EELLUGU

Tammed ja pöögid murduvad, pajuvõsa kasvab igavesti. Kannab pöökide ideid ja vajadusel ka lämmatab neid. Hall, märkamatu ja visa. Vallutaja ja alistuja. Enamus inimkonnast. Noh, kas nüüd just igavene, aga selle vihiku kontekstis küll. Kõnes ja kirjas paneme ju ikka kõigepealt paika piirid. Siin vihikus on piiriks eesriie, mis eraldab maist metsa taevasest udust. Aga keegi ei välista, et vahete-vahel äkki üritame piiluda sinna taha kah. Võsast välja, pöökide latvade poole. Olles tavalised, tahame ju ikka olla vahel erilised. Sest eriline on üldse tavalisega omamoodi vahvas püsisuhtes ja äkki sünnib nende vahekorrast ka järglaseidki?
Võsas ragistades ei teki vasikavaimustust, ükskõiksust ega laussallimatust. Higiseks võib rügamine küll ajada. Selleks ongi jahutaja. Kes jahu ajab.

Ühesõnaga: pajuvõsal pole mõtet ega eesmärki. Nagu sellel vihikulgi, mida veel ju polegi. Lihtsalt võib-olla sünnib elus midagi, mille tagajärjel tekib sissekanne. "Nad lihtsalt tulevad siis kui tulevad," ütles see päris Milne`i Puhh. Mitte see kollane, kelle Taost, filosoofiast jms raamatukauplused pungil. Loodan väga, et siinsed sissekanded ei hakka sisaldma kohvijoomise, mõtlemise sado-maso või blogikirjutamise võlude-raskuste kirjeldusi.

Igaks juhks, tere!