Tarkuseterake vahepalaks

Oli kord küla, kus ei teatud, mis asi on tarkus. Saadeti üks külameestest laia ilma. Leidmaks kedagi, kes õpetaks, mis asi on tarkus ja kuidas seda saavutada.
Rändas mees linna, kohtus inimestega, kurtis muret. Juhatati ta lõpuks kõige targema kohaliku mehe juurde, kes pidas linna servas sepikoda.
„Sina oled ümbruskonnas ainuke mees, kes pidavat teadma, mis on tarkus. Meie külas oodatakse tarkust pikisilmi. Räägi, mis see on, kuidas seda ära tunda, kust ja kuidas leida. Äkki saad kaasagi anda.“
„No eks ikka saab, aga tarkus on raske, jaksad sa seda kaasa tassida?“
Lõi mees kõhklema, lõpuks päris: „Äkki näitad natikesehaaval, viiksin mõne tükikesegi kaasa?“
„Tarkus võib olla ohtlik, olete selleks valmis?“
„Kui alguseks ainult väike tükk, kui ohtlik see ikka olla võib?“
„Hea küll, eks vaata siis hoolikalt.“

Asetas sepp käe alasile ja ütles mehele: „Näe seal on kõige suurem haamer, viruta mulle käe pihta.“
Mees rabas pikalt mõtlemata haamri ja virutas. Sepp tõmbas käe ära ja haamer lajatas kolakaga alasile.
„Noh esimeseks korraks on küll, see on esimene tarkuseterake, vaata kas jõuad kandamiga pärale.“
Mees rõõmus, et midagi rasket tassima ei pidanud. Läks tagasi külla ja karjus juba esimeste majade juures, et tulgu kõik rahvas küla keskele väljakule, seal ta näitab, mis on tarkus.

Kogunesid kõik inimesed küla keskele, lastest raukadeni. Tarkusetooja lasi silmad üle rahvahulga käia ja leidis lõpuks ühe mehe, kellel oli käes raske puulõhkumiskirves. Ta kutsus mehe enda juurde ja ütles: „Kohe näitan ma teile esimest tarkusetera; võta ja viruta õige mulle oma kirvega kõigest jõust käe pihta.“
Samas taipas ta, et keset lagedat väljakut pole ju ühtegi alust, kuhu kätt asetada. Õnneks tuli kohe ka hea mõte, kiiresti asetas ta käe endale pea peale.
Siiamaani ei teata seal külas, mis on tarkus.......