Kutse kooli

Koolis saab targaks, ütleb vanem õde.
Kas sina oled siis loll, küsib noorem vend.

Septembri alguses oleks kohane kirjutada kooliminekust. Kooliülestes haridusringkondades (kuhu normaalsel inimesel eriti asja pole) on jällegi sügava sissehingamise aeg, et siis alustada juba tuttavat juttu(õpetajaid pole.......palka pole.......lapsi pole.......haridust pole.......tuupimist on.......mõõtmist on.......vägivalda on.......huvipuudust on........õpi, Eesti, õpi) ning nii lähebki teele järjekordne koolivanker, kus üllatuslikult teeb enamus oma asju ikkagi hästi. Nii hästi kui ta nendes oludes suudab ning oma isiklike võimete piires oskab. Sama koolivanker ka kodudes, lapsed ruttavad taas kooli poole, lilledega, paljud (loodan ikka, et kunagi kõik) rõõmugagi. Neile, kes lähevad sinna rahuloluga, on tagatud kõige olulisem asi- koolis on huvitav ja turvaline (ükskõik siis, kuidas). Rõõm seisneb ju eelkõige pääsus huvitavasse keskkonda, mitte „oh jälle saan ma teadmisi omandama.“ Kellel sellist keskkonda pole, on kehv olla. Igavaid asju peab rohkem tuupima ja meelde ei jää neist kah mitte tuhkagi. Kui oled veel veel tõrjutu kah, siis ilma sõpradeta igavleda on eriti masendav. Ja kui tahtejõudu kah vähevõitu (ja kuidas seda saakski kõigil lastel ühtlaselt palju olla, eriti väikses eas?), siis jääb kool üldse kaugeks ja ebameeldivaks vaheetapiks elus.

Aga kuidas teha kooli kõigile huvitavaks, sõltumatult laste võimetest, sotsiaalsest staatusest ja keskkonnast? Lastekodudes, kodutute ja erivajadustega laste hulgas? Kõik tahavad ju rõõmsat kooli, kus oleks hea nii naftaparuni tütrel kui joodiku pojal. Rääkigu spetsialistid mida tahes, aga sotsiaalselt teisi märkava ja hooliva indiviidi saab ainult segakoolides. Segamini poisid ja tüdrukud, rikkad ja vaesed, mõni erivajadusega põnn kah seas. Nähes üksteist, läbilõiget inimkonnast ja andes aru, millest põhjustatud võivad erinevused olla. Selliseid klasse aga jälle ei taha kõik lapsevanemad.......Isegi haridusteoreetikud on mitut meelt. Sisimas leiavad ikka paljud, et las see kodutute laste varjupaik või „lollide kool“ (ka sellised arvamused pole harvad) olla ikka eraldi, hea kui kõrvaltänavas, veel parem naabervallas. Mahajääja pidurdab ju edasipüüdlike arengut. Lapsevanematega on üldse lugu keeruline. Nende soovidel ja kriteeriumitel pole otsa ega aru, paljuski isiklike ambitsioonide mekk man. Või täitumatajäänud unistuste. Inimesed kardavad, et nende laps jääb äkki ilma sellest, mida neil endalgi suurt pole. Suurt teadmistemahtu soovivad sisimas ikka rohkem need, kes üldjuhul üheksanda klassi matemaatikaülesannete või ajaloonägemustega juba kimpu jäävad. Kunagi imestas Endel Lippmaa, et gümnaasiumiõpilased ei tea trafo tööpõhimõtet. :-) :-) :-) No vat see on tõsine kriteerium! Selle idee järgi võiks vist öelda, et enamus Eesti koolilõpetanuid on harimatud. Enamus lapsevanemaid tahaksid, et nende võsukeste kõrval oleksid ainult sotsiaalselt kontrollitud, headest peredest pärit lapsed. Aga seda kohta, kuhu need ülejäänud panna, kahjuks Eestis ette näidata ei taheta. Kindlasti peaksid jääma alles Treffneri gümnaasiumid ja Prantsuse lütseumid, aga mida on rohkem, pajuvõsa või mastimände?

Ah õigus jah, pedagoogegi ju pole, rääkimata eripedagoogidest, kes takerdujaid järjele aitaksid. Isegi need, kes tahaksid ja oskaksid, teeksid seda meelsamini Rootsis või USA-s. Muideks, kui keegi eriti ei taha, mille eest siis riik ikka palka maksma peab? Suures hädas on argumenteerimiseks appi võetud pedagoogidele suisa taevaste ülesannete ja üliinimlike omaduste omistamine. Nad ise tahavad kah vahel üliinimestena välja paista, vähemalt vaimses sfääris, keda põhjuseta alaväärtustatakse. Tegelikult on sealgi ju samasugused inimesed nagu pajuvõsas (tahtsin öelda inimkonnas) ikka- tarku, eputajaid, heasüdamlikke, joodikuid, töökaid, laisku, tagasihoidlikke, õrnahingelisi, kiuslikke, rõõmsameelseid. Oma olmemuredega. Lisaks lastele klassis on paljudel ka lapsed kodus, kelle kasvatamisega nad vahel saavad hakkama, vahel ei saa. Pensioniks suurt ei investeeri. Seega ei maksa neilt loodusjõudude või jumalatega võrdset väge nõuda.

Tegelikult on pedagooge, nii häid kui ka väga häid (noh sekka natsa kehvi kah) ikka küll ja küll (pean siinkohal silmas ainult pedagoogilist haridust, mitte kutsumust või soovi lastega tegeleda, ühesõnaga lihtsustan väheke), ainult miskipärast on nad vaikselt koolidest mööda hiilimas. Äkki ikka kohustuslik suunamine pealeülikooli? Ei saa....human being ju....suunamised ja sundajad oleksid ilmselge ahistamine. Kas ikka oleks......aga lapsed koolides käivad ju sundaega? Keegi ei pea seda ahistamiseks ega vaba tahte vägistamiseks. Ei mina arva, et ülikoolijärgset paariaastast sundaega teeniv pedagoog koolides rohkem või vähem seanahka vedama hakkaks, inimväärikuse kaotaks või lapsed ära rikuks. Pigem teeb seda ikka mingi pidev õpetajatekaadri otsimine, ümberpaigutamine ja lego-konstruktoriga mängimine, kus pooled klotsid kadunud. Riigi sekkumist soovitakse kõikides asjades, mis teeksid isiklikku heaolu paremaks. Palka juurde soovitakse, sundaega mitte. Pensionär soovib ju ikka pensioni, ettevõtja majandusvabadusi. Üks hea kriteerium võiks olla: lapselt ei peaks nõudma asjade suutmist, mis täiskasvanule üle jõu käivad. Kas me ise saaksime ikka iga asjaga hakkama? Paar aastakest tagasi jooksis läbi kõrgetasemeline soovitus käia ka laupäeviti koolis. Äkki soovitaks enne ikka laupäevaseid-pühapäevaeid tööpäevi täiskasvanuile? Või võiks näiteks pensioniiga tõsta. Näiteks kaheksakümneviieni?

Lastega tegelemine ei ole päris üksühene majanduse toimimisega, siin võiks üldse rohkem jälgida mahajääjat, nõrgemat, takerdujat. Hoo sissesaanul on alati kergem, tema pidevale taganttõukamisele ei peaks niipalju tähelepanu pöörama. Küll hiljem ülikoolides pööratakse. Ei kärbi ega lämmata see kuidagi mingeid andeid, kui õpetaja rohkem auru mahajääjatele suunab. Nendest sõltub meie heaolu. Mis me ikka kerjustele ja kodututele rahasid eraldame kui juba varasest koolipõlvest oleme kellegi mahajäämuse kindlustanud. Kellel on hea kodu, pole raskused nii suured kui neil, kel pole vanemaid või üldse õiget kodu. Intellektuaalne andekus on tihti seotud mahajäämusega sotsiaalses küpsuses või teistega arvestamises. Nii et kõigil põhjust rahulikumalt liikuda küll ja küll. Ja mis intellektuaalsetest kõrgustest siin laste puhul ikka nii väga rääkida saab? Kui keegi ikka väga tahab kolmandas klassis ülikooli matemaatikaülesandeid lahendada või surematuid näidendeid kirjutada, saab seda alati korraldada ilma kogu klassi hapnikupuudusesse sundimata. Küll täiskasvanutel on aega omavahel olelusvõitlust pidada ja vigaseid loendada....Äkki seda siis ei tulegi?

Mäletate Epikurost, kes rääkis naudingutest? Seda mõistetakse (ja mõistetakse sellepärast, et nii ju seletatakse) primitiivselt, nagu kutsunuks ta lagastamisele ja orgiatele. Ei, propageeris ta siiski rohkem kasinust ja vaimseid huvisid, aga mõte seisneb mujal. Nauding võib olla huvitava asja sünonüüm. Ning see ei pea välistama kõva tööd. Teadlikku piitsutamist (läbi ebameeldiva ja igava) vajalike asjade omandamiseks ei saa lastelt alati nõuda. Samas võiks gümnaasiumiõpilane seda juba suuta. Meil on vastupidi: põhikoolis punnitatakse igavate teadmiste omandamisega (või hoopis toppimisega) nii üle, et gümnaasiumis jääb vahel üle konstanteerida: Mati või Kati on nii kooliväsinud, et las ta vegeteerib siin veel kolm aastakest (mõni äkki isegi neli või viis). Need, kes tugevamad, punnivad muidugi ilusasti läbi, aga tugevaks saamise metoodika ju paljuski puudub. Kusjuures mingi erilise arusaama põhjal saab targemaks teha ainult õppeainete arvu ja mahu suurendamine ning vastupidi, last rõõmsamaks ja tervemaks teeb nende vähendamine. Nokk kinni, saba lahti. Ja mida ikka ainetest nii väga välja visata (ärge hakake siin jälle, et loodusaineid), vastupidi ikka, ka kultuuri- või religioonilugu peab kuhugi mahtuma ja kodanikuõpetus ja lisaained ja muud huviained ja kodutööd ja.........Oeh! Lõpuks toimib selline skeem: kriteeriumid on parimate ja ideaalsete järgi, aga kuna need ei toimi (liiga palju ja segased), siis mitte ei muudeta neid, vaid lastakse kvaliteeti alla. Ühesõnaga- kui kahte rehkendust hästi teha ei jõua, siis tee neli tükki ja poolikult.

Näitena võiks siin kasutada maadlustreeningut- kas heaks maadlejaks saab ainult jõudu kasvatades (jõusaal, kang, heitekott, lõputud jooksuotsad, intervalltreeningud)? Ei saa. Esiteks: nii võivad tulla kergesti vigastused. Loomulikult mitte kõigil. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks, ütleb vanasõna. Unustatakse lisada: või siis vigaseks. Teiseks: elusalt on vaja kah treenida, partneriga, vastupanuga. Ükskõik kui palju toorelt tugevamaks sa ennast Heiki Nabist või Indrek Pertelsonist ka treeniksid, kui elusat treeningut taga pole, lendad maha nende (ja väiksemate meestegi käes) imelihtsalt. Mahu ja intensiivsuse kasvatamine on vajalik, aga mitte ainuke ja ainuõige tee. Kolmandaks: ka elusat treeningut ei saa teha ilma metoodikata ja ainult võistlustele lootes. Nii arenevad ainult üksikud (ja nemadki võivad hilisematel rahvusvahelistel jõuproovidel hätta jääda), ainult läbi valu ja maha jääb vigaste rada. Neljandaks: kompleksseks oskuseks on vaja erinevate õppeainete pidevat ühendamist ja põimimist, üleminekut üksteiseks. Ühesõnaga: mitte lihtsalt ports erinevaid võtteid harjutatuna maadlusnuku peal, vaid pidev harjutamine dünaamilises (elusas) keskkonnas. Mõningaid võimalikke näiteid koolis: võõrkeele tundides saaks käsitada ükskõik mis teise aine probleeme, kehalise kasvatuse tundides võiks olla ka poksi ning rahvatantsu, eesti keele lauseehitust ja grammatikat saaks õppida loodus- või ajalooraamatu põhjal (Turovskid ja Ernitsad, Vseviovid ja Vahtred-tulge filoloogidele appi), osa kohustuslikku kirjandust võiks olla võõrkeeles, füüsikaõpikutesse võiks visata mõned lihtsamad teadusartiklid, joonistada-maalida-voolida lõputult..........näiteid on palju ja pedagoogid (haridusteadlased, -ametnikud, -poliitikud, lapsevanemad, lapsed ise) suudaksid neid välja mõelda tuhandeid.
Loomulikult on kool ikka natike keerulisem kui siin toodud. Aga kõik see toimib (toimiks) sellegipoolest.

Minu tütar tuli kunagi kolmandas-neljandas klassis koju töölehega, kus oli igasugu lünkasid täitmiseks esimese eestikeelse kirjasõna kohta. Kui keegi haritlastest lugema juhtub, siis mis aastal ja kelle poolt anti välja esimene eestikeelne aabits? Kurat, kas keegi tõesti siis ei suuda välja mõelda, millal ja kuidas tekivad väikeses inimeses seosed? Alati ei peagi jura mahategemiseks midagi uut asemele pakkuma. Piisab arusaamast: kuule, see on siin küll liigne. Suurim huumor (kui see ei oleks nii kurb) oli kunstiõpetuse töövihik. Suur tühi lehekülg kirjaga: siia joonista õpetaja juhendamisel pilt. Niimoodi istuvad kondoritena küürus lastega täidetud koolipinkide ümber kirjastajad, ametnike ja nõustajate armeed. Sest ilma ei saa ju kuidagi. Lolliks ei taha ju keegi jääda. Või koolitamata. Ka õpetajad mitte. Surm elususele.

Liigsest spetsialiseerumisest olen juba kunagi heietanud. Universaalist saab alati vajadusel spetsialisti, vastupidi mitte nii hästi. Ka kutseharidusest ma rohkem praegu väga ei patra, kümmekonna aasta pärast pole sellest vaja üldse rääkida, sest kõik põhikooli lõpetanud mahuvad ilusasti gümnaasiumitesse ära, ilmselt ka ülikoolidesse. Lapsi lihtsalt nii vähe. Huvitav, kes siis heeringat kaaluma, generaatorit hooldama, laeva keevitama või sööki valmistama hakkab? Isegi Jaapanis ei puhasta kuivkemmerguid (ja neid on seal palju-palju) robotid, vaid ikka inimesed. (Ega robotite tegeminegi tänapäeval paljudele väga meelepärane ole). Ilmselt segab keevitajaks olemine, siibri tühjendamine või toidunõude pesemine Hemingwayst ja Salingerist rõõmu tundmast, võõrkeeli oskamast või kammermuusikat nautimast. Eriti loll oleks pärast kõike eelnevat arvestades hädaldama kukkuda, miks me välistööjõudu sisse ostame. Tegelikult pole Hiinalinn pole üldse paha, söögikohad on head ja odavad ning tänavad saaksid mahavisatud rämpsust kah ükskord puhtaks. Öelge aitäh indiatele-hiinadele, et seal on veel inimesi, kes soovivad teadusega tegeleda ja kleite-jalgrattaid kokku panna.

Üksmeelt haridusküsimustes pole muidugi kunagi olnud, isegi Kuurme ja Leesi ei suutnud ajaleheveergudel omavahel ühist keelt leida, kas tuupida kah või mitte. Mis siis veel väiksema kaliibri ja tarkuspagasiga meestest-naistest rääkida. Üksmeel (vat tõesti selline, kus õpetajad, ametnikud, poliitikud, koolijuhid, lapsevanemad ja lapsedki ühel meelel on) saavutatakse ainult selles, et midagi on hariduses jälle halvasti välja kukkunud. Lõpuks viimases hädas võetakse argumendiks appi „see on vaimu ja võimu vaheline võitlus.....“ ja muud sellist läbi solvumispisarate „ise oled loll“ tüüpi lauseid. Või siis jälle, et õpetaja räägib ainult siis kui asjatundja (?) pissib. Asju püütakse rüütada lennukamalistesse fraasidesse ja anda eesmärkidele kõrgemaid dimensioone. Ehk on asi ikka lihtsamates asjades kui täditiiukuurmelikust heietustest või härratoivomaimetsalikust (mis, tõsi küll, juba ammu unustatud, kiirelt käib ikka küll) aplombist välja lugeda võib? Äkki on näiteks noort verd ikka liiga vähe? Lõputu ring: noored ei tule, sest vanad on ees; vanad ei saa ära minna, sest noori ei tule. Jällegi: ka pedagoogidel pole klassi ees huvitav. Pole muutuvaid koormusi, liikumisi, vaheldusrikkust. Puudub õppeaine kui sellise vastupanu (referaadi tegemine wikipedia-copy-paste meetodil ei ole mingi vastupanu). Mis kasu on ühest-kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas, kui laps iga päev kuus-seitse tundi pingis kössitab? Kus meil siis see läbi käte mõtlemise-tegemise vajadus a la Johannes Käis on? Kunagi oli nõukogude riigis pitekantropuse arusaam, et mutritreimine on väärtuslikum kui ooperilaulmine. Nüüd vastassuunda: loovus (no human being ikkagi) on see, kus käsi ega mõttejõudu üldse vaja pole. Pehmed väärtused ja ainult. Loodusteadustele on vastakaid hinnanguid: kas peaksid ainuvalitsema ka maailmatunnetusel (mida rohkem seda rõhutada, seda rohkem kasvab vastukaaluks roosa-kollane makulatuur raamatupoodides) või siis juba lootusetult out ja suisa inimväärikust alavääristavad. Netilehtedel vohab pagan-teab-mis-teadmiste-virrvarr. Maailma mureprobleemidele tähelepanu juhtivad artiklite ja netifoorumite sisu on tehtud lugemiseks debiilsetele. Nagu valimisreklaamid. Kutsekooli läheb ainult see, kes tõesti mujale ei kõlba, kõlab üks Eesti haridusaksioome. Huvitav on see, et isegi üks ja seesama pedagoog võib kutsekoolis tunde andes igavam ja pealiskaudsem olla kui mõnes gümnaasiumis.

Selle kohta oli üks jutt Moskva lukksepp N.-st, kes hommikul läheb paneelmajast tööle. Trepikojas on pirn puruks löödud. Krohv ja värv maas. Lifti on roojatud. Tänav on üleskaevatud, juba mitu nädalat, üle kraavi tuleb poris ronida. Tramm on täistuubitud. Tehasehoone on räämas. Suitsunurgas on konisid täis kilukarp. Söökla haiseb. Peldikus tuleb ronida prill-lauale. Ja ta läheb tööpingi taha ja toodab kõigest väest praaki, sest mis kuradi pärast ses sitas....Miks me anname lukksepp N-dele kasvada meie hariduses? Hakkaksime peale sellest, et väldiksime räämas olemist. Siin pole vaja erilist metoodikat, inimestetundmist, isegi erilist tarkust mitte. Kutsekoolid (muud koolid kah), värvige oma seinad ära! Kas või graffitiga, kui muuks raha pole. (ma arvan, et soovijaid oleks ikka). Kas keegi pole tõesti näinud kunagi vaest, aga tarka inimest kehvas, aga ilusas kodus?

Igatahes selge on, et kui laps kodus meeleheitlikult meenutab õpetaja lauseehitust, kui ta Vana-Kreeka perioode esitas, siis on elusast õppimisest asi kaugel. Olgugi, et nii Põhjasõja kui Kreeka-Pärsia sõdade daatumid on peas, arvatakse ikkagi neid toimuvat enam-vähem samal ajal. Ei suudeta ära imestada (muud moodi kui pähetuupimise teel), miks arv astmes null on üks. Sest puudub elementaarseimgi seoste nägemise oskus. Ollakse kindel, et vähim aineosake on elektron ja sarnaneb see sellise tillukese plastmassist kerakesega, mis hirmsa kiirusega ümber tuuma kihutab, umbes nagu maakera kosmoses. Samuti, et ekvaatoril on soojem selle pärast, et ekvaator on Päikesele lähemal kui poolused.

Võiks öelda, et koolihariduse omandamine on alati pool sajandikest hetkeseisust maas (võib-olla sajand, võib-olla paar aastakümmet?). Seda saab näha nii kohustusliku kirjanduse koostamisel, füüsikas, ajaloos. Samuti kipub ajast maha jääma stampettekujutus õpetajast: vaoshoitud ja raamides, väheke igavavõitu. Nii on olnud vist alati? Mis sinna ikka teha. Erandeid on loomulikult palju-palju, seda meeldivamaid. Asjad kulgevad hästi ainult siis, kui neid tehakse pühendumusega ja samas kerge naljaga pooleks. Seda viimast võiks haridusteemades natikene rohkem olla.
Kool pole laste koht, kirjutab Bel Kaufmann. „Ma lihtsan avan teie pead ja kallan tarkuse sinna sisse,“ ütleb Pan Kleks. Head kooliraamatud mõlemad. Pessimism ja samas edasipüüdlikkus. Mõlemad pulliga pooleks. Ega see polegi nii halb kooslus. Parem igatahes kui optimism ja soig. Ja ikka trenni, tenni! Kui kõik punnivad, saab igavast asjast kah vajaliku kätte.

Lõpunäiteks sobiks jälle see kehaline kasvatus väga hästi. Mis selle eesmärk on? Terve ja tugev inimene. Aga mida arvate, kellele seda rohkem vaja oleks, skolioosi põdevale nohikule või kooli meistrile keskmaajooksus?