VÄGI JA VALD

Bang-Bang, Sa Oled Surnud? Ei, mitte nii. Bang-Bang, Mina Olen Sõnumitooja. Nii saabub massimõrvar. (Täpsustus: siin jutukeses ei tähista sõna massimõrvar hitlereid, pommituslennukite piloote, terroriste ega tšikatilosid. Vaid neid, kes astuvad mingist pealtnäha arusaamatust ajendist kooli, kauplusse või kontorisse ja teevad hulga (neile tundmatuid) inimesi ühel hoobil vagaseks). Tuleb veendumusega, et tarkus käib tõevallas, unistus unevallas, vägilane vägivallas. Tõeline vägi (kangelane) ja vägivald ongi ju paljude alateadvuses sünonüümid, no võta või jäta. Herakles, Kalevipoeg (kes oli naabrite lätlaste jaoks kuri barbar Kalapuis), Joosua, Parzival. Napoleon, Drake, Peeter I, Minamoto. Nii mütoloogilised kui reaalsed kangelased. Palju-palju. Ning alati seotud mingite eriliste suurejooneliste unistustega. Kangelased ja targad valitsejad.
Massitapja ei lähegi korda saatma mingit kuritegu tavalises kasu- või naudingusaamise mõttes (näiteks rööv, ebasoovitava isiku kõrvaldamine või seksuaalvägivald). Tema läheb sooritama mingit väärastunud rituaali. Sümbolitele süüa andma. Samastuma kangelasega. Ükski kooli- ega müügisaalitulistaja ei kanna üldjuhul maski, mis tähendab, et tal pole midagi oma isiku ilmsikstuleku vastu. Vastupidi, ta saab lõpuks ometi tuntuks. Eneseväljendamine ja –teostus on saanud lahenduse (no ja tõesti, mehed on ammu surnud, aga ajaloos ning meedias lainetab ikka).
Sellisel massimõrvaril ei pea üldse olema sadistlikke kalduvusi või seksuaalseid eelistusi nagu nendel, kes põõsaste tagant inimesi noaga susivad, olgugi ohvrite arv võib olla samas suurusjärgus. Päris kindlasti ei saa alati neid pidada depressiivseteks. (ka enesetapja ei pea olema üldse depressiivne, ma ei oska öelda, miks alati nii arvatakse). Samuti puudub selge korrelatsioon lapsepõlve, koduse olukorra, koduste maailmavaate ja kasvatusega (no seda ei saa muidugi kunagi täpselt ja teaduslikult väita, mismoodi seda ikka kinnitaks või ümber lükkaks). Üksindusse tõmbumine pole kah mingi eriline kriteerium. Üks hea kõikirahustadaüritav võimalus oleks veel: tunnistada, et see Soome poiss oli lihtsalt hull. Selle (ja selliste) eest pole keegi kunagi kaitstud. Aga nii lihtsat lahendust ei usu praegu küll vist keegi.

Võib-olla sõltub jõleduste toimepanek hoopis inimese eneseväljenduse vajadusest ja selle rahuldamise võimalusest? See Soome kutt jõudis tegudeni, kuna tema eneseväljedus oli pärsitud? Nii nagu sadadel teistel inimestel. Lugege, mis pannakse kirja näiteks Delfi kommentaarides. Eriti religiooni-, homo- ja Tallinn-Tartu korvpalliteemade kohta. Käige venekeelses Delfis kah korra. Laussõim ja vihkamine. Kusjuures paljud mitte niisama paarisilbiliste kirjavigadega kommentaaridena, vaid üsna intelligentsete traktaatide sees. Paljudel-paljudel mingi erakordne tarkus öelda läbi viha, kibestumise või muu jama. Teised ei kuula, vaid suunavad oma tähelepanu „valedele asjadele“. Kui aastake tagasi oli kõneaineks purjus sissetungija tapmine pereisa poolt, hõiskas enamus kommijaid „yesss, vantidele NUGA!“ Viimane koolimõrvar Auvinen kirjutas: „Viha on see, mida olen täis ja armastan seda.“ Ei saa ju seletada seda vägivallafilmide vaatamise, üldise moraalilanguse, religiooni mandumise ja Nietzche mõtete tundmisega. Ikka võib-olla eneseväljendusvaegus. See ju üks loomulikke vajadusi. Eneseväljendusele nõutakse ka tagasisidet. Mõni vajab vähem, mõni rohkem. Isegi elukutse valitakse teinekord alateadlikult selle järgi. Tagasiside puudumine tekitab nälja. Mäletate, kuidas romaanis „Kiin“ peategelane ajalehes erinevate varjunimede all kordamööda üht piiskoppi ründavaid ja kaitsvaid artikleid kirjutas? Temagi tahtis olla maailmaparandaja. Eks lugegem siis ometi üksteist. Ei võta tükki küljest. Kuulamine ei annagi võib-olla alati seda efekti. Rääkides näost-näkku natuke mõeldakse enne ütlemist (mitte alati, muidugi) ja kõike ei julge öelda kah. Anonüümsel kirjutamisel lastakse tulla kõik, mis tulemas. Öeldakse küll, et nii käitub saast ja sellega inimene mandub. Ega tea.... Liiga ohtrasõnalist patrajat sõimatakse. Mõnikord solvutakse.

Olen alati olnud kõvasti netimaailma kommenteerijate hüüdnimede, anonüümsuse ja vohava laussaasta vastu. Praeguseks olen hakanud aru saama, et mõnele on see ainus pääsetee. Neile võib isegi Kiinina iseendaga argumenteerimine (või sõdimine) olla ainuke ja parim eneseväljendusvõimalus. Oht võib olla ainult selles, et äkki pärast suuliselt enam muud ei mõistetagi öelda kui „uu pui uije mui,“ nagu kaua vaikima pidanud vaene Calcutta ahjumeister. Väheke kõrgemal järjel olevates riikides (Jaapanis, Rootsis, Inglismaal, USA-s kah kindlasti) tegelevadki arvutisõltlastega juba psühhiaatrid. (Näen vaimusilmas netipsühhiaatrit netiadministraatorite asemel, veel parem, sellist arvutiprogrammi :-)) Inimene õpib ikka teistega rääkides. Teisi lugedes. Ka kirjutades. Mida rohkem on teadmisi erinevatest võimalustest, seda paremini nende vahel orienteerud. Mis ei seisnegi võib-olla muus kui põhjuste ja tagajärgede nägemises sammuke kaugemale. Vähemalt oleks see üks võimalus.
Ma ei arvagi ju, et kõike oleks huvitav lugeda ja kõiki saaks mõista. Keegi ei jõuakski ju, mitte murdosagi. Aga vähemalt näeksime, et tulistajaid on meie ümber kui murdu. Et see juhtus just Soomes ja koolis, oli juhus. Oleks võinud juhtuda ka Rootsi ostukeskuses või Eesti büroohoones. Kool oli lihtsalt ainus koht, kus kutt ei kartnud, et ta enne paugutamist raudu pannakse või, veel hullem, relv käest väänatakse ja sõimu saatel jalaga tagumikku antakse.

Enamus potentsiaalsetest tulistajatest ei hakka loomulikult kunagi paugutama. Mõistus saab võitu. Või hirm tagajärgede ees. Egas enesetapp kah nüüd enamusele nii lihtne ole. Aga karika üleajamine võib olla täiesti ootamatu. Inimese sees ikka igasugu veidraid asju. Nagu filmis „Fall“ (või miskit sarnast), kus Michael Douglase esitatud tegelasel liiklusummikus lõpuks katus lihtsalt ära sõitis ja ta maailma parandama asus. Meenutage Peeter Oja, kes mingis autopesulas ettetrügijale lihtsalt pasunasse põrutas. Egas see polegi nii taunitav (kellel ei viskaks vahel totaalselt üle), hullem oli see, et ta pärast enam pidama saanud ja ajalehas hulga nõretavaid maast ja ilmast õigustusi esitas, argumenteerides ja nõretades. Mõnigi arvamusliider on deklareerinud, et kannab alati enesekaitseks relva. Enda, koduste ja oma konservatiivsete väärtuste kaitseks. USA-s olevat paljud inimesed arvamusel, et maniakkide vastu kaitseb kõige paremini isiklik relv. No mida veel.....Kui inimesel on relv, siis ei kõhkle ta seda vajadusel kasutamast. Aga millal see vajadus tuleb? Võib tulla äkki ja liigagi libedalt. Tean venda (töötas minu alluvuses), kes põrutas kõrtsist väljudes kahele kellaküsijale lihtsalt vastu vahtimist (ja ega ta ei saanudki teada, mida need tegelikult tahtsid), sest kartis, et need norivad tüli. Tema lõpetas elu enesetapuga. Aastake enne seda lahkus meilt töölt ja soovis mult iseloomustust armeesse (piirivalvuriks) astumiseks. Relvade juurde. Loomulikult ma ei andnud. Relv käes oleks olnud ta ju suisa potentsiaalne mõrvar. Ega ma viitsinud teda kunagi eriti kuulata kah. Mis oli viga. Sõjaväelaste hulgas ongi enesetappude osa eriti suur. Massitulistamises nad küll statistika järgi eriti ei osale, lihtsalt niivõrd distsiplineeritud, et ei võta hulka inimesi endaga kaasa. See enam koduvägivallas, mis võib samuti surmaga lõppeda. Näiteid siinsamas Eestiski.

Nii et sukelduge Delfi kommiruumidesse, vadistage mõttetut (parem muidugi kui mõttekat kah, vaheldumisi) juttu igal võimalusel; ajage välja, mis sülg suhu toob, kirjutage blogisid ja salapäevikuid, tüüdates surmani oma targutustega koduseid, sõpru ja töökaaslaseid. Aga veel parem on jooks metsas (noh, ülekantud mõttes, linnas saab joosta staadionil või tänaval). Kui eneseväljendustung veel suuremaks kasvab (küll ta kasvab, kes teooriaid ja teravmeelsusi kodus ikka kuulata jõuab; pidevalt foorumites ja jututubades koogutaja lastakse lõpuks kindlasti töölt lahti kah), siis kutsuge sõber trenni kaasa või võtke koos viina. Sõber on kõrv, ütleb ka miskisugune vanasõna (ei ole, ei ole mitte KÕIK vanasõnad tobedad) kaugelt maalt, kus igatahes praegu elavad araablased. Kasutage niisiis kõrvu ja pidagem vahvaks, kui kõrvad meid kasutavad. Omakorda kõrvadena.

Kindlasti võib mõni nostalgiline konservatiiv küsida: miks siis polnud nõukogude totalitaarühiskonnas selliseid asju? Oli seal ju eneseväljendusvõimalusi veel vähem. Eks olid tollalgi mõned sellised juhud, need mätsiti kinni. Relvi ju kah polnud. Noa, kaika või rusikatega sellist veresauna ei korralda. Minu koolivend paralleelklassist (ta oli küll istuma jäänud ja mingite paberitega kah) ajas kaheksandas klassis matemaatika õpetajat taga lubades talle peksa anda ning tungis klassivennale füüsikatunnis noaga kallale, kes teda siis ennast kaitstes tooliga peksis (käisin Tallinna 32. Keskkoolis kui kedagi huvitab). Asi oligi selles, et tollal oli selline kutt tähelepanu keskpunktis. Keda huvitab täna mingi netis soiguv, püstolit omav või pedagoogi p...saatev indiviid? Mäslev noorsugu?
Vene sõjaväes tõmbas nii mõnigi vend oma kaaslastele automaadist tule peale. Üks üritas ka selles väeosas, kus mina teenisin (temal see küll ei õnnestunud). Kusjuures pealtnäha rõõmsameelne vennike oli.
Üldse ruineeriti igasugu pulbitsust nõukogude ajal juba eos. Viina joodi palju ja alkohol oli sotsiaalne mall, mõnikord see aitaski, teinekord tehti täis peaga lihtsalt muid, lihtsamalt läbiviidavaid kuritegusid. Igasuguste individuaalsete rituaalide väärtustamine oli üldse kõvasti põlu all. Keegi ei tunnetanud end eriti riigi valvsa silma alt vabana. Massitulistajaid ei tule ju niisama kinnistest ja vähenõudlikest inimestest, kellele kõik probleemid ja huvid piirduvad olmemurede, täis kõhu ning esmariietega. Selliseid kasvatas nõukogude ühiskond ikka hoolega.

Miks räägitakse üldse ainult koolitulistamisest. Äkki vaadatakse asja sisust sootuks mööda? Sama asi võib toimuda ka Selveris, kirikus või Harju tänaval (maailmas analoogseid näiteid küllaga). Delfitulistamine käib ju iga päev :-) Kas olete kunagi mõelnud, miks ei tulistata rockfestivalil, harva ka teatrietendusel? Ööklubides tõsi küll on, aga seal on põhiliseks vallandajaks muidugi padujoove ja asi toimunud ikka äkkvihas. Koolitulistajad on tavaliselt kained ja asja põhjalikult ette arvestanud. Tulistataksegi vist ainult igavates, tardumist ja kannatusi meenutavates kohtades.

Ja muidugi otsitakse nüüd süüdlast. Soomes on ambrasuuri ette visatud isegi ammusurnud Nietzche ja Platon, tegelikult küll neid meenutavad filosoofiaõpetajad (viskusid nad küll vist ise ja asusid siis selle mõttetust tõestama). Heietatakse eetikakriisist, mille üheks põhjuseks loetakse puuduvat religioossust. Kõik võib olla. Aga äkki on inimkonna kriitiline mass jõudnud lihtsalt vana hea Maslowi püramiidi järgmisele astmele?

Võib küsida, et miks niipalju Delfi-näiteid. No seal just laiutabki pajuvõsa. Mis mõte on massitulistamiste põhjusi otsida filosoofide, teoloogide ja psühholoogide mõttemallide järgi? Pedagoogikakooli auditooriumist? Tapjad on ikka need pajuvõsas pöögiks soovijad. Igasugu komminurkades näeb väga hästi, milleks inimene võimeline on. Enamasti ainult soovides ja mõtetes muidugi, õnneks. Olen ise alati olnud surmanuhtluse poolt. Esimest korda elus lõi see veendumus kõikuma, kui paljudes netikommentaarides sooviti Soome koolimõrvarile enne surma piinamist.

Ega ei maksa juhtunut üle tähtsustada. Pole mõtet kogu aeg valvel olla, ennast ja teisi ning ERITI ühiskonnamudelit süüdistada. Relvi soetada. Lihtsam on karikaid mitte üle valada. Kõigil on vaja vahete-vahel kedagi, kellele saab rääkida kõike, mis sülg suhu toob. Otsige kuulajat, vaadake siis, mis teie vägivaldsetest, absurdsetest või paranoidsetest mõtetest järele jääb- ilmselt mitte midagi. Ainult rõõm. Ja ikka trenni-trenni. Higist tilkudes ei jaksa keegi kuritegusid teha. Siis jaksab ka enda sees olevaid metsloomi korralikult vaos hoida.

Lõpetuseks üks Potentsiaalset Kurilaskjat Äratundmise Test. Autoriõigused kaitstud :-)
Kui vastate vähemalt kahele kolmandikule küsimustest jaatavalt, paluge kodustel teie kergekuulipilduja ära peita või veel parem, Kuusakoskisse (ei ole, ei ole vihje Soomele, vanaraua kokkuost on)maha müüa. Arvuti pange kah nädalaks kappi ära.

Kas olete kunagi:

Tahtnud vihas kellelegi lihtsalt molli sõita
Pidanud kaasvestlejat rumalaks või suisa idioodiks
Hukka mõistnud inimesi, kelle elustiil on arusaamatu või vastuvõtmatu
Pooldanud surmanuhtlust
Kaotanud huvi füüsilist või vaimset aktiivsust nõudvate harrastuste vastu (treeningud, aga ka muusika, kunst jm kuuluvad loomulikult siia)
Osalenud koolivägivallas või niisama psühhoterroris (aktiivse või passiivse poolena, vahet pole)
Püüdnud tagasi teha seda, mis endale kunagi osaks saanud
Elanud end välja fantaasiamaailmas, mis teistele kättesaamatud
Üritanud väljendada mingit olulist sõnumit, mida kõik teadma peaksid
Leidnud, et teid ei kuulata selle edastamisel piisavalt
Solvunud tugevamate või targemate peale
Omanud kinnisideid, mis enamusi õlgu kehitama või muigama paneb
Vaimustunud relvadest, uhketest mundritest või karmi distsipliiniga maailmakorrast
Suhelnud ainult sarnast maailmavaadet kandvate inimestega
Klammerdunud mõttekaaslase külge
Kujutanud end protsesside määrajana
Käinud meelsasti militaarväljaõppel või laskeüritustel
Tundnud end põhjuseta kannatanuna, ärateenimata olemasolevaid hädasid
Vihanud kehtivat riigikorda või valitsevaid mõttemalle
Lisaks veel: te olete meessoost :-)

Veidraid asju tuleb välja.....

Tegin ise kah selle testi läbi. Rõõmustasin, kuna vähemalt tulirelvad mulle ei meeldi ja sõbrad kannavad ikka väga erinevaid maailmavaateid :-) Igav on kah õnneks väga harva.

Seda juttu ei oleks saanud kirjutada Soomes. Sest see oleks vist olnud osalejatele valus. Paljud jutud jäävadki kirjutamata, kuna tegelased lihtsalt keelduvad sulepeast või arvutinuppude tagant välja ronimast. Nende prototüübid on lihtsalt liiga ligidal

Järgmisel korral püüan kirjutada väe-, pagan, tahtsin öelda, et võitluskunstidest, ptüi, see tähendab, võitlusspordist. Vahepeal on jõulud ja muud vahvat kah..

NALJAGA TÕSILOOS

Kuulus teadlane, teaduse propageerija- populariseerija ja igasuguse pseudoteadusliku ning kreatsionistliku jura vastu võitleja Carl Sagan uuris vestluses dalai-laamaga, kas peaks tegema religioonides korrektiive, kui teadus lükkaks ümber mõne fundamentaalse religioosse tõe.
Loomulikult, väitis dalai-laama.
Sagan intrigeeris edasi, küsis meelega lolli. Noh, näiteks (otsis natike sõnu) reinkarnatsioon. Kas oleksite nõus eitama reinkarnatsiooniteooriat, kui teadusel õnnestuks tõestada selle paikapidamatus?
Aga igatahes, leidis laama. Ainult, lisas ta silma pilgutades, reinkarnatsiooniteooriat on väga raske ümber lükata.

Sagan aktsepteeris Dalai-laamat ikka täiega.

Müts maha mõlema venna ees.

Inimene all vasakus nurgas

Nüüd tuleb igavene pikk heietus :-) Lihtsalt aeg-ajalt tuleb meelde üks ammune lugu. Eesti poliitikud, usutegelased ja haridusametnikud arutasid põhjalikult tähtsat küsimust: kuidas õpetada koolis lastele inimese tekkimist ning arengut siin maailmas. Kas siduda see kristliku maailmapildi ja jumaliku loometööga või lähtuda looduslikust valikust, üliaeglasest, aga pidevast kulgemisest karvasest siledaks. Isegi vist võeti vastu ka mingeid otsuseid edasiste metoodikate suhtes (täpselt küll ei mäleta). Haritud mehed ja naised laua taga tõsiste nägudega otsustamas inimeksistentsi ühte (no nende silmis vähemalt) põhiküsimust. Kahjuks olid tühjad kahe peamise asjaosalise- jumala ja ahvi kohad….Üsna sarnane on olnud see religiooniõpetuse-poleemika. Kas ühte- või teistpidi. Kas olemasolev (EELK) ainekava projekt või ei mingit usuvärki. Kolmandaid variante polnudki. Vähemalt avalikuks tutvumiseks, ma mõtlen. Ja see tekitas veidi tuska.

Kuidas kujutab tavaline keskmine Eesti inimene ette religiooniõpetust? Vist ikka ja ainult läbi kristliku prisma. Ükskõik kas poolt- või vastuargumentidega. Piiblilood, isikuline jumal (kelle poole pöörduda saab) ja mingi pühalik-lootustandev või sadomaso-ajupesev (kuidas kellelegi) tagapõhi. Kui vaadata praegust ainekava projekti (juba aastaid samal kujul, hoolimata igasugu poolt ja vastuväidetest), siis sealgi on samamoodi. Ei mingit erilist püüet konfessioonivälisusele-ülesusele (nagu algul lubatud, aga see oli juba aastaid tagasi kah) rääkimata suisa traditsioonimurdmisest. Kristluse ainulaadsust rõhuvale on heakskiidu andnud paljud kultuuritegelased ja poliitikud, ka väljamaalt.

Minu arust on religiooniõpetuse diskussiooni raames üles tõusnud ikka palju küsimusi (no vahel suisa võitlust ikka). Tooks välja neist kolm. Esiteks tuleks selgeks teha kõige sõltumatum küsimus- misasi see religioon siis on, et kõik aru saaksid? Kas peab tingimata sisaldama ka jumalamõistet või -vihjet (sest juba ainuüksi see tekitab kõva vaidlust) ning mida siis viimase all mõistetakse? Teine küsimus, kas ja milleks seda üldse vaja? Ning edasi sellele tuginedes, kas praktikas kujuneks välja eetika-, kultuuriloo- või siis ikka hoopis (laiendatud) konfessiooniõpetus? Sinna külge haakuks ka küsimus, kõlbab siis see hetkel välja pakutud (nimetan seda ühe eestvedaja Pille Valgu nimega, lugeda saab seda EELK kodulehelt) ainekava versioon või vaja hoopis teistsugust lähenemisviisi?

Alustame algusest, see tähendab, esimesest küsimusest. Probleem, nagu öeldud, tekibki sellest, et sõna religioon, rääkimata sõnast jumal, mõistab igaüks väheke erinevalt, kusjuures mingit õiget varianti pole üldse lihtne määrata. Ja religiooniõpetus koolides vist kahjuks kõiki aspekte hõlmata ikka ei jõua.
Teatmeteoste põhjal tähendaks religioon suhtumist inimesest absoluutselt üle olevatesse teguritesse, mis võivad olla isikustatud või umbmäärased. Selle alusel võiks ju väita, et hetkel on religiooniõpetus koolis täiesti olemas, suisa kohustuslik, ja tugineb see loodusseadustele, mis on inimtegevusest absoluutselt üle ja tingivad tema olemasolu koos kõigi tegevustega. Eeee.....see pole vist ikka päris see, mida üldiselt mõeldakse?
Teistmoodi võiks religiooni defineerida või kirjeldada kui lugusid ülemeelsetest kogemustest, kõikehõlmavatest arusaamadest ja „seletamatutest“ asjaoludest inimeksistentsi ajaloos ning nende tõlgendusest. Erineks ta esimesest definitsioonist selle poolest, et oleks rangelt subjektiivne, koosneks üksikutest inimlikest arusaamadest religioonist ja neile tuginenud üldistustest (kui on üldse võimalik neid üldistusi teha)
Kolmas võimalus oleks müütiline ja pildiline õpetus inimeksistentsi eesmärgistatud või/ning hingestatud mõttest. Õige elu alustest. Müütiline eetika jne
Neljandaks- lugulaul inimloomusest, põhiliselt loovusest, inimese sisemuse kujundamisest-kujunemisest seoses kõrgemate jõududega.
Paljud seostavad sõna religioon ainult religiooniajalooga.
Lisaks veel mitmed-sajad variandid, mille peale mina lihtsalt praegu ei oska tulla. Kõiki neid saab ka omavahel varieerida, nad võivad olla näiteks antropotsentristlikud või mitte, mõne konfessiooni põhised, tugineda kas ainult ühele või siis mitmele erinevale kultuurile, olla isiklik-müstilised või kõrvaltvaatlevad jne jne. Kusjuures mõiste jumal, mis ilmselt ise juba diskussioone tekitab, ei pruugi mõne variandi all üldse kõne alla tulla. Kui keegi minu käest küsiks (mitte nii, et mis on religioon, vaid kuidas ma seda kirjeldaksin), siis suure ähkimise ja punnimisega tekiks minu kujutluses selline pilt nagu Hiina maalidel- pisike inimkribal kusagil metsikut loodust kujutava virrvarri serval. Maal ise oleks tohutu suur. Kõige paremini võiks religioossust (ma loomulikult lihtsustan väheke) üldse minu mõistes edasi kanda kunst ja muusika. Sealjuures olen veendunud sõna jumal mõttetuses (isikuline jumal peaks olemasolu korral olema ikka kõva naljasoonega olevus, liiga kõva naljasoonega, et olla tõsi :-)). Samas aga keskaja karneval ja grotesksed vaatemängud (eriti idamaade kultuuris) vististi sellist jumalat just nägid. Naeru üle läbinisti religioosses maailmas arutleb ka U. Eco vend Williami suu läbi „Roosi nimes.“ Ratzinger (see praegune paavst) väidab küll „Sissejuhatus kristlusse“, et see on eksikujutlus, vähemalt mulle tundub nii. Samuti on võõrastav kasutada kes-kategooriat koos sõnaga jumal, sinna juurde kõik sellega kaasnev (inimlikud kriteeriumid lõpmatult hea, looja, lunastaja jne jne). Samas kasutan ise kes-küsimust üsna meelevaldselt ja genotsentristlikult, mille kohaselt vastavad inimene, koer ja hamster küsimusele kes?, millimallikas ja kirp aga juba oluliselt vähem, rääkimata ainuraksetest. Ilmselt läheneksid paljud inimesed kui mitte enamus, hoopis teistmoodi. Näiteks tuntud botaanik Urmas Laansoo räägib alati taimedest nagu elusolenditest (kes-vormis), kirikuõpetaja tänab kõigevägevama poole jne jne See on iseenesest väga vahva ja näitab erinevate võimaluste olemasolu, aga võib-olla ka lihtsalt kirjusid keelemänge. Arvangi, et sõnale religioon pole kõigile arusaadavat selgitust niisama lihtne leida. Näiteks ka kristlus (no seda ju vist üldiselt mõistetakse religioonina?) ise ei tähenda juba ammu enam mingit ühist nimetajat. Sakslase või rootslase religioossuse võib määrata ka ainult ristimine kodukoha kirikus. Ristimised-laulatused on, ma arvan, et ka paljude arvates, lihtsalt kenad, ilusate riietega rituaalid. Aafrika maades valitseb kristlaste täielik segapuder. Paljude kristlaste enesemääratlus igasuguste ankeetide põhjal: olen kristlane sellepärast, et olen (ja minu lähemad kaaslased koguduses arvavad ka nii). Ei ole kusagil (peale Muhamedi võib-olla) enam selliseid tingimatuid usutunnistusi nagu Moosesel (Vana Testament) või C.S Lewisel (raamat „Lihtsalt kristlus“). Milleks siis see lootus ja aluspõhi kooli ainekavas?

Ühest vastust saamata võib minna teise punkti juurde :-) Selget kokkulepet pole. Praeguse religiooniõpetuse kava vastased jagunevad suurtes piirides kaheks. Ühed on igasugu „jumalavärgi“ või „vallutajate usu“ vastu. Üldjuhul avavad nemad ka petitsioone ja kommivad Delfis. Neid on väga palju. Sinna kuuluvad ka vanemad, kellel pole laste jaoks aega. Nemad kardavad, et kool kompostib lapse aju ära :-) Teine vastaste rühmitus protestib intellektuaalselt EELK ainekava kui kallutatud kultuuriloo vastu. Sinna kuulub palju haritlasi ja kultuuritegelasi. Osad neist arvavad, et seda õpetust teostatakse igal juhul valesti, sõltumatult sisust :-) Üks huvitavamaid vaidlusi oli kunagi Agu Sisaski-Jaan Kaplinski avalik kirjavahetus religiooniõpetuse teemal. Aga see oli juba mitu aastat tagasi.
Pooldajaidki on mitut sorti. Ühed on veendunud asja vajalikkuses. Ka seal on palju kultuuritegelasi ja tarku päid. Osadele silmaring, osadele imerohi. Eks ole neid ühe(riigi)usu misjonäregi seas. Teistel pole üldse erilist põhimõttelist seisukohta, lihtsalt kogu Euroopas on nii, varem oli kah nii, kuidas nüüdki teisiti? On ka neid pooldajaid, kes tuginevad ideesähvatusele kirjutada uue õppeaine raames tõhusalt toimiv äriprojekt koos töö ja leiva tagamisega iseendale.

Vist kõige levinum avalikult väljaöeldud religiooniõpetuse eesmärk on eetikakriisi ületamine tänapäevases maailmas. Kindlate väärtuste loomine, millele tugineda. Moraalne kasvatus. Erinevate usuliste tõekspidamiste tundmine ja aktsepteerimine. Tundub ju ilus ning õige mõte olevat? Aga ainekavas on eetiliste tõekspidamiste ja kultuurierinevuste alustalad ainult läbi kristlike näidete. Paljude arvates peakski see nii olema (ega peale piibli ju maailmas vanu müüte, nende kogumikke, pühasid raamatuid jne pole, eks?). Kogu Euroopa poliitilistes kihtides jagatakse seda mõttemalli. Eestlased usuvad mingit seletamatut vaimu, hüüdsid paar aastat tagasi poolüllatunult-poolmanitsevalt-poolüleolevalt paljud Euroopa häälekandjad mingi üsna totra küsitluse põhjal, mis oli lisaks kõigele ka juba ette suunav. Ikka veel paganad?! Mina arvan, et enamus maailma inimestest usub mingisse seletamatusse vaimu (võib kasutada ka muid ebamääraseid termineid). Miks peaks valgesse rassi kuuluv inimene olema tingimata luterlane, moslem või mormoon? See võib ju tähendada lihtsalt seda, et ta on enne seletamatusse vaimu uskumise alustamist kastetud korra veega, kuulanud juudi, itaalia või saksa poeetide luuletusi vallaslapse Isa-otsingutest või alustanud oma esimesi teadlikke mälestusi Koraani-laulu saatel. Hetkekski alahindamata kristluse tohutut tähtsust tänapäevase läänemaailma kultuuri kujunemises (ja paljude asjade hävitamises), tahaksin väita, et tema osakaalu mingis kooliõpetuses kunstlikult üle paisutada küll ei maksaks. Minu silmis on üsna arulagedad põhjendused „me ise kuulume ju ka kristlikku kultuuriruumi“ või „vastukaaluks vohavale (pikk loetelu igasugu pahedest).....“ Just nimelt, seda enam võiks rõhku panna sellele, mis eemal ja tundmatu (ja võibki jääda sellise lähenemisega tundmatuks). Minu enda eelistus on seega selgelt kultuurilooline, sest palju see keskmine inimene siis ikka lennuvõimeline on, läbi aegruumi, et Zhuang-zi kõrvale maha istuda, šamaani saatel jorutada, Nagarjunat lugeda või hoopis vaimusilmas templeid ning astmikpüramiide ehitada?

Veel üks religioonimõistmise võimalus on arusaam eesmärgistatud (kogu arengul on eesmärk, kõik asjad toimuvad seda silmas pidades), mitte põhjus-tagajärg seostega maailmast. Aga kas saab üldse nii küsimust esitada või kuidas seda siis ära tunda? Rõhumine klauslile „teadus ei vasta miks-tüüpi küsimustele“ on naljakas. Loomulikult ei vasta teadus kõigile küsimustele, ei peagi, ei ole (vähemalt ei peaks olema) sellist taotlustki. Aga seda esitatakse ju nii, nagu oleks selline võimalus kindlasti olemas, tabatav ning teadus püüab seda au teenimatult endale kahmata. Kas religioon siis vastab või? Minu arust küll mitte. Miks peaks olema elul eesmärk? Miks peaks olema kes-kategoorias eesmärgistaja, looja, lunastaja võimidaiganes? Milliste kriteeriumite järgi seda ära tunda? Seda enam, et enamuses maailmast on selline asi tundmatu. Miks ei saaks väärtused, moraal ja eetika (minupärast ka rõõm või kurjus) olla religiooniülesed? Eesmärgistatuse absurdsusena võib näitena võib tuua kahte eesmärgiprognoosi-Jumalasarnane inimene või Universumi soojussurm. (Variante on loomulikult veelgi). Lükaku ümber või kinnitagu, kes tahab või oskab. Samas ka absurdsuse tunnetamine võib viia hoopis erinevate järeldusteni, näiteks Tertullianuse või Vasubandhu mõtted, üsna vastandlikud ju (mõne silmis jälle kindlasti mitte).

Eks me peame ikka lootma oma materiaalses kestas (kehas, Universumis, mõtetes jne jne) rohkem kuidas-küsimuste vastustele. Kuidas see või teine asi toimib? Kuidas kunagi oli? Kuidas võiks asi edaspidi välja näha? Kuidas paremini teha? See ei tähenda loomulikult üleskutset miks-küsimuste vältimisele või nende mõttetuks pidamisele. Väikelaps, muideks, küsib hästi palju mõlemat sorti küsimusi. Küsimusi saab üldse esitada teatud piirini. Siis nad lihtsalt kasvavad üle pea ja küsijale antakse Sokratese-jooki :-) Mõnele inimesele saabub küsimiste piiri tabamises rahu, mõnele äng. Ängis inimene tahab ikka lõplikke vastuseid, rabab selle mitteleidmise korral end tööga sandiks, sööb-joob lõhki või norutab närtsinuks. Võib ju üldisemaid vastamata küsimusi, vastavalt veendumustele või usule, nimetada nii Jumalaks kui ka lõpututeks loodusseadusteks. Jumalakujugi võis tekkida nende põhjal. Või armastus. Või tõde. Aga võis tekkida ka pärast inimese käpakilasendist püstitõusmist tema enda peas. On siis nii väga vahet või?
Ei tahaks kuidagi väita, nagu poleks maailmas olemas mingit kõikehõlmavat armastust, tõde või tühjust. Miks peaks aga seda veel eraldi nimega kutsuma? Samahästi võiks ju konstrueerida, et jumal on kõikehaarav nälg, külm või kõrb. Seda, et selleks jumalaks võiks olla tingimatu armastus, kumab läbi paljude usundite-filosoofiate-sotsiaalteaduste- tarkade selgituste ja paljude inimeste niisama-tunnetuste-nägemuste virrvarri. Isegi siin ei näe kristlusel mingit eelist või suurt omapära. Ja kui tõesti nii, milleks seda siis ikka ümber nimetada? Kuigi väidetavalt vahet pole, kuidas seda nimetada, on kristlik palve justimelt jumalale, mitte armastusele, kannatlikkusele või visadusele, näljale või külmusele (mõned erandid, tõsi küll, on). Kusjuures armastus või üldhaarav kõik-on-üks olek ei vaja ristimisvett, puhastustuld, puhumissoola ega lausumisriisi. Kui keegi väidab, et vahet polegi, siis äkki loobuksimegi? :-) Küllap ikka paljude arvates on.
Tsitaate asjade erinevat moodi tõlgendamiseks ja inimesi erinevate kogemustega (aga mis on kogemus?) on tegelikult ikka tohutult palju. Isegi ühe suure voolu, olgu selleks siis islam, kristlus või hinduismi variandid, piires.

”Me oleme üks- mina ja sina,” oli parool Kiplingi Mowglis. See ei takistanud Kaal ahve näost sisse ajamast ja Bagheera polnud kah mitte taimetoitlane. Rohkem oli see vist ikka küsimus: ”Kas ma võin sind ka oma koju lubada?” või ”Kas sa läheksid ehk nats kaugemale, niikaua kui ma vett joon?” Enne kui me tahaksime olla inimesed, võiksime natukene proovida olla näiteks hundid. Kes ei näri alistujal kõri, noki silma (erinevalt kristlikust sümbolist tuvist või siis nii armsast metskitsest) ega murra rohkem kui vajalik näljatunde kustutamiseks või pesa kaitsmiseks. Valmistab hästi ette ja on igati humaanne. Kas Turovski ja Jüssi pole siis vahel lähedasemad kui Jourdan või Stefanos?

Ükskõik, mis maailmavaate esindajad me ka ei oleks, kooseksisteerimiseks peab olema vähemalt mingigi ühine seisukoht. Me eeldame ju, et koolis käivad erinevad lapsed, erinevate vanemate järeltulijad, erinevate sotsiaalsete sidemetega. Alati võib juhtuda, et mõnele on ka üldkehtivad väärtushinnangud vastuvõetamatud. Kui neid on liiga palju, siis tuleb leida uus, üldisem väärtus. Sest ka väidelda saab ainult sõpradega. Sõbrad jagavad, vähemalt mingis osas, väärtushinnanaguid. Teed nende leidmiseks ja muud maastikuelemendid võivad olla erinevad. Võidelda võib omavahel muidugi kah (seda pidevalt tehaksegi, lugege kasvõi DELFIS ilmuvate religiooni-artiklite kommentaare), seal aga võidab alati jõulisem. See, kes karjub kõige kõvemini või jaksab nooti hoida kõige kauem. Lõpuks nii kaua, et keegi ei suuda ega viitsi enam kaasa mõelda. Põhiklausliteks väitlustes (sõimu on muidugi kah) on: sa ei ole asjaga ülde kursis, sa ei ole seda veel kogenud, ususallimatus on nõuka-aja pärand, kristlust tuuakse alati vägivallaga. Huvitav, mitte keegi pole tulnud selle peale, et vahel on mingi kinnisidee tekkinud mitte asjasse süvenemise puudumisel, vaid hoopis tänu sellele. Nii mõlemas suunas.
Kuna jumala(te)ga on asjad väga segased ning maailmavaateid nagu kirjusid koeri, tulekski vististi õppeainele leida siiski üldisem või hoopis mingi teine aluspõhi. Mis muuseas (avastasin selle alles hiljuti) olevat ka Eesti haridusteoreetikute keskmine pajuvõsa-seisukoht. Seda arusaama on jaganud (minu arusaamise põhjal) ka Eesti kristlaste suurmees Toomas Paul. Korraks kõrvale põigates, temasugust meest võiks tahta religiooniõpetajaks ka kõige suurem konfessioonivastaline.

Ka kogu siinolev jutt eeldab, et on võimalik leida eesmärk, mis võiks olla inimestele ühine. Aga see eesmärk on alati ikka inimeste endi püstitatud. Kusjuures tuleb arvestada, et ka väga üldistel eesmärkidel võib olla ebameeldivaid vaheetappe ning kõikide meele järgi ei saa olla mitte kunagi.

Kui nüüd hästi järele mõelda, pole tegelikult selle religioonilooga (misiganes see ka ei peaks tähendama) mingeid erilisi probleeme. Oma lastele soovitaksin-sooviksin kindlasti. Tegelikult on see Pille Valgu (kindlasti oli tal seal ka palju abilisi, lihtsustasin kogu jutu vältel väheke) ainekava nagu uus Vabadussõja monument. Mingis mõttes üsna kõlbmatu, aga kes on siis keelanud kellelgi õigel ajal kõlblikumat teha? Igasugu vastased petitsioonid on küll nats liiast. Ega see koolitükk siis kedagi lollimaks või agressiivsemaks tee. Ajupesu hirm on vääääga üledramatiseeritud. Me ei karda ju, et ajaloo või geograafia õppimine isiksusele mingi raske põntsu paneb? Ju siis on enda veendumused kas nõrgad või liiga suure vaevaga kättevõidetud. Kellele väga vastuvõetamatu, võtke seda religioonilugu kui juturaamatuid Ärge nüüd seda küll öelge, et kultuuriloolised asjad võivad ebahuvitavad olla :-)Ulmekaid ja muinasjutte ju loete? (unustagem hetkeks siin, et enamus ei lugevat rahvapärimuste järgi üldse midagi :-) Ka religioonide sidet moodsa filosoofia ja teadusega poleks raske leida (Wilber näiteks).

Religioonilood (nende seas ka piibel) kokkuvõttes on ju huvitavad. Neid tulekski lugeda, kuidas kellelgi soovi, mõned nagu eksistentsi ja moraali alustala, mõned nagu eetikaajalugu, mõned nagu maruvahvaid või kohatuid või nõmedaid muinasjutte, mõned nagu lihtsalt silmaringi laiendajat. Viimast soovitab ju ka Pille Valk- et keegi ei tõmbaks moslemi ja terroristi vahele võrdusmärki :-) Viimane näide tähendab küll vist rohkem seda, et tema silmis on inimesed lihtsalt juhm mass, kes oma lapsi moslemitega hirmutavad, pilve serval istuvat kurja taati ette kujutavad ja paavsti kukluksklansega segi ajavad. Aga äkki ongi nii? Ka minuga, sest pean ju Pille Valku ja Agu Sisaskit (tema vägev lause kristluse promomiseks: „On hea, kui kõigil on oma tee, aga kas nad peavad ikka sama laiad olema?“) ristiusu misjonärideks. (Ega nad ise vist seda ei eita kah), enamikku kirikuõpetajatest aga mitte. Misjonid mulle eriti ei meeldi. Selline lääge manipulatsioon (jätame vahelduseks selle tule ja mõõga jutu, kah üsna tüütav juba). Kristlust pean natikene sadomaso-religiooniks. Paljusid piiblilugusid teenimatult teistest kultuuridest äravirutatuks ja ülevärvituiks, paljusid allikaid mahavaikituiks, valikuliselt ettesöödetuiks ja poliitiliselt töödelduiks. Kõiki kultuure ja maailmavaateid läbi lääneliku (ükskõik kas teadusliku või kristliku) prisma vaadatuiks. Kusjuures, tõele au andes, viimastel aastakümnetel on asi ikka kõvasti paranenud kah. Seda enam tundub see praegune ainekava üsna naljakas. Lõpuks tulekski siit minu vastus ka kolmandale küsimusele (kes peaksid seda lugu koolis õpetama hakkama?) Ei seal nüüd nii suurt vahet, kas tark matemaatika-, eetika- või kirikuõpetaja. Miks mitte klassijuhataja ise? Väärtustemad ju, kas neile siis võõrad või? Minu lootus on lihtsalt, et see võiks ju ometi olla kultuurilooline, mida praegune kooliharidus tervikuna ega ka see religiooniõpetuse ainekava teps mitte ei ole. Loomulikult ei tähenda see, et juba praegu paljudes koolides ainet sedamoodi ei õpetataks.

Peame arvestama ka seda, et põhimõtteliselt on kogu hariduse ülesehitus (no kirjutatagu ainekavadesse mida iganes) olnud siiani ikkagi fakti- ja teaduspõhine. Vähemalt, hüpaku ja polemiseerigu haridusliidrid palju tahes, kui kavade tegemiseks läheb, siis pannakse rõhk alati sellele. Selle kompenseerimseks võiks olla vähemasti üks õppeaine, mis tegeleks rohkem lugulaulude ja väärtusotsingute–hinnangutega. Aga veel parem oleks ikkagi selliste asjade integreerimine teistesse ainetesse või nende omavaheline (vähemalt natikene võiks ju üritada) põimumine. Muidu jälle vana laul- kui tahame midagi parandada, teeme aga asju juurde. Siis veel juurde jne....
.
Tegelikult ongi see religiooniõpetuse-värk vist juba ammugi unustatud asi. Pilootprojektid sisse viidud, igasugu küsitlusi teemal „kas peate religiooniõpetust vajalikuks, mis usku ka ise olete ja kas hommikune konjakijoomine on maha jäetud?“ piisavalt läbi viidud (vastusevariandid ilusasti taga olemas, tee ainult rist sobivasse kasti), doktorikraadid kätte saadud, ametikohad täidetud. Arvamusliidrid, asjaosalised, targad ja sekka ka mõni fanaatik (vahet pole, mis maailmavaateline) ajaleheveergudel ja Delfis sõna võtnud, ümar- ja kandilisi laudasid läbi viidud. Hetkel on üldise religiooniõpetuse mõttekuse arutelu vist avalikkuse eest varjusurmas, aga valmis kohe-kohe vajadusel välja purskama. Nagu hallitusseen. Ka seda võrdlust võib ju mitmeti mõista. Ma arvan, et botaanikuid selline võrdlus küll ei solvaks, vastupidi. Miks peakski?

„Jumal on üks, ainult igaüks näeb teda erinevalt,“ on levinud uusfundamentalistlik väide (oikumeeniline, peenemalt öeldes). Tahaksin veelkord öelda, et see väide tundub ikka paras jura kah. Võib olla ju ka neid lõpmatult palju. Võib olla ka üldse mitte kui midagi. Võib olla lihtsalt üks meie sõnakõlks nagu spunk või plärts. Või hoopis inimmeelega tajumatu tühjus. Mingi alge inimese sügavuses. Jagatav või jagamatu? Mispärast tema mitte see? Kusjuures igaüks tõmbab ju kusagil alati piiri kah. Nägemisega võivad teinekord olla hoopiski kehvad lood. Teistele võib alati igasugu nägemusi ette laulda-luuletada. Alati saab väitlused lõpetada väitega: „see on suur müsteerium ja saladus“ või „sa ei ole seda piisavalt läbi tunnetanud.“ Tsiteerida Tertullianust, kes pidas olemise absurdsust jumalatõestuseks, või kaasaegset eklektikat või hoopis füüsikaseadusi. Tuua sisse „kõrgema tasandi“ mõiste. Öelda- sa ei saa ju aru. See viimane on tegelikult kõige parem ütlus. Õige ju, ega ma ei saa jah :-) Mõttetu. See ei pruugi ju segada üldse meie igapäevast elu. Nii kuidas meil omavahel kokku leppida õnnestub. Oma religiooni, maailmavaate ja mõttekonstruktsioonid leiab igaüks koduski. Jääb muidugi üles küsimus- aga kui kodu pole?

Neli oli kohtu seadus

Isal oli kolm poega. Pärast isa surma sai üks päranduseks veski, teine hobuse, kolmas kassi. Ja edasi nagu tuntud muinasjutus ikka .....

Aga neljas laps, see võis vabalt olla tütar, jäi kõigest ilma. Muinasjutukirjutaja oli need lehed lihtsalt oma käsikirjast välja rebinud. Ka naabri juttudes polnud ju ühtegi tütart.....Ja maavalitsejal oli ainult kolm last......

Kurjad keeled räägivad, et tegi ta seda ka sellepärast, et lause Atman on Brahman kõlas tütre kõrvus samamoodi nagu Batman on Ahriman.

Kutse kooli

Koolis saab targaks, ütleb vanem õde.
Kas sina oled siis loll, küsib noorem vend.

Septembri alguses oleks kohane kirjutada kooliminekust. Kooliülestes haridusringkondades (kuhu normaalsel inimesel eriti asja pole) on jällegi sügava sissehingamise aeg, et siis alustada juba tuttavat juttu(õpetajaid pole.......palka pole.......lapsi pole.......haridust pole.......tuupimist on.......mõõtmist on.......vägivalda on.......huvipuudust on........õpi, Eesti, õpi) ning nii lähebki teele järjekordne koolivanker, kus üllatuslikult teeb enamus oma asju ikkagi hästi. Nii hästi kui ta nendes oludes suudab ning oma isiklike võimete piires oskab. Sama koolivanker ka kodudes, lapsed ruttavad taas kooli poole, lilledega, paljud (loodan ikka, et kunagi kõik) rõõmugagi. Neile, kes lähevad sinna rahuloluga, on tagatud kõige olulisem asi- koolis on huvitav ja turvaline (ükskõik siis, kuidas). Rõõm seisneb ju eelkõige pääsus huvitavasse keskkonda, mitte „oh jälle saan ma teadmisi omandama.“ Kellel sellist keskkonda pole, on kehv olla. Igavaid asju peab rohkem tuupima ja meelde ei jää neist kah mitte tuhkagi. Kui oled veel veel tõrjutu kah, siis ilma sõpradeta igavleda on eriti masendav. Ja kui tahtejõudu kah vähevõitu (ja kuidas seda saakski kõigil lastel ühtlaselt palju olla, eriti väikses eas?), siis jääb kool üldse kaugeks ja ebameeldivaks vaheetapiks elus.

Aga kuidas teha kooli kõigile huvitavaks, sõltumatult laste võimetest, sotsiaalsest staatusest ja keskkonnast? Lastekodudes, kodutute ja erivajadustega laste hulgas? Kõik tahavad ju rõõmsat kooli, kus oleks hea nii naftaparuni tütrel kui joodiku pojal. Rääkigu spetsialistid mida tahes, aga sotsiaalselt teisi märkava ja hooliva indiviidi saab ainult segakoolides. Segamini poisid ja tüdrukud, rikkad ja vaesed, mõni erivajadusega põnn kah seas. Nähes üksteist, läbilõiget inimkonnast ja andes aru, millest põhjustatud võivad erinevused olla. Selliseid klasse aga jälle ei taha kõik lapsevanemad.......Isegi haridusteoreetikud on mitut meelt. Sisimas leiavad ikka paljud, et las see kodutute laste varjupaik või „lollide kool“ (ka sellised arvamused pole harvad) olla ikka eraldi, hea kui kõrvaltänavas, veel parem naabervallas. Mahajääja pidurdab ju edasipüüdlike arengut. Lapsevanematega on üldse lugu keeruline. Nende soovidel ja kriteeriumitel pole otsa ega aru, paljuski isiklike ambitsioonide mekk man. Või täitumatajäänud unistuste. Inimesed kardavad, et nende laps jääb äkki ilma sellest, mida neil endalgi suurt pole. Suurt teadmistemahtu soovivad sisimas ikka rohkem need, kes üldjuhul üheksanda klassi matemaatikaülesannete või ajaloonägemustega juba kimpu jäävad. Kunagi imestas Endel Lippmaa, et gümnaasiumiõpilased ei tea trafo tööpõhimõtet. :-) :-) :-) No vat see on tõsine kriteerium! Selle idee järgi võiks vist öelda, et enamus Eesti koolilõpetanuid on harimatud. Enamus lapsevanemaid tahaksid, et nende võsukeste kõrval oleksid ainult sotsiaalselt kontrollitud, headest peredest pärit lapsed. Aga seda kohta, kuhu need ülejäänud panna, kahjuks Eestis ette näidata ei taheta. Kindlasti peaksid jääma alles Treffneri gümnaasiumid ja Prantsuse lütseumid, aga mida on rohkem, pajuvõsa või mastimände?

Ah õigus jah, pedagoogegi ju pole, rääkimata eripedagoogidest, kes takerdujaid järjele aitaksid. Isegi need, kes tahaksid ja oskaksid, teeksid seda meelsamini Rootsis või USA-s. Muideks, kui keegi eriti ei taha, mille eest siis riik ikka palka maksma peab? Suures hädas on argumenteerimiseks appi võetud pedagoogidele suisa taevaste ülesannete ja üliinimlike omaduste omistamine. Nad ise tahavad kah vahel üliinimestena välja paista, vähemalt vaimses sfääris, keda põhjuseta alaväärtustatakse. Tegelikult on sealgi ju samasugused inimesed nagu pajuvõsas (tahtsin öelda inimkonnas) ikka- tarku, eputajaid, heasüdamlikke, joodikuid, töökaid, laisku, tagasihoidlikke, õrnahingelisi, kiuslikke, rõõmsameelseid. Oma olmemuredega. Lisaks lastele klassis on paljudel ka lapsed kodus, kelle kasvatamisega nad vahel saavad hakkama, vahel ei saa. Pensioniks suurt ei investeeri. Seega ei maksa neilt loodusjõudude või jumalatega võrdset väge nõuda.

Tegelikult on pedagooge, nii häid kui ka väga häid (noh sekka natsa kehvi kah) ikka küll ja küll (pean siinkohal silmas ainult pedagoogilist haridust, mitte kutsumust või soovi lastega tegeleda, ühesõnaga lihtsustan väheke), ainult miskipärast on nad vaikselt koolidest mööda hiilimas. Äkki ikka kohustuslik suunamine pealeülikooli? Ei saa....human being ju....suunamised ja sundajad oleksid ilmselge ahistamine. Kas ikka oleks......aga lapsed koolides käivad ju sundaega? Keegi ei pea seda ahistamiseks ega vaba tahte vägistamiseks. Ei mina arva, et ülikoolijärgset paariaastast sundaega teeniv pedagoog koolides rohkem või vähem seanahka vedama hakkaks, inimväärikuse kaotaks või lapsed ära rikuks. Pigem teeb seda ikka mingi pidev õpetajatekaadri otsimine, ümberpaigutamine ja lego-konstruktoriga mängimine, kus pooled klotsid kadunud. Riigi sekkumist soovitakse kõikides asjades, mis teeksid isiklikku heaolu paremaks. Palka juurde soovitakse, sundaega mitte. Pensionär soovib ju ikka pensioni, ettevõtja majandusvabadusi. Üks hea kriteerium võiks olla: lapselt ei peaks nõudma asjade suutmist, mis täiskasvanule üle jõu käivad. Kas me ise saaksime ikka iga asjaga hakkama? Paar aastakest tagasi jooksis läbi kõrgetasemeline soovitus käia ka laupäeviti koolis. Äkki soovitaks enne ikka laupäevaseid-pühapäevaeid tööpäevi täiskasvanuile? Või võiks näiteks pensioniiga tõsta. Näiteks kaheksakümneviieni?

Lastega tegelemine ei ole päris üksühene majanduse toimimisega, siin võiks üldse rohkem jälgida mahajääjat, nõrgemat, takerdujat. Hoo sissesaanul on alati kergem, tema pidevale taganttõukamisele ei peaks niipalju tähelepanu pöörama. Küll hiljem ülikoolides pööratakse. Ei kärbi ega lämmata see kuidagi mingeid andeid, kui õpetaja rohkem auru mahajääjatele suunab. Nendest sõltub meie heaolu. Mis me ikka kerjustele ja kodututele rahasid eraldame kui juba varasest koolipõlvest oleme kellegi mahajäämuse kindlustanud. Kellel on hea kodu, pole raskused nii suured kui neil, kel pole vanemaid või üldse õiget kodu. Intellektuaalne andekus on tihti seotud mahajäämusega sotsiaalses küpsuses või teistega arvestamises. Nii et kõigil põhjust rahulikumalt liikuda küll ja küll. Ja mis intellektuaalsetest kõrgustest siin laste puhul ikka nii väga rääkida saab? Kui keegi ikka väga tahab kolmandas klassis ülikooli matemaatikaülesandeid lahendada või surematuid näidendeid kirjutada, saab seda alati korraldada ilma kogu klassi hapnikupuudusesse sundimata. Küll täiskasvanutel on aega omavahel olelusvõitlust pidada ja vigaseid loendada....Äkki seda siis ei tulegi?

Mäletate Epikurost, kes rääkis naudingutest? Seda mõistetakse (ja mõistetakse sellepärast, et nii ju seletatakse) primitiivselt, nagu kutsunuks ta lagastamisele ja orgiatele. Ei, propageeris ta siiski rohkem kasinust ja vaimseid huvisid, aga mõte seisneb mujal. Nauding võib olla huvitava asja sünonüüm. Ning see ei pea välistama kõva tööd. Teadlikku piitsutamist (läbi ebameeldiva ja igava) vajalike asjade omandamiseks ei saa lastelt alati nõuda. Samas võiks gümnaasiumiõpilane seda juba suuta. Meil on vastupidi: põhikoolis punnitatakse igavate teadmiste omandamisega (või hoopis toppimisega) nii üle, et gümnaasiumis jääb vahel üle konstanteerida: Mati või Kati on nii kooliväsinud, et las ta vegeteerib siin veel kolm aastakest (mõni äkki isegi neli või viis). Need, kes tugevamad, punnivad muidugi ilusasti läbi, aga tugevaks saamise metoodika ju paljuski puudub. Kusjuures mingi erilise arusaama põhjal saab targemaks teha ainult õppeainete arvu ja mahu suurendamine ning vastupidi, last rõõmsamaks ja tervemaks teeb nende vähendamine. Nokk kinni, saba lahti. Ja mida ikka ainetest nii väga välja visata (ärge hakake siin jälle, et loodusaineid), vastupidi ikka, ka kultuuri- või religioonilugu peab kuhugi mahtuma ja kodanikuõpetus ja lisaained ja muud huviained ja kodutööd ja.........Oeh! Lõpuks toimib selline skeem: kriteeriumid on parimate ja ideaalsete järgi, aga kuna need ei toimi (liiga palju ja segased), siis mitte ei muudeta neid, vaid lastakse kvaliteeti alla. Ühesõnaga- kui kahte rehkendust hästi teha ei jõua, siis tee neli tükki ja poolikult.

Näitena võiks siin kasutada maadlustreeningut- kas heaks maadlejaks saab ainult jõudu kasvatades (jõusaal, kang, heitekott, lõputud jooksuotsad, intervalltreeningud)? Ei saa. Esiteks: nii võivad tulla kergesti vigastused. Loomulikult mitte kõigil. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks, ütleb vanasõna. Unustatakse lisada: või siis vigaseks. Teiseks: elusalt on vaja kah treenida, partneriga, vastupanuga. Ükskõik kui palju toorelt tugevamaks sa ennast Heiki Nabist või Indrek Pertelsonist ka treeniksid, kui elusat treeningut taga pole, lendad maha nende (ja väiksemate meestegi käes) imelihtsalt. Mahu ja intensiivsuse kasvatamine on vajalik, aga mitte ainuke ja ainuõige tee. Kolmandaks: ka elusat treeningut ei saa teha ilma metoodikata ja ainult võistlustele lootes. Nii arenevad ainult üksikud (ja nemadki võivad hilisematel rahvusvahelistel jõuproovidel hätta jääda), ainult läbi valu ja maha jääb vigaste rada. Neljandaks: kompleksseks oskuseks on vaja erinevate õppeainete pidevat ühendamist ja põimimist, üleminekut üksteiseks. Ühesõnaga: mitte lihtsalt ports erinevaid võtteid harjutatuna maadlusnuku peal, vaid pidev harjutamine dünaamilises (elusas) keskkonnas. Mõningaid võimalikke näiteid koolis: võõrkeele tundides saaks käsitada ükskõik mis teise aine probleeme, kehalise kasvatuse tundides võiks olla ka poksi ning rahvatantsu, eesti keele lauseehitust ja grammatikat saaks õppida loodus- või ajalooraamatu põhjal (Turovskid ja Ernitsad, Vseviovid ja Vahtred-tulge filoloogidele appi), osa kohustuslikku kirjandust võiks olla võõrkeeles, füüsikaõpikutesse võiks visata mõned lihtsamad teadusartiklid, joonistada-maalida-voolida lõputult..........näiteid on palju ja pedagoogid (haridusteadlased, -ametnikud, -poliitikud, lapsevanemad, lapsed ise) suudaksid neid välja mõelda tuhandeid.
Loomulikult on kool ikka natike keerulisem kui siin toodud. Aga kõik see toimib (toimiks) sellegipoolest.

Minu tütar tuli kunagi kolmandas-neljandas klassis koju töölehega, kus oli igasugu lünkasid täitmiseks esimese eestikeelse kirjasõna kohta. Kui keegi haritlastest lugema juhtub, siis mis aastal ja kelle poolt anti välja esimene eestikeelne aabits? Kurat, kas keegi tõesti siis ei suuda välja mõelda, millal ja kuidas tekivad väikeses inimeses seosed? Alati ei peagi jura mahategemiseks midagi uut asemele pakkuma. Piisab arusaamast: kuule, see on siin küll liigne. Suurim huumor (kui see ei oleks nii kurb) oli kunstiõpetuse töövihik. Suur tühi lehekülg kirjaga: siia joonista õpetaja juhendamisel pilt. Niimoodi istuvad kondoritena küürus lastega täidetud koolipinkide ümber kirjastajad, ametnike ja nõustajate armeed. Sest ilma ei saa ju kuidagi. Lolliks ei taha ju keegi jääda. Või koolitamata. Ka õpetajad mitte. Surm elususele.

Liigsest spetsialiseerumisest olen juba kunagi heietanud. Universaalist saab alati vajadusel spetsialisti, vastupidi mitte nii hästi. Ka kutseharidusest ma rohkem praegu väga ei patra, kümmekonna aasta pärast pole sellest vaja üldse rääkida, sest kõik põhikooli lõpetanud mahuvad ilusasti gümnaasiumitesse ära, ilmselt ka ülikoolidesse. Lapsi lihtsalt nii vähe. Huvitav, kes siis heeringat kaaluma, generaatorit hooldama, laeva keevitama või sööki valmistama hakkab? Isegi Jaapanis ei puhasta kuivkemmerguid (ja neid on seal palju-palju) robotid, vaid ikka inimesed. (Ega robotite tegeminegi tänapäeval paljudele väga meelepärane ole). Ilmselt segab keevitajaks olemine, siibri tühjendamine või toidunõude pesemine Hemingwayst ja Salingerist rõõmu tundmast, võõrkeeli oskamast või kammermuusikat nautimast. Eriti loll oleks pärast kõike eelnevat arvestades hädaldama kukkuda, miks me välistööjõudu sisse ostame. Tegelikult pole Hiinalinn pole üldse paha, söögikohad on head ja odavad ning tänavad saaksid mahavisatud rämpsust kah ükskord puhtaks. Öelge aitäh indiatele-hiinadele, et seal on veel inimesi, kes soovivad teadusega tegeleda ja kleite-jalgrattaid kokku panna.

Üksmeelt haridusküsimustes pole muidugi kunagi olnud, isegi Kuurme ja Leesi ei suutnud ajaleheveergudel omavahel ühist keelt leida, kas tuupida kah või mitte. Mis siis veel väiksema kaliibri ja tarkuspagasiga meestest-naistest rääkida. Üksmeel (vat tõesti selline, kus õpetajad, ametnikud, poliitikud, koolijuhid, lapsevanemad ja lapsedki ühel meelel on) saavutatakse ainult selles, et midagi on hariduses jälle halvasti välja kukkunud. Lõpuks viimases hädas võetakse argumendiks appi „see on vaimu ja võimu vaheline võitlus.....“ ja muud sellist läbi solvumispisarate „ise oled loll“ tüüpi lauseid. Või siis jälle, et õpetaja räägib ainult siis kui asjatundja (?) pissib. Asju püütakse rüütada lennukamalistesse fraasidesse ja anda eesmärkidele kõrgemaid dimensioone. Ehk on asi ikka lihtsamates asjades kui täditiiukuurmelikust heietustest või härratoivomaimetsalikust (mis, tõsi küll, juba ammu unustatud, kiirelt käib ikka küll) aplombist välja lugeda võib? Äkki on näiteks noort verd ikka liiga vähe? Lõputu ring: noored ei tule, sest vanad on ees; vanad ei saa ära minna, sest noori ei tule. Jällegi: ka pedagoogidel pole klassi ees huvitav. Pole muutuvaid koormusi, liikumisi, vaheldusrikkust. Puudub õppeaine kui sellise vastupanu (referaadi tegemine wikipedia-copy-paste meetodil ei ole mingi vastupanu). Mis kasu on ühest-kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas, kui laps iga päev kuus-seitse tundi pingis kössitab? Kus meil siis see läbi käte mõtlemise-tegemise vajadus a la Johannes Käis on? Kunagi oli nõukogude riigis pitekantropuse arusaam, et mutritreimine on väärtuslikum kui ooperilaulmine. Nüüd vastassuunda: loovus (no human being ikkagi) on see, kus käsi ega mõttejõudu üldse vaja pole. Pehmed väärtused ja ainult. Loodusteadustele on vastakaid hinnanguid: kas peaksid ainuvalitsema ka maailmatunnetusel (mida rohkem seda rõhutada, seda rohkem kasvab vastukaaluks roosa-kollane makulatuur raamatupoodides) või siis juba lootusetult out ja suisa inimväärikust alavääristavad. Netilehtedel vohab pagan-teab-mis-teadmiste-virrvarr. Maailma mureprobleemidele tähelepanu juhtivad artiklite ja netifoorumite sisu on tehtud lugemiseks debiilsetele. Nagu valimisreklaamid. Kutsekooli läheb ainult see, kes tõesti mujale ei kõlba, kõlab üks Eesti haridusaksioome. Huvitav on see, et isegi üks ja seesama pedagoog võib kutsekoolis tunde andes igavam ja pealiskaudsem olla kui mõnes gümnaasiumis.

Selle kohta oli üks jutt Moskva lukksepp N.-st, kes hommikul läheb paneelmajast tööle. Trepikojas on pirn puruks löödud. Krohv ja värv maas. Lifti on roojatud. Tänav on üleskaevatud, juba mitu nädalat, üle kraavi tuleb poris ronida. Tramm on täistuubitud. Tehasehoone on räämas. Suitsunurgas on konisid täis kilukarp. Söökla haiseb. Peldikus tuleb ronida prill-lauale. Ja ta läheb tööpingi taha ja toodab kõigest väest praaki, sest mis kuradi pärast ses sitas....Miks me anname lukksepp N-dele kasvada meie hariduses? Hakkaksime peale sellest, et väldiksime räämas olemist. Siin pole vaja erilist metoodikat, inimestetundmist, isegi erilist tarkust mitte. Kutsekoolid (muud koolid kah), värvige oma seinad ära! Kas või graffitiga, kui muuks raha pole. (ma arvan, et soovijaid oleks ikka). Kas keegi pole tõesti näinud kunagi vaest, aga tarka inimest kehvas, aga ilusas kodus?

Igatahes selge on, et kui laps kodus meeleheitlikult meenutab õpetaja lauseehitust, kui ta Vana-Kreeka perioode esitas, siis on elusast õppimisest asi kaugel. Olgugi, et nii Põhjasõja kui Kreeka-Pärsia sõdade daatumid on peas, arvatakse ikkagi neid toimuvat enam-vähem samal ajal. Ei suudeta ära imestada (muud moodi kui pähetuupimise teel), miks arv astmes null on üks. Sest puudub elementaarseimgi seoste nägemise oskus. Ollakse kindel, et vähim aineosake on elektron ja sarnaneb see sellise tillukese plastmassist kerakesega, mis hirmsa kiirusega ümber tuuma kihutab, umbes nagu maakera kosmoses. Samuti, et ekvaatoril on soojem selle pärast, et ekvaator on Päikesele lähemal kui poolused.

Võiks öelda, et koolihariduse omandamine on alati pool sajandikest hetkeseisust maas (võib-olla sajand, võib-olla paar aastakümmet?). Seda saab näha nii kohustusliku kirjanduse koostamisel, füüsikas, ajaloos. Samuti kipub ajast maha jääma stampettekujutus õpetajast: vaoshoitud ja raamides, väheke igavavõitu. Nii on olnud vist alati? Mis sinna ikka teha. Erandeid on loomulikult palju-palju, seda meeldivamaid. Asjad kulgevad hästi ainult siis, kui neid tehakse pühendumusega ja samas kerge naljaga pooleks. Seda viimast võiks haridusteemades natikene rohkem olla.
Kool pole laste koht, kirjutab Bel Kaufmann. „Ma lihtsan avan teie pead ja kallan tarkuse sinna sisse,“ ütleb Pan Kleks. Head kooliraamatud mõlemad. Pessimism ja samas edasipüüdlikkus. Mõlemad pulliga pooleks. Ega see polegi nii halb kooslus. Parem igatahes kui optimism ja soig. Ja ikka trenni, tenni! Kui kõik punnivad, saab igavast asjast kah vajaliku kätte.

Lõpunäiteks sobiks jälle see kehaline kasvatus väga hästi. Mis selle eesmärk on? Terve ja tugev inimene. Aga mida arvate, kellele seda rohkem vaja oleks, skolioosi põdevale nohikule või kooli meistrile keskmaajooksus?

Elusad rakud

Üks vana vene mõistujutt.


Elasid kaks talumeest. Ühel õnnestus kõik- vili lokkas ja kari kasvas. Teisel polnud suurt midagi- lõikas veidi rohkem kui külvas ja loomad virelesid. Tööd rügasid justkui võrdselt.

Tekkis kadedus naabri vastu, kadus töölust. Talumees vedeles terve talve ahju peal ja mõtiskles, miks temal kehvem järg. Lõpuks ei pidanud vastu, surus vimma alla ja läks eduka naabri käest nõu küsima.

„No mis siin keerulist,“ ütleb naaber, „kogu minu saladus on siin,“ ja näitab oma käsi.
Kehv naaber vaatab, aga ei näe midagi.
„Siin pole midagi näha.“
„Kuidas pole, vaata tähelepanelikumalt,“ ütleb jõukas talumees ja näitab rakke peopesas.
„Kah asi,“ solvub naaber lõplikult. „Lollitad ainult. Rakud on ju minul kah.“

Vaatab oma käsi, aga kuna ta oli terve talve ahjul vedelenud, olid rakud kadunud.......

Vot võta siis kinni :-)

Selle suve Laulu Peod

Esimene Pihk- X noorte laulu- (ja tantsu)pidu juuli alguses Tallinnas

Koorilaul laulukaare all on ikka võimas. Aga ainult siis kui lauldakse koorilaule. Ernesaks, Lüdig ja Eespere löövad alati karvad püsti. Samas „Elas metsas mutionu“- tüüpi laulukesed on mõeldud-kirjutatud ikka lasteaias või põlluveerel laulmiseks, mitte laulupeoks. Sama naljakavõitu oleks, kui emad-isad laulaksid oma lastele enne magamajäämist unelauluks „Mu isamaa on minu arm....“, Violetta aariat või Queeni „Bohemian Rhapsody.“ Ja koorilaule (loe: laulukaare all võimsalt kõlavaid laule) lastele on kirjutanud ka paljud teised heliloojad peale Ehala. Kaare all võib ka õigesti valitud lastelaul ihukarvad püsti ajada. Aga eks paljudel ajas ka Buratino, ja paljud seisid nagunii enamus aja šašlõkisabas, nii et tervikpilt oli ikka ülev. Ei kahtle, et need Peod püsivad veel pikka aega ja mitte ainult korraldajate, vaid ka kuulajate soovil. Siis pole lauljate arvamust ju vaja küsidagi. Karvad võivad edaspidi ka keha ligi olla.

Laulvaid eestlasi oli seekord palju, kuulajaid veel rohkem. Mis seal´s halba kui koorilaule kuulab sama palju inimesi kui Nirvanat või Metallicat? Tilluke kahtlus küll jäi, et äkki ikka ainult pronksiöö pärast, aga mine sa tea. Ainult, et......“Meie Christopher Robiniga läheme natukeseks jalutama, aga mitte rüselema.......hingamisruumi peab kah ikka jääma......,“ ütles Iiah ühes vanas lasteraamatus. Tõesti, miskipärast tekkis küsimus, et kas me ikka peame sellisel viisil üksmeelsed olema, ainult peale ehmatust nii suuresti kokku kogunema? Lauluväljak on kogu rahva üldmobilisatsiooniks või ühiseks saunalavaks (eestlane käib ikka regulaarselt saunas) kindlasti natuke väikesevõitu :-) Ka nii suur rahvahulk ajas nats ihukarvad püsti. Õnneks oli veepudel omal kaasas.

Laulupeo märksõna- Ilmapuu lävel. Päris hästi valitud. Mitte mingi „Welcome to Meie Oma Laulupidu“ või „Tohhoo tilla, kuidas laalavad vägevalt!“ Ja justnimelt lävel nagu inimene alati. Ilmapuu all on Jörmungand keras. Paljudele lastele meeldivad suured maod.

Veidi ootamatud Saluveere (tema oskab elus noori elusalt laulma panna, pole kahtlustki) sõnad: „Laulupidu on eesti-meelsuse avaldus, mitte meelelahutus.“ Loodan, et kunagi paneb keegi need asjad ikka ühte kah. Niimoodi, et arugi ei saa. Miks ei või ilusa muusika kuulamine olla meelelahutus? Me ei ütle ju: loen Muumitrolli, sest see on ülemaailmse humanismi ilming? Tegelikult ma arvan, et enamus laululapsi on ammu need asjad ühte sidunud. Laulukaare alt näoga mäe poole on teinekord selgem vaade kui vastupidi. Ka dirigent on ikka rohkem seljaga :-)
Muuseas, muusikas, kui see on ka meelelahutus, ei teki kunagi klassi-, rassi ega keelevaenu ega -uhkust. Mõne jaoks võib olla see kurb.

(Tantsupidu jäi kahjuks sulgudesse, kuna seda ma ei näinud ja vaimusilmas ka ei vaadanud. Aga kindlasti väge sealgi).

Pihkude vahel- lauludel olevat sõnad (kogu aeg ja kõigil).

Vat see on uudis. Lauldud nii harrastus- kui ka kolmveerandprofessionaalsetes koorides (ka laululaval), seetõttu omalegi veider, et ei kuule, ei jäta meelde ega oska mõhkugi laulude sõnu (ja ega ei huvita eriti kah). Kes seda nüüd täpselt teab, kas ei kuule sellepärast, et ei viitsi neid kuulata või vastupidi. Seetõttu pole kunagi osanud ka Pruudipärga ega hümni päris hästi kaasa laulda. Samuti ei pea niipalju Dagöst ja teistest sõnumikandjatest kui näiteks võõrkeelsest ilmselgelt rämpssõnalaulust (kui neil sama hea ja terve kõla nagu Saatpalul). Ka Meie Mees ajab iiveldama eelkõige viiside ja esituse, mitte sõnade pärast. Ühesõnaga, laulukaare alla „Mu isamaa on minu arm,“ autoraadiosse Cranberries, ööklubis tundmatu vaibaklopper, ooperiteatrisse Mozart või Weber (Carl Maria ikka, mitte Andrew Lloyd), kirikusse Pärt ja sakraalmuusika sugemed ja folkfestivalile šoti torupill või Oort – kõik väekad ja ilu kandvad, sellepärast, et elus. Sõnad on ikka üks arusaamatu vulin (eestlane ei saa nagunii maoori rahvalaulust aru ja hiinlane ei taba Alliksaare peent sõnakunsti). Inimhääl on lauldes ka niisama ilus (rõhk sõnadel inim- ja lauldes :-)). Väga head sõnad võiksid loomulikult välja kosta, aga neid on vähe. Veljo Tormis ütleb, et vähemalt regilauludes tuleb laulda häälikuid ja sõnu. Aga kuulajale soovitaksin sellegipoolest: kuula ja ära sealjuures liiga palju mõtle! (minu pärast võiks Tõnis Mägi oma „Palve“ ka läti keeles laulda).

Teine Pihk- Pärimusmuusika festival juuli lõpus Viljandis

Elus asi on ilus asi, ütleb vanasõna (vaata nüüd hoolega ka eelmisesse Pihku). Eelmisel aastal avastasin üllatusega, et ka lõõtspillimäng on ülilahe ja elus (milles kippusin ikka kahtlema, hoolimata suguvõsas täitsa olemasolevatest lõõtspillijatest). Noh, Viljandis olid ikkagi bulgaarlased ja baskid, neil lõõtsalugudel takt kolmeks-neljaks jagamise asemel kolme-neljateistkümneks tükeldatud. Teises kohas oli Liisi Koikson- nii absoluutselt-kargelt veatu oma Helletustega nagu mäestikujõgi. Aeg-ajalt tekib küsimus- kas teemandikristall on ikka elus? Sel aastal teda enam kuulama ei läinud :-) Liiga heade asjadega, nagu ka Gruusia mitmehäälse meestelauluga, on üldse nii, et pikapeale (mis on üsna lühike aeg) muutub tüütuks. Saateta meestelaulu kohapealt oli seekordne eelistus mordvalastele, kes lisaks mitmehäälsele-mitmeviisilisele vokaalile ei põlanud vaeva jutustada vahvas eesti keeles oma laulude sisu ümber („...seisame siin laval ümmarguselt....“ või „...kui pime ennast peseb sellesse ojasse, siis ta hakkab vaatama....“).
Teisest seinast oli Frigg- viis Henri Veidenbaumi (muidugi, kui keegi juhtub sellist noort viiulimeest teadma) Soomest-Norrast. Lõbusad viiulid, ainsa erandina esinejate seas ilma lauluta. Parem hea viiul kui isikupäratu laul. Folgil vähemalt.
Aga üks parimaid sel aastal-Taani Phonix paduvihmas. Läbimärjana oli hea kuulata taanlanna kähetahumatut-mahlast alti. Mõni võib-olla oleks öelnud, et trummid ülevõimendatud, aga mind küll ei häirinud. Suur jämehäälne tüdrukupikkune saksofonimoodi pill (bassklarnet) oli kah. Nagu rusikas silmaauku. Igatahes mingil juhul ei tahaks läbimärjana kuulata näiteks Indrek Kaldat laulmas. Sest tema puhul tuleb alati meelde vihmasadu, mis kostab akna kaudu. Aga kardan, et ka Oorti või torupille poleks nii läbiligunenult kuulata viitsinud. Paljud ei kannatanudki vihma ja läksid hoopis suurde telki Untsakaid kuulama. Eks me ikka tee aeg-ajalt valesid otsuseid :-)
Kaunist oli igast servast. Kui Portugali esindajad- vanade sidemete taasloomine Pürenee ja Aafrika vahel- olid värelevate pillihelide (põhiliselt nuppviiul, aga igasugu löödavaid ja flöödimoodi asjandusi oli kah) voog naishääle saatel (ja vastupidi), siis õiged Eesti tudengimehed Viljandi Kultuuriakadeemiast Nikns Suns põrutasid räige raua ja regilaulu kokku, nii mis mürises. Miks ei võiks ka ööklubides selliseid variante lasta? Oort kah raudsesse rütmi kiigutav, aga uimasem. Vanad kah juba. :-) Kolmas metalne folkband Raud-Ants oli juba natike liiga vastanditesse kalduv, liiga metalline (loe: lärmakas) ja samas liiga algupärandile toetuv. Tõsi küll, nende esinemise ajal ei olnud veel pime ja vihma hakkas kah sadama.
Mis on üldse algupärand ja kui kaugele see ulatub?. Et hingega tehtud töötlused võivad olla paremad, saab veenduda torupillimuusikat kuulates- Re:Toro oma handi-inspiratsiooni ja torupillidega saksofoni-kitarrikastmes oli vahva ja elus. Kas me tahaksime ikka nii väga seda handi algallikat kuulata, kust inspiratsioon pärit?

Eks igavamapoolsed asjad jäid kah silma. Marko Matvere süldimuusika (tõsi küll, kvaliteetne) jäi vahele. Palju lootsin iirlastelt, neid on folgil alati olnud (või iiri muusika viljelejaid). Seekord läbinaiselik (kuus tüdrukut), aga tegelikult nagu iiri muusika ikka, see igapäevane. Irish Pub vabas õhus- õlle ja päikesega. Hea pikutada ja juttu ajada. Niisama voogajaid oli veel, meeldiv oli kuulata, aga meelde eriti ei jäänud, hoolimata professionalsusest ja pühendumusest. Näiteks mees-nagu-orkester laulik Hispaaniast või muude pillide seas rütmipillina lihtsat jalamatsu kasutavad Kanada prantslased. Suuresti peaesinejaks reklaamitud ungarlased oma mustlas-, balkani- ja muu pärimusmuusika seguga tänapäevases kuues olid natike liiga kirevad ja kimedad. Ei ajanud hüppama, vaid haigutama.
Rahvast oli võrreldes selle esimese Peoga vähem ja ruumi ning aega rohkem. Ka kõik head asjad ei jäänud meelde (neid oli ikka üsna palju) ning egas kõike kuulda kah jõudnud.

Veel üks esimese Peoga siduv märksõna on Veljo Tormis- võimas, ajalooline ja natike ülehaibitud, nagu Jaan Kross proosas. Tema neliteist punkti regilaulu kohta sisaldab väidet: „Regilaul on rituaalne toiming, mitte kommunikatsioonivahend.“ Mis asi see rituaalne toiming siis on? Ikka on kommunikatsioonivahend kah. Kellelegi omavaheline, kellelegi arusaamatute võngete ja tungidega, kellelegi miski muu side. Paljud seal Viljandis suutsid need kaks asja igatahes ilusasti kokku sõlmida. Inimene otsib sõna. Seda ei pruugi olla.
Ma olen muideks kunagi koorilaulnud Tormise kantaati „Lenini sõnad,“ mis algas fraasiga: „Mis on Nõukogude võim?“ Vaata, mis aeg teeb, kas pole? Aga voogas seegi laul tookord võimsalt ja lauljad olid rõõmsad, ei saa salata.

Veel pihkude vahel. Üks väike seik eelmisest aastast, kah Viljandi Folgilt

Üks lahe keskustelu, mis toimus minu selja taga, kontserdi ajal (osalejad nii umbes kuue-seitsme-kaheksateistaastane folgifännist plika ja ilmselt tema mingi juhututtav kutt, lihtsalt sattunud kontserditel kõrvuti ja teinud juttu)
Tüdruk: "Vaata kui erinev on siinne seltskond, need, kes seal lava ees tantsivad, sellest, kes muidu igasugu kontserditel lava ees näppu viskavad...."
Kutt: (mingi viisakas ebaselge ümin)
Tüdruk: "No vaata.....vaata.....Kusjuures, näed, et siin on hoopis teine õhkkond....(ja vatras hingestatult ja veenvalt veel midagi vaimust jne nagu selliste juttude puhul ikka kombeks)
Kutt: (taas paar tähtsusetut, viisakalt korrektset fraasi, väike kahtlus hääles)
Tüdruk: "Kusjuures, näed, et siin pole ainsatki ILUSAT inimest.....kõik on koledad...."
Itsitasin vaikselt mõttes, ei pidanud vastu ja kiikasin muuseas ka seljataha. Tüdruk oli nagu tõeline standardettekujutuses rahvamuusika fänn: tõsine, hallis koledas :-) ürbis ja seelikus, murumütsiga (seda kas ta ilus oli, ei saanud kahjuks põhjalikult uurida, poleks viisakas olnud, aga võis olla küll, koleda tüdrukuga ei hakka ju alla kahekümne vanune kutt lihtsalt huvist niisama juttu puhuma), poiss nagu tavaliselt poiss ikka. Mis on üldse ilus?

Vot nõnda...... Imestasin hiljemgi, et kust kuradi kohast on võetud, et kõik mis on kuidagi suuremate ja maistest asjadest kõrgemate väärtustega, peavad olema esteeiliselt koledad. Või kerge harda oreooliga kaetud. Igatahes üsna lahe lugu ja siiamaani ajab muhelema.

Kolmas Pihk- Saksa väikelinna noorte segakoor Tookula (augusti alguses Rakveres).

Kolmas elamus- kõige lühem, aga kõige ilusam. Ja kõige väekam. Mindeni väikelinna kirikukoori kontsert. Õigemini- ühe nendest kooridest (seal lauldakse väikelastekooridest kuni täiskasvanuni välja)
Pagan, siin ma ei saa teisiti kui alustada väljavõttega nende koori kontseptist.

Esimestes astmetes (1.-2.klassis) toimub kuuldava maailma mänguline tundmaõppimine ja laulude, muinaslugude ja rütmidega tutvumine, soovitused esimese instrumendi õppimiseks.
Vanemate laste puhul:
Loomuliku lauluhääle arengu kontroll
..............
Muusikaõpetuse algtõdede omandamine
Rahvalaulude laulmine, vaimuliku ja ilmaliku kooriliteratuuriga tutvumine
Osavõtt jumalateenistusest
Moodsate elementide kaasamine (jazz, spirituaal, popp)
................
Muusikalist elamust (nende kontserti kuulates) ennast on muidugi raske seletada. Eriti kui on vaja silmi pungitada või kätega näidata. Kõik ju nagu noortekooril ikka. Veelmittekiledad naishääled ja jubahäältmurdnud meeshääled. Keskmine vanus nii kaheksateistkümne ringis. Kõik lapsest saadik koorides laulnud. Aga mingi ülivõrdeline komponent jäi taha kummitama. Võib-olla sellest, kuidas „äärmised“ hääled (sopran ja bass) ei lämmata keskmisi. Võib-olla sellest, kuidas alt võib kõlada mittekimedalt (kui üldse välja kostab) ja meeshääled ei jagunegi "ühe tenori kohta kaheksa bassi"? Või sellest, et ei vaimulik ega ilmalik laul pea kumbki olema „asi iseeneses?“ Või sellest (vat seda ma kogesin küll esimest korda elus), et solistid võivad laulda ka koorile taustaks mitte tingimata vastupidi? Ka see oli vahva, et polnud eraldi pillisaatjaid, vaid need tulid koori ridadest. Ja kui ühe loo puhul oli klaverisaatjaks dirigent ise, siis astus ka tema kohale kooritüdruk. Lavalegi ei tuldud niisama kolina või paraadmarsiga, vaid laulu saatel ning „Siyahamba“ sobis selleks ideaalselt.
Kogu repertuaari siia pole mõtet üles kirjutada. Keda huvitab, leiab isegi. Kohta oli interatsionaalsel folklooril (Ungari, Iisraeli, maoori, Rootsi, loomulikult Saksa), gospelmuusikal ja spirituaalidel, Saksa vaimulikel lauludel, Brahmsil, BeeGeesil ja Lennon/McCartneyl.
Äkki ongi kogu lugu hoopis selles, et (loe nüüd uuesti eelmiseid Pihke) ükskõik kui ülev asi ka ei ole, võib see olla ikka meelelahutus kah. Peabki olema. Kommunikatsioon (midaiganes see ka ei tähendaks).
Sarnaseid koore esinemas ju ennegi nähtud-kuuldud. Nii profitasemel, kui ka rohkem „muusika on tõesti kõigi jaoks“- põhimõttega. Üsna sarnast kontseptsioonigi kuuldud. Aga tihti repertuaar ikka üsna surnud. Ja lauljadki surnud. Noor surnud inimene igava (loe:eale mittesobiva) repertuaariga on kurb pilt. Ilul ei pea alati olema hall hame ja harras vaade.
Iga koor on omanäoline, see on selge. Igal koorijuhil omad eelistused, kah selge. Ilu on vaataja silmades, eriti selge. Kui laps laulab, on hea, see on kõige selgem. Aga veel on midagi, mis teeb koorist sellise Tookula (sõna ise ei tähenda midagi ja on, nagu mina aru sain, kooriasutajate poolt välja mõeldud).
Koorijuhid (eriti need, kes juhatavad laulvaid lapsi)- ....eee.......äkki peaks aeg-ajalt natike ka oma repertuaari üle vaatama? Just uute mõtete pärast? Surnuid maha matma. Omanäolisus on suurepärane, aga vahest on ta nii kuradi ühenäoline. Meri on hülgehall ikka natike liiga kaua. Tookula voogas igatahes pastellvärviliselt.

Minu vähese väljendusrikkuse tõttu jääb kogu värk siin kirjas kahvatuks. Seda avaram oli ta saalis.

Kuidas aru saada, kas looja ja looming on ikka väekad või on raudrüü koos ilusate riietega lihtsalt teiste poolt selga aidatud? Elus või surnud- kuidas vahet teha?

Muusikaüritustel tunneb selle vahe alati ära.

Kui seda kõike juhtus lugema keegi muusikaga süviti tegelevatest inimestest, siis vabandan oma meelevaldsete arvamuste (või suisa võhiklikkuse) ja tema enda võimalike väärititõlgenduse eest.

Kas ikka täita lastega?

KAS IKKA TÄITA LASTEGA?

Keskkonnaprobleemid on tüdimuseni äraleierdatud ja samas nii aktuaalsed. Nendega kursis olemine on salongitrend, nagu kunagi filosoofia või poliitika. See on nagu jalgpalli vaatamine või Egiptuses puhkamas käimine. Keskkonnateadlik inimene sõidab ainult alla-kaheliitrise mootoriga autoga (neid võib tal loomulikult olla mitu), sööb haigeks jäädes ainult looduslikke tablette (on kohe sihuke puu, mille otsas nad kasvavad), valab kasutatud õli ainult kobraste tammidele, mitte mingil juhul luigetiiki. Mõned eriti usinad võivad keeles-kirjas küll osooni ja süsihappegaasi olemused lõdvalt segi ajada, olgugi et kool justkui seljataga. Igatahes siia mingeid linke ja muud sarnast ei tule. Neid on niigi igas enesest lugupidavas keskkonnablogis ja -foorumis nagu putru, mida kõik siis õhinal, suurisilmi ja kerge murega sisse ahmavad. Vahel tekib isegi küsimus, et huvitav, kas inimesed muud ei teegi. Ilmselt on paljudel vähe lapsi, väike unevajadus ja hea töökoht :-) Jorutame meie siis kah lihtsalt niisama, mis muidugi enamuses põhineb linkidest, raamatutest ja loengutest sisse ahmitud asjadel :-) Aga alati ju loodad, et äkki natuke enda mõistusel kah.

Mingist asjast rääkimiseks peaks ta esiteks olema kuidagi piiritletud. Keskkonamuutustega eelkõige seotud kliima. Kliimamuutusi võivad põhjustada sada asja, inimtegevus loomulikult kah, aga kindlasti mitte esimesena. Lihtsalt inimene võib asja kiirendada või aeglustada (noh, et me ei lämbu ära mitte saja viiekümne, vaid neljasaja kaheksakümne aasta pärast). Nali naljaks, kliimast niipalju, et väga keeruline on siin seda piiritleda, kuna hõlmab suurel hulgal erinevaid protsesse, mis kulgevad erinevate kiirustega ja nende perioodid on inimeksistentsi mõttes teinekord liiga pikad. Kui nelisada tuhat aastat pole tseeookahe kontsentratsioon nii kõrge olnud kui praegu, kas saab siis ikka öelda, et mitte kunagi varem? Kas läheneme jääajale või soojeneme? Muidugi tuleb kunagi jääaeg, ükskõik kuidas me ka praegu ei ülekuumeneks. Kas jahtumine ja Päikese kustumine tuleb? Eks ikka. Meie tänane tegevus ei mõjuta seda kuidagi. Globaalsed kliimamuutused jäävad ALATI tulevikku, ka meie laste ja lastelaste jaoks. Teisest küljest oleme ise ALATI juba toimiva muutuse sees. Ei tule ilmselt sellist aega, kus kliima vaatlejatele oleks kardinaalselt erinev kui neile eelnenud põlvkonna vaatlejaile. Praegu on kõige hirmutavam just see, et KEEGI EI TEA, kui KIIRESTI midagi veel muutuda VÕIB. Ega probleemiks polegi ju mingi asja liigne kontsentratsioon, vaid ootamatu tasakaalu kaotus, kusjuures keegi ei oska ennustada, millises punktis see toimuda võib, milline on järgmine enam-vähem stabiilne tasakaaluolukord ja kui kaua sinna jõudmine aega võtab. Esimeses lähenduses on muutused lisaks veel ebaühtlased ja erinevates piirkondades lausa vastandlikud. Mis ühes piirkonnas on jahtumine, on teises kuumenemine. Kuigi kusagil maailmas metsa kogu aeg juurde kasvab, ei takista see mõne varasemalt metsarohke piirkonna kõrbeks muutumist. Mõni asi ei pruugigi muuta Suurt Loodust kuigivõrd, lihtsalt inimkond viskab vedru välja. Eks meid huvitabki ju eelkõige see. Tihti liigagi inimesekeskselt. Kas osoonikihi hõrenemine on hullem selle pärast, et inimesel kasvab nahavähi oht või sellepärast, et UV-kiirgus pääseb planktonit hävitama? Esimesel juhul sureb rohkem inimesi nahavähki, teisel juhul võib tekkida fataalne pöördumatu protsess, kuna plankton on üsna toiduahela alguses. Lõpuks jõuab ikka inimeseni. Igatahes on ka pöördumatu inimkonna hukk mitu inimpõlve pikk. Golfi hoovus ei katke päevadega. Kõrb ei teki kuudega. Kui täna sulab viimane liustik või langeb aastane keskmine temperatuur alla elukskõlbuliku piiri (eee...küsimus kujutletavaile kaaslaseile, palju ta praegu on?), siis on see juba aastakümneid (sadu?tuhandeid?) kestnud protsessi lõpp. See eelpoolmainitud tasakaalukaotuski võtab aega kindlasti üle inimpõlve. Erandkorras võib muidugi juhtuda, et Maad tabab meteoriit, toimuvad eriti suured vulkaanipursked või päästame valla ulatusliku tuumasõja. Siis on muidugi must maa või Želazny „Needuste alle.“ Aga loodetavasti ehk mitte. Vaadake oma laste tegevusi, küll nemad saavad maailmaga edaspidi hästi hakkama, pole kahtlustki.

Seoseid on palju, nende koos vaatlemine käib ilma eriettevalmistuseta inimesele selgelt üle jõu. Teeme aga õhu puhtamaks ja soojenemine selle tagajärjel hoopis suureneb. Osoonikihi taastumisel sama lugu. Niipalju siis globaalsest kliimamuutusest. Muideks, üks vana hea raamat: Öpiku „Meie kosmiline saatus.“ Soovitus keskkonnateemaliste blogide-foorumite pidajatele- kui murelik nägu peeglis häirima hakkab, lugege seda raamatut kah. Huvitav, miks keegi ei muretse selle pärast, et vananeme iga päevaga pöördumatult, eriti lastetud?

Ühesõnaga, kliimaga peaksime tegelema niipalju kui meie võimuses. Päikese, taevakehade, pöörleva maavurri ja kosmiliste kiirtega me mingil juhul sõdida ei jõua. Populistlik ja manipuleeriv on Looduse Vääramatut Jõudu oskuslikult publitsistikas inimtegevuse tagajärgedega segada. Kes arvab siinkohal, et ma kaitsen loodusega ohjeldamatut ümberkäimist, lugege eelmist osa uuesti tähelepanelikumalt, aga veel parem, võtke hoopis mõni muu netileht.

Nii et eristame siis kuidagi asja, mis ikka meid kah puudutab. Lagastamise. Mida inimene teeb mõnuga. Huvi tekitamiseks- kas keegi on näinud, kuidas utiliseeritakse näiteks elavhõbelampe? Aga kuidas töödeldakse tapamajades reovett? Kuidas ja millest valmistatakse tuulegeneraatoreid või valmistatakse ette tuumakütust? See on liiga keeruline, korralikule intelligentsele kodanikule piisab paarist kõige kõlavamast sõnast- soojenemine ja kasvuhoonegaasid. Mis jälle igasugu blogiheietustes ja tabelites miskipärast taandatud pelgalt süsihappegaasile. Ja ega ka selles pole ühte meelt, isegi Euroopa Liidu sees mitte- kusagil on seisukohad, et selle kasvule on vähemalt meie maailmajaos piir saadud, kusagil jälle, et täpselt vastupidi. Andmed on kohati nagu rikkis telefon- üks eriti segane mõiste on juurdekasv- sinna alla on läinud teinekord nii absoluutväärtus kui ka suhteline juurdekasv. Metaanist räägitakse vähe.

Huvitav, miks räägitakse palju kasvuhoonegaasidest, energeetikast ja nafta lõppemisest, aga vähem näljast ja veepuudusest? Järeldus on üsna kurb. Sest energia- (nafta-, kivisöe- jne jne) kriis lööb rohkem nn tsiviliseeritud ühiskonda. Meid, kel mingitel arusaamatutel põhjustel on õnnestunud endid siia arvutite taha, läänemaailma sokutada. Veekriis on (praegu) rohkem muu maailma mure. Euroopa riikides ei ole üldjuhul nii teravat veepuudust. Ameerika saab oma pudelijoogivee igast poosist kätte ka Arizonas ja Nevadas. Hiinas aga, rääkimata arengumaadest, on veega varsti jama. See tundub olevat nende endi probleem. Alles siis, kui nad meie eest naftaväljad tühjaks tõmbavad, terase kokku kraabivad ja taeva tahma täis lasevad, tõstame kisa. Ja veekanistreid saame siis paar aastat neile humanitaarabi korras müüa. Tulevik on see, et muu maailm peab võtma vastu umbes 150 miljonit (aga äkki ka mõnedkümned miljonid rohkem) hiina ja muu ida keskkonnapõgenikku, sest nende elukoht on lõplikult majanduskasvule-võidujooksule ohvriks toodud (loe: elamiskõlbmatuks muudetud). Kõik suured rahvasteränded on olnud suunaga idast läände. Seegi on paratamatu loodusseadus. Aga see on juba teine teema.

Piiritleme veel natuke (saab küll vähe laialivalguv)- tuuleenergiast kah (jällegi, ei hakka siin igasugu poolt-vastu linke küll tooma, neid terve taevaalune täis). Tõmbame veelgi kitsama piiri- meie Eesti. Üks rohelistele esitatud vastuseta küsimusi: kui Hiiumaa-tagune tuulikuid täis panna, kui palju me saaksime sulgeda põlevkivikaevandusi või –jaamu? (Väike vihje: endastmõistetav vastus on teinekord selgelt vale vastus). Tuuleenergia on KATKENDLIK. Jälle vaieldakse, et kui katkendlik. Üks ütleb, et sada päeva aastas tuulik seisab, teine vastu, et no üle seitsmekümne küll mitte. Energiaga varustatuse koha pealt pole sel vahet. Piisab, kui nädalake tuult pole või on keset talve tormiperiood (siis kah tuulik seisab). Arsti ei lohuta, et ta saab operatsioone sooritada esmaspäeva hommikul natuke, aga see-eest kolmapäeval tervelt pool päeva. Aga võib-olla ka juba teisipäeva õhtul, kuid ainult kaks tundi jne. Tuulegeneraatorite tootmiseks vajatakse kõrgtehnoloogilisi materjale (uurige ühe tuuliku maksumust) ja stabiliseerimisseadmeid. Tuulikute eluiga on mitte üle viieteistkümne (kusjuures ma natike kahtlen, et kohati veel vähem) aasta, siis tuleb tõsta sinna betoonmasti otsa uus jurakas. Selle tootmiseks vajatakse tehaseid, reostatud jõgesid ja tahmas taevast. Hetkel maailmas toodetavast elektrienergiast langeb tuuleenergiale veel vähe. Kui see aga jõudsalt kasvab (mida ta praegu ka loomulikult teeb), tähendab see, et neid tehaseid saab palju-palju rohkem. Ainult et see ei toimu meil siin, vaid kusagil mujal, seetõttu on ka suur hurraa, et tuulegeneraator ei saasta ega nõua raha. Saastab, ja kuidas veel, ainult kusagil väheväärtuslike aborigeenide juures. Kusjuures- palju me vanu fossiilkütuse jaamu siis sulgeda saame? Mitte eriti, sest tuuleenergia puhul on vajalikud ka traditsioonilised jaamad, mis süsteemi käigus hoiavad. Pole siis silmakirjalik või?

Tuuleenergia kasuks räägib AINULT tasuta energiallikas, (nii kehvakvaliteediline energiallikas peabki tasuta olema :-)). Tuulikute vähene hooldusvajadus (kusjuures Strandberg tundub üllatuslikult seda mitte teadvat, ta ei räägiks muidu, et kaevanduste-põlevkivijaamde sulgemisel töötuks jäävad inimesed leiaksid tööd tuuleparkide hooldamisel) võib olla siin hoopis probleemiks- muude elektrijaamade (no kaevandused samuti siis jne) sulgemisel suureneb töötute arv järsult. Ida-Viru saab olema getomaakond. 90-ndate algusaastatel selline asi juba oli, aga siis läksid paljud tööta jäänud idavirulased Venemaale tagasi. Nendest, kes alles jäid, virelevad paljud seal siiani. Põhjamaades (näiteks Norras) sõidab mingis maakolkas mees põllul uue traktoriga ja künnab, riik maksab talle selle eest peale, et mitte toota töötuid ja asotsiaale. Kas meie oma sotsiaal- ja hariduspoliitikaga suudaksime nii tuulele kui ka inimestele jaksu juurde puhuda?

Kurat, see Taani 20%-tuuleenergia näide on ikka lauspopulism. Hea küll, ma saan aru, et teadlased pole blogides eriti populaarsed, eriti kui postmodernses neti-maailmas on teatud määral pikantne olla teaduslike meetodite alavääristaja, aga ikkagi. Ja see, kuidas meie kaasmaalased on igaüks valmis, vastavalt vajadusele, oma mätta otsast teise põlevkivisse pissima või tuulikusse kive loopima, on kah hämmastav.

Merekaablit mööda, mis meilt Soome läheb, paneb Põhjamaade poole mühinal minema elekter, mis meil toodetud. Ka seal kasutatakse seda, mis on odavam ja soovitavalt toodetud mujal (saastada tuleb nii ehk nii, parem siis mujal). Muideks, kadudeks (haihtub soojusena õhku kaabli otstes olevates konverteralajaamades) selles kaablis läheb selline hulk energiat, mis võimaldaks (kui kaabel toimib täisvõimsusel) toita kolm Rakvere Lihakombinaadi suurust ettevõtet.

Ega soojus- ja elektrikadudest saa ühegi variandi puhul loomulikult kuidagi mööda. Tuuleparki ega põlevkivijaama keset Tallinnat ei ehita, rääkimata tuumajaamast, kuigi kadude vähendamiseks (eralduva soojuse ärakasutamiseks) oleks see parim koht. Elektriga (aga ka soojusega) on loll lugu, seda eriti lattu ei valmista. Paljud kombijaamad (need nn eriti efektiivsed, kus toodetakse elektrit ja soojust koos) seisavad just selle pärast, et soojust pole ju suvel kuhugi ladustada. Lase vastu taevast või pane jaam seisma kui väheefektiivne. Meil toodetud tuuleenergia salvestamise kohta käis Strandbergi üsna utoopiline lause „akumuleerime Rootsis tammide taga.“ Asi pole isegi paari-kolme (ühe maksumus umbes paar miljardit krooni) merekaabli ehitamise vajaduses (neid tuleb nagunii teha ühinemaks strateegilise töökindluse pärast Euroopa süsteemidega), vaid selles, et Rootsis lihtsalt niipalju hüdroakumulatsioonijaamu pole, neid tuleks ehitada. Ja elektrienergia salvestamise õiguse pärast hakkaksime siis Taaniga, kus tuuleenergia osakaal juba praegu väga kõrge, kaklema.

Rootsi, hoolimata oma kõlavatest keskkonnaloosungitest (aastaks ??? taastuvenergiale) ja vanade tuumablokkide sulgemisest, plaanib üldse hoopis uute tuumajaamade rajamist. Taani saab tuult ja maavärisemist (nali, nali) elektri tootmiseks doteerida ainult tänu sellele, et saastamine (elektritootmine) tehakse mujal riikides. Õige valik on see, kui valikut pole, nagu arvasid XVI sajandi samuraid. Nojah. Huvitav, miks inimesed seda tuumajaama nii väga kardavad? Kas sellepärast, et maailm on hulle täis, kes tahaksid seda õhku lasta? Oleme paranoidsed paranoidsete inimeste vastu? Jäätmed? Tuulikud jäävad ehitamata? Või mis?

Mõtiskluseks veel üks väljavõte kusagilt netiruumist- „See, et meil on toimunud reaalne õnnetus ühe jaamaga (Tšernobõl, mis paljuski oli tingitud väärkasutusest) ei ole võrreldav nende miljonitega, kes endalegi teadmata põhjusel on haigestunud vähki lihtsalt sellepärast, et nad elasid liiga lähedal tuhamägedele.“

Ma olin tükk aega kindel, et pole oma Eesti tuumajaamast paremat varianti. Nüüd enam mitte nii väga. Esiteks, kuhu oleks see kõige parem ehitada? Vastus oli juba eespool: keset Tallinna linna loomulikult (äärmisel juhul kõlbaks ehk ka Tartu või Pärnu), et saaks kasutada võimalikult palju tekkivat soojust. Kusagil Võrtsjärve ääres hakkaksime ju jälle jõe- või järvevett soojendama nagu praegu Narvas. Kuid see suurlinna-keskele variant ei tuleks vist kõne alla isegi kõige radikaalsemate tuumajaama pooldajate hulgas. Teine asi- kes seal tuumajaamas töötama hakkaksid? Hetkel poleks küll Eestis kusagilt niisama võtta tuhatkonda kõrgetasemelist, ja mis peaasi, hästi motiveeritud ning kõrge töödistsipliiniga spetsialisti. Kui ei usu, minge käige Narva jaamades või kaevandustes ja vaadake, kuidas seal töötegemine käib (see ei ole mingil juhul süüdistus ega ainult Eesti probleem, mujal maailmas on suuresti samamoodi). Leedus oleks küll. Nii et ega see Ignalina-variant nüüd lauslollus kah pole, arvaku Raukas või Nõlvak mida tahavad. Eriti kui leedukad ise nõus on. Tuumajaamade hädaks ongi rohkem see kütuse ettevalmistamine ja transport (jälle- lagastame ühes kohas, tarbime odavalt teises) kui jaama enda ohtlikkus, toodetud energia hind või saasteprobleemid.Hetkel on üldse maailmas mõtteviis „näitame suunda vasakule, pöörame ise paremale,“ mis tähendab, et vähendades ökoloogilist jalajälge Rootsis, peame kasvatama seda näiteks Eestis. Euroopa jalajälge saab vähendada Ameerika või Hiina arvelt jne jne.

Üks suur jama veel- Eesti ülikoolides varsti enam energeetikat ei õpetata. Sellepärast, et keegi ei taha seda õppida. Pehmed alad ju ilusamad, nagu human being-ile kohane. Isegi olemasolevad teadlased valivad vanaduspõlveks maardlates sonkimise asemel mõne ilusamakõlalise (näiteks uraani lõhustamine eetilisest vaatepunktist või siis taastuvenergia materiaalse baasi juhtimine mittetäieliku info tingimustes :-)) uurimistöö. Esseed on alati lihtsam kirjutada kui teadustööd. Nii esseede kui ka teaduse kirjutajaile (ma ei tea küll, kas seda tunnistada tahetakse). Visionääre peab muidugi alati olema. Aga mitte selleks, et kõik neid alati järgima peaksid. Mida rumalam on rahvas, seda väljapaistvamad on üksikud visionäärid. Kasu asemel võib see kahju tuua.

Ega ma mingi tuulikute ja muu alternatiivi vastane ole. Ei loobi kividega. Neid tuleks loomulikult ehitada, laiud saab täis panna (hüvasti, linnud, kormorani mune pole vaja seal enam õlitada). Suur tulevik on tuulel lokaalsete majapidamiste või kogukondade varustamiseks, eeskätt aktiivenergiaga (maakeeli tähendab see tarbijaid, kus puudub elektroonika ja pöörlevad mootorid; kõige tüüpilisem aktiivtarbija on elektriradiaator, boiler või elektripliit). Eesti (siia võib kirjutada ükskõik mis riigi) probleemi ainuüksi alternatiivkütused aga ei lahenda. Igasugune elektri ja soojuse tootmise (muideks, miks ainult, eelmises Eesti vabariigis olid minu teada jõgedel ka vesiveskid, miks sellest ei räägita?) mitmekesistamine on suurepärane, nii jäätmete vähendamise kui ka strateegilise töökindluse koha pealt, aga mitte ilma hädadeta. See, et laidudel ja Hiiumaa taga puuduvad ülekandeliinid, pole üldse suur häda, neid saab loomulikult ehitada (sama kehtiks ka tuuma- võimisiganes jaama ehitamisel inimtühja paika).

(Ei räägi siin üldse elektrienergia hinnast. See on hetkel Eestis niigi liiga madal, mis ei võimalda investeerida võrkudesse peale Põhivõrgu (110kV ja üle selle). Nii et tuul, tuum või paekivist sealiha tegemine, elektri hind tõuseb igal juhul, kui mitte lähiaastatel, siis seda järsumalt ükskord tulevikus. Seejärel ka kõikide muude kütuste (ka küttepuude). Seejärel transpordi. Siis tarbekaupade jne jne. Ega seda eriti vist prognoosida ei oska. Jälle soovitus: püüdke pääseda Jaotusvõrgu alajaamadesse mõnes Eesti linnas, siis näete, miks on kõrgem hind vajalik. Üleüldse, kui jutt on ellujäämisest, ega siis hind võib-olla nii oluline ei olegi. Jätame mõne riidehilbu või tsikli ostmata. Pagan, siis surevad jälle neid tootvad inimesed nälga. Nokk kinni, saba lahti.)

Ühtegi ideaalset lahendust kahjuks Eestis pole. Ei energeetika ega keskkonna elamiskõlbulikuna säilitamise küsimuses. Ammugi siis maailmas. Tõepoolest, iga asi saab ükskord otsa. Uraan, nafta, põlevkivi. Tuleb loota- eeskätt uusi lahendusi termotuuma- või misiganes valdkondades. Kõik need ju suure naftajoomise-söesöömise käigus alles lapsekingades. Tuleb vähendada edevust ja laustarbimist. Ja jälle jõuame tagasi – miskipärast, nagu inimestel ikka, mõjuvad selle teadvustamiseks kõige paremini kergelt üledramatiseeritud ja –pingutatud arengumudelite esitlused, filmid ja tabelid (et mitte öelda: väikesed hüsteerilised võltsingud). Al Gore on särav-roosa sõnumitooja (filmi „Ebamugav tõde“ peale on paljud inimesed maailmas silda visanud), teadlased on igavad ja küünilised. Kas tõde peab olema siis ilus ja roosa, piisavalt lihtne (et igaüks aru saaks), pisarate ja pateetikaga üle valatud? Kusagil oli kirjutatud- selleks, et ameeriklastele paremini peale läheks. WTF? Manipulatsioon lagastamise vastu. Ameeriklased saaksid äkki isegi hakkama, ega nad lollimad pole kui rootslane või tai. Hoopis Hiina on tulemas. Tema taga enamus kogu maailmast, keda me oleme siin kahel pool Atlandit kahe silma vahele jätnud. Argumendiks: kui teie olete oma hüved kätte saanud ja sellega maailma ära rikkunud, siis miks meie ei või? Meil oli aega oodata mitusada aastat, aitab, nüüd on meie kord. Me TAHAME omi metsi maha raiuda ja tööstust tossama panna. Võimas argument, kas pole? Kes viimasena naerab, on kindlasti hiinlane, ütleb vanasõna. Viimased sajandid on neil tõesti hobuse kannatus olnud.

Kogu aeg ikka meie ja nemad. Loll on nii kirjutada. Jaak Aaviksoo ütles mõni aasta tagasi Eesti Ekspressis: maailm on jagunenud võitjateks ja kaotajateks. Ühed on heal, teised halval järjel. Eesti olevat valinud võitja poole. Nojah. Õnneks või kahjuks? Jällegi on vastus kauges tulevikus. Igal juhul siit üks muinasjutu tõetera: Ise tegi.

Ja nüüd veel kaks asja- üks kõige keerulisem ja teine kõige hullem. Esimene, kõige keerulisem- kuidas selgeks teha (näiteks järeltulijatele), et keskkonnateemadel netis ringi tuhnimine ei tee mingist hetkest alates enam targemaks, vaid aina lollimaks? Ja kus ta teab, millal see õige hetk on? Ja kui ta sellest ka aru saab, kuidas ta teab, millal uuesti netti tagasi võiks minna? :-) Või piisab tõesti ainult fotodest, klippidest ja uudisenuppudest, kus kujutatakse rahhiidihaigeid lapsi, põlevaid metsi või naftast tilkuvaid linde?

Lõpuks siis see kõige hullem kah- meie edasiseks eksistentsiks PEAB vähenema inimeste arv. Kahjuks just arenenud ühiskondades. Seal, KELLE JAOKS lagastatakse, kuhu ka Eesti suure sammuga pürgimas. Hetkel see mind veel ei kurvasta. Äkki on vabatahtlikuid? Muidu lahendab Suur Loodus selle probleemi paarisaja (paarikümne? paari miljoni? paari tuhande?) aastaga ise. Hongkong, Los Angeles jm merelinnad, Idoneesia, samuti tihedad jõeäärsed piirkonnad pühitakse lihtsalt maapealt. Brasiilia asemele tuleb kõrb (vaadake Google Earthi, seal näha, kuidas Lõuna-Ameerika vihmametsad ruudukesteks raiutud), kolmandik inimkonnast (neljandik? kaheksandik? pool?) surevad lihtsalt nälga või epideemiatesse. Loodusvarad saavad otsa ja saastet ju kah siis enam pole. Pool sajandit agooniat ja rahu pikaks ajaks jälle majas.

Ega kõik maailma inimesed saa kolida Viljandi lähedale oma maalapikesele ahjukütte ja isikliku kaevuga majja, tuulegeneraator (Hiinas valmistatud, saastekulud sinna) õue peal, et oleksid täidetud kõik vajalikud tingimused: eemal sõjakolletest, suurõnnetusohuga ettevõtetest ja orkaanide piirkonnast, piisavalt vett maapõues, kartuli- ja viljapõld, paar lehma (maailmas on lihatoidulisi inimesi ikka päris palju), rannikust kaugemal (hiidlainete ja merepinna tõusu pärast). Need, kes PEAKSID sinna kolima, vietnamlane ja afgaan näiteks, ei jaksakski sellist maatükki osta.

Kui tahame inimtegevuse osa Looduse muutmises muuta, äkki siis ikka iga kolmas eurooplane-ameeriklane- samm ette? Maksame oma võla arengumaadele ära. Või ehk on siiski imepisike võimalus- ÄRA TARBI üle oma vaimu ja füüsise, alates kõige väiksematest asjadest? Siingi tuleb eristada võltsmüüte (Kivirähu moodi Ülgaseid ja Johanneseid, kui kellelgi meeles on :-)) Ühest võltsmüüdist säästmise vallas kirjutab Tiit Kändler tänases (so 04.07.07) Päevalehes, säästupirnidest, lugege kindlasti. Tahtsin seda teemat ise ka üles võtta, eriti seda spektriosa, aga seal artiklis on kõik lühemalt ja palju paremini kirjas

Igatahes üks on kindel- rõõmusta tänase üle ja veelkord-usu, sinu lapsed saavad hästi hakkama.

Järgmisel korral äkki hoopis heast ja halvast manipuleerimisest? Eks vaata. Aga suvel arvuti taha küll istuda ei viitsi........

Konstantinimarjad vaheroaks

Maasikad vahepalaks juba olid. Nüüd siis natuke teistsugused marjad. Selline lugu ammu-ammusest Pikrist tuli meelde.

Konstantin läks metsa marjule. Jõudis sügavasse padrikusse, kus kasvasid imeilusad punased marjad. Umbes nagu pohlad, aga suuremad. Ei tea, kas ka söödavad? Nägi äkki eemal puude vahel kepiga vanamutikest, sellist nagu nõiamoorid ikka muinasjuttudes on.

„Vanaema,“ küsis Konstantin, „kas need marjad on söödavad?“

„Oh ei,“ vastas vanamoor, „need on aleksandrimarjad. Väga mürgised- kui sööd, sured kohe.“

Veidi eemal nägi Konstantin imelikku suurt seent.

„Aga see seen siin? Kas see on söödav?“

„Ära proovigi,“ oli nõid kindel, „see ju gertrudiseen. Kah väga mürgised. Kes sööb, on kohe surmalaps.“

Konstantin oli juba üsna tüdinenud. Lõpuks märkas ta veel tundmatuid marju- läikivsiniseid ja kobarates.

„Vanaema, aga mis sa nende marjade kohta ütled?“

Eit tuleb lähemale, takseerib marju igast küljest, toksab kepiga ja lausub siis:

„Vat nende kohta ei oska ma küll midagi halba kosta. Korja aga julgesti.“

Alles järgmisel kevadel ristis vanaeit need marjad konstantinimarjadeks.

Rahvuslikud ussisõnad

Rahvuslusega on nadid asjad. Suure üldistumise taustal kõlavad igasugu rahvushüüded ikka üsna haledalt. Aga seda kiledamalt. Kehva asja tõestamiseks haaratakse tavaliselt lipp, püstitatakse ausammas või antakse pasunasse. Normaalsed inimesed jäävad jahmunud näoga pealt vaatama....Sellel teemal on üks parim kokkuvõttev kirjutis- Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu.“ Ma olen küll ennegi Kivirähku hinnanud, aga mitte kui kirjanikku (äärepealt oleks see raamat üldse lugemata jäänud), vaid eelkõige kui kõva naljameest, seepärast oli see raamat sihuke hea üllatusmoment. Räägib valikutest meie elus. Noh, nagu Ain Kalmus, ainult hoopis teistmoodi :-)
No tõesti-võta või jäta- istud oma metsas ja kuulad Ülgase õpetlikku soigu, mis käsib konni lõhki lõigata. Otsustad külla elama minna, nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks, seal ees Johannes- kõigepealt ristimine ja suure tähega Jumal, siis rästikul pea sodiks ja hundil kõht lõhki. Ühel pool hull fanaatik, teisel pool harras pervert, mõlemil siiras murekorts kulmude vahel. Võitled ja oksendad. Lõpuks keerad (kui ellu jääd) Põhja Konna kõrvale magama ja ......sellega on kah eksistents lõppenud. Vot sellised alternatiivid. Neljas variant oli kah, jääda oma koopasse, kuni rohi läbi kasvab.

Ülgased ja Johannesed on vastukäivaid äärmusi esindavad, vaenlased, samas nii sarnased. Ja nagu kombeks on, ei võitle vaenlased põhiliselt mitte omavahel, vaid nendega, kes kummagi absoluutsest tõest ja fanatismist aru ei saa. Vaenlase tegevus on arusaadav ja motiivid selged, aga kahtleja ja skeptik on häiriv ja ärritav. Pajuvõsa pööke lämmatamas. Selliseid on alati rattale tõmmatud, tuleriidale pandud ja ristigi löödud. Üheõnaga, neile vesi peale ja ise edasi, hambad ristis räheldes, mõttekaaslased ja õnnistusejagajad (tõsi küll, teinekord väikese murekortsuga) neile andunult kaasa naeratades. Tegelikult on tuld otsa pandud küll ka johannestele ja nende õdedele, aga neist tehakse alati hiljem märtrid, keda kummardatakse ja meenutatakse. See on nii harras ja sillutab teed uutele johannestele. Keskaja nõidade ja tänapäeva muhemuigamite (kelle ainus häda võis olla see, et olid normaalsed inimesed) tuhk aga puhutakse nelja tuule poole. Lutherit teab pool maailma, Giordano Brunot, Jan Husi või tundmatut Leemetit....ei oskagi siia ju midagi kirjutada, sest ei tea neist eriti midagi J Kes tahab, tustib ja otsib ise. Arvan, et need kaks meest (Husi ja Brunot mõtlen) vaevalt järgmisel ringil end ristida lasevad. Kui üllastes sõdades toimus vabaduse kaitsmine (tihti mõrvade ja marodöörlusega), Issanda haua päästmine (alati mõrvade ja marodöörluega) või maailma fašismist vabastamine (erinevalt eelmistest massimõrvade ja massilise represseerimisega), siis hutud-tutsid nottisid teineteist ju niisama ja Hiinas toimusid XX sajandi esimeses pooles lihtsalt sisemised konfliktid. (muideks, seal sai otsa rohkem inimesi kui kahes Maailmasõjas kokku). Tänapäeval on muidugi tuleriidast ja tulirelvadest humaansemaid võimalusi: ruineerimine, vastuväidete kaunistamine, isolatsioon. Uku Masingut teavad paljud, aga tema kirjutisi loevad vähesed. Iraakidest- Iraanidest ja nende motiividest saame hästi aru (no loe Huntingtoni või Fukuyamat, neil on kõik selge nagu seebivesi), hiinlastest või Aafrika rahvastest mitte mõhkugi (peale selle, et nad näljas on). Loetakse-uuritakse ainult seda, mis on huvitav, kõditab enesehinnangut või loksub samal mõttelainepikkusel. Kusjuures kaks viimast määravad esimese. Kõrgsageduslikul lainepikkusel ikka :-), sest sellel on intensiivsus suurem ja leviala laiem, kui füüsika terminitesse üle kanda.

Rahvuslikkus ilmutas end mõnisada aastat tagasi täpselt samal viisil. Üksteisele vastandudes, samas nii sarnaselt. Riike ja rahvuseid tekkis nagu seeni. Kes hooletu, jäi ilma, nagu laulusalmis. Ilmselt igaveseks. Kõigil oli järsku särav ajalugu, lipp ja hümn. Mõnel ka oma keel. Kellel neid niisama võtta polnud, pidid need kiiresti looma. Eestlased näiteks. Muistsetest lahingutest osavõtnute rivid pikenesid, kangelased kasvasid ja laulud valjenesid. Leiutati hulk uusi sõnu (näiteks sulnis), mis pidid saksa keelest tõlkimisel vanast matsikeelest hoopis kaunimalt kõlama. Tekkisid kimedad rahvuslikud hääletorud, kes kõditasid eneseuhkust. Kõige parema mäluga inimesed on rahvuslased, sest nemad mäletavad ka seda, mida pole kunagi olnud. Meiegi mäletame kreeklase Saaremaal käimist ja keeleilu olümpiamänge (eestlastele sealt ju hõbemedal!). Rahvuste enesemääramisel üleelatud kannatusi kirjeldavatesse arvudesse kirjutatakse lõppu juurde nulle ja selle nimel hukkunute nimekirjadesse uusi tegelasi. Et asi oleks veelgi veenvam, kutsutakse appi ka teadust. Näiteks uuringu esitamine, mis justkui väidaks, et kõik praegused ühe rahva esindajad pärinevad geneetiliselt ainult paarist-kolmest esiemast-isast, kes elasid tuhatkond aastat tagasi. Ja seda esitatakse nii, nagu oleks ainult sellele rahvusele ainuomane. Muideks, kes lugenud Jonesi „Darwini vaimu,“ saab aru, et tegelikult see polegi nii võimatu ega eriline. Eks selles mõttes me oleme kõik erilised, et ükski meie esivanematest pole surnud enne järglaste andmist. Enamus kõigi aegade jooksul elanud inimestest on seda teinud, see tähendab surnud enne viljakasse ikka jõudmist.

Mis saakski olla rahvuse aluseks- geograafiline asend ja piirid, geenid, keel, ühine kultuur ja ajalugu või veel midagi? Kõik see on olnud ajutine ja muutuv. Mis keelt kõneleti Prantsusmaal või Inglismaal aastal 900? Kus oli Venemaa piirid viisssada aastat tagasi ja kes seal piiride sees elasid? Kes oli enne Kaananimaal: juut või araablane? Millal kuuldi esimest korda sellisest rahvusest nagu aserbaidžaanlane või austraallane? Geneetiliselt puhtast eestlasest, armeenlasest või hispaanlasest on naiivne rääkida. Ameerikas või Prantsusmaal peavad end ameeriklasteks ka sisserännanud, kelle eelkäijatel pole kohalikega ainsatki geograafilist, keelelist, geneetilist ega kultuurilist kokkupuutepunkti olnud. Hiinalinna ameeriklased (nad ise peavad end küll ameeriklasteks) räägivad suure emamaa keelt ja täidavad kaugeid kombeid. Samas, paljudes kohtades ütlevad kohalikust rahvuskultuurist lahti ka põliselanikud. Londoni metroosse panid pommi mitte tõmmud araablased, vaid põlised londonlased. Hea küll, nemad mitte rahvuse nimel, aga ikkagi, oma kodus ja majanaabrite vastu.
Postmodernistlik aksioom kõlab: olen sellest rahvusest, nagu ise ütlen. Ja kui seda aktsepteeritakse teiste, sinna juba enne (ei tea küll täpselt, kuidas ja miks) sinna kuuluvate poolt, siis nii see on. Mina lisaksin siia ühe klausli: kui see inimene ei taha rahvust edaspidi vahetada nagu musta pesu ning ei lämmata teisi nagu Sosnovski karuputk, siis on ju kõik hästi. Mis seal`s ikke. Eks geograafia pane ikka piirid ette; kui neid „samastujaid“ on liiga palju, siis kõik lihtsalt ei mahu (inimesed mahuksid, aga nende söök ja jäätmed ei mahu) ja jäävad ukse taha. Ja nii jääbki rahvuse mõistes alles ainult geograafia koos kogukondlike reeglitega.....see tähendab, et peaaegu mitte midagi. Rahvusega samastumine on nagu uksele kolkimine- alati ei avata, sest kedagi pole kodus. Või pole sa tuppa oodatud. Planeet Maa elanik võib olla paljudele üsna piisav identiteet järgmiseks paariks aastasajaks. Miskipärast loomariigiga aga keegi eriti samastuma ei kipu, isegi bioloogid mitte.

Veel sellest ajaloo väljamõtlemisest. Väikeseid vendi iseloomustab tahtmine olla suurte vendade nägu. Ärkamisajal (XIX sajandi lõpul) tuli luua rahvuseepos ja emakeelsed (kiriku)laulud ning seda sai tehtud eeskätt sakslaste (aga eks ka soomlaste) pealt maha viksides. Seetõttu on sattunud „Kalevipoega” (üldse Kreutzwaldi nn rahvaloomingusse) stseene, millel rahvalauludega küll midagi pistmist pole. Kõige hullem on see, et me ei oska rõõmu tunda, et meil on igasugu erilisuse puudumine, ja vaikime selle maha kui takistuse arenguteel. Sest keegi tark on öelnud, et paigalseis on alati võrdne mahajäämisega ja iga muudatus on arendav.
Arutasin ükskord ühe sõbraga ajalookirjutamist ja –ilustamist. Minu eelneva jutu peale, väitis ta, et ajalooilustus ja rahvuslikkuse propageerimine on ainus tee väärtuste hoidmiseks ja kultuuri säilitamiseks. Noh muidugi, täiesti põhjendatud seisukoht. Eks ole igasugu laarid ja vahtredki sellest lähtunud. Tekib ainult küsimus, et kellele seda siis nii hirmsasti ilustada ja kelle eest varjata? Kui ajalehte lugeda, siis on manipuleerijate lemmikkirjanik tsiteerimiseks vist Orwell. Äkki vang tunneb, et ta polegi vaba või? :-) Aga see on juba teine teema.Kuid väga kergesti võib rahvuslike väärtuste rõhutamine üle minna ohjeldamatuks upsakuseks (muidugi on ka aktsepteeritav vastuväide- liiga objektiivne ja kiretu käsitlus on identiteedi kaotamine). Meil hakkavad näiteks tekkima müüdid kättevõidetud vabadusest verises ja pikas iseseisvussõjas venelaste ja sakslaste vastu.

Jõudsin ükskord järeldusele, et mul ei ole mingit pretensiooni selles suhtes, millise nahavärvi või keelekõlaga on minu poegade-tütarde lapsed. Mis kuradi vahet sel on? Ega muidugi, ise ma ei tahaks eriti vanas eas ašanti keelt õppima hakata või langude sünnipäevale Pakistani sõita, aga see pole nii tähtis. Normaalsed inimesed võivad kõrvuti elada ka siis kui nad on erinevad ja kui austavad kodu, kust teine pärit.

Pagan, just ilma selle viimase lauseta olekski kiskunud vägisi jälle kosmopoliitseks juraks. See ongi see, millest puudu jääb. On ühtekuuluvustunne, on globaliseerumine ja natsionalism, on kolkapatriotism ja vaimustumine Ameerikast. Aga kodutunne, see on kadumas. Kui on kodu, on ka rahvus, on ka normaalne üldilmastumine (ükskõik mida see ka ei tähendaks). Teise kodu uksele võõras koputab, kui keegi ei ava, lahkutakse. Kui uks on lahti unustatud, ei kolata seal sees omapäi. Jalatsid jäetakse ukse taha. Esimesed katoliku misjonärid Hiinas (erinevalt järgnevatest) õppisid selgeks keele, täitsid kohalikke kombetalitusi, kandsid hiinapäraseid riideid. Hitleril ja Moosesel polnud mingit kodu, ainult rahvus. Ma ei tea, kas Herderil oli. Kodu hoitakse, ka naabri kodu. Naabritega räägitakse samas keeles või ehitatakse tara. Sellest üle ilma luba küsimata ei ronita. Nahavärvi ja geene ju muuta ei saa, keelt küll (näen praegu ahastavaid sapire ja whorfe :-)). Kodu aidatakse luua neil, kes tahab kõrval elada. Häid lambaid mahub palju ühte lauta. Mis seal`s nii keerulist?

Eestile on iseloomulik väljapaistvate asjade puudumine. Inimesed on seda nägu, milline on teda ümbritsev keskkond. Eesti näite puhul võiksime ju arvata, et viimase hulka kuulub ka maastik, kliima jne, millega meeled kogu aeg kokkupuutes. Kuigi keevalise mägilase ja tuima eestlase kuju on rohkem loonud ikka ajaloolised veretasuga klannisõjad ja nüri mõisategu, mitte karge mäestikuõhk ja igav-lame maastik, on sellisel lähenemisel väike iva olemas. Tiibetis näiteks tundub aeg eurooplasele seisvat juba sellepärast, et seal lööb hõreda õhu tõttu igasugune rahmeldamine hinge kinni. Eesti on võsane ja soine väike tasandik, puuduvad rõhutatud maastikuelemandid (mäed, kaljud, kärestikud), suured avarused ja eksklusiivne elusloodus (võimsad põlispuud ja hirmuäratavad metsloomad). Täpselt sama nägu oleme ka ise: mitte eriti kõrge lennuga, avarusest vähem hooliv, üksipusija, vähenõudlik, ettevaatlik, tihti skeptiline. Me ei peaks seda häbenema ega salgama, samuti mitte sellega kiitlema. Nii olemegi valinud kolmanda tee- oleme uhked selle üle, mida meil ei ole. Paljud ütlevad selle kohta ilusasti- eneseteadvuse tõstmine. Manipulaatoritel on see siis madal või? Arvestades eelpoolöeldut, kõlavad paatosega hüüded eestlase suust eriti naljakalt. Kas oleme endid rohkem vabaks võidelnud relvaga, lauldes või lihtsalt kuidas juhtub, on vaieldav. Palju on kindlasti ka niisama sülle kukkunud. Kõik sõltus (ja sõltub praegugi) hetkel ümbritsevas maailmas valitsenud olukorrast. Iga sündmus toimub tohutu hulga väikeste liigutuste summana ja iseenda osakaal on seal oluliselt väiksem, kui me sooviksime (meile soodsate sündmuste puhul). Samas aga vahel hoopis suurem kui sooviksime(ebameeldiva sündmuse puhul). Kusagil nimetatakse seda juhuslikkuseks, kusagil ettemääratuseks, vahet pole. Iga oma sammu oled kusagil võlgu, ka pärast võidetud lahingut. Võlatunde olemasolu näitab eelkõige kiitlemise ja praalimise vältimine. Kas me mitte ei ole vanasõnast „võlg on võõra oma” hoopis omamoodi aru saanud- võlg võib alati puudutada kedagi teist, mitte mingil juhul mind. Igal sammul võib näha hooplemist saavutatu üle ning uhkustamist mingisuguse ebamäärase vastutuse võtmisega, mis tegelikult tähendab võlga nende ees, kes asjades tegelikult ihu ja hingega osalevad.
Kas eestlane olla on midagi erilist? Neid küsimusi vaatleme tihti iseendale vastu rääkides. Ühest küljest väidame, et iga inimene on eriline, teisalt; et kõiki ühendavad ühised väärtused. Kõik oleks ju õige ja hea, kui me ei oleks valmis alati ühte seisukohta teise vastu mängima, olenevalt sellest, kumb parasjagu kasulikum on. Kord väidame end olevat erilised, kord tavalised. Rahvuslikul eneseteadvusel, rassismil ja natsionalismil on imeõhuke piir. See lööb välja ka üleilmastumise käigus. Mustanahaline saab Tartus peksa. Norra gümnaasiumiõpilane ei julge Venemaal nina ühikast välja pista. Kolmat põlve Prantsusmaal elav araablane põletab Pariisis maju. Vene nolk karjub Tallinnas „Rossija!“ Kes määrab, kust algas eneseteadvuse tõstmine, kust rahvusuhkus ja kust natsionalism? Rahvuslus on hea kilp bandiitidele. Kas ilma Jakobsoni või Lennart Mereta oleksime olnud ikka veel mõisateol või juba venestunud-amerikaniseerunud? Vaevalt küll. Õigluse huvides peab tunnistama, et bandiite oleks ilmselt küll rohkem kui praegu.
Tegelikult siis ükskõik: rohkem kitsast rahvustunnet või laia maailmatunnet, vahet pole. Selliseid asju ju otseselt polegi, on lihtsalt äärmustesse kalduma kippuvad kirjeldused. Üks ei sega ju teist, kui normaalne olla. Ülgaste ja Johanneste äratundmine on oluline. Nad ei tule nuudi, mõõga ja pommidega, vaid mahedalt ja suurisilmi. Naeratades, meelitades ja lehvitades. Nagu perverdid ikka. Ükskord tuleb aeg, mil pirrud kahel otsal.....Ei tule vist seda aega. Põhja Konn magab. Uni on igati hinnatav tegevus. Loodusseadustega polegi muud teha, kui nendega harjuda. Nii nagu meid ei sega üldjuhul, et läheme iga päevaga vanemaks. Oskus loodusseadusi ära tunda, on siiani üks eestlaste parimaid omadusi olnud, öeldagu mida tahes. Nii et rahvuslik eripära, lisaks laulu-, viina- ja orjarahvale. :-)

Eelnev jutt ei ole mitte Kreutzwaldide-Jakobsonide-Westholmide vastu, kohe kindlasti mitte. Ega ma suure kultuuride ühtlustumise poolt nüüd küll vasikasilmi ole. Samuti oli „Hõbevalge“ ikka vahva raamat kah. Need mehed on mütanud ja ka ajalukku jäänud (meie pisikese Eesti ajalukku, ma mõtlen muidugi). Kummardus neile. Ilma nendeta ei oleks mind siin klahvide taga eesti keeles targutamas. Ainult ma ei usu, et see kedagi kurvastaks, sest keegi (kaasa arvatud mina ise) ei saaks sellest ju kunagi teada.


Järgmine mats siia vihikusse võiks olla näiteks energeetikast (no ja muidugi kliimajamadest sinna juurde, kuis siis muidu saab) Kirjutaksin ühesõnaga millestki, mida ise koolis õppinud ja nüüd väikese üllatusega avastanud, et see paljuski ajast ja arust.... Paekivist sealiha tegemine pole samuti enam probleemiks....