tag:blogger.com,1999:blog-57621486164862791262024-03-08T23:59:33.754+02:00Pajuvõsajahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.comBlogger32125tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-44665914627091571262011-07-26T16:48:00.001+03:002011-07-26T16:53:25.844+03:00Kalamees kaugele Koju (In Memoriam Andrus Norak)Mis Sa siis niimoodi….Läksidki kalale. Ütlesid ju küll paar nädalakest varem, et tule ka, teeme ühe treti jõe peal, aga et nii kaugele….Pidime ju juttu ajama veel….Eks läksidki siis üksi. Üksi nagu ikka- kalale, või hoopis kellelegi vastu; aga sinna, mida mina võib-olla hoomata ei oska. Kuid eks Sina ise kindlasti tead. Teadsid ja tundsid ju palju ja paljusid. Ning uskusid sinna. <br />
<br />
<br />
Eks Sul olnudki ikka palju inimesi ümber. Vahel avalikumalt, vahel varjatumalt. Ilma inimesteta tundsid end kehvalt. Tutvusime peaagu kolm aastat tagasi ning minu jaoks olid ja jääd Sa Üksikuks Kalameheks. Oh jah, mitte nüüd enam küll, sest on ju nüüd ühinenud vihamehed ja sõbrad; ükskõiksed ja hämmeldunud- nagu ikka ükskord Suure Loo lõpus, kus kõik väsinuna ühe lõkke ümber kokku jõuavad, jutustama vanu jahimehelugusid. Aga siiski üksik- tahtsid ikka sõita ära mööda jõge, sinna kus forellid, taustaks udune mets ning sookured. Eemale umbtiikidest, sogasest veest ja rivaalitsevast maailmast. Mere poole. Samas üksindusse, tundes igatsust pulbitseva maailma vastu, mis järjest kaugenes. Ootasid, lootsid ja sõitsid kirjutades edasi, sõudsid puhtama vee suunas. Kuni olid äkki liiga kaugel. Aga seda ainult meie jaoks. <br />
<br />
Andruse pere, ja teid on palju, olge tublid ja hoidke kokku! Ma pole teiega kunagi kohtunud. Külla ei jõudnudki. Ärge keerake üksteisele selga, sest ka tummade suust võib tulla hüüdeid. Ka võitluses ei ihaldata teinekord mitte võitu, vaid soovi märgata, kelle poole teised hoiavad. Kuhu hoiavad need, kellest hoolitakse. Kelle jaoks sõlmitakse lipse ja värvitakse sõrmeküüsi, oleks vist Sinulik küsimine, kui Sa veel blogisse kirjutaksid? Sina ise hoolisid küll paljudest. Nagu see, keda usaldasid.<br />
<br />
Mnjah, sentimentaalseks kisub. Sina ei hädaldanud. On nigu on nagu Sa ise öelda armastasid. Mis tähendas leppimist ja imepisikest soovi, et teinekord võiks ometi olla natukenegi teisiti. Lootmast head. Ega ma ei teagi, mis see Sulle maksma läks. Liiga lühike oli tutvus. Kummardus eemalduvale paadile. Aitäh, et vahel kuulata viitsisid. Ja vaata, udust kerkivad uued paadid, piki jõge, üksteise järel. Sest nii tahaks ju veel juttu ajada…..<br />
<br />jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-23291988270645593472011-03-26T22:17:00.000+02:002011-03-26T22:17:23.357+02:00Eesriie<i>(Kiri, mida pole)<br />
</i><br />
Andry on minema jalutanud. Siis mindi, ja polnud enam tagasivaatamist, nagu öeldi kusagil jutus. Aga Sinu puhul piilutakse siinpool eesriiet ikka üle õla edasi, ka saalist lahkudes- äkki on Jutuvestjal, nagu end ka ise nimetasid, veel midagi lisada? <br />
<br />
Jutuvestjal, kes vestis loo ja laulu välja ka täiesti okslikust ja kõverast puidutükist. Vist siiralt, nagu on nüüd korduvalt öeldud. Võib olla. Tõeline Jutuvestja ei saa ju olla alati siiras. Müksude andja ei peagi olema alati siiras. Müksude, mis on märkamatud, aga liigutavad üsna suuri asju. Lükkavad käima inimesi, kes on maha kantud või ära aetud. Panevad märkama uusi külgi, mis esimesel külastusel märkamatuks jäänud. „Näe, siin ju veel üks uks,“ nagu ise sellise tegevuse kohta öelda armastasid. Manipuleerimine võib olla hoopis, aga kantud ikka soovist märgata ise ja panna märkama teisi uusi teid ja väravaid omanäoliste vahel. Eriti neid, mis põhivoolust kõrvale jäänud on. Tekitada uusi küllakutseid ja kaaslasi. Inimene ei pruugi olla teisele vend, aga ta pole kindlasti teise tööriist, käepikendus, mängukann või lihtsalt vähemväärtuslik ja olude sunnil sallitav kaaslane. Samas ikka ja alati kerge tera oma juttude sisse; vilja- või noatera—aga midagi liikuma suunates ning mahajääjaid porist puhtaks raputades. Jutuvestjatel peab olema hea mälu- nii hea, et vahel peavad nad mäletama ka seda, mida pole mitte kunagi olnud. <br />
<br />
Ole see, kes oled, nagu Sa olid. Nojah, võib olla. Kui näed ja tead, kes oled ja olid. Üldjuhul mitte. Nagu ise tead, ei näe me pahatihti teiste pähe ega juttudesse. Ja ei oska ka öelda, mis maksis Sulle enesele see, et olla selline, nagu oled. Eluteatrile ei ole alati odavaid pileteid- ei olnud neid sinulgi. Aga sellegipoolest oli seal, kuhu elus astusid, saal ikka täis. Sinu kuulajaid. Ja kes oli kord tulnud, see tuli ka edaspidi.<br />
<br />
Parafraseerides Sind ennast (küll veidi leebemas sõnastuses)- see on pagana hea, et sa ka siin kõigi nendega jännata viitsisid. Liivakastis, arvuti taga, kanuus või lihtsalt koos suitsu tehes. Ehtandrylikult- müksuga, kiitvaid või tõrjuvaid kõverteid pidi, tihti hoopis õlgsandaali lagipähe asetades ja ise minema jalutades. Sandaalid olid väga suured, ja suur sa isegi. Tuli alt üles vaadata, ka nendel, kes harjunud vaatama ülalt alla.<br />
<br />
„Onu Andry on väga hea; ta tõi meile ükskord ka koera kaasa, mängida,“ ütlesid Sinu kohta meie pere kaks vähemat kasvu, aga seda suuremat Sinu sõpra. Nemad näiteks said sinu sandaali sisse torgata oma mõlemad jalad.<br />
<br />
„Ära kirjuta nii pikalt ja pane taandridasid kah,“ tuletasid vahel meelde. Just. Teen lühidalt.<br />
<br />
Me ei pööra nüüd siin liigset tähelepanu sinu olekule ega isikule. Nagu ütles üks sõjamehe ema poega ristilt maha võttes. Sest suur mäng läheb edasi. Esimene vaatus jäi ootamatult lühikeseks, nagu ikka keerukama süžeega etenduse puhul. Jutuvestja on lihtsalt ära jalutanud. Nii nagu sadu kordi varem- ootamatult. Nii nagu ei kunagi varem. Eesriie on langenud. Ja need, kes selle taha ei pääse, aplodeerivad Sulle. Lootusega- ehk trehvab kunagi veel mõnes saalis?jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-3841428783387100852010-03-16T13:44:00.003+02:002010-03-28T23:25:16.715+03:00Tekstist puuduv ONPõhjuslik seos, juubelid ja läti mehed ruulivad. Selle jutu põjustasid kolm asjaolu: ammu pole kirjutanud, Andrus mainis oma blogis lätlasi ja eelmise aasta lõpupoole jõudis üks musta värvi raamatusari ümmarguse numbrini. Meenusidki sealt kaks s-lõpulise nimega meest (kes paraku aga polnud teps mitte lätlased). Chalmers (Alan ikka, et mitte segi ajada) ja Jaspers. Mõlemad raamatud ilmusid sarja algusaastatel, pakun kümmekond aastat tagasi, seetõttu ka paremini meeles. Intrigeerivate pealkirjadega „Mis see on, mida nimetame teaduseks?“ ja „Aja vaimne situtsioon.“<br />
Igati asjakohased küsimused ju praegugi- teadusliku mõtteviisi kõnetorudeks kipuvad inimesed, kes...eeee.....no ütleme, et kellele kipub teadus rohkem olema totalitaarseks tsensuuriks mingitel (no tavaliselt mitte eriti teaduslikel) ettekäänetel, ja vaimsuse eeskõnelejaiks (situatsioon on liiga keeruline sõna) loevad end eelmiste oponendid, kelle vaimsust aga paraku ei ole, noh ütleme, igakord niiväga kerge aimata :-) Pole vist vajadust lisada, et vaimsusest rääkimine toimub teinekord hoopis mingis kõrgendatud erutuse sesiundis, mis küll palju poolehoidjaid leiab, aga ülejäänuile seda õlgukehitamapanevalt mõjub.<br />
Et keegi ei tunneks end enesekindla võhiku poolt asjatult puudutatuna, siis peaksin ehk leidma siia ka mõned näited, aga milleks- ümber vaadates on udused omanäolisused niigi igasugu tsiteerimiste ja viidete taha ära kadunud, ja miks pagana päralt peaks keegi huvi tundma minu raamatutest mahakirjutamise oskuse või netist pasteerimise kogemuste vastu?<br />
<br />
Teaduse kohta arvab vist küll iga teine inimene, et eeskätt peaks teadus andma edasi, kuidas asjad tegelikult eksisteerivad ja käivad. Paraku õõnestab seda veendumust järjest enam arusaam, et kui me väidame midagi paistvat just sellisena, nagu vaatlused ja katsed, teooriad ja mõttekonstruktsioonid näitavad, kes meist siis ikkagi astub sammukese väljapoole ja kinnitab, et jah, see asi eksisteerib tõesti ka tegelikult nii, nagu paistab. Seetõttu võib järjest enam näha, kuidas tõe korrespondentsiteooria prügikasti vajub ja mõjususe kriteeriumid esile tõusevad. Selles mõttes, et toimib tõhusalt ja sobib hästi eelnevate poolt jäetud auku nagu puzzletükk. <br />
Eks kasuta me ikka eelkõige töötavaid mudeleid, mitte mingit kõrgemalseisvat tõde (misiganes see ka tähendama peaks). Kui nüüd keegi tahab Chalmersi juures otsida kõigest hoolimata mingit läbivat kõrget sõnumit, siis tundub selleks hoopis „püüd kättesaamatu poole“ (oli ta ju ikkagi filosoof). Lihtne, eks. Kunagi loetud lasteraamatus oli poiss, kes püüdles tüdruku järele, sellel aga järjest uued ulmelised soovid. Poiss üritas neid soove täita, tüdruk aga selle ajaga juba järgmise sooviga kaugel eemal. „Unistus ja Mõte,“ vist lookese pealkirjaks. Ülevaatlik ja lihtne, eks. <br />
Raske ju uskuda, et teadus ei ole sünonüümiks maailma õige seletamise viisile. Pigem saab rääkida meetodist- visa töö ja kriitilise meelega väljatöötatud meetodist. Püüdlusest, mille juures on suurt rõhku pandud taaskontrollivõimalusele ja arusaamale „loeb see, mis kättesaadav kõigile.“ Ideaalvariandis absoluutselt kõigile ja alati. Kui teadlasi lugeda, võib olla kindel, et vennad on asjaga tõsiselt mütanud. Räägime siin nüüd ideaalvariandist, eks. Uskugem siis head teadust. Tavaelus kipub mõnigi bioloog, müstikaguru, fundamentalist, poliitik jne teaduse nime all või siis selle vastu võideldes ainult omi emotsioone peegeldama, ja kui ta just tahtliku reklaami või manipulatsiooniga ei tegele, siis tähendab see lihtsalt seda, et mõni asi käib talle niiväga pinda, et mõttekäigule kontrollimatuid keerde juurde lisab. <br />
Tänapäeva infotulvas on paraku väga raske kindlaks teha, mis pelgalt fantaasiavili või ärapanemissoov ja mis mitte. Mis asi töötab ka praktikas ja mis mitte (siit muidugi küsimus, kas praktikast piisab ikka kobedaks tõekriteeriumiks). Eriti raske veel kui keegi sügava silmavaate või rikkaliku infopangaga „õige vaate“ esindaja peale käib ja kuldset mett (või kuldset s...a) meedias ja kõnepuldis voolata laseb. Apelleerides keskmise inimese üksindustundele ja orienteerumisvõime puudumisele info ülekülluse tingimustes.<br />
<br />
Mingisuguse tõemonopoli tutvustamine algab juba koolis. Tavakoolis ja pühapäevakoolis ja erikoolis ja õhtukoolis ja misiganes koole veel olemas.Tavaliselt otserünnakuga. Paljutki koolis õpitut korratakse ka igapäevavestlustes nagu arusaamatuid loitse, aga seda kindlamas usus. Tegelikult vist sarnaneb keskmise inimese arusaam (jaa-jaa, on olemas selline keskmine inimene antud kontekstis) teadusest ikka rohkem XIX sajandi seisukohtadega, või mis? No katsuge seletada näiteks lastele oma sõnadega, miks väikese pikkusega raadiolained õhus üheks suuremaks kokku ei kleepu, kuidas arvu nulliga astendades ühe saab, kas piisavalt väikese läbimõõduga pulka saaks aatomite vahelt läbi pista, või mõtestada neile lahti religioonitemaatikat, siis on näha, kuidas mõte kipub selgituste käigus ikka ja jälle üle-eelmiste sajandite teadmiste-uskumuste kandist tuge otsima :-). Rääkimata selliste mõistete lahtiharutamisest nagu energia, integraal või geen. Meenutab rikkis ikooni arvutikuvaril, iseenesest justkui oleks, ainult peale klikkides ei avane midagi :-). Rääkimata sellest, et teadusega täiesti haaramatut tööd teeme siis, kui tegeleme igapäevaste väärtuste temaatikaga. <br />
<br />
Lõppeks pidagem meeles, et teadlaseks saadakse ikka ka samamoodi, nagu ka treialiks, IT-meheks, ajakirjanikuks, ohvitseriks või hooldusõeks, ei maksa unustada. Selles mõttes, et osad järgivad kutsumust, osad juhust, osadest saavad omal alal tegijad ja osadest küljesrippujad, osadest targemad, osad jäävad rumalamateks. Lisaks veel inimlik irratsionaalne, mitte ootuspärane, ümbritsevast olustikust tingitud faktor, mis mõnda asja summutab ja teist ülevõimendab (kuradi palju asju vist, mida arvame olevat seotud just inimese eluvalikuga, näiteks teadlane tark ja põhjalik, kirikuõpetaja laitmatu, arst kompetentne, raamatukogutöötaja laia silmaringiga, kasvataja lastearmastaja, ehitaja kuldsete kätega jne). Nii et ei midagi üleloomulikku, kõik tuleb visa tööga ja juhusliku sattumusega, mis isegi praktiliselt samades tingimustes uuesti ei kordu. Kuidas tõde defineerida tundub mitmeti mõistetav, vaieldav ja segane, aga raske leida inimest, kes vähemalt korra tõemõistet suhu pole võtnud ja sellele apelleerinud. Seega võime eeldada, et vähemalt <b>mõnes</b> olukorras eeldame me <b>mõnikord</b> vaikimisi, et tõde on olemas, kättesaadav, <b>üheselt mõistetav </b>ja peegeldab, kuidas asjad <b>tegelikult</b> eksisteerivad.<br />
<br />
Tihtipeale kiputakse segi ajama ka defineerimist (mis vististi ju mingi kokkuleppelise tähenduse määramine) „olemuslike“ omaduste kirjeldamisega, mis paraku jääb ebaselgena teaduslikust metoodikast kõrvale. Näiteks elu defineerimine bioloogia poolt ei pea teps mitte andma mingit üksikasjalikku (aga samas lihtsat ja kokkuvõtvat) piiritagust olemuslikku seletust, mille tajumine ikka ainult intuitiivselt võimalik, vaid kirjeldama vastavust teatud omadustele jne. Ei ole isegi enam naljakas jälgida püüdu rakendada näiteks bioloogiat otsesihtimisega väärtusküsimustes. Kusjuures eriti veider, et seda ei tee niivõrd bioloogid ise (kes lihtsalt püüavad teadlastena küsimustest mööda laveerida), vaid pigem püüavad vastuväitjad teaduslikkuse sildi alla toppida ala, mis paraku selle meetodi alla kuidagi ei käi, ei Popperi ega Feyerabendi järgi, kui nüüd Chalmersi selgituste juurde tagasi tulla. Küsimustel „kelle jaoks päike paistab?“, „kuidas rakud teavad, et neist peavad tulema just naha- või maksarakud?“ paistab lihtsalt poeetiline või provotseeriv (vastaja suunamine mingite enda kahtluste või uskumuste poole) tagapõhi, mitte teaduslikult põhjendatud vastuse ootus, mida polegi võimalik anda. Ja minu arust tasuks siin meeles pidada, et hoiaku ja „õige“ vastuse ootuse annab eelkõige ümbritsevad olud ja keskkond, mitte niivõrd teadmised ja isikuomadused<br />
<br />
Me ei küsi, kustkohast paekivitükk teab, et ta peab haamriga pealelöömisel purunema ega oota vastust küsimusele, millel puudub lähimates tähendusväljades igasugune vaste, nagu „kelle kaugusel lonkab kollane?“ Veelkord- küsimuse teaduslikust seisukohast tagasilükkamine ei tähenda, et midagi oleks vale (no pagan ju seda teab, mida küsimuse esitajad ootasid :-)). Näiteks selline väide- eneses küllalt kaua ja sügavalt kaevanuna leiad alati omakasupüüdliku soovi. See ei pruugi olla vale mitte ühegi tõekäsitluse järgi, aga teaduslikult kõlab see mõttetuna (näide ise on muidugi primitiivne ja pigem poeetilise kõlaga, aga käib kah). Kui ka omakasupüüdlikkust ei leia, pole sa endas urgitsenud võib olla „piisavalt kaua?“ Teaduse kui meetodi eelist peaksime nägema ikka eelkõige enesekriitikas, igaveses muutumises olevas protsessis ja kõigile kättesaadavuses (noh vähemalt neile, kes piisavalt kaua punninud :-)) ning ainukeseks dogmaks dogmade puudumine. Tegelikult piiratakse korraliku teaduse puhul ikkagi konkreetne temaatika ning seetõttu saaks rääkida ikka ainult mingi probleemi teaduslikust lahkamisest, mitte mingist üldisest maailmale teaduslikust lähenemisest, misiganes selle all ka mõeldud. <br />
<br />
Kui jätta kõrvale populariseerivad teosed sellistelt kahuritelt nagu Dawkins või Sagan, kes lööksid läbi (ongi juba löönud) ka ilukirjanike seas, siis kõlab teaduslik keel ju suhteliselt kuivalt. Pühitsematule lugejale igavalt, võib olla ka asjaosalistele endile :-). Filosoofilist esseed tundub oluliselt lihtsam kirjutada kui täppis- või loodusteaduslikku tööd (ma pean silmas muidugi alg- ja kesktaset, samuti populariseerimist; ei kavatse võrrelda võrreldamatut, st mingeid distsipliine ja harusid iseenesest, veel vähem vastandada; ja võrdlesin ju kah ainult raskusastet vastupanus inimtöötlusele; kes ei usu, võib ju ise praktikas järele proovida :-)), seetõttu kasutavad ka viimaste asjatundjad oma loomingus ikka rohkem filosoofilist, arutelulist, mõtisklevat suundumust. Niisama väitmine, et ühed mõttelennud teaduslikumad kui teised, kõlab muidugi silmakirjalikult ja küündimatultki, aga vahe pigem selles, et ühed müttasid enne filosoofia roosadele patjadele puhkamajäämist ka tõsise uurimistööga, teised aga tuginevad ainult oma muljetele, eelkäijate kogemustele ning lennukale fantaasiale. Ja samas ei väsi kordamast- ka need võivad olla mingis olukorras eelistatumad lähenemised, paremad, tõesemad, jne.....lihtsalt mitte teaduslikud. Niisuguste tõdemuste poetamine tundub muidugi, olenevalt kontekstist, osade silmis jällegi lohutavalt üleolev, nagu XIX sajandi plantaatori oma, et küllap leidub ka neegrite hulgas korralikke inimesi, näiteks meie majateenija. Kuigi ütleja kehakeel ja intonatsioon näost näkku nähes mitte midagi sellist oma arust ei väljendaks.<br />
Ja siin jõuamegi üksteisest arusaamise problemaatikani. Aga riivame enne korra Jaspersit kah.<br />
<br />
Korraks tagasi põigates, ainukese puudusena saa Chalmersile ette heita täielikku tühja maad (no ta oleks võinud natukenegi pingutada, et ka massidele meeldida :-)) küsimuses, kuidas inimene ikka aru peaks saama, millistel juhtumitel puudub teaduslikul meetodil asendaja. Ilmselt eeldas Chalmers siin teaduslikku järjekindlust (just järjekindlus on veel üks teaduslikkust iseloomustav omadus, eespool unustasin mainida), mis ühte meetodit vähimagi võimaluse olemasolul siiski eelistama peaks (kusagilt peab ju alustama). Tavaliselt inimene ei eelista ja ootab juhiseid, mis lisaks veel tugineksid tema enda eelnevatele olekutele. Sellepärast, et ei olegi võimalik järgida sajaprotsendiliselt ühtegi seadust, normi, ettekirjutust ega tava, kuna alati leidub ümbritsevate olude tõttu sadu lisatingimusi, mis asja mõtte ära nullivad. <br />
Arusaadavalt ei sobinud teaduslikud mudelid hästi tuleviku kirjeldamiseks (õigemini- kui ka sobivad, ei ütle see meile eriti midagi tarka; umbes nagu filmis, kus peategelane minevikku iseenda eelkäijat tapma läheb) seetõttu lõikab Jaspers ruumi sisse teisest avausest ja väheke teist keelt kasutades. Mitte, et ma nüüd teaks, mida ta öelda tahtis (no ei tundnud isiklikult ja ta praeguseks ju surnud kah) ja kuidas täpselt reageerima peaks. <br />
<br />
Aga siin tulebki mängu vaimne situatsioon. Esiteks taandub see küsimusele, kuidas näeme maailma. Vaevalt nüüd keegi tänapäeval niiväga otseselt vastandab, aga kumb oli enne- muna või kana? Bioloogi jaoks kõlab küsimus totralt, enne olid eelkäijad, ainuraksed ja tulepilv. Sama ka küsimusega, kumba pidada primaarseks- muutuvat või jääva? Samas jões sumajad, kui nad just elust täiesti tagasi ei tõmbu, peavad arvestama muutustega ja kõike voolavana nägijad mingites kohtades konksud seina lööma, et mitte maa ja taeva vahele rippuma jääda.<br />
<br />
Tihti laskutakse ka väitlustes vahvate sõnamängudeni. Kas ilmneb tõde selles, et tõde ei ole? Aga see ju siis tõde? Ja teine, et kas algpõhjuse olemasolu rikub põhjuslikkuse mõiste või mitte? Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres ja pealik ütles ühele neist: jutusta meile muinasjuttu. Hästi, ma jutustan, vastas röövel ja alustas: oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit.......<br />
Või siis küsimus, mida tähendab kõikehõlmav ja kõikvõimas? Kas kõikvõimas võib olla ka kõikehävitav (sealhulgas iseend)? Need ainult sõnad, nagu laulusalmgi ütleb, sest inimese mõttekäik uitab ikka lineaarseid radu pidi, arvestamata (ega polegi ju vist eriti võimalik arvestada), tagasisidet iseendaga ning hoomamatut välistingimuste pundart.<br />
<br />
Igavese muutumise protsessi vaatleb ka Jaspers oma situatsioonivaatluses. Vaimse situatsiooni otseses defineerimisest hoiab ta küll kõrvale, aga annab mõista, et see ilmneb selles, kuidas inimene iseenesest <b><i>on</i> </b>(oo, kui hästi selle sõnakillu või –kõlksuga mängida saab, ilmekuse huvides koristasin ma siin sõna ON igalt poolt mujalt tekstist :-)), kuidas ta asjadest aru saab, mida teada võib ning mis tast tulevikus saab. Tundub, et ei ole vaimse situatsiooni määratlemine enam kaugeltki otsesihtimisega religioosne (kuidasiganes me seda mõistet ka seletada püüaksime) nagu suurte mõtlejate esituses veel mõned sajandid tagasi. Kuid paraku jääb selles mõttes mõiste selgitamine oluliselt hägusemaks. Siin vist kerge üritada iseennast ninast hammustada, mida teeb ka Jaspers (aga teame me üldse kedagi, kes ei oleks oma mõttekäikudes vähemalt korra lootusetutesse vasturääkivustesse takerdunud? Või mõnda distsipliini, kus vasturääkivused puuduksid?) väites vaimset situatsiooni (veelkord, misiganes see ka ei tähendaks) pidevalt muutuvaks protsessiks, mille (ära)tundmiseks ta siiski üsna kindlaid kriteeriumeid ja õpetussõnu välja käia oskas. Oma maailmavaadete poolest oli Jaspersil vist väga raske omal ajal üldse kuhugi sobituda. Kristlik mõtleja ise, seda küll, aga filosoofina kõikidel iseseisvalt selles veenduda või seda ümber lükata lastes. Samas püüab ta just filosoofina inimolemisest kaugemale küünituda, soovitades hüljata terviknägemise (hea filosoofia) kasuks nii antropoloogia, sotsioloogia kui ka psühholoogia või kui kontekstuaalselt täpne olla, siis rassiteooria, marksism ja psühhoanalüüs.<br />
<br />
Siin jõuame muidugi jällei punkti, kus etteheited ammuunustatud lugude kaasaegsesse maailma kaasavedamise ja seal ümberlükkamise kohta oleksid õigustatud (seda eriti psühhoanalüüsi puhul), aga nagu öeldud, kollektiivne arusaam liigub alati eesrindlikust mitukümmend (kui mitte sadakond) aastat maas. Kes ei usu, vaadaku oma laste õpikuid, kohustusliku kirjanduse nimekirja või süvenegu väheke õppemetoodikasse (õigemini selle puudumisse). <br />
<br />
Vaimse situatsiooni üheks osaks märkab Jaspers elitaarse ja egalitaarse vastuolu. Aga kas ei tundu, et seegi eelmise sajandi vastuolu? Praeguseks juba hoopis teistsugune vaimne situatsioon.Üksikisiku ja tsunfti vastuolu. Väiksema ja suurema vastuolu. Ja huvitaval kombel ei suuda ta leida seost läbi aegade tuntud rohkem või vähem teaduslike või aja- ja ruumiüleste näidetega. 80/20 või siis 99 vs 1 seal karjaseloos. Viimane muidugi kena näide ja asjakohane näide, aga kuivõrd seda põhimõtet tänapäeva ühiskonda laiendada võimalik, ei oska mina täpselt öelda. Igatahes tundub see ka täiesti maiselt normaalne, et minnakse appi nõrgemale (kui ei usu, kujutlege oma enneaegset last kuvöösis) ja hüljatakse see, kes tugev ja abi ei vaja. <br />
Aga probleemiks kerkib (liigume nüüd Jaspersi juurest järjest kaugemale), et kiputakse minema lõpuni. Olgugi, et loodus äärmusi ei salli. Kuni selleni, et <b>mis ma pagarilapsele saia pakun, ütles pagar ja kiskus oma lapse suust saia ära.</b> <br />
Nii et hoopis see, kuidas aidata nõrgemat ja takerdujat nii, et ülejäänud 99 vahepeal laiali ei lenda, kerkib tänapäevase vaimse situatsiooni põhiküsimuseks. Ei suuda vist kujutada keegi ette karjast, kes higi tilkudes kord üht, kord teist utte abistama jookseb. Kuigi peaks ja oleks õige. <br />
<br />
Ei saada kuidagi mööda dualistlikust vastandamisest, mina ka ei saanud (kas jätta kari või jätta üksik, aga midagi tuleb millegi jaoks ju loovutada, et mitte öelda ohverdada), ega läänemaisena ilmselt ei saagi. Miskisugusest hegellikust ületavast sünteesist peale teeside kokkupõrget, veel vähem nagarjuna tetralemmast pole juttugi. No tetralemmast ei saagi juttu olla, vähemalt niikaua kui neljandat võimalust defineeritakse „ei ole see ega selle vastand.“ Sellise tõlgenduse kohaselt (muidugi saab sellest rääkida alles siis, kui Euroopas kaugemast Aasiast pärit tekste ja mõttekäike rohkem kultiveerida üritatataks, no vaadake kasvõi sedasama kõne all olevat ja juubelit pidanud Avatud Eesti Raamatu sarja, ei ole sealgi midagi rõõmustavat) saaks libiseda kergelt väiteni, et iga lauset ja tema vastuväidet tuleks lugeda mitte täiesti kasutuskõlbmatuteks, vaid lihtsalt hüljata need antud kontekstis, kuna on olemas paremaid lähenemisnurki. Paraku minu arust sellist päris puhtpragmaatilist lähenemist Nagarjuna küll silmas ei pidanud. Kuna ma ju kindel ka pole (originaalkeelt ei mõista ja interpreteerijate mõtteid täpselt ära aimata kah mitte), siis saab kindlamaks jalatoeks kasutada hoopis viiendat lähendust- asja igakülgse ja universaalse ja olemusliku selgitamise püüdega jõuame alati lõpuks lootusetute vastuolude rägastikku. Absurdi. Mida lõppeks siis vist usume, nagu ka paljud suured mehed (ja-jaa ma tean, et hoopis erinevates kontekstides küll, aga siiski) väitnud. <br />
<br />
Et mitte tekitada siin asjatut elevust, mainin rahustuseks, et ega seejärel ei juhtu üldjuhul midagi hullu. Kes sukeldub filosoofiasse, kes käega lüües tagasi igapäevarutiini. Mõni asub luuletama ja mõnel tekib sügav rahuolutunne. Mõnel langeb absurdijõudmise hetk kokku pöördumisega, kust pole enam tagasivaatamist, ei pidanud siin mitte surma ega vaimuhaigust silmas. Ja enesetapjaid ja segiläinuid on muidugi kah. Kusjuures eelpool mainitute endi määratlused ja sügav sisemine arusaam ei pruugi loomulikult minu omaga kokku langeda ning demagoogina saaksin ainult hõisata, et järelikult on seegi hea näide vastuolu ilmnemisest, mis lõppeks absurdini juhatab.<br />
Aga kuna lause „ükskord jõuavad kõik absurdini,“ ei ole ka teaduslikult kuidagi aktsepteeritav (sest alati saab öelda, et päris kõigi jaoks pole see „ükskord“ ju veel kätte jõudnud), ei maksa seda loomulikult ka mingi tõe pähe võtta :-)<br />
<br />
Absurdini jõuab keelemängudes eriti lihtsalt. Näiteks kuidas saab mitte sallida sallimatust või mis oleks siis, kui oleks olnud teisiti. Ääretuid ääretingimusi või iseenese sekkumist iseendasse. Lõppeks võiks absurdina võtta ka kausaalsuse printsiipi, vähemalt liiga kaugele tagasi mõtlemisel :-). Nii et igal juhul- ilma absurdita ei saa ei teadlane ega muu indiviid, kui ta vähegi mõelda viitsib. Tänapäeval rakendatakse sellisesse olukorda jõudnuna sümboolikat, märgiliste tähendustega opereerimist, semiootilisi lähenemisnurki jne, et absurdi veidikenegi edasi nihutada ning eks sellega ole kah nii nagu kellaga, et käib ja käib, aga seinani ei jõua. <br />
<br />
Tavaliselt pöördutaksegi tagasi, maailmapildi osa juurde, mis juba selginenud. Mõned üritavad aga edasi. Tagasi Jaspersi juurde tulles, ka tema viipas edasi. Õigemini jättis absurditeema kui segasevõitu vahele. Kuid mis sellisel juhul edasi peaks saama, jääb nagu muinasjuttudes igaühe kiivalt hoitud saladuseks. Vahel küll elavat interpreteerimist ja keskustelu leides, aga liialt selgelt väljendatud seisukoha võtjates alati kahtlusi tekitav. Kusjuures (siin tasub meeles pidada)- kõhkluse olemasolu eriti suurtes küsimustes võimaldab kahtluse kõrvaleheitmist madalamate probleemide lahendamisel, sest mida paganat raisata oma energiat igapäevaelus eeslina „kõik on samaväärsed ja ühteviisi võimalikud ja võib olla ka ühteviisi väärtuslikud“ heinakuhjade vahel sipeldes. Konks seina, õigemini eelkäijate konksust kinni ja võib minna rahulikult lõunat sööma või sooja mere äärde peesitama. Või kuidas?<br />
<br />
Jaspers jätabki absurditeema kus seda ja teist, lööb ammutuntud konksu seina ning viib jutu mujale, iseloomustab tänapäeva mõttelaadi, mida nimetab asjalikkuseks. Kuna see nõuab kõigile mõistetavat lihtsust, siis ühtlustuvad käitumismallid ja prioriteediks saab ühtne ja õige suhtlemine. Kõike, mida saab teha, saab teha lühiajalises perspektiivis, seetõttu seisavad au sees inimesed, kes teevad kõike kiiresti, ilma puhkamata, põledes, aga ilma süvenemata. Kas jah?<br />
Süvenemine siin vist tõesti probleemiks. Ega kiirmarsil niiväga ei süvene, aga ivapigem vastuste olematuses, kui nii öelda võib. Milleks sinna eelpool mainitud absurdi ikka püüelda, parem mütata vastust andvate küsimustega, neidki piisavalt. Seda enam, et tavaelus ei pruugi väga keerukate konstruktsioonidega arvestada. Maa peal seistes piisab Newtoni-aegsest füüsikast küll, pole vaja mingeid moodsaid abstraktsioone, või kuidas?<br />
<br />
Näitena võib tuua tahtevabaduse. Ükskõik kuidas me seda ka eitaks (tundub, et ka mina ise pigem eitan), käitume me igapäevaelus, nagu oleks see olemas. Mõistus ütleb, et see on illusioon, aga ega see ei sega. Üks juba ette õiget vastust lootev küsimus selle kohta oli, et kas sa läheksid mingisse kambrisse, kus sind viidaks hüpnoosisarnasesse seisundisse, kus viibiksid täielikus õnnes ja rahulolus jne või eelistaksid igapäevast elu valikute tegemiste, võimalike ebaõnnestumiste ja muu sarnasega. No miks ma ei eelista, küsiksin ainult, kas teised kah tulevad ja millal hüpnoosi mõju lõpeb, eks :-) Miks mitte, kui kindel, et asi kestab igavesti. Aga kuna selles kahtlemine on paljude asjade alus, siis muutub näide (nagu väga paljud õpiku- ja loengunäited)......eeee......no ütleme, et mitte väga mõttekaks :-). Samaäärne võiks olla küsimus: no ütle, miks sina tahad olla kole?<br />
<br />
Vist peaks lisama midagi ka Jaspersi „planeedi kui toorainevabriku“ kohta, seoses tänapäevase situatsiooni väljakujunemisega, aga see teema hakkab tegelikult juba ära tüütama. Igasugu rohelised mõttekäigud võivad olla iseenesest väga kenad, aga ilmselgelt tuleb puudu üdini mõjuvatest eeskujudest, mis ei mõjuks pealetükkivalt populistlikult, moraalitsevalt, silmakirjalikult või isegi lihtsalt totakalt. <br />
<br />
Niisiis ei ole ühtset vaimset situatsiooni korraga kõikidele inimestele, väidab Jaspers. Aga läbilöök on garanteeritud ainult ühtedele: asjalikele. Kes tänapäeval oskavad printeripaberi pähe kohvi osta, ingliskeelset CV-d koostada, puhkavad Hurghadas, tunnevad PowerPointi ja sõidavad isegi Tallinnast Narvasse ainult GPS-i järgi. Keel lihtne ja vajadused standardsed; töö, hobi, meelelahutus ja mõttetöö ilusasti portsudesse jagatud. <br />
Eks jah jätkusuutlik ilmselt, vähemalt niikaua, kuni ärksamatel pliiatsitel villand saab. Ükskord avastavad, et varem tuttavad väljendid kõlavad kuidagi kokkusobimatult ja liiga kõrged-madalad helid jäävad üldse kuuldeulatusest välja. <br />
Minu arust saabki tegelikuks <b>aja vaimseks situatsiooniks ühise keele kadumine</b>. Keel võib küll sama olla, aga ühtemoodi arusaam kaob. Pillid ei kõla enam kokku ja „tuba täitsid dissonantsed toonid“, kui ühte vana kupleelauljat meenutada. Lõpuks ei suuda isegi teadus tagada kriteeriumit „kõik on kõigile ühteviisi kättesaadav.“ Mingis mitmeaastataguses Akadeemias (aga äkki ka mujal, pead ei anna) oli jutt, kuidas Ameerikas üleskasvanud ja sealsed kõrged koolid lõpetanud aafriklased (antagu mulle selline primitiivne üldistus andeks, ma tõesti lihtsalt ei mäleta, millisest keelest ja rahvusest täpselt jutt oli ning ma luban, et ei pahanda ega solvu, kui nemad meid vastutasuks euraaslasteks või indougrilasteks nimetavad) mõistavad rahvusvahelistes kooslustes inglise keelt anglosaksidest oluliselt erinevalt, mis tekitab raskusi aruteludel ja teemade tõlgendamistel. <br />
<br />
Mida väiksem kooslus, seda lammutavamad keeleerinevused. Kuna korraga saabub elamusi ju tavaliselt rohkem kui ühest allikast, siis lõpuks mattub kogu vastuvõtt ühtlasesse mürasse. Inimesed ei saa enam üksteisest aru, kui just väga lihtsate väljenditega kõrva ei karjuta. Suust tulevad sarnased häälitsused, ühed ja samad häälikud analoogilises järjekorras põhjustavad sarnaste liigikaaslaste (no tänaseni kehtib veel väide, et inimesed kõik sarnased, kas siis bioloogiliselt, jumalanäolisuse poolest või mõnda muud teed pidi, vahet pole) kõrvus ilmselt ühtemoodi võnkeid, need viivad erinevate üksikindiviidide puhul aga hoopis erinevate arusaamisteni, tekitavad erinevaid märke ning põhjustavad erinevat tagasisidet. Kui juba üksteise kõrval elavad inimesed ei hooma lähedaste mõtteid (ja seda tänapäeval juhtub järjest rohkem, ega ei vaidle vist keegi) ning reageerivad nendele ootusvastaselt, mida arvata siis hoopis erinevatel traditsioonidel põhinevate kultuuride mõistmisest. <b>Hirm märgilise segaduse ees koos usalduse puudumisega rohujuure tasandil aitab kaasa inimese klammerdumisele gruppidesse, kus ainsaks sooviks on olla „oma,“ tunnetada ühtset meelt, korraldada ühiseid üritusi ning rahuloluga unustada igapäevane rutiin.</b> Inimene ju ikka truu sellele, mis võimaldaks tal „oma“ olla, ajades püüdlikult liiva peale nii enda kui tiimikaaslaste kõrvalekalletele. <br />
<br />
Jaspers arvab nägevat sõpruse väärastumist, pelgat orienteerumist paljudele sidemetele, mida saaks kasutada võimalikult erinevates olukordades. Asjalikult hall mass leiab siin kiiresti ühise keele: mitte rikkuda teise rõõmu (no seda seisukohta võiks teinekord isegi ju aktsepteerida) ning mitte iialgi seada kahtluse alla ühiseid materiaalseid huvisid, millised need ka ei oleks (mille juurde ma ehk tulen tagasi mõnel järgmisel korral). Rahu iga hinna eest, välistades võitluse. Nagu Feuchtwangeri vana Mussa, aga samas teps mitte. <b>Sissepoole keelt ei näidata, on tsunfti kreedo.</b> Ikka ainult suust välja. Kaaskonda vajavad juhifiguurid, aga kaaslasi pea igaüks. <br />
<br />
Võib juhtuda, et kunagi hakkab jahimehe seinal hundi- või lõvinahkade kõrval rippuma ka sarnasema füsionoomiaga olendite nahku, kellega veel täna ühist liiginime kantakse. Inimliikide hargnemiseks aega veel piisavalt, aga ega see tulemata saa jääda. Lastetus on hoiatav märk. Globaliseerumine ei pruugi siin päästa niiväga midagi, suletud kooslusi, kus väljapoole segunemist ei esine praegugi maailmas arvestatavalt, näiteks Kesk-Hiinas, aga see selleks. Ei sega see praegusel ajal veel kedagi, ükskõik mis tulevikuriik kedagi ootamas. <br />
<br />
Kui räägitakse mingtest tulevikustsenaariumitest, saadab seda tavaliselt tihti seletamatu ja ebamäärane hoiatus. Usk pidevasse progressi ja õnnepeerus üleskutsed rõõmsalt helgesse tulevikku vaatama (nagu valimisreklaamid) on jäänud kaugete aegade taha või kuuluvad tänapäeval pigem kahtlasemate ühenduste ja nende esindajate arsenali. Hoiatamas ka Jaspers, ega ta muidu seda raamatutki kirjutanud oleks, ohutunde kadumise eest. Märksõnadeks tehniline progress, liigne kahtlus ja usu kadumine (aga nagu eelpool nägime, võib kahtluse ja kriitikameele olemasolu pidada mõnes teises lähenduses hoopis vägagi järgimisväärseks asjaks). Ohutunde kadumine viiks loomaliigi ilmselt väga kiiresti väljasuremiseni, seetõttu säilitagem seda inimestena või mis? <br />
<br />
Iseolemise kadumine, hoiatab Jaspers. Jah, nähtamatu inimeste kokkukuuluvus ruulib. Kahel moel- võimulootustega või emotsionaalsete kokkukuuluvussoovidega struktuurides. Esimesel juhul oodates oma liidrirolli ja/või vaimse aadliseisuse tunnustust. Kas pole tänagi palju neid hiilivaid vaimse eliidi olemasolust jutlustavaid „suurmehi?“ Sellele tähelepanu juhtimine kipub aga olema välistatud,vähemalt tundub niimoodi. Teisel juhul aga lõppeks õigustamata lootuses, nagu juba eelpool mainitud, et need inimesed pakuvad seltsi, jäävad olulisteks meenutuste jaoks, ei esita kõrgeid nõudmisi, võimaldavad kuuletumist äärmisel juhul ainult väga nõrgale autoriteedile. Autoriteet- siin mõeldud teravamat pliiatsit lahendamaks ainult hedonismiprobleeme.<br />
<br />
Eks kõik otsi oma corpus mysticumi. Tänapäeval teeb aadlimehest aadlimehe mitte päritolu ega isegi mitte vaimne tase (misiganes see ka olema peaks, aga nii väidetakse), vaid manipuleerimisoskus, ja kui isegi see ei aita, siis tsunfti- või koguduse loomise võime, nimetagem seda kohe uue kategooriana :-). Rahustuseks ja peibutuseks sellele siledaks, halliks ja kirjatuks kulunud individuaalse vabaduse ootajatele. Vajadus sünnitab pakkumise või kuidas see oligi. <br />
Inimkonna ajalugu ikka lisaks olelusvõitlusele ka a(s)jatu katse vaba olla, põhiküsimusena küsimus- kas suudame seda edaspidi? Ilmselt ekslikult eeldades, justkui oleksime me seda kunagi suutnud, oskaksime seda kirjeldada, veelgi enam ära tunda. Võib vist kindel olla, et mitte. Teaduslikku kinnitust vaba tahte olemasolu või selle puudumise kohta, pole võimalik saavutada. Veendumust, et sama järelduseni jõuab ka teistsuguste lähenemiste korral, ei saa kahjuks kellegagi eriti jagada, kuna vastuvõtuvahendid ju erinevad, nagu ka eelpool korduvalt mainitud. Teise mõtteid me ju ei loe ja tekstist kah aru ei saa, vahelõnneks, vahel ka kahjuks (jääksid siis ju ka olemata nn tummade karjed kõrvututele :-)).. Ülendavad koostegevused, LSD, mescalito, riisiuurimine ja mükoloogia filosoofia uue alljaotusena püüavad muidugi sellist arusaama ümber lükata, aga las mehed müttavad. <br />
<br />
Ega ei oskagi öelda, kas rõõmustada või kurvastada, et kõik, mis tehtud, ei tule paraku tegijale endile tagasi. Ei tule. Laiali hajub enne.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-40516500907823215012010-03-16T13:43:00.000+02:002010-03-16T13:43:30.221+02:00Tarkuseterake vahepalaksOli kord küla, kus ei teatud, mis asi on tarkus. Saadeti üks külameestest laia ilma. Leidmaks kedagi, kes õpetaks, mis asi on tarkus ja kuidas seda saavutada. <br />
Rändas mees linna, kohtus inimestega, kurtis muret. Juhatati ta lõpuks kõige targema kohaliku mehe juurde, kes pidas linna servas sepikoda. <br />
„Sina oled ümbruskonnas ainuke mees, kes pidavat teadma, mis on tarkus. Meie külas oodatakse tarkust pikisilmi. Räägi, mis see on, kuidas seda ära tunda, kust ja kuidas leida. Äkki saad kaasagi anda.“<br />
„No eks ikka saab, aga tarkus on raske, jaksad sa seda kaasa tassida?“<br />
Lõi mees kõhklema, lõpuks päris: „Äkki näitad natikesehaaval, viiksin mõne tükikesegi kaasa?“<br />
„Tarkus võib olla ohtlik, olete selleks valmis?“<br />
„Kui alguseks ainult väike tükk, kui ohtlik see ikka olla võib?“<br />
„Hea küll, eks vaata siis hoolikalt.“<br />
<br />
Asetas sepp käe alasile ja ütles mehele: „Näe seal on kõige suurem haamer, viruta mulle käe pihta.“<br />
Mees rabas pikalt mõtlemata haamri ja virutas. Sepp tõmbas käe ära ja haamer lajatas kolakaga alasile. <br />
„Noh esimeseks korraks on küll, see on esimene tarkuseterake, vaata kas jõuad kandamiga pärale.“<br />
Mees rõõmus, et midagi rasket tassima ei pidanud. Läks tagasi külla ja karjus juba esimeste majade juures, et tulgu kõik rahvas küla keskele väljakule, seal ta näitab, mis on tarkus.<br />
<br />
Kogunesid kõik inimesed küla keskele, lastest raukadeni. Tarkusetooja lasi silmad üle rahvahulga käia ja leidis lõpuks ühe mehe, kellel oli käes raske puulõhkumiskirves. Ta kutsus mehe enda juurde ja ütles: „Kohe näitan ma teile esimest tarkusetera; võta ja viruta õige mulle oma kirvega kõigest jõust käe pihta.“<br />
Samas taipas ta, et keset lagedat väljakut pole ju ühtegi alust, kuhu kätt asetada. Õnneks tuli kohe ka hea mõte, kiiresti asetas ta käe endale pea peale. <br />
Siiamaani ei teata seal külas, mis on tarkus.......jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-59874752905869969552009-11-06T00:11:00.000+02:002009-11-06T00:11:51.243+02:00Rauast piisake meres II (järg)Kui ise ei mäleta, eit surnud ja paberid põletatud, peab kõnelema raud. <br />
<br />
Nii suure katatroofi puhul on selge, et tehakse tuukriuuringuid. Raske on leida viimase aja suurtest mereõnnetustest (vähemalt siin läänemaailmas) mõnda, kus sellesse suhtuti nii külmalt. Neid suudeti ametlikult teha vaid üksainus, sedagi kitsalt piiritletud eesmärgiga- vaadata, kas on võimalik tuua üles surnukehi. Ametlikult ei uuritud rampi (!), autotekki, rääkimata laevapõhjast, ei uuritud alumiste tekkide veekindlate uste sulgumist. Ei tuvastatud millegipärast kaptenisillal olevaid laipu, kusjuures leiti sealt ju ka kõrvalisi isikuid. Kindlasti ei olnud kolme sillast leitud surnukeha hulgas mayday-edastajaid (kes vaieldamatult viibisid seal veel katastroofi lõpp-staadiumis). Esimese mayday edastaja III tüürimehe surnukeha leiti täies mundris ja isiklike asjadega taskus veidral moel laevast üsna kaugel, mis andis jällegi alust ainult kuulujuttude tekkeks<br />
Küll on tuukrite aruanded üsna üksikasjalikud igasuguste kõrvaldetailide kohta ning tekitavad ainult lisaküsimusi. Nii Meister kui unustatud ja lahkunud kriminaalinspektor Karmi kinnitasid paljude asitõendite ja kastitäite ülestoomist sama ekspeditsiooni käigus ning jäid sinisilmselt ootama, et need uurimiskomisjonile üle antaks. Rootslaste vastu sai välja heidetud ka süüdistus asitõendite varjamises, mis lõppes Meistri lahkumisega esimehe kohalt ja komisjonistki.<br />
<br />
Väljavõte M. Kurmi juhitud komisjoni raportist<br />
<i>4. Laevahuku uurimise käigus viidi läbi üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, ajavahemikul 2.-5.12.1994. Selle tellis Rootsi Meresõiduamet eesmärgiga teha kindlaks, kas hukkunuid on võimalik üles tuua. Lisaks tuli tuukritel teha mõned uuringud, mida Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti kaudu oli tellinud ühiskomisjon. Sukeldumise viisid läbi Norra firma Rockwater ja Hollandi firma Smit Tak ning operatsiooni juhtis Rootsi Meresõiduameti asedirektor Johan Franson. Ainus ühiskomisjoni esindaja operatsioonil oli Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti peauurija Börje Stenström. Eestit esindas Veeteede Ameti laevakontrolli teenistuse juhataja Aare Valgma, kes küll ei olnud ühiskomisjoni Eesti poole liige, ametlik ekspert ega vaatleja. <br />
<br />
5. Laevakere väliskülje vaatlus, mida teostati kaugjuhtiva sukeldumisaparaadi (ROV) abil, on salvestatud videokassettidele RW/SEMI1/EST/R/001 ja RW/SPRINT/94/ESTONIA/001. Nimetatud kassettidel katkeb film mitu korda ning jätkub uuest kohast, mida võib järeldada filmil olevatelt kellaaja ja sügavuse näitudelt. Logis (Video Tape Log) on need filmikatkestuse kohad märgitud sõnaga „paus“. Visuaalse vaatluse põhjal ei ole võimalik öelda, kas filmimine on lihtsalt katkestatud või on filmi monteeritud. Igal-juhul, ühiskomisjonile üleantud videokassettide hulgas ei ole sellist, millelt nähtuks, et laevakere põhjaosa oleks uuritud ja filmitud kogu võimalikus ulatuses. Operatsiooni juhtinud Johan Franson ei osanud laevakere uuringuid kommenteerida, kuna ühiskomisjoni püstitatud ülesannete täitmist ta ei jälginud. <br />
<br />
6. Enne nimetatud sukeldumisoperatsiooni filmiti vrakki ROV-dega kahel korral Soome piirivalve ja rannavalve poolt. Esimene, 2.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Simo, Jutta 1 ja 2. Teine, 9.-10.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Täydennuskuvaus 1 ja 2. Üheltki nimetatud kassettidest ei nähtu, et laevakere põhjaosa oleks filmitud kogu võimalikus ulatuses. Lisaks on kõigil nimetatud kassettidel häireid, mistõttu ei ole võimalik kõigest filmitust aru saada. Ühiskomisjoni liikme Tuomo Karppineni sõnul ei olnud esialgsete ROV uuringute eesmärk laevakere süstemaatiline uurimine. Komisjoni liikmed eeldasid, et seda tehakse tuukriuuringute raames, mille tellimise oli Rootsi valitsus selleks ajaks juba otsustanud. <br />
<br />
7. Eelneva põhjal teeb komisjon järelduse, et laevakere põhjaosa ei ole kunagi kogu võimalikus ulatuses uuritud ega filmitud. <br />
</i><br />
ROV on see sukelduv ja filmiv kaugjuhitav nn robotkaamera, kui keegi ei tea. <br />
<br />
Asja ajab tagantjärele segasemaks veel see, et lisaks on üritanud sukelduda või isegi sukeldunud veel mõnigi. Üks õnnetumaid üritajaid olid keegi Peter Barasinsky, kelle palgatud tuukrid pidid üles tooma tema naise surnukeha, mille asukoht laevas oli ellujäänud pealtnägijate ütluste põhjal kergesti leitav (valvav Rootsi sõjaväe jäälõhkuja kihutas üritajad minema), tuntumaid ehk Jutta Rabe ja Bemis, kelle meeskond käis kah justkui midagi filmimas ja justkui isegi filmis, enne kui õhk ootamatult otsa sai (juutuubi jms udused videod ja näitlejatega ulmefilmid ei käi ilmselt...eeee.....väga vettpidava tõendusmaterjali alla); miks õhk otsa sai, teab vaid tuul. Lisaks veel laevakerest kütuse väljapumpamisega seotud sukeldumised (vist kahel korral). Aga neist palju huvipakkuvam on muidugi lugu, kuidas ametliku sukeldumise videofilmidel on näha läbi poollahtise rambi autotekilt tulevat valgust, samuti võõraid sukeldujaid; kuidas ROV sisenes autotekile „kusagilt mujalt,“ kuna rambi vahelt läbi ei mahtunud; kuidas tuukrite täppisjuhtimist teostasid (kusjuures väga selge ülevaatega, kuhu minna ja mida otsida) kaks Rootsi politseiametnikku. Olgu nende juttudega kuidas on (kui seal oli ohtlikku, ülikallist või ülisalajast lasti, tuli see loomulikult võimalikult kiiresti ära viia, niikaua kui tsivilistid rahulikult kaldal oma mullis ringi tatsasid), aga fakt on see, et ainus Eesti vaatleja A.Valgma, kes pidi ülal monitorist tuukrite tööd jälgima, pandi kaptenisilla uurimise ajaks magama. Senini tundmatu (!) kajutikaaslane väitis olevat uuringutes vaheaja ja kergeusklik eesti mees heitiski puhkama. Aastaid süüdistas mees selles kajutikaaslases JAIC-i soomlasest liiget Karppineni, kes paraku sel üritusel ei osalenud (sellest kirjutati ajalehtedes omal ajal palju, vihane Karppinen pidi esitama tõendeid oma asjassepuutumatuse kohta ja komisjoniliikmete vahelist läbisaamist see ilmselt ei parandanud)<br />
<br />
Kurmi komisjon ei jõuagi siin kuidagi kaugemale juba ammu meedias avaldatust:<br />
<br />
<i>Komisjoni valduses on aga videokassett, millele on salvestatud intervjuu isikuga, kes väidab, et ta osales tuukrina laevavraki juures toimunud tuukriuuringutel juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kust ta avastas laeva paremast pardast suure plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla- kui ülespoole. Komisjoni esimehega nimetatud isik kohtuma ei nõustunud, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud. Rootsi ametiisikud on komisjoni esimehele andnud isiku ütluste kohta ebamääraseid ja vastukäivaid kommentaare. Siiski on komisjonile ka teatatud, et ta ei ole usaldusväärne ja tema jutt ei vasta tõele. <br />
<br />
26. Nimetatud isik on maininud lisaks kahe isiku nimed, kes samuti sukeldumisoperatsioonis osalesid. Üks neist, väidetav tuukrite juht, oli siis ja on ka praegu Rootsi Kaitsejõudude mereväe ohvitser. Komisjon pöördus erinevate Rootsi ametiisikute poole sooviga nimetatud ohvitseriga kohtuda, kuid seda pole siiani võimaldatud. Viimati edastati komisjoni esimehele sõnum, et ohvitser on kohtumisest keeldunud. <br />
<br />
32. Käesolevas aruandes kirjeldatud vastuolude ja küsitavuste selgitamiseks soovis komisjon kohtuda firma Rockwater tuukritega. Kuna aga lepingu punkti 12 ja uuringuaruande punkti 2.3.1 kohaselt on kõigil tuukritel kohustus vaikida, pöördus komisjon Rootsi riigi esindajana lepingule allkirjutanud Johan Fransoni poole palvega saada kirjalik dokument, mis lubaks komisjoni esimehel tuukreid küsitleda ilma, et nad oleks seotud vaikimiskohustusega. Johan Franson keeldus sellist luba andmast. <br />
</i><br />
Kogu selle eelneva pudru peale ei jää M. Leivo juhitud komisjonil üle muud kui konstanteerida:<br />
<br />
<i>Komisjonil puudub võimalus vastata küsimusele, kas JAIC-i korraldatud dokumenteeritud laevavrakile sukeldumistele lisaks on laevavrakile korraldatud veel sukeldumisi või muid veealuseid operatsioone.<br />
</i><br />
Ning sellega seonduvalt esitada õhku soovi:<br />
<br />
<i>Komisjoni on seisukohal ja teeb ettepaneku, et Eestil kui parvlaeva Estonia lipumaal ning JAIC-i tööd juhatanud riigil on õigus tuukritöö tellija, tuukritöö teinud ettevõtte ja tuukrite käsutuses olevale informatsioonile ning Vabariigi Valitsus peaks kasutama kõiki diplomaatilisi võimalusi mõjutada Rootsi valitsust, et tuukritelt vaikimisvanne kõrvaldataks, aidates seega lahendada mitmeid parvlaevaga Estonia seotud küsimusi, mille vastuseid Eesti Vabariigi käsutuses ei ole.<br />
</i><br />
Tutkit, mehed. Kahjuks ei olnud rootslaste ametliku vastuse põhjal vaikimisvannet võimalik lõpetada. Mingeid peidetud asitõendeid ei ole. Visiiriluku sulgemispolti võite merest otsida kui tahate (tuukriuuringute käigus ülestoodud visiiriluku polt visati tõesti tagasi üle parda, kuna ei omanud erilist tähtsust komisjoni vastutava osaleja silmis). Dokumentide salastamine jätkub. Mingisugused kolm salastatud dokumenti on Estonia kohta isegi ka Ühendriikides (kui ametnik ajakirjanikust ikka õigesti aru sai, ja vastupidi). Dokumentide salastamine on üsna jabur teema. Kui komisjonid oleksid leidnud midagi tänu salastatud dokumentidele? Kas siis peaksid jääma ka järeldused varjatuks? Kui jah või enam-vähem jah, siis miks kuradi pärast ei võiks ma kahelda, kas nii polegi juba juhtunud?<br />
<br />
Ega ükski salastatud dokument tähenda iseenesest muidugi midagi. Lihtsalt viha teeb, kui isegi avalikest dokumentidest saad lugeda näiteks sarnast asja (Leivo komisjoni protokollides korduvalt):<br />
<i>(kustutatud), (kustutatud) ja (kustutatud) kohtusid (kustutatud) kuupäeva kell (kustutatud) ning arutasid (kustutatud), mis tollal oli probleemiks (kustutatud) ja (kustutatud). </i><br />
Tuleme tagasi korraks kogu õnnetuse otsese põhjustaja avanenud rambi juurde. <br />
<br />
Kõigepealt väljavõte M. Kurmi poolt juhitud komisjoni aruandest<br />
<i>Rambi avanemine<br />
<br />
9. Ühiskomisjoni aruande järgi oli laevahukku käivitavaks põhjuseks see, et vöörivisiiri kinnitused purunesid, visiir kukkus vette ja ramp avanes täielikult. See juhtus umbes 01.15. Avatud vöörist pääses autotekile suur kogus vett, mis tekitas kiiresti kasvava kreeni. <br />
<br />
10. Selline sündmuste käik on vastuolus kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp oli suletud asendis veel siis, kui laeva kreen oli juba umbes 30 kraadi. Nimetatud tunnistajad on öelnud, et nägid masinate kontrollruumis olles rambile suunatud kaamerast, et ramp oli omal kohal, kuid selle äärtest pressis sisse vesi. Enne masinaruumist lahkumist, mis juhtus umbes 01.25, ei näinud tunnistajad kordagi, et ramp oleks olnud avatud asendis. Laeva kreen oli ruumist lahkumisel aga juba umbes 30 kraadi. Seega, kui lähtuda tunnistajate ütlustest, siis tekkis laeval 30 kraadine kreen ilma, et ramp oleks täielikult avanenud. <br />
<br />
11. Punktis 9 kirjeldatud sündmuste käik võib olla vastuolus veel kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp võis olla suletud asendis ka siis, kui laev oli juba täielikult külili vajunud (kreen 90 kraadi ja rohkem). Nimetatud tunnistajad on oma pääsemist kirjeldanud järgmiselt. Küljele vajunud laeva küljel olles otsisid nad kohta, kust oleks ohutum vette hüpata. Lõpuks liikusid nad laeva esiotsa, kus nägid, et laeva nina oli puruks ja seal oli tekkinud mingi võrestik. Sealt ronisid nad allpoole, kust hüppasid merre. Võrestik laeva ninas võis olla rambi alumine külg, mis on näha siis, kui ramp on kinnises asendis. Nimelt on ramp ehitatud pikki ja põiki asetsevatele taladele. </i><br />
<br />
Kuna asjaosaliste nimed pole mingi saladus (orduvalt aruannetes, meedias ja raamatutes läbi jooksnud), siis p 10 äratoodud tunnistajad olid hetkel masinaruumis vahis olev III mehaanik Treu ja süsteemimehaanik Sillaste; p 11 nimetatud aga meie triatlonistid Arak ja Juhanson. Nende ja teiste osaliselt vasturääkivaid ülestunnistusi võib leida JAIC aruandest, aga juba veelgi varem, vahetult peale õnnetust 1994 a ilmunud „Miks Estonia,“ ning „Mayday Estonia I“ brošüüridest, mis samuti raamatukogudes olemas. Nende kõrvutamine JAIC materjalidega on iseenesest huvitav. Kindlasti on mõistetavad kellaaegade ja üksikasjade vasturääkivused (no kes seal kogu aeg kella vahtis), aga mitte kogu lugu<br />
<br />
Üks koht, kus võiks korraldada ka inimkatse, kuidas said sügavalt peaaegu küljeli oleva laeva põhjast masinaruumist kolm vahimeest Kadak, Sillaste ja Treu mõne minutiga ülemisele laevatekile. Kujutage end ronivat üle 50 kraadise (niimoodi saab JAIC lõpparuandest välja lugeda) nurga alla vajunud üheksakordses majas esimeselt korruselt seitsmendale. Läbi laevaosade, mis sel ajal pidid juba vee all olema, muide. Palju aega läheb, mis arvate? Neil kolmel mehel kulus selleks mõni minut. Tuletame meelde, et ka olemasolevad põikikoridorid on sellisel juhul nagu sügavad šahtid (Sillaste ja Kadak läksid küll mööda avariišahti, aga Treu kolistas minu mäletamist mööda suisa mööda treppe). Tuletame meelde, et laev läks ametlikus versioonis lõplikult vee alla 01.54, appiruttavate laevade sõnul aga varem), mis teeks lõpparuande põhjal põgenemisajaks umbes viis minutit, kusjuures nad jõudsid ülal laevaküljel veel päästevahendeid lahti päästa jne. Katse pole vajalik mitte nende süüdistamiseks (niigi üsna selge, et vähemalt kellaaegu on keegi korduvalt putitatud), vaid sellega võib haakuda üks muu asjaolu- alumistelt tekkidelt pääses üllatavalt palju inimesi (minu mäletamist mööda 19 pluss see masinaruumi kolmeliikmeline vahtkond), mis võis tähendada (kui hüdrostaatika ikka veel paika peab), et nad alustasid sinna tunginud vee tõttu põgenemist enne, kui ülal veel keegi midagi ei taibanudki. Enne laeva kreeniminekut. Millega jõuame tahtmatult jällegi vee pääsemiseni alumistele tekkidele. Enne korralikku kreeni ei pääse vesi aga mööda ventilatsioonišahte ja treppe alla ja nii jõuamegi jälle auguni allpool veepinda. Võib olla loomulikult ka lihtsamaid seletusi, tuli algul väike kreen ja bassein (kusjuures bassein seal kõige alumisel tekil ka oli, sellegi üle on asjatundjamad mõtteid vahetanud) ajas lihtsalt üle ja inimesed alustasid seetõttu juba varem põgenemist, ülal aga oodati veel jne<br />
<br />
Üldse sisaldasid võtmetunnistajate, kelleks osutusid seesama III mehaanik Treu (kuulati üle seitsmel korral), süsteemimehaanik Sillaste ja vahimadrus Linde (kuulati üle kaheksal korral), ülestunnistused enam-vähem arusaadavate vasturääkivuste (nagu öeldud, kes sellises olukorras ikka niiväga kella vaatab ja sekundeid loeb) kõrval ka muinasjutulaadsemaid lugusid. Kuidagi ei sobi JAIC aruandesse (olgugi, et see seal on) näiteks Sillaste joonistatud kinnine ramp, aga sellest oli juba eelpool juttu. Kusjures, ehkki sealt vahelt pahises sisse küll vett (tema joonis aruandes on üsna ilmekas, lk 64), ei suvatsenud ta sellest kaptenisillale teada anda. Kui ta muidugi sel ajal üldse enam all masinaruumis oli. Igatahes merepõhjas külili lebava vraki ramp on ainult natukene irvakil (isegi ROV ei pääsenud vahelt läbi) ja kuidas ta asendid enne olid (loomulikult võis ta ka pärani lahti olla ja alles uppumise käigus kinni vajuda, ei oska mina öelda; JAIC raportis on kaudselt viidatud, et võis kokku-lahti käia nagu liigendnuga), teab jällegi vaid tuul.<br />
<br />
Lõpuks laiutabki Kurmi komisjon õnnetult käsi ja konstanteerib:<br />
<br />
<i>Seega, kui uskuda nimetatud tunnistajaid (juba eelpool mainitud Treu ja Sillaste- minu märkus), siis on vale üks kahest lõpparuande järeldustest – kas see, et visiir tõmbas kukkudes rampi täielikult lahti või see, et tunnistajate poolt tajutud löögid olid põhjustatud visiiri eraldumisest ja põrkumisest vastu pirnikujulist vööri. </i><br />
<br />
Neid lööke kirjeldavad väga paljud tunnistajad, osad vöörist, osad autotekilt, osad laeva põhja alt. Ega suure metallkolaka puhul niiväga täpselt ei ütle ka, kust müra tuleb.<br />
<br />
Aga tõeline Münchhausen (kui just tema tunnistustest keegi pidevalt suure musta vildikaga üle ei käinud) oli muidugi Linde; komisjonile ja uurijatele rääkis ta sadat erinevat varianti. Eriti jutuhimuline oli ta ajakirjanikele, sealhulgas Jutta Rabele, üheks näiteks võib tuua tema tunnistust ühe väga segase saatusega ohvri kohta, kes algselt justkui pääses, täie tervise juures Lindega koos haiglas ühes palatis oli, sealt ootamatult ära viidi, kellele naine Turu haiglasse järele kutsuti (siis tühjalt tagasi saadeti ja hoopis Rootsi suunati, sealt jällegi tagasi koju) ning kelle moonutatud surnukeha lõpuks kodumaale saadeti ja seal mulda sängitati. (konks on selles, et Eestis on kõik kõigiga tuttavad, nii et arvan teadvat, et väga vale see lugu pole, toda naist jooksutati tõesti erinevatesse riikidesse ja lõpuks mehe surnukeha kojujõudmisega oli veel õõvastav lugu ning väikest psühhoterrorit meie riigikaitseorganite poolt sai see naine kah tunda). Linde viimast ringkäiku laevas (oli õnnetuse hetkel vahis) on piisavalt täpselt üritatud kirjeldada nii uurimiskomisjonide üllitistes, ajaleheväljaannetes, aruannetes ja intervjuudes . Kuna mees muutis omi tunnistusi korduvalt, pole jällegi aru saada, milline versioon kõige vettpidavam oli. Tema viimane vahikord (oli ilmselt ka viimane, kes kaptenisillal olijaid elusana nägi) ja detailideni äratoodud üles-alla jooksmine kaptenisilla ja autoteki vahel viimase poole tunni vältel ongi avalikkuse ees üks põhjalikumalt äratoodud seiku (visiiri murdumise selgituste kõrval). Kas ka adekvaatselt, kes sedagi nüüd tagantjärele teab, aga süveneda viitsijale üsna dramaatiline. Valetamises ja arguses süüdistada on muidugi kerge, eks sellises situatsioonist väljatulnul tule ju pärast emotsionaalsed faktorid igal juhul vahele. Kuni selleni, et tunnetad, kuidas kogu väheinformeeritud üldsus süüdistab õnnetuses vaata et ainuisikuliselt sind (rootslastel ilmus palju artikleid, kus süüdistati oskamatuid Eesti meremehi laeva uputamises). Arusaadavalt on raske sellises olukorras anda tunnistusi, mis väheselgi määral sinu vastu pöörata annaks.<br />
<br />
Tunnistuste saamise, õigemini tunnistuste väljanägemise eest raportis vastutas JAIC-is Bengt Schager. Võib-olla peaks siin üldse kirjutama ka uurimisega seotud kõvadest rootslastest Fransonist, Stenströmist, Schagerist, Olofssonist, Hobrost, aga see viiks samuti pikale ja kõrvale (ega ma muidugi väga usu kah, et see jutt üldse kedagi niiväga huvitab ). Paari sõnaga siis ainult Schagerist, kes ei olnud näiteks Fransoniga võrreldes küll teab mis kindralstaabi mees, aga lihtsalt kirevuse mõttes, annab kiirülevaate ka JAIC-i komisjoni tegutsemisest pääsenud tunnistajatega. Psühholoog Bengt Schager oli JAIC-i komisjoni ekspertliige inimhingede alal, kes pidi tegelema muuhulgas ka pääsenud tunnistajate ütluste sobitamisega JAIC lõpparuandesse. Kui lõpparuannet lugeda, siis ei sarnane tunnistajate ütlustele pühendatud 6.peatükk (minu mäletamist mööda üks mahukamaid) eriti raporti ülejäänud osa kuivavõitu stiiliga, meenutab rohkem kellegi üksikisiku tundepuhangus heietust. Tundub, et Schager oligi rohkem nö kunstnikutöö tegijaks kannatuste kujutamisel. Ta kärpis tunnistusi ja olevat sealt olulisi osi välja jätnud (oma sõnul küll käsku ja suuniseid järgides), hiljem neid uuesti sisse suruda üritades. Ilmselt taipas ta ka ise oma funktsioonis midagi valesti olevat, nõudis järjest uusi ülekuulamisi (mida ei tehtud või kuhu teda ei lastud), kahtlustas tunnistajate mõjutamist. Ilutegijana oli ta faktivormistajana ilmselt kõlbmatu, seetõttu hoiti teda ka eemale tunnistajate täiendavatest ülekuulamistest. Lõpuks astus solvununa vahetult enne lõpp-raporti valmimist komisjonist tagasi, kritiseerides muuhulgas möönduste tegemist Eesti meremeestele, surnukehade tuvastamise vältimisest ning liigset poliitilist kontrolli komisjoni töö üle. <br />
<br />
Veider lugu kokkuvõtteks <br />
<br />
Ma ei saa kuidagi aru, kuidas saab sellise loo puhul pugeda selle taha, et ma andsin ausõna vaikida (näiteks ajakirjanik või sõjaväelane või ametnik või tuuker). Mingi kuradi sekulaarne pihisaladus või!? Hirm? Seniilsus? Või lihtsalt ametkondade, kel tegelikult polegi mitte tuhkagi mingit asjakohast infot, eneseupitamine ja kiitlemine?<br />
Ma ei saa aru, kuidas saab mingi militaarstruktuuri asjatundja, kes ei tohiks olla veel dementne, mitte mäletada oma ametikohta, oma ülemusi ja kaaslasi, mitte osata vastata oma valdkonda puudutavatele küsimustele? <br />
Ma ei saa aru, kuidas saavad tunnistajad rääkida üldjuhul ainult ühel korral? Teisel korral muudetakse juttu? Kolmandal keeldutakse kohtumast? Võib olla hirmutatud, aga äkki hoopis kiidukuked, kel polegi midagi asjalikku öelda?<br />
Ma ei saa aru, mis tolku on avalikustatud dokumendist, mida on kärbitud ja millest pool on kustutatud, varjatud või kõlbmatu kvaliteediga?<br />
Ma ei saa aru, kuidas pole võimalik enam tagantjärele kindlaks teha, kas ja mida üldse uuriti?<br />
Ma ei saa aru, kuidas saab ligi tuhande ohvriga õnnetust uuriva rahvusvahelise komisjoni juht (kes lisaks on õnnetuse uurimisest kirjutanud veel segase, krüptilise, vihjava ja kibestunud raamatu) jääda võimatult kidakeelseks, kui on lõpuks antud võimalus „tõde välja öelda,“ mida ta ju ometi tahtis (poleks muidu ehk seda raamatut kirjutanud)? <br />
Ma ei saa aru, kuidas saab riik jätta ligi tuhande surnuga kriminaalasja üheainsa reaametniku kätte ning siis peale tema surma selle prügihunnikusse vedelema jätta?<br />
Ma ei saa aru, kuidas näiteks Discovery kanal näitab veealuseid kaadreid igast poosist, aga katastroofi uurivate ametlike uurimisrühmade ülesvõtted tunduvadvad sajandialguse tehnikaga võetud?<br />
<br />
Küllap me oleme õnnetuseks vales riigis. Kõik tehnilised ekspertiisid ja ametlikud ülekuulamised, millel natikenegi jumet (näiteks tuukriuuringud, aga ka pääsenute tunnistused vahetult peale õnnetust), on tehtud Eestist väljaspool. Need, kes oskavad relvi puudutavates küsimustes midagi asjalikku kosta, on Eestist väljaspool. Need, kes suudavad sukeldumistöid läbi viia ja uppunud laevaga midagi reaalset ette võtta, on Eestist väljaspool. Raha selleks on Eestist väljaspool. Isegi meie välispoliitika on väljaspool. Kohe alguses võtsid rootslased jämeda otsa enda kätte ning rakendasid saadud informatsioonile oma riigi poolt salastamist Igatpidi kehv lugu. <br />
<br />
Kohe algusest peale (jutud põhjas olevast august algasid ju vahetult peale õnnetust) oleks vraki täies pikkuses uurimine olnud kohustuslik. Ka palju väiksemaid õnnetusi on uuritud enne ja pärast Estoniat palju põhjalikumalt (võta või needsamad Heweliusze ja Enterprise uppumised, millest riivamisi ülalpool). Seda pole veel hilja teha. Algul tuukritega<br />
Tegelikult on elu ja tervise juures ka õnnetuse peatunnistajad, tollal vahis olnud kolmik. <br />
Inimtunnistused on kaduvad, mälu on heitlik, hirm või häbi võivad jutusoont ahendada või siis hoopis ülepaisutada, valu ja soov uskuda uskumatut võib varjutada reaalsuse. Paljud, nende hulgas ka kadunud Sirje Piht ja Andi Meister, kinnitasid nii vihjamisi kui otsesõnu, et neil on mingid teated, andmed, seisukohad, mis avalikkuse eest varjatud. Aga meedia või ametiasutuste ees, otsetõendeid nõudes (olgu ametkondadega kuidas on, aga mis oleks pidevast meedia tähelepanust parem kaitsekilp või turvakate, kui hirmust rääkida?) olid kõigil suud vett täis. Näiteks Meister on kirjutanud raamatu põhiliselt oma kibestumisest ja üleelamistest komisjonis; kui see sisaldab ka mingit erilist informatsiooni, mida mujal kajastatud pole, on ta need küll üliosavasti kodeerida osanud.<br />
<br />
Ainult vrakk ei kao veel kuhugi. Vähemalt mitte niipea. Olgugi, et sedagi katset on tehtud. Vraki betooniga katmine oli täiesti päevakorras, ümber jõuti liiva ja kivegi kuhjata (mingitel andmetel 200 milj rootsi krooni eest, enam täpselt ei mäleta). Kusjuures eriti alatu oli sellise töö põhjenduseks silmakirjalikult apelleerida hukkunute omastele, kelle leina ja tunnete austamiseks oleks selline mätsimine siis justkui toime pandud. Tegelikult jäi asi katki just omaste teraval vastuseisul, sest allpool-veepiiri-auguteooria oli juba õhku visatud ja suur kohtuprotsess Pariisis pooleli, kus hukkunute sugulased olid alustanud vaevalist rünnakut Meyeri Laevatehase (laeva ehitaja), Veritase (laeva sertifitseerija) ja Rootsi Meresõiduameti vastu. Laevavraki betoneerimine oli ikka ülifantastiline idee, eriti seal piirkonnas, kus tegu sõna otseses mõttes laevade surnuaiaga (merepõhjas midagi 40 vraki ringis). Täiesti arusaadav on, et tekib küsimus, mida seal siis nii kiivalt peita on vaja?<br />
<br />
Eks võib ju küsida, mida see uurimine siis tegelikult annaks? Kadunuid tagasi ei too, süüdlasi (kui neid üldse on ja tuvastada saab) ilmselt ei karistata; ametkondade sissetallatuid radu ei muuda. Huvitav, et inimesed, kes oma tahtejõudu, visadust ja usku on valmis alati proovile panema igapäeva tähtsusetutes pisiasjades, on siin suhteliselt ükskõiksed? Sellise laevaga oleksid ju võinud sõita ka sinu lapsed, abikaasa, sõbrad? Proovigem end kujutleda külmas tuules ja kottpimedas mööda vettevajuvaid reelinguid vinnamas. Kõrvalt reisikaaslane või lähedane inmene just vastu alumist parrast puruks kukkunud ja vetesügavustesse kadunud? <br />
Ja hind ei ole kunagi liiga kõrge, kui see toob juurde selgust. <br />
<br />
Eks siia võib lisada palju. Materjale on piisavalt. Rohkem või vähem usutavaid jutte kah.<br />
<br />
Päästetud ja siis kadumaläinud inimestest (kellest kõik olid eestlastest meeskonnaliikmed), neist on kirjutatud väga pikalt ja põhjalikult; seetõttu siin ei heieta<br />
Eest ära tulnud visiiri otsimisest ja leidmisest (mida saaks vajadusel veel tagantjärele hõlpsasti kontrollida)<br />
Salapärasest lastist (mis ju polnudki päris vale)<br />
Lõhkeainest ja plahvatustest <br />
Kurjadest ametnikest, kes intervjuudes puterdavad ja vassivad<br />
Raadioside segamisest õnnetuse ajal<br />
Jne jne <br />
<br />
Igatahes ei saa ka ükski ametliku versiooni pooldaja JAIC raportit puhta kullana võtta. Nad peaksid lisaks imepärase triivisilmuse põhjendamisele selgitama laevavraki kõrval vedeleva 10x7m suuruse rauakolaka olemust, mida algselt (loomulikult ekslikult või mis?) visiiriks peeti. Siis sekeldusi nii vraki kui ka visiiri asukoha koordinaatide määramisel ja üldsusele edastamisel (selle kohta oli kohe ühe JAIC-liikme kahetsuskirigi, kus tunnistas teadlikult valeandmete edastamist ja sellega oma volituste ületamist, kuid milleks seda üldse vaja oli?)<br />
Seejärel peaksid nad selgitama baaskellaja määramise aluseid, mille järgi nad tunnistajate ütlusi ühtlustasid. Seejärel MOB-i ehk päästepaadi nr 1 (ainus mootoriga päästepaat, inmene üle parda puhuks) sattumist Soome vetesse, kui ometi kõik muu ulpiv träni triivis Hiiumaa kanti (viimasega on jälle seotud tunnistajate ütlused, kes nägid mingit valgustatud paati õnnetuspaigalt minema sõitmas). Hea küll, lõpuks seda komisjoni viga (?) ka märgati, Meister minu mäletamist mööda oma raamatus lükkas isiklikult ümber, samuti ka Laur, väitsid selle paadi kah ikka Hiiumaalt leitud olevat, aga ametlikku raportisse jäi kahtlustäratav esimene versioon sisse. Päästetute arvud erinevates peatükkides ei klapi kohe mingil moel. Ning ikka ja jälle tuleks selgitada janti tuukrivideotega (mida siis üldse kästi filmida, mida filmiti, mida lõigati, mida näidati ja miks lõplikku nn montaaži kuidagi ajaliselt klappima ei saa jne). Kokku päris palju asju. Hea küll kiirustati, tunti avalikkuse survet, kes vastuseid ootasid, asi oli harjumatu, tohutu närvipinge, ekspertide eriarvamused, katsemeetodite puudulikkus, erinevate osapoolte ootused. Aga sellest hoolimata- kui mingist terviklikust tööst on suur osa kaheldav, mille alusel me siis lõpptulemust ikka õigeks usume?<br />
<br />
Kuulasin ühekorra vaidlust, mida peeti New Yogi kaksiktornide kokkukukkumise üle. Kuidas teras sulab ja kuidas betoon puruneb ja kuidas paigaldada lõhkelaenguid jne. Tean, et kumbki vaidluses osaleja pole lugenud ainsatki raamatut ehituskonstruktsioonidest või materjaliõpetusest. Nojah. Ega minulgi pole eriti tahtmist ega võimalust õppida lühikese ajaga laevakonstruktoriks või korraldada hästivarustatud ekspeditsioone vrakile, seetõttu tuleb lõpuks uskuda ikka mingeidki allikaid. Neid, mis kättesaadavd kõigile. <br />
<br />
Lugege siis järgmist soovituslikku nimekirja diletandile :-) <br />
<br />
1. Lõpparuane, mis käsitleb reisiparvlaeva ML Estonia hukku Läänemeres; 1997 (A. Meistri, hiljem U. Lauri juhitud rahvusvahelise ühiskomisoni ehk JAIC aruanne õnnetuse põhjuste kohta, nö peateos, eesti keeles saadaval raamatukogudes, inglise keeles ka netis)<br />
2. Disaster Investigation Heiwa laevainsener Björkmanilt. Üks põhjalikumaid seda laevahukku, üldse seda tüüpi laevade õnnetusi käsitlev teos (üle 600 lk, netis ainult inglise keeles). Paljude linkide ja viidetega erinevatele allikatele. Kindlasti uurimustest kõige enam avalikkuse tähelepanu pälvinud. Kui Lauri juhitud komisjoni võib kahtlustada Rootsi Meresõiduameti püksivärvli küljes rippumises, siis Björkmani puhul seisab üleval küll väike küsimärk niiditõmbamiste kohta laevaehitaja Meyeri tehase poolt. Aga mõjus on ta sellest hoolimata, ka uurijate seas. Ning tema on laevaehitusasjatundja. Ümbermineku ja uppumise vahe peaks selle mahu peale enam-vähem selgeks saama<br />
3. M. Leivo juhitud Riigikogu sõjaväetehnika väljaveo uurimiskomisjoni lõpparuanne 19.12.2006; <br />
4. M. Kurmi juhitud sõjalise kasutusega seadmete veo uurimiskomisjoni aruanne 10.03.2006 (mõlemad netis saadaval, esimene koos koosolekuprotokollidega)<br />
<br />
Viidatud on ka Rootsi valitsuse poolt tellitud Study of the Estonia Sequence of Sinking 28.03.1003, mis väidetavalt kinnitavad eelpool mainitud Björkmani versiooni uppumise kohta, kuid mida ma ise lugenud pole<br />
5. Vahetult õnnetuse järel 1994 aastal ilmunud „Mayday Estonia“ I ja II osa ning „Miks Estonia?“ Need on suhtelise toormaterjaliga, nii tunnistajate seletuste, ametlike arvamuste kui ka ajakirjanike töö koha pealt ja seetõttu vägagi huvitavad, võrreldes näiteks seisukohtadega aastate pärast. <br />
5. Huvi võiksid pakkuda ka Meyer Werfti laevatehase oma uurimiskomisjoni järeldused, neid samuti eesti keeles pole. <br />
6. Faktide kogumise koha pealt (ajakirjanikud on ikka väga usinad, täie imetlusega) on muidugi suurt tööd teinud E. Tammer „Uppumatu Estonia.“ Eesti raamatutest parim<br />
7. J. Frid „Laevade ehitus,“ <br />
<br />
Netiavarustest ja teistest (eestikeelsetest) raamatutest ma praegu ei räägi. Piisava nimekirja saab Imre Kaasi ja Sirje Pihti raamatust „Raske tee tõeni.“ Netist saab ükskõik mida ja veel piiramatult, sõna otseses mõttes. Andi Meistri raamat näiteks jäi liialt autori enda üleelamiste taha kinni. Jutta Rabe aga on ilmekas näide, kuidas salakavalalt ja visalt maole jalgu juurde joonistada saab (kusjuures suurt tööd on ta teinud, ei saa salata, mõnigi väikeriigi komisjon võiks sellise uurimistöö poole ainult kadedusega vaadata). Mõned on asja oma elutööks võtnud. Jaksu neile. <br />
Pariisis üritavad õnnetuses osalenud ja hukkunute omaksed eelpool mainitud kohtuprotsessile jällegi elu sisse puhuda. Jaksu neilegi.<br />
Aga. Asi on arenenud igaveseks tõe selgitamise protsessiks. Lootus sureb küll viimsena, aga aeg teeb oma töö ja matab lõpuks kõik liiva alla. Ja enne ei saa paraku süüdistada, kui ei tea, mis seal tegelikult juhtus. Praegu on ju nokk kinni ja saba lahti. Kui süüdistame laevatehast (et aladimensioneritud visiirikinnitus jne), peame aktsepteerima JAIC-i lõpparuannet. Kui ütleme, et lõppraport on jama, siis süüdistada sertifitseerijat. Aga siin üritatakse süüdistada mõlemat. Ringkaitset murda. Ja pareerida on kuradi lihtne- kui palju õiendate, siis näitame tuukrivõtteid, kus kaptenisillal pole ühtegi surnukeha nendest, kes seal viibima oleks pidanud (st eestlastest laevajuhtidest). Või kuidas te alles siis esimest korda häiret andsite, kui enamus inimesi juba vees oli. Kui tuua sisse uusi asjaolusid (avariid, terrorism vms), peab minema vrakki uurima. Aga seal on hauarahu (Rootsis vist selle rikkumine ja vraki juurde sukeldumine suisa kriminaalkorras karistatav, tõeline Loomade Farm)<br />
Hea, et vähemalt betoneerida ei lastud. Laeva veel kuidagi saaks, aga inimesi mitte. Betooni all hõõgunud tuli purskab ootamatult ja kõvasti. Kunagi üritati betoneerida Kukruse aheraine mäge, mis alatasa põles ja jõledat tossu eritas. Tuli viskus varsti uuesti välja ja seda ägedamalt. <br />
<br />
Soovime loole rahulikku lõppu, ohvritele tugevaid paadipõhju teispoolsuses ja siinviibijatele lohutavat ajavoolu.<br />
Aga kas sina andsid juba allkirja laeva ülestõstmiseks?jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-72291296935394394212009-11-05T22:45:00.001+02:002009-12-08T22:20:39.278+02:00Rauast piisake meresRauast piisake<br />
Meres, mis pärani sui<br />
Neelatud lootus<br />
<br />
Nüüdseks on vist kaks aasat sellest, kui viimati teema vastu sügavamat huvi tundsin. Onupoja Sekeldaja eeskujul. Lihtsalt väike kaootiline meenutus merre jäänud inimeste mälestuseks. <br />
<br />
Lugu meenus taas Riigikogu komisjoni protokollide avalikustamisega seoses. Komisjoni, mis pidi uurima võimalikku salakauba(täpsemini sõjatehnika) vedu Estonia pardal. Millest viisteist aastat räägiti ja mida oleks igavesti ignoreeritud, kui asjaga seotud Rootsi tolliametnik poleks nüüd aastaid hiljem lobisema kukkunud. <br />
Nojah. Pole vist keeruline mõista, et enamus illegaalsest kaubandusest (narkootikumid, relvad, inimesed jne) toimub laevadega, mitte interneti teel värvatud kergeusklike abiliste kotipõhjades või pärasooltes. Absoluutselt võimatu on laevast üles leida isegi üsna suurt lasti, mida võib peita pilsivee paakidesse, konstruktsioonide õõnsustesse ja ainult-meremees-teab kuhu veel. Lisaks reisijate peale-mahamineku kohtade, tolli, passikontrolli ja reisisadama klaasuste pääseb laevale ka teistmoodi; sadamates kaide ääres seisvate laevade ümber sagivad autod ja nendega lahkuvad-saabuvad inimesed, kellel võimalus siseneda laeva mitu-mitu korda päevas. Ilma passi-, tolli-, misiganes kontrollita. Veelgi enam- nad tõstavad sinna ka igasugu kaste, aluseid jne. Hooldavad ventilatsioonisüsteeme. Toovad varuosi. Kontrollivad arvutivõrku. Remondivad turbiine või torustikke. Puhastavad. Krutivad, tassivad ja sekeldavad. Eriti lihtne on ilmselt siis, kui toll või piirivalve ka nö „ametlikult“ silmad kõrvale pöörab.<br />
<br />
Aga ega pole ime, et just kõige lihtsam ja „igavam“ faktor- keelatud sõjatehnika vedu- tõi juba varjusurmas olnud õnnetuse uuesti veepinnale. Eks andis see ka varem toitu kõige värvikamateks spekulatsioonideks. Vandenõuteooriateks. Süüdistusteks naaberriikide vastu. Sosistati üüratutest rahadest, riikidevahelistest salalepetest, erakordse salastatusega lastist kuni laeva põhjapõmmutamiseni välja. Ametlikud versioonid sõdisid vastu. Ka toore jõuga kui vaja. Ja nüüd aastaid hiljem selgub esiteks, et jutul ikka tõepõhja, seejärel, et võimaliku relvaveo looga seotud isikuid ei kuulatud toona kordagi üle! Isegi ei vesteldud. Selgituseks- tollal eraldati õnnetusega seotud võimalike kuritegude uurimine koheselt laevaõnnetuse otseste põhjuste väljaselgitamisest (mis oli mõnes mõttes võib-olla isegi mõistusepärane), nendega hakkas tegelema sisuliselt üksainus isik (uurija Väino Karmi), kes paraku ka varsti suri, jättes maha andme-, protokolli- ja dokumendihunniku, mida hiljem isegi ei üritatud süstematiseerida ning mille kohta korralikku ülevaadet enam saada pole võimalik.<br />
<br />
Meie viimased mohikaanlased olid sunnitud lõpuks tunnistama (väljavõte M. Kurmi juhitud valitsuskomisjoni raportist): <br />
<br />
<i>Pärast mainitud intervjuud kinnitasid Rootsi kaitsejõud, et kaitseväe ja tolli vahel ”oli ja on endiselt Tolliametiga leping, selle sisu on aga salajane” ja ”kaitsejõud ei saa<br />
täpsemalt seletada, miks Rootsi kaitsejõud olid huvitatud Eestist pärit sõjalistest<br />
materjalidest, ent kaitsejõud on alati huvitatud, kui asi puudutab ümbritsevate riikide<br />
sõjaväelist varustust”<br />
</i><br />
.Ja veel Venemaa relvatehnika kohta<br />
<br />
<i>Tuleb arvestada, et tegu oli salakaubaga ning ainult üksikutel juhtudel sai Eesti – kui antud vedude mõttes transiitriik – teada, mida veeti.<br />
</i><br />
Noh, jätame selle salakubaveo. Nagunii on selge, et kui ei valitsenud üleilmne kurjus, valitses ülemõistuslik korralagedus (Ka ametlike versioonide põhjal polnud sugugi ebatavaline, kui paar 50 tonnist koormaautot tuli viimasel minutil juba täislaaditud laeva ära paigutada, kusjuures võimalikult sümeetrliselt). Lihtsalt küsimus- mis paneb mind uskuma, et niimoodi ei toimu see ka praegu? <br />
<br />
Läheme Estonia juurde tagasi ja meenutame korraks uppumise ametlikku põhjust, rahvusvahelise uurimiskomisjoni (edaspidi siin tekstis JAIC) raporti põhjal. Et ei tekiks asjatut vaimustust vandenõuteooriatest ja kollasest ajakirjandusest, püüame piirduda väljavõtete ja näidetega ainult igati ametlikest versioonidest, eeskätt JAIC-i lõppraportist, mille esialgne seisukoht oli teada juba üsna koheselt peale katastroofi, isegi vist enne ametlikke tuukrisukeldumisi (!), mille lõplikku valmimist aga tuli oodata 1997 aasta lõpuni. <br />
Niisiis, ametlik seisukoht- reisiparvlaeva Estonia visiiri lukk oli liiga nõrk, arvestades Tallinna ja Stockholmi vahelise liiniliikluse võimalikke raskeid olusid. Laevavisiiri lukud olid kordi vajalikust nõrgemad. Lukud purunesid lainelöökide mõjul, visiir hakkas üle alla kiikuma ja murdus lõpuks eest. Paraku oli Estonia konstruktsioonis ramp visiiriga seotud (ulatus suletud asendis otsapidi visiiri sees olevasse pessa).<br />
Visiir tõmbas merre kukkudes rambi pärani (justnimelt pärani, kinnitas JAIC), veemass tungis autotekile ja laev oli mõne minutiga paremale kreenis. Seepeale tegi meeskond ilmselt pöörde vasakule, vastu lainet, teadmata, et laeva vöör oli lahti ning seetõttu uppus laev veel kiiremini. <br />
<br />
Lihtne lugu, eks. <br />
<br />
Sarnase laeva autotekk on kinnine ruum ülalpool veepiiri (ülalpool raskuskeset), kuhu vee ja muu lahtiselt loksuva raskuse sattumine on üsna ohtlik. Temast allpool on peatekiga kaetud veekindel osa, jaotatuna veekindlate vaheseintega üksikuteks ruumideks. Sellist tüüpi laeva eelkäijaks oli lahtise autotekiga laev. Kui suurtest lainetest tingitud veekogus satub lahtisele tekile, võib see ajada laeva küll kreeni, aga voolab samas ka üle parda välja ning püstuvus taastub. Küll aga on lahtine tekk kasutamiseks ebamugav (libe, märg, tuul, lasti riknemine vee mõjul jne). Seetõttu asuti kuuekümnendatel tootma ka kinniste autotekkidega laevu, mida sertifitseerimisasutused väga vastumeelselt tunnustama hakkasid. Põhjuseks väga suur ümberminekuoht. Suure koguse vee sattumisel ülalpool raskuskeset paiknevale kinnisele tekile, kust äravool puudub, tõuseb esiteks kõrgele raskuskese, teiseks tekib kreen, kuna vesi ei valgu mitte ühtlaselt mööda põrandat, vaid koguneb sinna, kus madalam; (JAIC raporti põhjal oli Estonial ka normaalolekus miskipärast väike kreen, mida oleks tasakaalustnud umbes 115t lisaraskust vasakus poordis). Kreen süveneb koheselt, tekitades pöördemomendi, mis pöörab laeva kummuli. Piltlikult vajutab raskus, rakendatuna uude tekkinud raskuskeskmesse, viltuvajunud laeva ülemist osa edasi ja üleslükkejõud tõstab alumist osa (kuna laevapõhjas on õhk, mis sealt niisama lihtsalt välja ei pääse), kui nii lihtsam aru saada. Kui kreen juba piisavalt suur ja laev poolviltu, satub vette ka pealisehitus, vesi tungib sisse igast uksest, aknast ja muust avast (pealisehitus ei ole eriti veekindel) ning laeva ümberpöördumine jätkub järjest kiiremini ja juba pöördumatult (just nimelt ümberpöördumine, kuna laeva ossa, mis tavaliselt on vee all, vesi õhu olemasolul ei pääse või pääseb oluliselt aeglasemalt, kui pealisehitusse, mis ei ole veekindel) kuni jääb ulpima „kõht ülespidi.“ Niimoodi pöörasid põhja üles, kui näiteid otsida Herald Free Enterprise ja Jan Heweliusz (esimene uppus kohe sadamast väljasõidul, kuna vööriluugid unustati lahti; teine vist mingi lastikinnituste jama tõttu, kusjuures ulpis veel mitu tundi kõht ülespidi, enne kui laevakerest kogu õhk välja pääses ja ta lõplikult põhja läks ). Kui taoline laev mingil põhjusel kõhtu ülespidi ei keera ja upub külili (nagu Estonia) või koguni püstiasendis, peab olema tegu vee sissepääsuga normaalolekus veepiirist allpool olevasse ossa, mis hoiaks raskuskeskme madalal ja suurendaks püstuvust. Enterprise pöördus kummuli mäletamist mööda mõne minutiga (kuna tegu oli sadamaga ja madala veega, ei mahtunud ta lihtsalt lõplikult kummuli olekus sinna lompi ära ja jäi Estoniaga sarnasesse poolküljeli-poolkummuli asendisse, ainult et mitte merepõhja, vaid külgepidi veest välja). <br />
Igatahes on väga kaheldav vett täis autotekiga laeva triiv küljeli, seiskunud mootoritega, parem parras vee all, järjest süveneva kreeniga alates 45-50 kraadist, kiirusega 2-3 sõlme ja seda kõike üle 20 minuti nagu JAIC lõpp-aruandes Estonia tegi (lk 163 võib seda ka pildi kujul näha). <br />
<br />
Siiani on asi lihtne, korduvalt laevasõidu ajaloos proovitud ning selles on tänaseks ka kõik enam-vähem ühel meelel. Otseselt ei välista seda kuidagi ka JAIC-i lõpparuanne, vastupidi, palju auru läks nii raportis ja ka hiljem selgitustele, kuidas vesi autotekilt alumistele korrustele pääseda sai. Võimalikud on kaks varianti: kas läbi augu laevapõhjas (mille JAIC välistas) või voolamisega ülalt alla läbi mingite suurte avauste, näiteks ventilatsioonišahtide, trepikäikude või liftipüstakute. Kahtlejad osutasid, et sinna pääseb vesi aga alles siis, kui laev juba vähemalt 40 kraadises kreenis, kuna šahtid paiknevad laeva keskteljel. Kas sellisel juhul šahtide teooria ikka paika peab, on kaheldav ja selle kohta on arvamust avaldanud nii komisjoniliikmed, eksperdid, tunnistajad, kiibitsejad, asjatundjad, netikommentaatorid, võhikud jne ning päris ühest seisukohta ikka polegi. Igatahes on selge, et vesi sinna alla sattuma pidi. <br />
Siit jõuame korraks järgmise väga tähtsa sammu juurde- all olevate veekindlate vaheuste suletus. On ju vahe, kas veega täitub üks lokaliseeritud kamber laevapõhjas või kogu laev. Raportis oli korduvalt väidetud veekindlate uste sulgemisest, ka merepõhjas olid nad vist tuukrite sõnul kinni (nähti küll ametlikult ainult üht), milles kahjuks ei saa kindel olla, kuna lähemalt neid ei uuritud, kuid las nad siis praegu olla. <br />
<br />
Ma ei hakkaks siin väga pikalt heietama, kasutame frantsiskaanlaste habemenuga- loomulikult ongi siin väga lihtne võimalus ilma igasuguste vandenõuteooriate ja diversiooniaktideta- avameretingimuste jaoks mööndustega ehitatud laeva kere lihtsalt deformeerus, et mitte öelda rebenes, küliliasendis nagu hõbepaber (põhi tehakse tugevam kui tekk, kui laev kreenis, satub nõrgem osa suurema surve alla), vesi pääses alumistele tekkidele ja edasi juba nagu uurimisraportit mööda. Nagu kinnitasid ka meie omad TTÜ professorid Metsaveer ja Levald. Samuti oli laeval alles hiljuti stabilisaatorite juures „midagi parandatud“ (kujutan siin ette näiteks tulevast Eesti tuumajaama, kus keegi ka äkki ootamatult ettetulevate välkremontide käigus midagi kiirelt „ümber seadistab“ või „üle keevitab“). Kusjuures kellajaliselt hakkasid esimesed jamad üsna varsti pärast seda, kui tol ööl neid stabilisaatoreid välja ajada üritati. Sihukesed tiivamoodi asjandused allpool veepiiri.<br />
Mis iganes, igatahes lükkaksid lihtsamad variandid ümber küll igasugu diversiooniteooriad, kinnitaksid aga kindlasti asjaolu, et laeva enda seisukorraga oli asi enam kui kahtlane.<br />
<br />
Esimene väga oluline asi meeles pidada- normaalne evakuatsioon sellistelt laevadelt (mereohutuses eeldatakse, et laev ei kaotaks uppudes väga palju püstuvust) on peaaegu võimatu. Päästeparvedest pole eriti tolku, kui nendele pääsemiseks tuleb vinnata end käte jõul mööda seinu, hüpata mitmekümne meetri kõrguselt vette või püüda neid parvi, ise juba meres ulpides, ümber pöörata. Täiesti rumal jutt on mingist „kuivast evakuatsioonist.“ Paraku pole see „Estoniaga“ sarnastel laevadel isegi teoreetiliselt eriti võimalik.<br />
<br />
Väljavõte M. Leivo juhitud komisjoni raportist <br />
<i>Küsitletavatega kohtudes tõstatus teistest küsimustest esile parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkuse küsimus. Senised ametlikud uurimised ei ole käsitlenud, kas laev ka tegelikult vastas sertifikaadil näidatule, võttes arvesse, et rahvusvaheline uurimiskomisjon (JAIC) keskendus oma uurimisega üksnes laevahukule ning vahetult enne laevahukku toimunule. Jääb selgusetuks, miks JAIC ja kriminaalmenetlus ei<br />
pööranud tähelepanu laeva sertifitseerimisega seotud küsimustele. Sellised küsimused on muu hulgas: mis alustel anti välja parvlaeva Estonia meresõidukõlblikkust tõendav sertifikaat?<br />
</i><br />
Pöördume korraks taas JAIC-i lõpparuande poole alates lk 44. Tegelikult oli kõik JOKK. Eelmise omaniku juures tiirutas Viking Sally ehk tulevane Estonia Soome ja Rootsi saarte vahel Botnia lahes. Laev ehitati selle jaoks Soome Mereadministratsiooni eeskirjade järgi (mille järgi oli algselt keelatud ka laeva sõit avamerel, kaugemal kui 20 km kaldast). Tegelikult ei vastanud laev SOLAS (rahvusvaheline konventsioon mereohutusest) rambitaguseid veekindlaid poolvaheseinu puudutavatele nõuetele ka juba ehituse ajal. Seda enam aastaid hiljem, avamereõiguste saamisel. Vanu laevu ei ehitatud tavaliselt uute nõuete tekkimisel ümber. <br />
Siit tulenevalt oleks laevatehas justkui puhas poiss. Korralised tunnustamised, ülevaatused ja vastavuskontrollid oli Eesti Merelaevandus usaldanud Bureau Veritas kätesse ning kõik justkui toimis, aga kuidas saartevahelisest praamist järsku avamerelaev sai, on selgusetu. Lipuvahetusel kaotasid kehtivuse kõik senikehtinud rahvusvahelised tunnistused, mis aga ei seganud Veritasel alates 1993 aastast, mil laev Eesti lipu alla tuli, uusi väja andmast ja neid regulaarselt pikendamast. Merelaevanduste (algselt Soome ja peale lipuvahetust Eesti) poolt väljaantud reisilaeva ohutuse tunnistuse aluseks olidki klassifikatsiooniühingu (Veritas) ülevaatused.<br />
Kes on tuttav ehitusega teab, et õnnetuse puhul on juba eos sisse programmeeritud ringkaitse. Tellija avaldab soovi. Projekteerija projekteerib vastavalt sellele. Kooskõlastajad määravad ehitajale tingimused. Ehitaja kinnitab, et oskab sellist tööd teha; seejärel ehitab vastavalt projektile ja tellija soovile. Materjalide tarnija esitab materjalide vastavussertifikaadid. Tellija palkab järelevalve. Järelevalve jälgib ehitustavade, projekti ja ettekirjutuste järgimist. Tema nõudmisel kontrollivad laborid materjalide sertifikaatide paikapidavust. Lõpuks tuleb vastuvõtukontroll, kontrollib samuti vastavust kõigis eelnenud punktides väljastab tunnistuse. Konks on selles, et kontrollid kinnitavad küll, et kõik sammud ja toimingud on tehtud tõesti sellises järjekorras ja mahus nagu protseduuris kirjeldatud, aga kas ka nii, nagu tegelikult vaja oleks, see jääb ju lahtiseks. Hoolimata kõikide lülide pädevusest, on alati kohti, kus lootused tugevusarvutuste õigsusele ei pea paika, asi laguneb ja kõik laiutavad käsi (alles hiljutine näide oli Solarise lagi). Kui peab paika JAIC-i versioon, poleks selliste nõrkade visiirilukkudega laev igatahes merele sõita tohtinud. Kui tuletame meelde, et laev telliti kaldalähedaseks sõiduks, oleks see ju täiesti loogiline. Kere, sealhulgas vööriosa, ülevaatusi teostas ikka seesama Veritas. Tegelikult lihtsalt pikendas eelmist vastavustunnistust. <br />
<br />
Tundub, et maailmas valitseb seda tüüpi laevade sertifitseerimistel, kontrollidel ja ohutuse tagamisel täielik bardakk. Tegelikult, nagu nägime, hoopis vastupidi- valitseb range kord.<br />
Selle range korra ilmestamiseks üks anekdoot. Saareriigi neegerkuningas kutsub enda juurde valgenahalise misjonäri ja ütleb: „Mina ja minu naine oleme musta nahaga. Kõik minu viis vanemat poega ja kaheksa tütart on musta nahaga. Sina oled ainus valgenahaline mees siin saarel. Seleta nüüd mulle, kuidas on võimalik, et minu viimane poeg sündis valgenahalisena!?“<br />
Misjonär vastu: „Taevased teed on arvamatud. Näe siin sööb sinu lambakari. Kõik nad on valged, aga seal on ka kaks musta villaga kaetud talle. Eks ole seegi ju samasugune ime?“<br />
Must kuningas vaatas oma lambakarja, veidi üllatunultki. Siis pöördus misjonäri poole juba märksa vaiksemas toonis: „Hea küll, aga lepime edaspidi kokku- sina pole midagi teinud, mina pole midagi teinud. Nõus?“<br />
<br />
Suurte rahade liikumisel maksab kiirus ja panustamine järjest kasvavatele mahtudele. Selle säilitamise eest viskutakse ringkaitsesse- sina pole midagi teinud, mina pole midagi teinud.<br />
Tehnilised järelevalved, sertifitseerimised, ülevaatused, kasutusload põhinevad järjest rohkem bürokraatial ja vähem otsesel kontrollil. Kes jõuakski? Allakukkunud katuste, ümberläinud laevade, mahapõlenud alajaamade, purunenud seadmete, üleujutatud kaevanduste, kokkujooksnud IT-süsteemide puhul on tihti olukord, et juriidiliselt on kõik korras. Kusjuures on arusaadav ka osaliste seisukoht- kes tahaks olla süüdlane (oluline ju süüdlase leidmine, mitte põhjuste edaspidine vältimine) suurõnnetuses, kus hukkus sadu inimesi.<br />
<br />
Ühesõnaga, sellise õnnetusjuhtumi järel ootab ühiskond eelkõige süüdlasi. Selguse saamine tähendab eelkõige täpselt piiritletud süü ja süüdlase olemasolu. Süüdistatav võib aga osutuda liiga suureks. Vastu kaljut lendab laine mitmeteks üksteisest sõltumatuteks tilkadeks, mis tegelikult hajutavad ainult asja.<br />
<br />
Algselt tunduski, et süü läheb kolinal laevatehase kraesse. Süüdistuse tõrjumiseks lõid nemadki oma uurimiskomisjoni. Kui tegu sellise, kuidas öelda, väga kaootilise looga, leiab alati millestki kinni hakata. <br />
Estonia puhul tuligi lisaks järjest uusi asjaolusid. Hämamine laeva sertifitserimisel ja avamereõiguste andmisel. Segane värk perioodiliste kontrollidega. Reisijate täpse registreerimise ja nimekirjade puudumine (kui palju jama tuli, et päästjatel polnud mingit kindlat ülevaadet palju inimesi ja kes nimeliselt laevas olid). Päästetööde alustamise venitamine (soomlaste rannavalvele ootamatu üllatus). Eesti meremeeste paanika ja reisijate saatuse hooleks jätmine.<br />
Lisaks igsugused kahtlusi kindlustus- ja valurahade liigutamisel, pangatagatiste ja laenude maksmisel. Kõik kokku ja oligi piisavalt põhjuseid, et JAIC ja kõik kolm riiki, keda see komisjon esindas, kõhuli oma uurimistulemuste ja järelduste peale viskuksid. Rootslased oma Merelaevanduse, laeva merekõlbulikkuse ja ohutuse kaitseks. Soomlased päästetööde. Vaikselt hakati ka laevatehasele kätt sirutama. Kuna kõik uuringud ja ekspertiisid tehti teistes riikides, polnud meie meestel suurt midagi kaasa rääkida. Vaid nõustuda sai vaikiva kokkuleppega- keegi ei hakka tähtsamate asjade mätsimisel näpuga näitama meremeeste peale ja naerma banaanivabariigi asjaajamise üle.<br />
<br />
Ja olemegi punktis, et hoolimata sekeldamisest oma lisakomisjonide ettekannetega, pole nendega mitte kui midagi peale hakata. Uurimistulemused relvastuse jms vedamise kohta Läänemerel on rootslased salastanud aastateks. Tuukritelt ja ametnikelt võetud vaikimisvanne. <br />
Kindlasti usaldan ma Kurmi, Leivot ja nende komisjonide tööd, aga need ei viinud paraku mitte sammugi edasi. Sest edasi polegi enam kuhugi minna. Nende lõppseisukohad oleksid nagu Enno Tammeri raamatust „Miks Estonia?“ maha kirjutatud (kusjuures Tammer oli ajakirjanik, mitte volitustega uurija või kõrge riigiametnik ning raamat ilmus juba kümmekond aastat tagasi).<br />
<br />
Kõik, kes vähegi kokkupuutunud mingi filosoofilise, juriidilise või teadusliku distsipliiniga, teavad, kui tähtis on küsimuse õige püstitus. Nagu anekdoodis: on esitatud süüdistus firmale, et nad segavad õlle sisse kaamelikust. Firma jääb kohtus õigeks, sest mingit segamise fakti ei tuvastatud- nad lihtsalt müüsid puhast kaamelikust õlle pähe. Jah, ei saa nõuda ühegi dokumendi avaldamist mille kohta ei tea, kas see on üldse olemas. Ei saa nõuda, et inimene mäletaks, mida väidab end mitte mäletavat. Ei saa süüdistada valetamises seda, kes pole ju üldse midagi rääkinud <br />
<br />
Kõikide viimaste komisjonide tööülesanne on valesti püstitatud. Me oleme püüdnud astuda mitu sammu korraga. Püüdnud otsida inimesi, kelle kohta ei tea, kas nad on kadunud. Avastada põhjust laadungis, mille kohta me teame ainult, et „midagi vist kunagi veeti.“ Lugeda ridade vahelt, kus põhitekstki mõistmata. Hinnata dokumente ja filme, mida me näinud pole või mida polegi kehva kvaliteedi tõttu võimalik vaadelda. Siit tuleb minna tagasi algusse. <br />
SEST PARAKU LOEB AINULT SEE, MIS ON KÄTTESAADAV ÜHTEVIISI KÕIGILE. Ja selleks on seesama laevakere. Esimeseks sammuks tuleks vrakk üles tõsta. Mida paganat seal veel arusaamatut? Vrakk üles tõsta ja taastada täpne Estonia teekond, kiirused ja kellajad. Otsida üles radaripildid, laevade logiraamatud. Küsitakse, kust ülestõstmiseks raha saada? Esiteks- võib olla ei pea kere uurimiseks laeva päris kaldale vinnama. Teiseks- kui Vabadussammast püsti pandi, ei küsitud ju, kas raha on? Kui sedasama Estoniat miljonite eest liiva alla uputati, ei küsitud ju üldse midagi? Raha ei ole maailmast otsas. Arvutage näiteks, palju saaks Põhjamaade elanikkonnalt 3 euro suuruse korjanduse korraldamisel. Kui ohvrite omaksed oleksid suutnud jätta unistuse „ühe hüppega tõe juurde,“ mis tähendas kiirelt alustatud süüdlaste otsimisele ning kindlustusrahade väljamaksmisele suunatud kohtuprotsesse, ja suunanud rahad ning toetajad vraki uurimise peale, oleks tänaseks võib olla pilt teine olnud. Oleks ei loe, ma tean. Seda enam, eks elimineerime siis vähemalt needki oleksid, mis veel võimalik. Kaptenisillale ja kajutitesse pole mõtet enam paguneid, dokumentide ja kohvreid uurima minna. Autode kastid ja furgoonid (kui seal üldse midagi oli) on ammu tühjaks veetud. Kes siiani vaikinud, ei kõnele ilmselt ka edaspidi (muidugi, kui kellelgi üldse midagi asjalikku rääkida on). Vaevalt, et ka mõnel vanemaks saades mälu paremaks läheb . <br />
<br />
Ilmekaid näiteid inimmälust (väljavõtted M. Leivo juhitud komisjoni lõpparuandest)<br />
<br />
<i>Kõige tähelepanuväärsemaks informatsiooniks võib pidada MUST-i endise juhi kindralmajor Erik Rosanderi väidet, et Hirschfeldti aruandes kinnitust leidnud sõjatehnika veeti Rootsi Eesti esindaja palvel analüüsimaks, millega on tegu. Erik Rosander väitis, et nimetatud eestlase sõnul ei olevat Eestis piisavat kompetentsi Vene sõjaväe mahajäetud sõjatehnika ja selle strateegilise väärtuse hindamiseks. Rootsi <br />
Kindralmajor Rosander nimetas Eesti kontaktisikut ”Eesti kolleegiks”, kuid ta ei mäletanud täpselt, kes oli see eestlane, kes nende asutusega elektroonika analüüsimiseks ja Rootsi toimetamiseks oli ühendust võtnud. Kindralmajor ütles 2. juunil 2006 komisjoni delegatsiooniga kohtudes, et Rootsi sõjaväeluure saatis ”Eesti poolele” pärast elektroonika analüüsimist tehnika kohta üksikasjaliku kokkuvõtte ja materjalide analüüsi.<br />
-------<br />
Komisjon ei ole tuvastanud Eesti era- ega ametiisikuid, kes oleksid olnud teadlikud Rootsi kaitseväe korraldatud sõjatehnika vedude operatsioonidest 14. ja 20. septembril 1994. Komisjon ei ole kindlaks teinud ka muid isikuid, kes tunnistaksid, et neil on sõjatehnika vedude kohta infot. Eesti riigi käsutuses ei ole ka mainitud sõjatehnika vedude koosseisu memo ega muid dokumenteeritud jälgi.<br />
-----------<br />
Mainitud avaldus käsitleb ka muid teemasid, nagu kohtunik Johan Hirschfeldti küsitlemine Rootsi Riksdag’i ees 6. aprillil 2006, pärast seda, kui oli selgunud, et viimane oli hävitanud omaalgatuslikult materjalid, mis olid kogutud sõjatehnika vedude kohta käiva Rootsi valitsuse tellitud uurimisraporti tarbeks. Johan Hirschfeldt<br />
väitis Riksdag’i ees, et uurimiseks kogutud taustmaterjalide hävitamiseks võttis ta küll ise vastu otsuse, kuid seda vastavalt oma arusaamisele valitsuse püstitatud ülesande täitmisest. Parlamendisaadikute küsimustele vastates selgus samuti, et Johan Hirschfeldt on unustanud kõik kõrvalised asjaolud, mis talle uurimise jooksul olid teatavaks saanud<br />
</i><br />
<br />
JÄRGNEBjahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-70840869826528115012009-08-20T01:00:00.002+03:002009-08-20T01:11:20.921+03:00Jääst tuletornSada aastat siis Masingut olnud. Selles mõttes on muidugi imelik, et saja Eesti suurkuju hulka teda rahva hääl ei mahutanud (oli sihukese pealkirjaga paks raamat mingi kümmekond aastat tagasi), aga nüüd järelmõtiskleb Kaplinski ja Runneli kõrval ka Märka; selline tendents võibki olla just see, mis teeb venna surematuks. Võib olla just temasuguse mehe tekstid, kus progress ja allakäik hoomatava ja absurdi piiril nii kenasti segi lähevad, on tulevikumuusika. Ajaks, mil inimesed, tüdinud naeratusega võidujooksust ning armastavast kiivusest, soovivad proovida hoopis uusi mänge. <br /><br />Vanasti krimkat lugedes püüti ikka enne lõppu mõrvarit ära arvata, nüüd vast püütakse enne järgmist vaatust suurmeest ära tunda. Mis seal ikka tunda, küllap ta seda ju oli. <br />Vaieldamatult kristlik mõtleja ja Jumalamees, aga niivõrd intrigeerivalt laia haardega ja igas kirjutises kõrvalekaldumatu järjekindlusega Oma Lugu esitav, nii et see ka meiesugustele huvipakkuv. Küllap ka vähe taevaskõndijate moodi, kes sada aastat on nõus terasharja peal olema, kui ainult maa peale saaks.<br /><br />Ei püüa mina siin mingeid maailmavaatelisi mõttekäike ära arvata ja teeradu otsida, mingist mõistmisest rääkimata, sest minusuguse umbkeelse omnivoori juures oleks see sarnane Gardonyi vana hunni Turzoga, kes kreeka teatrimaski pidas lahingus vaenlase hirmutamiseks mõeldud saatanalarviks. Lisaks on sada aastat ju liiga lühike aeg kah :-) Rääkigu Masingust kui teoloogist, luuletajast või keelemehest ikka asjatundjad. Lihtsalt tema iga kirjutis tekitab selle lugejas mingeid pilte, olgu need pildijoonistaja enda nägemustest ükskõik kui kaugel. Ning mina püüan siin neid kirjeldades teha suhu kippuvate lauslolluste vahel väikest slaalomit, kuigi see ei pruugi väga õnnestuda. Kel väga vastumeelt, eks proovige ise või vahetage lehte :-)<br /><br />Matemaatik võib muiata ajaloolase ponnistuste peale Pythagorasest jutustada ja keelemees teoloogi üle, sest kõik pelgavad hüppeid oma tuntud käsitluste maailmast kõrvale. Masingu üle, ma kujutan ette, muigasid vist maailmas paljud. Keeleteadlased ja teoloogid. Tõsiseid mehi ja uurijaid pean silmas, mitte tema mõtete ja luuletuste lugejaid. Võib-olla muigasidki ka hirmuga, kes teab. Üsna kõhe on ju tunda, et keel milles kõnelema harjunud oled, on vestluskaaslase suus millegipärast täiesti arusaamatu, olgugi õigekeelsusreeglid paigas. <br />Igatahes, isegi oma lähedaste jüngrite suust haigeks geeniuseks nimetatu, ei pääsenud mees maailmakaardil löögile, tingituna võib olla eraklikust uhkusest, võib olla nõukogude korrast ja vaimsest vangipõlvest, võib olla põlgusest kõrge mängu reeglite vastu, võib olla ka liigsest isemõtlemisest, kes teab Aga samas- kui inimene suudab seoseid leida maailmapildi nii erinevatest servadest, kes pagan seda ikka advekaatselt hinnata suudaks? <br /><br />Oma kius ja vimm oli tal ju vist paljude asjadega, indoeuroopaliku keelekasutusel põhineva mõtlemise (ilmselt põhines sealt ka armastus teistsuguste keelte vastu, huvi ühe asja vastu läbi teistsuguse kõlbmatuks tunnistamise), darvinismi, gurude (Krishnamurtit ja Darwinit lobamokkadeks pidajaid võib küll palju olla, aga mõlemaid korraga vist vähesed :-)), lasteemade ja paljude muudega. Kas tekitas trotslikku meelelaadi siis masendus või lootusrikkus, ega ei oska öelda küll, ei mina aru saa, kui põimunult ta selliseid vastandlikke asju nägi, aga põimunud nad tal igatahes tunduvad ja punkt.<br /><br />Lähemalt mõeldes olid need vimmadki omavahel tervikuks seotud; näiteks eks olnud see omapärane suhtumine naistesse-lastesse ju tingitud vist rohkem lootusetust soovist ületada see energia jäävuse seaduse toomine inimsuhetesse, mille kohaselt on elu eesmärgiks selle edasiandmine. Selles võtmes ei tundugi ta selleteemalised puisted eriti kibestunud ja eks tegelikke tagapõhju teavad tema tuttavad ja lähedased, mis siin võõral ikka arvata. Igatahes tundub ta oluliselt eristavat naist kui soojätkajat ja naist kui kurtisaani, geišat, sõbrannat või kaaslast, kusjuures soojätkamise roll võis ju iseenesest täiesti olemas olla. Samas seisis mees monogaamia eest, mis ainsana kooseluvormidest võis taltsutada inimese omamistahet. <br />Igatahes ei saa tema vaateid omaks võtta ei tänased feministid ega kodukanad ning siin tuleb samuti esile vana tarkus, mille kohaselt äärmused küll vihkavad, aga mõistavad teineteist, kõrvaleminejaile pannakse aga kiretult tuli otsa. Et mitte oma hirmu tunnistada. <br /><br />Üldse tundus ta mõtlemine lähtuvat paradoksidest, nagu selgelt ja kõrgelt nägijale kohane- isegi inimese kohust nõrka kaitsta pidas ta igandiks, sest kelle eest siis? (täiesti õigusega kusjuures, vaevalt et moraalifilosoofia alla käib kaitsmine tiigri, külma, vesipüksi või pähekukkuvate kivide eest). Paradokside ületamine on provotseeriv- kas sina tõesti siis ei näe või? Parem aus vastus- ei näe jah, kui püüd mõista, tundub kohati isegi läbi kumavat. Sest kõik tema lahendused on sirged ja selged- kui nad ka väljaütlemata jäävad (mis pahatihti juhtub või ei suuda mina neist lihtsalt aru saada) on see tingitud mitte lahenduse puudumisest, vaid lihtsalt inimmõistuse nõtrusest ja piiratusest. <br /><br />Kui väga fantaseerida, võib tunduda ehk paradoksaalsete lahenduskäikude lihtsus hoopis teistmoodi provotseeriv- äkki lükkad ümber? Kahtlus, mitte küll ilmselt maailmakorralduses (kuidas ikka kahelda selles, mis sinust võimatult kõrgem ning millesse kuidagi sekkuda ei saa?), vaid kommunikatsioonivõimaluses- kas on üldse selle valguses võimalik midagi tõeliselt edasi anda? Ning lootusrikas, aga lootusetu võitlus selle eest, et natikenegi oleks.<br />Eks sobi tema tekstide lugemiseks alati meeles pidada Masingu enda ütlust- ühelegi ei tähenda sõna sama, mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane. Ning kas ei tundu teilegi, et ka selle lihtsa äratundmisega võitles too mees kogu elu? <br /><br />Huvitav täheldada, et maistest asjadest rääkides puuduvad Masingul peaaegu täiesti kirjanduslikud metafoorid; näitedki on karmid, lihtsakoelised, veidi vanamoelised isegi vist selle aja kohta, mil nad kirja pandud. <br />Kaks iseloomulikku näidet tema varamust:<br /><br /><em>Baktria kuningas, suur müstik Ibrahim ibn Edhem, läks kord oma valitsusajal jahile. Väljal istus ta maha sööma; söömise ajal märkas ta, et vargsi tuli mesilane, võttis laualt tükikese leiba ja lendas sellega minema. Kuningas pidas seda nii tähelepanuväärseks, et läks talle järele. Mesilane lendas puu alla ja laskus sinna maha. Ibrahim ibn Edhem läks lähemale ja nägi puu all istuvat mõlemast silmast pimedat varblast, kes avas mesilase suminat kuuldes noka. Sis tükeldas mesilane leiva, mille ta oli toonud, kolmeks osaks ja pistis tükid pimedale linnule suhu; seejärel tõusis ta lendu ja läks ära</em><br /><br />---------------------------------------------<br /><br /><em>We inimeste seas elas mees nimega Wu idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saanud kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: ”Terves maailmas polnud inimest, kes oma poega oleks nii armastanud kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb? Wu idaväravalt ütles: ”Oli aeg, kus ma alati olin ilma pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu ennemalt kui mul polnud poega. Miks peaksin siis olema kurb?”</em><br /><br />Kahjuks ei oska põrmugi arvata, millist vaeva tuli sellel mehel näha, et ära tunda kui õrnast klaasist on tegelikult inimeksistentsi alustalad. Milleks teha sõnu ja teadust, kui see on ju igati ja lihtsalt kättesaadav kõigile, kel vähegi tahtejõudu ja mõtlemisoskust? Milleks defineerida, kui see viib vastuse sammu võrra eemale? Hoopis intrigeerivam oleks teada, kuidas mõtleb pimekurt? Kas pole meiegi mingis mõttes pimekurdid? <br /><br />Lõpuks tuleb paratamatult kõikide elunõuete ja lootuste ”õigustühisuse” äratundmine, aga samas polnud vist päris kadunud veel eneseteostuse soov. Õnneks. Sest muidu teaks temast ainult miskisugune elitaarne ringkond, kel lihtsalt on hästi kukkunud välja olla tema sugulased, sõbrad või pärandi uurijad. Äratundmine, leppimine ja leppimatus- eks needki olnud tema puhul üsna segi, mitte selgepiirilise vastandamisega, mitte ka nende metatasandil ühtsust rõhutamata, vaid rohkem nagu lõuendile paisatud värvilaigud- üksteise peale tükkivad ja segavadki, aga samas ikka ühist vaatepilti kujundavad. Eriti kui kaugelt vaadata õnnestub. Leppimine transtsendentsega. Leppimatus maailmaga. Ja usk absurdsesse, mis muudab inimest, õigemini sunnib inimest end muutma. <br /><br />Kes on kollane liblikas, tahab olla nukker hunt, leidis ta ise. Nukker hunt oleks päris tabav ütlus ta enda kohta, muide. (Kirjasõnas küll, päris elus ei oska öelda.) Päris kindlasti polnud Masing kollane liblikas, ikka vist ka elus nukker hunt, kes oma kitsa ja kõvera tee otsingul. Üksi, sest ”...kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid e ole hukkajad ega vaenlased et nad on samuti üksi nagu meie.” <strong>Kõik on üksi.</strong> Kust lootus, et ehk mitte nii üksi, läbi kumas. Ning ka siin järjekindlalt oma äratundmistes hõredasse tundeatmosfääri liikuv, nimetas Masing sellist äratundmist armastuseks. Inimene saab inimeseks ainult seda ületades, kes sellistki seisukohta niiväga sirgeseljaliselt kinnitada julgeks? <br /><br />Küllap on Masingu kirjeldamsel piisavalt suuri sõnu tehtud, piisaks siin vist niisama mütsi kergitamisest või kergest kummardusest. Selle ees, kes saab olla enda arvamustes nii vääramatult kindel just tänu sellele, et tal polnud mingeid käegakatsutavid tõendeid oma tarkuse kohta. Veelgi enam- tundes oma täielikku abitut ja tolmukübemetaolist olekut. Sobrada tulevikus, üritada oma varjust üle astuda ning maailmaruumist välja kiigata, uskudes, omamata samas vähimatki ettekujutust lootuste võimalikkusest, kusjuures iseendale sellest väga selgesti aru andes. Isegi kuldreeglit mingis võtmes mõttetuks mõelda suutev. Kaheldes küll oma uskumises, aga niimoodi, et isegi ükski ime seda sellest hoolimata ei kõiguta. Kas see äkki polegi just see, mis teeb niisama nupumehest tõelise suurmehe? <br /><br /><strong>Midagi on olemas</strong>- eks seegi ju kusagil Masingu äratundmine oli. <strong>Ilma erilise arusaamata, mis või milleks</strong>. Kas pole see hea alus alustamaks teekonda maailma? Millisesse iganes. Sest tal oli lootust, et mingi tee välja on olemas.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-47680524188825077602009-03-11T22:00:00.000+02:002009-03-11T22:00:07.471+02:00Reetev sulaNagu aru saan, tuleks kirjutada hoopis raskest majandushüppest. Mitte kõrgus- ega kaugushüppe mõistes, rohkem ikka suusa- või vettehüppe. Otse alla. Aga........no mitte mõhkugi ei oska ma selle kohta kirjutada. Ei miskit ootamatut ja küllap hoitakse õlga vastu kah. Väikese võitlusega. Vastuseis võitluse vormina igatahes sümpaatsem kui võidujooks üksteise tallamise hinnaga. Eks saa ka vähemaga hakkama.<br />
<br />
Aga päris ilma võitluseta pole küll kunagi saadud. Kui otsene tapmise ja tagaajamise vajadus pärsitud sai, tulid selle mutatsioonid- spordi, majandusmudelite ja enesekasvatusteooriate näol. Viimase näiteks on jaapanlased, kes hea õppimisvõimega kooslusena said innustust Ruth Benedictilt ja tegid mingil hetkel võitlusest isegi koreograafilise kasvatusvahendi. Ja miks ka mitte, kui valge inimene seda nende kultuuri niimoodi nägi, ilusasti kirjeldas ning muu maailm hirmsasti järgima kippus. <br />
<br />
Kui võitlus tapatalguteks ja „kõigi sõjaks kõigi vastu“ ähvardab kasvada, tulevad mängu kohtunikud (meie õnneks)- kultuuripärand ja igasugu reeglistikud. Mis on püsti pandud ju samuti võitluse käigus. Kuidas ja millistes keeltes täpselt, see huvitab väheseid. Üldjuhul on huvitunute teooriad enamusele ka liiga keerukad või ei sobitu kuidagi mosaiiki, õigemini kaleidoskoopi. Selles mõttes, et muutumises kogu aeg, mitte alati meile arusaadavalt. Sündmused, mis hetkel suurimat publikumenu ja prožektorite valgusvihke omavad, ei saa sellega kindlasti uhkustada paarisaja või tuhande aasta pärast. Küllap seetõttu on kolikambrisse lennanud ka tõe korrespondentsiteooria, sest kunagi ei tea me päris hästi, kas midagi ikka tõesti „vastab reaalsusele”, ja kuidas me ikka seda vastavust alati kontrollida saame, et kindlad olla. Seega tuleb appi võtta tõhusalt toimimise või kenasti mosaiiki sobimise kriteeriumid (ma küll ei mäleta, kuidas neid peenemalt nimetati), millest on (tahtmatult) lähtunud ka kultuurihuvilised nagu eelpool mainitud Benedict.<br />
<br />
Turumajandus, jaht, sport ja veel mõningad mängud, kus teatud raamide piires seda võitlust enam-vähem ohutult harrastada saab, on vaheetapid teljel tapatalgud-askees. Kusagil punktis saab askeesist iha ja läheb jälle tapmiseks. Ning vastupidi, tapatalgud lõpevad kunagi suure rahuga (mida loodetavasti kultuurikiht ehk niikaua kesta ikka ei lasta). Mingil uusaja perioodil on suudetud isegi päris sõdu puuderdatud patsimeeste mänguks pöörata ning seda võib küll juba ainult Lecteri või Sade mõttemaailmaga selgitada. Poolpöörded lahingus jne<br />
<br />
Tänapäeva pseudovõitlustel on rituaalidki ikka kenasti juures, rudimentidena küll. Üritusi hoiab üleval suur kaasaelajate, tugitoolisportlaste, kiibitsejate, kriitikute ja asjatundjate hulk, sest ega nemadki sees möllavate tungide vastu muudmoodi saa kui samuti võitlusega. (Kas nüüd just adrenaliinipritsiv vaatemäng ainuüksi, ilma füüsilise aktiivsuseta, tunge vaos hoiab, on küll kaheldav, aga sellest ehk mõni teine kord). Isegi Vesta neitsid leidsid vaheldust tribüünil gladiaatorite võitlust jälgides ja pöidlaga allapoole suunates. (Asjatundja tüüpkujuna on siin mõeldud kirjanduskangelast onu Siimat, kui keegi nõuka-aegseid lasteraamatuid lugenud on, aga sellest ma olen vist kunagi kirjutanud.)<br />
<br />
Ajaloos on olnud mõttemeistreid ja teoinimesi, kes on üritanud võitlusmänge ka juurida, aga siiani edutult. Nii nagu kommunistid juurisid eraomandust, ja koledust on kah vist kunagi reformida üritatud. Kah edutult. Raske isegi algust teha; kui suudaksime kokku leppida, et vähemalt mõttetuid tapatalguid ülistavaid kivist sambaid ja pronksist kangelasi enam püsti ei aja, saavad ju kohe indu muidu alistunult konutavad lammutajad. Piisab ainult nende tagasitoomisest normipärasesse mosaiikpilti. Pühapiltide ülelupjajaid, kujude mahakiskujaid ning teadustööde lõkkemeistreid on alati ikka tõrjutute hulgast tulnud, kes õnneliku juhuse korral õigluse võitu tunnetavad. Ja jääkski kujudest ainult Vaskratsanik alles. Peeter I mälestuseks, kes lisas tolleaegsesse rikkalikku ordeninimistusse Juudas Iskarioti nimelise auraha (selle üleandmisel reetur Mazepale lootis tsaar kasutada küll natike....eee......ebatraditsionaalseid, rohkem valulikke „autasustamistseremooniaid“). Kindlasti saavad hilisemad ajaloolased ära märkida ka Mazepa tagasihoidlikkust ja pidulikust üritusest kõrvalehiilimist, nii lahinguväljal kui ka keisripalees. <br />
<br />
Tähendab ju ordengi kuulumist väljavalitute hulka. Rühmitust. Ordut. Mingil määral eraldatust teistest, kel seda pole. Võitlusmängus eelisseisundit või vähemalt endale selle ettekujutamist. Nii et ka reeturite ordu võib-olla täiesti omal kohal. Sealgi oleks oma pajuvõsa kõrval neid, keda ajastust ajastusse kätel kantakse ja kellele kiibitsejad moraalset kapitali kogu aeg juurde riputavad. <br />
Keskajal anti kah sarnaseid „autasusid,“ veeti uhkes narrirüüs läbi linna jne, aga kas just reetureid niiväga alahinnati, see on küsitav. Igasugused tagantjärele tehtud mosaiiki sobivad ja tõhusad teooriad on siin nagu rüütlikultuurgi- ilus lugeda ja ennast sinna sisse mõelda, aga tegelikkusele vastavusest vist üsna kaugel. Küllap võeti neid reetureid vaenuvägedesse ka kahel käel vastu, eriti kui sellega kaasnes arvestatav väesalk või uue liitlase kodupaigas ootav varandus ja „valijaskond.“ Niisama ähmis ülejooksikud ja jalgujäänud, kellest mingit tolku polnud, leidsid tavaliselt vaenlase silmis märgatavalt vähem armu. Suurtega löödi rõõmuga käed, väikesed tõmmati võlla. <br />
<br />
Reetur on üldse väheke ambitsioonikas sõna. Meil Eestiski nüüd oma reetur ja puha. Näiteks mina küll ei suuda kõrvutada seda Simmi sarimõrvarite, sõjardite või sadistidega, no ei suuda kuidagi. Rohkem tuletab simmindus ikka Stirlitzi-anekdoote meelde. Kaugeleulatuvad tagajärjed- võib-olla küll tõesti. Aga kui põhjusliku seose nägemist kole pikaks venitada, võib ikka igasugu asju ette kujutada. Absoluutselt iga oma tegevusega võime ju põhjustada ahela, mis avaldub tont teab milles ning pagan teab millal. Koledad kollid aitavad meil jällegi paremini ühtseks pereks koonduda, paremini kui laulupidu. Plakat „vaenlane ei maga!” igal tänavanurgal on vähemalt eelnenud põlvkonnal veel hästi meeles. <br />
Äkki olekski tulnud temale hoopis orden anda- miskisugune tongipüstol või James Bondi CD. Siis oleks ka kohe näha olnud, kelle juurde ta seda CD-d vaatama läheb, kui omal telekat pole (vara konfiskeeritud ju). Ja naksti kaasosalised kah kohe käes. Huvitav, kui keegi töökaaslastest samas toas tanke müüma või LSD-d keetma hakkaks, kas paneksime tähele? <br />
<br />
Kusjures ma ei saa siin hästi aru ka sellest tõhusast jälitustegevusest, sest <b>mis on olulisem- kas katkestada igasugune kuri juba eos, olgugi, et ei saa hiljem tõestada selle täit mahtu või siis jälitada, nikerdada ja kannatlikult koguda, kuni saab inimesele määrata karistuse selle täies ulatuses? </b>Kas me teeksime koduukse pärani ja peidaksime ennast laua alla, kui näeksime võõrast aias luusimas (noh, et tuleks ilusasti sisse ja saaks tõestada, et on sissemurdja, ehk pussitaks kedagi, saaks siis kenasti süüdi mõista jne). Ma kahtlen. Olgugi, et ajaloo mõne palju kuulsama reeturi saatus ennemini seda kinnitab. Noh, et reetmine ette teada, aga järeltulevate põlvede huvides laseme sul selle tee nii lõpuni käia kui vähegi võimalik. Sedasi, et sul pole mitte midagi enam järel- ainult pettumus, jääkülm tühjus ja üksindus, et miks siis ikka jälle kukub välja nagu alati. Ja nats uhkust, et oled rohkem väärt, nagu iseeneslik virvendus või umbes sedapsi. Jäägu Juudas asjstundjatele puurida, aga niiviisi oli lisaks hädas ka Kallemeel, kui nüüd mõlema puhul Kalmust meenutada. Eks olnud ka igasugused hilisemad eksistentsialistid, ihualasti tuule käes. Ja kuna moraalset kapitali oli neil (vähemalt viimastel) piisavalt, ei pidanud nad seal kaua vaevlema, kasukaid külma tõrjeks toodi kiiresti.:-) Kusjuures nii Kallemeelel ja kalmusepõhisel Juudaselgi tuleks natike silmas pidada ka „otsige naist”-vaatenurka. Mis teeb nendele käesirutamise kindlasti oluliselt kergemaks. <br />
Ega ma siin mingit reetmise kiidulaulu laula. Lihtsalt sinna alla on mugav toppida igasuguseid üleskutseid ja termin ise on natike tingimusteta väljaheitmisele meelitav (demoniseeriv kui ühte Andruse sõnastust kasutada). Juudase lõpp oli igatahes hirmus- kui ta just end üles ei poonud, läks ta lihtsalt lõhki, olgugi, et Jumala reetmine ei tohiks ju üldse nii eriti hull asi olla, kuidas sa absoluutsust ikka reeta saad. Aga ega ma ei ole asjaga väga kursis, küllap siis saab. (huvitav, kas pole olnud hereetikuid, kes oleksid väitnud, et tegu oli illusiooniga?)<br />
<br />
(kokkuvõttes ei puutu see Simmi-lugu üldse eriti siia, on üsna armetu ning kogu kahju suurt ulatust ja sügavust kipuvad halenaljakad pooltoonid paraku oluliselt vähendama; miks mul tema looga seoses üldse sellised mõtted pähe tulid, ega ei osakgi öelda.). <br />
<br />
Nagu eespool öeldud, loomariigist igati raske lahku lüüa. Lihtsam on loomariigi problemaatika alati inimesele taandada. Mitte selgitamise ja harimise mõttes nagu Turovski, vaid asjadele moraalse mõtte andmises. Meie (tahtsin alguses kirjutada inimeste kohta nende :-)) mõttetegevuse kohaselt. Kohitseme kasse (et nad ei kannataks), hävitame kurje kormorane (kes söövad kalad ära) ja hoiame hutude-tutside salaküttide sõrmed mägigorilladest eemal. Mis seals ikka, tugevama õigus ja eks ole ju mägigorillasid ikka hoopis lihtsam ja odavam kaitsta kah kui hutude-tutside kodusõda ohjeldada. Võimsad ja kenad loomad igatahes. Hoopis suuremad probleemid tulevad, kui üritatakse vastupidist. Inimtegevust taandada loomariigis kehtivale (mitte, et ma arvaksin, et nii ei saaks või ei tohiks mingil juhul teha). Kuna sinna on tavaliselt miskipärast sisse programmeeritud seisukoha võtmine elu andmise-võtmise küsimuses, pole kokkuleppimine kaugeltki lihtne. <br />
<br />
Kui räägime tõest (kui teadusfilosoofid välja jätta, tähendab see maakeeli enda tõe tutvustamist), sätime ju ikka kõigepealt paika oma tellingud- piiri või ruumi, millest väljaspool on tõde „absoluutne” st kehtib kõigi jaoks, keda antud konteksti haaratakse. Ja kui piire nihutada, mis toimub küll harva, aga siiski (haarame veel suuremat või kitsendame veidike, lisame või vähendame seoseid jne), võime saada natike teistsuguse „objektiivse“ tõe. Kuni jõuame ääremaile. <br />
Eks ole ju üks varjatud küsimus alati eksisteerinud ka kujul, kas on võimalik hoomamatut mingilgi määral hoomata ning selle uurimisel langetud tavaliselt keeleseksi võrkudesse. Et kas võrk võib iseendasse kinni jääda? Ühes topoloogiaraamatus oli pilt, kuidas toor (see on niisugune kujund, nagu rõngassai või ujumisrõngas) teise toori alla neelab. Praktiliselt võimatu, aga teoreetiliselt (topoloogia on võimas!) võimalik. Kõik, mis teoreetiliselt võimalik ette kujutada, pidi ka olemas olema, olgugi, et keegi kunagi seda näha ei saa. Nagu paljumõõtmelisi ruume ja üksteisest pidevalt kaugenevaid paralleelseid sirgeid. Kogu maailmagi ehk, nii otseses kui ka natike poeetilisemas mõttes. <br />
<br />
Igasuguse elu andmise-võtmise teemaga igatahes on keeruline värk. Jah, ma olen nõus, et siin ei saa appi võtta mingeid õiguslikke ega loodusteaduslikke või utilitaristlikke kriteeriumeid, aga paraku tunduvad kristlikud arusaamad sama kunstlikud. Sest ei me ette tea, kuidas meie siinsed otsused ja valikud niiväga üldse kusagile mõjumas on, olgu tegu siis surmanuhtluse, abordi või eutanaasiaga. Ega tea, ehk on hukatud mõrvar või katkestatud loode järgmisel ringil juba esimesel stardipositsioonil? Või mida peaks tal üldse olema pistmist möödunuga kui tõeline riik ei ole ju siinilmas? <br />
<br />
Kui just ei viitsi rääkida ainult sellest, kuidas peale hommikukohvi bussi peale joostes jogurt maitseb, on sellistes teemades tegelikult väga keeruline mööda astuda lõksudest. „Mina sidusin mind kinni,” kui lõksuseadja kohapealt vaadata. Sest kergesti võid sattuda olukorda, et kiitled jalutu ees saavutustega metsajooksu alal või siis tullakse töötule selgitama miskitest naudingutest vahukoorevannis. Nagu kelgumäel, kus ema oli toonud talverõõme maitsma oma vaimupuudega täisealise tütre, kes suutis seal ühe väikese lapse jalust maha sõita ja tolle ema käratas vaese õnnetuse põhjustaja (kes ju on nagu laps ja tahab ka kelgutada) ja tema ema peale: „Loll olete või!?” <br />
<br />
Eks niiviisi ole ka abordiasjandusega......<b>keeruline kirjutada, kui igal juhul kipub läbi kumama moralisti toon, mis paljusid otseselt riivab.</b> Ei tohiks siin vist väga moralist olla, isegi kui tahaks. Ning pole ju vist mõtet ka asjatundjate (loe: oraatorite)tsiteerijaid parafraseerida jne jne. Sest küsimuse asetamine ühelt või teiselt poolt lõhnab vägagi pingutuste a la „kas sina tahad olla loll,” või „kes meist tahab olla mõrvar?” järele, nende näidiskujudega samastumiseks kipub enesekriitilist meelt napiks jääma ning kahjuks puuduvad mul arusaadavalt ka kõige vahetumad kogemused, mistõttu kipun siin tahes tahtmata usaldama naisterahvaid. Iseenesest täitsa kahju, et naiste endi seisukohad hakkavad jääma meeskahurväe targutuste kõrval tahaplaanile. Ehk olekski õigem. <br />
<br />
Päris kindlasti on ühteviisi kõlbmatu siin äkki-sünnib-Beethoven või mingitele utilitaristlikele kriteeriumitele rõhumine. Ei rakendata neid niiviisi praktikas kunagi, ei tohikski. Sest süfiliitikust järeltulija on arusaadavalt armsam kui printsist onupoeg. Ja kui on otsustatud abordi kasuks, siis ei pidurda seda kindlasti mitte tulevase Beethoveni sünd. Ning nende puhul on see Beethoveni-jutt sihuke nöörist pajatamine....teate küll, kelle majas. Või siis üsna lääge manipuleerimiskatse. Ega ei ole siin vististi võimalik rakendada ka miskisugust krisatllpuhast kristlikku või mingit moraalivälist bioloogat, sest neid paraku ju ei eksisteeri. Kristlus ei ole kunagi minust arust pretendeerinud meetodile (ei mõelnud ise välja, Bultmanni usaldasin) ja teaduslikke metoodikaid ei saa kuidagimoodi rakendada väärtusküsimustes. Õigemini, võib-olla ka eksisteerib ja saab (kui mõni teadusfilosoof ikka tõsiselt katkestab), aga tasemel, kus toor neelab toori ning hoomatav ei ole seda teps mitte ning millega pole lõppude lõpuks taas mitte midagi peale hakata. <br />
<br />
Võib olla oleks kõige kindlam siinkohal rakendada veidi madalamat „kaitse abitumat, tugevam saab ise hakkama“ kriteeriumit. Holismiguru Wilberi variant oli jällegi, et alati tuleks eelistada ema tahet lootest suurema sügavuse ja ulatuse poolest (tal oli kohe sihuke kihiliste süsteemide teooria, mis arengu käigus järjest suuremaks ja sügavamaks läksid, eelmisi hõlmates). Aga sõna „abitum” saaks tõlgendada muidugi ka muud moodi. S<b>est minu arust võib inimene teinekord asjaolude kokkulangemisel ikka ülejõu käiva koorma kah saada.</b> Mis viga seda teoorias või kirjasõnas välistada kui tunnistajaid ju pole enam siitilmast võtta. <br />
Kusjuures- ränki ekseid ei saa välistada mitte kunagi, meie maises ilmas pöördumatuid, ja ükskõik kui selgeks mõeldud teooria (eeskätt moraali-) lööks kõikuma, kui valus osaleksid ise või sinu lähedased. See kuidas mingit teooriat praktikas kurjasti ja omakasupüüdlikult ära kasutada saab, on kahjuks kah välistamatu ning pole see veel kedagi seganud üldisemate põhimõtete üle mõtisklemast. <br />
<br />
Lahti tuleks lasta täpsustavast küsimusest, millal ja millest inimindiviid alguse saab. Ühisarusaam vajab selleski äkki hoopis uut algpõhja. Võib olla polekski loomadel seal niiväga vähetahtis koht. Sellist, mis ei laseks tegude kausaalset kontakti lõpmata pikaks venitada, ega teeks ka liigselt jõnkse sisse. Kui peale sündi kõiki inimkutsikaid alati piisavalt lakutaks, poleks vooglaid-maimets-kesiganes debattidel enam mingit vajadust. Ennegi on mõnes suures õpetuses või teoorias tähtsatena tunduvad probleemid äkki oma aktuaalsuse kaotanud.<br />
<br />
Kui juba jutuks läks, surmanuhtluse küsimus on kah ju ikka inimesele taandatud. Minu jaoks on näiteks küsimus, kas ikka mitmekordne mõrvar, vägistaja või piinaja on inimene? Miks me ikka ei tohiks rakendada täiesti teadlikult „ümbesulatusprintsiipi?“ Ilma mingite kasvatus-, hoiatus-, kättemaksu- ja muude tarbetute lisapõhjendusteta. Lihtsalt ja kiretult, kui soovite- kaitse tulevast ohvrit. Ilma vihkamise ja kättemaksuta. <br />
Ka kuldsed reeglid jm ei pruugi siin kehtida- lõin ju just konksu seina eeldusega, et korduvmõrvari puhul ei ole tegu inimesega. Ainus vähegi minu silmis arvestatav seisukoht võib olla, et see on tal kaasa sündinud. Aga siis võitleb inimene selle vastu (pagan seda teab, palju on meie hulgas neid, kellele on tapahimu kaasa sündinud?) ja kes ei suuda (sõltub ju keskkonnast, kus üles kasvama satud), sellel ongi see kandevõimest raskem koorem, mis ümbersulatusele viib. Ja veelkord meeldetuletuseks- moraalinormide piiride peal kõikuvate teooriate rakendamist välistab paljudel puhkudel ainult hirm sattuda ise (või mõni lähedane, see kehtib ka juhul kui keegi suudab end samastada kõigi elusolevustega) samasugusesse olukorda või siis astuda vastuollu fundamentaalseteks tunnetatud väärtustega. Aga kui surmanuhtluse pooldamine oleks ikkagi sellest hoolimata õigem, ilusam ja parem variant? Kannatuste vähendamine võib olla küll tapmise õigustuseks, jah võib ikka. Sest nagu korduvalt öeldud- kui õige moment mööda lastud, ei aita enam ussi- ega püssirohi. Ja minnakse reetmise teed. Kas inimese?<br />
<br />
Väitlustes selgub tõde. Mõnikord selgub väitlustes hoopis häälekam. Silme ees seisev Tõde võib hoopistükkis kaduda, kui kätt ikka väga pikalt välja ajada. Absoluutselt iga seisukohta ja oponenti on võimalik teha maatasa kui oskuslikult (vahel ka tahtmatult) tema lausete järjekorda muuta või mitmest erinevast kohast kokku miksida. Vott. <br />
<br />
Tegelikult olen juba ammu unustanud, millest täpselt kirjutada tahtsin. Lihtsalt hea meel, et õnnestus veidike pikemaks arvuti ette läbi murda.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-65224796520333102572008-12-23T13:44:00.002+02:002008-12-23T22:02:54.317+02:00Kassist plekk-katuselJõulu- ja aastalõputervituste eest siis.<br />
<br />
Nurgataha liivale kritseldamisel on omad võlud, ei saa salata. Mis tuul liivaga teeb, sellest kirjutatud tabavalt onupoeg Toomase Sekeldaja-blogis. Eriti soovitan sealt lugeda inimsuse ületamise lugu, aga selleks peab arhiivis sobrama ja siis loete ta muid jutte kah. Mis tuleks kasuks. <br />
<br />
Selleks aastaks on inimsuse ületamise katsed ehk siis omakorda ületatud ja saab asuda kapsaste kallale. Pole midagi paremat kui jõulude sujuv üleminek aastavahetuseks, mis tänavu ka ju seaduslikult võimalik, kui kalendrit vaadata. Eks igas rütmilises protsessis ole vaja vahel vabajooksu, isegi vabamõtlejaile ja –kuulajaile.<br />
<br />
Vabadusega üldse naljakad lood. Kui mitte lugeda vabaduseks seda, et inimene on võimeline omal alagatusel iseenda mõttetegevust ja sellest lähtuvat tegutsemist jälgima ja korrigeerima. Aga vabadust aru saamaks, kas see äkki ikka millegi koosmõju või suisa meelevald pole, õnneks me ei oma, nii et lepime sellega ja läheme etendusega ilusti edasi. Õnneliku uue aasta poole. <br />
<br />
Sekeldaja isa, minu onu siis, ütles kunagi väga tabavalt, et neti-haridus on nagu vihm mööda plekk-katust. Saab korraga külluslikult ja külge jääb väga vähe. Sama järelduseni siis jõudnud ka klaaspärlimängumeister Toomas Paul oma aastalõpuesseedes. Nojah. Vesi on märg ja suhkur magus, seda küll. Aga selleks, et seda märgata ja selgelt kokku võtta, peab olema silmi ja kõrvu ja teistega kommunikeerumisvahendeid kah. Igatahes kui raamatuvirn (mis arusaadavalt koosneb pidevalt pooleli raamatutest) öökapil juba kassi jalutuskäike segama hakkab, tuletan alati seda ütlust meelde. Sest eks käi see üldise söömahimu kohta kah. Nii et igati kohane. <br />
<br />
Kunagi leidis lihakombinaadi tootmisjuht üsna kibedalt, et ma olevat üks kuradi kass, kes kõnnib omapead. Lisaks ei saavat aru, millal tõsistest asjadest räägin ja millal mitte. Igastahes, olgugi teravusena mõeldud, kumas sealt ka kerget sportlikku tunnustust ning ma olen võtnud seda komplimendina. <br />
Sest ikka on hea meel, kui midagi sinus äramärkimist leiab, nagu ka meenutades oma kunagist klassijuhatajat ja matemaatikaõpetajat Ordlikku, kes lohutas alati klassi meesperet nende sõjaväeteenistusest vabastusega, sest „lollide kätte relva ei anta.“ <br />
<br />
Kass pole üldse paha võrdlus. Meeldiks ehk isegi Masingule inimsuse ületamise kõrvale. Puhkuseks. Lakub oma haavu ise ja läheb uut jäljerida ajama. Ja joob lillevaasist või lombist, mitte talle totalitaarse korra poolt ette nähtud veekausist. Järgib mingeid filistrile arusaamatuid värelusi ja võtab pealtnäha igasugusest mõtestatusest vabu kursse. Vabadus ongi äkki igasuguse mõtestatuse puudumise äratundmine. Mis ei ole üldse mitte kaos ega anarhia. Aga see läheks jälle mingite mõistete kokkuleppimisele, lahkamisele ning nõuaks jutu juurde näomoonutuste tegemist ja kätega vehkimist. <br />
Üks keelemees T. Help ongi kirjutanud igavesti tabavalt „võbelevast keelest.“ Mis see maailmgi muud kui üks suur võbelus. Aga selle kirjeldamine ja sidustamine jääb üksikutest virvendustest hoolimata vist tuleviku kassidele. Kui nad piisavalt jalgu sättida oskavad, et visatud kivid vastu pead ei tuleks või haaravate lõugade vahele ei satuks. Poksijagi ei tõrju vastase lööke mitte ainult kätega (nagu kipuvad arvavat nii mõnedki kaunite võitluskunstide valdajad), vaid leevendab neid oma liikumisega. <br />
<br />
Ilus ütlus oli samuraidel (ja-jaa, ma tean, et hiliste rahvusromantikute juurdekirjutus, aga ikka ilus): kui sulle on osaks saamas õnn, kas on mõtet siis niiväga kiirustada?<br />
<br />
Jõulu- ja uusaastasoovid said siia sisse kirjutatud ehk. Sama kõigile ja mulle endale kah.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-70894127449445545662008-10-06T23:30:00.000+03:002008-10-06T23:44:55.264+03:00VõitluspiduPühendatud siis kodulinnas Rakveres algavale Sumo-MM-le <br />
<br />
Inimest on kogu tema eksistentsi jooksul saatnud alati võitlus. Võitlus loodusjõudude, metsloomade, haiguste ja liigikaaslastega. Ajendiks võis olla jahisaak, põllumaa, hirm harjumatu seisundi või valu ees, aga ka erinevad tõekspidamised ja arusaamad. Ürgajal kasutas inimene lisaks kivile, nuiale ja vibule ka omi loomulikke ründe- ja kaitsevahendeid. Käsi ja jalgu. Küüsi ja hambaid. Võitlusega kaasnesid arusaadavalt põgenemine, kannatused, aukartus, rõõm ja surm. Algselt oli jahipidamine ja elupaiga kaitsmine seaotud kindlasti näljatunde ja instinktidega nagu loomadel. <br />
<br />
Aja jooksul tekkis arusaam, et võidelda võib ka mängides. Paljudes religioonideski on näiteks oluline osa võitlusaspektil. Sõjatantsud ümber lõkke ja sõjakad loodusekummardamise rituaalid, mille rudimente on näha siiani näiteks karatestiilide kataharjutustes või capoeiras. <br />
Rituaalid ja tavad on tänase päevani paljuski võitlusest läbi põimitud (või vastupidi, see tähendab, võitlus sisaldab palju rituaale). Näiteks Indias traditsionaalsetes võitluskunstides on palju sarnasust rahvuslike tantsudega, mõlemaid õpetatakse tihti samades koolides Võitluse kujutamine ja läbielamine läbi rituaalide oli mingil ajal aluseks õigele maailmatunnetusele või eluviisile. Alateadlikult kultiveeriti ja austati kahevõitlustega inimese vaprust ja sarnasust loodusstiihiatega või loovate jõududega. <br />
<br />
Esimesed teadaolevad andmed rusikavõitlusest kui rituaalsest mängust?spordist? pärinevad Aafrikast, ajajärgust umbes 6000 tagasi. Tollal oli inimvõitlus primitiivne: väledad põlisasukad üritasid karata üksteisele otsa ja siis kätega vemmeldada. Võitlus sarnanes kiskjate rünnaksööstudega. Nii võiks saavutada edu ka tänapäeval tänavakaklustes. Pärimuste järgi käisid ka jumalad maa peal võitlemas- kas siis omavahel või mingite koletistega. Võit kahevõitluses andis võitjale alati vaprama tiitli.Täpselt pole teada, aga võib arvata, et eksisteerisid ka primitiivsed reeglid ja keelud, et julguse ja jõuproovid ei muutuks tapatalguteks. Tollases Etioopias maadlesid tollal nii mehed, naised kui ka lapsed. Naaberküladesse saadeti saadikuid alati koos käsitsivõitlejatega, kes pidid demonstreerima kohtumistel oma osavust ja jõudu.<br />
Sarnaseid andmeid on leitud ka Mesopotaamiast, vist sumerite poolt ehitatud Uruki linnriigi varemetest. Sealsete templijäänuste seintel on tahvleid selgelt äratuntavate maadlus- ja poksistseenidega. Templites toimusid tseremooniad parema viljasaagi nimel ning eelpoolnimetatud kehalised harrastused olid ilmselt selliste riituste osaks. <br />
Ka Vana-Egiptuse kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambrites on reljeefe, kus on kujutatud tänapäeva maadluses ja poksis kasutatavatele tehnikatele sarnaseid lööke ja heiteid. Üsna tõenäoline, et egiptlased ei sidunud tollal võitluskunste mitte sõjapidamisega, vaid just müsteeriumitega. Lisaks maadlusele ja poksile on teada ka papüüruskeppidega võitlemine. Kindlasti pidi olema välditud vastase vigastamine ja armide tekitamine, sest egiptlastele oli omane soov peale surma uude ellu astuda võimalikult täiusliku kehaga. <br />
<br />
Müütides tapetakse koletisi. Võõras ja harjumatu on ikka kole. Koledata elajate ja vaenlaste hävitamist müütides ja kauges ajaloos sümboliseerisisd ja kordasid pööripäevadel ja kohalikel pidustustel võitlusmängud. Iga kord hävitati sellega nö kurjad jõud. Päikesejumala Re ja kurja mao (lohe) võitlusena vaadeldi näiteks Vanas-Egiptuses ju ka öö ja päeva vaheldumist.<br />
Üks ilmekaim on müüt Minotaurose tapmisest Theseuse poolt umbes 3000 aasta tagasi. Legendi järgi olevat Theseus pärast pikka labürindis ekslemist magava koletise üllatusrünnakuga rusikatega surnuks tagunud (teistel andmetel küll kasutanud mõõka või sõjanuia). Sõnad labürint, koletis ja ekslemine annavad jälle tööd tekstitõlgendajatele ning siin jääb see teema hetkel vahele.<br />
Sarnane legend Hiinas räägib müütilisest Kollasest Keisrist, kes võitis sarvedega koletise (kirjelduse järgi sarnane Minotaurosega) kahevõitluses umbes 4000 aastat tagasi. Sellest tekkis hiljem võitlusmäng chiao-ti (go-ti), kus talupojad panid pähe sarvedega kiivrid ja püüdsid üksteist nendega sorkida. Arusaadavalt esines tolleaegsetes mängudes ka hukkunuid. Nagu teame, on sarvedega loomad (koletised) on üldse mütoloogiates kesksel kohal. <br />
Kreetal jälle inspireeris Minotaurose tapmise lugu hilisemaid nn “härjahüppeid,” mis kujutas tantsu ja põiklemist areenile lastud härja eest. Corrida eelkäija siis, aga ilma relvadeta (küllap tehti pärast härjale ikka ots peale). Sellised akrobaatilised jõu- ja ilunumbrid nõudsid lisaks julgusele ka süstemaatilisi treeninguid. Härjahüpetega koos peeti maadlus- ja poksimatše pealtvaatajate ees, mis tähendab, et mitmed sajad aastad enne esimesi antiikseid olümpiamänge harjutasid Egeuse mere saarte noorukid käsitsivõitlust ning oletada võib ka väljakujunenud võtetearsenali olemasolu treeningutel. XX sajandil püüdis iidset traditsiooni võitlusega siduda korea päritoluga Masutatsu Oyama, kes 1950-ndatel aastatel, tutvustades USA-s omaloodud Kyokushinkai- karatestiili, võitles demonstratsioonesinemistel paljakäsi härgade vastu, murdes neil sarvi ja ribisid. Selline võitlus keelustati varsti, mingeid erilisi filmikaadreid sellest säilinud pole, Oyama aga jäädvustas oma nime alatiseks võitluskunstide ajalukku.<br />
<br />
Indias võtsid sõjalistest mängudest osa teinekord sajad inimesed, kellest osad olid ainult tantsijad, teised üritasid näiteks vibudest nürisid nooli lastes vastaste jalgu tabada. Võitlusmäng sümboliseeris „Mahabharatast“ tuntut Pandavate ja Kauravate vahelist lahingut. Või siis jumalate möllu maailma tekkimisel ja hoidmisel.<br />
<br />
Tänapäeval vähekäsitletud asjaolu, et maailma ja olemise kujutamisel on alati olnud tähis koht paljunemisel. On põhjust arvata, et paljude algkultuuride (näiteks Kreeta kultuuris, Indias või etruskide juures) sõjatantsude ja võitlustreeningute läbiviimisel ei olnud sugugi viimasel kohal loomisakti või suguühte kujutamine. <br />
Samuti on võitlus oluline nii loomade kui ka inimeste seas vastassoo tähelepanu äratamiseks ja vapruse tõestamiseks. Indias ja Okeaanias anti mõrsjaid rusikavõitluse võitjatele (legend jutustab, et ka Gautama Siddhartha oli enne oma budapõlve niiviisi tüdruku pärat võidelnud). Eepostes ja saagades on pidevatest lahingutest, kahevõitlustest ja tapmistest jutustamine mitte niivõrd tolleaegse olustiku, vaid rohkem kangelaste vapruse kirjeldamiseks.<br />
<br />
Edasi räägimegi siis ainult kahevõitlusest. Tavaliselt mõeldakse võitluskunstidest rääkimisel idamaid. Sumo, karate ning Jaapani mõõgavõitlus kendo on meie silmis võitluskunstid, klassikaline maadlus, poks ja sportlik vehklemine mitte. Miks? <br />
<br />
Eelkõige tahame me ju, et mõistes sisalduks ka sõna kunst. Seega, rääkides ühest või teisest võitluskunstist, räägime alati ka mingist komponendist, mis ei ole otseselt mõõdetav võitlusväljal ega spordiväljakul, küll aga on olnud inimestele nimetatud kultuuris igiomane nagu iseloomulik mõtteviis, värsimõõt või teatud uskumused. Võitluskunstides on siis väljenduslik külg, puhtpraktiline sisu ja kõrgemate jõudude austamine olnud läbipõimunud ja üksteisest eraldamatud. Ainuüksi oma keha eest hoolitsemine, kindlate reeglitega mõõduvõtmine ja selle propageerimine on pärit hilisest ajast (mitte, et seda poleks ammu eksisteerinud, vaid siis olid tähtsamad teised aspektid; seda nn sporti tehti hoopis „kõrgemate“ eesmärkide nimel). Praktiliselt võimatu on mõne vana võitluskunsti puhul eristada filosoofia, religiooni ja füüsilise treeningu omavahelisi piire ning punkti, kus vaenlase praktilise hävitamise oskus muutus pöördumiseks kõrgemate jõudude poole või (hiljem) enesekasvatuse mooduseks. Näiteks Hiinas moodustas võitlusfilosoofia koos -oskuse ja meditsiiniga ühtse üksteisest eraldamatu terviku kuni suhteliselt hilise ajani. Sõnades ka tänapäeval (praktikas kahjuks ei tea, aga kahtlen suuresti). Seetõttu näivad ka paljud idast kopeeritud harjutusmetoodikad juhuslikele pealtvaatajaile üsna veidrad. Aga seda vägevamad <br />
Kui nüüd ikka edasi küsida miks?, siis jääb vastus õhku. Äkki on võitlus inimese ohverdamismentaliteedi edasiarendus? Sellele vastupunnimine? Aga see jutt siia praegu ei mahu.<br />
<br />
Kunsti võiks loomulikult mõista ka teisiti, nagu Aristoteles, oskust või kõrget taset mingil alal. Näiteks kokakunsti valdab see, kes oskab hästi süüa teha. Võitluskunsti võiks siis defineerida kui oskust hästi võidelda. Sellise nurga alt vaadatuna mõnedki siin kirjapandud mõtted ei kehti. Eks ole sealsamas Hiinaski kunstiks peetud eelkõige praktilist oskust kõrgel tasandil. Samuti võib kunsti kui ainult praktilist oskust mõistja väita, et paljud (kui mitte enamus) Idast sisseimporditud võitluskunstid praktilise võitluse seisukohalt ei toimi. Selles on suur tõetera (olgugi, et paljud müstik-treenerid seda eitada püüavad). Lüüa mõisted kunst ja võitlus lihtsalt lahku. Rääkimata muudest seostest. Mida ka edukalt tehtud ja tehakse edaspidigi. Tulemuseks võistlussport ehk siis füüsiline areng ja üksteisega mõõduvõtmine ilma sakraalse või filosoofilise tagapõhja ning vaenlase hävitamise vajaduseta.<br />
<br />
Sõjakunste on püütud poeetiliselt (aga mitte ainult) seostada ka võitlusega iseenda pahede vastu. Seegi võib olla üks mõistmise variant, et tegelik võitlus ongi see (ilma füüsiseta) ning kõik (maadlus)mati- ja (poksi)ringimängud on lihtsalt selle igatsus, peegeldus, avaldus jne inimese reaalses igapäevaelus. <br />
Ja lõppeks võib vaadelda kunsti sissetoomist võitlusse lihtsalt inimese häbi ja püüdu tapmist-tagaajamist iseenda silmis natukenegi ilustada. See on kindlasti kõige lihtsam teooria. Aga mina siin Occami habemenuga küll kasutada ei söandaks.<br />
Ühesõnaga, vältigem nüüd liigset hermiootikat (hermeneutika+semiootika) ning pöördume sumo juurde tagasi.<br />
<br />
Tavaliselt on võitluskunstide ajalugu tihedalt täis legende, kangelasi ja õpetlikke mõistukõnesid. Sumo ei erine selles mõttes üldse. (Viimane legendilennutaja, keda juhtusin kuulma oli Eesti sumo (kusjuures Eesti judo kah) grand-old-man Riho Rannikmaa, kes väitis ajalooliselt olevat sumo allikaks Kreeka pankraationi. Hõbelennartlikud kukerpallid nüüd päris alati ka kohased pole).<br />
<br />
Esimesed hieroglüüfid Jaapani müütiliste võitluste kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.m.a, kus kujutati kamisid (Jaapani hingestatud vaimolendid) võitlemas Jaapani saarte pärast. Reaalset sumoga sarnanevat võitlust kirjeldavad andmed on aastast 230 (teistel andmetel aastast 23, kolmandatel 230 e.m.a), kus üks suur meister Nomino Sukune murdis ribid ja vaagna teisel meistril Tajima-no Kehayal. Trampis vastase surnuks, niiöelda. Tegelikult on see lugu pärit hoopis VIII sajandist, kus kirjeldatakse eelpool toodud daatumil toimunud kahevõitlust. Sellega lõpeb ka see väike paus, kus jaapanlased (nagu ka Euroopas) ilmselt kõhklesid, kuidas selliseid vaprusilminguid paremini Taeva ja tulevate põlvede suhtes ära kasutada ning kirjeldada . Igatahes alates VIII sajandist toimusid iga-aastased sumoturniirid juba õukonna soosingul ja langesid kokku põllutööde lõpetamise pühaga. Alates Heiani ajastust vallutas distsipliin ka madalamad ühiskonnakihid. Kuna tegu oli ikka keiserlike pidustustega, siis saadeti enne turniiri imperaatori kaardiväe seast saadikud igasse provintsi, et selgitada välja kõlblikud kandidaadid turniirile. Turniirid toimusid liivaväljakul, puudusid kindlad reeglid, seetõttu olid rasked traumad tavalised. Lisaks heidetele lubati käe- ja jalalööke igasse keha piirkonda. Turniiri kaunistasid rikkalikud rituaalsed toimingud, õigemini- kogu turniir oligi üks rituaalne toiming. Kõvematele meestele jagati ka tiitleid ning tõsteti isegi samurai (aadliku) seisusse.<br />
Peale XII sajandi suurt kodusõda Taira ja Minamoto klanni vahel jäid sumoturniirid tahaplaanile ja toimusid suurte vaheaegadega (vahe võis venida kuni paarkümne aastani). Sumo lisati ka samuraide ettevalmistusse. Keelama hakati lööke. Sumo hakkas kaotama oma rituaalset iseloomu ja mutuma samuraide praktiliseks oskuseks, võtete õppimise eesmärgiks sai nende kasutamine reaalses võitluses. XV sajandit alates hakkas Jaapanis tekkima igasugu uusi võitlusviise nagu seeni. (vot siin kusagil on koht, kus võib hakata rääkima jaapani võitluskunstide erinäolisusest muu maailmaga võrreldes). Enamuses olid need muidugi mõõgakoolid, käsitsivõitlus oli lihtsalt relvastatud võitluse vähetähtis (olgugi möödapääsmatu) lisa. <br />
Tollest ajast alates hakati maadlema ringis, eesmärgiks sai vastase väljaheitmine (sest nii oli kõige lihtsam). Saabus sumomaadlejate kuldne ajajärk, ala sai kabukiteatri kõrval linnarahva armastatuimaks vaatemänguks. XVII sajandil hakkasid sumoturniirid kaunistama kõiki suursündmusi: paleede ja kloostrite sisseõnnistamist, kalendripühi, suurfeodaalide juubeleid, uute sildade avamist jne. XVIII sajandil alustati taas ülejaapaniliste tšempionaatidega. Kujunes välja võtetearsenal, koostati võitlusreeglid ja –määrused, mis väikeste muudatustega on säilinud seniajani. Loodi ka järkude süsteem ning tehti edetabeleid. Võib öelda, et me näeme tänapäeva sumomatši ajal (mõningate mööndustega muidugi) XVII sajandi Jaapanit. <br />
Sumoring kujutab endast stiliseeritud šinto templit- lava, mille keskel on mahaasetatud köiega piiratud ring ning pea kohal katus. Jaapani muistne loodususk šinto rõhutas maailma elavust ja hingestatust, kõikidel asjadel oli oma vaim (kami). Inimese tegevus ja areng kulges kooskõlas loodusrütmidele ja –seadustele, mingil määral võiks paralleeli vedada Hiina tao`ga ja loodususunditega. Köiega piirati Jaapanis keskajal šinto pühamuid, eraldati püha paik tavamaailmast. Ja arusaadavalt ei võinud (ja ei või tänapäevani) sumoringi pääseda naised, sest siis on teotus, rüvetamine, kaos ja häving. Sumoring tueb uuesti üles ehitada (iga võistluse jaoks ehitatakse muidu kah savist uus lava), sisse pühitseda, lava alla riisi ja toiduaineid matta, igati kamisid lepitada. <br />
Enne kui kaks meest saavad muskusveiste kokkujooksu alustada toimub veel palju rituaale: pasunahääli, liikumisvormr vibuga ja ilma (vibu on Jaapani zen-sümboolikas tähtsal kohal), pahade vaimude peletamist jalatrampimise ja soolaheitmisega, kus rituaali läbiviijat sumotori´t võib vaadelda kui müütilist vägilast ja võitmatut kangelast ning mängitakse maailma võitmise lugu.<br />
<br />
Lõpuks on kogu sissejuhatav kirevus möödas. Jäävad ainult kaks meest. Mehemürakad laskuvad alla ja jõllitavad teineteist. Jõllitamine tähendab agressiivsust, teise hävitamist, alandamist, omamist. (Seetõttu pole ilus suures osas maailmas ka näiteks kaasvestlejale kogu aeg silma vahtida). XVII sajandi rõivaid kandva vanamehest kohtuniku (ega noor ullike saa sellistel võistlustel kohtunik olla) läbilõikaate innustushüüete saatel tormatakse lõpuks nagu piisonid teineteisele vastu. Kaotajaks jääb see, kes laseb ennast ringist välja tõugata; samuti see, kes puudutab maad ükskõik millise kehaosaga välja arvatud jalatallad. Keelatud on käe- ja jalalöögid, rünnakud kõrri või kubemesse, vastase lämmatamine ja juustest kiskumine. Mitte väga ammu oli ka see täiesti OK. Sumomaadlus nõuab ühelt poolt väga püsivat asendit, teisalt aga suurt liikuvust ja kiiret reaktsiooni. Kuna puuduvad kaalukategooriad, on sumomaadlejad kogukad, sest hoolimata tehnika osatähtsususest on põhirõhk jõul ja kehamassil. 150-160 kg on sumomaadleja puhul tavaline, harvad pole ka üle 200 kg kaaluvad gigandid. Hämmastav aga on selliste kogude liikuvus ja painduvus. <br />
Kõrgeimasse sumoliigasse (makuuchi) kuuluvad kõrgemate järkude maadlejad. Aastas on kuus(?) suurturniiri, mis kestavad paari nädala ringis. Kõrgeim tiitel on yokozuna. Esimest korda kasutati seda nimetust üle 300 aasta tagasi, tiitli vääriliseks on selle aja jooksul tunnistatud umbes seitsmekümmend sumomaadlejat. Yokozuna tiitel on eluaegne, Jaapanis on selle nimetuse kandja suure au sees. Kui varasemal ajal polnud Jaapanis mõeldav mõne välismaise päritoluga mehe osalemine tippliigades (absoluutne pühaduseteotus), siis tänaseks on esimesed “võõrast verd” mehed pälvinud isegi yokozuna tiitli, nagu Havai päritoluga Akebono ja Asashoryu Mongooliast. Eega meie Barutogi seal mingi papist poiss ole, aga yokozuna tiitlini tal muidugi asja pole. <br />
Kui räägime Jaapani sumost, siis peame vaatlema neid „võõramaalasi“ üldse kui jaapanlasi. Sumoturniiril sini-must-valgega lehvitamine ja „Eesti!“ karjumine oleks igatahes täiesti kohatu. Nagu öeldud, makuuchi liigasse kuulub tänapäeval küll palju eurooplasi ja teisi mitte-Jaapani päritoluga võitlejaid, aga jaapanlase silmis on nad ikka ja ainult osakesed Jaapanist, mitte külalised muust maailmast. (vahemärkuseks- kui keegi tahab kirjutada uurimistööd „Immigratsiooniga toimetulekust“, peaks ta vist Jaapanit külastama)<br />
Sumokoolidesse vastuvõtmisest ja sealsetest karmidest (et mitte öelda jõhkratest) treeningutest ning elutingimustest on tänu Barutole ka meil palju kirjutatud. Väga rangelt järgitakse hierarhiat. Kaebused ahistamise, kiusamise või alandamise kohta mõjuksid sealset konteksti arvestades naeruväärselt. Eritreeningute ja nuumamise tagajärjel paisuvad mehed nagu saiad. Aga eks sealgi toimi nii-öelda looduslik valik.<br />
Pärast maadlusest loobumist on võitlejate seas esinenud ka kaalu mahavõtmist eridieedi abil. 70-80 kg kaotus on sellisel juhul tavaline. <br />
Mõned ekssumokad on proovinud jõudu ka Jaapani showmaadluses ja sportlikus vabavõitluses (MMA). Ka see näitab igasuguste „kõrgemate dimensioonide“ kadumist. Kuidas suhtuvad keskmised jaapanlased sellesse, et nende endisest sumomehest pooljumalus MMA-s esimeses matšis nokki lüüakse (ja seda endiste sumokatega seal tavaliselt juhtub), ei oska arvata. MMA on Jaapanis igatahes väga populaarne.<br />
<br />
Minule isiklikult see sumo-MM eriti korda ei lähe. Pole valge mehe ja naiste sumost kunagi suurt midagi pidanud. Võitlusspordina vaadata ei meeldi ja Jaapani kultuuri tundmisele eriti kaasa ei aita. Teine tera oleks seda Jaapanis näha ning kohalike asjameeste suust kommentaare kuulda.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-36528283172338675022008-09-19T15:34:00.000+03:002008-09-19T15:50:30.705+03:00Omad liistudSeptember juba lõppemas, aga koolist polegi veel kirjutatud. Endal ühed lapsed just kooli astunud, üks jätkamas ja üks lõpetanud (ning ka jätkamas, aga juba täiskasvanuna vanurite hulgas st ülikoolis:-)). <br />
<br />
<br />
Kõigepealt peaks ikka õnne soovima. Et õpetajatel jätkuks jaksu mütata, millega nad on kas oma suurest huvist või lihtsalt asjaolude kokkulangemie tõttu tegelema sattunud. Lastele sooviksin kooli kõrvale kodu või vähemalt paika, mis oleks natukenegi nagu kodu. Kõige muuga saadakse ehk ikka hakkama. Vältida vasikavaimustust ja laussallimatust, seda kah, aga see ei puuduta lapsi. Nende puhul võib vasikavaimustus olla täiesti normaalne ja aktsepteeritav. <br />
<br />
Seda, kas pärast kaheksat kukkumist üheksa korda tõusta jaksatakse, me praegu ei tea. Aga küllap ikka. Ning vaevalt seda ka tarvis läheb.<br />
<br />
On teemasid, millest saab kirjutada ainult päevikus. Sest iga arvamusavaldus võib olla asja sees olijatele nagu punane rätik (parem variant) või lõuahaak (natuke hullem) või pangetäis solki (solvav ja ebaõiglane ühekorraga). Need on kõik teemad, kus tegeletakse sotsiaalasjandusega- tervishoid näituseks. Eks haridusteemad lähe teinekord kah natike sinnakanti. <br />
<br />
Klaaskonkse ja juurdunud arusaamu on haridusalas ju palju. Lammutamist ja juurimist kah. Eks tuleta Naelale kõik ligiastujad ikka haamrit meelde. <br />
<br />
On juurdunud arusaamu, mida minu arust peaks natike korrigeerima. Käibetõdesid, mis juba ajast ja arust või ilusaid kattevarje hallitusseentele. Enne kui neid papagoina järele korrata või kuulekalt järgmistesse põlvedesse edasi tassida võiks natike järele mõelda. Näiteks (lihtsalt läbisegi):<br />
<br />
1. Kõigil inimestel on kokkuvõttes sarnane arengutee ja kõikide väärtushinnangud, maailmatunnetus ning mõtteviisid on üsna sarnased üle kogu maailma.<br />
<br />
2. Sarnaste tingimuste loomine tagab võrdsed võimalused<br />
<br />
3. Eliit-, era-, riigi-, katoliiklik või misiganes -kool on juba iseenesest halb või hea, hoolimata konkreetsest sisust<br />
<br />
4. Intellektuaalselt andekas laps on oma arengus teistest ees isegi siis, kui ta on sotsiaalselt ebaküps<br />
<br />
5. Leebus on alati eelduseks mõistmisele ja see ei saa kunagi olla teiste suhtes pealetükkiv või lämmatav (õpetussõnana võiks see kõlada- „armasta nii, et must maa järel“) <br />
<br />
6. Sirgetes ridades istumine tagab koolis "töise õhkkonna" ja väldib korralagedust <br />
<br />
7. Lahenduste leidmise kiirus ja tarkus on sünonüümid („Sul on nii palju probleeme lahendada ja palju tööd ja alati kiire- aga ütle mulle, millal sa siis mõtled?“)<br />
<br />
8. On inimesi, kelle maailmavaade, teadmised, vaatlusoskus või kogemused võimaldavad olla koolitajad või nõustajad absoluutselt igas lapsi (miks mitte ka täiskasvanuid) puudutavas olukorras. Arstil on alati arsti nägu ees, ka sõprade keskel, nagu mu tütar ükskord avastas. (Siia sobivad loomulikult ka muude elukutsete esindajad). Õpetaja? <br />
<br />
9. Kõik lastega tegelejad mõistavad ja/või armastavad lapsi. (Tundub kuradi raske mõista, et maagilised sõnad <em>pedagoog, arst, riigimees, preester, teadlane</em> võimisiganes ei tee iseenenest kedagi paremaks, õiglasemaks või teinekord isegi targemaks)<br />
<br />
10. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Metasõnumina: ära topi oma nina teiste asjadesse. Ringkaitse moto: „Asju saab õigesti hinnata ainult seestpoolt.“<br />
<br />
11. Õppekavad peaksid olema hästi põhjalikud ja kõik õppeained on vajalikud <br />
<br />
12. Ühes ja samas peres või keskkonnas kasvavad lapsed on alati sarnaste väärtushinnangute ja maailmavaatega<br />
<br />
13. Keegi ju ometi ei arva, et kool peaks arendama ainult lapse läbilöögivõimet edasises elus.<br />
<br />
14. Mida rohkem õppematerjale, seda rohkem tarkust. (Tänapäeval püüame teha asja võimalikult lihtsaks ja mugavaks, aga ainult selle nimel, et võimalikult palju tarkust pähe mahuks. Ühesõnaga, suhkrustame ja värvime toidu kirevaks, et lapsel oleks tahtmist võimalikult palju sisse ahmida- ükskõik millist rämpsu. Ka hariduse ühekülgsusest ja kärsitusest tekib vaimne alatoitumis- või rasvumisoht. Liigrasvunud mõttekäigud hakkavad domineerima ka täiskasvanuks saades)<br />
<br />
15. Hea koolitaja, nõustaja või spetsialist on alati parem kui ükskõik milline omal käel tuhnimine. (Kardan miskipärast, et siia kirjutaksid vist paljud alla- kahjuks).<br />
<br />
16. Korralikku koormusega võimlemistundi pole võimalik läbi viia ilma elementaarse inventarita<br />
<br />
17. Enamuses koolides õpivad lapsed huvist, mitte pragmaatilisest vajadusest. <br />
<br />
18. Lapsevanemad oskavad lahendada kooliülesandeid (noh, proovige näiteks gümnaasiumi omi, kui ei sobi, siis näiteks viienda klassi omi) <br />
<br />
19. Vastuväide: lapsevanemad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi <br />
<br />
20. Õpetajad oskavad lahendada kooliülesandeid ka teistes õppeainetes <br />
<br />
21. Vastuväide: õpetajad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi <br />
<br />
22. Mõistva suhtumisega ei saa mitte kunagi käia kaasa füüsiline karistus. Sama aksioom ka vastupidi: mida armsam laps, seda valusam vits <br />
<br />
23. Laulu-, joonistus- jm sarnane oskus ei ole üldjuhul eriti arendatav (noh, kui elevant kõrva peal, siis kogu eluks) <br />
<br />
24. Inimene peab juba maast madalast tundma oma tugevaid külgi ja tegelema põhiliselt ainult nende arendamisega <br />
<br />
25. Euroopas on religioon ja kristlus sünonüümid. Enamuses osas maailmast tähendab religioossus seost kristluse või islamiga <br />
<br />
26. Hoobile saab vastata kahte moodi: kas keerata ette teine põsk või vastata hoobiga (või veel parem mitmega). Valida on ainult nende kahe variandi vahel. <br />
<br />
27. Lapse psühholoogi või nõustaja juurde saatmine on alati asjale kasuks ja ei tähenda lapsevanema või õpetaja soovi "asja kaelast ära saada" <br />
<br />
28. Lastepsühholoogid ja nõustajad saavad suurepäraselt hakkama oma lastega ning omavad toimivaid "nippe" igasuguseks olukorraks<br />
<br />
29. Koolivägivald on laste omavaheline asi.<br />
<br />
30. Haridust ei saa kellelegi anda, ikka ainult omandada. (sofismi pole kunagi eriti sügavmõtteliseks peetud)<br />
<br />
31. Alati tuleb mingi asja mahategemisel, peatamisel või likvideerimisel pakkuda midagi asemele<br />
<br />
Võib olla püüan edaspidi mõnda rohkem lahti kirjutada. Kui aega ja viitsimist on. Näiteks- kuidas lahendavad täiskasvanud inimesed kooliülesandeid. Või sellest kingsepast. Või tugevad vs nõrgad küljed. Enne kui ükskord päris ära ununeb võiks kirjutada ka poolwaldorfkoolist kõrvaltvaataja (või osalise osaleja) pilgu läbi. <br />
<br />
Huvitav, kui küsida lastevanematelt: kui koole poleks, mis jääks lastel saamata? Mida vastataks? <br />
<br />
Kõige paremaks sooviks koolilastele-onudele-tädidele oleks võib-olla hoopis pulmahüüe- <strong>kibe!</strong> Et kibestumist vähem oleks. Keskteed ilupugemise ja muskusveiste peadpidi kokkujooksu vahel. Ja kadunud judokorüfee Lutsari sõnad: maadlusmatt igasse kooli. Kõike muud on ju soovitud juba sadu ja sadu kordi.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-57708060772982699362008-08-26T15:40:00.000+03:002008-08-26T15:57:55.136+03:00Klaasist konksLäbipaistvas laes<br />Kivist mõtteid rippumas<br />Klaaskonksu otsas<br /><br /><br />On üks vana tuntud asi, millest peaks väitlustes hoiduma. Peen vanavälismaa nimetuski- <em>argumentum ad hominem</em>. Maakeelne ümberpanek peaks kõlama- <em>ära ründa kunagi meest, vaid tema lolli juttu</em>. Kerge öelda. Teine vanasõna ju- <em>narri meest, aga mitte tema mütsi</em>. Oh jah, müts selle vanasõna kontekstis peaks küll vist midagi muud tähendama, aga kõlama kipub ikka nii- põruta mehele, mitte ajutistele rekvisiitidele ja aksessuaaridele. Keeleservaga; kui see ei aita, siis käeseljaga kah. Piiritõmbamisega läheb siin muidugi keerukaks. Et kus lõpeb väitlus ja algab ärapanemine. Kas ikka müts kui <em>pea</em>kate või lihtsalt sassis juuksepahmak kui lohakuse näide. No on ju väga raske ära tabada, kas sõnad „tegelikult on asi nii...., ....see on loll jutt....., .....kui ei tea, ära räägi....., .....ma armastan argumenteeritult vaielda.....(see viimane on kõige parem kild :-)),“ on ajendatud suurest tõemeelest, eelkõige iseenda veenmisest või lihtsalt paralleelitõmbamisest vastasistuja suust kunagi pagan-teab-mille kohta kukkunud ebakohaste sõnadega. Armasta ligimest ja vihka temas kurjust- jajah, otse loomulikult. Aga siis ikka nats üle piiri kah- kaitseme rahu, aga parem ikka sõjaga. Salli kõike, ainult mitte sallimatust. Täielik keeleseks, ...eee....tahtsin öelda, et keelemäng. Salli kohe täitsa sallimatult. Äkki peaks valgusallikaga sisenemisel ikka veidi mõtlema, kas astud vangikongi või hoopis nahkhiirte kolooniasse? Vihkamine ju vist liiga pretensioonikas sõna. Võitlus ehk oleks parem. Või veelgi parem- pusimine. Pusime vihata ja armastada. Pusime põleda ja võidelda. Nagu unes pusime joosta.<br /><br />Kui tegutseda, kirjutada, mõtelda rõhutatult läbi enda emotsioonide või kogemuste, ei saagi ju väitluses olla muid argumente kui need, mis suunatud otse isiku pihta. Kuidas rääkida kolmnurgast kui näha ainult üks külg ehk sirglõik? Meelde jääb ju ikka eelkõige isik ise, mida siis saab edukalt tema poolt edastatud sõnumiga samastada. Sest olles ju harjunud nägema kolmnurka (neli-, kümme-, igavestipaljuhulknurka), laiendame nähtut kõigile sarnastele kujunditele; ka neile, millel mõni külg puudu. Sama ka teistpidi- tihti samastataksegi end oma sõnumi või miski muu objektiga (näiteks koolijuhataja end oma kooliga, kunstnik oma taiesega võimisiganes) ja ükskõik kui argumenteeritud arutelu selle objekti ümber võetakse eelkõige isikuvastase rünnakuna. Mida ta tegelikult ju ka on. <strong>Kes, mida ja kuidas- kes neid suudaks lahuta? </strong>:-) Teod ju tehtud, tegijatega kokku seotud ja veeremas tuleviku poole.<br /><br />Jutte tuleb ikka rääkida ja kuulata. Õpetas mind üks jutuvestjast sõber, et õiged jutud peavad panema inimesi ja asju liikuma. Lükkama kive veerema ja meelitama rohuliblesid nina välja pistma. Et eelkõige oluline siis, kuidas inimesed kirjutavad, kunsti teevad, omi toimetusi ajavad ja niisama juttu räägivad. Mõni roosa mure ja erutusega. Teine rahulikult ja intellektuaalselt ninas urgitsedes. Kolmas läbi irve. Neljandal aimad sügavamaid tagamaid. Viies kisub ennast ihualasti ja paneb prožektorid kah juurde põlema. Mõnda rahustab pidev ja mõõdutundetu informatsiooni ahmimine ja hunnikusse kuhjamisega. Vahel vihutakse tapriga, et pole aega higigi pühkida. Mõnes tunned kaaslast ja vahest on lihtsalt vahva jutumulli ajada. Mõne jutust hoia heaga kaugemale. Peaasi, et jutu peale ei tekiks küsimust- möh? Kui miskisugune loetud või elus nähtud jupike sinus midagi liikuma ärgitab, on ju hea. Või mis?<br /><br />Selle „miskisuguse“ ärgitamiseks on jutuvestjatel mitu varianti.<br />Kunagi kirjutatu (ÕpL 20.12.02) põhjal<br /><em>„Me kardame rongist maha jääda ning püüame seda vältida enda nähtavaks-kuuldavaks tegemisega. Vehime värvilisi lipukesi ja töötame välja järjest uusi mängureegleid, mis seisnevad põhiliselt iseenda märgatavaks tegemises ja olelusvõitlusest võitjana väljumises. Korraldame varases koolieas missivalimisi ja koostame keskastmes reklaamiklippe.... Kui meid ei kuulata, siis karjume kõvemini, mitte ei õpi noote ega kuula ennast kõrvalt. Kui meid ei vaadata, võtame appi klounikostüümi. Võtke meid ka rongi peale!“</em><br />(Klounikostüüm oli muidugi kuradi leebelt öeldud. Purki sittumise, näitustel enda ihualasti kiskumise ja püssidest laskmise kõrval.)<br /><br />Nojah. Teadsin ühte lukkseppa, kes poldil alati vindi üle keeras. Kohe ei saanud teisiti. Sest mis kinni ei jää, peab saama kinni löödud. Ilmselt kartis, et saab süüdistatud muidu lohakuses, et ei keera korralikult kinni. Putru ei riku ju liigse võisoustiga kui Lutsu parafraseerida. Keegi ei pane ju ka vägivalda tähele kui poleks Burgessi, Kubrickut või Raagi. Kõusaarel igavene kuulsus tagatud mitte niivõrd filmile kui sellega kaasnenud jamale. (Raag ja Kõusaar läksid üldse igati libedama vastupanu teed ja tõid sügavama sisu visuaalsele kunstile ohvriks. Aga see minu arvamus. Kusjuures Raag räägib pagana vahvalt ning Kõusaare aastatepikkused mõtleja- ja ränduriponnistused on vaieldamatult head vilja kandnud. Ja eks kiibitsejad (antud juhul mina) mängi ju alati malet paremini kui ükskõik milline Morphy või Anderssen :-))<br /><br />Sügavama sisuga jutuvestja proovib kõvema lärmi ja kirevamate värvide asemel provokatsiooni või manipulatsiooni. Võttesse meelitamist. Ikka selleks, et inimesi liikuma panna (kogu asja määrabki ära see, kas kuulaja-lugeja võtab seda pühalik-tõsiselt või hoopis sügava irooniaga).<br />Eelpoolmainitud Morphy ja Anderssen olid sellised mehed males. Häda neile, kes pakutud (k)ahingud lihtsameelselt vastu võtsid. Aga nende ohvrid või kõrvalt kiibitsejad õppisid kindlasti sada korda rohkem kui ükskõik millisest maleõpikust.<br />Mitte vähem kuulus provokaator oli hulkursamurai (ehk <em>ronin</em> siis) ja mõõgakangelane Miyamoto Musashi XVII sajandi alguse Jaapanist- võitmatu duellant, kellel lisaks virtuoossele relvakäsitsusele aitas vastaseid võita teadlik “mängureeglite rikkumine”. Ta jäi tihti kahevõitlustele hiljaks, riietus aadlikule mittekohaselt, isegi naeruväärselt, kasutas samurai uhkuse- terava mõõga- asemel selle puust koopiat jne, mis tekitas traditsioonidega harjunud vastastes raevu ja hämmeldust, teisisõnu viis neid lihtsalt endast välja. Veidrikust puumõõgamehele ei leidunud kogu ta elu jooksul ainsatki vastast, tema elutee oli sõna otseses mõttes laipadega sillutatud. Küllap aitas tema saavutustele kaasa see ( eriti kaasaja pseudo)zen-kultuuris kiidetud “püsiva meeleseisundi puudumine”, mida küll tema näite puhul saaks käsitleda ka lihtsalt...eeee....hullumeelsusena. Male-Morphy oli kah oma lühikese elu lõpul hullumeelne. Aga ajalukku läksid kõik teenitult suurte tähtedega.<br /><br />Aga milles siis oli Morphy ja Musashi vahe? Selles, et Musashi vastased ei saanud reeglina mitte kunagi õpitut korrata ega katsetada. Pea oli ju õlgadelt lennanud.<br />Manipuleeriva jutuvestmise kehv külg ongi selles, et üleminek malest mõõgavõitlusse võib olla täiesti ootamatu. Tekstide ja sõnamänguga ei kaota keegi loomulikult jäsemeid või koguni pead, aga korraliku solvumise võib nii mõnigi vend (või õde) küll saada. Siin rõõmsalt Castanedat parafraseerida (et keegi ei solvuks ju ründava lõvi peale, vaid kaitseks end, põgeneks, püüaks lõvi vaigistada, varjuda võimidaiganes), oleks vist kohatu.<br /><br />Mulle endalegi on alati teatud määral nalja valmistanud, kuidas inimesed solvuvad lihtsalt omast vabast tahtest ja omal algatusel, aga teeb konstanteering neile seda kergemaks? Ja muidugi võib olla ka vastupidi- igasugune sõja- või poksimäng kaotab koheselt oma võlu kui tuleb lavastajatel endil ringi ronida. Kui oled poksiringi roninud ja hüpled seal mingit mängu mängides poksikinnastega, tuleb lõpuks ikka mõni päris poksija vaatama, mis mees oled. Ränist põskedest ei piisa, vähemalt c<em>razy monkey</em> kaitseprintsiipe pead tundma (väike kummardus siinkohal ränist põskedest (küll hoopis teises dimensioonis ja ilmekamas kontekstis) kirjutanud esseisti ja netiveterani Andruse poole). Muidu on Salingeri Seymouri saatus. Noh, muidugi mitte päris sõna-sõnalt, rohkem ülekantud tähenduses.<br /><br />Kui lähemalt mõelda, siis on tänapäeva postmodernses (nats naljakas termin, aga paremat ei tulnud praegu pähe) ilmas sihuke Musashi „ebapüsiv meeleseisund“ ju üsna tavaline asi. Inimese sisekihid lähevad järjest rohkem sassi ja põimuvad üksteisest läbi. Näiteid- abortide ja eutanaasia vastu võitlev mõrvar, kanepisse pooldavalt suhtuv psühhiaater, alkoholismi vastu võitlev joodik, positivistlikku maailmapilti kõigutav füüsik, pühadust lammutav idealist, loodusliku valiku eesõiguse ja rahvaarvu vähendamise poolt olev arst, pederastiat vaenav homo, rahu kaitsev sõjard, armastusest vahutav psühhoterrorist jne jne.<br />Killumaailm täies hiilguses. Ja kõik ikka minemalibiseva, aga päästva kaljunuki poole küünitamas. Ei saa ükski inimene ilma ükskõik kui väikese kaljunuki või konksuta, kuhu oma ülejäänud kruvid kinni siduda. Siis saab edasi ronida. Staatiline pingutus niisama ühe koha peal kõlkudes väsitab ju.<br /><br />Konks ise on tavaliselt klaasist. Seepärast sajab kuristikku ikka üksjagu alpiniste. Vaadake, kuidas muidu normaalsed ja head inimesed võivad viskuda pöördesse, kui keegi nende konkse riivab. Klaas purunev ju. Pöördesse- kas enda või konksu päästmiseks? Igavene küsimus- mis oli enne, inimene või tema maailmapilt? Klaas või seal otsas rippuv indiviid? Solvumine tähendabki, et keegi sinu kaaskodanik riivas sinu klaaskonksu. Ega habras klaas ju mitut inimest ei kanna kah.<br /><br />Puhastada, puhastada on ikka vaja. Rämpsu sisse uppunult ja pidevalt pesemata ei võetaks isegi tõelisi jutuvestjaid ja tõekuulutajaid enam tõsiselt. Lõkked käivad asja juurde. Äkki tuleb see klaaskonks hoopis puruks lüüa?<br />Konksude purukslööjaid on muidugi vähe. Ja ega seda siis alati tingimusteta tegema pea. Küll aga on selle sooritajal alati vaja lahendada selline postmoderne koan: kuidas purustada konksu, mille küljes ripud ja mõlema käega kinni hoiad?<br /><br /><br /><br /><br /><br />(Mulle saab meilida kah: marguslevo[ätt]gmail.com. )jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-80481723713131626882008-08-11T13:52:00.001+03:002008-08-28T21:53:29.381+03:00Olümpiatuli KaukasusesNüüd siis minevikku heidetud Tiibetid ja Balkanid ning taas sõda Kaukaasias. Kenad inimesed on ju kõikjal, seda jah. Aga ega hukkunutel sellest tolku. Siin saab lähtuda ainsast printsiibist- toeta nõrgemat. Aga kes siin siis nõrgem on? Samas- kui naabrinaist pussitatakse, siis ei lasta tema päästmiseks kõiki naabermajasid tankirusikaga. Venelastel oleks sadatuhat muud moodust olnud, kuidas Gruusiale mõju avaldada.<br />Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.<br /><br />Miskisugune veebruar 2003 ÕpL<br /><em>KIVIDEGA VENNAD<br /></em><em>...........................................<br />On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda</em> <em>eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata. </em><br /><em>..................................................<br />Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust. </em><br /><em>......................................................</em><br /><em>Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.<br />Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust. </em><br />.......................................................<br /><em>Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. </em><em>Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi. </em><br /><em>Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad. </em><br /><em>.................................................................</em><br /><em>Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.</em><br /><em>...............................................................</em><br /><em> Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav</em> <em>olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda? </em><br /><em>Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed. </em><br /><em>....................................................</em><br /><em>Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust. </em><br /><em>...................................................</em><br /><em>Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes. </em><br /><em>....................................................</em><br /><em>Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta. </em><br /><em>...................................................</em><br /><em>Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.<br />Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist. </em><br /><em>...........................................<br />Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine. </em><br /><em>...........................................................<br />........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.</em><br /><br />Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): <em>Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid. </em><br /><em></em><br /><em>Kultuurid </em>on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.<br />Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?<br /><em></em><br /><br /><br /><br /><br /><br /><em></em><br /><em></em>jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-17974063638063043272008-04-11T11:36:00.000+03:002008-04-11T11:42:41.812+03:00Ühe õhtu haikutusUueks kevadeks<br />On tühjas nurgas palju<br />Raisatud tähti<br /><br /><br />Eilne on möödas<br />Alates homsest jälle<br />Taas tänane jutt<br /><br /><br />Omaselt kindel<br />Rebenenud purje all<br />Ootad tormituult<br /><br /><br />Lühike uni<br />Kinniste laugude all<br />Ere valguskiir<br /><br /><br />Üle tänava<br />Viivad lõppevat talve<br />Rattaga poisid<br /><br /><br />Otsija leidis<br />Jalge all oleva tee<br />Unustatud lampjahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-88472262452695391322008-03-28T16:15:00.000+02:002008-03-28T16:20:44.754+02:00Seekord ilma pronksist naeratusetaTiibetis jõhkralt mahasurutud meeleavaldused. Surnuid. Tuli taas tuha alt välja lennanud.<br />Palju küsimusi tekib. Igaühel ju õigus avaldada oma arvamust. Aga kui see mingil hetkel on erakordselt jõhker, loll või utoopiline?<br /><br />Igal riigil on ainuõigus oma siseasjadega tegeleda. Alles me ise ju tahtsime nii.<br />Iga riigi siseasjadesse tuleb sekkuda kui see hävitab maailmapärandit või tallab jalge alla inimõigusi. Mitte väga ammu me tahtsime niimoodi kah.<br />Inimeste piinamine on inimõiguste rikkumine.<br />Genotsiid on jälestamisväärt ja selle vältimine on igaühe kohus.<br />Aga igal riigil on ju ainuõigus oma siseasjadega tegeleda.<br />Aga genotsiidi......<br /><br />Minul tekkis sellega seoses hoopis muud laadi küsimus. Kui NSVLiit oleks kogemata oma konstitutsiooni sisse kirjutanud, et tegu on unitaarriigiga (mitte vabariikide liiduga), kas siis oleks eestlaste, kaukaasia rahvaste jne jne küüditamine ja hävitamine olnud JOKK?<br /><br />Me teame nüüd kõik, et Sudaanis tapetakse elanikke Hiina relvadega. Huvitav, kus riigis tapetakse Euroopa suurima relvatöösturi Rootsi või USA relvadega? No ja meie naaber Venemaa? Millega Tšetšeenias üldse sõdidakse?<br />Kui hiinlane (see niinimetatud han) tapaks ainult omasuguseid (teisi han`e), kas siis oleks kõik korras? Vähemalt palju parem? Jääks ju algupärane budism ilusasti alles jne?<br /><br />Kusagil tuleb teha vahet, kus lõpeb kaastunne ja algab kisakõride etteaste.<br />Tänaval märatsemine on huligaansus või veel parem, lihtsalt meeleavaldus? Meeleavaldus pole mõrv, piinamine ega vägistamine, selle eest ei tohiks kedagi niisama maha lasta, täiesti arusaadav. Aga kas inimeste kõhuliväänamine, pasunasse andmine ja käte raudu panemine on inimõiguste rikkumine? Kas märatseja ohjeldamine on üldse moraalne? Aga vägivallaga ohjeldamine? Aga kui ta märatseb inimõiguste rikkumise vastu? Kuidas üldse märatsetakse inimõiguste rikkumise vastu? Kes sellel vahet teeb? Ka üleüldise ning igati õigustatud rahulolematuse väljendamise eesotsas kipuvad tihti olema kisakõrid, lagastajad ja jõhkardid. Nii leidis ka dalai-laama. <strong>Ükski kultuuriruum läbi aegade pole tekkinud ilma vägivallata. (Aga eks kunagi võiks ju esimene kord olla).<br /></strong><br />Tuleme tagasi Tiibeti juurde<br />Kes siis lõpuks hävitab Tiibeti?<br />Hani hiinlased? Kindlasti<br />Või siis igati kohanemisvõimelised huid?<br />Või hoopis meie, lääne tsivilisatsioon?<br /><br />Eks hävitata Tiibetis eeskätt õpetust, mida tiibetlased peavad ülemaks kui ükskõik missugust heaolu. Aga kust võime meie (ja nemad ise kah) seda teada, kui seal pole lääne mõistes heaolu ju olnud? Äkki hindaksid vägagi? Budism ise ei kaoks muidugi kuhugi. Ükskõik kuidas hiinlased ka üritaksid (kui ikka üldse üritavad, muidugi). Isegi kitsamas mõttes- ka tiibeti lamaismi-voolud ei kaoks mitte kuhugi. Vastupidi, levivad edukalt kogu maailmas (pahatihti küll teosoofia-laadsete, kehvade, aga seda parema fantaasiaga tõlgendajate läbiJ). Ilma erilise misjonita. Loomulikult moonutatult, omamoodi, ilma tavapäraste kloostrite ja teokraatiata. Täiesti omaette küsimused- kui palju on võimalik budismi muuta ilma algset nägu kaotamata. Ja kus me üldse saame rääkida veel mingist algupära säilimisest? Kuivõrd on see üldse tähtis?<br /><br />Meie esivanemad on loonud meie kultuuri. Ka vägivallaga kaasa aidates<br />Lääneliku<br />Tööstusliku ja kristliku<br />Tsiviliseeritud, aga vahel ka totalitaarse<br />Silmakirjaliku, aga läbipaistva<br />Demokraatliku, aga kihistunud<br />Tolerantse, aga salakavala<br />Retoorilise ja ainuvõimaliku<br />Me aitame ise kaasa<br />Mida meil sellest on Ida poole eeskujuks tuua?<br />Kui meil oleks vaba maailm, vaba inimene ja vaba vaim (misiganes see ka ei peaks tähendama), ei toonitaks seda ju keegi.<br />Aga ikka parem kui tapatalgud<br /><br />15.märtsil kuulasin Tartus Orientaalseltsi loenguid. Seejärel nende avaldust Tiibeti-sündmuste kohta. See on hetkel lühim ja parim versioon loetud-kuuldud reageeringutest.<br />Samas jääb mingi asi kripeldama. Hiina-Tiibeti asjatundjaid on meil piisavalt. Kehv on näha ja kuulda neid omavahel nägelemas. Kes hindab paremini olusid, kas keeletundjast tõlkija või kohapeal elanu? Kultuuriloolane või ekspert või filosoof? Elupõline entusiast või teadlane? Või hoopis poliitik? Kas võõras humanist peab ka kohalikku keelt, kultuuri ja religiooni põhjalikult tundma? Aga pragmaatik? Aga vallutaja?<br /><br />Samm ette, kes on nõus järgmisega<br /><br />Ärge tootke ja müüge relvi, eriti sõjakolletesse<br />Ärge hävitage naabrite kultuuri.<br />Ärge sundige inimesi oma kodu maha jätma<br />Ärge sööge üksteist<br />Säilitage Puhas Maa, kultuur ja inimvärtused<br />Miks siis keegi ei astu viit sammu?<br />Või läksid jalad juba lootusetult harki?<br /><br />Eks aeg-ajalt tule ajalugu unustada ja teha nii nagu õigem oleks. Moraalist lähtuvalt. Kusjuures, ei mingit pagana kategoorilist imperatiivi. Sest paarisaja aasta pärast antakse sellele võib-olla hävitav hinnang. Mis siis. Eks saab näha.<br />Ära tee teisele, mida ei taha, et sulle tehtaks- eks seegi tarkus ole ju Hiinast (Priit Pullerits arvas küll, et kusagilt muust kohast, aga las ta olla). Ammu-ammu enne meie kohalike (aga kah sisserännanud) meeste inkarnatsioone.<br />Ja üks võimalus veel- kui rong veereb mäest, peaksime pidurdama ju.... Tiibet on igati Hiinast nõrgem. Plakat on kumminuiast nõrgem. Relvitu püssimehest. Tänavakaupmees märatsejast. Kõigepealt tuleb vägivald peatada, eks siis vaata. Huvitav, millise seisukoha kaitseks see nüüd kõlab?<br /><br /><strong>Mida siis maailm ütleb?<br />Lõpetage vägivald, seda kindlasti<br />Aga ütleb ka muud<br />Peatse kohtumiseni McDonaldsis, seekord 5000 m kõrgusel<br />Ja Potala, (nagu indiaanlased näiteks)<br />On ka reservaadis kena vaadata<br />Ikka parem kui tapatalgud<br /></strong><br />Ja olümpiamängud peavad jätkuma, nagu ütles A. Burundage pärast 1972 a Müncheni veresauna. Mina kavatsen igatahes oümpiamänge vaadata. Loodan näha Kanterit Tiibeti lipuga pjedestaalile ronimas. Veelgi mõjusam oleks, kui seda teeks USA, Vene või Serbia korvpallimeeskond. Aga paralleeli Tommy Smithi ja John Carlose Mexico-protestiga ma siin küll ei näe. Nende sõnum oli ju- Black Power. Mustade Pantrite loosung. Äravalitute võim. Just samalaadse mõtteviisiga on need tiibetlased, kes praegu dalai-laamat liigses pehmuses süüdistavad. Tegelikult võiksid sportlased võtta kohe terve hunniku lippe. Hiina enda lipu kah. Ja meie poliitikutele võiks tõesti soovitada: selleks, et Hiina riigile pahameelt avaldada, ei pea te ise tingimata koos sportlastega olümpiamängudele kohale sõitma. No kes siis poliitikutest ei tahaks riigi kulul vaatlema minna. Et pärast öelda- ka mina osalesin.<br /><br /><strong>Üks huvitav küsimus veel, kas keegi tõesti ei mõtle nii nagu Iisraeli-Palestiina konfliktide puhul- liigne surve võib tüüride juurde tuua hoopis karmima käega mehed? Hiinasse uue kultuurirevolutsiooni? Ja Tiibetisse plastikpommimehed?<br /></strong><br />Ärme püüa eemalseisjatena olla targemad, õiglasemad ja radikaalsemad kui dalai-laama. Ta näeb, kuidas Tiibetist kui vaimukeskusest tehakse jõhkra vägivallaga pragmaatilist Hiinat, seda küll. Aga samuti näeb ta, et Tiibeti iraagilaadne versioon oleks veel hullem. Teab, et mitte ühtegi enam-vähem kõlblikku varianti pole hetkel hästi näha. Ei boikoti ta ka olümpiamänge. <strong>Aga oluline- mees seisab edasi. Ilma kiivri ja leegiheitjata. Ühendades kaks (ajalooliselt oi kui halvastisobivat) teesi: „siin ma seisan ja teisiti ei saa“ ning „ka tõde võib vahete-vahel ohverdada, kui see toob kaasa rahu“. Kõva mees. Ehk toobki rahu.</strong><br /><br />Üldse võiks enne boikoteerimist ja allkirjade kogumist mõelda- millest meil siis kõige rohkem kahju on- kas otsa saanud tiibetlastest või Tiibeti kultuuripärandist? Hiina viisast? Budismist? Sadamast? Inimõigustest? Ainulaadsest teokraatiast? Ainulaadsest loodusest? Või hoopis seletamatust eksootikast, millest näeme kasvamas tuttavat argipäeva? Kas seda Hiina või Tiibeti puhul? Leiame me sarnasust Eestiga? Kumb on tähtsam- võõras kultuur või võõrad inimsed? Või veel midagi muud?<br /><br /><strong>Üks väga hea ütlus kõlas kusagilt blogiruumist leitud Hiinas (üli)õppiva eestlase suust: Hiinas olles tuleb kõikvõimalikel juhtudel selgitada hiinlastele läänelikke väärtusi-seisukohti ning läänemaailmas olles kõigile Hiina omi. Kuradi hästi öeldud.</strong>jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-3814216220160046902008-02-21T14:51:00.000+02:002008-02-21T15:01:15.120+02:00Loomaaed lapitekilEesti siis seisukoha võtnud- tere tulemast Kosovo, maailmakaardile! Pääs järgmisse vooru!<br />Teised sarnased veel pikisilmi järjekorras ootamas. Nagu talongidega leivasabas. Paljud järjekorras nälgagi surnud. Aga leivasabast nii kergesti ei lahku. Mõnel on võltsitud talongid. Sekka mõned spekulandid kah. Kel leib (vabadus) käes, see astub ise leti taha teiste talonge kontrollima. Omavahel vaidlema. Mõnel naabrimees veel järjekorras seismas. Või hoopis mässavad sulased, kes äkki kah oma noosi tahtmas. Neid üritatakse laiali ajada (marss koju, tööle tagasi) ja talongid rändavad prügikasti.<br />Minul pole Kosovo vastu midagi, las saavad oma vabaduse või leiva, eks nende olmejamad siis alles alga. Järgmises voorus tuleb neil juba ise hakkama saada. Serblased jätnud sinna teatud sisuga plekkpurgi koos kirjaga „sellelt, kes siin saarel enne elas (nagu ühes ilusas lasteraamatus)“ Ega keegi ei taha ju kõrvuti elada naabriga, kes alles tapmas ja lagastamas käinud. Ja kehvema suhtes ei tohiks ju oma tugevama õigust demonstreerida. Nii et mina soovin Kosovole edu. Kindlasti tulevad paremal järjel riigid appi. Äkki saaks näiteks kogu Euroopa tuumajäätmeid Kosovos ladustada?<br /><br />Jälle see äraleierdatud küsimus: kes elas antud territooriumil ENNE? Albaanlane või serblane? Millal läheb ENNE üle EI MÄLETA-ks? Ajalugu on ikka muinasjuttudega põimitud. Ka eestlaste puhul on üritatud tugineda küll Edgar Saksi, küll mõne teise muinasjutuvestja lugudele.:-) On paratamatu, et peale sõda muutuvad alati piirid. Võimu ja/või kinnisideede pärast lolliks läinud suurkujudega eestvedamisel asustatakse ümber või likvideeritakse etnilisi gruppe ja sõelutakse ajalugu. Seejärel tuleb kannatajate kestev vaen. Feuchtwangeril oli ilusad sõnad targa vanamehe Mussa suu läbi- ka tõest võiks taganeda, kui see toob kaasa rahu. Territooriumilt seda enam. Raske olukord serblastele, aga mis teha. Lohutagu end sellega, et isegi Albaania ei taha Kosovot endale.<br /><br />Kosovo seost meie Ida-Viruga mina eriti ei näe. Aga kui tõesti 90% Ida-Viru elanikkonnast peaks soovima järsku omariiklust või pöördumist Venemaa rüppe, on midagi ammu-ammu kahe silma vahele jäetud, ja vedeleb seal edasi. Ning siis palavikuliselt ajalooõpikut ja õigusakte lehitsema hakata on igatahes hilja. <br /><br />Mõningaid lambist meenuvaid kultuuriloolisi seiku, väga mosaiigi erinevatest otstest küll. Äkki sobivad kuhugi? :-)<br /><br />Kaheksakümnendate aastate keskpaik. Kohustuslik sõjaväeteenistus nõukogude armees.Väeosas, kus teenisin, domineerisid arvuliselt aserid ja hiljem ka ukrainlased. Armeenlasi ja usbekke oli kah palju. Rahvaste segapuder ja vigane vene keel :-). Isegi üksikuid igasugu eksootiliste rahvuste esindajaid (NSVLiidu mõistes) oli: sakslane, kreeklane, türklane, korealane, paar ungarlast. Palju erinevate mägirahvaste poegi, kes aga suures osas olid pärit miskipärast Kasahstanist. NSVL kui suur segumasin. Peenestas ja tegi ühtlaseks kördiks. Päris Venemaa venelasi oli väga vähe, baltikumi esindajaid kah, eestlane olin kahe aasta jooksul mina ainukesena.<br />Eks ette tuli kõike, mida poolkinnises vanglas (mis see sõjaväeteenistus tollal muud oli) ikka ette tuleb. Lisaks igasugu niisama olmekonfliktidele ja lokkavale dedovštšinale oli ka paar sellist suurt lahingut, kus armeenlastest „vanakesed“ kutsusid ukrainlasi üles „tšurbaneid“ peksma. Asereid põhiliselt. Ja vat see oli koht, kus kadusid kõik muud olulised kriteeriumid- kes kui kaua teeninud, millisest roodust või kellega sõber oli. Kambajõmme oli kõigil muidu läbisegi, hoolimata emakeelest, nahatoonist, kodukohast või silmalõikest. Mäletan, kuidas Taga-Karpaatiast (Ukraina) pärit vennike, ise pidevalt oma kauemteeninud kaasmaalaste pilke- ja kiusamisalune, aitas neil kolkida sellise „rahvus- või usu- või vereküsimuse“ lahendamise käigus usbekki, temaga samal päeval teenistuskäiku alustanut ja algusest peale igatpidi head sõpra. Igatahes suuremat sõpra, kui oma kaasmaalased....<br /><br />Londoni kesklinnast ööbussiga (sellised bussid, mis on käigus ainult öösiti ja viivad hiliseid teatri-, baarikülastajaid ja niisama hängijaid mööda linna laiali) kõrtsist hotelli sõites. Kahekordne buss ja puupüsti täis, igast soost, keelest ja värvist inimesi. Täielik keeltepaabel, kui nokastanud inimesed omavahel räägivad. Istuvad minu vastas kaks kutti (üks atlandi-balti, teine indo-vahemere tüüpi) ja kaks tüdrukut (mõlemad põhjamaiselt värvitut värvi). Nagu nende omavahelisest jutust kõrvu kostis, ilmselt koolikaaslased, hetkel kusagilt joogiasutusest tulemas ja siirdumas ühe kuti juurde koju pidu edasi pidama. Aeg-ajalt rääkisid paariti omavahel, meestejutte ja naistejutte eraldi. Tüdrukud kodust soome keelt ja poisid „miskit araabiat“ (vabandan, see on kirjanduslik, mitte lahterdav metafoor). Tüdrukud kirusid kõvade sõnade saatel rasket saatust, mis sunnib neid nii nõmedate kuttidega aega veetma. Poistest ma loomulikult aru ei saanud, aga tooni ja „kehakeelt“ arvestades tundusid nemad asjaga üsna rahul olevat :-)<br /><br />Pekingis paneelmajade metsas (nagu Lasnamäe, aga kaks korda kõrgem ja neli korda tihedam) üksinda jalutamas (kaaslased olid põrutanud mingisse lähedal asuvasse siidipoodi, mis pidi asetsema siinsamas „ümber nurga,“ aga sealseid mastaape arvestades ilmselt paar kilomeetrit eemal). Varaõhtune aeg, elamurajoon tühi nagu õhtune mets ikka. Suletud müügiputka majade vahel. Mängu- ja spordiväljak. Üksik algkooliealine hiina tüdruk tuulelohet lennutamas. Tuulelohed on pagana ilusad nagu ka palju muud Hiinas. Seisatan ja vaatan. Tüdruk keksib minu juurde ja ulatab küsivalt lohenööri. Miskipärast vaatan kõigepealt seljataha ja siis igaks juhuks ümberringi kah :-) Peale meie pole eriti kedagi, kaugemal üksikud möödakäijad. Võtan nööri, lennutan siis mõne minuti lohet ja annan nööriotsa tagasi. Tüdruk keksib edasi, mina loivan suure tänava poole, mis majadevahelt paistab. Enne lehvitame teineteisele.<br />Järgmisel varahommikul seisatan pargis, jälgimaks mõõgaharjutusi tegevat meest. Ta tuleb ligi ja ulatab mõõga mulle. Selline ilustustega odav imitatsioon nagu meilgi müüakse. Lõikan paar kujuteldavat vaenlast tükkideks ja annan tagasi. Hiinlane jäi vist rahule :-) Mina kah.<br /><br />Sõber oli pool aastat Iraagis. Missioonil, mis on sõjategevuse peenem nimetus. Lõuna-Iraagis, väikese külakese kõrval, liitlaste (kõlab koledalt, mis?) transpordilennuväljal. Vähe tegevust. Väikesearvuline teenindav personal. Regulaarselt (vist kord nädalas, aga võin eksida) käis lennuk, mis tõi süüa ja veel miskit värki ja siis tuli laadida ja tankida jne. Päike. Pool aastat tõelises kuurortis (merd küll polnud). Mitte kusagil maailmas pole sõbralikumaid inimesi, kui seal külas, teadis sõber rääkida. Ajuti ta kahtlustas, kas seal külas üldse teati, kes on Saddam Hussein, kus asub USA, et riigis käib sõjategevus jne. Ostis mälestuseks suure vesipiibu, mis maksis viis dollarit. Kõva hind, kuna andis raha ühe kohaliku kätte, kindlasti võttis see mõne dollari endale, vahendustasuks. Paaril korral oli sõber Bagdadis kah, seal ikka vääääga karm värk.<br /><br />Teine sõber Moskvas sealsete äripartneritega pidulikul õhtusöögil. Pronksmehe jamani jääb veel mitu-mitu aastat. Ümber haritud ja tegusad tuusad. Hodorkovskeid, Brodskeid ja Gumiljove just polnud, aga vene anekdootide tüüpilisi kangelasi kah mitte :-). „Kust pärit olete?“ küsib lauanaaber. „Ah, et Eestist,“ üllatunud ilme näos, „vaat mis tuleb välja! Teil võib olla siis ikka igasuguseid inimesi.....poleks arvanudki .........mina olen alati mõelnud, et eestlastele paneksin kohe vastu hambaid (vene keeles kõlab muidugi värvikamalt).....mis te seal Eestis venelastega teinud olete, ai-ai-ai......aga teie tundute ju täitsa normaalne. Ja-jaa. Inimesi on ikka erinevaid.“ Aval vene hing :-) Eks sõber selgitas siis omi seisukohti kah, aga vaevalt lauanaaber kuulas- tema jahmatus oli selleks liiga suur. (Analoogilisi vestlusi võis sõbra sõnade järgi pidada ka peaaegu igas Moskva taksos)<br /><br />Töökaaslane, puhast eesti, vene (kodune) ja soome keelt kõnelev ingerisoomlane viis pärast Tallinna pronksmehe teisaldamist lilli sammaldunud ja ammuunustatud, punatähega ausamba juurde. Mingit erilist (misiganes)-meelsust tal varem nagu ei täheldanud. Argumendiks- miks te valetate? Ei saanudki mina päris täpselt aru, mida ja kes talle valetanud oli.<br /><br />Kaheksa aastat tagasi Euroopas koolitusel olles küsis minult Luksemburgi kolleeg: eeee......kas Eesti on põhja või lõuna pool Soomet? (ise kohmetunud). Kes mind tunnevad, kujutavad ilmselt minu reaktsiooni ja kehakeelt ette, kui oma kehvas inglises selgitusi jagasin :-) Samas uuriti (kui soomlastega soome keeles rääkisin), mis keeltega eesti keel veel sarnaneb. Kui ütlesin, et ka ungari pidavat sugulaskeel olema (olgugi, et üldse mitte sarnane), hõikas türgi mees rõõmsas äratundmises: jah, ma tean ju küll!....ja türgi keel kah! (türklaste ja ungarlaste sarnasustest ja erinevustest teavad keele- ja geeniteadlased küll paljut huvitavat pajatada, äkki türklaste seostest eestlastega kah?)<br /><br />Mnjah. Iga riik ja kooslus vist mitmekihiline, vai mis? Maailmas, ühes riigiski ei tea parem käsi, mis vasak teeb. Kui kokku saavad, teevad plaksu :-) Väikekooslustele võiks üldse olla rohkem rohelist tuld. Väiksem teinekord sõbralikum kah, kui just surushullustust ei põe. Inimestel parem üksteisest aru saada üksikult kui kambakesi. Mida suurem kooslus, seda segasem kört, seda küll, aga kas ka söödavam? Maitseid on kah erinevaid.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-80360321995869411122008-02-04T11:03:00.000+02:002008-02-04T11:10:03.966+02:00Kuidas ületada möödunutKass tukkus muru peal ja hoidis suud pärani. Ka magavale kassile võib ju teinekord hiir suhu joosta. Ootas pikalt ja kui surnud pole, siis ootab tänaseni. Sest hiireke kössitas hoopis oja kaldal ja ootas kah. Teda oli jälle õpetatud, et kui pikalt oodata, näeb vaenlase laipa mööda ujumas.....<br />Juhtus see loomulikult mitte meil, vaid kaugel-kaugel Hiinamaa pealinnas. Seal on nimelt keelatud suurte koerte pidamine, kes kassi-hiirt oma sügavtõsistes tegemistes segaksid :-)<br /><br />Ja kui nad sinna edasi lebama ja ootama jääksid, üles ei tõuseks-ringutaks, püksipõlvi puhtaks ei rapsiks ja taas oma toimetuste juurde ei siirduks, siis oleks sellel lool võib olla mingi mõte kah. Kui nad seda aga lõpuks siiski teevad, siis mitte. Õppisid nad ju ise ja see variant oleks igatahes ju palju parem.....jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-40471433305737299572008-01-18T16:17:00.000+02:002008-01-18T16:28:52.234+02:00Populistlikult ühisnimetajastLauldes kiidulaule inimmõtte korrastavast mõjust, kipub inimene oma mõtisklustes ja selgitustes kalduma päris tihti müstitsismi, tahab ta seda või mitte. Kas pole siis piisavalt näited, kuidas loodusteadlane, filosoof või usutegelane võtab oma pöördumistes-avaldustes „kindlasti on tõde selline, aga läbi kerge udu“ noodid, mis ei mahu mis ei mahu ühegi kõigile ühtemoodi arusaadava põhjenduse või tõestuse alla. Pole vahet, kas räägitakse sotsiaaliast, majandusest, religioonist või teaduse kõrgematest lendudest. Filosoofia on teinud siin (abituid?) katseid äärmustesse ja pilvedesse kippuvate mõttelendude vahele mingit korda luua, aga võtnud (vist?) lõpetuseks kah (lootusetult) ohata ja sulguda keele- ja mõistemängudesse nagu klaaskasti. Nagu wittgensteinlik soolakristall. Kogu see tänane niinimetatud postmodernism on tervenisti selline müstika. Piisavalt uuritud, nagu kass ümber palava pudru tallutud, aga olemus jääb vist ikka tabamata. Nihkub käesirutaja eest kogu aeg kaugemale nagu zen-mõtlejale. Õigemini, olemus võib-olla isegi kõigile üsna sarnaselt arusaadav, aga tõlgendustes igatahes nagu globaalne kört-pärtli särk. Erinevad keeled tekitavad jama ainult juurde. Lihtsam on käega lüüa, konstanteerida, et kõike on kõiges ja võtta seejärel kraad madalamalt: vaielda, kuidas selles ÜHESES maailmas õigemini ja paremini elada. Väikese omakasupüüdlikkusega ikka, kuis muidu saabki. Mnjaa......see ühene maailm ongi vist siin võtmesõna. Ehk teisiti väljendudes, ühesus on komistuskiviks ühisnimetaja otsingutel.<br /><br />Kas inimene saab üldse midagi ette kujutada, mis on tema kujutlusvõimest, sellest ühesest maailmast absoluutselt üle ja väljaspool? Küsida võiks siin tegelikult kah kraad madalamalt. Kas inimene on üldse võimeline ette kujutama MITMEST maailma? Suurte teaduste paradoksid pigem kinnitaksid mitmesust kui lükkaksid seda ümber. Samuti (võib-olla) mõned religioonivormid või kultuuriuuringud. Aga mis on tänasel igapäevatarkusel sellest? Ja kohe tekiksid siis ju miskid kiusatused seda mitmest asja ikka ühe (ja rohkem hõlmavama) asja sisse ahmata. Matemaatikas on asi lihtsam, aga lihtkodanikule tähendaks n-mõõtmeline, mitmeli sidus, lõpmatult lähenev või pagan-teab-mitmendat järku elu ikka ilmselget absurdsust. Kuidas aga seda lihtsamat, ühest maailma paremini mõista või seal sees toime tulla, selle nimel tekivad hädad ja vaidlused.<br /><br />Inimliigi sees käib võitlus (sõna võitlus pole siin küll eriti hea võrdluseks, keegi ei võitle ju otseselt, rohkem ikka sihuke erinevate ilmade ja aastaaegade vahetus, evolutsiooniprotsess äkki) erinevate maailmatunnetuste vahel. Kord on domineerivam üks, kord mõni teine. Üks on varjatult, aga samas kõrgsurveline antropotsentristlik ühese ja ainsa maailma printsiip, mille kõrgpilotaažiks võiks olla näiteks antroopsusprintsiipide sisseviimine teaduslik-filosoofilises sõnastuses või kõik-on-üks variatsioonirägastik religioosses mõtlemises, mis hõlmaks ka igasuguseid suhtekirjeldusi absoluuditunnetustest. Teine võimalus on mitmeli maailm. Laialivalguv, kehvasti sõnastatav, arusaamatu, keelelistesse ummikutesse viiv, mõttetu. Sõnastada midagi ju võiks, aga selliseid sõnu või termineidki ju pole :-) Tulevikus võiksid seda (võib-olla) materialistile ilmutada multiuniversumi-värk või (mitu-mitu taset madalamal tasemel) erinevate rasside esindajate võimetus omavahel järglasi anda. Inimene jaguneb järjest rohkem ja rohkem populatsioonidesse....ja siis ükskord saab olema juba mitu inimest. Kuidas siis erinevate tõdede ja moraalidega? Ka religioosses mõttes kaob see kombatav ühisnimetaja- olles järjekindel, ega siis kirjusus ei tohiks sellise arengu kohaselt halluse alla kaduda. On kindlasti olemas veel hulka erinevaid võimalusi, aga nende peale mina praegu lihtsalt ei oska tulla. Eks see ühese maailma pidev kuulutamine ju ikka üksjagu nürista kah :-). Ja ega lihtsustustest (a la ikka see vana pallikestega aatomi mudel või hea-halva konstrueerimine meie igapäevas) siis kunagi pääse.<br /><br />Midagi on olemas. See on vist tõesti ainus, mida on võimalik tõsikindlalt väita. Kõik muu on tuletamine, hüpotees või suisa juurdekirjutus. Descartes`ide või augustinuste veendumused (olen olemas, sest......) on ikka juba väga julgete mõttehüpete viljad. Mingiks esmase jälje tekkeks ongi vaja hüpet. Kvanthüpet, Suurt Pauku, ideed, mõttevälgatust, inspiratsiooni, diskreetset impulssi, jalahoopi, fluktuatsiooni. Niisama siledal pinnal ei ole mingit jälge. Mõnes mõttes on kogu meie maailm nagu dinosauruse vaateväli, ainult häiritus (sõna, liigutus?) tekitab mingi reaktsiooni või sündmuse. Enne seda häiritust võis muidugi ju olla veel igasuguseid asju. Silmapiiri taga. Ei usu, et ükski ilmutus, usk, mõttekonstruktsioon, teaduslik või transpersonaalne värk seda kunagi täpselt ette kujutama, lahendama või seletama hakkaks. Ja kui ka hakkaks, ei mõjutaks see võib-olla meid kuidagi. <strong>Loeb ikka see, mis on ühtemoodi kättesaadav kõigile. </strong>Kõik muu on spekulatsioon või manipulatsioon. Esoteerika. Küsimusi muidugi jääb. Kui palju peab siis inimene ikka pingutama, et veenduda- ei ole ikka kättesaadav? Viinamarjad on hapud, oleks rebane juba ammu öelnud. Mis seal salata, tark loom. Ju ta teadis, et ta ei söö viinamarju. Aga kanakese poole oleks rebane kindlasti tükk aega puu najal hüpanud. Nagu meiegi. Üritanud maitsva kättesaamiseks teha kõik mis võimalik ja veel niimoodi, et midagi ikka tulevaste põlvede valmikirjutajatele kah jääks. Vastuolude püsimine tekitab uudishimu rahulolu nimel; mõttetuse ja mõttekuse pideva vaheldumise. Sest tõepoolest- mõni võib ju tõesti, konstanteerides maailma mõttetust ja eesmärgitust, ootamatult end leida tühjas lagedas kivikõrbes, kus pole tuuleõhku ega veetilka. Küll aga valgust ja soojust nagu sulatusahjus või praepanni peal. Mõni leiab jälle rahuliku kohakese. Igaühele oma (selline silt oli ka ühe koonduslaagri värava kohal). Või nagu öeldakse, usu iseendasse (möh?). Mis seal`s ikke. Vaatan endasse. Kuulad teisesse. Maitseb kolmandasse. Lõhname enamusse. Kombite kõigisse? Lõpuks taandub kõik kenaks keelemänguks. Ja egas kogu aeg juurelda saa. Vahel ikka võtame mõne väikese õlle ja jälgime päikese käes niisama mängu kah, eks siis paista, kuis edasi.<br />Mis siin liivahunnikus ikka siis niiväga viga on. Muudkui liikumine järjest pisemate erinevate lühilugude ja klaasikildude maailma. Vestlustesse. Liivakasti. Mandalaid ja vitraaže tegema. Tuul puhub liiva pärast uuesti hunnikusse ning klaasikliringi käib kah vahest asja juurde, aga eks midagi ikka jää alles. Ka seesama eelpoolmainitud Wittgenstein sai pärast sooldumist-kristalliseerumist uue häirituse ja müttas liivakastis veel kõvasti edasi. Et selgitada välja, mis pagana asi on siis üheselt kõigile kättesaadav? Õigemini: kui see pagana asi olemas on, kuidas seda ära tunda. Või vähemalt <strong>kuidas selles äratundm(at)uses kokku leppida saab</strong>.<br /><br />Huvitav, miks inimesed, kes kurdavad positivistlik-teadusliku maailmapildi domineerimise üle, solvuvad, kui nende endi arvamusi muinasjuttudeks kutsutakse? Kas see ei peaks neid hoopis rõõmustama? Otsivad äkki kah populaarsust? Populismiga? Aga noh, las ta olla. Teeme ja räägime ju ikka nii nagu mugavam on. Iga mõttevirvenduse väljendamisel on paar tilka populismi ju natike juures. Nagu karrikaste või sidrunipipar. Pannakse juurde, et söödavam oleks. Kui liiga palju, kõrvetab keele või ajab oksele. Näiteks vaba tahte olemasolust või mitteolemasolust targutatakse palju. Aga tegelik pilt on vist see, et kuigi paljud selle olemasolu eitavad, käituvad nad ikkagi viisil nagu eeldaksid endil seda vaba tahet natikene ikkagi olevat. Ja selle jaatajad teevad avaldusi, mis viitavad igasuguse vaba tahte puudumisele :-). Niisamuti hindame (salamisi, muidugi) kõiki eelnevaid ja järgnevaid protsesse/ käitumisi lähtudes olemasolevast olukorrast. Hoolimata sellest, et mõned rõhuvad jõuliselt põhjus-tagajärg seosele, mõned eesmärgistatusele ja enamusel on sügavalt kama..<br /><br />Ega vist päris õige polegi see mingitest ülisuurtest printsiipidest lähtumine väikeste asjade lahendamisel. Suure ja kauge alustõe silmaspidamine. Teinekord suisa koomilise maigugagi. Liiga kõrgele ja kaugele vaadates on niiti nõela taha ikka pagana raske ajada. Taburet võib kah jalgu jääda või komistad kassipoja peale. Eks ikka tule konkreetsetesse asjadesse pugemisel tõmmata mingeid piire. Isegi loodusseadustel on toimimisele lisaks ka piiritingimused.<br />Ilma piirideta jääksime igavesti targutama, kas halb on mingis mõttes hea kah ja kas see siis hoopiski kokkuvõttes halb pole, mis on omakorda teatud nurga alt vaadates hea, mis võib kaugemas tulevikus olla halb jne jne Nagu harakas tõrvasel katusel. Või põder soomülkas. Teisalt, kui neid piire ikka väga palju saab, jääme ju üksteisele jalgu. Võõrastel piiridel niiväga ei tohiks tallata. Nagu näitab ilmekalt tänapäeva seadusandluse vohav õitseng, saabki piire järjest rohkem, sest kellelgi ei ole soovi neid niisama tallamiseks tõmmata. Lõpuks on neid nii palju, et tulebki mõni suurem kokkupõrge ja ports mis-e või kes-e pühitakse ajaloo prügikasti... Järelejäänud (kuni neid veel on) ajavad püsti uued piiritulbad, lepivad kokku üldisemates printsiipides ja käivitavad uued süsteemid. Nii hästi kui võimalik. Aga kui hästi on võimalik?<br /><br />Kogu eespool toodud jutt on kah lauspopulistlik, vastuoludes, kuna kipub ju välja kukkuma arusaam, et ainult teeradade ja arvamuste kirjususes sünnib ilus maailm (meie jaoks ikka, mitte mingis tont-seda- teab mis tasandil tont-seda-teab mis kõrgustes tont-seda-teab kelle või mille jaoks). Aga mida teha siis äärmuslastega? Liiga innustunud teekuulutajate ja piiritõmbajatega? Siit jutust tuleneks justkui- ka äärmuslased, andke aga minna? Äärmuslased ongi probleemiks võib-olla jah. Aga lõpuks hakkavad nad oma illusioonide kuulutamisel ikka üksteisele sarnanema, ükskõik mida kuulutatakse või ükskõik kui vastaspoolsustesse algul ka lennatud oli. Normaalsetele inimestele arusaamatult kipub radikaal lõpuks ikka sobimatutes kohtades püsse ja plakateid haarama, valel ajal vett tõmbama või veidrates kohtades au andma. Pealetükkivus saab nende arust normaalsuse etaloniks. Ja pajuvõsal jääb üle nõutult õlgu kehitada, sest <strong>kunagi ei tee seale selgeks, et kartulid otsas on</strong> (ma kardan, et seda lauset siin saab kah mitutpidi tõlgendada). Nii et selgituseks: tulgu ta armastuse või vihkamisega, intensiivselt pealetükkiva nõre või kisakõri eest tõmbuvad kõik kõrvale. Mida üks liiga agar tõekuulutaja ja sirge tee otsija ka suust välja ei ajaks, on tema saatus juba otsustatud- siirdumine äärealadele, kus algab kas enda suretamine või teiste tüütamine; tagasipöördumist normaalsuse juurde pole. Võib-olla tuleks neile hoopis järele lehvitada- ilus vaadata kui minema lendavad nagu uusaastasaluut?:-)<br /><br />Tundub, et suured lood-laulud hakkavad vist üldse oma aega ära elama. Vanade asjade mäletamine, õpetamine ja au sees hoidmine ei pea tähendama ju järgimist ja tingimusteta kinnihoidmise kultiveerimist. Kindlasti on uued suured laulud kah juba olemas. Nende jaoks uued keeled. Populaarsed kuna populistlikud. Lihtsalt nende märkamisega on nagu evolutsiooniga- kui ise selle sees oled, ei pane ju eriti tähelegi. Vastuolud jäävad alati, lahendamatud või mitte, nende üle kurvastamine on igatahes mõttetu.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-7751159356563414522007-11-30T16:19:00.000+02:002007-11-30T16:33:18.491+02:00VÄGI JA VALDBang-Bang, Sa Oled Surnud? Ei, mitte nii. Bang-Bang, Mina Olen Sõnumitooja. Nii saabub massimõrvar. (Täpsustus: siin jutukeses ei tähista sõna <em>massimõrvar </em>hitlereid, pommituslennukite piloote, terroriste ega tšikatilosid. Vaid neid, kes astuvad mingist pealtnäha arusaamatust ajendist kooli, kauplusse või kontorisse ja teevad hulga (neile tundmatuid) inimesi ühel hoobil vagaseks). Tuleb veendumusega, et tarkus käib tõevallas, unistus unevallas, vägilane vägivallas. Tõeline vägi (kangelane) ja vägivald ongi ju paljude alateadvuses sünonüümid, no võta või jäta. Herakles, Kalevipoeg (kes oli naabrite lätlaste jaoks kuri barbar Kalapuis), Joosua, Parzival. Napoleon, Drake, Peeter I, Minamoto. Nii mütoloogilised kui reaalsed kangelased. Palju-palju. Ning alati seotud mingite eriliste suurejooneliste unistustega. Kangelased ja targad valitsejad.<br />Massitapja ei lähegi korda saatma mingit kuritegu tavalises kasu- või naudingusaamise mõttes (näiteks rööv, ebasoovitava isiku kõrvaldamine või seksuaalvägivald). Tema läheb sooritama mingit väärastunud rituaali. Sümbolitele süüa andma. Samastuma kangelasega. Ükski kooli- ega müügisaalitulistaja ei kanna üldjuhul maski, mis tähendab, et tal pole midagi oma isiku ilmsikstuleku vastu. Vastupidi, ta saab lõpuks ometi tuntuks. Eneseväljendamine ja –teostus on saanud lahenduse (no ja tõesti, mehed on ammu surnud, aga ajaloos ning meedias lainetab ikka).<br />Sellisel massimõrvaril ei pea üldse olema sadistlikke kalduvusi või seksuaalseid eelistusi nagu nendel, kes põõsaste tagant inimesi noaga susivad, olgugi ohvrite arv võib olla samas suurusjärgus. Päris kindlasti ei saa alati neid pidada depressiivseteks. (ka enesetapja ei pea olema üldse depressiivne, ma ei oska öelda, miks alati nii arvatakse). Samuti puudub selge korrelatsioon lapsepõlve, koduse olukorra, koduste maailmavaate ja kasvatusega (no seda ei saa muidugi kunagi täpselt ja teaduslikult väita, mismoodi seda ikka kinnitaks või ümber lükkaks). Üksindusse tõmbumine pole kah mingi eriline kriteerium. Üks hea kõikirahustadaüritav võimalus oleks veel: tunnistada, et see Soome poiss oli lihtsalt hull. Selle (ja selliste) eest pole keegi kunagi kaitstud. Aga nii lihtsat lahendust ei usu praegu küll vist keegi.<br /><br />Võib-olla sõltub jõleduste toimepanek hoopis inimese eneseväljenduse vajadusest ja selle rahuldamise võimalusest? See Soome kutt jõudis tegudeni, kuna tema eneseväljedus oli pärsitud? Nii nagu sadadel teistel inimestel. Lugege, mis pannakse kirja näiteks Delfi kommentaarides. Eriti religiooni-, homo- ja Tallinn-Tartu korvpalliteemade kohta. Käige venekeelses Delfis kah korra. Laussõim ja vihkamine. Kusjuures paljud mitte niisama paarisilbiliste kirjavigadega kommentaaridena, vaid üsna intelligentsete traktaatide sees. Paljudel-paljudel mingi erakordne tarkus öelda läbi viha, kibestumise või muu jama. Teised ei kuula, vaid suunavad oma tähelepanu „valedele asjadele“. Kui aastake tagasi oli kõneaineks purjus sissetungija tapmine pereisa poolt, hõiskas enamus kommijaid „yesss, vantidele NUGA!“ Viimane koolimõrvar Auvinen kirjutas: „Viha on see, mida olen täis ja armastan seda.“ Ei saa ju seletada seda vägivallafilmide vaatamise, üldise moraalilanguse, religiooni mandumise ja Nietzche mõtete tundmisega. Ikka võib-olla eneseväljendusvaegus. See ju üks loomulikke vajadusi. Eneseväljendusele nõutakse ka tagasisidet. Mõni vajab vähem, mõni rohkem. Isegi elukutse valitakse teinekord alateadlikult selle järgi. Tagasiside puudumine tekitab nälja. Mäletate, kuidas romaanis „Kiin“ peategelane ajalehes erinevate varjunimede all kordamööda üht piiskoppi ründavaid ja kaitsvaid artikleid kirjutas? Temagi tahtis olla maailmaparandaja. Eks lugegem siis ometi üksteist. Ei võta tükki küljest. Kuulamine ei annagi võib-olla alati seda efekti. Rääkides näost-näkku natuke mõeldakse enne ütlemist (mitte alati, muidugi) ja kõike ei julge öelda kah. Anonüümsel kirjutamisel lastakse tulla kõik, mis tulemas. Öeldakse küll, et nii käitub saast ja sellega inimene mandub. Ega tea.... Liiga ohtrasõnalist patrajat sõimatakse. Mõnikord solvutakse.<br /><br />Olen alati olnud kõvasti netimaailma kommenteerijate hüüdnimede, anonüümsuse ja vohava laussaasta vastu. Praeguseks olen hakanud aru saama, et mõnele on see ainus pääsetee. Neile võib isegi Kiinina iseendaga argumenteerimine (või sõdimine) olla ainuke ja parim eneseväljendusvõimalus. Oht võib olla ainult selles, et äkki pärast suuliselt enam muud ei mõistetagi öelda kui „uu pui uije mui,“ nagu kaua vaikima pidanud vaene Calcutta ahjumeister. Väheke kõrgemal järjel olevates riikides (Jaapanis, Rootsis, Inglismaal, USA-s kah kindlasti) tegelevadki arvutisõltlastega juba psühhiaatrid. (Näen vaimusilmas netipsühhiaatrit netiadministraatorite asemel, veel parem, sellist arvutiprogrammi :-)) Inimene õpib ikka teistega rääkides. Teisi lugedes. Ka kirjutades. Mida rohkem on teadmisi erinevatest võimalustest, seda paremini nende vahel orienteerud. Mis ei seisnegi võib-olla muus kui põhjuste ja tagajärgede nägemises sammuke kaugemale. Vähemalt oleks see üks võimalus.<br />Ma ei arvagi ju, et kõike oleks huvitav lugeda ja kõiki saaks mõista. Keegi ei jõuakski ju, mitte murdosagi. Aga vähemalt näeksime, et tulistajaid on meie ümber kui murdu. Et see juhtus just Soomes ja koolis, oli juhus. Oleks võinud juhtuda ka Rootsi ostukeskuses või Eesti büroohoones. Kool oli lihtsalt ainus koht, kus kutt ei kartnud, et ta enne paugutamist raudu pannakse või, veel hullem, relv käest väänatakse ja sõimu saatel jalaga tagumikku antakse.<br /><br />Enamus potentsiaalsetest tulistajatest ei hakka loomulikult kunagi paugutama. Mõistus saab võitu. Või hirm tagajärgede ees. Egas enesetapp kah nüüd enamusele nii lihtne ole. Aga karika üleajamine võib olla täiesti ootamatu. Inimese sees ikka igasugu veidraid asju. Nagu filmis „Fall“ (või miskit sarnast), kus Michael Douglase esitatud tegelasel liiklusummikus lõpuks katus lihtsalt ära sõitis ja ta maailma parandama asus. Meenutage Peeter Oja, kes mingis autopesulas ettetrügijale lihtsalt pasunasse põrutas. Egas see polegi nii taunitav (kellel ei viskaks vahel totaalselt üle), hullem oli see, et ta pärast enam pidama saanud ja ajalehas hulga nõretavaid maast ja ilmast õigustusi esitas, argumenteerides ja nõretades. Mõnigi arvamusliider on deklareerinud, et kannab alati enesekaitseks relva. Enda, koduste ja oma konservatiivsete väärtuste kaitseks. USA-s olevat paljud inimesed arvamusel, et maniakkide vastu kaitseb kõige paremini isiklik relv. No mida veel.....Kui inimesel on relv, siis ei kõhkle ta seda vajadusel kasutamast. Aga millal see vajadus tuleb? Võib tulla äkki ja liigagi libedalt. Tean venda (töötas minu alluvuses), kes põrutas kõrtsist väljudes kahele kellaküsijale lihtsalt vastu vahtimist (ja ega ta ei saanudki teada, mida need tegelikult tahtsid), sest kartis, et need norivad tüli. Tema lõpetas elu enesetapuga. Aastake enne seda lahkus meilt töölt ja soovis mult iseloomustust armeesse (piirivalvuriks) astumiseks. Relvade juurde. Loomulikult ma ei andnud. Relv käes oleks olnud ta ju suisa potentsiaalne mõrvar. Ega ma viitsinud teda kunagi eriti kuulata kah. Mis oli viga. Sõjaväelaste hulgas ongi enesetappude osa eriti suur. Massitulistamises nad küll statistika järgi eriti ei osale, lihtsalt niivõrd distsiplineeritud, et ei võta hulka inimesi endaga kaasa. See enam koduvägivallas, mis võib samuti surmaga lõppeda. Näiteid siinsamas Eestiski.<br /><br />Nii et sukelduge Delfi kommiruumidesse, vadistage mõttetut (parem muidugi kui mõttekat kah, vaheldumisi) juttu igal võimalusel; ajage välja, mis sülg suhu toob, kirjutage blogisid ja salapäevikuid, tüüdates surmani oma targutustega koduseid, sõpru ja töökaaslaseid. Aga veel parem on jooks metsas (noh, ülekantud mõttes, linnas saab joosta staadionil või tänaval). Kui eneseväljendustung veel suuremaks kasvab (küll ta kasvab, kes teooriaid ja teravmeelsusi kodus ikka kuulata jõuab; pidevalt foorumites ja jututubades koogutaja lastakse lõpuks kindlasti töölt lahti kah), siis kutsuge sõber trenni kaasa või võtke koos viina. Sõber on kõrv, ütleb ka miskisugune vanasõna (ei ole, ei ole mitte KÕIK vanasõnad tobedad) kaugelt maalt, kus igatahes praegu elavad araablased. Kasutage niisiis kõrvu ja pidagem vahvaks, kui kõrvad meid kasutavad. Omakorda kõrvadena.<br /><br />Kindlasti võib mõni nostalgiline konservatiiv küsida: miks siis polnud nõukogude totalitaarühiskonnas selliseid asju? Oli seal ju eneseväljendusvõimalusi veel vähem. Eks olid tollalgi mõned sellised juhud, need mätsiti kinni. Relvi ju kah polnud. Noa, kaika või rusikatega sellist veresauna ei korralda. Minu koolivend paralleelklassist (ta oli küll istuma jäänud ja mingite paberitega kah) ajas kaheksandas klassis matemaatika õpetajat taga lubades talle peksa anda ning tungis klassivennale füüsikatunnis noaga kallale, kes teda siis ennast kaitstes tooliga peksis (käisin Tallinna 32. Keskkoolis kui kedagi huvitab). Asi oligi selles, et tollal oli selline kutt tähelepanu keskpunktis. Keda huvitab täna mingi netis soiguv, püstolit omav või pedagoogi p...saatev indiviid? Mäslev noorsugu?<br />Vene sõjaväes tõmbas nii mõnigi vend oma kaaslastele automaadist tule peale. Üks üritas ka selles väeosas, kus mina teenisin (temal see küll ei õnnestunud). Kusjuures pealtnäha rõõmsameelne vennike oli.<br />Üldse ruineeriti igasugu pulbitsust nõukogude ajal juba eos. Viina joodi palju ja alkohol oli sotsiaalne mall, mõnikord see aitaski, teinekord tehti täis peaga lihtsalt muid, lihtsamalt läbiviidavaid kuritegusid. Igasuguste individuaalsete rituaalide väärtustamine oli üldse kõvasti põlu all. Keegi ei tunnetanud end eriti riigi valvsa silma alt vabana. Massitulistajaid ei tule ju niisama kinnistest ja vähenõudlikest inimestest, kellele kõik probleemid ja huvid piirduvad olmemurede, täis kõhu ning esmariietega. Selliseid kasvatas nõukogude ühiskond ikka hoolega.<br /><br />Miks räägitakse üldse ainult koolitulistamisest. Äkki vaadatakse asja sisust sootuks mööda? Sama asi võib toimuda ka Selveris, kirikus või Harju tänaval (maailmas analoogseid näiteid küllaga). Delfitulistamine käib ju iga päev :-) Kas olete kunagi mõelnud, miks ei tulistata rockfestivalil, harva ka teatrietendusel? Ööklubides tõsi küll on, aga seal on põhiliseks vallandajaks muidugi padujoove ja asi toimunud ikka äkkvihas. Koolitulistajad on tavaliselt kained ja asja põhjalikult ette arvestanud. Tulistataksegi vist ainult igavates, tardumist ja kannatusi meenutavates kohtades.<br /><br />Ja muidugi otsitakse nüüd süüdlast. Soomes on ambrasuuri ette visatud isegi ammusurnud Nietzche ja Platon, tegelikult küll neid meenutavad filosoofiaõpetajad (viskusid nad küll vist ise ja asusid siis selle mõttetust tõestama). Heietatakse eetikakriisist, mille üheks põhjuseks loetakse puuduvat religioossust. Kõik võib olla. Aga äkki on inimkonna kriitiline mass jõudnud lihtsalt vana hea Maslowi püramiidi järgmisele astmele?<br /><br />Võib küsida, et miks niipalju Delfi-näiteid. No seal just laiutabki pajuvõsa. Mis mõte on massitulistamiste põhjusi otsida filosoofide, teoloogide ja psühholoogide mõttemallide järgi? Pedagoogikakooli auditooriumist? Tapjad on ikka need pajuvõsas pöögiks soovijad. Igasugu komminurkades näeb väga hästi, milleks inimene võimeline on. Enamasti ainult soovides ja mõtetes muidugi, õnneks. Olen ise alati olnud surmanuhtluse poolt. Esimest korda elus lõi see veendumus kõikuma, kui paljudes netikommentaarides sooviti Soome koolimõrvarile enne surma piinamist.<br /><br />Ega ei maksa juhtunut üle tähtsustada. Pole mõtet kogu aeg valvel olla, ennast ja teisi ning ERITI ühiskonnamudelit süüdistada. Relvi soetada. Lihtsam on karikaid mitte üle valada. Kõigil on vaja vahete-vahel kedagi, kellele saab rääkida kõike, mis sülg suhu toob. Otsige kuulajat, vaadake siis, mis teie vägivaldsetest, absurdsetest või paranoidsetest mõtetest järele jääb- ilmselt mitte midagi. Ainult rõõm. Ja ikka trenni-trenni. Higist tilkudes ei jaksa keegi kuritegusid teha. Siis jaksab ka enda sees olevaid metsloomi korralikult vaos hoida.<br /><br />Lõpetuseks üks Potentsiaalset Kurilaskjat Äratundmise Test. Autoriõigused kaitstud :-)<br />Kui vastate vähemalt kahele kolmandikule küsimustest jaatavalt, paluge kodustel teie kergekuulipilduja ära peita või veel parem, Kuusakoskisse (ei ole, ei ole vihje Soomele, vanaraua kokkuost on)maha müüa. Arvuti pange kah nädalaks kappi ära.<br /><br />Kas olete kunagi:<br /><br />Tahtnud vihas kellelegi lihtsalt molli sõita<br />Pidanud kaasvestlejat rumalaks või suisa idioodiks<br />Hukka mõistnud inimesi, kelle elustiil on arusaamatu või vastuvõtmatu<br />Pooldanud surmanuhtlust<br />Kaotanud huvi füüsilist või vaimset aktiivsust nõudvate harrastuste vastu (treeningud, aga ka muusika, kunst jm kuuluvad loomulikult siia)<br />Osalenud koolivägivallas või niisama psühhoterroris (aktiivse või passiivse poolena, vahet pole)<br />Püüdnud tagasi teha seda, mis endale kunagi osaks saanud<br />Elanud end välja fantaasiamaailmas, mis teistele kättesaamatud<br />Üritanud väljendada mingit olulist sõnumit, mida kõik teadma peaksid<br />Leidnud, et teid ei kuulata selle edastamisel piisavalt<br />Solvunud tugevamate või targemate peale<br />Omanud kinnisideid, mis enamusi õlgu kehitama või muigama paneb<br />Vaimustunud relvadest, uhketest mundritest või karmi distsipliiniga maailmakorrast<br />Suhelnud ainult sarnast maailmavaadet kandvate inimestega<br />Klammerdunud mõttekaaslase külge<br />Kujutanud end protsesside määrajana<br />Käinud meelsasti militaarväljaõppel või laskeüritustel<br />Tundnud end põhjuseta kannatanuna, ärateenimata olemasolevaid hädasid<br />Vihanud kehtivat riigikorda või valitsevaid mõttemalle<br />Lisaks veel: te olete meessoost :-)<br /><br />Veidraid asju tuleb välja.....<br /><br />Tegin ise kah selle testi läbi. Rõõmustasin, kuna vähemalt tulirelvad mulle ei meeldi ja sõbrad kannavad ikka väga erinevaid maailmavaateid :-) Igav on kah õnneks väga harva.<br /><br />Seda juttu ei oleks saanud kirjutada Soomes. Sest see oleks vist olnud osalejatele valus. Paljud jutud jäävadki kirjutamata, kuna tegelased lihtsalt keelduvad sulepeast või arvutinuppude tagant välja ronimast. Nende prototüübid on lihtsalt liiga ligidal<br /><br />Järgmisel korral püüan kirjutada väe-, pagan, tahtsin öelda, et võitluskunstidest, ptüi, see tähendab, võitlusspordist. Vahepeal on jõulud ja muud vahvat kah..jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-54402663649357643382007-11-30T16:15:00.000+02:002007-11-30T16:18:46.930+02:00NALJAGA TÕSILOOSKuulus teadlane, teaduse propageerija- populariseerija ja igasuguse pseudoteadusliku ning kreatsionistliku jura vastu võitleja Carl Sagan uuris vestluses dalai-laamaga, kas peaks tegema religioonides korrektiive, kui teadus lükkaks ümber mõne fundamentaalse religioosse tõe.<br />Loomulikult, väitis dalai-laama.<br />Sagan intrigeeris edasi, küsis meelega lolli. Noh, näiteks (otsis natike sõnu) reinkarnatsioon. Kas oleksite nõus eitama reinkarnatsiooniteooriat, kui teadusel õnnestuks tõestada selle paikapidamatus?<br />Aga igatahes, leidis laama. Ainult, lisas ta silma pilgutades, reinkarnatsiooniteooriat on väga raske ümber lükata.<br /><br />Sagan aktsepteeris Dalai-laamat ikka täiega.<br /><br />Müts maha mõlema venna ees.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-62352658873295818232007-10-12T12:48:00.000+03:002007-10-12T13:45:14.865+03:00Inimene all vasakus nurgasNüüd tuleb igavene pikk heietus :-) Lihtsalt aeg-ajalt tuleb meelde üks ammune lugu. Eesti poliitikud, usutegelased ja haridusametnikud arutasid põhjalikult tähtsat küsimust: kuidas õpetada koolis lastele inimese tekkimist ning arengut siin maailmas. Kas siduda see kristliku maailmapildi ja jumaliku loometööga või lähtuda looduslikust valikust, üliaeglasest, aga pidevast kulgemisest karvasest siledaks. Isegi vist võeti vastu ka mingeid otsuseid edasiste metoodikate suhtes (täpselt küll ei mäleta). Haritud mehed ja naised laua taga tõsiste nägudega otsustamas inimeksistentsi ühte (no nende silmis vähemalt) põhiküsimust. Kahjuks olid tühjad kahe peamise asjaosalise- jumala ja ahvi kohad….Üsna sarnane on olnud see religiooniõpetuse-poleemika. Kas ühte- või teistpidi. Kas olemasolev (EELK) ainekava projekt või ei mingit usuvärki. Kolmandaid variante polnudki. Vähemalt avalikuks tutvumiseks, ma mõtlen. Ja see tekitas veidi tuska.<br /><br />Kuidas kujutab tavaline keskmine Eesti inimene ette religiooniõpetust? Vist ikka ja ainult läbi kristliku prisma. Ükskõik kas poolt- või vastuargumentidega. Piiblilood, isikuline jumal (kelle poole pöörduda saab) ja mingi pühalik-lootustandev või sadomaso-ajupesev (kuidas kellelegi) tagapõhi. Kui vaadata praegust ainekava projekti (juba aastaid samal kujul, hoolimata igasugu poolt ja vastuväidetest), siis sealgi on samamoodi. Ei mingit erilist püüet konfessioonivälisusele-ülesusele (nagu algul lubatud, aga see oli juba aastaid tagasi kah) rääkimata suisa traditsioonimurdmisest. Kristluse ainulaadsust rõhuvale on heakskiidu andnud paljud kultuuritegelased ja poliitikud, ka väljamaalt.<br /><br />Minu arust on religiooniõpetuse diskussiooni raames üles tõusnud ikka palju küsimusi (no vahel suisa võitlust ikka). Tooks välja neist kolm. Esiteks tuleks selgeks teha kõige sõltumatum küsimus- misasi see religioon siis on, et kõik aru saaksid? Kas peab tingimata sisaldama ka jumalamõistet või -vihjet (sest juba ainuüksi see tekitab kõva vaidlust) ning mida siis viimase all mõistetakse? Teine küsimus, kas ja milleks seda üldse vaja? Ning edasi sellele tuginedes, kas praktikas kujuneks välja eetika-, kultuuriloo- või siis ikka hoopis (laiendatud) konfessiooniõpetus? Sinna külge haakuks ka küsimus, kõlbab siis see hetkel välja pakutud (nimetan seda ühe eestvedaja Pille Valgu nimega, lugeda saab seda EELK kodulehelt) ainekava versioon või vaja hoopis teistsugust lähenemisviisi? <br /><br />Alustame algusest, see tähendab, esimesest küsimusest. Probleem, nagu öeldud, tekibki sellest, et sõna <em>religioon,</em> rääkimata sõnast <em>jumal</em>, mõistab igaüks väheke erinevalt, kusjuures mingit <em>õiget</em> varianti pole üldse lihtne määrata. Ja religiooniõpetus koolides vist kahjuks kõiki aspekte hõlmata ikka ei jõua.<br />Teatmeteoste põhjal tähendaks <em>religioon</em> suhtumist inimesest absoluutselt üle olevatesse teguritesse, mis võivad olla isikustatud või umbmäärased. Selle alusel võiks ju väita, et hetkel on religiooniõpetus koolis täiesti olemas, suisa kohustuslik, ja tugineb see loodusseadustele, mis on inimtegevusest absoluutselt üle ja tingivad tema olemasolu koos kõigi tegevustega. Eeee.....see pole vist ikka päris see, mida üldiselt mõeldakse?<br />Teistmoodi võiks religiooni defineerida või kirjeldada kui lugusid ülemeelsetest kogemustest, kõikehõlmavatest arusaamadest ja „seletamatutest“ asjaoludest inimeksistentsi ajaloos ning nende tõlgendusest. Erineks ta esimesest definitsioonist selle poolest, et oleks rangelt subjektiivne, koosneks üksikutest inimlikest arusaamadest religioonist ja neile tuginenud üldistustest (kui on üldse võimalik neid üldistusi teha)<br />Kolmas võimalus oleks müütiline ja pildiline õpetus inimeksistentsi eesmärgistatud või/ning hingestatud mõttest. Õige elu alustest. Müütiline eetika jne<br />Neljandaks- lugulaul inimloomusest, põhiliselt loovusest, inimese sisemuse kujundamisest-kujunemisest seoses kõrgemate jõududega.<br />Paljud seostavad sõna religioon ainult religiooniajalooga.<br />Lisaks veel mitmed-sajad variandid, mille peale mina lihtsalt praegu ei oska tulla. Kõiki neid saab ka omavahel varieerida, nad võivad olla näiteks antropotsentristlikud või mitte, mõne konfessiooni põhised, tugineda kas ainult ühele või siis mitmele erinevale kultuurile, olla isiklik-müstilised või kõrvaltvaatlevad jne jne. Kusjuures mõiste <em>jumal</em>, mis ilmselt ise juba diskussioone tekitab, ei pruugi mõne variandi all üldse kõne alla tulla. Kui keegi minu käest küsiks (mitte nii, et mis on religioon, vaid kuidas ma seda kirjeldaksin), siis suure ähkimise ja punnimisega tekiks minu kujutluses selline pilt nagu Hiina maalidel- pisike inimkribal kusagil metsikut loodust kujutava virrvarri serval. Maal ise oleks tohutu suur. Kõige paremini võiks religioossust (ma loomulikult lihtsustan väheke) üldse minu mõistes edasi kanda kunst ja muusika. Sealjuures olen veendunud sõna <em>jumal</em> mõttetuses (isikuline jumal peaks olemasolu korral olema ikka kõva naljasoonega olevus, liiga kõva naljasoonega, et olla tõsi :-)). Samas aga keskaja karneval ja grotesksed vaatemängud (eriti idamaade kultuuris) vististi sellist jumalat just nägid. Naeru üle läbinisti religioosses maailmas arutleb ka U. Eco vend Williami suu läbi „Roosi nimes.“ Ratzinger (see praegune paavst) väidab küll „Sissejuhatus kristlusse“, et see on eksikujutlus, vähemalt mulle tundub nii. Samuti on võõrastav kasutada <em>kes</em>-kategooriat koos sõnaga <em>jumal</em>, sinna juurde kõik sellega kaasnev (inimlikud kriteeriumid lõpmatult hea, looja, lunastaja jne jne). Samas kasutan ise <em>kes</em>-küsimust üsna meelevaldselt ja genotsentristlikult, mille kohaselt vastavad inimene, koer ja hamster küsimusele kes?, millimallikas ja kirp aga juba oluliselt vähem, rääkimata ainuraksetest. Ilmselt läheneksid paljud inimesed kui mitte enamus, hoopis teistmoodi. Näiteks tuntud botaanik Urmas Laansoo räägib alati taimedest nagu elusolenditest (<em>kes</em>-vormis), kirikuõpetaja tänab kõigevägevama poole jne jne See on iseenesest väga vahva ja näitab erinevate võimaluste olemasolu, aga võib-olla ka lihtsalt kirjusid keelemänge. Arvangi, et sõnale <em>religioon</em> pole kõigile arusaadavat selgitust niisama lihtne leida. Näiteks ka kristlus (no seda ju vist üldiselt mõistetakse religioonina?) ise ei tähenda juba ammu enam mingit ühist nimetajat. Sakslase või rootslase religioossuse võib määrata ka ainult ristimine kodukoha kirikus. Ristimised-laulatused on, ma arvan, et ka paljude arvates, lihtsalt kenad, ilusate riietega rituaalid. Aafrika maades valitseb kristlaste täielik segapuder. Paljude kristlaste enesemääratlus igasuguste ankeetide põhjal: olen kristlane sellepärast, et olen (ja minu lähemad kaaslased koguduses arvavad ka nii). Ei ole kusagil (peale Muhamedi võib-olla) enam selliseid tingimatuid usutunnistusi nagu Moosesel (Vana Testament) või C.S Lewisel (raamat „Lihtsalt kristlus“). Milleks siis see lootus ja aluspõhi kooli ainekavas?<br /><br />Ühest vastust saamata võib minna teise punkti juurde :-) Selget kokkulepet pole. Praeguse religiooniõpetuse kava vastased jagunevad suurtes piirides kaheks. Ühed on igasugu „jumalavärgi“ või „vallutajate usu“ vastu. Üldjuhul avavad nemad ka petitsioone ja kommivad Delfis. Neid on väga palju. Sinna kuuluvad ka vanemad, kellel pole laste jaoks aega. Nemad kardavad, et kool kompostib lapse aju ära :-) Teine vastaste rühmitus protestib intellektuaalselt EELK ainekava kui kallutatud kultuuriloo vastu. Sinna kuulub palju haritlasi ja kultuuritegelasi. Osad neist arvavad, et seda õpetust teostatakse igal juhul valesti, sõltumatult sisust :-) Üks huvitavamaid vaidlusi oli kunagi Agu Sisaski-Jaan Kaplinski avalik kirjavahetus religiooniõpetuse teemal. Aga see oli juba mitu aastat tagasi.<br />Pooldajaidki on mitut sorti. Ühed on veendunud asja vajalikkuses. Ka seal on palju kultuuritegelasi ja tarku päid. Osadele silmaring, osadele imerohi. Eks ole neid ühe(riigi)usu misjonäregi seas. Teistel pole üldse erilist põhimõttelist seisukohta, lihtsalt kogu Euroopas on nii, varem oli kah nii, kuidas nüüdki teisiti? On ka neid pooldajaid, kes tuginevad ideesähvatusele kirjutada uue õppeaine raames tõhusalt toimiv äriprojekt koos töö ja leiva tagamisega iseendale.<br /><br />Vist kõige levinum <strong>avalikult</strong> väljaöeldud religiooniõpetuse eesmärk on eetikakriisi ületamine tänapäevases maailmas. Kindlate väärtuste loomine, millele tugineda. Moraalne kasvatus. Erinevate usuliste tõekspidamiste tundmine ja aktsepteerimine. Tundub ju ilus ning õige mõte olevat? Aga ainekavas on eetiliste tõekspidamiste ja kultuurierinevuste alustalad ainult läbi kristlike näidete. Paljude arvates peakski see nii olema (ega peale piibli ju maailmas vanu müüte, nende kogumikke, pühasid raamatuid jne pole, eks?). Kogu Euroopa poliitilistes kihtides jagatakse seda mõttemalli. Eestlased usuvad mingit seletamatut vaimu, hüüdsid paar aastat tagasi poolüllatunult-poolmanitsevalt-poolüleolevalt paljud Euroopa häälekandjad mingi üsna totra küsitluse põhjal, mis oli lisaks kõigele ka juba ette suunav. Ikka veel paganad?! <strong>Mina arvan, et enamus maailma inimestest usub mingisse seletamatusse vaimu (võib kasutada ka muid ebamääraseid termineid).</strong> Miks peaks valgesse rassi kuuluv inimene olema tingimata luterlane, moslem või mormoon? See võib ju tähendada lihtsalt seda, et ta on enne seletamatusse vaimu uskumise alustamist kastetud korra veega, kuulanud juudi, itaalia või saksa poeetide luuletusi vallaslapse Isa-otsingutest või alustanud oma esimesi teadlikke mälestusi Koraani-laulu saatel. Hetkekski alahindamata kristluse tohutut tähtsust tänapäevase läänemaailma kultuuri kujunemises (ja paljude asjade hävitamises), tahaksin väita, et tema osakaalu mingis kooliõpetuses kunstlikult üle paisutada küll ei maksaks. Minu silmis on üsna arulagedad põhjendused „me ise kuulume ju ka kristlikku kultuuriruumi“ või „vastukaaluks vohavale (pikk loetelu igasugu pahedest).....“ Just nimelt, seda enam võiks rõhku panna sellele, mis eemal ja tundmatu (ja võibki jääda sellise lähenemisega tundmatuks). Minu enda eelistus on seega selgelt kultuurilooline, sest palju see keskmine inimene siis ikka lennuvõimeline on, läbi aegruumi, et Zhuang-zi kõrvale maha istuda, šamaani saatel jorutada, Nagarjunat lugeda või hoopis vaimusilmas templeid ning astmikpüramiide ehitada?<br /><br />Veel üks religioonimõistmise võimalus on arusaam eesmärgistatud (kogu arengul on eesmärk, kõik asjad toimuvad seda silmas pidades), mitte põhjus-tagajärg seostega maailmast. Aga kas saab üldse nii küsimust esitada või kuidas seda siis ära tunda? Rõhumine klauslile „teadus ei vasta <em>miks</em>-tüüpi küsimustele“ on naljakas. Loomulikult ei vasta teadus kõigile küsimustele, ei peagi, ei ole (vähemalt ei peaks olema) sellist taotlustki. Aga seda esitatakse ju nii, nagu oleks selline võimalus kindlasti olemas, tabatav ning teadus püüab seda au teenimatult endale kahmata. Kas religioon siis vastab või? Minu arust küll mitte. Miks peaks olema elul eesmärk? Miks peaks olema kes-kategoorias eesmärgistaja, looja, lunastaja võimidaiganes? Milliste kriteeriumite järgi seda ära tunda? Seda enam, et enamuses maailmast on selline asi tundmatu. Miks ei saaks väärtused, moraal ja eetika (minupärast ka rõõm või kurjus) olla religiooniülesed? Eesmärgistatuse absurdsusena võib näitena võib tuua kahte eesmärgiprognoosi-Jumalasarnane inimene või Universumi soojussurm. (Variante on loomulikult veelgi). Lükaku ümber või kinnitagu, kes tahab või oskab. Samas ka absurdsuse tunnetamine võib viia hoopis erinevate järeldusteni, näiteks Tertullianuse või Vasubandhu mõtted, üsna vastandlikud ju (mõne silmis jälle kindlasti mitte).<br /><br />Eks me peame ikka lootma oma materiaalses kestas (kehas, Universumis, mõtetes jne jne) rohkem <em>kuidas-</em>küsimuste vastustele. Kuidas see või teine asi toimib? Kuidas kunagi oli? Kuidas võiks asi edaspidi välja näha? Kuidas paremini teha? See ei tähenda loomulikult üleskutset <em>miks</em>-küsimuste vältimisele või nende mõttetuks pidamisele. Väikelaps, muideks, küsib hästi palju mõlemat sorti küsimusi. Küsimusi saab üldse esitada teatud piirini. Siis nad lihtsalt kasvavad üle pea ja küsijale antakse Sokratese-jooki :-) Mõnele inimesele saabub küsimiste piiri tabamises rahu, mõnele äng. Ängis inimene tahab ikka lõplikke vastuseid, rabab selle mitteleidmise korral end tööga sandiks, sööb-joob lõhki või norutab närtsinuks. Võib ju üldisemaid vastamata küsimusi, vastavalt veendumustele või usule, nimetada nii Jumalaks kui ka lõpututeks loodusseadusteks. Jumalakujugi võis tekkida nende põhjal. Või armastus. Või tõde. Aga võis tekkida ka pärast inimese käpakilasendist püstitõusmist tema enda peas. On siis nii väga vahet või?<br />Ei tahaks kuidagi väita, nagu poleks maailmas olemas mingit kõikehõlmavat armastust, tõde või tühjust. Miks peaks aga seda veel eraldi nimega kutsuma? Samahästi võiks ju konstrueerida, et jumal on kõikehaarav nälg, külm või kõrb. Seda, et selleks jumalaks võiks olla tingimatu armastus, kumab läbi paljude usundite-filosoofiate-sotsiaalteaduste- tarkade selgituste ja paljude inimeste niisama-tunnetuste-nägemuste virrvarri. Isegi siin ei näe kristlusel mingit eelist või suurt omapära. Ja kui tõesti nii, milleks seda siis ikka ümber nimetada? Kuigi väidetavalt vahet pole, kuidas seda nimetada, on kristlik palve justimelt jumalale, mitte armastusele, kannatlikkusele või visadusele, näljale või külmusele (mõned erandid, tõsi küll, on). Kusjuures armastus või üldhaarav kõik-on-üks olek ei vaja ristimisvett, puhastustuld, puhumissoola ega lausumisriisi. Kui keegi väidab, et vahet polegi, siis äkki loobuksimegi? :-) Küllap ikka paljude arvates on.<br />Tsitaate asjade erinevat moodi tõlgendamiseks ja inimesi erinevate kogemustega (aga mis on kogemus?) on tegelikult ikka tohutult palju. Isegi ühe suure voolu, olgu selleks siis islam, kristlus või hinduismi variandid, piires.<br /><br />”Me oleme üks- mina ja sina,” oli parool Kiplingi Mowglis. See ei takistanud Kaal ahve näost sisse ajamast ja Bagheera polnud kah mitte taimetoitlane. Rohkem oli see vist ikka küsimus: ”Kas ma võin sind ka oma koju lubada?” või ”Kas sa läheksid ehk nats kaugemale, niikaua kui ma vett joon?” Enne kui me tahaksime olla inimesed, võiksime natukene proovida olla näiteks hundid. Kes ei näri alistujal kõri, noki silma (erinevalt kristlikust sümbolist tuvist või siis nii armsast metskitsest) ega murra rohkem kui vajalik näljatunde kustutamiseks või pesa kaitsmiseks. Valmistab hästi ette ja on igati humaanne. Kas Turovski ja Jüssi pole siis vahel lähedasemad kui Jourdan või Stefanos?<br /><br />Ükskõik, mis maailmavaate esindajad me ka ei oleks, kooseksisteerimiseks peab olema vähemalt mingigi ühine seisukoht. Me eeldame ju, et koolis käivad erinevad lapsed, erinevate vanemate järeltulijad, erinevate sotsiaalsete sidemetega. Alati võib juhtuda, et mõnele on ka üldkehtivad väärtushinnangud vastuvõetamatud. Kui neid on liiga palju, siis tuleb leida uus, üldisem väärtus. <strong>Sest ka väidelda saab ainult sõpradega. </strong>Sõbrad jagavad, vähemalt mingis osas, väärtushinnanaguid. Teed nende leidmiseks ja muud maastikuelemendid võivad olla erinevad. Võidelda võib omavahel muidugi kah (seda pidevalt tehaksegi, lugege kasvõi DELFIS ilmuvate religiooni-artiklite kommentaare), seal aga võidab alati jõulisem. See, kes karjub kõige kõvemini või jaksab nooti hoida kõige kauem. Lõpuks nii kaua, et keegi ei suuda ega viitsi enam kaasa mõelda. <strong>Põhiklausliteks väitlustes (sõimu on muidugi kah) on: sa ei ole asjaga ülde kursis, sa ei ole seda veel kogenud, ususallimatus on nõuka-aja pärand, kristlust tuuakse alati vägivallaga. Huvitav, mitte keegi pole tulnud selle peale, et vahel on mingi kinnisidee tekkinud mitte asjasse süvenemise puudumisel, vaid hoopis tänu sellele. Nii mõlemas suunas.<br /></strong>Kuna jumala(te)ga on asjad väga segased ning maailmavaateid nagu kirjusid koeri, tulekski vististi õppeainele leida siiski üldisem või hoopis mingi teine aluspõhi. Mis muuseas (avastasin selle alles hiljuti) olevat ka Eesti haridusteoreetikute keskmine pajuvõsa-seisukoht. Seda arusaama on jaganud (minu arusaamise põhjal) ka Eesti kristlaste suurmees Toomas Paul. Korraks kõrvale põigates, temasugust meest võiks tahta religiooniõpetajaks ka kõige suurem konfessioonivastaline.<br /><br />Ka kogu siinolev jutt eeldab, et on võimalik leida eesmärk, mis võiks olla inimestele ühine. Aga see eesmärk on alati ikka inimeste endi püstitatud. Kusjuures tuleb arvestada, et ka väga üldistel eesmärkidel võib olla ebameeldivaid vaheetappe ning kõikide meele järgi ei saa olla mitte kunagi.<br /><br />Kui nüüd hästi järele mõelda, pole tegelikult selle religioonilooga (misiganes see ka ei peaks tähendama) mingeid erilisi probleeme. Oma lastele soovitaksin-sooviksin kindlasti. Tegelikult on see Pille Valgu (kindlasti oli tal seal ka palju abilisi, lihtsustasin kogu jutu vältel väheke) ainekava nagu uus Vabadussõja monument. Mingis mõttes üsna kõlbmatu, aga kes on siis keelanud kellelgi õigel ajal kõlblikumat teha? Igasugu vastased petitsioonid on küll nats liiast. Ega see koolitükk siis kedagi lollimaks või agressiivsemaks tee. Ajupesu hirm on vääääga üledramatiseeritud. Me ei karda ju, et ajaloo või geograafia õppimine isiksusele mingi raske põntsu paneb? Ju siis on enda veendumused kas nõrgad või liiga suure vaevaga kättevõidetud. Kellele väga vastuvõetamatu, võtke seda religioonilugu kui juturaamatuid Ärge nüüd seda küll öelge, et kultuuriloolised asjad võivad ebahuvitavad olla :-)Ulmekaid ja muinasjutte ju loete? (unustagem hetkeks siin, et enamus ei lugevat rahvapärimuste järgi üldse midagi :-) Ka religioonide sidet moodsa filosoofia ja teadusega poleks raske leida (Wilber näiteks).<br /><br /> Religioonilood (nende seas ka piibel) kokkuvõttes on ju huvitavad. Neid tulekski lugeda, kuidas kellelgi soovi, mõned nagu eksistentsi ja moraali alustala, mõned nagu eetikaajalugu, mõned nagu maruvahvaid või kohatuid või nõmedaid muinasjutte, mõned nagu lihtsalt silmaringi laiendajat. Viimast soovitab ju ka Pille Valk- et keegi ei tõmbaks moslemi ja terroristi vahele võrdusmärki :-) Viimane näide tähendab küll vist rohkem seda, et tema silmis on inimesed lihtsalt juhm mass, kes oma lapsi moslemitega hirmutavad, pilve serval istuvat kurja taati ette kujutavad ja paavsti kukluksklansega segi ajavad. Aga äkki ongi nii? Ka minuga, sest pean ju Pille Valku ja Agu Sisaskit (tema vägev lause kristluse promomiseks: „On hea, kui kõigil on oma tee, aga kas nad peavad ikka sama laiad olema?“) ristiusu misjonärideks. (Ega nad ise vist seda ei eita kah), enamikku kirikuõpetajatest aga mitte. Misjonid mulle eriti ei meeldi. Selline lääge manipulatsioon (jätame vahelduseks selle tule ja mõõga jutu, kah üsna tüütav juba). Kristlust pean natikene sadomaso-religiooniks. Paljusid piiblilugusid teenimatult teistest kultuuridest äravirutatuks ja ülevärvituiks, paljusid allikaid mahavaikituiks, valikuliselt ettesöödetuiks ja poliitiliselt töödelduiks. Kõiki kultuure ja maailmavaateid läbi lääneliku (ükskõik kas teadusliku või kristliku) prisma vaadatuiks. Kusjuures, tõele au andes, viimastel aastakümnetel on asi ikka kõvasti paranenud kah. Seda enam tundub see praegune ainekava üsna naljakas. Lõpuks tulekski siit minu vastus ka kolmandale küsimusele (kes peaksid seda lugu koolis õpetama hakkama?) Ei seal nüüd nii suurt vahet, kas tark matemaatika-, eetika- või kirikuõpetaja. Miks mitte klassijuhataja ise? Väärtustemad ju, kas neile siis võõrad või? Minu lootus on lihtsalt, et see võiks ju ometi olla kultuurilooline, mida praegune kooliharidus tervikuna ega ka see religiooniõpetuse ainekava teps mitte ei ole. Loomulikult ei tähenda see, et juba praegu paljudes koolides ainet sedamoodi ei õpetataks.<br /><br />Peame arvestama ka seda, et põhimõtteliselt on kogu hariduse ülesehitus (no kirjutatagu ainekavadesse mida iganes) olnud siiani ikkagi fakti- ja teaduspõhine. Vähemalt, hüpaku ja polemiseerigu haridusliidrid palju tahes, kui kavade tegemiseks läheb, siis pannakse rõhk alati sellele. Selle kompenseerimseks võiks olla vähemasti üks õppeaine, mis tegeleks rohkem lugulaulude ja väärtusotsingute–hinnangutega. Aga veel parem oleks ikkagi selliste asjade integreerimine teistesse ainetesse või nende omavaheline (vähemalt natikene võiks ju üritada) põimumine. Muidu jälle vana laul- kui tahame midagi parandada, teeme aga asju juurde. Siis veel juurde jne....<br />.<br />Tegelikult ongi see religiooniõpetuse-värk vist juba ammugi unustatud asi. Pilootprojektid sisse viidud, igasugu küsitlusi teemal „kas peate religiooniõpetust vajalikuks, mis usku ka ise olete ja kas hommikune konjakijoomine on maha jäetud?“ piisavalt läbi viidud (vastusevariandid ilusasti taga olemas, tee ainult rist sobivasse kasti), doktorikraadid kätte saadud, ametikohad täidetud. Arvamusliidrid, asjaosalised, targad ja sekka ka mõni fanaatik (vahet pole, mis maailmavaateline) ajaleheveergudel ja Delfis sõna võtnud, ümar- ja kandilisi laudasid läbi viidud. Hetkel on üldise religiooniõpetuse mõttekuse arutelu vist avalikkuse eest varjusurmas, aga valmis kohe-kohe vajadusel välja purskama. Nagu hallitusseen. Ka seda võrdlust võib ju mitmeti mõista. Ma arvan, et botaanikuid selline võrdlus küll ei solvaks, vastupidi. Miks peakski?<br /><br />„Jumal on üks, ainult igaüks näeb teda erinevalt,“ on levinud uusfundamentalistlik väide (oikumeeniline, peenemalt öeldes). Tahaksin veelkord öelda, et see väide tundub ikka paras jura kah. Võib olla ju ka neid lõpmatult palju. Võib olla ka üldse mitte kui midagi. Võib olla lihtsalt üks meie sõnakõlks nagu spunk või plärts. Või hoopis inimmeelega tajumatu tühjus. Mingi alge inimese sügavuses. Jagatav või jagamatu? Mispärast <em>tema </em>mitte <em>see</em>? Kusjuures igaüks tõmbab ju kusagil alati piiri kah. Nägemisega võivad teinekord olla hoopiski kehvad lood. Teistele võib alati igasugu nägemusi ette laulda-luuletada. Alati saab väitlused lõpetada väitega: „see on suur müsteerium ja saladus“ või „sa ei ole seda piisavalt läbi tunnetanud.“ Tsiteerida Tertullianust, kes pidas olemise absurdsust jumalatõestuseks, või kaasaegset eklektikat või hoopis füüsikaseadusi. Tuua sisse „kõrgema tasandi“ mõiste. <strong>Öelda- sa ei saa ju aru. See viimane on tegelikult kõige parem ütlus. Õige ju, ega ma ei saa jah :-) Mõttetu.</strong> See ei pruugi ju segada üldse meie igapäevast elu. Nii kuidas meil omavahel kokku leppida õnnestub. Oma religiooni, maailmavaate ja mõttekonstruktsioonid leiab igaüks koduski. Jääb muidugi üles küsimus- aga kui kodu pole?jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-11768353023872627782007-10-12T12:43:00.000+03:002007-10-12T12:47:10.182+03:00Neli oli kohtu seadusIsal oli kolm poega. Pärast isa surma sai üks päranduseks veski, teine hobuse, kolmas kassi. Ja edasi nagu tuntud muinasjutus ikka .....<br /><br />Aga neljas laps, see võis vabalt olla tütar, jäi kõigest ilma. Muinasjutukirjutaja oli need lehed lihtsalt oma käsikirjast välja rebinud. Ka naabri juttudes polnud ju ühtegi tütart.....Ja maavalitsejal oli ainult kolm last......<br /><br />Kurjad keeled räägivad, et tegi ta seda ka sellepärast, et lause Atman on Brahman kõlas tütre kõrvus samamoodi nagu Batman on Ahriman.jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-81489460725269739982007-09-06T10:56:00.000+03:002007-09-06T11:23:22.686+03:00Kutse kooli<strong>Koolis saab targaks, ütleb vanem õde.<br />Kas sina oled siis loll, küsib noorem vend.</strong><br /><br /> Septembri alguses oleks kohane kirjutada kooliminekust. Kooliülestes haridusringkondades (kuhu normaalsel inimesel eriti asja pole) on jällegi sügava sissehingamise aeg, et siis alustada juba tuttavat juttu(õpetajaid pole.......palka pole.......lapsi pole.......haridust pole.......tuupimist on.......mõõtmist on.......vägivalda on.......huvipuudust on........õpi, Eesti, õpi) ning nii lähebki teele järjekordne koolivanker, kus üllatuslikult teeb enamus oma asju ikkagi hästi. Nii hästi kui ta nendes oludes suudab ning oma isiklike võimete piires oskab. Sama koolivanker ka kodudes, lapsed ruttavad taas kooli poole, lilledega, paljud (loodan ikka, et kunagi kõik) rõõmugagi. Neile, kes lähevad sinna rahuloluga, on tagatud kõige olulisem asi- koolis on huvitav ja turvaline (ükskõik siis, kuidas). Rõõm seisneb ju eelkõige pääsus huvitavasse keskkonda, mitte „oh jälle saan ma teadmisi omandama.“ Kellel sellist keskkonda pole, on kehv olla. Igavaid asju peab rohkem tuupima ja meelde ei jää neist kah mitte tuhkagi. Kui oled veel veel tõrjutu kah, siis ilma sõpradeta igavleda on eriti masendav. Ja kui tahtejõudu kah vähevõitu (ja kuidas seda saakski kõigil lastel ühtlaselt palju olla, eriti väikses eas?), siis jääb kool üldse kaugeks ja ebameeldivaks vaheetapiks elus.<br /><br />Aga kuidas teha kooli kõigile huvitavaks, sõltumatult laste võimetest, sotsiaalsest staatusest ja keskkonnast? Lastekodudes, kodutute ja erivajadustega laste hulgas? Kõik tahavad ju rõõmsat kooli, kus oleks hea nii naftaparuni tütrel kui joodiku pojal. Rääkigu spetsialistid mida tahes, aga sotsiaalselt teisi märkava ja hooliva indiviidi saab ainult segakoolides. Segamini poisid ja tüdrukud, rikkad ja vaesed, mõni erivajadusega põnn kah seas. Nähes üksteist, läbilõiget inimkonnast ja andes aru, millest põhjustatud võivad erinevused olla. Selliseid klasse aga jälle ei taha kõik lapsevanemad.......Isegi haridusteoreetikud on mitut meelt. Sisimas leiavad ikka paljud, et las see kodutute laste varjupaik või „lollide kool“ (ka sellised arvamused pole harvad) olla ikka eraldi, hea kui kõrvaltänavas, veel parem naabervallas. Mahajääja pidurdab ju edasipüüdlike arengut. Lapsevanematega on üldse lugu keeruline. Nende soovidel ja kriteeriumitel pole otsa ega aru, paljuski isiklike ambitsioonide mekk man. Või täitumatajäänud unistuste. Inimesed kardavad, et nende laps jääb äkki ilma sellest, mida neil endalgi suurt pole. Suurt teadmistemahtu soovivad sisimas ikka rohkem need, kes üldjuhul üheksanda klassi matemaatikaülesannete või ajaloonägemustega juba kimpu jäävad. Kunagi imestas Endel Lippmaa, et gümnaasiumiõpilased ei tea trafo tööpõhimõtet. :-) :-) :-) No vat see on tõsine kriteerium! Selle idee järgi võiks vist öelda, et enamus Eesti koolilõpetanuid on harimatud. Enamus lapsevanemaid tahaksid, et nende võsukeste kõrval oleksid ainult sotsiaalselt kontrollitud, headest peredest pärit lapsed. Aga seda kohta, kuhu need ülejäänud panna, kahjuks Eestis ette näidata ei taheta. Kindlasti peaksid jääma alles Treffneri gümnaasiumid ja Prantsuse lütseumid, aga mida on rohkem, pajuvõsa või mastimände?<br /><br />Ah õigus jah, pedagoogegi ju pole, rääkimata eripedagoogidest, kes takerdujaid järjele aitaksid. Isegi need, kes tahaksid ja oskaksid, teeksid seda meelsamini Rootsis või USA-s. Muideks, kui keegi eriti ei taha, mille eest siis riik ikka palka maksma peab? Suures hädas on argumenteerimiseks appi võetud pedagoogidele suisa taevaste ülesannete ja üliinimlike omaduste omistamine. Nad ise tahavad kah vahel üliinimestena välja paista, vähemalt vaimses sfääris, keda põhjuseta alaväärtustatakse. Tegelikult on sealgi ju samasugused inimesed nagu pajuvõsas (tahtsin öelda inimkonnas) ikka- tarku, eputajaid, heasüdamlikke, joodikuid, töökaid, laisku, tagasihoidlikke, õrnahingelisi, kiuslikke, rõõmsameelseid. Oma olmemuredega. Lisaks lastele klassis on paljudel ka lapsed kodus, kelle kasvatamisega nad vahel saavad hakkama, vahel ei saa. Pensioniks suurt ei investeeri. Seega ei maksa neilt loodusjõudude või jumalatega võrdset väge nõuda.<br /><br />Tegelikult on pedagooge, nii häid kui ka väga häid (noh sekka natsa kehvi kah) ikka küll ja küll (pean siinkohal silmas ainult pedagoogilist haridust, mitte kutsumust või soovi lastega tegeleda, ühesõnaga lihtsustan väheke), ainult miskipärast on nad vaikselt koolidest mööda hiilimas. Äkki ikka kohustuslik suunamine pealeülikooli? Ei saa....human being ju....suunamised ja sundajad oleksid ilmselge ahistamine. Kas ikka oleks......aga lapsed koolides käivad ju sundaega? Keegi ei pea seda ahistamiseks ega vaba tahte vägistamiseks. Ei mina arva, et ülikoolijärgset paariaastast sundaega teeniv pedagoog koolides rohkem või vähem seanahka vedama hakkaks, inimväärikuse kaotaks või lapsed ära rikuks. Pigem teeb seda ikka mingi pidev õpetajatekaadri otsimine, ümberpaigutamine ja lego-konstruktoriga mängimine, kus pooled klotsid kadunud. Riigi sekkumist soovitakse kõikides asjades, mis teeksid isiklikku heaolu paremaks. Palka juurde soovitakse, sundaega mitte. Pensionär soovib ju ikka pensioni, ettevõtja majandusvabadusi. Üks hea kriteerium võiks olla: lapselt ei peaks nõudma asjade suutmist, mis täiskasvanule üle jõu käivad. Kas me ise saaksime ikka iga asjaga hakkama? Paar aastakest tagasi jooksis läbi kõrgetasemeline soovitus käia ka laupäeviti koolis. Äkki soovitaks enne ikka laupäevaseid-pühapäevaeid tööpäevi täiskasvanuile? Või võiks näiteks pensioniiga tõsta. Näiteks kaheksakümneviieni?<br /><br />Lastega tegelemine ei ole päris üksühene majanduse toimimisega, siin võiks üldse rohkem jälgida mahajääjat, nõrgemat, takerdujat. Hoo sissesaanul on alati kergem, tema pidevale taganttõukamisele ei peaks niipalju tähelepanu pöörama. Küll hiljem ülikoolides pööratakse. Ei kärbi ega lämmata see kuidagi mingeid andeid, kui õpetaja rohkem auru mahajääjatele suunab. Nendest sõltub meie heaolu. Mis me ikka kerjustele ja kodututele rahasid eraldame kui juba varasest koolipõlvest oleme kellegi mahajäämuse kindlustanud. Kellel on hea kodu, pole raskused nii suured kui neil, kel pole vanemaid või üldse õiget kodu. Intellektuaalne andekus on tihti seotud mahajäämusega sotsiaalses küpsuses või teistega arvestamises. Nii et kõigil põhjust rahulikumalt liikuda küll ja küll. Ja mis intellektuaalsetest kõrgustest siin laste puhul ikka nii väga rääkida saab? Kui keegi ikka väga tahab kolmandas klassis ülikooli matemaatikaülesandeid lahendada või surematuid näidendeid kirjutada, saab seda alati korraldada ilma kogu klassi hapnikupuudusesse sundimata. Küll täiskasvanutel on aega omavahel olelusvõitlust pidada ja vigaseid loendada....Äkki seda siis ei tulegi?<br /><br />Mäletate Epikurost, kes rääkis naudingutest? Seda mõistetakse (ja mõistetakse sellepärast, et nii ju seletatakse) primitiivselt, nagu kutsunuks ta lagastamisele ja orgiatele. Ei, propageeris ta siiski rohkem kasinust ja vaimseid huvisid, aga mõte seisneb mujal. Nauding võib olla huvitava asja sünonüüm. Ning see ei pea välistama kõva tööd. Teadlikku piitsutamist (läbi ebameeldiva ja igava) vajalike asjade omandamiseks ei saa lastelt alati nõuda. Samas võiks gümnaasiumiõpilane seda juba suuta. Meil on vastupidi: põhikoolis punnitatakse igavate teadmiste omandamisega (või hoopis toppimisega) nii üle, et gümnaasiumis jääb vahel üle konstanteerida: Mati või Kati on nii kooliväsinud, et las ta vegeteerib siin veel kolm aastakest (mõni äkki isegi neli või viis). Need, kes tugevamad, punnivad muidugi ilusasti läbi, aga tugevaks saamise metoodika ju paljuski puudub. Kusjuures mingi erilise arusaama põhjal saab targemaks teha ainult õppeainete arvu ja mahu <strong>suurendamine</strong> ning vastupidi, last rõõmsamaks ja tervemaks teeb nende <strong>vähendamine</strong>. Nokk kinni, saba lahti. Ja mida ikka ainetest nii väga välja visata (ärge hakake siin jälle, et loodusaineid), vastupidi ikka, ka kultuuri- või religioonilugu peab kuhugi mahtuma ja kodanikuõpetus ja lisaained ja muud huviained ja kodutööd ja.........Oeh! Lõpuks toimib selline skeem: kriteeriumid on parimate ja ideaalsete järgi, aga kuna need ei toimi (liiga palju ja segased), siis mitte ei muudeta neid, vaid lastakse kvaliteeti alla. Ühesõnaga- <strong>kui kahte rehkendust hästi teha ei jõua, siis tee neli tükki ja poolikult.<br /></strong><br />Näitena võiks siin kasutada maadlustreeningut- kas heaks maadlejaks saab ainult jõudu kasvatades (jõusaal, kang, heitekott, lõputud jooksuotsad, intervalltreeningud)? Ei saa. Esiteks: nii võivad tulla kergesti vigastused. Loomulikult mitte kõigil. <strong>Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks, ütleb vanasõna. Unustatakse lisada: või siis vigaseks.</strong> Teiseks: elusalt on vaja kah treenida, partneriga, vastupanuga. Ükskõik kui palju toorelt tugevamaks sa ennast Heiki Nabist või Indrek Pertelsonist ka treeniksid, kui elusat treeningut taga pole, lendad maha nende (ja väiksemate meestegi käes) imelihtsalt. Mahu ja intensiivsuse kasvatamine on vajalik, aga mitte ainuke ja ainuõige tee. Kolmandaks: ka elusat treeningut ei saa teha ilma metoodikata ja ainult võistlustele lootes. Nii arenevad ainult üksikud (ja nemadki võivad hilisematel rahvusvahelistel jõuproovidel hätta jääda), ainult läbi valu ja maha jääb vigaste rada. Neljandaks: kompleksseks oskuseks on vaja erinevate õppeainete pidevat ühendamist ja põimimist, üleminekut üksteiseks. Ühesõnaga: mitte lihtsalt ports erinevaid võtteid harjutatuna maadlusnuku peal, vaid pidev harjutamine dünaamilises (elusas) keskkonnas. Mõningaid võimalikke näiteid koolis: võõrkeele tundides saaks käsitada ükskõik mis teise aine probleeme, kehalise kasvatuse tundides võiks olla ka poksi ning rahvatantsu, eesti keele lauseehitust ja grammatikat saaks õppida loodus- või ajalooraamatu põhjal (Turovskid ja Ernitsad, Vseviovid ja Vahtred-tulge filoloogidele appi), osa kohustuslikku kirjandust võiks olla võõrkeeles, füüsikaõpikutesse võiks visata mõned lihtsamad teadusartiklid, joonistada-maalida-voolida lõputult..........näiteid on palju ja pedagoogid (haridusteadlased, -ametnikud, -poliitikud, lapsevanemad, lapsed ise) suudaksid neid välja mõelda tuhandeid.<br />Loomulikult on kool ikka natike keerulisem kui siin toodud. Aga kõik see toimib (toimiks) sellegipoolest.<br /><br />Minu tütar tuli kunagi kolmandas-neljandas klassis koju töölehega, kus oli igasugu lünkasid täitmiseks esimese eestikeelse kirjasõna kohta. Kui keegi haritlastest lugema juhtub, siis mis aastal ja kelle poolt anti välja esimene eestikeelne aabits? Kurat, kas keegi tõesti siis ei suuda välja mõelda, millal ja kuidas tekivad väikeses inimeses seosed? Alati ei peagi jura mahategemiseks midagi uut asemele pakkuma. Piisab arusaamast: kuule, see on siin küll liigne. Suurim huumor (kui see ei oleks nii kurb) oli kunstiõpetuse töövihik. Suur tühi lehekülg kirjaga: siia joonista õpetaja juhendamisel pilt. Niimoodi istuvad kondoritena küürus lastega täidetud koolipinkide ümber kirjastajad, ametnike ja nõustajate armeed. Sest ilma ei saa ju kuidagi. Lolliks ei taha ju keegi jääda. Või koolitamata. Ka õpetajad mitte. Surm elususele.<br /><br />Liigsest spetsialiseerumisest olen juba kunagi heietanud. Universaalist saab alati vajadusel spetsialisti, vastupidi mitte nii hästi. Ka kutseharidusest ma rohkem praegu väga ei patra, kümmekonna aasta pärast pole sellest vaja üldse rääkida, sest kõik põhikooli lõpetanud mahuvad ilusasti gümnaasiumitesse ära, ilmselt ka ülikoolidesse. Lapsi lihtsalt nii vähe. Huvitav, kes siis heeringat kaaluma, generaatorit hooldama, laeva keevitama või sööki valmistama hakkab? Isegi Jaapanis ei puhasta kuivkemmerguid (ja neid on seal palju-palju) robotid, vaid ikka inimesed. (Ega robotite tegeminegi tänapäeval paljudele väga meelepärane ole). Ilmselt segab keevitajaks olemine, siibri tühjendamine või toidunõude pesemine Hemingwayst ja Salingerist rõõmu tundmast, võõrkeeli oskamast või kammermuusikat nautimast. Eriti loll oleks pärast kõike eelnevat arvestades hädaldama kukkuda, miks me välistööjõudu sisse ostame. Tegelikult pole Hiinalinn pole üldse paha, söögikohad on head ja odavad ning tänavad saaksid mahavisatud rämpsust kah ükskord puhtaks. Öelge aitäh indiatele-hiinadele, et seal on veel inimesi, kes soovivad teadusega tegeleda ja kleite-jalgrattaid kokku panna.<br /><br />Üksmeelt haridusküsimustes pole muidugi kunagi olnud, isegi Kuurme ja Leesi ei suutnud ajaleheveergudel omavahel ühist keelt leida, kas tuupida kah või mitte. Mis siis veel väiksema kaliibri ja tarkuspagasiga meestest-naistest rääkida. Üksmeel (vat tõesti selline, kus õpetajad, ametnikud, poliitikud, koolijuhid, lapsevanemad ja lapsedki ühel meelel on) saavutatakse ainult selles, et midagi on hariduses jälle halvasti välja kukkunud. Lõpuks viimases hädas võetakse argumendiks appi „see on vaimu ja võimu vaheline võitlus.....“ ja muud sellist läbi solvumispisarate „ise oled loll“ tüüpi lauseid. Või siis jälle, et õpetaja räägib ainult siis kui asjatundja (?) pissib. Asju püütakse rüütada lennukamalistesse fraasidesse ja anda eesmärkidele kõrgemaid dimensioone. Ehk on asi ikka lihtsamates asjades kui täditiiukuurmelikust heietustest või härratoivomaimetsalikust (mis, tõsi küll, juba ammu unustatud, kiirelt käib ikka küll) aplombist välja lugeda võib? Äkki on näiteks noort verd ikka liiga vähe? Lõputu ring: noored ei tule, sest vanad on ees; vanad ei saa ära minna, sest noori ei tule. Jällegi: ka pedagoogidel pole klassi ees huvitav. Pole muutuvaid koormusi, liikumisi, vaheldusrikkust. Puudub õppeaine kui sellise vastupanu (referaadi tegemine wikipedia-copy-paste meetodil ei ole mingi vastupanu). Mis kasu on ühest-kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas, kui laps iga päev kuus-seitse tundi pingis kössitab? Kus meil siis see läbi käte mõtlemise-tegemise vajadus a la Johannes Käis on? Kunagi oli nõukogude riigis pitekantropuse arusaam, et mutritreimine on väärtuslikum kui ooperilaulmine. Nüüd vastassuunda: loovus (no human being ikkagi) on see, kus käsi ega mõttejõudu üldse vaja pole. Pehmed väärtused ja ainult. Loodusteadustele on vastakaid hinnanguid: kas peaksid ainuvalitsema ka maailmatunnetusel (mida rohkem seda rõhutada, seda rohkem kasvab vastukaaluks roosa-kollane makulatuur raamatupoodides) või siis juba lootusetult out ja suisa inimväärikust alavääristavad. Netilehtedel vohab pagan-teab-mis-teadmiste-virrvarr. Maailma mureprobleemidele tähelepanu juhtivad artiklite ja netifoorumite sisu on tehtud lugemiseks debiilsetele. Nagu valimisreklaamid. Kutsekooli läheb ainult see, kes tõesti mujale ei kõlba, kõlab üks Eesti haridusaksioome. Huvitav on see, et isegi üks ja seesama pedagoog võib kutsekoolis tunde andes igavam ja pealiskaudsem olla kui mõnes gümnaasiumis.<br /><br />Selle kohta oli üks jutt Moskva lukksepp N.-st, kes hommikul läheb paneelmajast tööle. Trepikojas on pirn puruks löödud. Krohv ja värv maas. Lifti on roojatud. Tänav on üleskaevatud, juba mitu nädalat, üle kraavi tuleb poris ronida. Tramm on täistuubitud. Tehasehoone on räämas. Suitsunurgas on konisid täis kilukarp. Söökla haiseb. Peldikus tuleb ronida prill-lauale. Ja ta läheb tööpingi taha ja toodab kõigest väest praaki, sest mis kuradi pärast ses sitas....Miks me anname lukksepp N-dele kasvada meie hariduses? Hakkaksime peale sellest, et <strong>väldiksime räämas olemist. </strong>Siin pole vaja erilist metoodikat, inimestetundmist, isegi erilist tarkust mitte. Kutsekoolid (muud koolid kah), värvige oma seinad ära! Kas või graffitiga, kui muuks raha pole. (ma arvan, et soovijaid oleks ikka). Kas keegi pole tõesti näinud kunagi vaest, aga tarka inimest kehvas, aga ilusas kodus?<br /><br />Igatahes selge on, et kui laps kodus meeleheitlikult meenutab õpetaja lauseehitust, kui ta Vana-Kreeka perioode esitas, siis on elusast õppimisest asi kaugel. Olgugi, et nii Põhjasõja kui Kreeka-Pärsia sõdade daatumid on peas, arvatakse ikkagi neid toimuvat enam-vähem samal ajal. Ei suudeta ära imestada (muud moodi kui pähetuupimise teel), miks arv astmes null on üks. Sest puudub elementaarseimgi seoste nägemise oskus. Ollakse kindel, et vähim aineosake on elektron ja sarnaneb see sellise tillukese plastmassist kerakesega, mis hirmsa kiirusega ümber tuuma kihutab, umbes nagu maakera kosmoses. Samuti, et ekvaatoril on soojem selle pärast, et ekvaator on Päikesele lähemal kui poolused.<br /><br />Võiks öelda, et koolihariduse omandamine on alati pool sajandikest hetkeseisust maas (võib-olla sajand, võib-olla paar aastakümmet?). Seda saab näha nii kohustusliku kirjanduse koostamisel, füüsikas, ajaloos. Samuti kipub ajast maha jääma stampettekujutus õpetajast: vaoshoitud ja raamides, väheke igavavõitu. Nii on olnud vist alati? Mis sinna ikka teha. Erandeid on loomulikult palju-palju, seda meeldivamaid. Asjad kulgevad hästi ainult siis, kui neid tehakse pühendumusega ja samas kerge naljaga pooleks. Seda viimast võiks haridusteemades natikene rohkem olla.<br />Kool pole laste koht, kirjutab Bel Kaufmann. „Ma lihtsan avan teie pead ja kallan tarkuse sinna sisse,“ ütleb Pan Kleks. Head kooliraamatud mõlemad. Pessimism ja samas edasipüüdlikkus. Mõlemad pulliga pooleks. Ega see polegi nii halb kooslus. Parem igatahes kui optimism ja soig. Ja ikka trenni, tenni! Kui kõik punnivad, saab igavast asjast kah vajaliku kätte.<br /><br />Lõpunäiteks sobiks jälle see kehaline kasvatus väga hästi. Mis selle eesmärk on? Terve ja tugev inimene. Aga mida arvate, kellele seda rohkem vaja oleks, skolioosi põdevale nohikule või kooli meistrile keskmaajooksus?jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-40979520880328516612007-09-06T10:55:00.000+03:002007-09-06T10:56:36.986+03:00Elusad rakudÜks vana vene mõistujutt.<br /><br /><br />Elasid kaks talumeest. Ühel õnnestus kõik- vili lokkas ja kari kasvas. Teisel polnud suurt midagi- lõikas veidi rohkem kui külvas ja loomad virelesid. Tööd rügasid justkui võrdselt.<br /><br />Tekkis kadedus naabri vastu, kadus töölust. Talumees vedeles terve talve ahju peal ja mõtiskles, miks temal kehvem järg. Lõpuks ei pidanud vastu, surus vimma alla ja läks eduka naabri käest nõu küsima.<br /><br />„No mis siin keerulist,“ ütleb naaber, „kogu minu saladus on siin,“ ja näitab oma käsi.<br />Kehv naaber vaatab, aga ei näe midagi.<br />„Siin pole midagi näha.“<br />„Kuidas pole, vaata tähelepanelikumalt,“ ütleb jõukas talumees ja näitab rakke peopesas.<br />„Kah asi,“ solvub naaber lõplikult. „Lollitad ainult. Rakud on ju minul kah.“<br /><br />Vaatab oma käsi, aga kuna ta oli terve talve ahjul vedelenud, olid rakud kadunud.......<br /><br />Vot võta siis kinni :-)jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5762148616486279126.post-51570798097120532232007-08-10T10:46:00.000+03:002007-08-10T11:05:55.611+03:00Selle suve Laulu Peod<strong>Esimene Pihk- X noorte laulu- (ja tantsu)pidu juuli alguses Tallinnas</strong><br /><br />Koorilaul laulukaare all on ikka võimas. Aga ainult siis kui lauldakse koorilaule. Ernesaks, Lüdig ja Eespere löövad alati karvad püsti. Samas „Elas metsas mutionu“- tüüpi laulukesed on mõeldud-kirjutatud ikka lasteaias või põlluveerel laulmiseks, mitte laulupeoks. Sama naljakavõitu oleks, kui emad-isad laulaksid oma lastele enne magamajäämist unelauluks „Mu isamaa on minu arm....“, Violetta aariat või Queeni „Bohemian Rhapsody.“ Ja koorilaule (loe: laulukaare all võimsalt kõlavaid laule) lastele on kirjutanud ka paljud teised heliloojad peale Ehala. Kaare all võib ka õigesti valitud lastelaul ihukarvad püsti ajada. Aga eks paljudel ajas ka Buratino, ja paljud seisid nagunii enamus aja šašlõkisabas, nii et tervikpilt oli ikka ülev. Ei kahtle, et need Peod püsivad veel pikka aega ja mitte ainult korraldajate, vaid ka kuulajate soovil. Siis pole lauljate arvamust ju vaja küsidagi. Karvad võivad edaspidi ka keha ligi olla.<br /><br />Laulvaid eestlasi oli seekord palju, kuulajaid veel rohkem. Mis seal´s halba kui koorilaule kuulab sama palju inimesi kui Nirvanat või Metallicat? Tilluke kahtlus küll jäi, et äkki ikka ainult pronksiöö pärast, aga mine sa tea. Ainult, et......“Meie Christopher Robiniga läheme natukeseks jalutama, aga mitte rüselema.......hingamisruumi peab kah ikka jääma......,“ ütles Iiah ühes vanas lasteraamatus. Tõesti, miskipärast tekkis küsimus, et kas me ikka peame sellisel viisil üksmeelsed olema, ainult peale ehmatust nii suuresti kokku kogunema? Lauluväljak on kogu rahva üldmobilisatsiooniks või ühiseks saunalavaks (eestlane käib ikka regulaarselt saunas) kindlasti natuke väikesevõitu :-) Ka nii suur rahvahulk ajas nats ihukarvad püsti. Õnneks oli veepudel omal kaasas.<br /><br />Laulupeo märksõna- Ilmapuu lävel. Päris hästi valitud. Mitte mingi „Welcome to Meie Oma Laulupidu“ või „Tohhoo tilla, kuidas laalavad vägevalt!“ Ja justnimelt lävel nagu inimene alati. Ilmapuu all on Jörmungand keras. Paljudele lastele meeldivad suured maod.<br /><br />Veidi ootamatud Saluveere (tema oskab elus noori elusalt laulma panna, pole kahtlustki) sõnad: „Laulupidu on eesti-meelsuse avaldus, mitte meelelahutus.“ Loodan, et kunagi paneb keegi need asjad ikka ühte kah. Niimoodi, et arugi ei saa. Miks ei või ilusa muusika kuulamine olla meelelahutus? Me ei ütle ju: loen Muumitrolli, sest see on ülemaailmse humanismi ilming? Tegelikult ma arvan, et enamus laululapsi on ammu need asjad ühte sidunud. Laulukaare alt näoga mäe poole on teinekord selgem vaade kui vastupidi. Ka dirigent on ikka rohkem seljaga :-)<br />Muuseas, muusikas, kui see on ka meelelahutus, ei teki kunagi klassi-, rassi ega keelevaenu ega -uhkust. Mõne jaoks võib olla see kurb.<br /><br />(Tantsupidu jäi kahjuks sulgudesse, kuna seda ma ei näinud ja vaimusilmas ka ei vaadanud. Aga kindlasti väge sealgi).<br /><br /><strong>Pihkude vahel- lauludel olevat sõnad (kogu aeg ja kõigil).</strong><br /><br />Vat see on uudis. Lauldud nii harrastus- kui ka kolmveerandprofessionaalsetes koorides (ka laululaval), seetõttu omalegi veider, et ei kuule, ei jäta meelde ega oska mõhkugi laulude sõnu (ja ega ei huvita eriti kah). Kes seda nüüd täpselt teab, kas ei kuule sellepärast, et ei viitsi neid kuulata või vastupidi. Seetõttu pole kunagi osanud ka Pruudipärga ega hümni päris hästi kaasa laulda. Samuti ei pea niipalju Dagöst ja teistest sõnumikandjatest kui näiteks võõrkeelsest ilmselgelt rämpssõnalaulust (kui neil sama hea ja terve kõla nagu Saatpalul). Ka Meie Mees ajab iiveldama eelkõige viiside ja esituse, mitte sõnade pärast. Ühesõnaga, laulukaare alla „Mu isamaa on minu arm,“ autoraadiosse Cranberries, ööklubis tundmatu vaibaklopper, ooperiteatrisse Mozart või Weber (Carl Maria ikka, mitte Andrew Lloyd), kirikusse Pärt ja sakraalmuusika sugemed ja folkfestivalile šoti torupill või Oort – kõik väekad ja ilu kandvad, sellepärast, et elus. Sõnad on ikka üks arusaamatu vulin (eestlane ei saa nagunii maoori rahvalaulust aru ja hiinlane ei taba Alliksaare peent sõnakunsti). Inimhääl on lauldes ka niisama ilus (rõhk sõnadel inim- ja lauldes :-)). Väga head sõnad võiksid loomulikult välja kosta, aga neid on vähe. Veljo Tormis ütleb, et vähemalt regilauludes tuleb laulda häälikuid ja sõnu. Aga kuulajale soovitaksin sellegipoolest: kuula ja ära sealjuures liiga palju mõtle! (minu pärast võiks Tõnis Mägi oma „Palve“ ka läti keeles laulda).<br /><br /><strong>Teine Pihk- Pärimusmuusika festival juuli lõpus Viljandis<br /></strong><br />Elus asi on ilus asi, ütleb vanasõna (vaata nüüd hoolega ka eelmisesse Pihku). Eelmisel aastal avastasin üllatusega, et ka lõõtspillimäng on ülilahe ja elus (milles kippusin ikka kahtlema, hoolimata suguvõsas täitsa olemasolevatest lõõtspillijatest). Noh, Viljandis olid ikkagi bulgaarlased ja baskid, neil lõõtsalugudel takt kolmeks-neljaks jagamise asemel kolme-neljateistkümneks tükeldatud. Teises kohas oli Liisi Koikson- nii absoluutselt-kargelt veatu oma Helletustega nagu mäestikujõgi. Aeg-ajalt tekib küsimus- kas teemandikristall on ikka elus? Sel aastal teda enam kuulama ei läinud :-) Liiga heade asjadega, nagu ka Gruusia mitmehäälse meestelauluga, on üldse nii, et pikapeale (mis on üsna lühike aeg) muutub tüütuks. Saateta meestelaulu kohapealt oli seekordne eelistus mordvalastele, kes lisaks mitmehäälsele-mitmeviisilisele vokaalile ei põlanud vaeva jutustada vahvas eesti keeles oma laulude sisu ümber („...seisame siin laval ümmarguselt....“ või „...kui pime ennast peseb sellesse ojasse, siis ta hakkab vaatama....“).<br />Teisest seinast oli Frigg- viis Henri Veidenbaumi (muidugi, kui keegi juhtub sellist noort viiulimeest teadma) Soomest-Norrast. Lõbusad viiulid, ainsa erandina esinejate seas ilma lauluta. Parem hea viiul kui isikupäratu laul. Folgil vähemalt.<br />Aga üks parimaid sel aastal-Taani Phonix paduvihmas. Läbimärjana oli hea kuulata taanlanna kähetahumatut-mahlast alti. Mõni võib-olla oleks öelnud, et trummid ülevõimendatud, aga mind küll ei häirinud. Suur jämehäälne tüdrukupikkune saksofonimoodi pill (bassklarnet) oli kah. Nagu rusikas silmaauku. Igatahes mingil juhul ei tahaks läbimärjana kuulata näiteks Indrek Kaldat laulmas. Sest tema puhul tuleb alati meelde vihmasadu, mis kostab akna kaudu. Aga kardan, et ka Oorti või torupille poleks nii läbiligunenult kuulata viitsinud. Paljud ei kannatanudki vihma ja läksid hoopis suurde telki Untsakaid kuulama. Eks me ikka tee aeg-ajalt valesid otsuseid :-)<br />Kaunist oli igast servast. Kui Portugali esindajad- vanade sidemete taasloomine Pürenee ja Aafrika vahel- olid värelevate pillihelide (põhiliselt nuppviiul, aga igasugu löödavaid ja flöödimoodi asjandusi oli kah) voog naishääle saatel (ja vastupidi), siis õiged Eesti tudengimehed Viljandi Kultuuriakadeemiast Nikns Suns põrutasid räige raua ja regilaulu kokku, nii mis mürises. Miks ei võiks ka ööklubides selliseid variante lasta? Oort kah raudsesse rütmi kiigutav, aga uimasem. Vanad kah juba. :-) Kolmas metalne folkband Raud-Ants oli juba natike liiga vastanditesse kalduv, liiga metalline (loe: lärmakas) ja samas liiga algupärandile toetuv. Tõsi küll, nende esinemise ajal ei olnud veel pime ja vihma hakkas kah sadama.<br />Mis on üldse algupärand ja kui kaugele see ulatub?. Et hingega tehtud töötlused võivad olla paremad, saab veenduda torupillimuusikat kuulates- Re:Toro oma handi-inspiratsiooni ja torupillidega saksofoni-kitarrikastmes oli vahva ja elus. Kas me tahaksime ikka nii väga seda handi algallikat kuulata, kust inspiratsioon pärit?<br /><br />Eks igavamapoolsed asjad jäid kah silma. Marko Matvere süldimuusika (tõsi küll, kvaliteetne) jäi vahele. Palju lootsin iirlastelt, neid on folgil alati olnud (või iiri muusika viljelejaid). Seekord läbinaiselik (kuus tüdrukut), aga tegelikult nagu iiri muusika ikka, see igapäevane. Irish Pub vabas õhus- õlle ja päikesega. Hea pikutada ja juttu ajada. Niisama voogajaid oli veel, meeldiv oli kuulata, aga meelde eriti ei jäänud, hoolimata professionalsusest ja pühendumusest. Näiteks mees-nagu-orkester laulik Hispaaniast või muude pillide seas rütmipillina lihtsat jalamatsu kasutavad Kanada prantslased. Suuresti peaesinejaks reklaamitud ungarlased oma mustlas-, balkani- ja muu pärimusmuusika seguga tänapäevases kuues olid natike liiga kirevad ja kimedad. Ei ajanud hüppama, vaid haigutama.<br />Rahvast oli võrreldes selle esimese Peoga vähem ja ruumi ning aega rohkem. Ka kõik head asjad ei jäänud meelde (neid oli ikka üsna palju) ning egas kõike kuulda kah jõudnud.<br /><br />Veel üks esimese Peoga siduv märksõna on Veljo Tormis- võimas, ajalooline ja natike ülehaibitud, nagu Jaan Kross proosas. Tema neliteist punkti regilaulu kohta sisaldab väidet: „Regilaul on rituaalne toiming, mitte kommunikatsioonivahend.“ Mis asi see rituaalne toiming siis on? Ikka on kommunikatsioonivahend kah. Kellelegi omavaheline, kellelegi arusaamatute võngete ja tungidega, kellelegi miski muu side. Paljud seal Viljandis suutsid need kaks asja igatahes ilusasti kokku sõlmida. Inimene otsib sõna. Seda ei pruugi olla.<br />Ma olen muideks kunagi koorilaulnud Tormise kantaati „Lenini sõnad,“ mis algas fraasiga: „Mis on Nõukogude võim?“ Vaata, mis aeg teeb, kas pole? Aga voogas seegi laul tookord võimsalt ja lauljad olid rõõmsad, ei saa salata.<br /><br /><strong>Veel pihkude vahel. Üks väike seik eelmisest aastast, kah Viljandi Folgilt</strong><br /><br />Üks lahe keskustelu, mis toimus minu selja taga, kontserdi ajal (osalejad nii umbes kuue-seitsme-kaheksateistaastane folgifännist plika ja ilmselt tema mingi juhututtav kutt, lihtsalt sattunud kontserditel kõrvuti ja teinud juttu)<br />Tüdruk: "Vaata kui erinev on siinne seltskond, need, kes seal lava ees tantsivad, sellest, kes muidu igasugu kontserditel lava ees näppu viskavad...."<br />Kutt: (mingi viisakas ebaselge ümin)<br />Tüdruk: "No vaata.....vaata.....Kusjuures, näed, et siin on hoopis teine õhkkond....(ja vatras hingestatult ja veenvalt veel midagi vaimust jne nagu selliste juttude puhul ikka kombeks)<br />Kutt: (taas paar tähtsusetut, viisakalt korrektset fraasi, väike kahtlus hääles)<br />Tüdruk: "Kusjuures, näed, et siin pole ainsatki ILUSAT inimest.....kõik on koledad...."<br />Itsitasin vaikselt mõttes, ei pidanud vastu ja kiikasin muuseas ka seljataha. Tüdruk oli nagu tõeline standardettekujutuses rahvamuusika fänn: tõsine, hallis koledas :-) ürbis ja seelikus, murumütsiga (seda kas ta ilus oli, ei saanud kahjuks põhjalikult uurida, poleks viisakas olnud, aga võis olla küll, koleda tüdrukuga ei hakka ju alla kahekümne vanune kutt lihtsalt huvist niisama juttu puhuma), poiss nagu tavaliselt poiss ikka. Mis on üldse ilus?<br /><br />Vot nõnda...... Imestasin hiljemgi, et kust kuradi kohast on võetud, et kõik mis on kuidagi suuremate ja maistest asjadest kõrgemate väärtustega, peavad olema esteeiliselt koledad. Või kerge harda oreooliga kaetud. Igatahes üsna lahe lugu ja siiamaani ajab muhelema.<br /><br /><strong>Kolmas Pihk- Saksa väikelinna noorte segakoor Tookula (augusti alguses Rakveres).</strong><br /><br />Kolmas elamus- kõige lühem, aga kõige ilusam. Ja kõige väekam. Mindeni väikelinna kirikukoori kontsert. Õigemini- ühe nendest kooridest (seal lauldakse väikelastekooridest kuni täiskasvanuni välja)<br />Pagan, siin ma ei saa teisiti kui alustada väljavõttega nende koori kontseptist.<br /><br />Esimestes astmetes (1.-2.klassis) toimub kuuldava maailma mänguline tundmaõppimine ja laulude, muinaslugude ja rütmidega tutvumine, soovitused esimese instrumendi õppimiseks.<br /> Vanemate laste puhul:<br />Loomuliku lauluhääle arengu kontroll<br />..............<br />Muusikaõpetuse algtõdede omandamine<br />Rahvalaulude laulmine, vaimuliku ja ilmaliku kooriliteratuuriga tutvumine<br />Osavõtt jumalateenistusest<br />Moodsate elementide kaasamine (jazz, spirituaal, popp)<br />................<br />Muusikalist elamust (nende kontserti kuulates) ennast on muidugi raske seletada. Eriti kui on vaja silmi pungitada või kätega näidata. Kõik ju nagu noortekooril ikka. Veelmittekiledad naishääled ja jubahäältmurdnud meeshääled. Keskmine vanus nii kaheksateistkümne ringis. Kõik lapsest saadik koorides laulnud. Aga mingi ülivõrdeline komponent jäi taha kummitama. Võib-olla sellest, kuidas „äärmised“ hääled (sopran ja bass) ei lämmata keskmisi. Võib-olla sellest, kuidas alt võib kõlada mittekimedalt (kui üldse välja kostab) ja meeshääled ei jagunegi "ühe tenori kohta kaheksa bassi"? Või sellest, et ei vaimulik ega ilmalik laul pea kumbki olema „asi iseeneses?“ Või sellest (vat seda ma kogesin küll esimest korda elus), et solistid võivad laulda ka koorile taustaks mitte tingimata vastupidi? Ka see oli vahva, et polnud eraldi pillisaatjaid, vaid need tulid koori ridadest. Ja kui ühe loo puhul oli klaverisaatjaks dirigent ise, siis astus ka tema kohale kooritüdruk. Lavalegi ei tuldud niisama kolina või paraadmarsiga, vaid laulu saatel ning „Siyahamba“ sobis selleks ideaalselt.<br />Kogu repertuaari siia pole mõtet üles kirjutada. Keda huvitab, leiab isegi. Kohta oli interatsionaalsel folklooril (Ungari, Iisraeli, maoori, Rootsi, loomulikult Saksa), gospelmuusikal ja spirituaalidel, Saksa vaimulikel lauludel, Brahmsil, BeeGeesil ja Lennon/McCartneyl.<br />Äkki ongi kogu lugu hoopis selles, et (loe nüüd uuesti eelmiseid Pihke) <strong>ükskõik kui ülev asi ka ei ole, võib see olla ikka meelelahutus kah</strong>. Peabki olema. Kommunikatsioon (midaiganes see ka ei tähendaks).<br />Sarnaseid koore esinemas ju ennegi nähtud-kuuldud. Nii profitasemel, kui ka rohkem „muusika on tõesti kõigi jaoks“- põhimõttega. Üsna sarnast kontseptsioonigi kuuldud. Aga tihti repertuaar ikka üsna surnud. Ja lauljadki surnud. Noor surnud inimene igava (loe:eale mittesobiva) repertuaariga on kurb pilt. Ilul ei pea alati olema hall hame ja harras vaade.<br />Iga koor on omanäoline, see on selge. Igal koorijuhil omad eelistused, kah selge. Ilu on vaataja silmades, eriti selge. Kui laps laulab, on hea, see on kõige selgem. Aga veel on midagi, mis teeb koorist sellise Tookula (sõna ise ei tähenda midagi ja on, nagu mina aru sain, kooriasutajate poolt välja mõeldud).<br />Koorijuhid (eriti need, kes juhatavad laulvaid lapsi)- ....eee.......äkki peaks aeg-ajalt natike ka oma repertuaari üle vaatama? Just uute mõtete pärast? Surnuid maha matma. Omanäolisus on suurepärane, aga vahest on ta nii kuradi ühenäoline. Meri on hülgehall ikka natike liiga kaua. Tookula voogas igatahes pastellvärviliselt.<br /><br />Minu vähese väljendusrikkuse tõttu jääb kogu värk siin kirjas kahvatuks. Seda avaram oli ta saalis.<br /><br />Kuidas aru saada, kas looja ja looming on ikka väekad või on raudrüü koos ilusate riietega lihtsalt teiste poolt selga aidatud? Elus või surnud- kuidas vahet teha?<br /><br />Muusikaüritustel tunneb selle vahe alati ära.<br /><br /><strong>Kui seda kõike juhtus lugema keegi muusikaga süviti tegelevatest inimestest, siis vabandan oma meelevaldsete arvamuste (või suisa võhiklikkuse) ja tema enda võimalike väärititõlgenduse eest.</strong>jahutajahttp://www.blogger.com/profile/04067385425353501107noreply@blogger.com5