Kalamees kaugele Koju (In Memoriam Andrus Norak)

Mis Sa siis niimoodi….Läksidki kalale. Ütlesid ju küll paar nädalakest varem, et tule ka, teeme ühe treti jõe peal, aga et nii kaugele….Pidime ju juttu ajama veel….Eks läksidki siis üksi. Üksi nagu ikka- kalale, või hoopis kellelegi vastu; aga sinna, mida mina võib-olla hoomata ei oska. Kuid eks Sina ise kindlasti tead. Teadsid ja tundsid ju palju ja paljusid. Ning uskusid sinna.


Eks Sul olnudki ikka palju inimesi ümber. Vahel avalikumalt, vahel varjatumalt. Ilma inimesteta tundsid end kehvalt. Tutvusime peaagu kolm aastat tagasi ning minu jaoks olid ja jääd Sa Üksikuks Kalameheks. Oh jah, mitte nüüd enam küll, sest on ju nüüd ühinenud vihamehed ja sõbrad; ükskõiksed ja hämmeldunud- nagu ikka ükskord Suure Loo lõpus, kus kõik väsinuna ühe lõkke ümber kokku jõuavad, jutustama vanu jahimehelugusid. Aga siiski üksik- tahtsid ikka sõita ära mööda jõge, sinna kus forellid, taustaks udune mets ning sookured. Eemale umbtiikidest, sogasest veest ja rivaalitsevast maailmast. Mere poole. Samas üksindusse, tundes igatsust pulbitseva maailma vastu, mis järjest kaugenes. Ootasid, lootsid ja sõitsid kirjutades edasi, sõudsid puhtama vee suunas. Kuni olid äkki liiga kaugel. Aga seda ainult meie jaoks.

Andruse pere, ja teid on palju, olge tublid ja hoidke kokku! Ma pole teiega kunagi kohtunud. Külla ei jõudnudki. Ärge keerake üksteisele selga, sest ka tummade suust võib tulla hüüdeid. Ka võitluses ei ihaldata teinekord mitte võitu, vaid soovi märgata, kelle poole teised hoiavad. Kuhu hoiavad need, kellest hoolitakse. Kelle jaoks sõlmitakse lipse ja värvitakse sõrmeküüsi, oleks vist Sinulik küsimine, kui Sa veel blogisse kirjutaksid? Sina ise hoolisid küll paljudest. Nagu see, keda usaldasid.

Mnjah, sentimentaalseks kisub. Sina ei hädaldanud. On nigu on nagu Sa ise öelda armastasid. Mis tähendas leppimist ja imepisikest soovi, et teinekord võiks ometi olla natukenegi teisiti. Lootmast head. Ega ma ei teagi, mis see Sulle maksma läks. Liiga lühike oli tutvus. Kummardus eemalduvale paadile. Aitäh, et vahel kuulata viitsisid. Ja vaata, udust kerkivad uued paadid, piki jõge, üksteise järel. Sest nii tahaks ju veel juttu ajada…..