Konstantinimarjad vaheroaks

Maasikad vahepalaks juba olid. Nüüd siis natuke teistsugused marjad. Selline lugu ammu-ammusest Pikrist tuli meelde.

Konstantin läks metsa marjule. Jõudis sügavasse padrikusse, kus kasvasid imeilusad punased marjad. Umbes nagu pohlad, aga suuremad. Ei tea, kas ka söödavad? Nägi äkki eemal puude vahel kepiga vanamutikest, sellist nagu nõiamoorid ikka muinasjuttudes on.

„Vanaema,“ küsis Konstantin, „kas need marjad on söödavad?“

„Oh ei,“ vastas vanamoor, „need on aleksandrimarjad. Väga mürgised- kui sööd, sured kohe.“

Veidi eemal nägi Konstantin imelikku suurt seent.

„Aga see seen siin? Kas see on söödav?“

„Ära proovigi,“ oli nõid kindel, „see ju gertrudiseen. Kah väga mürgised. Kes sööb, on kohe surmalaps.“

Konstantin oli juba üsna tüdinenud. Lõpuks märkas ta veel tundmatuid marju- läikivsiniseid ja kobarates.

„Vanaema, aga mis sa nende marjade kohta ütled?“

Eit tuleb lähemale, takseerib marju igast küljest, toksab kepiga ja lausub siis:

„Vat nende kohta ei oska ma küll midagi halba kosta. Korja aga julgesti.“

Alles järgmisel kevadel ristis vanaeit need marjad konstantinimarjadeks.