Jääst tuletorn

Sada aastat siis Masingut olnud. Selles mõttes on muidugi imelik, et saja Eesti suurkuju hulka teda rahva hääl ei mahutanud (oli sihukese pealkirjaga paks raamat mingi kümmekond aastat tagasi), aga nüüd järelmõtiskleb Kaplinski ja Runneli kõrval ka Märka; selline tendents võibki olla just see, mis teeb venna surematuks. Võib olla just temasuguse mehe tekstid, kus progress ja allakäik hoomatava ja absurdi piiril nii kenasti segi lähevad, on tulevikumuusika. Ajaks, mil inimesed, tüdinud naeratusega võidujooksust ning armastavast kiivusest, soovivad proovida hoopis uusi mänge.

Vanasti krimkat lugedes püüti ikka enne lõppu mõrvarit ära arvata, nüüd vast püütakse enne järgmist vaatust suurmeest ära tunda. Mis seal ikka tunda, küllap ta seda ju oli.
Vaieldamatult kristlik mõtleja ja Jumalamees, aga niivõrd intrigeerivalt laia haardega ja igas kirjutises kõrvalekaldumatu järjekindlusega Oma Lugu esitav, nii et see ka meiesugustele huvipakkuv. Küllap ka vähe taevaskõndijate moodi, kes sada aastat on nõus terasharja peal olema, kui ainult maa peale saaks.

Ei püüa mina siin mingeid maailmavaatelisi mõttekäike ära arvata ja teeradu otsida, mingist mõistmisest rääkimata, sest minusuguse umbkeelse omnivoori juures oleks see sarnane Gardonyi vana hunni Turzoga, kes kreeka teatrimaski pidas lahingus vaenlase hirmutamiseks mõeldud saatanalarviks. Lisaks on sada aastat ju liiga lühike aeg kah :-) Rääkigu Masingust kui teoloogist, luuletajast või keelemehest ikka asjatundjad. Lihtsalt tema iga kirjutis tekitab selle lugejas mingeid pilte, olgu need pildijoonistaja enda nägemustest ükskõik kui kaugel. Ning mina püüan siin neid kirjeldades teha suhu kippuvate lauslolluste vahel väikest slaalomit, kuigi see ei pruugi väga õnnestuda. Kel väga vastumeelt, eks proovige ise või vahetage lehte :-)

Matemaatik võib muiata ajaloolase ponnistuste peale Pythagorasest jutustada ja keelemees teoloogi üle, sest kõik pelgavad hüppeid oma tuntud käsitluste maailmast kõrvale. Masingu üle, ma kujutan ette, muigasid vist maailmas paljud. Keeleteadlased ja teoloogid. Tõsiseid mehi ja uurijaid pean silmas, mitte tema mõtete ja luuletuste lugejaid. Võib-olla muigasidki ka hirmuga, kes teab. Üsna kõhe on ju tunda, et keel milles kõnelema harjunud oled, on vestluskaaslase suus millegipärast täiesti arusaamatu, olgugi õigekeelsusreeglid paigas.
Igatahes, isegi oma lähedaste jüngrite suust haigeks geeniuseks nimetatu, ei pääsenud mees maailmakaardil löögile, tingituna võib olla eraklikust uhkusest, võib olla nõukogude korrast ja vaimsest vangipõlvest, võib olla põlgusest kõrge mängu reeglite vastu, võib olla ka liigsest isemõtlemisest, kes teab Aga samas- kui inimene suudab seoseid leida maailmapildi nii erinevatest servadest, kes pagan seda ikka advekaatselt hinnata suudaks?

Oma kius ja vimm oli tal ju vist paljude asjadega, indoeuroopaliku keelekasutusel põhineva mõtlemise (ilmselt põhines sealt ka armastus teistsuguste keelte vastu, huvi ühe asja vastu läbi teistsuguse kõlbmatuks tunnistamise), darvinismi, gurude (Krishnamurtit ja Darwinit lobamokkadeks pidajaid võib küll palju olla, aga mõlemaid korraga vist vähesed :-)), lasteemade ja paljude muudega. Kas tekitas trotslikku meelelaadi siis masendus või lootusrikkus, ega ei oska öelda küll, ei mina aru saa, kui põimunult ta selliseid vastandlikke asju nägi, aga põimunud nad tal igatahes tunduvad ja punkt.

Lähemalt mõeldes olid need vimmadki omavahel tervikuks seotud; näiteks eks olnud see omapärane suhtumine naistesse-lastesse ju tingitud vist rohkem lootusetust soovist ületada see energia jäävuse seaduse toomine inimsuhetesse, mille kohaselt on elu eesmärgiks selle edasiandmine. Selles võtmes ei tundugi ta selleteemalised puisted eriti kibestunud ja eks tegelikke tagapõhju teavad tema tuttavad ja lähedased, mis siin võõral ikka arvata. Igatahes tundub ta oluliselt eristavat naist kui soojätkajat ja naist kui kurtisaani, geišat, sõbrannat või kaaslast, kusjuures soojätkamise roll võis ju iseenesest täiesti olemas olla. Samas seisis mees monogaamia eest, mis ainsana kooseluvormidest võis taltsutada inimese omamistahet.
Igatahes ei saa tema vaateid omaks võtta ei tänased feministid ega kodukanad ning siin tuleb samuti esile vana tarkus, mille kohaselt äärmused küll vihkavad, aga mõistavad teineteist, kõrvaleminejaile pannakse aga kiretult tuli otsa. Et mitte oma hirmu tunnistada.

Üldse tundus ta mõtlemine lähtuvat paradoksidest, nagu selgelt ja kõrgelt nägijale kohane- isegi inimese kohust nõrka kaitsta pidas ta igandiks, sest kelle eest siis? (täiesti õigusega kusjuures, vaevalt et moraalifilosoofia alla käib kaitsmine tiigri, külma, vesipüksi või pähekukkuvate kivide eest). Paradokside ületamine on provotseeriv- kas sina tõesti siis ei näe või? Parem aus vastus- ei näe jah, kui püüd mõista, tundub kohati isegi läbi kumavat. Sest kõik tema lahendused on sirged ja selged- kui nad ka väljaütlemata jäävad (mis pahatihti juhtub või ei suuda mina neist lihtsalt aru saada) on see tingitud mitte lahenduse puudumisest, vaid lihtsalt inimmõistuse nõtrusest ja piiratusest.

Kui väga fantaseerida, võib tunduda ehk paradoksaalsete lahenduskäikude lihtsus hoopis teistmoodi provotseeriv- äkki lükkad ümber? Kahtlus, mitte küll ilmselt maailmakorralduses (kuidas ikka kahelda selles, mis sinust võimatult kõrgem ning millesse kuidagi sekkuda ei saa?), vaid kommunikatsioonivõimaluses- kas on üldse selle valguses võimalik midagi tõeliselt edasi anda? Ning lootusrikas, aga lootusetu võitlus selle eest, et natikenegi oleks.
Eks sobi tema tekstide lugemiseks alati meeles pidada Masingu enda ütlust- ühelegi ei tähenda sõna sama, mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane. Ning kas ei tundu teilegi, et ka selle lihtsa äratundmisega võitles too mees kogu elu?

Huvitav täheldada, et maistest asjadest rääkides puuduvad Masingul peaaegu täiesti kirjanduslikud metafoorid; näitedki on karmid, lihtsakoelised, veidi vanamoelised isegi vist selle aja kohta, mil nad kirja pandud.
Kaks iseloomulikku näidet tema varamust:

Baktria kuningas, suur müstik Ibrahim ibn Edhem, läks kord oma valitsusajal jahile. Väljal istus ta maha sööma; söömise ajal märkas ta, et vargsi tuli mesilane, võttis laualt tükikese leiba ja lendas sellega minema. Kuningas pidas seda nii tähelepanuväärseks, et läks talle järele. Mesilane lendas puu alla ja laskus sinna maha. Ibrahim ibn Edhem läks lähemale ja nägi puu all istuvat mõlemast silmast pimedat varblast, kes avas mesilase suminat kuuldes noka. Sis tükeldas mesilane leiva, mille ta oli toonud, kolmeks osaks ja pistis tükid pimedale linnule suhu; seejärel tõusis ta lendu ja läks ära

---------------------------------------------

We inimeste seas elas mees nimega Wu idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saanud kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: ”Terves maailmas polnud inimest, kes oma poega oleks nii armastanud kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb? Wu idaväravalt ütles: ”Oli aeg, kus ma alati olin ilma pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu ennemalt kui mul polnud poega. Miks peaksin siis olema kurb?”

Kahjuks ei oska põrmugi arvata, millist vaeva tuli sellel mehel näha, et ära tunda kui õrnast klaasist on tegelikult inimeksistentsi alustalad. Milleks teha sõnu ja teadust, kui see on ju igati ja lihtsalt kättesaadav kõigile, kel vähegi tahtejõudu ja mõtlemisoskust? Milleks defineerida, kui see viib vastuse sammu võrra eemale? Hoopis intrigeerivam oleks teada, kuidas mõtleb pimekurt? Kas pole meiegi mingis mõttes pimekurdid?

Lõpuks tuleb paratamatult kõikide elunõuete ja lootuste ”õigustühisuse” äratundmine, aga samas polnud vist päris kadunud veel eneseteostuse soov. Õnneks. Sest muidu teaks temast ainult miskisugune elitaarne ringkond, kel lihtsalt on hästi kukkunud välja olla tema sugulased, sõbrad või pärandi uurijad. Äratundmine, leppimine ja leppimatus- eks needki olnud tema puhul üsna segi, mitte selgepiirilise vastandamisega, mitte ka nende metatasandil ühtsust rõhutamata, vaid rohkem nagu lõuendile paisatud värvilaigud- üksteise peale tükkivad ja segavadki, aga samas ikka ühist vaatepilti kujundavad. Eriti kui kaugelt vaadata õnnestub. Leppimine transtsendentsega. Leppimatus maailmaga. Ja usk absurdsesse, mis muudab inimest, õigemini sunnib inimest end muutma.

Kes on kollane liblikas, tahab olla nukker hunt, leidis ta ise. Nukker hunt oleks päris tabav ütlus ta enda kohta, muide. (Kirjasõnas küll, päris elus ei oska öelda.) Päris kindlasti polnud Masing kollane liblikas, ikka vist ka elus nukker hunt, kes oma kitsa ja kõvera tee otsingul. Üksi, sest ”...kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid e ole hukkajad ega vaenlased et nad on samuti üksi nagu meie.” Kõik on üksi. Kust lootus, et ehk mitte nii üksi, läbi kumas. Ning ka siin järjekindlalt oma äratundmistes hõredasse tundeatmosfääri liikuv, nimetas Masing sellist äratundmist armastuseks. Inimene saab inimeseks ainult seda ületades, kes sellistki seisukohta niiväga sirgeseljaliselt kinnitada julgeks?

Küllap on Masingu kirjeldamsel piisavalt suuri sõnu tehtud, piisaks siin vist niisama mütsi kergitamisest või kergest kummardusest. Selle ees, kes saab olla enda arvamustes nii vääramatult kindel just tänu sellele, et tal polnud mingeid käegakatsutavid tõendeid oma tarkuse kohta. Veelgi enam- tundes oma täielikku abitut ja tolmukübemetaolist olekut. Sobrada tulevikus, üritada oma varjust üle astuda ning maailmaruumist välja kiigata, uskudes, omamata samas vähimatki ettekujutust lootuste võimalikkusest, kusjuures iseendale sellest väga selgesti aru andes. Isegi kuldreeglit mingis võtmes mõttetuks mõelda suutev. Kaheldes küll oma uskumises, aga niimoodi, et isegi ükski ime seda sellest hoolimata ei kõiguta. Kas see äkki polegi just see, mis teeb niisama nupumehest tõelise suurmehe?

Midagi on olemas- eks seegi ju kusagil Masingu äratundmine oli. Ilma erilise arusaamata, mis või milleks. Kas pole see hea alus alustamaks teekonda maailma? Millisesse iganes. Sest tal oli lootust, et mingi tee välja on olemas.