reede, 6. november 2009

Rauast piisake meres II (järg)

Kui ise ei mäleta, eit surnud ja paberid põletatud, peab kõnelema raud.

Nii suure katatroofi puhul on selge, et tehakse tuukriuuringuid. Raske on leida viimase aja suurtest mereõnnetustest (vähemalt siin läänemaailmas) mõnda, kus sellesse suhtuti nii külmalt. Neid suudeti ametlikult teha vaid üksainus, sedagi kitsalt piiritletud eesmärgiga- vaadata, kas on võimalik tuua üles surnukehi. Ametlikult ei uuritud rampi (!), autotekki, rääkimata laevapõhjast, ei uuritud alumiste tekkide veekindlate uste sulgumist. Ei tuvastatud millegipärast kaptenisillal olevaid laipu, kusjuures leiti sealt ju ka kõrvalisi isikuid. Kindlasti ei olnud kolme sillast leitud surnukeha hulgas mayday-edastajaid (kes vaieldamatult viibisid seal veel katastroofi lõpp-staadiumis). Esimese mayday edastaja III tüürimehe surnukeha leiti täies mundris ja isiklike asjadega taskus veidral moel laevast üsna kaugel, mis andis jällegi alust ainult kuulujuttude tekkeks
Küll on tuukrite aruanded üsna üksikasjalikud igasuguste kõrvaldetailide kohta ning tekitavad ainult lisaküsimusi. Nii Meister kui unustatud ja lahkunud kriminaalinspektor Karmi kinnitasid paljude asitõendite ja kastitäite ülestoomist sama ekspeditsiooni käigus ning jäid sinisilmselt ootama, et need uurimiskomisjonile üle antaks. Rootslaste vastu sai välja heidetud ka süüdistus asitõendite varjamises, mis lõppes Meistri lahkumisega esimehe kohalt ja komisjonistki.

Väljavõte M. Kurmi juhitud komisjoni raportist
4. Laevahuku uurimise käigus viidi läbi üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, ajavahemikul 2.-5.12.1994. Selle tellis Rootsi Meresõiduamet eesmärgiga teha kindlaks, kas hukkunuid on võimalik üles tuua. Lisaks tuli tuukritel teha mõned uuringud, mida Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti kaudu oli tellinud ühiskomisjon. Sukeldumise viisid läbi Norra firma Rockwater ja Hollandi firma Smit Tak ning operatsiooni juhtis Rootsi Meresõiduameti asedirektor Johan Franson. Ainus ühiskomisjoni esindaja operatsioonil oli Rootsi Õnnetuste Uurimise Ameti peauurija Börje Stenström. Eestit esindas Veeteede Ameti laevakontrolli teenistuse juhataja Aare Valgma, kes küll ei olnud ühiskomisjoni Eesti poole liige, ametlik ekspert ega vaatleja.

5. Laevakere väliskülje vaatlus, mida teostati kaugjuhtiva sukeldumisaparaadi (ROV) abil, on salvestatud videokassettidele RW/SEMI1/EST/R/001 ja RW/SPRINT/94/ESTONIA/001. Nimetatud kassettidel katkeb film mitu korda ning jätkub uuest kohast, mida võib järeldada filmil olevatelt kellaaja ja sügavuse näitudelt. Logis (Video Tape Log) on need filmikatkestuse kohad märgitud sõnaga „paus“. Visuaalse vaatluse põhjal ei ole võimalik öelda, kas filmimine on lihtsalt katkestatud või on filmi monteeritud. Igal-juhul, ühiskomisjonile üleantud videokassettide hulgas ei ole sellist, millelt nähtuks, et laevakere põhjaosa oleks uuritud ja filmitud kogu võimalikus ulatuses. Operatsiooni juhtinud Johan Franson ei osanud laevakere uuringuid kommenteerida, kuna ühiskomisjoni püstitatud ülesannete täitmist ta ei jälginud.

6. Enne nimetatud sukeldumisoperatsiooni filmiti vrakki ROV-dega kahel korral Soome piirivalve ja rannavalve poolt. Esimene, 2.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Simo, Jutta 1 ja 2. Teine, 9.-10.10.1994 toimunud filmimine on salvestatud videokassettidele Täydennuskuvaus 1 ja 2. Üheltki nimetatud kassettidest ei nähtu, et laevakere põhjaosa oleks filmitud kogu võimalikus ulatuses. Lisaks on kõigil nimetatud kassettidel häireid, mistõttu ei ole võimalik kõigest filmitust aru saada. Ühiskomisjoni liikme Tuomo Karppineni sõnul ei olnud esialgsete ROV uuringute eesmärk laevakere süstemaatiline uurimine. Komisjoni liikmed eeldasid, et seda tehakse tuukriuuringute raames, mille tellimise oli Rootsi valitsus selleks ajaks juba otsustanud.

7. Eelneva põhjal teeb komisjon järelduse, et laevakere põhjaosa ei ole kunagi kogu võimalikus ulatuses uuritud ega filmitud.

ROV on see sukelduv ja filmiv kaugjuhitav nn robotkaamera, kui keegi ei tea.

Asja ajab tagantjärele segasemaks veel see, et lisaks on üritanud sukelduda või isegi sukeldunud veel mõnigi. Üks õnnetumaid üritajaid olid keegi Peter Barasinsky, kelle palgatud tuukrid pidid üles tooma tema naise surnukeha, mille asukoht laevas oli ellujäänud pealtnägijate ütluste põhjal kergesti leitav (valvav Rootsi sõjaväe jäälõhkuja kihutas üritajad minema), tuntumaid ehk Jutta Rabe ja Bemis, kelle meeskond käis kah justkui midagi filmimas ja justkui isegi filmis, enne kui õhk ootamatult otsa sai (juutuubi jms udused videod ja näitlejatega ulmefilmid ei käi ilmselt...eeee.....väga vettpidava tõendusmaterjali alla); miks õhk otsa sai, teab vaid tuul. Lisaks veel laevakerest kütuse väljapumpamisega seotud sukeldumised (vist kahel korral). Aga neist palju huvipakkuvam on muidugi lugu, kuidas ametliku sukeldumise videofilmidel on näha läbi poollahtise rambi autotekilt tulevat valgust, samuti võõraid sukeldujaid; kuidas ROV sisenes autotekile „kusagilt mujalt,“ kuna rambi vahelt läbi ei mahtunud; kuidas tuukrite täppisjuhtimist teostasid (kusjuures väga selge ülevaatega, kuhu minna ja mida otsida) kaks Rootsi politseiametnikku. Olgu nende juttudega kuidas on (kui seal oli ohtlikku, ülikallist või ülisalajast lasti, tuli see loomulikult võimalikult kiiresti ära viia, niikaua kui tsivilistid rahulikult kaldal oma mullis ringi tatsasid), aga fakt on see, et ainus Eesti vaatleja A.Valgma, kes pidi ülal monitorist tuukrite tööd jälgima, pandi kaptenisilla uurimise ajaks magama. Senini tundmatu (!) kajutikaaslane väitis olevat uuringutes vaheaja ja kergeusklik eesti mees heitiski puhkama. Aastaid süüdistas mees selles kajutikaaslases JAIC-i soomlasest liiget Karppineni, kes paraku sel üritusel ei osalenud (sellest kirjutati ajalehtedes omal ajal palju, vihane Karppinen pidi esitama tõendeid oma asjassepuutumatuse kohta ja komisjoniliikmete vahelist läbisaamist see ilmselt ei parandanud)

Kurmi komisjon ei jõuagi siin kuidagi kaugemale juba ammu meedias avaldatust:

Komisjoni valduses on aga videokassett, millele on salvestatud intervjuu isikuga, kes väidab, et ta osales tuukrina laevavraki juures toimunud tuukriuuringutel juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kust ta avastas laeva paremast pardast suure plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla- kui ülespoole. Komisjoni esimehega nimetatud isik kohtuma ei nõustunud, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud. Rootsi ametiisikud on komisjoni esimehele andnud isiku ütluste kohta ebamääraseid ja vastukäivaid kommentaare. Siiski on komisjonile ka teatatud, et ta ei ole usaldusväärne ja tema jutt ei vasta tõele.

26. Nimetatud isik on maininud lisaks kahe isiku nimed, kes samuti sukeldumisoperatsioonis osalesid. Üks neist, väidetav tuukrite juht, oli siis ja on ka praegu Rootsi Kaitsejõudude mereväe ohvitser. Komisjon pöördus erinevate Rootsi ametiisikute poole sooviga nimetatud ohvitseriga kohtuda, kuid seda pole siiani võimaldatud. Viimati edastati komisjoni esimehele sõnum, et ohvitser on kohtumisest keeldunud.

32. Käesolevas aruandes kirjeldatud vastuolude ja küsitavuste selgitamiseks soovis komisjon kohtuda firma Rockwater tuukritega. Kuna aga lepingu punkti 12 ja uuringuaruande punkti 2.3.1 kohaselt on kõigil tuukritel kohustus vaikida, pöördus komisjon Rootsi riigi esindajana lepingule allkirjutanud Johan Fransoni poole palvega saada kirjalik dokument, mis lubaks komisjoni esimehel tuukreid küsitleda ilma, et nad oleks seotud vaikimiskohustusega. Johan Franson keeldus sellist luba andmast.

Kogu selle eelneva pudru peale ei jää M. Leivo juhitud komisjonil üle muud kui konstanteerida:

Komisjonil puudub võimalus vastata küsimusele, kas JAIC-i korraldatud dokumenteeritud laevavrakile sukeldumistele lisaks on laevavrakile korraldatud veel sukeldumisi või muid veealuseid operatsioone.

Ning sellega seonduvalt esitada õhku soovi:

Komisjoni on seisukohal ja teeb ettepaneku, et Eestil kui parvlaeva Estonia lipumaal ning JAIC-i tööd juhatanud riigil on õigus tuukritöö tellija, tuukritöö teinud ettevõtte ja tuukrite käsutuses olevale informatsioonile ning Vabariigi Valitsus peaks kasutama kõiki diplomaatilisi võimalusi mõjutada Rootsi valitsust, et tuukritelt vaikimisvanne kõrvaldataks, aidates seega lahendada mitmeid parvlaevaga Estonia seotud küsimusi, mille vastuseid Eesti Vabariigi käsutuses ei ole.

Tutkit, mehed. Kahjuks ei olnud rootslaste ametliku vastuse põhjal vaikimisvannet võimalik lõpetada. Mingeid peidetud asitõendeid ei ole. Visiiriluku sulgemispolti võite merest otsida kui tahate (tuukriuuringute käigus ülestoodud visiiriluku polt visati tõesti tagasi üle parda, kuna ei omanud erilist tähtsust komisjoni vastutava osaleja silmis). Dokumentide salastamine jätkub. Mingisugused kolm salastatud dokumenti on Estonia kohta isegi ka Ühendriikides (kui ametnik ajakirjanikust ikka õigesti aru sai, ja vastupidi). Dokumentide salastamine on üsna jabur teema. Kui komisjonid oleksid leidnud midagi tänu salastatud dokumentidele? Kas siis peaksid jääma ka järeldused varjatuks? Kui jah või enam-vähem jah, siis miks kuradi pärast ei võiks ma kahelda, kas nii polegi juba juhtunud?

Ega ükski salastatud dokument tähenda iseenesest muidugi midagi. Lihtsalt viha teeb, kui isegi avalikest dokumentidest saad lugeda näiteks sarnast asja (Leivo komisjoni protokollides korduvalt):
(kustutatud), (kustutatud) ja (kustutatud) kohtusid (kustutatud) kuupäeva kell (kustutatud) ning arutasid (kustutatud), mis tollal oli probleemiks (kustutatud) ja (kustutatud).
Tuleme tagasi korraks kogu õnnetuse otsese põhjustaja avanenud rambi juurde.

Kõigepealt väljavõte M. Kurmi poolt juhitud komisjoni aruandest
Rambi avanemine

9. Ühiskomisjoni aruande järgi oli laevahukku käivitavaks põhjuseks see, et vöörivisiiri kinnitused purunesid, visiir kukkus vette ja ramp avanes täielikult. See juhtus umbes 01.15. Avatud vöörist pääses autotekile suur kogus vett, mis tekitas kiiresti kasvava kreeni.

10. Selline sündmuste käik on vastuolus kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp oli suletud asendis veel siis, kui laeva kreen oli juba umbes 30 kraadi. Nimetatud tunnistajad on öelnud, et nägid masinate kontrollruumis olles rambile suunatud kaamerast, et ramp oli omal kohal, kuid selle äärtest pressis sisse vesi. Enne masinaruumist lahkumist, mis juhtus umbes 01.25, ei näinud tunnistajad kordagi, et ramp oleks olnud avatud asendis. Laeva kreen oli ruumist lahkumisel aga juba umbes 30 kraadi. Seega, kui lähtuda tunnistajate ütlustest, siis tekkis laeval 30 kraadine kreen ilma, et ramp oleks täielikult avanenud.

11. Punktis 9 kirjeldatud sündmuste käik võib olla vastuolus veel kahe tunnistaja ütlustega, millest nähtub, et ramp võis olla suletud asendis ka siis, kui laev oli juba täielikult külili vajunud (kreen 90 kraadi ja rohkem). Nimetatud tunnistajad on oma pääsemist kirjeldanud järgmiselt. Küljele vajunud laeva küljel olles otsisid nad kohta, kust oleks ohutum vette hüpata. Lõpuks liikusid nad laeva esiotsa, kus nägid, et laeva nina oli puruks ja seal oli tekkinud mingi võrestik. Sealt ronisid nad allpoole, kust hüppasid merre. Võrestik laeva ninas võis olla rambi alumine külg, mis on näha siis, kui ramp on kinnises asendis. Nimelt on ramp ehitatud pikki ja põiki asetsevatele taladele.


Kuna asjaosaliste nimed pole mingi saladus (orduvalt aruannetes, meedias ja raamatutes läbi jooksnud), siis p 10 äratoodud tunnistajad olid hetkel masinaruumis vahis olev III mehaanik Treu ja süsteemimehaanik Sillaste; p 11 nimetatud aga meie triatlonistid Arak ja Juhanson. Nende ja teiste osaliselt vasturääkivaid ülestunnistusi võib leida JAIC aruandest, aga juba veelgi varem, vahetult peale õnnetust 1994 a ilmunud „Miks Estonia,“ ning „Mayday Estonia I“ brošüüridest, mis samuti raamatukogudes olemas. Nende kõrvutamine JAIC materjalidega on iseenesest huvitav. Kindlasti on mõistetavad kellaaegade ja üksikasjade vasturääkivused (no kes seal kogu aeg kella vahtis), aga mitte kogu lugu

Üks koht, kus võiks korraldada ka inimkatse, kuidas said sügavalt peaaegu küljeli oleva laeva põhjast masinaruumist kolm vahimeest Kadak, Sillaste ja Treu mõne minutiga ülemisele laevatekile. Kujutage end ronivat üle 50 kraadise (niimoodi saab JAIC lõpparuandest välja lugeda) nurga alla vajunud üheksakordses majas esimeselt korruselt seitsmendale. Läbi laevaosade, mis sel ajal pidid juba vee all olema, muide. Palju aega läheb, mis arvate? Neil kolmel mehel kulus selleks mõni minut. Tuletame meelde, et ka olemasolevad põikikoridorid on sellisel juhul nagu sügavad šahtid (Sillaste ja Kadak läksid küll mööda avariišahti, aga Treu kolistas minu mäletamist mööda suisa mööda treppe). Tuletame meelde, et laev läks ametlikus versioonis lõplikult vee alla 01.54, appiruttavate laevade sõnul aga varem), mis teeks lõpparuande põhjal põgenemisajaks umbes viis minutit, kusjuures nad jõudsid ülal laevaküljel veel päästevahendeid lahti päästa jne. Katse pole vajalik mitte nende süüdistamiseks (niigi üsna selge, et vähemalt kellaaegu on keegi korduvalt putitatud), vaid sellega võib haakuda üks muu asjaolu- alumistelt tekkidelt pääses üllatavalt palju inimesi (minu mäletamist mööda 19 pluss see masinaruumi kolmeliikmeline vahtkond), mis võis tähendada (kui hüdrostaatika ikka veel paika peab), et nad alustasid sinna tunginud vee tõttu põgenemist enne, kui ülal veel keegi midagi ei taibanudki. Enne laeva kreeniminekut. Millega jõuame tahtmatult jällegi vee pääsemiseni alumistele tekkidele. Enne korralikku kreeni ei pääse vesi aga mööda ventilatsioonišahte ja treppe alla ja nii jõuamegi jälle auguni allpool veepinda. Võib olla loomulikult ka lihtsamaid seletusi, tuli algul väike kreen ja bassein (kusjuures bassein seal kõige alumisel tekil ka oli, sellegi üle on asjatundjamad mõtteid vahetanud) ajas lihtsalt üle ja inimesed alustasid seetõttu juba varem põgenemist, ülal aga oodati veel jne

Üldse sisaldasid võtmetunnistajate, kelleks osutusid seesama III mehaanik Treu (kuulati üle seitsmel korral), süsteemimehaanik Sillaste ja vahimadrus Linde (kuulati üle kaheksal korral), ülestunnistused enam-vähem arusaadavate vasturääkivuste (nagu öeldud, kes sellises olukorras ikka niiväga kella vaatab ja sekundeid loeb) kõrval ka muinasjutulaadsemaid lugusid. Kuidagi ei sobi JAIC aruandesse (olgugi, et see seal on) näiteks Sillaste joonistatud kinnine ramp, aga sellest oli juba eelpool juttu. Kusjures, ehkki sealt vahelt pahises sisse küll vett (tema joonis aruandes on üsna ilmekas, lk 64), ei suvatsenud ta sellest kaptenisillale teada anda. Kui ta muidugi sel ajal üldse enam all masinaruumis oli. Igatahes merepõhjas külili lebava vraki ramp on ainult natukene irvakil (isegi ROV ei pääsenud vahelt läbi) ja kuidas ta asendid enne olid (loomulikult võis ta ka pärani lahti olla ja alles uppumise käigus kinni vajuda, ei oska mina öelda; JAIC raportis on kaudselt viidatud, et võis kokku-lahti käia nagu liigendnuga), teab jällegi vaid tuul.

Lõpuks laiutabki Kurmi komisjon õnnetult käsi ja konstanteerib:

Seega, kui uskuda nimetatud tunnistajaid (juba eelpool mainitud Treu ja Sillaste- minu märkus), siis on vale üks kahest lõpparuande järeldustest – kas see, et visiir tõmbas kukkudes rampi täielikult lahti või see, et tunnistajate poolt tajutud löögid olid põhjustatud visiiri eraldumisest ja põrkumisest vastu pirnikujulist vööri.

Neid lööke kirjeldavad väga paljud tunnistajad, osad vöörist, osad autotekilt, osad laeva põhja alt. Ega suure metallkolaka puhul niiväga täpselt ei ütle ka, kust müra tuleb.

Aga tõeline Münchhausen (kui just tema tunnistustest keegi pidevalt suure musta vildikaga üle ei käinud) oli muidugi Linde; komisjonile ja uurijatele rääkis ta sadat erinevat varianti. Eriti jutuhimuline oli ta ajakirjanikele, sealhulgas Jutta Rabele, üheks näiteks võib tuua tema tunnistust ühe väga segase saatusega ohvri kohta, kes algselt justkui pääses, täie tervise juures Lindega koos haiglas ühes palatis oli, sealt ootamatult ära viidi, kellele naine Turu haiglasse järele kutsuti (siis tühjalt tagasi saadeti ja hoopis Rootsi suunati, sealt jällegi tagasi koju) ning kelle moonutatud surnukeha lõpuks kodumaale saadeti ja seal mulda sängitati. (konks on selles, et Eestis on kõik kõigiga tuttavad, nii et arvan teadvat, et väga vale see lugu pole, toda naist jooksutati tõesti erinevatesse riikidesse ja lõpuks mehe surnukeha kojujõudmisega oli veel õõvastav lugu ning väikest psühhoterrorit meie riigikaitseorganite poolt sai see naine kah tunda). Linde viimast ringkäiku laevas (oli õnnetuse hetkel vahis) on piisavalt täpselt üritatud kirjeldada nii uurimiskomisjonide üllitistes, ajaleheväljaannetes, aruannetes ja intervjuudes . Kuna mees muutis omi tunnistusi korduvalt, pole jällegi aru saada, milline versioon kõige vettpidavam oli. Tema viimane vahikord (oli ilmselt ka viimane, kes kaptenisillal olijaid elusana nägi) ja detailideni äratoodud üles-alla jooksmine kaptenisilla ja autoteki vahel viimase poole tunni vältel ongi avalikkuse ees üks põhjalikumalt äratoodud seiku (visiiri murdumise selgituste kõrval). Kas ka adekvaatselt, kes sedagi nüüd tagantjärele teab, aga süveneda viitsijale üsna dramaatiline. Valetamises ja arguses süüdistada on muidugi kerge, eks sellises situatsioonist väljatulnul tule ju pärast emotsionaalsed faktorid igal juhul vahele. Kuni selleni, et tunnetad, kuidas kogu väheinformeeritud üldsus süüdistab õnnetuses vaata et ainuisikuliselt sind (rootslastel ilmus palju artikleid, kus süüdistati oskamatuid Eesti meremehi laeva uputamises). Arusaadavalt on raske sellises olukorras anda tunnistusi, mis väheselgi määral sinu vastu pöörata annaks.

Tunnistuste saamise, õigemini tunnistuste väljanägemise eest raportis vastutas JAIC-is Bengt Schager. Võib-olla peaks siin üldse kirjutama ka uurimisega seotud kõvadest rootslastest Fransonist, Stenströmist, Schagerist, Olofssonist, Hobrost, aga see viiks samuti pikale ja kõrvale (ega ma muidugi väga usu kah, et see jutt üldse kedagi niiväga huvitab ). Paari sõnaga siis ainult Schagerist, kes ei olnud näiteks Fransoniga võrreldes küll teab mis kindralstaabi mees, aga lihtsalt kirevuse mõttes, annab kiirülevaate ka JAIC-i komisjoni tegutsemisest pääsenud tunnistajatega. Psühholoog Bengt Schager oli JAIC-i komisjoni ekspertliige inimhingede alal, kes pidi tegelema muuhulgas ka pääsenud tunnistajate ütluste sobitamisega JAIC lõpparuandesse. Kui lõpparuannet lugeda, siis ei sarnane tunnistajate ütlustele pühendatud 6.peatükk (minu mäletamist mööda üks mahukamaid) eriti raporti ülejäänud osa kuivavõitu stiiliga, meenutab rohkem kellegi üksikisiku tundepuhangus heietust. Tundub, et Schager oligi rohkem nö kunstnikutöö tegijaks kannatuste kujutamisel. Ta kärpis tunnistusi ja olevat sealt olulisi osi välja jätnud (oma sõnul küll käsku ja suuniseid järgides), hiljem neid uuesti sisse suruda üritades. Ilmselt taipas ta ka ise oma funktsioonis midagi valesti olevat, nõudis järjest uusi ülekuulamisi (mida ei tehtud või kuhu teda ei lastud), kahtlustas tunnistajate mõjutamist. Ilutegijana oli ta faktivormistajana ilmselt kõlbmatu, seetõttu hoiti teda ka eemale tunnistajate täiendavatest ülekuulamistest. Lõpuks astus solvununa vahetult enne lõpp-raporti valmimist komisjonist tagasi, kritiseerides muuhulgas möönduste tegemist Eesti meremeestele, surnukehade tuvastamise vältimisest ning liigset poliitilist kontrolli komisjoni töö üle.

Veider lugu kokkuvõtteks

Ma ei saa kuidagi aru, kuidas saab sellise loo puhul pugeda selle taha, et ma andsin ausõna vaikida (näiteks ajakirjanik või sõjaväelane või ametnik või tuuker). Mingi kuradi sekulaarne pihisaladus või!? Hirm? Seniilsus? Või lihtsalt ametkondade, kel tegelikult polegi mitte tuhkagi mingit asjakohast infot, eneseupitamine ja kiitlemine?
Ma ei saa aru, kuidas saab mingi militaarstruktuuri asjatundja, kes ei tohiks olla veel dementne, mitte mäletada oma ametikohta, oma ülemusi ja kaaslasi, mitte osata vastata oma valdkonda puudutavatele küsimustele?
Ma ei saa aru, kuidas saavad tunnistajad rääkida üldjuhul ainult ühel korral? Teisel korral muudetakse juttu? Kolmandal keeldutakse kohtumast? Võib olla hirmutatud, aga äkki hoopis kiidukuked, kel polegi midagi asjalikku öelda?
Ma ei saa aru, mis tolku on avalikustatud dokumendist, mida on kärbitud ja millest pool on kustutatud, varjatud või kõlbmatu kvaliteediga?
Ma ei saa aru, kuidas pole võimalik enam tagantjärele kindlaks teha, kas ja mida üldse uuriti?
Ma ei saa aru, kuidas saab ligi tuhande ohvriga õnnetust uuriva rahvusvahelise komisjoni juht (kes lisaks on õnnetuse uurimisest kirjutanud veel segase, krüptilise, vihjava ja kibestunud raamatu) jääda võimatult kidakeelseks, kui on lõpuks antud võimalus „tõde välja öelda,“ mida ta ju ometi tahtis (poleks muidu ehk seda raamatut kirjutanud)?
Ma ei saa aru, kuidas saab riik jätta ligi tuhande surnuga kriminaalasja üheainsa reaametniku kätte ning siis peale tema surma selle prügihunnikusse vedelema jätta?
Ma ei saa aru, kuidas näiteks Discovery kanal näitab veealuseid kaadreid igast poosist, aga katastroofi uurivate ametlike uurimisrühmade ülesvõtted tunduvadvad sajandialguse tehnikaga võetud?

Küllap me oleme õnnetuseks vales riigis. Kõik tehnilised ekspertiisid ja ametlikud ülekuulamised, millel natikenegi jumet (näiteks tuukriuuringud, aga ka pääsenute tunnistused vahetult peale õnnetust), on tehtud Eestist väljaspool. Need, kes oskavad relvi puudutavates küsimustes midagi asjalikku kosta, on Eestist väljaspool. Need, kes suudavad sukeldumistöid läbi viia ja uppunud laevaga midagi reaalset ette võtta, on Eestist väljaspool. Raha selleks on Eestist väljaspool. Isegi meie välispoliitika on väljaspool. Kohe alguses võtsid rootslased jämeda otsa enda kätte ning rakendasid saadud informatsioonile oma riigi poolt salastamist Igatpidi kehv lugu.

Kohe algusest peale (jutud põhjas olevast august algasid ju vahetult peale õnnetust) oleks vraki täies pikkuses uurimine olnud kohustuslik. Ka palju väiksemaid õnnetusi on uuritud enne ja pärast Estoniat palju põhjalikumalt (võta või needsamad Heweliusze ja Enterprise uppumised, millest riivamisi ülalpool). Seda pole veel hilja teha. Algul tuukritega
Tegelikult on elu ja tervise juures ka õnnetuse peatunnistajad, tollal vahis olnud kolmik.
Inimtunnistused on kaduvad, mälu on heitlik, hirm või häbi võivad jutusoont ahendada või siis hoopis ülepaisutada, valu ja soov uskuda uskumatut võib varjutada reaalsuse. Paljud, nende hulgas ka kadunud Sirje Piht ja Andi Meister, kinnitasid nii vihjamisi kui otsesõnu, et neil on mingid teated, andmed, seisukohad, mis avalikkuse eest varjatud. Aga meedia või ametiasutuste ees, otsetõendeid nõudes (olgu ametkondadega kuidas on, aga mis oleks pidevast meedia tähelepanust parem kaitsekilp või turvakate, kui hirmust rääkida?) olid kõigil suud vett täis. Näiteks Meister on kirjutanud raamatu põhiliselt oma kibestumisest ja üleelamistest komisjonis; kui see sisaldab ka mingit erilist informatsiooni, mida mujal kajastatud pole, on ta need küll üliosavasti kodeerida osanud.

Ainult vrakk ei kao veel kuhugi. Vähemalt mitte niipea. Olgugi, et sedagi katset on tehtud. Vraki betooniga katmine oli täiesti päevakorras, ümber jõuti liiva ja kivegi kuhjata (mingitel andmetel 200 milj rootsi krooni eest, enam täpselt ei mäleta). Kusjuures eriti alatu oli sellise töö põhjenduseks silmakirjalikult apelleerida hukkunute omastele, kelle leina ja tunnete austamiseks oleks selline mätsimine siis justkui toime pandud. Tegelikult jäi asi katki just omaste teraval vastuseisul, sest allpool-veepiiri-auguteooria oli juba õhku visatud ja suur kohtuprotsess Pariisis pooleli, kus hukkunute sugulased olid alustanud vaevalist rünnakut Meyeri Laevatehase (laeva ehitaja), Veritase (laeva sertifitseerija) ja Rootsi Meresõiduameti vastu. Laevavraki betoneerimine oli ikka ülifantastiline idee, eriti seal piirkonnas, kus tegu sõna otseses mõttes laevade surnuaiaga (merepõhjas midagi 40 vraki ringis). Täiesti arusaadav on, et tekib küsimus, mida seal siis nii kiivalt peita on vaja?

Eks võib ju küsida, mida see uurimine siis tegelikult annaks? Kadunuid tagasi ei too, süüdlasi (kui neid üldse on ja tuvastada saab) ilmselt ei karistata; ametkondade sissetallatuid radu ei muuda. Huvitav, et inimesed, kes oma tahtejõudu, visadust ja usku on valmis alati proovile panema igapäeva tähtsusetutes pisiasjades, on siin suhteliselt ükskõiksed? Sellise laevaga oleksid ju võinud sõita ka sinu lapsed, abikaasa, sõbrad? Proovigem end kujutleda külmas tuules ja kottpimedas mööda vettevajuvaid reelinguid vinnamas. Kõrvalt reisikaaslane või lähedane inmene just vastu alumist parrast puruks kukkunud ja vetesügavustesse kadunud?
Ja hind ei ole kunagi liiga kõrge, kui see toob juurde selgust.

Eks siia võib lisada palju. Materjale on piisavalt. Rohkem või vähem usutavaid jutte kah.

Päästetud ja siis kadumaläinud inimestest (kellest kõik olid eestlastest meeskonnaliikmed), neist on kirjutatud väga pikalt ja põhjalikult; seetõttu siin ei heieta
Eest ära tulnud visiiri otsimisest ja leidmisest (mida saaks vajadusel veel tagantjärele hõlpsasti kontrollida)
Salapärasest lastist (mis ju polnudki päris vale)
Lõhkeainest ja plahvatustest
Kurjadest ametnikest, kes intervjuudes puterdavad ja vassivad
Raadioside segamisest õnnetuse ajal
Jne jne

Igatahes ei saa ka ükski ametliku versiooni pooldaja JAIC raportit puhta kullana võtta. Nad peaksid lisaks imepärase triivisilmuse põhjendamisele selgitama laevavraki kõrval vedeleva 10x7m suuruse rauakolaka olemust, mida algselt (loomulikult ekslikult või mis?) visiiriks peeti. Siis sekeldusi nii vraki kui ka visiiri asukoha koordinaatide määramisel ja üldsusele edastamisel (selle kohta oli kohe ühe JAIC-liikme kahetsuskirigi, kus tunnistas teadlikult valeandmete edastamist ja sellega oma volituste ületamist, kuid milleks seda üldse vaja oli?)
Seejärel peaksid nad selgitama baaskellaja määramise aluseid, mille järgi nad tunnistajate ütlusi ühtlustasid. Seejärel MOB-i ehk päästepaadi nr 1 (ainus mootoriga päästepaat, inmene üle parda puhuks) sattumist Soome vetesse, kui ometi kõik muu ulpiv träni triivis Hiiumaa kanti (viimasega on jälle seotud tunnistajate ütlused, kes nägid mingit valgustatud paati õnnetuspaigalt minema sõitmas). Hea küll, lõpuks seda komisjoni viga (?) ka märgati, Meister minu mäletamist mööda oma raamatus lükkas isiklikult ümber, samuti ka Laur, väitsid selle paadi kah ikka Hiiumaalt leitud olevat, aga ametlikku raportisse jäi kahtlustäratav esimene versioon sisse. Päästetute arvud erinevates peatükkides ei klapi kohe mingil moel. Ning ikka ja jälle tuleks selgitada janti tuukrivideotega (mida siis üldse kästi filmida, mida filmiti, mida lõigati, mida näidati ja miks lõplikku nn montaaži kuidagi ajaliselt klappima ei saa jne). Kokku päris palju asju. Hea küll kiirustati, tunti avalikkuse survet, kes vastuseid ootasid, asi oli harjumatu, tohutu närvipinge, ekspertide eriarvamused, katsemeetodite puudulikkus, erinevate osapoolte ootused. Aga sellest hoolimata- kui mingist terviklikust tööst on suur osa kaheldav, mille alusel me siis lõpptulemust ikka õigeks usume?

Kuulasin ühekorra vaidlust, mida peeti New Yogi kaksiktornide kokkukukkumise üle. Kuidas teras sulab ja kuidas betoon puruneb ja kuidas paigaldada lõhkelaenguid jne. Tean, et kumbki vaidluses osaleja pole lugenud ainsatki raamatut ehituskonstruktsioonidest või materjaliõpetusest. Nojah. Ega minulgi pole eriti tahtmist ega võimalust õppida lühikese ajaga laevakonstruktoriks või korraldada hästivarustatud ekspeditsioone vrakile, seetõttu tuleb lõpuks uskuda ikka mingeidki allikaid. Neid, mis kättesaadavd kõigile.

Lugege siis järgmist soovituslikku nimekirja diletandile :-)

1. Lõpparuane, mis käsitleb reisiparvlaeva ML Estonia hukku Läänemeres; 1997 (A. Meistri, hiljem U. Lauri juhitud rahvusvahelise ühiskomisoni ehk JAIC aruanne õnnetuse põhjuste kohta, nö peateos, eesti keeles saadaval raamatukogudes, inglise keeles ka netis)
2. Disaster Investigation Heiwa laevainsener Björkmanilt. Üks põhjalikumaid seda laevahukku, üldse seda tüüpi laevade õnnetusi käsitlev teos (üle 600 lk, netis ainult inglise keeles). Paljude linkide ja viidetega erinevatele allikatele. Kindlasti uurimustest kõige enam avalikkuse tähelepanu pälvinud. Kui Lauri juhitud komisjoni võib kahtlustada Rootsi Meresõiduameti püksivärvli küljes rippumises, siis Björkmani puhul seisab üleval küll väike küsimärk niiditõmbamiste kohta laevaehitaja Meyeri tehase poolt. Aga mõjus on ta sellest hoolimata, ka uurijate seas. Ning tema on laevaehitusasjatundja. Ümbermineku ja uppumise vahe peaks selle mahu peale enam-vähem selgeks saama
3. M. Leivo juhitud Riigikogu sõjaväetehnika väljaveo uurimiskomisjoni lõpparuanne 19.12.2006;
4. M. Kurmi juhitud sõjalise kasutusega seadmete veo uurimiskomisjoni aruanne 10.03.2006 (mõlemad netis saadaval, esimene koos koosolekuprotokollidega)

Viidatud on ka Rootsi valitsuse poolt tellitud Study of the Estonia Sequence of Sinking 28.03.1003, mis väidetavalt kinnitavad eelpool mainitud Björkmani versiooni uppumise kohta, kuid mida ma ise lugenud pole
5. Vahetult õnnetuse järel 1994 aastal ilmunud „Mayday Estonia“ I ja II osa ning „Miks Estonia?“ Need on suhtelise toormaterjaliga, nii tunnistajate seletuste, ametlike arvamuste kui ka ajakirjanike töö koha pealt ja seetõttu vägagi huvitavad, võrreldes näiteks seisukohtadega aastate pärast.
5. Huvi võiksid pakkuda ka Meyer Werfti laevatehase oma uurimiskomisjoni järeldused, neid samuti eesti keeles pole.
6. Faktide kogumise koha pealt (ajakirjanikud on ikka väga usinad, täie imetlusega) on muidugi suurt tööd teinud E. Tammer „Uppumatu Estonia.“ Eesti raamatutest parim
7. J. Frid „Laevade ehitus,“

Netiavarustest ja teistest (eestikeelsetest) raamatutest ma praegu ei räägi. Piisava nimekirja saab Imre Kaasi ja Sirje Pihti raamatust „Raske tee tõeni.“ Netist saab ükskõik mida ja veel piiramatult, sõna otseses mõttes. Andi Meistri raamat näiteks jäi liialt autori enda üleelamiste taha kinni. Jutta Rabe aga on ilmekas näide, kuidas salakavalalt ja visalt maole jalgu juurde joonistada saab (kusjuures suurt tööd on ta teinud, ei saa salata, mõnigi väikeriigi komisjon võiks sellise uurimistöö poole ainult kadedusega vaadata). Mõned on asja oma elutööks võtnud. Jaksu neile.
Pariisis üritavad õnnetuses osalenud ja hukkunute omaksed eelpool mainitud kohtuprotsessile jällegi elu sisse puhuda. Jaksu neilegi.
Aga. Asi on arenenud igaveseks tõe selgitamise protsessiks. Lootus sureb küll viimsena, aga aeg teeb oma töö ja matab lõpuks kõik liiva alla. Ja enne ei saa paraku süüdistada, kui ei tea, mis seal tegelikult juhtus. Praegu on ju nokk kinni ja saba lahti. Kui süüdistame laevatehast (et aladimensioneritud visiirikinnitus jne), peame aktsepteerima JAIC-i lõpparuannet. Kui ütleme, et lõppraport on jama, siis süüdistada sertifitseerijat. Aga siin üritatakse süüdistada mõlemat. Ringkaitset murda. Ja pareerida on kuradi lihtne- kui palju õiendate, siis näitame tuukrivõtteid, kus kaptenisillal pole ühtegi surnukeha nendest, kes seal viibima oleks pidanud (st eestlastest laevajuhtidest). Või kuidas te alles siis esimest korda häiret andsite, kui enamus inimesi juba vees oli. Kui tuua sisse uusi asjaolusid (avariid, terrorism vms), peab minema vrakki uurima. Aga seal on hauarahu (Rootsis vist selle rikkumine ja vraki juurde sukeldumine suisa kriminaalkorras karistatav, tõeline Loomade Farm)
Hea, et vähemalt betoneerida ei lastud. Laeva veel kuidagi saaks, aga inimesi mitte. Betooni all hõõgunud tuli purskab ootamatult ja kõvasti. Kunagi üritati betoneerida Kukruse aheraine mäge, mis alatasa põles ja jõledat tossu eritas. Tuli viskus varsti uuesti välja ja seda ägedamalt.

Soovime loole rahulikku lõppu, ohvritele tugevaid paadipõhju teispoolsuses ja siinviibijatele lohutavat ajavoolu.
Aga kas sina andsid juba allkirja laeva ülestõstmiseks?

2 kommentaari:

andry ütles ...

nii hea, et pajuvõsa ei hävi ega kao

TwD ütles ...

Lugesin mölemad osad läbi...minu jaoks oli uus (uut ju tegelikult polnud, kui ollakse asja uurinud) niivörd kaine ja ylevaatlik lähenemine.Jään köigega nöusse...jah, köik, mis olekski sensatsiooniline, on ammu kustutatud, unustatud ja salastatud.
Mu enda lugu on kirjutamata ja ma mötlesin teha seda teise kylje pealt - inimestest. Ja mitte juba tuntud asjapulkadest, vaid ma olen kogunud lihtsate inimeste arvamusi.Kes on midagi öelnud, arvanud teadvat vöi midagi näinud. Töe tundmises juhindudes yteluste siirusest ja spontaansusest ja omaenda intuitsioonist. Seda midagi muud ei jää ju yle.
Kysin ka luba "Rauast piisakesele" viitamiseks, kui ykskord niikaugel olen.