Tekstist puuduv ON

Põhjuslik seos, juubelid ja läti mehed ruulivad. Selle jutu põjustasid kolm asjaolu: ammu pole kirjutanud, Andrus mainis oma blogis lätlasi ja eelmise aasta lõpupoole jõudis üks musta värvi raamatusari ümmarguse numbrini. Meenusidki sealt kaks s-lõpulise nimega meest (kes paraku aga polnud teps mitte lätlased). Chalmers (Alan ikka, et mitte segi ajada) ja Jaspers. Mõlemad raamatud ilmusid sarja algusaastatel, pakun kümmekond aastat tagasi, seetõttu ka paremini meeles. Intrigeerivate pealkirjadega „Mis see on, mida nimetame teaduseks?“ ja „Aja vaimne situtsioon.“
Igati asjakohased küsimused ju praegugi- teadusliku mõtteviisi kõnetorudeks kipuvad inimesed, kes...eeee.....no ütleme, et kellele kipub teadus rohkem olema totalitaarseks tsensuuriks mingitel (no tavaliselt mitte eriti teaduslikel) ettekäänetel, ja vaimsuse eeskõnelejaiks (situatsioon on liiga keeruline sõna) loevad end eelmiste oponendid, kelle vaimsust aga paraku ei ole, noh ütleme, igakord niiväga kerge aimata :-) Pole vist vajadust lisada, et vaimsusest rääkimine toimub teinekord hoopis mingis kõrgendatud erutuse sesiundis, mis küll palju poolehoidjaid leiab, aga ülejäänuile seda õlgukehitamapanevalt mõjub.
Et keegi ei tunneks end enesekindla võhiku poolt asjatult puudutatuna, siis peaksin ehk leidma siia ka mõned näited, aga milleks- ümber vaadates on udused omanäolisused niigi igasugu tsiteerimiste ja viidete taha ära kadunud, ja miks pagana päralt peaks keegi huvi tundma minu raamatutest mahakirjutamise oskuse või netist pasteerimise kogemuste vastu?

Teaduse kohta arvab vist küll iga teine inimene, et eeskätt peaks teadus andma edasi, kuidas asjad tegelikult eksisteerivad ja käivad. Paraku õõnestab seda veendumust järjest enam arusaam, et kui me väidame midagi paistvat just sellisena, nagu vaatlused ja katsed, teooriad ja mõttekonstruktsioonid näitavad, kes meist siis ikkagi astub sammukese väljapoole ja kinnitab, et jah, see asi eksisteerib tõesti ka tegelikult nii, nagu paistab. Seetõttu võib järjest enam näha, kuidas tõe korrespondentsiteooria prügikasti vajub ja mõjususe kriteeriumid esile tõusevad. Selles mõttes, et toimib tõhusalt ja sobib hästi eelnevate poolt jäetud auku nagu puzzletükk.
Eks kasuta me ikka eelkõige töötavaid mudeleid, mitte mingit kõrgemalseisvat tõde (misiganes see ka tähendama peaks). Kui nüüd keegi tahab Chalmersi juures otsida kõigest hoolimata mingit läbivat kõrget sõnumit, siis tundub selleks hoopis „püüd kättesaamatu poole“ (oli ta ju ikkagi filosoof). Lihtne, eks. Kunagi loetud lasteraamatus oli poiss, kes püüdles tüdruku järele, sellel aga järjest uued ulmelised soovid. Poiss üritas neid soove täita, tüdruk aga selle ajaga juba järgmise sooviga kaugel eemal. „Unistus ja Mõte,“ vist lookese pealkirjaks. Ülevaatlik ja lihtne, eks.
Raske ju uskuda, et teadus ei ole sünonüümiks maailma õige seletamise viisile. Pigem saab rääkida meetodist- visa töö ja kriitilise meelega väljatöötatud meetodist. Püüdlusest, mille juures on suurt rõhku pandud taaskontrollivõimalusele ja arusaamale „loeb see, mis kättesaadav kõigile.“ Ideaalvariandis absoluutselt kõigile ja alati. Kui teadlasi lugeda, võib olla kindel, et vennad on asjaga tõsiselt mütanud. Räägime siin nüüd ideaalvariandist, eks. Uskugem siis head teadust. Tavaelus kipub mõnigi bioloog, müstikaguru, fundamentalist, poliitik jne teaduse nime all või siis selle vastu võideldes ainult omi emotsioone peegeldama, ja kui ta just tahtliku reklaami või manipulatsiooniga ei tegele, siis tähendab see lihtsalt seda, et mõni asi käib talle niiväga pinda, et mõttekäigule kontrollimatuid keerde juurde lisab.
Tänapäeva infotulvas on paraku väga raske kindlaks teha, mis pelgalt fantaasiavili või ärapanemissoov ja mis mitte. Mis asi töötab ka praktikas ja mis mitte (siit muidugi küsimus, kas praktikast piisab ikka kobedaks tõekriteeriumiks). Eriti raske veel kui keegi sügava silmavaate või rikkaliku infopangaga „õige vaate“ esindaja peale käib ja kuldset mett (või kuldset s...a) meedias ja kõnepuldis voolata laseb. Apelleerides keskmise inimese üksindustundele ja orienteerumisvõime puudumisele info ülekülluse tingimustes.

Mingisuguse tõemonopoli tutvustamine algab juba koolis. Tavakoolis ja pühapäevakoolis ja erikoolis ja õhtukoolis ja misiganes koole veel olemas.Tavaliselt otserünnakuga. Paljutki koolis õpitut korratakse ka igapäevavestlustes nagu arusaamatuid loitse, aga seda kindlamas usus. Tegelikult vist sarnaneb keskmise inimese arusaam (jaa-jaa, on olemas selline keskmine inimene antud kontekstis) teadusest ikka rohkem XIX sajandi seisukohtadega, või mis? No katsuge seletada näiteks lastele oma sõnadega, miks väikese pikkusega raadiolained õhus üheks suuremaks kokku ei kleepu, kuidas arvu nulliga astendades ühe saab, kas piisavalt väikese läbimõõduga pulka saaks aatomite vahelt läbi pista, või mõtestada neile lahti religioonitemaatikat, siis on näha, kuidas mõte kipub selgituste käigus ikka ja jälle üle-eelmiste sajandite teadmiste-uskumuste kandist tuge otsima :-). Rääkimata selliste mõistete lahtiharutamisest nagu energia, integraal või geen. Meenutab rikkis ikooni arvutikuvaril, iseenesest justkui oleks, ainult peale klikkides ei avane midagi :-). Rääkimata sellest, et teadusega täiesti haaramatut tööd teeme siis, kui tegeleme igapäevaste väärtuste temaatikaga.

Lõppeks pidagem meeles, et teadlaseks saadakse ikka ka samamoodi, nagu ka treialiks, IT-meheks, ajakirjanikuks, ohvitseriks või hooldusõeks, ei maksa unustada. Selles mõttes, et osad järgivad kutsumust, osad juhust, osadest saavad omal alal tegijad ja osadest küljesrippujad, osadest targemad, osad jäävad rumalamateks. Lisaks veel inimlik irratsionaalne, mitte ootuspärane, ümbritsevast olustikust tingitud faktor, mis mõnda asja summutab ja teist ülevõimendab (kuradi palju asju vist, mida arvame olevat seotud just inimese eluvalikuga, näiteks teadlane tark ja põhjalik, kirikuõpetaja laitmatu, arst kompetentne, raamatukogutöötaja laia silmaringiga, kasvataja lastearmastaja, ehitaja kuldsete kätega jne). Nii et ei midagi üleloomulikku, kõik tuleb visa tööga ja juhusliku sattumusega, mis isegi praktiliselt samades tingimustes uuesti ei kordu. Kuidas tõde defineerida tundub mitmeti mõistetav, vaieldav ja segane, aga raske leida inimest, kes vähemalt korra tõemõistet suhu pole võtnud ja sellele apelleerinud. Seega võime eeldada, et vähemalt mõnes olukorras eeldame me mõnikord vaikimisi, et tõde on olemas, kättesaadav, üheselt mõistetav ja peegeldab, kuidas asjad tegelikult eksisteerivad.

Tihtipeale kiputakse segi ajama ka defineerimist (mis vististi ju mingi kokkuleppelise tähenduse määramine) „olemuslike“ omaduste kirjeldamisega, mis paraku jääb ebaselgena teaduslikust metoodikast kõrvale. Näiteks elu defineerimine bioloogia poolt ei pea teps mitte andma mingit üksikasjalikku (aga samas lihtsat ja kokkuvõtvat) piiritagust olemuslikku seletust, mille tajumine ikka ainult intuitiivselt võimalik, vaid kirjeldama vastavust teatud omadustele jne. Ei ole isegi enam naljakas jälgida püüdu rakendada näiteks bioloogiat otsesihtimisega väärtusküsimustes. Kusjuures eriti veider, et seda ei tee niivõrd bioloogid ise (kes lihtsalt püüavad teadlastena küsimustest mööda laveerida), vaid pigem püüavad vastuväitjad teaduslikkuse sildi alla toppida ala, mis paraku selle meetodi alla kuidagi ei käi, ei Popperi ega Feyerabendi järgi, kui nüüd Chalmersi selgituste juurde tagasi tulla. Küsimustel „kelle jaoks päike paistab?“, „kuidas rakud teavad, et neist peavad tulema just naha- või maksarakud?“ paistab lihtsalt poeetiline või provotseeriv (vastaja suunamine mingite enda kahtluste või uskumuste poole) tagapõhi, mitte teaduslikult põhjendatud vastuse ootus, mida polegi võimalik anda. Ja minu arust tasuks siin meeles pidada, et hoiaku ja „õige“ vastuse ootuse annab eelkõige ümbritsevad olud ja keskkond, mitte niivõrd teadmised ja isikuomadused

Me ei küsi, kustkohast paekivitükk teab, et ta peab haamriga pealelöömisel purunema ega oota vastust küsimusele, millel puudub lähimates tähendusväljades igasugune vaste, nagu „kelle kaugusel lonkab kollane?“ Veelkord- küsimuse teaduslikust seisukohast tagasilükkamine ei tähenda, et midagi oleks vale (no pagan ju seda teab, mida küsimuse esitajad ootasid :-)). Näiteks selline väide- eneses küllalt kaua ja sügavalt kaevanuna leiad alati omakasupüüdliku soovi. See ei pruugi olla vale mitte ühegi tõekäsitluse järgi, aga teaduslikult kõlab see mõttetuna (näide ise on muidugi primitiivne ja pigem poeetilise kõlaga, aga käib kah). Kui ka omakasupüüdlikkust ei leia, pole sa endas urgitsenud võib olla „piisavalt kaua?“ Teaduse kui meetodi eelist peaksime nägema ikka eelkõige enesekriitikas, igaveses muutumises olevas protsessis ja kõigile kättesaadavuses (noh vähemalt neile, kes piisavalt kaua punninud :-)) ning ainukeseks dogmaks dogmade puudumine. Tegelikult piiratakse korraliku teaduse puhul ikkagi konkreetne temaatika ning seetõttu saaks rääkida ikka ainult mingi probleemi teaduslikust lahkamisest, mitte mingist üldisest maailmale teaduslikust lähenemisest, misiganes selle all ka mõeldud.

Kui jätta kõrvale populariseerivad teosed sellistelt kahuritelt nagu Dawkins või Sagan, kes lööksid läbi (ongi juba löönud) ka ilukirjanike seas, siis kõlab teaduslik keel ju suhteliselt kuivalt. Pühitsematule lugejale igavalt, võib olla ka asjaosalistele endile :-). Filosoofilist esseed tundub oluliselt lihtsam kirjutada kui täppis- või loodusteaduslikku tööd (ma pean silmas muidugi alg- ja kesktaset, samuti populariseerimist; ei kavatse võrrelda võrreldamatut, st mingeid distsipliine ja harusid iseenesest, veel vähem vastandada; ja võrdlesin ju kah ainult raskusastet vastupanus inimtöötlusele; kes ei usu, võib ju ise praktikas järele proovida :-)), seetõttu kasutavad ka viimaste asjatundjad oma loomingus ikka rohkem filosoofilist, arutelulist, mõtisklevat suundumust. Niisama väitmine, et ühed mõttelennud teaduslikumad kui teised, kõlab muidugi silmakirjalikult ja küündimatultki, aga vahe pigem selles, et ühed müttasid enne filosoofia roosadele patjadele puhkamajäämist ka tõsise uurimistööga, teised aga tuginevad ainult oma muljetele, eelkäijate kogemustele ning lennukale fantaasiale. Ja samas ei väsi kordamast- ka need võivad olla mingis olukorras eelistatumad lähenemised, paremad, tõesemad, jne.....lihtsalt mitte teaduslikud. Niisuguste tõdemuste poetamine tundub muidugi, olenevalt kontekstist, osade silmis jällegi lohutavalt üleolev, nagu XIX sajandi plantaatori oma, et küllap leidub ka neegrite hulgas korralikke inimesi, näiteks meie majateenija. Kuigi ütleja kehakeel ja intonatsioon näost näkku nähes mitte midagi sellist oma arust ei väljendaks.
Ja siin jõuamegi üksteisest arusaamise problemaatikani. Aga riivame enne korra Jaspersit kah.

Korraks tagasi põigates, ainukese puudusena saa Chalmersile ette heita täielikku tühja maad (no ta oleks võinud natukenegi pingutada, et ka massidele meeldida :-)) küsimuses, kuidas inimene ikka aru peaks saama, millistel juhtumitel puudub teaduslikul meetodil asendaja. Ilmselt eeldas Chalmers siin teaduslikku järjekindlust (just järjekindlus on veel üks teaduslikkust iseloomustav omadus, eespool unustasin mainida), mis ühte meetodit vähimagi võimaluse olemasolul siiski eelistama peaks (kusagilt peab ju alustama). Tavaliselt inimene ei eelista ja ootab juhiseid, mis lisaks veel tugineksid tema enda eelnevatele olekutele. Sellepärast, et ei olegi võimalik järgida sajaprotsendiliselt ühtegi seadust, normi, ettekirjutust ega tava, kuna alati leidub ümbritsevate olude tõttu sadu lisatingimusi, mis asja mõtte ära nullivad.
Arusaadavalt ei sobinud teaduslikud mudelid hästi tuleviku kirjeldamiseks (õigemini- kui ka sobivad, ei ütle see meile eriti midagi tarka; umbes nagu filmis, kus peategelane minevikku iseenda eelkäijat tapma läheb) seetõttu lõikab Jaspers ruumi sisse teisest avausest ja väheke teist keelt kasutades. Mitte, et ma nüüd teaks, mida ta öelda tahtis (no ei tundnud isiklikult ja ta praeguseks ju surnud kah) ja kuidas täpselt reageerima peaks.

Aga siin tulebki mängu vaimne situatsioon. Esiteks taandub see küsimusele, kuidas näeme maailma. Vaevalt nüüd keegi tänapäeval niiväga otseselt vastandab, aga kumb oli enne- muna või kana? Bioloogi jaoks kõlab küsimus totralt, enne olid eelkäijad, ainuraksed ja tulepilv. Sama ka küsimusega, kumba pidada primaarseks- muutuvat või jääva? Samas jões sumajad, kui nad just elust täiesti tagasi ei tõmbu, peavad arvestama muutustega ja kõike voolavana nägijad mingites kohtades konksud seina lööma, et mitte maa ja taeva vahele rippuma jääda.

Tihti laskutakse ka väitlustes vahvate sõnamängudeni. Kas ilmneb tõde selles, et tõde ei ole? Aga see ju siis tõde? Ja teine, et kas algpõhjuse olemasolu rikub põhjuslikkuse mõiste või mitte? Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres ja pealik ütles ühele neist: jutusta meile muinasjuttu. Hästi, ma jutustan, vastas röövel ja alustas: oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit.......
Või siis küsimus, mida tähendab kõikehõlmav ja kõikvõimas? Kas kõikvõimas võib olla ka kõikehävitav (sealhulgas iseend)? Need ainult sõnad, nagu laulusalmgi ütleb, sest inimese mõttekäik uitab ikka lineaarseid radu pidi, arvestamata (ega polegi ju vist eriti võimalik arvestada), tagasisidet iseendaga ning hoomamatut välistingimuste pundart.

Igavese muutumise protsessi vaatleb ka Jaspers oma situatsioonivaatluses. Vaimse situatsiooni otseses defineerimisest hoiab ta küll kõrvale, aga annab mõista, et see ilmneb selles, kuidas inimene iseenesest on (oo, kui hästi selle sõnakillu või –kõlksuga mängida saab, ilmekuse huvides koristasin ma siin sõna ON igalt poolt mujalt tekstist :-)), kuidas ta asjadest aru saab, mida teada võib ning mis tast tulevikus saab. Tundub, et ei ole vaimse situatsiooni määratlemine enam kaugeltki otsesihtimisega religioosne (kuidasiganes me seda mõistet ka seletada püüaksime) nagu suurte mõtlejate esituses veel mõned sajandid tagasi. Kuid paraku jääb selles mõttes mõiste selgitamine oluliselt hägusemaks. Siin vist kerge üritada iseennast ninast hammustada, mida teeb ka Jaspers (aga teame me üldse kedagi, kes ei oleks oma mõttekäikudes vähemalt korra lootusetutesse vasturääkivustesse takerdunud? Või mõnda distsipliini, kus vasturääkivused puuduksid?) väites vaimset situatsiooni (veelkord, misiganes see ka ei tähendaks) pidevalt muutuvaks protsessiks, mille (ära)tundmiseks ta siiski üsna kindlaid kriteeriumeid ja õpetussõnu välja käia oskas. Oma maailmavaadete poolest oli Jaspersil vist väga raske omal ajal üldse kuhugi sobituda. Kristlik mõtleja ise, seda küll, aga filosoofina kõikidel iseseisvalt selles veenduda või seda ümber lükata lastes. Samas püüab ta just filosoofina inimolemisest kaugemale küünituda, soovitades hüljata terviknägemise (hea filosoofia) kasuks nii antropoloogia, sotsioloogia kui ka psühholoogia või kui kontekstuaalselt täpne olla, siis rassiteooria, marksism ja psühhoanalüüs.

Siin jõuame muidugi jällei punkti, kus etteheited ammuunustatud lugude kaasaegsesse maailma kaasavedamise ja seal ümberlükkamise kohta oleksid õigustatud (seda eriti psühhoanalüüsi puhul), aga nagu öeldud, kollektiivne arusaam liigub alati eesrindlikust mitukümmend (kui mitte sadakond) aastat maas. Kes ei usu, vaadaku oma laste õpikuid, kohustusliku kirjanduse nimekirja või süvenegu väheke õppemetoodikasse (õigemini selle puudumisse).

Vaimse situatsiooni üheks osaks märkab Jaspers elitaarse ja egalitaarse vastuolu. Aga kas ei tundu, et seegi eelmise sajandi vastuolu? Praeguseks juba hoopis teistsugune vaimne situatsioon.Üksikisiku ja tsunfti vastuolu. Väiksema ja suurema vastuolu. Ja huvitaval kombel ei suuda ta leida seost läbi aegade tuntud rohkem või vähem teaduslike või aja- ja ruumiüleste näidetega. 80/20 või siis 99 vs 1 seal karjaseloos. Viimane muidugi kena näide ja asjakohane näide, aga kuivõrd seda põhimõtet tänapäeva ühiskonda laiendada võimalik, ei oska mina täpselt öelda. Igatahes tundub see ka täiesti maiselt normaalne, et minnakse appi nõrgemale (kui ei usu, kujutlege oma enneaegset last kuvöösis) ja hüljatakse see, kes tugev ja abi ei vaja.
Aga probleemiks kerkib (liigume nüüd Jaspersi juurest järjest kaugemale), et kiputakse minema lõpuni. Olgugi, et loodus äärmusi ei salli. Kuni selleni, et mis ma pagarilapsele saia pakun, ütles pagar ja kiskus oma lapse suust saia ära.
Nii et hoopis see, kuidas aidata nõrgemat ja takerdujat nii, et ülejäänud 99 vahepeal laiali ei lenda, kerkib tänapäevase vaimse situatsiooni põhiküsimuseks. Ei suuda vist kujutada keegi ette karjast, kes higi tilkudes kord üht, kord teist utte abistama jookseb. Kuigi peaks ja oleks õige.

Ei saada kuidagi mööda dualistlikust vastandamisest, mina ka ei saanud (kas jätta kari või jätta üksik, aga midagi tuleb millegi jaoks ju loovutada, et mitte öelda ohverdada), ega läänemaisena ilmselt ei saagi. Miskisugusest hegellikust ületavast sünteesist peale teeside kokkupõrget, veel vähem nagarjuna tetralemmast pole juttugi. No tetralemmast ei saagi juttu olla, vähemalt niikaua kui neljandat võimalust defineeritakse „ei ole see ega selle vastand.“ Sellise tõlgenduse kohaselt (muidugi saab sellest rääkida alles siis, kui Euroopas kaugemast Aasiast pärit tekste ja mõttekäike rohkem kultiveerida üritatataks, no vaadake kasvõi sedasama kõne all olevat ja juubelit pidanud Avatud Eesti Raamatu sarja, ei ole sealgi midagi rõõmustavat) saaks libiseda kergelt väiteni, et iga lauset ja tema vastuväidet tuleks lugeda mitte täiesti kasutuskõlbmatuteks, vaid lihtsalt hüljata need antud kontekstis, kuna on olemas paremaid lähenemisnurki. Paraku minu arust sellist päris puhtpragmaatilist lähenemist Nagarjuna küll silmas ei pidanud. Kuna ma ju kindel ka pole (originaalkeelt ei mõista ja interpreteerijate mõtteid täpselt ära aimata kah mitte), siis saab kindlamaks jalatoeks kasutada hoopis viiendat lähendust- asja igakülgse ja universaalse ja olemusliku selgitamise püüdega jõuame alati lõpuks lootusetute vastuolude rägastikku. Absurdi. Mida lõppeks siis vist usume, nagu ka paljud suured mehed (ja-jaa ma tean, et hoopis erinevates kontekstides küll, aga siiski) väitnud.

Et mitte tekitada siin asjatut elevust, mainin rahustuseks, et ega seejärel ei juhtu üldjuhul midagi hullu. Kes sukeldub filosoofiasse, kes käega lüües tagasi igapäevarutiini. Mõni asub luuletama ja mõnel tekib sügav rahuolutunne. Mõnel langeb absurdijõudmise hetk kokku pöördumisega, kust pole enam tagasivaatamist, ei pidanud siin mitte surma ega vaimuhaigust silmas. Ja enesetapjaid ja segiläinuid on muidugi kah. Kusjuures eelpool mainitute endi määratlused ja sügav sisemine arusaam ei pruugi loomulikult minu omaga kokku langeda ning demagoogina saaksin ainult hõisata, et järelikult on seegi hea näide vastuolu ilmnemisest, mis lõppeks absurdini juhatab.
Aga kuna lause „ükskord jõuavad kõik absurdini,“ ei ole ka teaduslikult kuidagi aktsepteeritav (sest alati saab öelda, et päris kõigi jaoks pole see „ükskord“ ju veel kätte jõudnud), ei maksa seda loomulikult ka mingi tõe pähe võtta :-)

Absurdini jõuab keelemängudes eriti lihtsalt. Näiteks kuidas saab mitte sallida sallimatust või mis oleks siis, kui oleks olnud teisiti. Ääretuid ääretingimusi või iseenese sekkumist iseendasse. Lõppeks võiks absurdina võtta ka kausaalsuse printsiipi, vähemalt liiga kaugele tagasi mõtlemisel :-). Nii et igal juhul- ilma absurdita ei saa ei teadlane ega muu indiviid, kui ta vähegi mõelda viitsib. Tänapäeval rakendatakse sellisesse olukorda jõudnuna sümboolikat, märgiliste tähendustega opereerimist, semiootilisi lähenemisnurki jne, et absurdi veidikenegi edasi nihutada ning eks sellega ole kah nii nagu kellaga, et käib ja käib, aga seinani ei jõua.

Tavaliselt pöördutaksegi tagasi, maailmapildi osa juurde, mis juba selginenud. Mõned üritavad aga edasi. Tagasi Jaspersi juurde tulles, ka tema viipas edasi. Õigemini jättis absurditeema kui segasevõitu vahele. Kuid mis sellisel juhul edasi peaks saama, jääb nagu muinasjuttudes igaühe kiivalt hoitud saladuseks. Vahel küll elavat interpreteerimist ja keskustelu leides, aga liialt selgelt väljendatud seisukoha võtjates alati kahtlusi tekitav. Kusjuures (siin tasub meeles pidada)- kõhkluse olemasolu eriti suurtes küsimustes võimaldab kahtluse kõrvaleheitmist madalamate probleemide lahendamisel, sest mida paganat raisata oma energiat igapäevaelus eeslina „kõik on samaväärsed ja ühteviisi võimalikud ja võib olla ka ühteviisi väärtuslikud“ heinakuhjade vahel sipeldes. Konks seina, õigemini eelkäijate konksust kinni ja võib minna rahulikult lõunat sööma või sooja mere äärde peesitama. Või kuidas?

Jaspers jätabki absurditeema kus seda ja teist, lööb ammutuntud konksu seina ning viib jutu mujale, iseloomustab tänapäeva mõttelaadi, mida nimetab asjalikkuseks. Kuna see nõuab kõigile mõistetavat lihtsust, siis ühtlustuvad käitumismallid ja prioriteediks saab ühtne ja õige suhtlemine. Kõike, mida saab teha, saab teha lühiajalises perspektiivis, seetõttu seisavad au sees inimesed, kes teevad kõike kiiresti, ilma puhkamata, põledes, aga ilma süvenemata. Kas jah?
Süvenemine siin vist tõesti probleemiks. Ega kiirmarsil niiväga ei süvene, aga ivapigem vastuste olematuses, kui nii öelda võib. Milleks sinna eelpool mainitud absurdi ikka püüelda, parem mütata vastust andvate küsimustega, neidki piisavalt. Seda enam, et tavaelus ei pruugi väga keerukate konstruktsioonidega arvestada. Maa peal seistes piisab Newtoni-aegsest füüsikast küll, pole vaja mingeid moodsaid abstraktsioone, või kuidas?

Näitena võib tuua tahtevabaduse. Ükskõik kuidas me seda ka eitaks (tundub, et ka mina ise pigem eitan), käitume me igapäevaelus, nagu oleks see olemas. Mõistus ütleb, et see on illusioon, aga ega see ei sega. Üks juba ette õiget vastust lootev küsimus selle kohta oli, et kas sa läheksid mingisse kambrisse, kus sind viidaks hüpnoosisarnasesse seisundisse, kus viibiksid täielikus õnnes ja rahulolus jne või eelistaksid igapäevast elu valikute tegemiste, võimalike ebaõnnestumiste ja muu sarnasega. No miks ma ei eelista, küsiksin ainult, kas teised kah tulevad ja millal hüpnoosi mõju lõpeb, eks :-) Miks mitte, kui kindel, et asi kestab igavesti. Aga kuna selles kahtlemine on paljude asjade alus, siis muutub näide (nagu väga paljud õpiku- ja loengunäited)......eeee......no ütleme, et mitte väga mõttekaks :-). Samaäärne võiks olla küsimus: no ütle, miks sina tahad olla kole?

Vist peaks lisama midagi ka Jaspersi „planeedi kui toorainevabriku“ kohta, seoses tänapäevase situatsiooni väljakujunemisega, aga see teema hakkab tegelikult juba ära tüütama. Igasugu rohelised mõttekäigud võivad olla iseenesest väga kenad, aga ilmselgelt tuleb puudu üdini mõjuvatest eeskujudest, mis ei mõjuks pealetükkivalt populistlikult, moraalitsevalt, silmakirjalikult või isegi lihtsalt totakalt.

Niisiis ei ole ühtset vaimset situatsiooni korraga kõikidele inimestele, väidab Jaspers. Aga läbilöök on garanteeritud ainult ühtedele: asjalikele. Kes tänapäeval oskavad printeripaberi pähe kohvi osta, ingliskeelset CV-d koostada, puhkavad Hurghadas, tunnevad PowerPointi ja sõidavad isegi Tallinnast Narvasse ainult GPS-i järgi. Keel lihtne ja vajadused standardsed; töö, hobi, meelelahutus ja mõttetöö ilusasti portsudesse jagatud.
Eks jah jätkusuutlik ilmselt, vähemalt niikaua, kuni ärksamatel pliiatsitel villand saab. Ükskord avastavad, et varem tuttavad väljendid kõlavad kuidagi kokkusobimatult ja liiga kõrged-madalad helid jäävad üldse kuuldeulatusest välja.
Minu arust saabki tegelikuks aja vaimseks situatsiooniks ühise keele kadumine. Keel võib küll sama olla, aga ühtemoodi arusaam kaob. Pillid ei kõla enam kokku ja „tuba täitsid dissonantsed toonid“, kui ühte vana kupleelauljat meenutada. Lõpuks ei suuda isegi teadus tagada kriteeriumit „kõik on kõigile ühteviisi kättesaadav.“ Mingis mitmeaastataguses Akadeemias (aga äkki ka mujal, pead ei anna) oli jutt, kuidas Ameerikas üleskasvanud ja sealsed kõrged koolid lõpetanud aafriklased (antagu mulle selline primitiivne üldistus andeks, ma tõesti lihtsalt ei mäleta, millisest keelest ja rahvusest täpselt jutt oli ning ma luban, et ei pahanda ega solvu, kui nemad meid vastutasuks euraaslasteks või indougrilasteks nimetavad) mõistavad rahvusvahelistes kooslustes inglise keelt anglosaksidest oluliselt erinevalt, mis tekitab raskusi aruteludel ja teemade tõlgendamistel.

Mida väiksem kooslus, seda lammutavamad keeleerinevused. Kuna korraga saabub elamusi ju tavaliselt rohkem kui ühest allikast, siis lõpuks mattub kogu vastuvõtt ühtlasesse mürasse. Inimesed ei saa enam üksteisest aru, kui just väga lihtsate väljenditega kõrva ei karjuta. Suust tulevad sarnased häälitsused, ühed ja samad häälikud analoogilises järjekorras põhjustavad sarnaste liigikaaslaste (no tänaseni kehtib veel väide, et inimesed kõik sarnased, kas siis bioloogiliselt, jumalanäolisuse poolest või mõnda muud teed pidi, vahet pole) kõrvus ilmselt ühtemoodi võnkeid, need viivad erinevate üksikindiviidide puhul aga hoopis erinevate arusaamisteni, tekitavad erinevaid märke ning põhjustavad erinevat tagasisidet. Kui juba üksteise kõrval elavad inimesed ei hooma lähedaste mõtteid (ja seda tänapäeval juhtub järjest rohkem, ega ei vaidle vist keegi) ning reageerivad nendele ootusvastaselt, mida arvata siis hoopis erinevatel traditsioonidel põhinevate kultuuride mõistmisest. Hirm märgilise segaduse ees koos usalduse puudumisega rohujuure tasandil aitab kaasa inimese klammerdumisele gruppidesse, kus ainsaks sooviks on olla „oma,“ tunnetada ühtset meelt, korraldada ühiseid üritusi ning rahuloluga unustada igapäevane rutiin. Inimene ju ikka truu sellele, mis võimaldaks tal „oma“ olla, ajades püüdlikult liiva peale nii enda kui tiimikaaslaste kõrvalekalletele.

Jaspers arvab nägevat sõpruse väärastumist, pelgat orienteerumist paljudele sidemetele, mida saaks kasutada võimalikult erinevates olukordades. Asjalikult hall mass leiab siin kiiresti ühise keele: mitte rikkuda teise rõõmu (no seda seisukohta võiks teinekord isegi ju aktsepteerida) ning mitte iialgi seada kahtluse alla ühiseid materiaalseid huvisid, millised need ka ei oleks (mille juurde ma ehk tulen tagasi mõnel järgmisel korral). Rahu iga hinna eest, välistades võitluse. Nagu Feuchtwangeri vana Mussa, aga samas teps mitte. Sissepoole keelt ei näidata, on tsunfti kreedo. Ikka ainult suust välja. Kaaskonda vajavad juhifiguurid, aga kaaslasi pea igaüks.

Võib juhtuda, et kunagi hakkab jahimehe seinal hundi- või lõvinahkade kõrval rippuma ka sarnasema füsionoomiaga olendite nahku, kellega veel täna ühist liiginime kantakse. Inimliikide hargnemiseks aega veel piisavalt, aga ega see tulemata saa jääda. Lastetus on hoiatav märk. Globaliseerumine ei pruugi siin päästa niiväga midagi, suletud kooslusi, kus väljapoole segunemist ei esine praegugi maailmas arvestatavalt, näiteks Kesk-Hiinas, aga see selleks. Ei sega see praegusel ajal veel kedagi, ükskõik mis tulevikuriik kedagi ootamas.

Kui räägitakse mingtest tulevikustsenaariumitest, saadab seda tavaliselt tihti seletamatu ja ebamäärane hoiatus. Usk pidevasse progressi ja õnnepeerus üleskutsed rõõmsalt helgesse tulevikku vaatama (nagu valimisreklaamid) on jäänud kaugete aegade taha või kuuluvad tänapäeval pigem kahtlasemate ühenduste ja nende esindajate arsenali. Hoiatamas ka Jaspers, ega ta muidu seda raamatutki kirjutanud oleks, ohutunde kadumise eest. Märksõnadeks tehniline progress, liigne kahtlus ja usu kadumine (aga nagu eelpool nägime, võib kahtluse ja kriitikameele olemasolu pidada mõnes teises lähenduses hoopis vägagi järgimisväärseks asjaks). Ohutunde kadumine viiks loomaliigi ilmselt väga kiiresti väljasuremiseni, seetõttu säilitagem seda inimestena või mis?

Iseolemise kadumine, hoiatab Jaspers. Jah, nähtamatu inimeste kokkukuuluvus ruulib. Kahel moel- võimulootustega või emotsionaalsete kokkukuuluvussoovidega struktuurides. Esimesel juhul oodates oma liidrirolli ja/või vaimse aadliseisuse tunnustust. Kas pole tänagi palju neid hiilivaid vaimse eliidi olemasolust jutlustavaid „suurmehi?“ Sellele tähelepanu juhtimine kipub aga olema välistatud,vähemalt tundub niimoodi. Teisel juhul aga lõppeks õigustamata lootuses, nagu juba eelpool mainitud, et need inimesed pakuvad seltsi, jäävad olulisteks meenutuste jaoks, ei esita kõrgeid nõudmisi, võimaldavad kuuletumist äärmisel juhul ainult väga nõrgale autoriteedile. Autoriteet- siin mõeldud teravamat pliiatsit lahendamaks ainult hedonismiprobleeme.

Eks kõik otsi oma corpus mysticumi. Tänapäeval teeb aadlimehest aadlimehe mitte päritolu ega isegi mitte vaimne tase (misiganes see ka olema peaks, aga nii väidetakse), vaid manipuleerimisoskus, ja kui isegi see ei aita, siis tsunfti- või koguduse loomise võime, nimetagem seda kohe uue kategooriana :-). Rahustuseks ja peibutuseks sellele siledaks, halliks ja kirjatuks kulunud individuaalse vabaduse ootajatele. Vajadus sünnitab pakkumise või kuidas see oligi.
Inimkonna ajalugu ikka lisaks olelusvõitlusele ka a(s)jatu katse vaba olla, põhiküsimusena küsimus- kas suudame seda edaspidi? Ilmselt ekslikult eeldades, justkui oleksime me seda kunagi suutnud, oskaksime seda kirjeldada, veelgi enam ära tunda. Võib vist kindel olla, et mitte. Teaduslikku kinnitust vaba tahte olemasolu või selle puudumise kohta, pole võimalik saavutada. Veendumust, et sama järelduseni jõuab ka teistsuguste lähenemiste korral, ei saa kahjuks kellegagi eriti jagada, kuna vastuvõtuvahendid ju erinevad, nagu ka eelpool korduvalt mainitud. Teise mõtteid me ju ei loe ja tekstist kah aru ei saa, vahelõnneks, vahel ka kahjuks (jääksid siis ju ka olemata nn tummade karjed kõrvututele :-)).. Ülendavad koostegevused, LSD, mescalito, riisiuurimine ja mükoloogia filosoofia uue alljaotusena püüavad muidugi sellist arusaama ümber lükata, aga las mehed müttavad.

Ega ei oskagi öelda, kas rõõmustada või kurvastada, et kõik, mis tehtud, ei tule paraku tegijale endile tagasi. Ei tule. Laiali hajub enne.