Inimene all vasakus nurgas

Nüüd tuleb igavene pikk heietus :-) Lihtsalt aeg-ajalt tuleb meelde üks ammune lugu. Eesti poliitikud, usutegelased ja haridusametnikud arutasid põhjalikult tähtsat küsimust: kuidas õpetada koolis lastele inimese tekkimist ning arengut siin maailmas. Kas siduda see kristliku maailmapildi ja jumaliku loometööga või lähtuda looduslikust valikust, üliaeglasest, aga pidevast kulgemisest karvasest siledaks. Isegi vist võeti vastu ka mingeid otsuseid edasiste metoodikate suhtes (täpselt küll ei mäleta). Haritud mehed ja naised laua taga tõsiste nägudega otsustamas inimeksistentsi ühte (no nende silmis vähemalt) põhiküsimust. Kahjuks olid tühjad kahe peamise asjaosalise- jumala ja ahvi kohad….Üsna sarnane on olnud see religiooniõpetuse-poleemika. Kas ühte- või teistpidi. Kas olemasolev (EELK) ainekava projekt või ei mingit usuvärki. Kolmandaid variante polnudki. Vähemalt avalikuks tutvumiseks, ma mõtlen. Ja see tekitas veidi tuska.

Kuidas kujutab tavaline keskmine Eesti inimene ette religiooniõpetust? Vist ikka ja ainult läbi kristliku prisma. Ükskõik kas poolt- või vastuargumentidega. Piiblilood, isikuline jumal (kelle poole pöörduda saab) ja mingi pühalik-lootustandev või sadomaso-ajupesev (kuidas kellelegi) tagapõhi. Kui vaadata praegust ainekava projekti (juba aastaid samal kujul, hoolimata igasugu poolt ja vastuväidetest), siis sealgi on samamoodi. Ei mingit erilist püüet konfessioonivälisusele-ülesusele (nagu algul lubatud, aga see oli juba aastaid tagasi kah) rääkimata suisa traditsioonimurdmisest. Kristluse ainulaadsust rõhuvale on heakskiidu andnud paljud kultuuritegelased ja poliitikud, ka väljamaalt.

Minu arust on religiooniõpetuse diskussiooni raames üles tõusnud ikka palju küsimusi (no vahel suisa võitlust ikka). Tooks välja neist kolm. Esiteks tuleks selgeks teha kõige sõltumatum küsimus- misasi see religioon siis on, et kõik aru saaksid? Kas peab tingimata sisaldama ka jumalamõistet või -vihjet (sest juba ainuüksi see tekitab kõva vaidlust) ning mida siis viimase all mõistetakse? Teine küsimus, kas ja milleks seda üldse vaja? Ning edasi sellele tuginedes, kas praktikas kujuneks välja eetika-, kultuuriloo- või siis ikka hoopis (laiendatud) konfessiooniõpetus? Sinna külge haakuks ka küsimus, kõlbab siis see hetkel välja pakutud (nimetan seda ühe eestvedaja Pille Valgu nimega, lugeda saab seda EELK kodulehelt) ainekava versioon või vaja hoopis teistsugust lähenemisviisi?

Alustame algusest, see tähendab, esimesest küsimusest. Probleem, nagu öeldud, tekibki sellest, et sõna religioon, rääkimata sõnast jumal, mõistab igaüks väheke erinevalt, kusjuures mingit õiget varianti pole üldse lihtne määrata. Ja religiooniõpetus koolides vist kahjuks kõiki aspekte hõlmata ikka ei jõua.
Teatmeteoste põhjal tähendaks religioon suhtumist inimesest absoluutselt üle olevatesse teguritesse, mis võivad olla isikustatud või umbmäärased. Selle alusel võiks ju väita, et hetkel on religiooniõpetus koolis täiesti olemas, suisa kohustuslik, ja tugineb see loodusseadustele, mis on inimtegevusest absoluutselt üle ja tingivad tema olemasolu koos kõigi tegevustega. Eeee.....see pole vist ikka päris see, mida üldiselt mõeldakse?
Teistmoodi võiks religiooni defineerida või kirjeldada kui lugusid ülemeelsetest kogemustest, kõikehõlmavatest arusaamadest ja „seletamatutest“ asjaoludest inimeksistentsi ajaloos ning nende tõlgendusest. Erineks ta esimesest definitsioonist selle poolest, et oleks rangelt subjektiivne, koosneks üksikutest inimlikest arusaamadest religioonist ja neile tuginenud üldistustest (kui on üldse võimalik neid üldistusi teha)
Kolmas võimalus oleks müütiline ja pildiline õpetus inimeksistentsi eesmärgistatud või/ning hingestatud mõttest. Õige elu alustest. Müütiline eetika jne
Neljandaks- lugulaul inimloomusest, põhiliselt loovusest, inimese sisemuse kujundamisest-kujunemisest seoses kõrgemate jõududega.
Paljud seostavad sõna religioon ainult religiooniajalooga.
Lisaks veel mitmed-sajad variandid, mille peale mina lihtsalt praegu ei oska tulla. Kõiki neid saab ka omavahel varieerida, nad võivad olla näiteks antropotsentristlikud või mitte, mõne konfessiooni põhised, tugineda kas ainult ühele või siis mitmele erinevale kultuurile, olla isiklik-müstilised või kõrvaltvaatlevad jne jne. Kusjuures mõiste jumal, mis ilmselt ise juba diskussioone tekitab, ei pruugi mõne variandi all üldse kõne alla tulla. Kui keegi minu käest küsiks (mitte nii, et mis on religioon, vaid kuidas ma seda kirjeldaksin), siis suure ähkimise ja punnimisega tekiks minu kujutluses selline pilt nagu Hiina maalidel- pisike inimkribal kusagil metsikut loodust kujutava virrvarri serval. Maal ise oleks tohutu suur. Kõige paremini võiks religioossust (ma loomulikult lihtsustan väheke) üldse minu mõistes edasi kanda kunst ja muusika. Sealjuures olen veendunud sõna jumal mõttetuses (isikuline jumal peaks olemasolu korral olema ikka kõva naljasoonega olevus, liiga kõva naljasoonega, et olla tõsi :-)). Samas aga keskaja karneval ja grotesksed vaatemängud (eriti idamaade kultuuris) vististi sellist jumalat just nägid. Naeru üle läbinisti religioosses maailmas arutleb ka U. Eco vend Williami suu läbi „Roosi nimes.“ Ratzinger (see praegune paavst) väidab küll „Sissejuhatus kristlusse“, et see on eksikujutlus, vähemalt mulle tundub nii. Samuti on võõrastav kasutada kes-kategooriat koos sõnaga jumal, sinna juurde kõik sellega kaasnev (inimlikud kriteeriumid lõpmatult hea, looja, lunastaja jne jne). Samas kasutan ise kes-küsimust üsna meelevaldselt ja genotsentristlikult, mille kohaselt vastavad inimene, koer ja hamster küsimusele kes?, millimallikas ja kirp aga juba oluliselt vähem, rääkimata ainuraksetest. Ilmselt läheneksid paljud inimesed kui mitte enamus, hoopis teistmoodi. Näiteks tuntud botaanik Urmas Laansoo räägib alati taimedest nagu elusolenditest (kes-vormis), kirikuõpetaja tänab kõigevägevama poole jne jne See on iseenesest väga vahva ja näitab erinevate võimaluste olemasolu, aga võib-olla ka lihtsalt kirjusid keelemänge. Arvangi, et sõnale religioon pole kõigile arusaadavat selgitust niisama lihtne leida. Näiteks ka kristlus (no seda ju vist üldiselt mõistetakse religioonina?) ise ei tähenda juba ammu enam mingit ühist nimetajat. Sakslase või rootslase religioossuse võib määrata ka ainult ristimine kodukoha kirikus. Ristimised-laulatused on, ma arvan, et ka paljude arvates, lihtsalt kenad, ilusate riietega rituaalid. Aafrika maades valitseb kristlaste täielik segapuder. Paljude kristlaste enesemääratlus igasuguste ankeetide põhjal: olen kristlane sellepärast, et olen (ja minu lähemad kaaslased koguduses arvavad ka nii). Ei ole kusagil (peale Muhamedi võib-olla) enam selliseid tingimatuid usutunnistusi nagu Moosesel (Vana Testament) või C.S Lewisel (raamat „Lihtsalt kristlus“). Milleks siis see lootus ja aluspõhi kooli ainekavas?

Ühest vastust saamata võib minna teise punkti juurde :-) Selget kokkulepet pole. Praeguse religiooniõpetuse kava vastased jagunevad suurtes piirides kaheks. Ühed on igasugu „jumalavärgi“ või „vallutajate usu“ vastu. Üldjuhul avavad nemad ka petitsioone ja kommivad Delfis. Neid on väga palju. Sinna kuuluvad ka vanemad, kellel pole laste jaoks aega. Nemad kardavad, et kool kompostib lapse aju ära :-) Teine vastaste rühmitus protestib intellektuaalselt EELK ainekava kui kallutatud kultuuriloo vastu. Sinna kuulub palju haritlasi ja kultuuritegelasi. Osad neist arvavad, et seda õpetust teostatakse igal juhul valesti, sõltumatult sisust :-) Üks huvitavamaid vaidlusi oli kunagi Agu Sisaski-Jaan Kaplinski avalik kirjavahetus religiooniõpetuse teemal. Aga see oli juba mitu aastat tagasi.
Pooldajaidki on mitut sorti. Ühed on veendunud asja vajalikkuses. Ka seal on palju kultuuritegelasi ja tarku päid. Osadele silmaring, osadele imerohi. Eks ole neid ühe(riigi)usu misjonäregi seas. Teistel pole üldse erilist põhimõttelist seisukohta, lihtsalt kogu Euroopas on nii, varem oli kah nii, kuidas nüüdki teisiti? On ka neid pooldajaid, kes tuginevad ideesähvatusele kirjutada uue õppeaine raames tõhusalt toimiv äriprojekt koos töö ja leiva tagamisega iseendale.

Vist kõige levinum avalikult väljaöeldud religiooniõpetuse eesmärk on eetikakriisi ületamine tänapäevases maailmas. Kindlate väärtuste loomine, millele tugineda. Moraalne kasvatus. Erinevate usuliste tõekspidamiste tundmine ja aktsepteerimine. Tundub ju ilus ning õige mõte olevat? Aga ainekavas on eetiliste tõekspidamiste ja kultuurierinevuste alustalad ainult läbi kristlike näidete. Paljude arvates peakski see nii olema (ega peale piibli ju maailmas vanu müüte, nende kogumikke, pühasid raamatuid jne pole, eks?). Kogu Euroopa poliitilistes kihtides jagatakse seda mõttemalli. Eestlased usuvad mingit seletamatut vaimu, hüüdsid paar aastat tagasi poolüllatunult-poolmanitsevalt-poolüleolevalt paljud Euroopa häälekandjad mingi üsna totra küsitluse põhjal, mis oli lisaks kõigele ka juba ette suunav. Ikka veel paganad?! Mina arvan, et enamus maailma inimestest usub mingisse seletamatusse vaimu (võib kasutada ka muid ebamääraseid termineid). Miks peaks valgesse rassi kuuluv inimene olema tingimata luterlane, moslem või mormoon? See võib ju tähendada lihtsalt seda, et ta on enne seletamatusse vaimu uskumise alustamist kastetud korra veega, kuulanud juudi, itaalia või saksa poeetide luuletusi vallaslapse Isa-otsingutest või alustanud oma esimesi teadlikke mälestusi Koraani-laulu saatel. Hetkekski alahindamata kristluse tohutut tähtsust tänapäevase läänemaailma kultuuri kujunemises (ja paljude asjade hävitamises), tahaksin väita, et tema osakaalu mingis kooliõpetuses kunstlikult üle paisutada küll ei maksaks. Minu silmis on üsna arulagedad põhjendused „me ise kuulume ju ka kristlikku kultuuriruumi“ või „vastukaaluks vohavale (pikk loetelu igasugu pahedest).....“ Just nimelt, seda enam võiks rõhku panna sellele, mis eemal ja tundmatu (ja võibki jääda sellise lähenemisega tundmatuks). Minu enda eelistus on seega selgelt kultuurilooline, sest palju see keskmine inimene siis ikka lennuvõimeline on, läbi aegruumi, et Zhuang-zi kõrvale maha istuda, šamaani saatel jorutada, Nagarjunat lugeda või hoopis vaimusilmas templeid ning astmikpüramiide ehitada?

Veel üks religioonimõistmise võimalus on arusaam eesmärgistatud (kogu arengul on eesmärk, kõik asjad toimuvad seda silmas pidades), mitte põhjus-tagajärg seostega maailmast. Aga kas saab üldse nii küsimust esitada või kuidas seda siis ära tunda? Rõhumine klauslile „teadus ei vasta miks-tüüpi küsimustele“ on naljakas. Loomulikult ei vasta teadus kõigile küsimustele, ei peagi, ei ole (vähemalt ei peaks olema) sellist taotlustki. Aga seda esitatakse ju nii, nagu oleks selline võimalus kindlasti olemas, tabatav ning teadus püüab seda au teenimatult endale kahmata. Kas religioon siis vastab või? Minu arust küll mitte. Miks peaks olema elul eesmärk? Miks peaks olema kes-kategoorias eesmärgistaja, looja, lunastaja võimidaiganes? Milliste kriteeriumite järgi seda ära tunda? Seda enam, et enamuses maailmast on selline asi tundmatu. Miks ei saaks väärtused, moraal ja eetika (minupärast ka rõõm või kurjus) olla religiooniülesed? Eesmärgistatuse absurdsusena võib näitena võib tuua kahte eesmärgiprognoosi-Jumalasarnane inimene või Universumi soojussurm. (Variante on loomulikult veelgi). Lükaku ümber või kinnitagu, kes tahab või oskab. Samas ka absurdsuse tunnetamine võib viia hoopis erinevate järeldusteni, näiteks Tertullianuse või Vasubandhu mõtted, üsna vastandlikud ju (mõne silmis jälle kindlasti mitte).

Eks me peame ikka lootma oma materiaalses kestas (kehas, Universumis, mõtetes jne jne) rohkem kuidas-küsimuste vastustele. Kuidas see või teine asi toimib? Kuidas kunagi oli? Kuidas võiks asi edaspidi välja näha? Kuidas paremini teha? See ei tähenda loomulikult üleskutset miks-küsimuste vältimisele või nende mõttetuks pidamisele. Väikelaps, muideks, küsib hästi palju mõlemat sorti küsimusi. Küsimusi saab üldse esitada teatud piirini. Siis nad lihtsalt kasvavad üle pea ja küsijale antakse Sokratese-jooki :-) Mõnele inimesele saabub küsimiste piiri tabamises rahu, mõnele äng. Ängis inimene tahab ikka lõplikke vastuseid, rabab selle mitteleidmise korral end tööga sandiks, sööb-joob lõhki või norutab närtsinuks. Võib ju üldisemaid vastamata küsimusi, vastavalt veendumustele või usule, nimetada nii Jumalaks kui ka lõpututeks loodusseadusteks. Jumalakujugi võis tekkida nende põhjal. Või armastus. Või tõde. Aga võis tekkida ka pärast inimese käpakilasendist püstitõusmist tema enda peas. On siis nii väga vahet või?
Ei tahaks kuidagi väita, nagu poleks maailmas olemas mingit kõikehõlmavat armastust, tõde või tühjust. Miks peaks aga seda veel eraldi nimega kutsuma? Samahästi võiks ju konstrueerida, et jumal on kõikehaarav nälg, külm või kõrb. Seda, et selleks jumalaks võiks olla tingimatu armastus, kumab läbi paljude usundite-filosoofiate-sotsiaalteaduste- tarkade selgituste ja paljude inimeste niisama-tunnetuste-nägemuste virrvarri. Isegi siin ei näe kristlusel mingit eelist või suurt omapära. Ja kui tõesti nii, milleks seda siis ikka ümber nimetada? Kuigi väidetavalt vahet pole, kuidas seda nimetada, on kristlik palve justimelt jumalale, mitte armastusele, kannatlikkusele või visadusele, näljale või külmusele (mõned erandid, tõsi küll, on). Kusjuures armastus või üldhaarav kõik-on-üks olek ei vaja ristimisvett, puhastustuld, puhumissoola ega lausumisriisi. Kui keegi väidab, et vahet polegi, siis äkki loobuksimegi? :-) Küllap ikka paljude arvates on.
Tsitaate asjade erinevat moodi tõlgendamiseks ja inimesi erinevate kogemustega (aga mis on kogemus?) on tegelikult ikka tohutult palju. Isegi ühe suure voolu, olgu selleks siis islam, kristlus või hinduismi variandid, piires.

”Me oleme üks- mina ja sina,” oli parool Kiplingi Mowglis. See ei takistanud Kaal ahve näost sisse ajamast ja Bagheera polnud kah mitte taimetoitlane. Rohkem oli see vist ikka küsimus: ”Kas ma võin sind ka oma koju lubada?” või ”Kas sa läheksid ehk nats kaugemale, niikaua kui ma vett joon?” Enne kui me tahaksime olla inimesed, võiksime natukene proovida olla näiteks hundid. Kes ei näri alistujal kõri, noki silma (erinevalt kristlikust sümbolist tuvist või siis nii armsast metskitsest) ega murra rohkem kui vajalik näljatunde kustutamiseks või pesa kaitsmiseks. Valmistab hästi ette ja on igati humaanne. Kas Turovski ja Jüssi pole siis vahel lähedasemad kui Jourdan või Stefanos?

Ükskõik, mis maailmavaate esindajad me ka ei oleks, kooseksisteerimiseks peab olema vähemalt mingigi ühine seisukoht. Me eeldame ju, et koolis käivad erinevad lapsed, erinevate vanemate järeltulijad, erinevate sotsiaalsete sidemetega. Alati võib juhtuda, et mõnele on ka üldkehtivad väärtushinnangud vastuvõetamatud. Kui neid on liiga palju, siis tuleb leida uus, üldisem väärtus. Sest ka väidelda saab ainult sõpradega. Sõbrad jagavad, vähemalt mingis osas, väärtushinnanaguid. Teed nende leidmiseks ja muud maastikuelemendid võivad olla erinevad. Võidelda võib omavahel muidugi kah (seda pidevalt tehaksegi, lugege kasvõi DELFIS ilmuvate religiooni-artiklite kommentaare), seal aga võidab alati jõulisem. See, kes karjub kõige kõvemini või jaksab nooti hoida kõige kauem. Lõpuks nii kaua, et keegi ei suuda ega viitsi enam kaasa mõelda. Põhiklausliteks väitlustes (sõimu on muidugi kah) on: sa ei ole asjaga ülde kursis, sa ei ole seda veel kogenud, ususallimatus on nõuka-aja pärand, kristlust tuuakse alati vägivallaga. Huvitav, mitte keegi pole tulnud selle peale, et vahel on mingi kinnisidee tekkinud mitte asjasse süvenemise puudumisel, vaid hoopis tänu sellele. Nii mõlemas suunas.
Kuna jumala(te)ga on asjad väga segased ning maailmavaateid nagu kirjusid koeri, tulekski vististi õppeainele leida siiski üldisem või hoopis mingi teine aluspõhi. Mis muuseas (avastasin selle alles hiljuti) olevat ka Eesti haridusteoreetikute keskmine pajuvõsa-seisukoht. Seda arusaama on jaganud (minu arusaamise põhjal) ka Eesti kristlaste suurmees Toomas Paul. Korraks kõrvale põigates, temasugust meest võiks tahta religiooniõpetajaks ka kõige suurem konfessioonivastaline.

Ka kogu siinolev jutt eeldab, et on võimalik leida eesmärk, mis võiks olla inimestele ühine. Aga see eesmärk on alati ikka inimeste endi püstitatud. Kusjuures tuleb arvestada, et ka väga üldistel eesmärkidel võib olla ebameeldivaid vaheetappe ning kõikide meele järgi ei saa olla mitte kunagi.

Kui nüüd hästi järele mõelda, pole tegelikult selle religioonilooga (misiganes see ka ei peaks tähendama) mingeid erilisi probleeme. Oma lastele soovitaksin-sooviksin kindlasti. Tegelikult on see Pille Valgu (kindlasti oli tal seal ka palju abilisi, lihtsustasin kogu jutu vältel väheke) ainekava nagu uus Vabadussõja monument. Mingis mõttes üsna kõlbmatu, aga kes on siis keelanud kellelgi õigel ajal kõlblikumat teha? Igasugu vastased petitsioonid on küll nats liiast. Ega see koolitükk siis kedagi lollimaks või agressiivsemaks tee. Ajupesu hirm on vääääga üledramatiseeritud. Me ei karda ju, et ajaloo või geograafia õppimine isiksusele mingi raske põntsu paneb? Ju siis on enda veendumused kas nõrgad või liiga suure vaevaga kättevõidetud. Kellele väga vastuvõetamatu, võtke seda religioonilugu kui juturaamatuid Ärge nüüd seda küll öelge, et kultuuriloolised asjad võivad ebahuvitavad olla :-)Ulmekaid ja muinasjutte ju loete? (unustagem hetkeks siin, et enamus ei lugevat rahvapärimuste järgi üldse midagi :-) Ka religioonide sidet moodsa filosoofia ja teadusega poleks raske leida (Wilber näiteks).

Religioonilood (nende seas ka piibel) kokkuvõttes on ju huvitavad. Neid tulekski lugeda, kuidas kellelgi soovi, mõned nagu eksistentsi ja moraali alustala, mõned nagu eetikaajalugu, mõned nagu maruvahvaid või kohatuid või nõmedaid muinasjutte, mõned nagu lihtsalt silmaringi laiendajat. Viimast soovitab ju ka Pille Valk- et keegi ei tõmbaks moslemi ja terroristi vahele võrdusmärki :-) Viimane näide tähendab küll vist rohkem seda, et tema silmis on inimesed lihtsalt juhm mass, kes oma lapsi moslemitega hirmutavad, pilve serval istuvat kurja taati ette kujutavad ja paavsti kukluksklansega segi ajavad. Aga äkki ongi nii? Ka minuga, sest pean ju Pille Valku ja Agu Sisaskit (tema vägev lause kristluse promomiseks: „On hea, kui kõigil on oma tee, aga kas nad peavad ikka sama laiad olema?“) ristiusu misjonärideks. (Ega nad ise vist seda ei eita kah), enamikku kirikuõpetajatest aga mitte. Misjonid mulle eriti ei meeldi. Selline lääge manipulatsioon (jätame vahelduseks selle tule ja mõõga jutu, kah üsna tüütav juba). Kristlust pean natikene sadomaso-religiooniks. Paljusid piiblilugusid teenimatult teistest kultuuridest äravirutatuks ja ülevärvituiks, paljusid allikaid mahavaikituiks, valikuliselt ettesöödetuiks ja poliitiliselt töödelduiks. Kõiki kultuure ja maailmavaateid läbi lääneliku (ükskõik kas teadusliku või kristliku) prisma vaadatuiks. Kusjuures, tõele au andes, viimastel aastakümnetel on asi ikka kõvasti paranenud kah. Seda enam tundub see praegune ainekava üsna naljakas. Lõpuks tulekski siit minu vastus ka kolmandale küsimusele (kes peaksid seda lugu koolis õpetama hakkama?) Ei seal nüüd nii suurt vahet, kas tark matemaatika-, eetika- või kirikuõpetaja. Miks mitte klassijuhataja ise? Väärtustemad ju, kas neile siis võõrad või? Minu lootus on lihtsalt, et see võiks ju ometi olla kultuurilooline, mida praegune kooliharidus tervikuna ega ka see religiooniõpetuse ainekava teps mitte ei ole. Loomulikult ei tähenda see, et juba praegu paljudes koolides ainet sedamoodi ei õpetataks.

Peame arvestama ka seda, et põhimõtteliselt on kogu hariduse ülesehitus (no kirjutatagu ainekavadesse mida iganes) olnud siiani ikkagi fakti- ja teaduspõhine. Vähemalt, hüpaku ja polemiseerigu haridusliidrid palju tahes, kui kavade tegemiseks läheb, siis pannakse rõhk alati sellele. Selle kompenseerimseks võiks olla vähemasti üks õppeaine, mis tegeleks rohkem lugulaulude ja väärtusotsingute–hinnangutega. Aga veel parem oleks ikkagi selliste asjade integreerimine teistesse ainetesse või nende omavaheline (vähemalt natikene võiks ju üritada) põimumine. Muidu jälle vana laul- kui tahame midagi parandada, teeme aga asju juurde. Siis veel juurde jne....
.
Tegelikult ongi see religiooniõpetuse-värk vist juba ammugi unustatud asi. Pilootprojektid sisse viidud, igasugu küsitlusi teemal „kas peate religiooniõpetust vajalikuks, mis usku ka ise olete ja kas hommikune konjakijoomine on maha jäetud?“ piisavalt läbi viidud (vastusevariandid ilusasti taga olemas, tee ainult rist sobivasse kasti), doktorikraadid kätte saadud, ametikohad täidetud. Arvamusliidrid, asjaosalised, targad ja sekka ka mõni fanaatik (vahet pole, mis maailmavaateline) ajaleheveergudel ja Delfis sõna võtnud, ümar- ja kandilisi laudasid läbi viidud. Hetkel on üldise religiooniõpetuse mõttekuse arutelu vist avalikkuse eest varjusurmas, aga valmis kohe-kohe vajadusel välja purskama. Nagu hallitusseen. Ka seda võrdlust võib ju mitmeti mõista. Ma arvan, et botaanikuid selline võrdlus küll ei solvaks, vastupidi. Miks peakski?

„Jumal on üks, ainult igaüks näeb teda erinevalt,“ on levinud uusfundamentalistlik väide (oikumeeniline, peenemalt öeldes). Tahaksin veelkord öelda, et see väide tundub ikka paras jura kah. Võib olla ju ka neid lõpmatult palju. Võib olla ka üldse mitte kui midagi. Võib olla lihtsalt üks meie sõnakõlks nagu spunk või plärts. Või hoopis inimmeelega tajumatu tühjus. Mingi alge inimese sügavuses. Jagatav või jagamatu? Mispärast tema mitte see? Kusjuures igaüks tõmbab ju kusagil alati piiri kah. Nägemisega võivad teinekord olla hoopiski kehvad lood. Teistele võib alati igasugu nägemusi ette laulda-luuletada. Alati saab väitlused lõpetada väitega: „see on suur müsteerium ja saladus“ või „sa ei ole seda piisavalt läbi tunnetanud.“ Tsiteerida Tertullianust, kes pidas olemise absurdsust jumalatõestuseks, või kaasaegset eklektikat või hoopis füüsikaseadusi. Tuua sisse „kõrgema tasandi“ mõiste. Öelda- sa ei saa ju aru. See viimane on tegelikult kõige parem ütlus. Õige ju, ega ma ei saa jah :-) Mõttetu. See ei pruugi ju segada üldse meie igapäevast elu. Nii kuidas meil omavahel kokku leppida õnnestub. Oma religiooni, maailmavaate ja mõttekonstruktsioonid leiab igaüks koduski. Jääb muidugi üles küsimus- aga kui kodu pole?