KAS IKKA TÄITA LASTEGA?
Keskkonnaprobleemid on tüdimuseni äraleierdatud ja samas nii aktuaalsed. Nendega kursis olemine on salongitrend, nagu kunagi filosoofia või poliitika. See on nagu jalgpalli vaatamine või Egiptuses puhkamas käimine. Keskkonnateadlik inimene sõidab ainult alla-kaheliitrise mootoriga autoga (neid võib tal loomulikult olla mitu), sööb haigeks jäädes ainult looduslikke tablette (on kohe sihuke puu, mille otsas nad kasvavad), valab kasutatud õli ainult kobraste tammidele, mitte mingil juhul luigetiiki. Mõned eriti usinad võivad keeles-kirjas küll osooni ja süsihappegaasi olemused lõdvalt segi ajada, olgugi et kool justkui seljataga. Igatahes siia mingeid linke ja muud sarnast ei tule. Neid on niigi igas enesest lugupidavas keskkonnablogis ja -foorumis nagu putru, mida kõik siis õhinal, suurisilmi ja kerge murega sisse ahmavad. Vahel tekib isegi küsimus, et huvitav, kas inimesed muud ei teegi. Ilmselt on paljudel vähe lapsi, väike unevajadus ja hea töökoht :-) Jorutame meie siis kah lihtsalt niisama, mis muidugi enamuses põhineb linkidest, raamatutest ja loengutest sisse ahmitud asjadel :-) Aga alati ju loodad, et äkki natuke enda mõistusel kah.
Mingist asjast rääkimiseks peaks ta esiteks olema kuidagi piiritletud. Keskkonamuutustega eelkõige seotud kliima. Kliimamuutusi võivad põhjustada sada asja, inimtegevus loomulikult kah, aga kindlasti mitte esimesena. Lihtsalt inimene võib asja kiirendada või aeglustada (noh, et me ei lämbu ära mitte saja viiekümne, vaid neljasaja kaheksakümne aasta pärast). Nali naljaks, kliimast niipalju, et väga keeruline on siin seda piiritleda, kuna hõlmab suurel hulgal erinevaid protsesse, mis kulgevad erinevate kiirustega ja nende perioodid on inimeksistentsi mõttes teinekord liiga pikad. Kui nelisada tuhat aastat pole tseeookahe kontsentratsioon nii kõrge olnud kui praegu, kas saab siis ikka öelda, et mitte kunagi varem? Kas läheneme jääajale või soojeneme? Muidugi tuleb kunagi jääaeg, ükskõik kuidas me ka praegu ei ülekuumeneks. Kas jahtumine ja Päikese kustumine tuleb? Eks ikka. Meie tänane tegevus ei mõjuta seda kuidagi. Globaalsed kliimamuutused jäävad ALATI tulevikku, ka meie laste ja lastelaste jaoks. Teisest küljest oleme ise ALATI juba toimiva muutuse sees. Ei tule ilmselt sellist aega, kus kliima vaatlejatele oleks kardinaalselt erinev kui neile eelnenud põlvkonna vaatlejaile. Praegu on kõige hirmutavam just see, et KEEGI EI TEA, kui KIIRESTI midagi veel muutuda VÕIB. Ega probleemiks polegi ju mingi asja liigne kontsentratsioon, vaid ootamatu tasakaalu kaotus, kusjuures keegi ei oska ennustada, millises punktis see toimuda võib, milline on järgmine enam-vähem stabiilne tasakaaluolukord ja kui kaua sinna jõudmine aega võtab. Esimeses lähenduses on muutused lisaks veel ebaühtlased ja erinevates piirkondades lausa vastandlikud. Mis ühes piirkonnas on jahtumine, on teises kuumenemine. Kuigi kusagil maailmas metsa kogu aeg juurde kasvab, ei takista see mõne varasemalt metsarohke piirkonna kõrbeks muutumist. Mõni asi ei pruugigi muuta Suurt Loodust kuigivõrd, lihtsalt inimkond viskab vedru välja. Eks meid huvitabki ju eelkõige see. Tihti liigagi inimesekeskselt. Kas osoonikihi hõrenemine on hullem selle pärast, et inimesel kasvab nahavähi oht või sellepärast, et UV-kiirgus pääseb planktonit hävitama? Esimesel juhul sureb rohkem inimesi nahavähki, teisel juhul võib tekkida fataalne pöördumatu protsess, kuna plankton on üsna toiduahela alguses. Lõpuks jõuab ikka inimeseni. Igatahes on ka pöördumatu inimkonna hukk mitu inimpõlve pikk. Golfi hoovus ei katke päevadega. Kõrb ei teki kuudega. Kui täna sulab viimane liustik või langeb aastane keskmine temperatuur alla elukskõlbuliku piiri (eee...küsimus kujutletavaile kaaslaseile, palju ta praegu on?), siis on see juba aastakümneid (sadu?tuhandeid?) kestnud protsessi lõpp. See eelpoolmainitud tasakaalukaotuski võtab aega kindlasti üle inimpõlve. Erandkorras võib muidugi juhtuda, et Maad tabab meteoriit, toimuvad eriti suured vulkaanipursked või päästame valla ulatusliku tuumasõja. Siis on muidugi must maa või Želazny „Needuste alle.“ Aga loodetavasti ehk mitte. Vaadake oma laste tegevusi, küll nemad saavad maailmaga edaspidi hästi hakkama, pole kahtlustki.
Seoseid on palju, nende koos vaatlemine käib ilma eriettevalmistuseta inimesele selgelt üle jõu. Teeme aga õhu puhtamaks ja soojenemine selle tagajärjel hoopis suureneb. Osoonikihi taastumisel sama lugu. Niipalju siis globaalsest kliimamuutusest. Muideks, üks vana hea raamat: Öpiku „Meie kosmiline saatus.“ Soovitus keskkonnateemaliste blogide-foorumite pidajatele- kui murelik nägu peeglis häirima hakkab, lugege seda raamatut kah. Huvitav, miks keegi ei muretse selle pärast, et vananeme iga päevaga pöördumatult, eriti lastetud?
Ühesõnaga, kliimaga peaksime tegelema niipalju kui meie võimuses. Päikese, taevakehade, pöörleva maavurri ja kosmiliste kiirtega me mingil juhul sõdida ei jõua. Populistlik ja manipuleeriv on Looduse Vääramatut Jõudu oskuslikult publitsistikas inimtegevuse tagajärgedega segada. Kes arvab siinkohal, et ma kaitsen loodusega ohjeldamatut ümberkäimist, lugege eelmist osa uuesti tähelepanelikumalt, aga veel parem, võtke hoopis mõni muu netileht.
Nii et eristame siis kuidagi asja, mis ikka meid kah puudutab. Lagastamise. Mida inimene teeb mõnuga. Huvi tekitamiseks- kas keegi on näinud, kuidas utiliseeritakse näiteks elavhõbelampe? Aga kuidas töödeldakse tapamajades reovett? Kuidas ja millest valmistatakse tuulegeneraatoreid või valmistatakse ette tuumakütust? See on liiga keeruline, korralikule intelligentsele kodanikule piisab paarist kõige kõlavamast sõnast- soojenemine ja kasvuhoonegaasid. Mis jälle igasugu blogiheietustes ja tabelites miskipärast taandatud pelgalt süsihappegaasile. Ja ega ka selles pole ühte meelt, isegi Euroopa Liidu sees mitte- kusagil on seisukohad, et selle kasvule on vähemalt meie maailmajaos piir saadud, kusagil jälle, et täpselt vastupidi. Andmed on kohati nagu rikkis telefon- üks eriti segane mõiste on juurdekasv- sinna alla on läinud teinekord nii absoluutväärtus kui ka suhteline juurdekasv. Metaanist räägitakse vähe.
Huvitav, miks räägitakse palju kasvuhoonegaasidest, energeetikast ja nafta lõppemisest, aga vähem näljast ja veepuudusest? Järeldus on üsna kurb. Sest energia- (nafta-, kivisöe- jne jne) kriis lööb rohkem nn tsiviliseeritud ühiskonda. Meid, kel mingitel arusaamatutel põhjustel on õnnestunud endid siia arvutite taha, läänemaailma sokutada. Veekriis on (praegu) rohkem muu maailma mure. Euroopa riikides ei ole üldjuhul nii teravat veepuudust. Ameerika saab oma pudelijoogivee igast poosist kätte ka Arizonas ja Nevadas. Hiinas aga, rääkimata arengumaadest, on veega varsti jama. See tundub olevat nende endi probleem. Alles siis, kui nad meie eest naftaväljad tühjaks tõmbavad, terase kokku kraabivad ja taeva tahma täis lasevad, tõstame kisa. Ja veekanistreid saame siis paar aastat neile humanitaarabi korras müüa. Tulevik on see, et muu maailm peab võtma vastu umbes 150 miljonit (aga äkki ka mõnedkümned miljonid rohkem) hiina ja muu ida keskkonnapõgenikku, sest nende elukoht on lõplikult majanduskasvule-võidujooksule ohvriks toodud (loe: elamiskõlbmatuks muudetud). Kõik suured rahvasteränded on olnud suunaga idast läände. Seegi on paratamatu loodusseadus. Aga see on juba teine teema.
Piiritleme veel natuke (saab küll vähe laialivalguv)- tuuleenergiast kah (jällegi, ei hakka siin igasugu poolt-vastu linke küll tooma, neid terve taevaalune täis). Tõmbame veelgi kitsama piiri- meie Eesti. Üks rohelistele esitatud vastuseta küsimusi: kui Hiiumaa-tagune tuulikuid täis panna, kui palju me saaksime sulgeda põlevkivikaevandusi või –jaamu? (Väike vihje: endastmõistetav vastus on teinekord selgelt vale vastus). Tuuleenergia on KATKENDLIK. Jälle vaieldakse, et kui katkendlik. Üks ütleb, et sada päeva aastas tuulik seisab, teine vastu, et no üle seitsmekümne küll mitte. Energiaga varustatuse koha pealt pole sel vahet. Piisab, kui nädalake tuult pole või on keset talve tormiperiood (siis kah tuulik seisab). Arsti ei lohuta, et ta saab operatsioone sooritada esmaspäeva hommikul natuke, aga see-eest kolmapäeval tervelt pool päeva. Aga võib-olla ka juba teisipäeva õhtul, kuid ainult kaks tundi jne. Tuulegeneraatorite tootmiseks vajatakse kõrgtehnoloogilisi materjale (uurige ühe tuuliku maksumust) ja stabiliseerimisseadmeid. Tuulikute eluiga on mitte üle viieteistkümne (kusjuures ma natike kahtlen, et kohati veel vähem) aasta, siis tuleb tõsta sinna betoonmasti otsa uus jurakas. Selle tootmiseks vajatakse tehaseid, reostatud jõgesid ja tahmas taevast. Hetkel maailmas toodetavast elektrienergiast langeb tuuleenergiale veel vähe. Kui see aga jõudsalt kasvab (mida ta praegu ka loomulikult teeb), tähendab see, et neid tehaseid saab palju-palju rohkem. Ainult et see ei toimu meil siin, vaid kusagil mujal, seetõttu on ka suur hurraa, et tuulegeneraator ei saasta ega nõua raha. Saastab, ja kuidas veel, ainult kusagil väheväärtuslike aborigeenide juures. Kusjuures- palju me vanu fossiilkütuse jaamu siis sulgeda saame? Mitte eriti, sest tuuleenergia puhul on vajalikud ka traditsioonilised jaamad, mis süsteemi käigus hoiavad. Pole siis silmakirjalik või?
Tuuleenergia kasuks räägib AINULT tasuta energiallikas, (nii kehvakvaliteediline energiallikas peabki tasuta olema :-)). Tuulikute vähene hooldusvajadus (kusjuures Strandberg tundub üllatuslikult seda mitte teadvat, ta ei räägiks muidu, et kaevanduste-põlevkivijaamde sulgemisel töötuks jäävad inimesed leiaksid tööd tuuleparkide hooldamisel) võib olla siin hoopis probleemiks- muude elektrijaamade (no kaevandused samuti siis jne) sulgemisel suureneb töötute arv järsult. Ida-Viru saab olema getomaakond. 90-ndate algusaastatel selline asi juba oli, aga siis läksid paljud tööta jäänud idavirulased Venemaale tagasi. Nendest, kes alles jäid, virelevad paljud seal siiani. Põhjamaades (näiteks Norras) sõidab mingis maakolkas mees põllul uue traktoriga ja künnab, riik maksab talle selle eest peale, et mitte toota töötuid ja asotsiaale. Kas meie oma sotsiaal- ja hariduspoliitikaga suudaksime nii tuulele kui ka inimestele jaksu juurde puhuda?
Kurat, see Taani 20%-tuuleenergia näide on ikka lauspopulism. Hea küll, ma saan aru, et teadlased pole blogides eriti populaarsed, eriti kui postmodernses neti-maailmas on teatud määral pikantne olla teaduslike meetodite alavääristaja, aga ikkagi. Ja see, kuidas meie kaasmaalased on igaüks valmis, vastavalt vajadusele, oma mätta otsast teise põlevkivisse pissima või tuulikusse kive loopima, on kah hämmastav.
Merekaablit mööda, mis meilt Soome läheb, paneb Põhjamaade poole mühinal minema elekter, mis meil toodetud. Ka seal kasutatakse seda, mis on odavam ja soovitavalt toodetud mujal (saastada tuleb nii ehk nii, parem siis mujal). Muideks, kadudeks (haihtub soojusena õhku kaabli otstes olevates konverteralajaamades) selles kaablis läheb selline hulk energiat, mis võimaldaks (kui kaabel toimib täisvõimsusel) toita kolm Rakvere Lihakombinaadi suurust ettevõtet.
Ega soojus- ja elektrikadudest saa ühegi variandi puhul loomulikult kuidagi mööda. Tuuleparki ega põlevkivijaama keset Tallinnat ei ehita, rääkimata tuumajaamast, kuigi kadude vähendamiseks (eralduva soojuse ärakasutamiseks) oleks see parim koht. Elektriga (aga ka soojusega) on loll lugu, seda eriti lattu ei valmista. Paljud kombijaamad (need nn eriti efektiivsed, kus toodetakse elektrit ja soojust koos) seisavad just selle pärast, et soojust pole ju suvel kuhugi ladustada. Lase vastu taevast või pane jaam seisma kui väheefektiivne. Meil toodetud tuuleenergia salvestamise kohta käis Strandbergi üsna utoopiline lause „akumuleerime Rootsis tammide taga.“ Asi pole isegi paari-kolme (ühe maksumus umbes paar miljardit krooni) merekaabli ehitamise vajaduses (neid tuleb nagunii teha ühinemaks strateegilise töökindluse pärast Euroopa süsteemidega), vaid selles, et Rootsis lihtsalt niipalju hüdroakumulatsioonijaamu pole, neid tuleks ehitada. Ja elektrienergia salvestamise õiguse pärast hakkaksime siis Taaniga, kus tuuleenergia osakaal juba praegu väga kõrge, kaklema.
Rootsi, hoolimata oma kõlavatest keskkonnaloosungitest (aastaks ??? taastuvenergiale) ja vanade tuumablokkide sulgemisest, plaanib üldse hoopis uute tuumajaamade rajamist. Taani saab tuult ja maavärisemist (nali, nali) elektri tootmiseks doteerida ainult tänu sellele, et saastamine (elektritootmine) tehakse mujal riikides. Õige valik on see, kui valikut pole, nagu arvasid XVI sajandi samuraid. Nojah. Huvitav, miks inimesed seda tuumajaama nii väga kardavad? Kas sellepärast, et maailm on hulle täis, kes tahaksid seda õhku lasta? Oleme paranoidsed paranoidsete inimeste vastu? Jäätmed? Tuulikud jäävad ehitamata? Või mis?
Mõtiskluseks veel üks väljavõte kusagilt netiruumist- „See, et meil on toimunud reaalne õnnetus ühe jaamaga (Tšernobõl, mis paljuski oli tingitud väärkasutusest) ei ole võrreldav nende miljonitega, kes endalegi teadmata põhjusel on haigestunud vähki lihtsalt sellepärast, et nad elasid liiga lähedal tuhamägedele.“
Ma olin tükk aega kindel, et pole oma Eesti tuumajaamast paremat varianti. Nüüd enam mitte nii väga. Esiteks, kuhu oleks see kõige parem ehitada? Vastus oli juba eespool: keset Tallinna linna loomulikult (äärmisel juhul kõlbaks ehk ka Tartu või Pärnu), et saaks kasutada võimalikult palju tekkivat soojust. Kusagil Võrtsjärve ääres hakkaksime ju jälle jõe- või järvevett soojendama nagu praegu Narvas. Kuid see suurlinna-keskele variant ei tuleks vist kõne alla isegi kõige radikaalsemate tuumajaama pooldajate hulgas. Teine asi- kes seal tuumajaamas töötama hakkaksid? Hetkel poleks küll Eestis kusagilt niisama võtta tuhatkonda kõrgetasemelist, ja mis peaasi, hästi motiveeritud ning kõrge töödistsipliiniga spetsialisti. Kui ei usu, minge käige Narva jaamades või kaevandustes ja vaadake, kuidas seal töötegemine käib (see ei ole mingil juhul süüdistus ega ainult Eesti probleem, mujal maailmas on suuresti samamoodi). Leedus oleks küll. Nii et ega see Ignalina-variant nüüd lauslollus kah pole, arvaku Raukas või Nõlvak mida tahavad. Eriti kui leedukad ise nõus on. Tuumajaamade hädaks ongi rohkem see kütuse ettevalmistamine ja transport (jälle- lagastame ühes kohas, tarbime odavalt teises) kui jaama enda ohtlikkus, toodetud energia hind või saasteprobleemid.Hetkel on üldse maailmas mõtteviis „näitame suunda vasakule, pöörame ise paremale,“ mis tähendab, et vähendades ökoloogilist jalajälge Rootsis, peame kasvatama seda näiteks Eestis. Euroopa jalajälge saab vähendada Ameerika või Hiina arvelt jne jne.
Üks suur jama veel- Eesti ülikoolides varsti enam energeetikat ei õpetata. Sellepärast, et keegi ei taha seda õppida. Pehmed alad ju ilusamad, nagu human being-ile kohane. Isegi olemasolevad teadlased valivad vanaduspõlveks maardlates sonkimise asemel mõne ilusamakõlalise (näiteks uraani lõhustamine eetilisest vaatepunktist või siis taastuvenergia materiaalse baasi juhtimine mittetäieliku info tingimustes :-)) uurimistöö. Esseed on alati lihtsam kirjutada kui teadustööd. Nii esseede kui ka teaduse kirjutajaile (ma ei tea küll, kas seda tunnistada tahetakse). Visionääre peab muidugi alati olema. Aga mitte selleks, et kõik neid alati järgima peaksid. Mida rumalam on rahvas, seda väljapaistvamad on üksikud visionäärid. Kasu asemel võib see kahju tuua.
Ega ma mingi tuulikute ja muu alternatiivi vastane ole. Ei loobi kividega. Neid tuleks loomulikult ehitada, laiud saab täis panna (hüvasti, linnud, kormorani mune pole vaja seal enam õlitada). Suur tulevik on tuulel lokaalsete majapidamiste või kogukondade varustamiseks, eeskätt aktiivenergiaga (maakeeli tähendab see tarbijaid, kus puudub elektroonika ja pöörlevad mootorid; kõige tüüpilisem aktiivtarbija on elektriradiaator, boiler või elektripliit). Eesti (siia võib kirjutada ükskõik mis riigi) probleemi ainuüksi alternatiivkütused aga ei lahenda. Igasugune elektri ja soojuse tootmise (muideks, miks ainult, eelmises Eesti vabariigis olid minu teada jõgedel ka vesiveskid, miks sellest ei räägita?) mitmekesistamine on suurepärane, nii jäätmete vähendamise kui ka strateegilise töökindluse koha pealt, aga mitte ilma hädadeta. See, et laidudel ja Hiiumaa taga puuduvad ülekandeliinid, pole üldse suur häda, neid saab loomulikult ehitada (sama kehtiks ka tuuma- võimisiganes jaama ehitamisel inimtühja paika).
(Ei räägi siin üldse elektrienergia hinnast. See on hetkel Eestis niigi liiga madal, mis ei võimalda investeerida võrkudesse peale Põhivõrgu (110kV ja üle selle). Nii et tuul, tuum või paekivist sealiha tegemine, elektri hind tõuseb igal juhul, kui mitte lähiaastatel, siis seda järsumalt ükskord tulevikus. Seejärel ka kõikide muude kütuste (ka küttepuude). Seejärel transpordi. Siis tarbekaupade jne jne. Ega seda eriti vist prognoosida ei oska. Jälle soovitus: püüdke pääseda Jaotusvõrgu alajaamadesse mõnes Eesti linnas, siis näete, miks on kõrgem hind vajalik. Üleüldse, kui jutt on ellujäämisest, ega siis hind võib-olla nii oluline ei olegi. Jätame mõne riidehilbu või tsikli ostmata. Pagan, siis surevad jälle neid tootvad inimesed nälga. Nokk kinni, saba lahti.) Ühtegi ideaalset lahendust kahjuks Eestis pole. Ei energeetika ega keskkonna elamiskõlbulikuna säilitamise küsimuses. Ammugi siis maailmas. Tõepoolest, iga asi saab ükskord otsa. Uraan, nafta, põlevkivi. Tuleb loota- eeskätt uusi lahendusi termotuuma- või misiganes valdkondades. Kõik need ju suure naftajoomise-söesöömise käigus alles lapsekingades. Tuleb vähendada edevust ja laustarbimist. Ja jälle jõuame tagasi – miskipärast, nagu inimestel ikka, mõjuvad selle teadvustamiseks kõige paremini kergelt üledramatiseeritud ja –pingutatud arengumudelite esitlused, filmid ja tabelid (et mitte öelda: väikesed hüsteerilised võltsingud). Al Gore on särav-roosa sõnumitooja (filmi „Ebamugav tõde“ peale on paljud inimesed maailmas silda visanud), teadlased on igavad ja küünilised. Kas tõde peab olema siis ilus ja roosa, piisavalt lihtne (et igaüks aru saaks), pisarate ja pateetikaga üle valatud? Kusagil oli kirjutatud- selleks, et ameeriklastele paremini peale läheks. WTF? Manipulatsioon lagastamise vastu. Ameeriklased saaksid äkki isegi hakkama, ega nad lollimad pole kui rootslane või tai. Hoopis Hiina on tulemas. Tema taga enamus kogu maailmast, keda me oleme siin kahel pool Atlandit kahe silma vahele jätnud. Argumendiks: kui teie olete oma hüved kätte saanud ja sellega maailma ära rikkunud, siis miks meie ei või? Meil oli aega oodata mitusada aastat, aitab, nüüd on meie kord. Me TAHAME omi metsi maha raiuda ja tööstust tossama panna. Võimas argument, kas pole? Kes viimasena naerab, on kindlasti hiinlane, ütleb vanasõna. Viimased sajandid on neil tõesti hobuse kannatus olnud.
Kogu aeg ikka meie ja nemad. Loll on nii kirjutada. Jaak Aaviksoo ütles mõni aasta tagasi Eesti Ekspressis: maailm on jagunenud võitjateks ja kaotajateks. Ühed on heal, teised halval järjel. Eesti olevat valinud võitja poole. Nojah. Õnneks või kahjuks? Jällegi on vastus kauges tulevikus. Igal juhul siit üks muinasjutu tõetera: Ise tegi.
Ja nüüd veel kaks asja- üks kõige keerulisem ja teine kõige hullem. Esimene, kõige keerulisem- kuidas selgeks teha (näiteks järeltulijatele), et keskkonnateemadel netis ringi tuhnimine ei tee mingist hetkest alates enam targemaks, vaid aina lollimaks? Ja kus ta teab, millal see õige hetk on? Ja kui ta sellest ka aru saab, kuidas ta teab, millal uuesti netti tagasi võiks minna? :-) Või piisab tõesti ainult fotodest, klippidest ja uudisenuppudest, kus kujutatakse rahhiidihaigeid lapsi, põlevaid metsi või naftast tilkuvaid linde?
Lõpuks siis see kõige hullem kah- meie edasiseks eksistentsiks PEAB vähenema inimeste arv. Kahjuks just arenenud ühiskondades. Seal, KELLE JAOKS lagastatakse, kuhu ka Eesti suure sammuga pürgimas. Hetkel see mind veel ei kurvasta. Äkki on vabatahtlikuid? Muidu lahendab Suur Loodus selle probleemi paarisaja (paarikümne? paari miljoni? paari tuhande?) aastaga ise. Hongkong, Los Angeles jm merelinnad, Idoneesia, samuti tihedad jõeäärsed piirkonnad pühitakse lihtsalt maapealt. Brasiilia asemele tuleb kõrb (vaadake Google Earthi, seal näha, kuidas Lõuna-Ameerika vihmametsad ruudukesteks raiutud), kolmandik inimkonnast (neljandik? kaheksandik? pool?) surevad lihtsalt nälga või epideemiatesse. Loodusvarad saavad otsa ja saastet ju kah siis enam pole. Pool sajandit agooniat ja rahu pikaks ajaks jälle majas.
Ega kõik maailma inimesed saa kolida Viljandi lähedale oma maalapikesele ahjukütte ja isikliku kaevuga majja, tuulegeneraator (Hiinas valmistatud, saastekulud sinna) õue peal, et oleksid täidetud kõik vajalikud tingimused: eemal sõjakolletest, suurõnnetusohuga ettevõtetest ja orkaanide piirkonnast, piisavalt vett maapõues, kartuli- ja viljapõld, paar lehma (maailmas on lihatoidulisi inimesi ikka päris palju), rannikust kaugemal (hiidlainete ja merepinna tõusu pärast). Need, kes PEAKSID sinna kolima, vietnamlane ja afgaan näiteks, ei jaksakski sellist maatükki osta.
Kui tahame inimtegevuse osa Looduse muutmises muuta, äkki siis ikka iga kolmas eurooplane-ameeriklane- samm ette? Maksame oma võla arengumaadele ära. Või ehk on siiski imepisike võimalus- ÄRA TARBI üle oma vaimu ja füüsise, alates kõige väiksematest asjadest? Siingi tuleb eristada võltsmüüte (Kivirähu moodi Ülgaseid ja Johanneseid, kui kellelgi meeles on :-)) Ühest võltsmüüdist säästmise vallas kirjutab Tiit Kändler tänases (so 04.07.07) Päevalehes, säästupirnidest, lugege kindlasti. Tahtsin seda teemat ise ka üles võtta, eriti seda spektriosa, aga seal artiklis on kõik lühemalt ja palju paremini kirjas
Igatahes üks on kindel- rõõmusta tänase üle ja veelkord-usu, sinu lapsed saavad hästi hakkama.
Järgmisel korral äkki hoopis heast ja halvast manipuleerimisest? Eks vaata. Aga suvel arvuti taha küll istuda ei viitsi........
