Pronksnaeratus

Olen alati olnud vaimustunud ilusast arhitektuurist. Mis võiks olla ilusam inimtegevuse jälg (no jätame siin oma lapsed, raamatud ja tuumaenergeetika välja, eks :-)), kui Amiens ´i katedraal või Keelatud Linn?. Ka skulptuurid läheksid sinna kanti. Olen alati mõelnud, kuidas mõni Michelangelo kolleeg või eelkäija Jumalaema kiriku sarnase juraka tellingutelt, mitmekümne meetri kõrguselt, sadu kordi alla ronis, et uurida, kuidas tema poolt raiutavad üle-inimsuurused kujud ka alt üles vahtides välja paistavad. Nali. Vaevalt nad seda tegid. Sest nägid juba vaimusilmas, kuidas asi välja näeb. Nendele paistis kivimurrus vedelevas marmorkamakas paistis Taavet.
Pronkssõduri puhul ei paistnud midagi. Ei osanud Alas ega Roos ette näha, mis jama nende kunstiteosest välja tuleb. Ega veteranid, kes sinna lilli toomas käisid. Tea, kas meie poliitikudki ette nägid. Enamus otsuseid tehakse ikka mitte suurest ettenägelikkusest või tarkusest, vaid lihtsalt, kuidas parajasti välja kukub. Kui nüüd lugeda tagantjärele artikleid, mis ilmusid enne märatsemisi-teisaldamist, siis paljudest küll kumas läbi hoiatus, aga eks enesekindlus ja „õige asja ajamise tunne“ sai nüüdki võitu. Mida haritlased ikka heietavad, kui aeg nõuab tegusid ja rahvas valis selleks mind?

Inimesel on miski –fiilia pühaduse ja sümboolika järele. Anna sümbolile süüa ja ta sööb kogu su ihu ja hinge. Sunnib veel rohkem austama, lilli tooma. Vaenlaste eest kaitsma. Sõdades oli olulisem lipu kui inimelude kaitsmine. Haakristide ja viisnurkade kummardamiseks ning nende vastu võitlemiseks kulub tänapäeval rohkem põlevkivi kui haigete abiks. Küllap kuulutab keegi varsti ka vana hea ratta- või ristisümboli vastu sõja (kui seda juba tehtud pole). Riste ongi äkki liiga palju :-). Ja ajaratast kahjuks tagasi keerata ei saa. Haakristimärkidega imeilusad sepisaiad, mida Hiinas näha võib, oleksid Euroopas mõeldamatud. Kahju, ilusad konksud on. Sümboolika kohta võib lugeda Mihhail Lotmanilt 2.mai Postimehes. Bandiidid ja vandaalid võivad ennast pidada püha ürituse täideviijaks ja tunda ka purustamisest seletamatut joovastust. Paljud kurdavad, et tänapäeval pole midagi enam püha. Kas pole probleem siiski rohkem selles, et tänapäeval püütakse teinekord lausa väärastunult tõestada, et mingid asjad peaksid olema pühad. Pühade asjade juurutamisel ja kaitsmisel on teinekord surnuid kui loogu.

Sümboolika üledramatiseerimisest veel niipalju, et seda, mida see pronkssõdur kellelegi sümboliseeris, arutasid küll Eesti ja Vene poliitikud, kohalikud kõikvõimalike sõdade veteranid, rahvuslased ja globaliseerujad. Alates rahvusvahelisest tasandist kuni selleni välja, et mingites foorumites arutati tõsimeeli, kuidas pimeduse jõud ja kurjuse energia sellisest kohast tänavale vohab (keegi oli isegi oma silmaga kiiri näinud) ning milliseid esoteerilisi salamärke peidab lubjakivi ja pronksi ühendamine inimluude kohal, trollipeatuse ja kiriku mõjusfääris. Muudkui anti aga pronkssõduri ideedele süüa ja see vitsutas....

Ei saa keegi ajaloo taagast lahti. Igal mehel oma pill ja teise oma me mängida ei oska ega taha. Ainult kääksutamine tuleb. Liiga palju on olnud hinnanguid ...sõdis vabaduse eest..., ....vabastas fašismist või kommunismist..., ...istus GULAG-is..., ...võitles..., ...langes kangelaslikult..., ...igavene au.... Peaaegu kõigil on isa, onu või vanaisa jne sõdinud kellegi poolel, istunud Siberis, varjanud end metsas, kuulunud komparteisse või olnud KGB tugevdatud tähelepanu all. Ja siin on see koht, kus tuleks öelda: suured tänud või hukkamõist teile. Ja edasi head reinkarneerumist, sest see aeg peaks olema möödas ja täna see enam ei loe. Ka surnuid ei leinata aastakümneid. Nendel juba uus tee (kui on muidugi, aga miks mitte?). Loomulikult on see valus. Aga rohkem ikka masohhistlikult edev. Kangelaslik ja traagiline surm on alati inimest erutanud.

Mis seal´s ikke, tegu tehtud, sõdur uues kohas ja tagantjärele Ansipit kiruda on tegelikult küll alatu ja mõttetu. Juba Toots tegi koolis nii palju lollusi, et ühtegi neist suudetud lõpuni vaagida ja korralikku hinnangut langetada- enne tuli uus temp otsa. Ja see, kuidas Ülesoo koht tegudemehe käes õitsema hakkas, oli kah muljetavaldav. Arutelu ei saa teha lõputult. Igal ühel oma tõde. Kui perepoeg kassi piinab, on hiirtel pidu ja herilase nõelamisest kõriturse saanule ei saa jutlustada herilasesülemi kasulikkusest koduaias kärbeste hävitamisel.Sel ajal kui Stalnuhhin ja Kreitzberg intellektuaalset dialoogi peavad, satub bandiit järjest suuremasse seletamatusse vaimustusse oma tegevusest. Impeerium kiidab kõrvalt takka. Lõpuks peab keegi otsustama ja aastakümnete jooksul keedetud supi ära sööma. Kehv vs veel kehvem.

Vähe kurb-naljakas lugu on see, et kiruvad Ansipit ikka ka mõned kohalikud mõned vaimuinimesed. Vaikne flirtiv vasakpoolsus, millest kirjutab 12.mai Päevalehes minu kunagine emakeeleõpetaja Helju Viires vastuseks Juhan Kivirähule (tema jutt samas lehes 30.aprill). Hoolimata suurest lugupidamisest siinse vene keelt kõneleva intelligentsi vastu- kas oli nende seas palju ka neid, kes Vene riigi reaktsiooni toimunule avalikult ja karmilt hukka oleks mõistnud? Veri on alati paksem kui vesi, ütleb vanasõna. Kehv vanasõna, sest veri on kõigil ühesugune, ainult enamus inimesi seda ei tea. Või ei taha teada. Ja kuna seda ei teata, siis on see tõhusalt toimiv vanasõna, manipuleerijate ja suurvõimude käes lausa relv (muideks, kas on keegi tähele pannud, kui paljud vanasõnad, müüdid jne annavad edasi vahvaid lugusid-tähelepanekuid, ja kui paljud niisama nõmedat targutamist, mis kehtivad ainult sellepärast, et neid pimedalt korratake?) Kodu tuleb kaitsta, mitte võõrast verd. Nüüd on näha, kelle kodu on maapinnal, kellel ainult sümbolites.
Kes kaugemale nägi, kas Ansip või kaksteist professorit (nende hoiatav kiri 23.mail valitsusele), see selgub tegelikult alles aastate pärast. Nagu seegi, mis on pronksmehe tassimise kaugemad tagajärjed.

Mind ennast üllatas ootamatust küljest üks asi. Seitseteist aastat on jahutud haridusest, õpikesksest Eestist, haridusreformidest, koolide enese- ja välishindamistest, sisseastumistest, õppeedukuse kriteeriumitest, õppekavadest, väljalangemistest, õpetajate palkadest, lõpueksamitest, lapsele või tulemusele orienteeritusest jne jne. Nüüd selgus haridusminister Lukase jutust, et paljud venekeelsed koolid pole sellest mitte midagi kuulnud. Ei tea ajaloost ööd ega mütsi. Õpetajad kasutavad pagan teab mis materjale. Neis koolides käib kolmandik meie õpilastest. MEIE. No, kurat.......Rajame ise getosid või? Milles lapsed süüdi, et vanemad ei oska kõrvuti elada ja pilluvad Tatika ja Vesipruuli moodi surnud koera?

Pole halba heata. Meile on meelde tuletatud palju asju. Verd ja vett juba mainisin. Ajaloost, okupatsioonist, integratsioonist (selle puudumisest) jne on ajalehtedes palju juttu olnud. Teame, kuidas inimest ekstaasi ajada ja mida oodata Venemaa ja Euroopa parlamentidest. Oskame hinnata kübersõja ohte. Aga midagi on ikka valesti. Miks inimestel pole midagi teha? Ei lähe keegi aknaid sisse pilduma, kui ees on kooriproov või jalgpallitrenn. Isegi siis, kui ta riigikeelt ei oska ja baarikeldris nõusid pesema peab. Keegi ei joruta tööpäevadel mõttetult autoga tänavatel, kui tehases liin seisab või teatris osa mängida. Miks ajalootunnid või matemaatika on nii kuradi ebahuvitavad? Miks keegi ei tea, palju mitte-eesti-keelt kõnelevaid lapsi koolis käib (õigemini, palju ei käi) või mida ta seal õpib? Kes siia leiab vastuse, mis oleks ka praktiliselt teostatav ja toimiv, see läheb ajalukku. Kultuurharidus, millest kirjutab Barkalaja Virumaa Teatajas 04.mail, on muidugi hea asi. Kahjuks ei mõtle ta sellele, et neliteist aastat tänaval kasvanule on nii keeruline sõna täitsa tundmatu ja ebahuvitav.

Tagasi keerata ei saa midagi. Seda enam peaksime hoolega mõtlema ka igasuguste kujude ja ausammaste püstitamisel. Kas tulevased põlved seda kohe lõhkuma ei pea hakkama? Tähistab see midagi jäävat kõigi jaoks? Ka sada aastat hiljem? On see ikka ilus? Minu arust on üks koledamaid viimase aja mälestusmärke see Lapini kellaga kaksiksammas Tallinnas. Kusjuures ma ei suuda aru saada, kuidas mees, kes on kirjutanud ruumist ja tühjusest, sai hakkama sellise nikerdusega, nii idee kui teostuse poolest. Aga eks ilu ole vaataja silmades.

Tegelikult, tagasi algusesse tulles, mind isiklikult see kuju ei seganud. Ei olnud ta ka nii kole midagi. Impeeriumikord on siia Eestisse ikka palju-palju hullemaid monstrume ja jälgi jätnud. Meie moodsad arhitektid kah. Medalitega vanakesed oleksid kõik paarikümne aasta pärast surnud olnud. Nüüd, vaadates lillemerd kalmistul.....? Las see sõdur seisab oma uues kohas. Mine tea, ehk tuleb ta näole pronksnaeratuski kunagi. Ja rahu maa peale.

II Maailmasõda oli ikka üsna ammu....Enne kui uus peale tuleb, võiks ju mõned aastakümned rahus elada?

Järgmisel korral kirjutaks äkki rahvusest ja rahvuslikkusest?

Elevant ja viis pimedat

Te kõik teate muinasjuttu pimedatest, kes polnud kunagi elevanti näinud. Kes ühel päeval kuulsid, et naaberkülla on tulnud elevandiajaja ja läksid siis sinna elevanti vaatama (kompima).Üks leidis, et elevant on jäme köiejupp, teine jälle, et suur sammas. Teate seda lugu? Mis selle looga öelda taheti? Kas seda, et igaüks näeb asju omamoodi, igaühel on oma tõde? Noh vaatame, mis neist edasi sai.
Noh, istuvad siis viis pimedat (pagan küll, niipalju pimedaid korraga ühes külas!) ümber elevandi ja vaidlevad. Vaata, et sandid lähevad veel omavahel kaklema! Aga on juba hommik, kuuri uks läheb lahti ja sisse astub krimpsus vanamees, elevandi omanik.
„Ennäe!” hüüatab vanamees, kui asjast aru sai „Noh, teil on küll koos silmanägemisega ka arunatuke kaasa läinud! Kuidas te arvate, et võite aru saada, milline on elevant, kui te pole teda KUNAGI näinud ja ainult ÜHEL KORRAL käega katsunud! Te igavesed lollid, kui te ei oleks nii neetult uhked, siis selle asemel, et siin mõttetult vaielda, te ometi KÜSIKSITE nende käest, kellel silmanägemine veel olemas!”
Öelnud seda, võttis vanamees elevandi ohelikust ja lahkus, jättes pimedad talle ammulisui järele vahtima.

Eks nii ole nende õpetlike lugudega.

Järgmine kord pronksist, kivist või lihast-luust ebajumalatest.

EELLUGU

Tammed ja pöögid murduvad, pajuvõsa kasvab igavesti. Kannab pöökide ideid ja vajadusel ka lämmatab neid. Hall, märkamatu ja visa. Vallutaja ja alistuja. Enamus inimkonnast. Noh, kas nüüd just igavene, aga selle vihiku kontekstis küll. Kõnes ja kirjas paneme ju ikka kõigepealt paika piirid. Siin vihikus on piiriks eesriie, mis eraldab maist metsa taevasest udust. Aga keegi ei välista, et vahete-vahel äkki üritame piiluda sinna taha kah. Võsast välja, pöökide latvade poole. Olles tavalised, tahame ju ikka olla vahel erilised. Sest eriline on üldse tavalisega omamoodi vahvas püsisuhtes ja äkki sünnib nende vahekorrast ka järglaseidki?
Võsas ragistades ei teki vasikavaimustust, ükskõiksust ega laussallimatust. Higiseks võib rügamine küll ajada. Selleks ongi jahutaja. Kes jahu ajab.

Ühesõnaga: pajuvõsal pole mõtet ega eesmärki. Nagu sellel vihikulgi, mida veel ju polegi. Lihtsalt võib-olla sünnib elus midagi, mille tagajärjel tekib sissekanne. "Nad lihtsalt tulevad siis kui tulevad," ütles see päris Milne`i Puhh. Mitte see kollane, kelle Taost, filosoofiast jms raamatukauplused pungil. Loodan väga, et siinsed sissekanded ei hakka sisaldma kohvijoomise, mõtlemise sado-maso või blogikirjutamise võlude-raskuste kirjeldusi.

Igaks juhks, tere!