reede, 18. jaanuar 2008

Populistlikult ühisnimetajast

Lauldes kiidulaule inimmõtte korrastavast mõjust, kipub inimene oma mõtisklustes ja selgitustes kalduma päris tihti müstitsismi, tahab ta seda või mitte. Kas pole siis piisavalt näited, kuidas loodusteadlane, filosoof või usutegelane võtab oma pöördumistes-avaldustes „kindlasti on tõde selline, aga läbi kerge udu“ noodid, mis ei mahu mis ei mahu ühegi kõigile ühtemoodi arusaadava põhjenduse või tõestuse alla. Pole vahet, kas räägitakse sotsiaaliast, majandusest, religioonist või teaduse kõrgematest lendudest. Filosoofia on teinud siin (abituid?) katseid äärmustesse ja pilvedesse kippuvate mõttelendude vahele mingit korda luua, aga võtnud (vist?) lõpetuseks kah (lootusetult) ohata ja sulguda keele- ja mõistemängudesse nagu klaaskasti. Nagu wittgensteinlik soolakristall. Kogu see tänane niinimetatud postmodernism on tervenisti selline müstika. Piisavalt uuritud, nagu kass ümber palava pudru tallutud, aga olemus jääb vist ikka tabamata. Nihkub käesirutaja eest kogu aeg kaugemale nagu zen-mõtlejale. Õigemini, olemus võib-olla isegi kõigile üsna sarnaselt arusaadav, aga tõlgendustes igatahes nagu globaalne kört-pärtli särk. Erinevad keeled tekitavad jama ainult juurde. Lihtsam on käega lüüa, konstanteerida, et kõike on kõiges ja võtta seejärel kraad madalamalt: vaielda, kuidas selles ÜHESES maailmas õigemini ja paremini elada. Väikese omakasupüüdlikkusega ikka, kuis muidu saabki. Mnjaa......see ühene maailm ongi vist siin võtmesõna. Ehk teisiti väljendudes, ühesus on komistuskiviks ühisnimetaja otsingutel.

Kas inimene saab üldse midagi ette kujutada, mis on tema kujutlusvõimest, sellest ühesest maailmast absoluutselt üle ja väljaspool? Küsida võiks siin tegelikult kah kraad madalamalt. Kas inimene on üldse võimeline ette kujutama MITMEST maailma? Suurte teaduste paradoksid pigem kinnitaksid mitmesust kui lükkaksid seda ümber. Samuti (võib-olla) mõned religioonivormid või kultuuriuuringud. Aga mis on tänasel igapäevatarkusel sellest? Ja kohe tekiksid siis ju miskid kiusatused seda mitmest asja ikka ühe (ja rohkem hõlmavama) asja sisse ahmata. Matemaatikas on asi lihtsam, aga lihtkodanikule tähendaks n-mõõtmeline, mitmeli sidus, lõpmatult lähenev või pagan-teab-mitmendat järku elu ikka ilmselget absurdsust. Kuidas aga seda lihtsamat, ühest maailma paremini mõista või seal sees toime tulla, selle nimel tekivad hädad ja vaidlused.

Inimliigi sees käib võitlus (sõna võitlus pole siin küll eriti hea võrdluseks, keegi ei võitle ju otseselt, rohkem ikka sihuke erinevate ilmade ja aastaaegade vahetus, evolutsiooniprotsess äkki) erinevate maailmatunnetuste vahel. Kord on domineerivam üks, kord mõni teine. Üks on varjatult, aga samas kõrgsurveline antropotsentristlik ühese ja ainsa maailma printsiip, mille kõrgpilotaažiks võiks olla näiteks antroopsusprintsiipide sisseviimine teaduslik-filosoofilises sõnastuses või kõik-on-üks variatsioonirägastik religioosses mõtlemises, mis hõlmaks ka igasuguseid suhtekirjeldusi absoluuditunnetustest. Teine võimalus on mitmeli maailm. Laialivalguv, kehvasti sõnastatav, arusaamatu, keelelistesse ummikutesse viiv, mõttetu. Sõnastada midagi ju võiks, aga selliseid sõnu või termineidki ju pole :-) Tulevikus võiksid seda (võib-olla) materialistile ilmutada multiuniversumi-värk või (mitu-mitu taset madalamal tasemel) erinevate rasside esindajate võimetus omavahel järglasi anda. Inimene jaguneb järjest rohkem ja rohkem populatsioonidesse....ja siis ükskord saab olema juba mitu inimest. Kuidas siis erinevate tõdede ja moraalidega? Ka religioosses mõttes kaob see kombatav ühisnimetaja- olles järjekindel, ega siis kirjusus ei tohiks sellise arengu kohaselt halluse alla kaduda. On kindlasti olemas veel hulka erinevaid võimalusi, aga nende peale mina praegu lihtsalt ei oska tulla. Eks see ühese maailma pidev kuulutamine ju ikka üksjagu nürista kah :-). Ja ega lihtsustustest (a la ikka see vana pallikestega aatomi mudel või hea-halva konstrueerimine meie igapäevas) siis kunagi pääse.

Midagi on olemas. See on vist tõesti ainus, mida on võimalik tõsikindlalt väita. Kõik muu on tuletamine, hüpotees või suisa juurdekirjutus. Descartes`ide või augustinuste veendumused (olen olemas, sest......) on ikka juba väga julgete mõttehüpete viljad. Mingiks esmase jälje tekkeks ongi vaja hüpet. Kvanthüpet, Suurt Pauku, ideed, mõttevälgatust, inspiratsiooni, diskreetset impulssi, jalahoopi, fluktuatsiooni. Niisama siledal pinnal ei ole mingit jälge. Mõnes mõttes on kogu meie maailm nagu dinosauruse vaateväli, ainult häiritus (sõna, liigutus?) tekitab mingi reaktsiooni või sündmuse. Enne seda häiritust võis muidugi ju olla veel igasuguseid asju. Silmapiiri taga. Ei usu, et ükski ilmutus, usk, mõttekonstruktsioon, teaduslik või transpersonaalne värk seda kunagi täpselt ette kujutama, lahendama või seletama hakkaks. Ja kui ka hakkaks, ei mõjutaks see võib-olla meid kuidagi. Loeb ikka see, mis on ühtemoodi kättesaadav kõigile. Kõik muu on spekulatsioon või manipulatsioon. Esoteerika. Küsimusi muidugi jääb. Kui palju peab siis inimene ikka pingutama, et veenduda- ei ole ikka kättesaadav? Viinamarjad on hapud, oleks rebane juba ammu öelnud. Mis seal salata, tark loom. Ju ta teadis, et ta ei söö viinamarju. Aga kanakese poole oleks rebane kindlasti tükk aega puu najal hüpanud. Nagu meiegi. Üritanud maitsva kättesaamiseks teha kõik mis võimalik ja veel niimoodi, et midagi ikka tulevaste põlvede valmikirjutajatele kah jääks. Vastuolude püsimine tekitab uudishimu rahulolu nimel; mõttetuse ja mõttekuse pideva vaheldumise. Sest tõepoolest- mõni võib ju tõesti, konstanteerides maailma mõttetust ja eesmärgitust, ootamatult end leida tühjas lagedas kivikõrbes, kus pole tuuleõhku ega veetilka. Küll aga valgust ja soojust nagu sulatusahjus või praepanni peal. Mõni leiab jälle rahuliku kohakese. Igaühele oma (selline silt oli ka ühe koonduslaagri värava kohal). Või nagu öeldakse, usu iseendasse (möh?). Mis seal`s ikke. Vaatan endasse. Kuulad teisesse. Maitseb kolmandasse. Lõhname enamusse. Kombite kõigisse? Lõpuks taandub kõik kenaks keelemänguks. Ja egas kogu aeg juurelda saa. Vahel ikka võtame mõne väikese õlle ja jälgime päikese käes niisama mängu kah, eks siis paista, kuis edasi.
Mis siin liivahunnikus ikka siis niiväga viga on. Muudkui liikumine järjest pisemate erinevate lühilugude ja klaasikildude maailma. Vestlustesse. Liivakasti. Mandalaid ja vitraaže tegema. Tuul puhub liiva pärast uuesti hunnikusse ning klaasikliringi käib kah vahest asja juurde, aga eks midagi ikka jää alles. Ka seesama eelpoolmainitud Wittgenstein sai pärast sooldumist-kristalliseerumist uue häirituse ja müttas liivakastis veel kõvasti edasi. Et selgitada välja, mis pagana asi on siis üheselt kõigile kättesaadav? Õigemini: kui see pagana asi olemas on, kuidas seda ära tunda. Või vähemalt kuidas selles äratundm(at)uses kokku leppida saab.

Huvitav, miks inimesed, kes kurdavad positivistlik-teadusliku maailmapildi domineerimise üle, solvuvad, kui nende endi arvamusi muinasjuttudeks kutsutakse? Kas see ei peaks neid hoopis rõõmustama? Otsivad äkki kah populaarsust? Populismiga? Aga noh, las ta olla. Teeme ja räägime ju ikka nii nagu mugavam on. Iga mõttevirvenduse väljendamisel on paar tilka populismi ju natike juures. Nagu karrikaste või sidrunipipar. Pannakse juurde, et söödavam oleks. Kui liiga palju, kõrvetab keele või ajab oksele. Näiteks vaba tahte olemasolust või mitteolemasolust targutatakse palju. Aga tegelik pilt on vist see, et kuigi paljud selle olemasolu eitavad, käituvad nad ikkagi viisil nagu eeldaksid endil seda vaba tahet natikene ikkagi olevat. Ja selle jaatajad teevad avaldusi, mis viitavad igasuguse vaba tahte puudumisele :-). Niisamuti hindame (salamisi, muidugi) kõiki eelnevaid ja järgnevaid protsesse/ käitumisi lähtudes olemasolevast olukorrast. Hoolimata sellest, et mõned rõhuvad jõuliselt põhjus-tagajärg seosele, mõned eesmärgistatusele ja enamusel on sügavalt kama..

Ega vist päris õige polegi see mingitest ülisuurtest printsiipidest lähtumine väikeste asjade lahendamisel. Suure ja kauge alustõe silmaspidamine. Teinekord suisa koomilise maigugagi. Liiga kõrgele ja kaugele vaadates on niiti nõela taha ikka pagana raske ajada. Taburet võib kah jalgu jääda või komistad kassipoja peale. Eks ikka tule konkreetsetesse asjadesse pugemisel tõmmata mingeid piire. Isegi loodusseadustel on toimimisele lisaks ka piiritingimused.
Ilma piirideta jääksime igavesti targutama, kas halb on mingis mõttes hea kah ja kas see siis hoopiski kokkuvõttes halb pole, mis on omakorda teatud nurga alt vaadates hea, mis võib kaugemas tulevikus olla halb jne jne Nagu harakas tõrvasel katusel. Või põder soomülkas. Teisalt, kui neid piire ikka väga palju saab, jääme ju üksteisele jalgu. Võõrastel piiridel niiväga ei tohiks tallata. Nagu näitab ilmekalt tänapäeva seadusandluse vohav õitseng, saabki piire järjest rohkem, sest kellelgi ei ole soovi neid niisama tallamiseks tõmmata. Lõpuks on neid nii palju, et tulebki mõni suurem kokkupõrge ja ports mis-e või kes-e pühitakse ajaloo prügikasti... Järelejäänud (kuni neid veel on) ajavad püsti uued piiritulbad, lepivad kokku üldisemates printsiipides ja käivitavad uued süsteemid. Nii hästi kui võimalik. Aga kui hästi on võimalik?

Kogu eespool toodud jutt on kah lauspopulistlik, vastuoludes, kuna kipub ju välja kukkuma arusaam, et ainult teeradade ja arvamuste kirjususes sünnib ilus maailm (meie jaoks ikka, mitte mingis tont-seda- teab mis tasandil tont-seda-teab mis kõrgustes tont-seda-teab kelle või mille jaoks). Aga mida teha siis äärmuslastega? Liiga innustunud teekuulutajate ja piiritõmbajatega? Siit jutust tuleneks justkui- ka äärmuslased, andke aga minna? Äärmuslased ongi probleemiks võib-olla jah. Aga lõpuks hakkavad nad oma illusioonide kuulutamisel ikka üksteisele sarnanema, ükskõik mida kuulutatakse või ükskõik kui vastaspoolsustesse algul ka lennatud oli. Normaalsetele inimestele arusaamatult kipub radikaal lõpuks ikka sobimatutes kohtades püsse ja plakateid haarama, valel ajal vett tõmbama või veidrates kohtades au andma. Pealetükkivus saab nende arust normaalsuse etaloniks. Ja pajuvõsal jääb üle nõutult õlgu kehitada, sest kunagi ei tee seale selgeks, et kartulid otsas on (ma kardan, et seda lauset siin saab kah mitutpidi tõlgendada). Nii et selgituseks: tulgu ta armastuse või vihkamisega, intensiivselt pealetükkiva nõre või kisakõri eest tõmbuvad kõik kõrvale. Mida üks liiga agar tõekuulutaja ja sirge tee otsija ka suust välja ei ajaks, on tema saatus juba otsustatud- siirdumine äärealadele, kus algab kas enda suretamine või teiste tüütamine; tagasipöördumist normaalsuse juurde pole. Võib-olla tuleks neile hoopis järele lehvitada- ilus vaadata kui minema lendavad nagu uusaastasaluut?:-)

Tundub, et suured lood-laulud hakkavad vist üldse oma aega ära elama. Vanade asjade mäletamine, õpetamine ja au sees hoidmine ei pea tähendama ju järgimist ja tingimusteta kinnihoidmise kultiveerimist. Kindlasti on uued suured laulud kah juba olemas. Nende jaoks uued keeled. Populaarsed kuna populistlikud. Lihtsalt nende märkamisega on nagu evolutsiooniga- kui ise selle sees oled, ei pane ju eriti tähelegi. Vastuolud jäävad alati, lahendamatud või mitte, nende üle kurvastamine on igatahes mõttetu.