Te kõik teate muinasjuttu pimedatest, kes polnud kunagi elevanti näinud. Kes ühel päeval kuulsid, et naaberkülla on tulnud elevandiajaja ja läksid siis sinna elevanti vaatama (kompima).Üks leidis, et elevant on jäme köiejupp, teine jälle, et suur sammas. Teate seda lugu? Mis selle looga öelda taheti? Kas seda, et igaüks näeb asju omamoodi, igaühel on oma tõde? Noh vaatame, mis neist edasi sai.
Noh, istuvad siis viis pimedat (pagan küll, niipalju pimedaid korraga ühes külas!) ümber elevandi ja vaidlevad. Vaata, et sandid lähevad veel omavahel kaklema! Aga on juba hommik, kuuri uks läheb lahti ja sisse astub krimpsus vanamees, elevandi omanik.
„Ennäe!” hüüatab vanamees, kui asjast aru sai „Noh, teil on küll koos silmanägemisega ka arunatuke kaasa läinud! Kuidas te arvate, et võite aru saada, milline on elevant, kui te pole teda KUNAGI näinud ja ainult ÜHEL KORRAL käega katsunud! Te igavesed lollid, kui te ei oleks nii neetult uhked, siis selle asemel, et siin mõttetult vaielda, te ometi KÜSIKSITE nende käest, kellel silmanägemine veel olemas!”
Öelnud seda, võttis vanamees elevandi ohelikust ja lahkus, jättes pimedad talle ammulisui järele vahtima.
Eks nii ole nende õpetlike lugudega.
Järgmine kord pronksist, kivist või lihast-luust ebajumalatest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar