd mulle, kuidas on võimalik, et minu viimane poeg sündis valgenahalisena!?“
Misjonär vastu: „Taevased teed on arvamatud. Näe siin sööb sinu lambakari. Kõik nad on valged, aga seal on ka kaks musta villaga kaetud talle. Eks ole seegi ju samasugune ime?“
Must kuningas vaatas oma lambakarja, veidi üllatunultki. Siis pöördus misjonäri poole juba märksa vaiksemas toonis: „Hea küll, aga lepime edaspidi kokku- sina pole midagi teinud, mina pole midagi teinud. Nõus?“
Suurte rahade liikumisel maksab kiirus ja panustamine järjest kasvavatele mahtudele. Selle säilitamise eest viskutakse ringkaitsesse- sina pole midagi teinud, mina pole midagi teinud.
Tehnilised järelevalved, sertifitseerimised, ülevaatused, kasutusload põhinevad järjest rohkem bürokraatial ja vähem otsesel kontrollil. Kes jõuakski? Allakukkunud katuste, ümberläinud laevade, mahapõlenud alajaamade, purunenud seadmete, üleujutatud kaevanduste, kokkujooksnud IT-süsteemide puhul on tihti olukord, et juriidiliselt on kõik korras. Kusjuures on arusaadav ka osaliste seisukoht- kes tahaks olla süüdlane (oluline ju süüdlase leidmine, mitte põhjuste edaspidine vältimine) suurõnnetuses, kus hukkus sadu inimesi.
Ühesõnaga, sellise õnnetusjuhtumi järel ootab ühiskond eelkõige süüdlasi. Selguse saamine tähendab eelkõige täpselt piiritletud süü ja süüdlase olemasolu. Süüdistatav võib aga osutuda liiga suureks. Vastu kaljut lendab laine mitmeteks üksteisest sõltumatuteks tilkadeks, mis tegelikult hajutavad ainult asja.
Algselt tunduski, et süü läheb kolinal laevatehase kraesse. Süüdistuse tõrjumiseks lõid nemadki oma uurimiskomisjoni. Kui tegu sellise, kuidas öelda, väga kaootilise looga, leiab alati millestki kinni hakata.
Estonia puhul tuligi lisaks järjest uusi asjaolusid. Hämamine laeva sertifitserimisel ja avamereõiguste andmisel. Segane värk perioodiliste kontrollidega. Reisijate täpse registreerimise ja nimekirjade puudumine (kui palju jama tuli, et päästjatel polnud mingit kindlat ülevaadet palju inimesi ja kes nimeliselt laevas olid). Päästetööde alustamise venitamine (soomlaste rannavalvele ootamatu üllatus). Eesti meremeeste paanika ja reisijate saatuse hooleks jätmine.
Lisaks igsugused kahtlusi kindlustus- ja valurahade liigutamisel, pangatagatiste ja laenude maksmisel. Kõik kokku ja oligi piisavalt põhjuseid, et JAIC ja kõik kolm riiki, keda see komisjon esindas, kõhuli oma uurimistulemuste ja järelduste peale viskuksid. Rootslased oma Merelaevanduse, laeva merekõlbulikkuse ja ohutuse kaitseks. Soomlased päästetööde. Vaikselt hakati ka laevatehasele kätt sirutama. Kuna kõik uuringud ja ekspertiisid tehti teistes riikides, polnud meie meestel suurt midagi kaasa rääkida. Vaid nõustuda sai vaikiva kokkuleppega- keegi ei hakka tähtsamate asjade mätsimisel näpuga näitama meremeeste peale ja naerma banaanivabariigi asjaajamise üle.
Ja olemegi punktis, et hoolimata sekeldamisest oma lisakomisjonide ettekannetega, pole nendega mitte kui midagi peale hakata. Uurimistulemused relvastuse jms vedamise kohta Läänemerel on rootslased salastanud aastateks. Tuukritelt ja ametnikelt võetud vaikimisvanne.
Kindlasti usaldan ma Kurmi, Leivot ja nende komisjonide tööd, aga need ei viinud paraku mitte sammugi edasi. Sest edasi polegi enam kuhugi minna. Nende lõppseisukohad oleksid nagu Enno Tammeri raamatust „Miks Estonia?“ maha kirjutatud (kusjuures Tammer oli ajakirjanik, mitte volitustega uurija või kõrge riigiametnik ning raamat ilmus juba kümmekond aastat tagasi).
Kõik, kes vähegi kokkupuutunud mingi filosoofilise, juriidilise või teadusliku distsipliiniga, teavad, kui tähtis on küsimuse õige püstitus. Nagu anekdoodis: on esitatud süüdistus firmale, et nad segavad õlle sisse kaamelikust. Firma jääb kohtus õigeks, sest mingit segamise fakti ei tuvastatud- nad lihtsalt müüsid puhast kaamelikust õlle pähe. Jah, ei saa nõuda ühegi dokumendi avaldamist mille kohta ei tea, kas see on üldse olemas. Ei saa nõuda, et inimene mäletaks, mida väidab end mitte mäletavat. Ei saa süüdistada valetamises seda, kes pole ju üldse midagi rääkinud
Kõikide viimaste komisjonide tööülesanne on valesti püstitatud. Me oleme püüdnud astuda mitu sammu korraga. Püüdnud otsida inimesi, kelle kohta ei tea, kas nad on kadunud. Avastada põhjust laadungis, mille kohta me teame ainult, et „midagi vist kunagi veeti.“ Lugeda ridade vahelt, kus põhitekstki mõistmata. Hinnata dokumente ja filme, mida me näinud pole või mida polegi kehva kvaliteedi tõttu võimalik vaadelda. Siit tuleb minna tagasi algusse.
SEST PARAKU LOEB AINULT SEE, MIS ON KÄTTESAADAV ÜHTEVIISI KÕIGILE. Ja selleks on seesama laevakere. Esimeseks sammuks tuleks vrakk üles tõsta. Mida paganat seal veel arusaamatut? Vrakk üles tõsta ja taastada täpne Estonia teekond, kiirused ja kellajad. Otsida üles radaripildid, laevade logiraamatud. Küsitakse, kust ülestõstmiseks raha saada? Esiteks- võib olla ei pea kere uurimiseks laeva päris kaldale vinnama. Teiseks- kui Vabadussammast püsti pandi, ei küsitud ju, kas raha on? Kui sedasama Estoniat miljonite eest liiva alla uputati, ei küsitud ju üldse midagi? Raha ei ole maailmast otsas. Arvutage näiteks, palju saaks Põhjamaade elanikkonnalt 3 euro suuruse korjanduse korraldamisel. Kui ohvrite omaksed oleksid suutnud jätta unistuse „ühe hüppega tõe juurde,“ mis tähendas kiirelt alustatud süüdlaste otsimisele ning kindlustusrahade väljamaksmisele suunatud kohtuprotsesse, ja suunanud rahad ning toetajad vraki uurimise peale, oleks tänaseks võib olla pilt teine olnud. Oleks ei loe, ma tean. Seda enam, eks elimineerime siis vähemalt needki oleksid, mis veel võimalik. Kaptenisillale ja kajutitesse pole mõtet enam paguneid, dokumentide ja kohvreid uurima minna. Autode kastid ja furgoonid (kui seal üldse midagi oli) on ammu tühjaks veetud. Kes siiani vaikinud, ei kõnele ilmselt ka edaspidi (muidugi, kui kellelgi üldse midagi asjalikku rääkida on). Vaevalt, et ka mõnel vanemaks saades mälu paremaks läheb .
Ilmekaid näiteid inimmälust (väljavõtted M. Leivo juhitud komisjoni lõpparuandest)
Kõige tähelepanuväärsemaks informatsiooniks võib pidada MUST-i endise juhi kindralmajor Erik Rosanderi väidet, et Hirschfeldti aruandes kinnitust leidnud sõjatehnika veeti Rootsi Eesti esindaja palvel analüüsimaks, millega on tegu. Erik Rosander väitis, et nimetatud eestlase sõnul ei olevat Eestis piisavat kompetentsi Vene sõjaväe mahajäetud sõjatehnika ja selle strateegilise väärtuse hindamiseks. Rootsi
Kindralmajor Rosander nimetas Eesti kontaktisikut ”Eesti kolleegiks”, kuid ta ei mäletanud täpselt, kes oli see eestlane, kes nende asutusega elektroonika analüüsimiseks ja Rootsi toimetamiseks oli ühendust võtnud. Kindralmajor ütles 2. juunil 2006 komisjoni delegatsiooniga kohtudes, et Rootsi sõjaväeluure saatis ”Eesti poolele” pärast elektroonika analüüsimist tehnika kohta üksikasjaliku kokkuvõtte ja materjalide analüüsi.
-------
Komisjon ei ole tuvastanud Eesti era- ega ametiisikuid, kes oleksid olnud teadlikud Rootsi kaitseväe korraldatud sõjatehnika vedude operatsioonidest 14. ja 20. septembril 1994. Komisjon ei ole kindlaks teinud ka muid isikuid, kes tunnistaksid, et neil on sõjatehnika vedude kohta infot. Eesti riigi käsutuses ei ole ka mainitud sõjatehnika vedude koosseisu memo ega muid dokumenteeritud jälgi.
-----------
Mainitud avaldus käsitleb ka muid teemasid, nagu kohtunik Johan Hirschfeldti küsitlemine Rootsi Riksdag’i ees 6. aprillil 2006, pärast seda, kui oli selgunud, et viimane oli hävitanud omaalgatuslikult materjalid, mis olid kogutud sõjatehnika vedude kohta käiva Rootsi valitsuse tellitud uurimisraporti tarbeks. Johan Hirschfeldt
väitis Riksdag’i ees, et uurimiseks kogutud taustmaterjalide hävitamiseks võttis ta küll ise vastu otsuse, kuid seda vastavalt oma arusaamisele valitsuse püstitatud ülesande täitmisest. Parlamendisaadikute küsimustele vastates selgus samuti, et Johan Hirschfeldt on unustanud kõik kõrvalised asjaolud, mis talle uurimise jooksul olid teatavaks saanud
JÄRGNEB
neljapäev, 20. august 2009
Jääst tuletorn
Sada aastat siis Masingut olnud. Selles mõttes on muidugi imelik, et saja Eesti suurkuju hulka teda rahva hääl ei mahutanud (oli sihukese pealkirjaga paks raamat mingi kümmekond aastat tagasi), aga nüüd järelmõtiskleb Kaplinski ja Runneli kõrval ka Märka; selline tendents võibki olla just see, mis teeb venna surematuks. Võib olla just temasuguse mehe tekstid, kus progress ja allakäik hoomatava ja absurdi piiril nii kenasti segi lähevad, on tulevikumuusika. Ajaks, mil inimesed, tüdinud naeratusega võidujooksust ning armastavast kiivusest, soovivad proovida hoopis uusi mänge.
Vanasti krimkat lugedes püüti ikka enne lõppu mõrvarit ära arvata, nüüd vast püütakse enne järgmist vaatust suurmeest ära tunda. Mis seal ikka tunda, küllap ta seda ju oli.
Vaieldamatult kristlik mõtleja ja Jumalamees, aga niivõrd intrigeerivalt laia haardega ja igas kirjutises kõrvalekaldumatu järjekindlusega Oma Lugu esitav, nii et see ka meiesugustele huvipakkuv. Küllap ka vähe taevaskõndijate moodi, kes sada aastat on nõus terasharja peal olema, kui ainult maa peale saaks.
Ei püüa mina siin mingeid maailmavaatelisi mõttekäike ära arvata ja teeradu otsida, mingist mõistmisest rääkimata, sest minusuguse umbkeelse omnivoori juures oleks see sarnane Gardonyi vana hunni Turzoga, kes kreeka teatrimaski pidas lahingus vaenlase hirmutamiseks mõeldud saatanalarviks. Lisaks on sada aastat ju liiga lühike aeg kah :-) Rääkigu Masingust kui teoloogist, luuletajast või keelemehest ikka asjatundjad. Lihtsalt tema iga kirjutis tekitab selle lugejas mingeid pilte, olgu need pildijoonistaja enda nägemustest ükskõik kui kaugel. Ning mina püüan siin neid kirjeldades teha suhu kippuvate lauslolluste vahel väikest slaalomit, kuigi see ei pruugi väga õnnestuda. Kel väga vastumeelt, eks proovige ise või vahetage lehte :-)
Matemaatik võib muiata ajaloolase ponnistuste peale Pythagorasest jutustada ja keelemees teoloogi üle, sest kõik pelgavad hüppeid oma tuntud käsitluste maailmast kõrvale. Masingu üle, ma kujutan ette, muigasid vist maailmas paljud. Keeleteadlased ja teoloogid. Tõsiseid mehi ja uurijaid pean silmas, mitte tema mõtete ja luuletuste lugejaid. Võib-olla muigasidki ka hirmuga, kes teab. Üsna kõhe on ju tunda, et keel milles kõnelema harjunud oled, on vestluskaaslase suus millegipärast täiesti arusaamatu, olgugi õigekeelsusreeglid paigas.
Igatahes, isegi oma lähedaste jüngrite suust haigeks geeniuseks nimetatu, ei pääsenud mees maailmakaardil löögile, tingituna võib olla eraklikust uhkusest, võib olla nõukogude korrast ja vaimsest vangipõlvest, võib olla põlgusest kõrge mängu reeglite vastu, võib olla ka liigsest isemõtlemisest, kes teab Aga samas- kui inimene suudab seoseid leida maailmapildi nii erinevatest servadest, kes pagan seda ikka advekaatselt hinnata suudaks?
Oma kius ja vimm oli tal ju vist paljude asjadega, indoeuroopaliku keelekasutusel põhineva mõtlemise (ilmselt põhines sealt ka armastus teistsuguste keelte vastu, huvi ühe asja vastu läbi teistsuguse kõlbmatuks tunnistamise), darvinismi, gurude (Krishnamurtit ja Darwinit lobamokkadeks pidajaid võib küll palju olla, aga mõlemaid korraga vist vähesed :-)), lasteemade ja paljude muudega. Kas tekitas trotslikku meelelaadi siis masendus või lootusrikkus, ega ei oska öelda küll, ei mina aru saa, kui põimunult ta selliseid vastandlikke asju nägi, aga põimunud nad tal igatahes tunduvad ja punkt.
Lähemalt mõeldes olid need vimmadki omavahel tervikuks seotud; näiteks eks olnud see omapärane suhtumine naistesse-lastesse ju tingitud vist rohkem lootusetust soovist ületada see energia jäävuse seaduse toomine inimsuhetesse, mille kohaselt on elu eesmärgiks selle edasiandmine. Selles võtmes ei tundugi ta selleteemalised puisted eriti kibestunud ja eks tegelikke tagapõhju teavad tema tuttavad ja lähedased, mis siin võõral ikka arvata. Igatahes tundub ta oluliselt eristavat naist kui soojätkajat ja naist kui kurtisaani, geišat, sõbrannat või kaaslast, kusjuures soojätkamise roll võis ju iseenesest täiesti olemas olla. Samas seisis mees monogaamia eest, mis ainsana kooseluvormidest võis taltsutada inimese omamistahet.
Igatahes ei saa tema vaateid omaks võtta ei tänased feministid ega kodukanad ning siin tuleb samuti esile vana tarkus, mille kohaselt äärmused küll vihkavad, aga mõistavad teineteist, kõrvaleminejaile pannakse aga kiretult tuli otsa. Et mitte oma hirmu tunnistada.
Üldse tundus ta mõtlemine lähtuvat paradoksidest, nagu selgelt ja kõrgelt nägijale kohane- isegi inimese kohust nõrka kaitsta pidas ta igandiks, sest kelle eest siis? (täiesti õigusega kusjuures, vaevalt et moraalifilosoofia alla käib kaitsmine tiigri, külma, vesipüksi või pähekukkuvate kivide eest). Paradokside ületamine on provotseeriv- kas sina tõesti siis ei näe või? Parem aus vastus- ei näe jah, kui püüd mõista, tundub kohati isegi läbi kumavat. Sest kõik tema lahendused on sirged ja selged- kui nad ka väljaütlemata jäävad (mis pahatihti juhtub või ei suuda mina neist lihtsalt aru saada) on see tingitud mitte lahenduse puudumisest, vaid lihtsalt inimmõistuse nõtrusest ja piiratusest.
Kui väga fantaseerida, võib tunduda ehk paradoksaalsete lahenduskäikude lihtsus hoopis teistmoodi provotseeriv- äkki lükkad ümber? Kahtlus, mitte küll ilmselt maailmakorralduses (kuidas ikka kahelda selles, mis sinust võimatult kõrgem ning millesse kuidagi sekkuda ei saa?), vaid kommunikatsioonivõimaluses- kas on üldse selle valguses võimalik midagi tõeliselt edasi anda? Ning lootusrikas, aga lootusetu võitlus selle eest, et natikenegi oleks.
Eks sobi tema tekstide lugemiseks alati meeles pidada Masingu enda ütlust- ühelegi ei tähenda sõna sama, mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane. Ning kas ei tundu teilegi, et ka selle lihtsa äratundmisega võitles too mees kogu elu?
Huvitav täheldada, et maistest asjadest rääkides puuduvad Masingul peaaegu täiesti kirjanduslikud metafoorid; näitedki on karmid, lihtsakoelised, veidi vanamoelised isegi vist selle aja kohta, mil nad kirja pandud.
Kaks iseloomulikku näidet tema varamust:
Baktria kuningas, suur müstik Ibrahim ibn Edhem, läks kord oma valitsusajal jahile. Väljal istus ta maha sööma; söömise ajal märkas ta, et vargsi tuli mesilane, võttis laualt tükikese leiba ja lendas sellega minema. Kuningas pidas seda nii tähelepanuväärseks, et läks talle järele. Mesilane lendas puu alla ja laskus sinna maha. Ibrahim ibn Edhem läks lähemale ja nägi puu all istuvat mõlemast silmast pimedat varblast, kes avas mesilase suminat kuuldes noka. Sis tükeldas mesilane leiva, mille ta oli toonud, kolmeks osaks ja pistis tükid pimedale linnule suhu; seejärel tõusis ta lendu ja läks ära
---------------------------------------------
We inimeste seas elas mees nimega Wu idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saanud kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: ”Terves maailmas polnud inimest, kes oma poega oleks nii armastanud kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb? Wu idaväravalt ütles: ”Oli aeg, kus ma alati olin ilma pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu ennemalt kui mul polnud poega. Miks peaksin siis olema kurb?”
Kahjuks ei oska põrmugi arvata, millist vaeva tuli sellel mehel näha, et ära tunda kui õrnast klaasist on tegelikult inimeksistentsi alustalad. Milleks teha sõnu ja teadust, kui see on ju igati ja lihtsalt kättesaadav kõigile, kel vähegi tahtejõudu ja mõtlemisoskust? Milleks defineerida, kui see viib vastuse sammu võrra eemale? Hoopis intrigeerivam oleks teada, kuidas mõtleb pimekurt? Kas pole meiegi mingis mõttes pimekurdid?
Lõpuks tuleb paratamatult kõikide elunõuete ja lootuste ”õigustühisuse” äratundmine, aga samas polnud vist päris kadunud veel eneseteostuse soov. Õnneks. Sest muidu teaks temast ainult miskisugune elitaarne ringkond, kel lihtsalt on hästi kukkunud välja olla tema sugulased, sõbrad või pärandi uurijad. Äratundmine, leppimine ja leppimatus- eks needki olnud tema puhul üsna segi, mitte selgepiirilise vastandamisega, mitte ka nende metatasandil ühtsust rõhutamata, vaid rohkem nagu lõuendile paisatud värvilaigud- üksteise peale tükkivad ja segavadki, aga samas ikka ühist vaatepilti kujundavad. Eriti kui kaugelt vaadata õnnestub. Leppimine transtsendentsega. Leppimatus maailmaga. Ja usk absurdsesse, mis muudab inimest, õigemini sunnib inimest end muutma.
Kes on kollane liblikas, tahab olla nukker hunt, leidis ta ise. Nukker hunt oleks päris tabav ütlus ta enda kohta, muide. (Kirjasõnas küll, päris elus ei oska öelda.) Päris kindlasti polnud Masing kollane liblikas, ikka vist ka elus nukker hunt, kes oma kitsa ja kõvera tee otsingul. Üksi, sest ”...kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid e ole hukkajad ega vaenlased et nad on samuti üksi nagu meie.” Kõik on üksi. Kust lootus, et ehk mitte nii üksi, läbi kumas. Ning ka siin järjekindlalt oma äratundmistes hõredasse tundeatmosfääri liikuv, nimetas Masing sellist äratundmist armastuseks. Inimene saab inimeseks ainult seda ületades, kes sellistki seisukohta niiväga sirgeseljaliselt kinnitada julgeks?
Küllap on Masingu kirjeldamsel piisavalt suuri sõnu tehtud, piisaks siin vist niisama mütsi kergitamisest või kergest kummardusest. Selle ees, kes saab olla enda arvamustes nii vääramatult kindel just tänu sellele, et tal polnud mingeid käegakatsutavid tõendeid oma tarkuse kohta. Veelgi enam- tundes oma täielikku abitut ja tolmukübemetaolist olekut. Sobrada tulevikus, üritada oma varjust üle astuda ning maailmaruumist välja kiigata, uskudes, omamata samas vähimatki ettekujutust lootuste võimalikkusest, kusjuures iseendale sellest väga selgesti aru andes. Isegi kuldreeglit mingis võtmes mõttetuks mõelda suutev. Kaheldes küll oma uskumises, aga niimoodi, et isegi ükski ime seda sellest hoolimata ei kõiguta. Kas see äkki polegi just see, mis teeb niisama nupumehest tõelise suurmehe?
Midagi on olemas- eks seegi ju kusagil Masingu äratundmine oli. Ilma erilise arusaamata, mis või milleks. Kas pole see hea alus alustamaks teekonda maailma? Millisesse iganes. Sest tal oli lootust, et mingi tee välja on olemas.
Vanasti krimkat lugedes püüti ikka enne lõppu mõrvarit ära arvata, nüüd vast püütakse enne järgmist vaatust suurmeest ära tunda. Mis seal ikka tunda, küllap ta seda ju oli.
Vaieldamatult kristlik mõtleja ja Jumalamees, aga niivõrd intrigeerivalt laia haardega ja igas kirjutises kõrvalekaldumatu järjekindlusega Oma Lugu esitav, nii et see ka meiesugustele huvipakkuv. Küllap ka vähe taevaskõndijate moodi, kes sada aastat on nõus terasharja peal olema, kui ainult maa peale saaks.
Ei püüa mina siin mingeid maailmavaatelisi mõttekäike ära arvata ja teeradu otsida, mingist mõistmisest rääkimata, sest minusuguse umbkeelse omnivoori juures oleks see sarnane Gardonyi vana hunni Turzoga, kes kreeka teatrimaski pidas lahingus vaenlase hirmutamiseks mõeldud saatanalarviks. Lisaks on sada aastat ju liiga lühike aeg kah :-) Rääkigu Masingust kui teoloogist, luuletajast või keelemehest ikka asjatundjad. Lihtsalt tema iga kirjutis tekitab selle lugejas mingeid pilte, olgu need pildijoonistaja enda nägemustest ükskõik kui kaugel. Ning mina püüan siin neid kirjeldades teha suhu kippuvate lauslolluste vahel väikest slaalomit, kuigi see ei pruugi väga õnnestuda. Kel väga vastumeelt, eks proovige ise või vahetage lehte :-)
Matemaatik võib muiata ajaloolase ponnistuste peale Pythagorasest jutustada ja keelemees teoloogi üle, sest kõik pelgavad hüppeid oma tuntud käsitluste maailmast kõrvale. Masingu üle, ma kujutan ette, muigasid vist maailmas paljud. Keeleteadlased ja teoloogid. Tõsiseid mehi ja uurijaid pean silmas, mitte tema mõtete ja luuletuste lugejaid. Võib-olla muigasidki ka hirmuga, kes teab. Üsna kõhe on ju tunda, et keel milles kõnelema harjunud oled, on vestluskaaslase suus millegipärast täiesti arusaamatu, olgugi õigekeelsusreeglid paigas.
Igatahes, isegi oma lähedaste jüngrite suust haigeks geeniuseks nimetatu, ei pääsenud mees maailmakaardil löögile, tingituna võib olla eraklikust uhkusest, võib olla nõukogude korrast ja vaimsest vangipõlvest, võib olla põlgusest kõrge mängu reeglite vastu, võib olla ka liigsest isemõtlemisest, kes teab Aga samas- kui inimene suudab seoseid leida maailmapildi nii erinevatest servadest, kes pagan seda ikka advekaatselt hinnata suudaks?
Oma kius ja vimm oli tal ju vist paljude asjadega, indoeuroopaliku keelekasutusel põhineva mõtlemise (ilmselt põhines sealt ka armastus teistsuguste keelte vastu, huvi ühe asja vastu läbi teistsuguse kõlbmatuks tunnistamise), darvinismi, gurude (Krishnamurtit ja Darwinit lobamokkadeks pidajaid võib küll palju olla, aga mõlemaid korraga vist vähesed :-)), lasteemade ja paljude muudega. Kas tekitas trotslikku meelelaadi siis masendus või lootusrikkus, ega ei oska öelda küll, ei mina aru saa, kui põimunult ta selliseid vastandlikke asju nägi, aga põimunud nad tal igatahes tunduvad ja punkt.
Lähemalt mõeldes olid need vimmadki omavahel tervikuks seotud; näiteks eks olnud see omapärane suhtumine naistesse-lastesse ju tingitud vist rohkem lootusetust soovist ületada see energia jäävuse seaduse toomine inimsuhetesse, mille kohaselt on elu eesmärgiks selle edasiandmine. Selles võtmes ei tundugi ta selleteemalised puisted eriti kibestunud ja eks tegelikke tagapõhju teavad tema tuttavad ja lähedased, mis siin võõral ikka arvata. Igatahes tundub ta oluliselt eristavat naist kui soojätkajat ja naist kui kurtisaani, geišat, sõbrannat või kaaslast, kusjuures soojätkamise roll võis ju iseenesest täiesti olemas olla. Samas seisis mees monogaamia eest, mis ainsana kooseluvormidest võis taltsutada inimese omamistahet.
Igatahes ei saa tema vaateid omaks võtta ei tänased feministid ega kodukanad ning siin tuleb samuti esile vana tarkus, mille kohaselt äärmused küll vihkavad, aga mõistavad teineteist, kõrvaleminejaile pannakse aga kiretult tuli otsa. Et mitte oma hirmu tunnistada.
Üldse tundus ta mõtlemine lähtuvat paradoksidest, nagu selgelt ja kõrgelt nägijale kohane- isegi inimese kohust nõrka kaitsta pidas ta igandiks, sest kelle eest siis? (täiesti õigusega kusjuures, vaevalt et moraalifilosoofia alla käib kaitsmine tiigri, külma, vesipüksi või pähekukkuvate kivide eest). Paradokside ületamine on provotseeriv- kas sina tõesti siis ei näe või? Parem aus vastus- ei näe jah, kui püüd mõista, tundub kohati isegi läbi kumavat. Sest kõik tema lahendused on sirged ja selged- kui nad ka väljaütlemata jäävad (mis pahatihti juhtub või ei suuda mina neist lihtsalt aru saada) on see tingitud mitte lahenduse puudumisest, vaid lihtsalt inimmõistuse nõtrusest ja piiratusest.
Kui väga fantaseerida, võib tunduda ehk paradoksaalsete lahenduskäikude lihtsus hoopis teistmoodi provotseeriv- äkki lükkad ümber? Kahtlus, mitte küll ilmselt maailmakorralduses (kuidas ikka kahelda selles, mis sinust võimatult kõrgem ning millesse kuidagi sekkuda ei saa?), vaid kommunikatsioonivõimaluses- kas on üldse selle valguses võimalik midagi tõeliselt edasi anda? Ning lootusrikas, aga lootusetu võitlus selle eest, et natikenegi oleks.
Eks sobi tema tekstide lugemiseks alati meeles pidada Masingu enda ütlust- ühelegi ei tähenda sõna sama, mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane. Ning kas ei tundu teilegi, et ka selle lihtsa äratundmisega võitles too mees kogu elu?
Huvitav täheldada, et maistest asjadest rääkides puuduvad Masingul peaaegu täiesti kirjanduslikud metafoorid; näitedki on karmid, lihtsakoelised, veidi vanamoelised isegi vist selle aja kohta, mil nad kirja pandud.
Kaks iseloomulikku näidet tema varamust:
Baktria kuningas, suur müstik Ibrahim ibn Edhem, läks kord oma valitsusajal jahile. Väljal istus ta maha sööma; söömise ajal märkas ta, et vargsi tuli mesilane, võttis laualt tükikese leiba ja lendas sellega minema. Kuningas pidas seda nii tähelepanuväärseks, et läks talle järele. Mesilane lendas puu alla ja laskus sinna maha. Ibrahim ibn Edhem läks lähemale ja nägi puu all istuvat mõlemast silmast pimedat varblast, kes avas mesilase suminat kuuldes noka. Sis tükeldas mesilane leiva, mille ta oli toonud, kolmeks osaks ja pistis tükid pimedale linnule suhu; seejärel tõusis ta lendu ja läks ära
---------------------------------------------
We inimeste seas elas mees nimega Wu idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saanud kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: ”Terves maailmas polnud inimest, kes oma poega oleks nii armastanud kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb? Wu idaväravalt ütles: ”Oli aeg, kus ma alati olin ilma pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu ennemalt kui mul polnud poega. Miks peaksin siis olema kurb?”
Kahjuks ei oska põrmugi arvata, millist vaeva tuli sellel mehel näha, et ära tunda kui õrnast klaasist on tegelikult inimeksistentsi alustalad. Milleks teha sõnu ja teadust, kui see on ju igati ja lihtsalt kättesaadav kõigile, kel vähegi tahtejõudu ja mõtlemisoskust? Milleks defineerida, kui see viib vastuse sammu võrra eemale? Hoopis intrigeerivam oleks teada, kuidas mõtleb pimekurt? Kas pole meiegi mingis mõttes pimekurdid?
Lõpuks tuleb paratamatult kõikide elunõuete ja lootuste ”õigustühisuse” äratundmine, aga samas polnud vist päris kadunud veel eneseteostuse soov. Õnneks. Sest muidu teaks temast ainult miskisugune elitaarne ringkond, kel lihtsalt on hästi kukkunud välja olla tema sugulased, sõbrad või pärandi uurijad. Äratundmine, leppimine ja leppimatus- eks needki olnud tema puhul üsna segi, mitte selgepiirilise vastandamisega, mitte ka nende metatasandil ühtsust rõhutamata, vaid rohkem nagu lõuendile paisatud värvilaigud- üksteise peale tükkivad ja segavadki, aga samas ikka ühist vaatepilti kujundavad. Eriti kui kaugelt vaadata õnnestub. Leppimine transtsendentsega. Leppimatus maailmaga. Ja usk absurdsesse, mis muudab inimest, õigemini sunnib inimest end muutma.
Kes on kollane liblikas, tahab olla nukker hunt, leidis ta ise. Nukker hunt oleks päris tabav ütlus ta enda kohta, muide. (Kirjasõnas küll, päris elus ei oska öelda.) Päris kindlasti polnud Masing kollane liblikas, ikka vist ka elus nukker hunt, kes oma kitsa ja kõvera tee otsingul. Üksi, sest ”...kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid e ole hukkajad ega vaenlased et nad on samuti üksi nagu meie.” Kõik on üksi. Kust lootus, et ehk mitte nii üksi, läbi kumas. Ning ka siin järjekindlalt oma äratundmistes hõredasse tundeatmosfääri liikuv, nimetas Masing sellist äratundmist armastuseks. Inimene saab inimeseks ainult seda ületades, kes sellistki seisukohta niiväga sirgeseljaliselt kinnitada julgeks?
Küllap on Masingu kirjeldamsel piisavalt suuri sõnu tehtud, piisaks siin vist niisama mütsi kergitamisest või kergest kummardusest. Selle ees, kes saab olla enda arvamustes nii vääramatult kindel just tänu sellele, et tal polnud mingeid käegakatsutavid tõendeid oma tarkuse kohta. Veelgi enam- tundes oma täielikku abitut ja tolmukübemetaolist olekut. Sobrada tulevikus, üritada oma varjust üle astuda ning maailmaruumist välja kiigata, uskudes, omamata samas vähimatki ettekujutust lootuste võimalikkusest, kusjuures iseendale sellest väga selgesti aru andes. Isegi kuldreeglit mingis võtmes mõttetuks mõelda suutev. Kaheldes küll oma uskumises, aga niimoodi, et isegi ükski ime seda sellest hoolimata ei kõiguta. Kas see äkki polegi just see, mis teeb niisama nupumehest tõelise suurmehe?
Midagi on olemas- eks seegi ju kusagil Masingu äratundmine oli. Ilma erilise arusaamata, mis või milleks. Kas pole see hea alus alustamaks teekonda maailma? Millisesse iganes. Sest tal oli lootust, et mingi tee välja on olemas.
Tellimine:
Postitused (Atom)
