Sada aastat siis Masingut olnud. Selles mõttes on muidugi imelik, et saja Eesti suurkuju hulka teda rahva hääl ei mahutanud (oli sihukese pealkirjaga paks raamat mingi kümmekond aastat tagasi), aga nüüd järelmõtiskleb Kaplinski ja Runneli kõrval ka Märka; selline tendents võibki olla just see, mis teeb venna surematuks. Võib olla just temasuguse mehe tekstid, kus progress ja allakäik hoomatava ja absurdi piiril nii kenasti segi lähevad, on tulevikumuusika. Ajaks, mil inimesed, tüdinud naeratusega võidujooksust ning armastavast kiivusest, soovivad proovida hoopis uusi mänge.
Vanasti krimkat lugedes püüti ikka enne lõppu mõrvarit ära arvata, nüüd vast püütakse enne järgmist vaatust suurmeest ära tunda. Mis seal ikka tunda, küllap ta seda ju oli.
Vaieldamatult kristlik mõtleja ja Jumalamees, aga niivõrd intrigeerivalt laia haardega ja igas kirjutises kõrvalekaldumatu järjekindlusega Oma Lugu esitav, nii et see ka meiesugustele huvipakkuv. Küllap ka vähe taevaskõndijate moodi, kes sada aastat on nõus terasharja peal olema, kui ainult maa peale saaks.
Ei püüa mina siin mingeid maailmavaatelisi mõttekäike ära arvata ja teeradu otsida, mingist mõistmisest rääkimata, sest minusuguse umbkeelse omnivoori juures oleks see sarnane Gardonyi vana hunni Turzoga, kes kreeka teatrimaski pidas lahingus vaenlase hirmutamiseks mõeldud saatanalarviks. Lisaks on sada aastat ju liiga lühike aeg kah :-) Rääkigu Masingust kui teoloogist, luuletajast või keelemehest ikka asjatundjad. Lihtsalt tema iga kirjutis tekitab selle lugejas mingeid pilte, olgu need pildijoonistaja enda nägemustest ükskõik kui kaugel. Ning mina püüan siin neid kirjeldades teha suhu kippuvate lauslolluste vahel väikest slaalomit, kuigi see ei pruugi väga õnnestuda. Kel väga vastumeelt, eks proovige ise või vahetage lehte :-)
Matemaatik võib muiata ajaloolase ponnistuste peale Pythagorasest jutustada ja keelemees teoloogi üle, sest kõik pelgavad hüppeid oma tuntud käsitluste maailmast kõrvale. Masingu üle, ma kujutan ette, muigasid vist maailmas paljud. Keeleteadlased ja teoloogid. Tõsiseid mehi ja uurijaid pean silmas, mitte tema mõtete ja luuletuste lugejaid. Võib-olla muigasidki ka hirmuga, kes teab. Üsna kõhe on ju tunda, et keel milles kõnelema harjunud oled, on vestluskaaslase suus millegipärast täiesti arusaamatu, olgugi õigekeelsusreeglid paigas.
Igatahes, isegi oma lähedaste jüngrite suust haigeks geeniuseks nimetatu, ei pääsenud mees maailmakaardil löögile, tingituna võib olla eraklikust uhkusest, võib olla nõukogude korrast ja vaimsest vangipõlvest, võib olla põlgusest kõrge mängu reeglite vastu, võib olla ka liigsest isemõtlemisest, kes teab Aga samas- kui inimene suudab seoseid leida maailmapildi nii erinevatest servadest, kes pagan seda ikka advekaatselt hinnata suudaks?
Oma kius ja vimm oli tal ju vist paljude asjadega, indoeuroopaliku keelekasutusel põhineva mõtlemise (ilmselt põhines sealt ka armastus teistsuguste keelte vastu, huvi ühe asja vastu läbi teistsuguse kõlbmatuks tunnistamise), darvinismi, gurude (Krishnamurtit ja Darwinit lobamokkadeks pidajaid võib küll palju olla, aga mõlemaid korraga vist vähesed :-)), lasteemade ja paljude muudega. Kas tekitas trotslikku meelelaadi siis masendus või lootusrikkus, ega ei oska öelda küll, ei mina aru saa, kui põimunult ta selliseid vastandlikke asju nägi, aga põimunud nad tal igatahes tunduvad ja punkt.
Lähemalt mõeldes olid need vimmadki omavahel tervikuks seotud; näiteks eks olnud see omapärane suhtumine naistesse-lastesse ju tingitud vist rohkem lootusetust soovist ületada see energia jäävuse seaduse toomine inimsuhetesse, mille kohaselt on elu eesmärgiks selle edasiandmine. Selles võtmes ei tundugi ta selleteemalised puisted eriti kibestunud ja eks tegelikke tagapõhju teavad tema tuttavad ja lähedased, mis siin võõral ikka arvata. Igatahes tundub ta oluliselt eristavat naist kui soojätkajat ja naist kui kurtisaani, geišat, sõbrannat või kaaslast, kusjuures soojätkamise roll võis ju iseenesest täiesti olemas olla. Samas seisis mees monogaamia eest, mis ainsana kooseluvormidest võis taltsutada inimese omamistahet.
Igatahes ei saa tema vaateid omaks võtta ei tänased feministid ega kodukanad ning siin tuleb samuti esile vana tarkus, mille kohaselt äärmused küll vihkavad, aga mõistavad teineteist, kõrvaleminejaile pannakse aga kiretult tuli otsa. Et mitte oma hirmu tunnistada.
Üldse tundus ta mõtlemine lähtuvat paradoksidest, nagu selgelt ja kõrgelt nägijale kohane- isegi inimese kohust nõrka kaitsta pidas ta igandiks, sest kelle eest siis? (täiesti õigusega kusjuures, vaevalt et moraalifilosoofia alla käib kaitsmine tiigri, külma, vesipüksi või pähekukkuvate kivide eest). Paradokside ületamine on provotseeriv- kas sina tõesti siis ei näe või? Parem aus vastus- ei näe jah, kui püüd mõista, tundub kohati isegi läbi kumavat. Sest kõik tema lahendused on sirged ja selged- kui nad ka väljaütlemata jäävad (mis pahatihti juhtub või ei suuda mina neist lihtsalt aru saada) on see tingitud mitte lahenduse puudumisest, vaid lihtsalt inimmõistuse nõtrusest ja piiratusest.
Kui väga fantaseerida, võib tunduda ehk paradoksaalsete lahenduskäikude lihtsus hoopis teistmoodi provotseeriv- äkki lükkad ümber? Kahtlus, mitte küll ilmselt maailmakorralduses (kuidas ikka kahelda selles, mis sinust võimatult kõrgem ning millesse kuidagi sekkuda ei saa?), vaid kommunikatsioonivõimaluses- kas on üldse selle valguses võimalik midagi tõeliselt edasi anda? Ning lootusrikas, aga lootusetu võitlus selle eest, et natikenegi oleks.
Eks sobi tema tekstide lugemiseks alati meeles pidada Masingu enda ütlust- ühelegi ei tähenda sõna sama, mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane. Ning kas ei tundu teilegi, et ka selle lihtsa äratundmisega võitles too mees kogu elu?
Huvitav täheldada, et maistest asjadest rääkides puuduvad Masingul peaaegu täiesti kirjanduslikud metafoorid; näitedki on karmid, lihtsakoelised, veidi vanamoelised isegi vist selle aja kohta, mil nad kirja pandud.
Kaks iseloomulikku näidet tema varamust:
Baktria kuningas, suur müstik Ibrahim ibn Edhem, läks kord oma valitsusajal jahile. Väljal istus ta maha sööma; söömise ajal märkas ta, et vargsi tuli mesilane, võttis laualt tükikese leiba ja lendas sellega minema. Kuningas pidas seda nii tähelepanuväärseks, et läks talle järele. Mesilane lendas puu alla ja laskus sinna maha. Ibrahim ibn Edhem läks lähemale ja nägi puu all istuvat mõlemast silmast pimedat varblast, kes avas mesilase suminat kuuldes noka. Sis tükeldas mesilane leiva, mille ta oli toonud, kolmeks osaks ja pistis tükid pimedale linnule suhu; seejärel tõusis ta lendu ja läks ära
---------------------------------------------
We inimeste seas elas mees nimega Wu idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saanud kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: ”Terves maailmas polnud inimest, kes oma poega oleks nii armastanud kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb? Wu idaväravalt ütles: ”Oli aeg, kus ma alati olin ilma pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu ennemalt kui mul polnud poega. Miks peaksin siis olema kurb?”
Kahjuks ei oska põrmugi arvata, millist vaeva tuli sellel mehel näha, et ära tunda kui õrnast klaasist on tegelikult inimeksistentsi alustalad. Milleks teha sõnu ja teadust, kui see on ju igati ja lihtsalt kättesaadav kõigile, kel vähegi tahtejõudu ja mõtlemisoskust? Milleks defineerida, kui see viib vastuse sammu võrra eemale? Hoopis intrigeerivam oleks teada, kuidas mõtleb pimekurt? Kas pole meiegi mingis mõttes pimekurdid?
Lõpuks tuleb paratamatult kõikide elunõuete ja lootuste ”õigustühisuse” äratundmine, aga samas polnud vist päris kadunud veel eneseteostuse soov. Õnneks. Sest muidu teaks temast ainult miskisugune elitaarne ringkond, kel lihtsalt on hästi kukkunud välja olla tema sugulased, sõbrad või pärandi uurijad. Äratundmine, leppimine ja leppimatus- eks needki olnud tema puhul üsna segi, mitte selgepiirilise vastandamisega, mitte ka nende metatasandil ühtsust rõhutamata, vaid rohkem nagu lõuendile paisatud värvilaigud- üksteise peale tükkivad ja segavadki, aga samas ikka ühist vaatepilti kujundavad. Eriti kui kaugelt vaadata õnnestub. Leppimine transtsendentsega. Leppimatus maailmaga. Ja usk absurdsesse, mis muudab inimest, õigemini sunnib inimest end muutma.
Kes on kollane liblikas, tahab olla nukker hunt, leidis ta ise. Nukker hunt oleks päris tabav ütlus ta enda kohta, muide. (Kirjasõnas küll, päris elus ei oska öelda.) Päris kindlasti polnud Masing kollane liblikas, ikka vist ka elus nukker hunt, kes oma kitsa ja kõvera tee otsingul. Üksi, sest ”...kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid e ole hukkajad ega vaenlased et nad on samuti üksi nagu meie.” Kõik on üksi. Kust lootus, et ehk mitte nii üksi, läbi kumas. Ning ka siin järjekindlalt oma äratundmistes hõredasse tundeatmosfääri liikuv, nimetas Masing sellist äratundmist armastuseks. Inimene saab inimeseks ainult seda ületades, kes sellistki seisukohta niiväga sirgeseljaliselt kinnitada julgeks?
Küllap on Masingu kirjeldamsel piisavalt suuri sõnu tehtud, piisaks siin vist niisama mütsi kergitamisest või kergest kummardusest. Selle ees, kes saab olla enda arvamustes nii vääramatult kindel just tänu sellele, et tal polnud mingeid käegakatsutavid tõendeid oma tarkuse kohta. Veelgi enam- tundes oma täielikku abitut ja tolmukübemetaolist olekut. Sobrada tulevikus, üritada oma varjust üle astuda ning maailmaruumist välja kiigata, uskudes, omamata samas vähimatki ettekujutust lootuste võimalikkusest, kusjuures iseendale sellest väga selgesti aru andes. Isegi kuldreeglit mingis võtmes mõttetuks mõelda suutev. Kaheldes küll oma uskumises, aga niimoodi, et isegi ükski ime seda sellest hoolimata ei kõiguta. Kas see äkki polegi just see, mis teeb niisama nupumehest tõelise suurmehe?
Midagi on olemas- eks seegi ju kusagil Masingu äratundmine oli. Ilma erilise arusaamata, mis või milleks. Kas pole see hea alus alustamaks teekonda maailma? Millisesse iganes. Sest tal oli lootust, et mingi tee välja on olemas.
neljapäev, 20. august 2009
kolmapäev, 11. märts 2009
Reetev sula
Nagu aru saan, tuleks kirjutada hoopis raskest majandushüppest. Mitte kõrgus- ega kaugushüppe mõistes, rohkem ikka suusa- või vettehüppe. Otse alla. Aga........no mitte mõhkugi ei oska ma selle kohta kirjutada. Ei miskit ootamatut ja küllap hoitakse õlga vastu kah. Väikese võitlusega. Vastuseis võitluse vormina igatahes sümpaatsem kui võidujooks üksteise tallamise hinnaga. Eks saa ka vähemaga hakkama.
Aga päris ilma võitluseta pole küll kunagi saadud. Kui otsene tapmise ja tagaajamise vajadus pärsitud sai, tulid selle mutatsioonid- spordi, majandusmudelite ja enesekasvatusteooriate näol. Viimase näiteks on jaapanlased, kes hea õppimisvõimega kooslusena said innustust Ruth Benedictilt ja tegid mingil hetkel võitlusest isegi koreograafilise kasvatusvahendi. Ja miks ka mitte, kui valge inimene seda nende kultuuri niimoodi nägi, ilusasti kirjeldas ning muu maailm hirmsasti järgima kippus.
Kui võitlus tapatalguteks ja „kõigi sõjaks kõigi vastu“ ähvardab kasvada, tulevad mängu kohtunikud (meie õnneks)- kultuuripärand ja igasugu reeglistikud. Mis on püsti pandud ju samuti võitluse käigus. Kuidas ja millistes keeltes täpselt, see huvitab väheseid. Üldjuhul on huvitunute teooriad enamusele ka liiga keerukad või ei sobitu kuidagi mosaiiki, õigemini kaleidoskoopi. Selles mõttes, et muutumises kogu aeg, mitte alati meile arusaadavalt. Sündmused, mis hetkel suurimat publikumenu ja prožektorite valgusvihke omavad, ei saa sellega kindlasti uhkustada paarisaja või tuhande aasta pärast. Küllap seetõttu on kolikambrisse lennanud ka tõe korrespondentsiteooria, sest kunagi ei tea me päris hästi, kas midagi ikka tõesti „vastab reaalsusele”, ja kuidas me ikka seda vastavust alati kontrollida saame, et kindlad olla. Seega tuleb appi võtta tõhusalt toimimise või kenasti mosaiiki sobimise kriteeriumid (ma küll ei mäleta, kuidas neid peenemalt nimetati), millest on (tahtmatult) lähtunud ka kultuurihuvilised nagu eelpool mainitud Benedict.
Turumajandus, jaht, sport ja veel mõningad mängud, kus teatud raamide piires seda võitlust enam-vähem ohutult harrastada saab, on vaheetapid teljel tapatalgud-askees. Kusagil punktis saab askeesist iha ja läheb jälle tapmiseks. Ning vastupidi, tapatalgud lõpevad kunagi suure rahuga (mida loodetavasti kultuurikiht ehk niikaua kesta ikka ei lasta). Mingil uusaja perioodil on suudetud isegi päris sõdu puuderdatud patsimeeste mänguks pöörata ning seda võib küll juba ainult Lecteri või Sade mõttemaailmaga selgitada. Poolpöörded lahingus jne
Tänapäeva pseudovõitlustel on rituaalidki ikka kenasti juures, rudimentidena küll. Üritusi hoiab üleval suur kaasaelajate, tugitoolisportlaste, kiibitsejate, kriitikute ja asjatundjate hulk, sest ega nemadki sees möllavate tungide vastu muudmoodi saa kui samuti võitlusega. (Kas nüüd just adrenaliinipritsiv vaatemäng ainuüksi, ilma füüsilise aktiivsuseta, tunge vaos hoiab, on küll kaheldav, aga sellest ehk mõni teine kord). Isegi Vesta neitsid leidsid vaheldust tribüünil gladiaatorite võitlust jälgides ja pöidlaga allapoole suunates. (Asjatundja tüüpkujuna on siin mõeldud kirjanduskangelast onu Siimat, kui keegi nõuka-aegseid lasteraamatuid lugenud on, aga sellest ma olen vist kunagi kirjutanud.)
Ajaloos on olnud mõttemeistreid ja teoinimesi, kes on üritanud võitlusmänge ka juurida, aga siiani edutult. Nii nagu kommunistid juurisid eraomandust, ja koledust on kah vist kunagi reformida üritatud. Kah edutult. Raske isegi algust teha; kui suudaksime kokku leppida, et vähemalt mõttetuid tapatalguid ülistavaid kivist sambaid ja pronksist kangelasi enam püsti ei aja, saavad ju kohe indu muidu alistunult konutavad lammutajad. Piisab ainult nende tagasitoomisest normipärasesse mosaiikpilti. Pühapiltide ülelupjajaid, kujude mahakiskujaid ning teadustööde lõkkemeistreid on alati ikka tõrjutute hulgast tulnud, kes õnneliku juhuse korral õigluse võitu tunnetavad. Ja jääkski kujudest ainult Vaskratsanik alles. Peeter I mälestuseks, kes lisas tolleaegsesse rikkalikku ordeninimistusse Juudas Iskarioti nimelise auraha (selle üleandmisel reetur Mazepale lootis tsaar kasutada küll natike....eee......ebatraditsionaalseid, rohkem valulikke „autasustamistseremooniaid“). Kindlasti saavad hilisemad ajaloolased ära märkida ka Mazepa tagasihoidlikkust ja pidulikust üritusest kõrvalehiilimist, nii lahinguväljal kui ka keisripalees.
Tähendab ju ordengi kuulumist väljavalitute hulka. Rühmitust. Ordut. Mingil määral eraldatust teistest, kel seda pole. Võitlusmängus eelisseisundit või vähemalt endale selle ettekujutamist. Nii et ka reeturite ordu võib-olla täiesti omal kohal. Sealgi oleks oma pajuvõsa kõrval neid, keda ajastust ajastusse kätel kantakse ja kellele kiibitsejad moraalset kapitali kogu aeg juurde riputavad.
Keskajal anti kah sarnaseid „autasusid,“ veeti uhkes narrirüüs läbi linna jne, aga kas just reetureid niiväga alahinnati, see on küsitav. Igasugused tagantjärele tehtud mosaiiki sobivad ja tõhusad teooriad on siin nagu rüütlikultuurgi- ilus lugeda ja ennast sinna sisse mõelda, aga tegelikkusele vastavusest vist üsna kaugel. Küllap võeti neid reetureid vaenuvägedesse ka kahel käel vastu, eriti kui sellega kaasnes arvestatav väesalk või uue liitlase kodupaigas ootav varandus ja „valijaskond.“ Niisama ähmis ülejooksikud ja jalgujäänud, kellest mingit tolku polnud, leidsid tavaliselt vaenlase silmis märgatavalt vähem armu. Suurtega löödi rõõmuga käed, väikesed tõmmati võlla.
Reetur on üldse väheke ambitsioonikas sõna. Meil Eestiski nüüd oma reetur ja puha. Näiteks mina küll ei suuda kõrvutada seda Simmi sarimõrvarite, sõjardite või sadistidega, no ei suuda kuidagi. Rohkem tuletab simmindus ikka Stirlitzi-anekdoote meelde. Kaugeleulatuvad tagajärjed- võib-olla küll tõesti. Aga kui põhjusliku seose nägemist kole pikaks venitada, võib ikka igasugu asju ette kujutada. Absoluutselt iga oma tegevusega võime ju põhjustada ahela, mis avaldub tont teab milles ning pagan teab millal. Koledad kollid aitavad meil jällegi paremini ühtseks pereks koonduda, paremini kui laulupidu. Plakat „vaenlane ei maga!” igal tänavanurgal on vähemalt eelnenud põlvkonnal veel hästi meeles.
Äkki olekski tulnud temale hoopis orden anda- miskisugune tongipüstol või James Bondi CD. Siis oleks ka kohe näha olnud, kelle juurde ta seda CD-d vaatama läheb, kui omal telekat pole (vara konfiskeeritud ju). Ja naksti kaasosalised kah kohe käes. Huvitav, kui keegi töökaaslastest samas toas tanke müüma või LSD-d keetma hakkaks, kas paneksime tähele?
Kusjures ma ei saa siin hästi aru ka sellest tõhusast jälitustegevusest, sest mis on olulisem- kas katkestada igasugune kuri juba eos, olgugi, et ei saa hiljem tõestada selle täit mahtu või siis jälitada, nikerdada ja kannatlikult koguda, kuni saab inimesele määrata karistuse selle täies ulatuses? Kas me teeksime koduukse pärani ja peidaksime ennast laua alla, kui näeksime võõrast aias luusimas (noh, et tuleks ilusasti sisse ja saaks tõestada, et on sissemurdja, ehk pussitaks kedagi, saaks siis kenasti süüdi mõista jne). Ma kahtlen. Olgugi, et ajaloo mõne palju kuulsama reeturi saatus ennemini seda kinnitab. Noh, et reetmine ette teada, aga järeltulevate põlvede huvides laseme sul selle tee nii lõpuni käia kui vähegi võimalik. Sedasi, et sul pole mitte midagi enam järel- ainult pettumus, jääkülm tühjus ja üksindus, et miks siis ikka jälle kukub välja nagu alati. Ja nats uhkust, et oled rohkem väärt, nagu iseeneslik virvendus või umbes sedapsi. Jäägu Juudas asjstundjatele puurida, aga niiviisi oli lisaks hädas ka Kallemeel, kui nüüd mõlema puhul Kalmust meenutada. Eks olnud ka igasugused hilisemad eksistentsialistid, ihualasti tuule käes. Ja kuna moraalset kapitali oli neil (vähemalt viimastel) piisavalt, ei pidanud nad seal kaua vaevlema, kasukaid külma tõrjeks toodi kiiresti.:-) Kusjuures nii Kallemeelel ja kalmusepõhisel Juudaselgi tuleks natike silmas pidada ka „otsige naist”-vaatenurka. Mis teeb nendele käesirutamise kindlasti oluliselt kergemaks.
Ega ma siin mingit reetmise kiidulaulu laula. Lihtsalt sinna alla on mugav toppida igasuguseid üleskutseid ja termin ise on natike tingimusteta väljaheitmisele meelitav (demoniseeriv kui ühte Andruse sõnastust kasutada). Juudase lõpp oli igatahes hirmus- kui ta just end üles ei poonud, läks ta lihtsalt lõhki, olgugi, et Jumala reetmine ei tohiks ju üldse nii eriti hull asi olla, kuidas sa absoluutsust ikka reeta saad. Aga ega ma ei ole asjaga väga kursis, küllap siis saab. (huvitav, kas pole olnud hereetikuid, kes oleksid väitnud, et tegu oli illusiooniga?)
(kokkuvõttes ei puutu see Simmi-lugu üldse eriti siia, on üsna armetu ning kogu kahju suurt ulatust ja sügavust kipuvad halenaljakad pooltoonid paraku oluliselt vähendama; miks mul tema looga seoses üldse sellised mõtted pähe tulid, ega ei osakgi öelda.).
Nagu eespool öeldud, loomariigist igati raske lahku lüüa. Lihtsam on loomariigi problemaatika alati inimesele taandada. Mitte selgitamise ja harimise mõttes nagu Turovski, vaid asjadele moraalse mõtte andmises. Meie (tahtsin alguses kirjutada inimeste kohta nende :-)) mõttetegevuse kohaselt. Kohitseme kasse (et nad ei kannataks), hävitame kurje kormorane (kes söövad kalad ära) ja hoiame hutude-tutside salaküttide sõrmed mägigorilladest eemal. Mis seals ikka, tugevama õigus ja eks ole ju mägigorillasid ikka hoopis lihtsam ja odavam kaitsta kah kui hutude-tutside kodusõda ohjeldada. Võimsad ja kenad loomad igatahes. Hoopis suuremad probleemid tulevad, kui üritatakse vastupidist. Inimtegevust taandada loomariigis kehtivale (mitte, et ma arvaksin, et nii ei saaks või ei tohiks mingil juhul teha). Kuna sinna on tavaliselt miskipärast sisse programmeeritud seisukoha võtmine elu andmise-võtmise küsimuses, pole kokkuleppimine kaugeltki lihtne.
Kui räägime tõest (kui teadusfilosoofid välja jätta, tähendab see maakeeli enda tõe tutvustamist), sätime ju ikka kõigepealt paika oma tellingud- piiri või ruumi, millest väljaspool on tõde „absoluutne” st kehtib kõigi jaoks, keda antud konteksti haaratakse. Ja kui piire nihutada, mis toimub küll harva, aga siiski (haarame veel suuremat või kitsendame veidike, lisame või vähendame seoseid jne), võime saada natike teistsuguse „objektiivse“ tõe. Kuni jõuame ääremaile.
Eks ole ju üks varjatud küsimus alati eksisteerinud ka kujul, kas on võimalik hoomamatut mingilgi määral hoomata ning selle uurimisel langetud tavaliselt keeleseksi võrkudesse. Et kas võrk võib iseendasse kinni jääda? Ühes topoloogiaraamatus oli pilt, kuidas toor (see on niisugune kujund, nagu rõngassai või ujumisrõngas) teise toori alla neelab. Praktiliselt võimatu, aga teoreetiliselt (topoloogia on võimas!) võimalik. Kõik, mis teoreetiliselt võimalik ette kujutada, pidi ka olemas olema, olgugi, et keegi kunagi seda näha ei saa. Nagu paljumõõtmelisi ruume ja üksteisest pidevalt kaugenevaid paralleelseid sirgeid. Kogu maailmagi ehk, nii otseses kui ka natike poeetilisemas mõttes.
Igasuguse elu andmise-võtmise teemaga igatahes on keeruline värk. Jah, ma olen nõus, et siin ei saa appi võtta mingeid õiguslikke ega loodusteaduslikke või utilitaristlikke kriteeriumeid, aga paraku tunduvad kristlikud arusaamad sama kunstlikud. Sest ei me ette tea, kuidas meie siinsed otsused ja valikud niiväga üldse kusagile mõjumas on, olgu tegu siis surmanuhtluse, abordi või eutanaasiaga. Ega tea, ehk on hukatud mõrvar või katkestatud loode järgmisel ringil juba esimesel stardipositsioonil? Või mida peaks tal üldse olema pistmist möödunuga kui tõeline riik ei ole ju siinilmas?
Kui just ei viitsi rääkida ainult sellest, kuidas peale hommikukohvi bussi peale joostes jogurt maitseb, on sellistes teemades tegelikult väga keeruline mööda astuda lõksudest. „Mina sidusin mind kinni,” kui lõksuseadja kohapealt vaadata. Sest kergesti võid sattuda olukorda, et kiitled jalutu ees saavutustega metsajooksu alal või siis tullakse töötule selgitama miskitest naudingutest vahukoorevannis. Nagu kelgumäel, kus ema oli toonud talverõõme maitsma oma vaimupuudega täisealise tütre, kes suutis seal ühe väikese lapse jalust maha sõita ja tolle ema käratas vaese õnnetuse põhjustaja (kes ju on nagu laps ja tahab ka kelgutada) ja tema ema peale: „Loll olete või!?”
Eks niiviisi ole ka abordiasjandusega......keeruline kirjutada, kui igal juhul kipub läbi kumama moralisti toon, mis paljusid otseselt riivab. Ei tohiks siin vist väga moralist olla, isegi kui tahaks. Ning pole ju vist mõtet ka asjatundjate (loe: oraatorite)tsiteerijaid parafraseerida jne jne. Sest küsimuse asetamine ühelt või teiselt poolt lõhnab vägagi pingutuste a la „kas sina tahad olla loll,” või „kes meist tahab olla mõrvar?” järele, nende näidiskujudega samastumiseks kipub enesekriitilist meelt napiks jääma ning kahjuks puuduvad mul arusaadavalt ka kõige vahetumad kogemused, mistõttu kipun siin tahes tahtmata usaldama naisterahvaid. Iseenesest täitsa kahju, et naiste endi seisukohad hakkavad jääma meeskahurväe targutuste kõrval tahaplaanile. Ehk olekski õigem.
Päris kindlasti on ühteviisi kõlbmatu siin äkki-sünnib-Beethoven või mingitele utilitaristlikele kriteeriumitele rõhumine. Ei rakendata neid niiviisi praktikas kunagi, ei tohikski. Sest süfiliitikust järeltulija on arusaadavalt armsam kui printsist onupoeg. Ja kui on otsustatud abordi kasuks, siis ei pidurda seda kindlasti mitte tulevase Beethoveni sünd. Ning nende puhul on see Beethoveni-jutt sihuke nöörist pajatamine....teate küll, kelle majas. Või siis üsna lääge manipuleerimiskatse. Ega ei ole siin vististi võimalik rakendada ka miskisugust krisatllpuhast kristlikku või mingit moraalivälist bioloogat, sest neid paraku ju ei eksisteeri. Kristlus ei ole kunagi minust arust pretendeerinud meetodile (ei mõelnud ise välja, Bultmanni usaldasin) ja teaduslikke metoodikaid ei saa kuidagimoodi rakendada väärtusküsimustes. Õigemini, võib-olla ka eksisteerib ja saab (kui mõni teadusfilosoof ikka tõsiselt katkestab), aga tasemel, kus toor neelab toori ning hoomatav ei ole seda teps mitte ning millega pole lõppude lõpuks taas mitte midagi peale hakata.
Võib olla oleks kõige kindlam siinkohal rakendada veidi madalamat „kaitse abitumat, tugevam saab ise hakkama“ kriteeriumit. Holismiguru Wilberi variant oli jällegi, et alati tuleks eelistada ema tahet lootest suurema sügavuse ja ulatuse poolest (tal oli kohe sihuke kihiliste süsteemide teooria, mis arengu käigus järjest suuremaks ja sügavamaks läksid, eelmisi hõlmates). Aga sõna „abitum” saaks tõlgendada muidugi ka muud moodi. Sest minu arust võib inimene teinekord asjaolude kokkulangemisel ikka ülejõu käiva koorma kah saada. Mis viga seda teoorias või kirjasõnas välistada kui tunnistajaid ju pole enam siitilmast võtta.
Kusjuures- ränki ekseid ei saa välistada mitte kunagi, meie maises ilmas pöördumatuid, ja ükskõik kui selgeks mõeldud teooria (eeskätt moraali-) lööks kõikuma, kui valus osaleksid ise või sinu lähedased. See kuidas mingit teooriat praktikas kurjasti ja omakasupüüdlikult ära kasutada saab, on kahjuks kah välistamatu ning pole see veel kedagi seganud üldisemate põhimõtete üle mõtisklemast.
Lahti tuleks lasta täpsustavast küsimusest, millal ja millest inimindiviid alguse saab. Ühisarusaam vajab selleski äkki hoopis uut algpõhja. Võib olla polekski loomadel seal niiväga vähetahtis koht. Sellist, mis ei laseks tegude kausaalset kontakti lõpmata pikaks venitada, ega teeks ka liigselt jõnkse sisse. Kui peale sündi kõiki inimkutsikaid alati piisavalt lakutaks, poleks vooglaid-maimets-kesiganes debattidel enam mingit vajadust. Ennegi on mõnes suures õpetuses või teoorias tähtsatena tunduvad probleemid äkki oma aktuaalsuse kaotanud.
Kui juba jutuks läks, surmanuhtluse küsimus on kah ju ikka inimesele taandatud. Minu jaoks on näiteks küsimus, kas ikka mitmekordne mõrvar, vägistaja või piinaja on inimene? Miks me ikka ei tohiks rakendada täiesti teadlikult „ümbesulatusprintsiipi?“ Ilma mingite kasvatus-, hoiatus-, kättemaksu- ja muude tarbetute lisapõhjendusteta. Lihtsalt ja kiretult, kui soovite- kaitse tulevast ohvrit. Ilma vihkamise ja kättemaksuta.
Ka kuldsed reeglid jm ei pruugi siin kehtida- lõin ju just konksu seina eeldusega, et korduvmõrvari puhul ei ole tegu inimesega. Ainus vähegi minu silmis arvestatav seisukoht võib olla, et see on tal kaasa sündinud. Aga siis võitleb inimene selle vastu (pagan seda teab, palju on meie hulgas neid, kellele on tapahimu kaasa sündinud?) ja kes ei suuda (sõltub ju keskkonnast, kus üles kasvama satud), sellel ongi see kandevõimest raskem koorem, mis ümbersulatusele viib. Ja veelkord meeldetuletuseks- moraalinormide piiride peal kõikuvate teooriate rakendamist välistab paljudel puhkudel ainult hirm sattuda ise (või mõni lähedane, see kehtib ka juhul kui keegi suudab end samastada kõigi elusolevustega) samasugusesse olukorda või siis astuda vastuollu fundamentaalseteks tunnetatud väärtustega. Aga kui surmanuhtluse pooldamine oleks ikkagi sellest hoolimata õigem, ilusam ja parem variant? Kannatuste vähendamine võib olla küll tapmise õigustuseks, jah võib ikka. Sest nagu korduvalt öeldud- kui õige moment mööda lastud, ei aita enam ussi- ega püssirohi. Ja minnakse reetmise teed. Kas inimese?
Väitlustes selgub tõde. Mõnikord selgub väitlustes hoopis häälekam. Silme ees seisev Tõde võib hoopistükkis kaduda, kui kätt ikka väga pikalt välja ajada. Absoluutselt iga seisukohta ja oponenti on võimalik teha maatasa kui oskuslikult (vahel ka tahtmatult) tema lausete järjekorda muuta või mitmest erinevast kohast kokku miksida. Vott.
Tegelikult olen juba ammu unustanud, millest täpselt kirjutada tahtsin. Lihtsalt hea meel, et õnnestus veidike pikemaks arvuti ette läbi murda.
Aga päris ilma võitluseta pole küll kunagi saadud. Kui otsene tapmise ja tagaajamise vajadus pärsitud sai, tulid selle mutatsioonid- spordi, majandusmudelite ja enesekasvatusteooriate näol. Viimase näiteks on jaapanlased, kes hea õppimisvõimega kooslusena said innustust Ruth Benedictilt ja tegid mingil hetkel võitlusest isegi koreograafilise kasvatusvahendi. Ja miks ka mitte, kui valge inimene seda nende kultuuri niimoodi nägi, ilusasti kirjeldas ning muu maailm hirmsasti järgima kippus.
Kui võitlus tapatalguteks ja „kõigi sõjaks kõigi vastu“ ähvardab kasvada, tulevad mängu kohtunikud (meie õnneks)- kultuuripärand ja igasugu reeglistikud. Mis on püsti pandud ju samuti võitluse käigus. Kuidas ja millistes keeltes täpselt, see huvitab väheseid. Üldjuhul on huvitunute teooriad enamusele ka liiga keerukad või ei sobitu kuidagi mosaiiki, õigemini kaleidoskoopi. Selles mõttes, et muutumises kogu aeg, mitte alati meile arusaadavalt. Sündmused, mis hetkel suurimat publikumenu ja prožektorite valgusvihke omavad, ei saa sellega kindlasti uhkustada paarisaja või tuhande aasta pärast. Küllap seetõttu on kolikambrisse lennanud ka tõe korrespondentsiteooria, sest kunagi ei tea me päris hästi, kas midagi ikka tõesti „vastab reaalsusele”, ja kuidas me ikka seda vastavust alati kontrollida saame, et kindlad olla. Seega tuleb appi võtta tõhusalt toimimise või kenasti mosaiiki sobimise kriteeriumid (ma küll ei mäleta, kuidas neid peenemalt nimetati), millest on (tahtmatult) lähtunud ka kultuurihuvilised nagu eelpool mainitud Benedict.
Turumajandus, jaht, sport ja veel mõningad mängud, kus teatud raamide piires seda võitlust enam-vähem ohutult harrastada saab, on vaheetapid teljel tapatalgud-askees. Kusagil punktis saab askeesist iha ja läheb jälle tapmiseks. Ning vastupidi, tapatalgud lõpevad kunagi suure rahuga (mida loodetavasti kultuurikiht ehk niikaua kesta ikka ei lasta). Mingil uusaja perioodil on suudetud isegi päris sõdu puuderdatud patsimeeste mänguks pöörata ning seda võib küll juba ainult Lecteri või Sade mõttemaailmaga selgitada. Poolpöörded lahingus jne
Tänapäeva pseudovõitlustel on rituaalidki ikka kenasti juures, rudimentidena küll. Üritusi hoiab üleval suur kaasaelajate, tugitoolisportlaste, kiibitsejate, kriitikute ja asjatundjate hulk, sest ega nemadki sees möllavate tungide vastu muudmoodi saa kui samuti võitlusega. (Kas nüüd just adrenaliinipritsiv vaatemäng ainuüksi, ilma füüsilise aktiivsuseta, tunge vaos hoiab, on küll kaheldav, aga sellest ehk mõni teine kord). Isegi Vesta neitsid leidsid vaheldust tribüünil gladiaatorite võitlust jälgides ja pöidlaga allapoole suunates. (Asjatundja tüüpkujuna on siin mõeldud kirjanduskangelast onu Siimat, kui keegi nõuka-aegseid lasteraamatuid lugenud on, aga sellest ma olen vist kunagi kirjutanud.)
Ajaloos on olnud mõttemeistreid ja teoinimesi, kes on üritanud võitlusmänge ka juurida, aga siiani edutult. Nii nagu kommunistid juurisid eraomandust, ja koledust on kah vist kunagi reformida üritatud. Kah edutult. Raske isegi algust teha; kui suudaksime kokku leppida, et vähemalt mõttetuid tapatalguid ülistavaid kivist sambaid ja pronksist kangelasi enam püsti ei aja, saavad ju kohe indu muidu alistunult konutavad lammutajad. Piisab ainult nende tagasitoomisest normipärasesse mosaiikpilti. Pühapiltide ülelupjajaid, kujude mahakiskujaid ning teadustööde lõkkemeistreid on alati ikka tõrjutute hulgast tulnud, kes õnneliku juhuse korral õigluse võitu tunnetavad. Ja jääkski kujudest ainult Vaskratsanik alles. Peeter I mälestuseks, kes lisas tolleaegsesse rikkalikku ordeninimistusse Juudas Iskarioti nimelise auraha (selle üleandmisel reetur Mazepale lootis tsaar kasutada küll natike....eee......ebatraditsionaalseid, rohkem valulikke „autasustamistseremooniaid“). Kindlasti saavad hilisemad ajaloolased ära märkida ka Mazepa tagasihoidlikkust ja pidulikust üritusest kõrvalehiilimist, nii lahinguväljal kui ka keisripalees.
Tähendab ju ordengi kuulumist väljavalitute hulka. Rühmitust. Ordut. Mingil määral eraldatust teistest, kel seda pole. Võitlusmängus eelisseisundit või vähemalt endale selle ettekujutamist. Nii et ka reeturite ordu võib-olla täiesti omal kohal. Sealgi oleks oma pajuvõsa kõrval neid, keda ajastust ajastusse kätel kantakse ja kellele kiibitsejad moraalset kapitali kogu aeg juurde riputavad.
Keskajal anti kah sarnaseid „autasusid,“ veeti uhkes narrirüüs läbi linna jne, aga kas just reetureid niiväga alahinnati, see on küsitav. Igasugused tagantjärele tehtud mosaiiki sobivad ja tõhusad teooriad on siin nagu rüütlikultuurgi- ilus lugeda ja ennast sinna sisse mõelda, aga tegelikkusele vastavusest vist üsna kaugel. Küllap võeti neid reetureid vaenuvägedesse ka kahel käel vastu, eriti kui sellega kaasnes arvestatav väesalk või uue liitlase kodupaigas ootav varandus ja „valijaskond.“ Niisama ähmis ülejooksikud ja jalgujäänud, kellest mingit tolku polnud, leidsid tavaliselt vaenlase silmis märgatavalt vähem armu. Suurtega löödi rõõmuga käed, väikesed tõmmati võlla.
Reetur on üldse väheke ambitsioonikas sõna. Meil Eestiski nüüd oma reetur ja puha. Näiteks mina küll ei suuda kõrvutada seda Simmi sarimõrvarite, sõjardite või sadistidega, no ei suuda kuidagi. Rohkem tuletab simmindus ikka Stirlitzi-anekdoote meelde. Kaugeleulatuvad tagajärjed- võib-olla küll tõesti. Aga kui põhjusliku seose nägemist kole pikaks venitada, võib ikka igasugu asju ette kujutada. Absoluutselt iga oma tegevusega võime ju põhjustada ahela, mis avaldub tont teab milles ning pagan teab millal. Koledad kollid aitavad meil jällegi paremini ühtseks pereks koonduda, paremini kui laulupidu. Plakat „vaenlane ei maga!” igal tänavanurgal on vähemalt eelnenud põlvkonnal veel hästi meeles.
Äkki olekski tulnud temale hoopis orden anda- miskisugune tongipüstol või James Bondi CD. Siis oleks ka kohe näha olnud, kelle juurde ta seda CD-d vaatama läheb, kui omal telekat pole (vara konfiskeeritud ju). Ja naksti kaasosalised kah kohe käes. Huvitav, kui keegi töökaaslastest samas toas tanke müüma või LSD-d keetma hakkaks, kas paneksime tähele?
Kusjures ma ei saa siin hästi aru ka sellest tõhusast jälitustegevusest, sest mis on olulisem- kas katkestada igasugune kuri juba eos, olgugi, et ei saa hiljem tõestada selle täit mahtu või siis jälitada, nikerdada ja kannatlikult koguda, kuni saab inimesele määrata karistuse selle täies ulatuses? Kas me teeksime koduukse pärani ja peidaksime ennast laua alla, kui näeksime võõrast aias luusimas (noh, et tuleks ilusasti sisse ja saaks tõestada, et on sissemurdja, ehk pussitaks kedagi, saaks siis kenasti süüdi mõista jne). Ma kahtlen. Olgugi, et ajaloo mõne palju kuulsama reeturi saatus ennemini seda kinnitab. Noh, et reetmine ette teada, aga järeltulevate põlvede huvides laseme sul selle tee nii lõpuni käia kui vähegi võimalik. Sedasi, et sul pole mitte midagi enam järel- ainult pettumus, jääkülm tühjus ja üksindus, et miks siis ikka jälle kukub välja nagu alati. Ja nats uhkust, et oled rohkem väärt, nagu iseeneslik virvendus või umbes sedapsi. Jäägu Juudas asjstundjatele puurida, aga niiviisi oli lisaks hädas ka Kallemeel, kui nüüd mõlema puhul Kalmust meenutada. Eks olnud ka igasugused hilisemad eksistentsialistid, ihualasti tuule käes. Ja kuna moraalset kapitali oli neil (vähemalt viimastel) piisavalt, ei pidanud nad seal kaua vaevlema, kasukaid külma tõrjeks toodi kiiresti.:-) Kusjuures nii Kallemeelel ja kalmusepõhisel Juudaselgi tuleks natike silmas pidada ka „otsige naist”-vaatenurka. Mis teeb nendele käesirutamise kindlasti oluliselt kergemaks.
Ega ma siin mingit reetmise kiidulaulu laula. Lihtsalt sinna alla on mugav toppida igasuguseid üleskutseid ja termin ise on natike tingimusteta väljaheitmisele meelitav (demoniseeriv kui ühte Andruse sõnastust kasutada). Juudase lõpp oli igatahes hirmus- kui ta just end üles ei poonud, läks ta lihtsalt lõhki, olgugi, et Jumala reetmine ei tohiks ju üldse nii eriti hull asi olla, kuidas sa absoluutsust ikka reeta saad. Aga ega ma ei ole asjaga väga kursis, küllap siis saab. (huvitav, kas pole olnud hereetikuid, kes oleksid väitnud, et tegu oli illusiooniga?)
(kokkuvõttes ei puutu see Simmi-lugu üldse eriti siia, on üsna armetu ning kogu kahju suurt ulatust ja sügavust kipuvad halenaljakad pooltoonid paraku oluliselt vähendama; miks mul tema looga seoses üldse sellised mõtted pähe tulid, ega ei osakgi öelda.).
Nagu eespool öeldud, loomariigist igati raske lahku lüüa. Lihtsam on loomariigi problemaatika alati inimesele taandada. Mitte selgitamise ja harimise mõttes nagu Turovski, vaid asjadele moraalse mõtte andmises. Meie (tahtsin alguses kirjutada inimeste kohta nende :-)) mõttetegevuse kohaselt. Kohitseme kasse (et nad ei kannataks), hävitame kurje kormorane (kes söövad kalad ära) ja hoiame hutude-tutside salaküttide sõrmed mägigorilladest eemal. Mis seals ikka, tugevama õigus ja eks ole ju mägigorillasid ikka hoopis lihtsam ja odavam kaitsta kah kui hutude-tutside kodusõda ohjeldada. Võimsad ja kenad loomad igatahes. Hoopis suuremad probleemid tulevad, kui üritatakse vastupidist. Inimtegevust taandada loomariigis kehtivale (mitte, et ma arvaksin, et nii ei saaks või ei tohiks mingil juhul teha). Kuna sinna on tavaliselt miskipärast sisse programmeeritud seisukoha võtmine elu andmise-võtmise küsimuses, pole kokkuleppimine kaugeltki lihtne.
Kui räägime tõest (kui teadusfilosoofid välja jätta, tähendab see maakeeli enda tõe tutvustamist), sätime ju ikka kõigepealt paika oma tellingud- piiri või ruumi, millest väljaspool on tõde „absoluutne” st kehtib kõigi jaoks, keda antud konteksti haaratakse. Ja kui piire nihutada, mis toimub küll harva, aga siiski (haarame veel suuremat või kitsendame veidike, lisame või vähendame seoseid jne), võime saada natike teistsuguse „objektiivse“ tõe. Kuni jõuame ääremaile.
Eks ole ju üks varjatud küsimus alati eksisteerinud ka kujul, kas on võimalik hoomamatut mingilgi määral hoomata ning selle uurimisel langetud tavaliselt keeleseksi võrkudesse. Et kas võrk võib iseendasse kinni jääda? Ühes topoloogiaraamatus oli pilt, kuidas toor (see on niisugune kujund, nagu rõngassai või ujumisrõngas) teise toori alla neelab. Praktiliselt võimatu, aga teoreetiliselt (topoloogia on võimas!) võimalik. Kõik, mis teoreetiliselt võimalik ette kujutada, pidi ka olemas olema, olgugi, et keegi kunagi seda näha ei saa. Nagu paljumõõtmelisi ruume ja üksteisest pidevalt kaugenevaid paralleelseid sirgeid. Kogu maailmagi ehk, nii otseses kui ka natike poeetilisemas mõttes.
Igasuguse elu andmise-võtmise teemaga igatahes on keeruline värk. Jah, ma olen nõus, et siin ei saa appi võtta mingeid õiguslikke ega loodusteaduslikke või utilitaristlikke kriteeriumeid, aga paraku tunduvad kristlikud arusaamad sama kunstlikud. Sest ei me ette tea, kuidas meie siinsed otsused ja valikud niiväga üldse kusagile mõjumas on, olgu tegu siis surmanuhtluse, abordi või eutanaasiaga. Ega tea, ehk on hukatud mõrvar või katkestatud loode järgmisel ringil juba esimesel stardipositsioonil? Või mida peaks tal üldse olema pistmist möödunuga kui tõeline riik ei ole ju siinilmas?
Kui just ei viitsi rääkida ainult sellest, kuidas peale hommikukohvi bussi peale joostes jogurt maitseb, on sellistes teemades tegelikult väga keeruline mööda astuda lõksudest. „Mina sidusin mind kinni,” kui lõksuseadja kohapealt vaadata. Sest kergesti võid sattuda olukorda, et kiitled jalutu ees saavutustega metsajooksu alal või siis tullakse töötule selgitama miskitest naudingutest vahukoorevannis. Nagu kelgumäel, kus ema oli toonud talverõõme maitsma oma vaimupuudega täisealise tütre, kes suutis seal ühe väikese lapse jalust maha sõita ja tolle ema käratas vaese õnnetuse põhjustaja (kes ju on nagu laps ja tahab ka kelgutada) ja tema ema peale: „Loll olete või!?”
Eks niiviisi ole ka abordiasjandusega......keeruline kirjutada, kui igal juhul kipub läbi kumama moralisti toon, mis paljusid otseselt riivab. Ei tohiks siin vist väga moralist olla, isegi kui tahaks. Ning pole ju vist mõtet ka asjatundjate (loe: oraatorite)tsiteerijaid parafraseerida jne jne. Sest küsimuse asetamine ühelt või teiselt poolt lõhnab vägagi pingutuste a la „kas sina tahad olla loll,” või „kes meist tahab olla mõrvar?” järele, nende näidiskujudega samastumiseks kipub enesekriitilist meelt napiks jääma ning kahjuks puuduvad mul arusaadavalt ka kõige vahetumad kogemused, mistõttu kipun siin tahes tahtmata usaldama naisterahvaid. Iseenesest täitsa kahju, et naiste endi seisukohad hakkavad jääma meeskahurväe targutuste kõrval tahaplaanile. Ehk olekski õigem.
Päris kindlasti on ühteviisi kõlbmatu siin äkki-sünnib-Beethoven või mingitele utilitaristlikele kriteeriumitele rõhumine. Ei rakendata neid niiviisi praktikas kunagi, ei tohikski. Sest süfiliitikust järeltulija on arusaadavalt armsam kui printsist onupoeg. Ja kui on otsustatud abordi kasuks, siis ei pidurda seda kindlasti mitte tulevase Beethoveni sünd. Ning nende puhul on see Beethoveni-jutt sihuke nöörist pajatamine....teate küll, kelle majas. Või siis üsna lääge manipuleerimiskatse. Ega ei ole siin vististi võimalik rakendada ka miskisugust krisatllpuhast kristlikku või mingit moraalivälist bioloogat, sest neid paraku ju ei eksisteeri. Kristlus ei ole kunagi minust arust pretendeerinud meetodile (ei mõelnud ise välja, Bultmanni usaldasin) ja teaduslikke metoodikaid ei saa kuidagimoodi rakendada väärtusküsimustes. Õigemini, võib-olla ka eksisteerib ja saab (kui mõni teadusfilosoof ikka tõsiselt katkestab), aga tasemel, kus toor neelab toori ning hoomatav ei ole seda teps mitte ning millega pole lõppude lõpuks taas mitte midagi peale hakata.
Võib olla oleks kõige kindlam siinkohal rakendada veidi madalamat „kaitse abitumat, tugevam saab ise hakkama“ kriteeriumit. Holismiguru Wilberi variant oli jällegi, et alati tuleks eelistada ema tahet lootest suurema sügavuse ja ulatuse poolest (tal oli kohe sihuke kihiliste süsteemide teooria, mis arengu käigus järjest suuremaks ja sügavamaks läksid, eelmisi hõlmates). Aga sõna „abitum” saaks tõlgendada muidugi ka muud moodi. Sest minu arust võib inimene teinekord asjaolude kokkulangemisel ikka ülejõu käiva koorma kah saada. Mis viga seda teoorias või kirjasõnas välistada kui tunnistajaid ju pole enam siitilmast võtta.
Kusjuures- ränki ekseid ei saa välistada mitte kunagi, meie maises ilmas pöördumatuid, ja ükskõik kui selgeks mõeldud teooria (eeskätt moraali-) lööks kõikuma, kui valus osaleksid ise või sinu lähedased. See kuidas mingit teooriat praktikas kurjasti ja omakasupüüdlikult ära kasutada saab, on kahjuks kah välistamatu ning pole see veel kedagi seganud üldisemate põhimõtete üle mõtisklemast.
Lahti tuleks lasta täpsustavast küsimusest, millal ja millest inimindiviid alguse saab. Ühisarusaam vajab selleski äkki hoopis uut algpõhja. Võib olla polekski loomadel seal niiväga vähetahtis koht. Sellist, mis ei laseks tegude kausaalset kontakti lõpmata pikaks venitada, ega teeks ka liigselt jõnkse sisse. Kui peale sündi kõiki inimkutsikaid alati piisavalt lakutaks, poleks vooglaid-maimets-kesiganes debattidel enam mingit vajadust. Ennegi on mõnes suures õpetuses või teoorias tähtsatena tunduvad probleemid äkki oma aktuaalsuse kaotanud.
Kui juba jutuks läks, surmanuhtluse küsimus on kah ju ikka inimesele taandatud. Minu jaoks on näiteks küsimus, kas ikka mitmekordne mõrvar, vägistaja või piinaja on inimene? Miks me ikka ei tohiks rakendada täiesti teadlikult „ümbesulatusprintsiipi?“ Ilma mingite kasvatus-, hoiatus-, kättemaksu- ja muude tarbetute lisapõhjendusteta. Lihtsalt ja kiretult, kui soovite- kaitse tulevast ohvrit. Ilma vihkamise ja kättemaksuta.
Ka kuldsed reeglid jm ei pruugi siin kehtida- lõin ju just konksu seina eeldusega, et korduvmõrvari puhul ei ole tegu inimesega. Ainus vähegi minu silmis arvestatav seisukoht võib olla, et see on tal kaasa sündinud. Aga siis võitleb inimene selle vastu (pagan seda teab, palju on meie hulgas neid, kellele on tapahimu kaasa sündinud?) ja kes ei suuda (sõltub ju keskkonnast, kus üles kasvama satud), sellel ongi see kandevõimest raskem koorem, mis ümbersulatusele viib. Ja veelkord meeldetuletuseks- moraalinormide piiride peal kõikuvate teooriate rakendamist välistab paljudel puhkudel ainult hirm sattuda ise (või mõni lähedane, see kehtib ka juhul kui keegi suudab end samastada kõigi elusolevustega) samasugusesse olukorda või siis astuda vastuollu fundamentaalseteks tunnetatud väärtustega. Aga kui surmanuhtluse pooldamine oleks ikkagi sellest hoolimata õigem, ilusam ja parem variant? Kannatuste vähendamine võib olla küll tapmise õigustuseks, jah võib ikka. Sest nagu korduvalt öeldud- kui õige moment mööda lastud, ei aita enam ussi- ega püssirohi. Ja minnakse reetmise teed. Kas inimese?
Väitlustes selgub tõde. Mõnikord selgub väitlustes hoopis häälekam. Silme ees seisev Tõde võib hoopistükkis kaduda, kui kätt ikka väga pikalt välja ajada. Absoluutselt iga seisukohta ja oponenti on võimalik teha maatasa kui oskuslikult (vahel ka tahtmatult) tema lausete järjekorda muuta või mitmest erinevast kohast kokku miksida. Vott.
Tegelikult olen juba ammu unustanud, millest täpselt kirjutada tahtsin. Lihtsalt hea meel, et õnnestus veidike pikemaks arvuti ette läbi murda.
teisipäev, 23. detsember 2008
Kassist plekk-katusel
Jõulu- ja aastalõputervituste eest siis.
Nurgataha liivale kritseldamisel on omad võlud, ei saa salata. Mis tuul liivaga teeb, sellest kirjutatud tabavalt onupoeg Toomase Sekeldaja-blogis. Eriti soovitan sealt lugeda inimsuse ületamise lugu, aga selleks peab arhiivis sobrama ja siis loete ta muid jutte kah. Mis tuleks kasuks.
Selleks aastaks on inimsuse ületamise katsed ehk siis omakorda ületatud ja saab asuda kapsaste kallale. Pole midagi paremat kui jõulude sujuv üleminek aastavahetuseks, mis tänavu ka ju seaduslikult võimalik, kui kalendrit vaadata. Eks igas rütmilises protsessis ole vaja vahel vabajooksu, isegi vabamõtlejaile ja –kuulajaile.
Vabadusega üldse naljakad lood. Kui mitte lugeda vabaduseks seda, et inimene on võimeline omal alagatusel iseenda mõttetegevust ja sellest lähtuvat tegutsemist jälgima ja korrigeerima. Aga vabadust aru saamaks, kas see äkki ikka millegi koosmõju või suisa meelevald pole, õnneks me ei oma, nii et lepime sellega ja läheme etendusega ilusti edasi. Õnneliku uue aasta poole.
Sekeldaja isa, minu onu siis, ütles kunagi väga tabavalt, et neti-haridus on nagu vihm mööda plekk-katust. Saab korraga külluslikult ja külge jääb väga vähe. Sama järelduseni siis jõudnud ka klaaspärlimängumeister Toomas Paul oma aastalõpuesseedes. Nojah. Vesi on märg ja suhkur magus, seda küll. Aga selleks, et seda märgata ja selgelt kokku võtta, peab olema silmi ja kõrvu ja teistega kommunikeerumisvahendeid kah. Igatahes kui raamatuvirn (mis arusaadavalt koosneb pidevalt pooleli raamatutest) öökapil juba kassi jalutuskäike segama hakkab, tuletan alati seda ütlust meelde. Sest eks käi see üldise söömahimu kohta kah. Nii et igati kohane.
Kunagi leidis lihakombinaadi tootmisjuht üsna kibedalt, et ma olevat üks kuradi kass, kes kõnnib omapead. Lisaks ei saavat aru, millal tõsistest asjadest räägin ja millal mitte. Igastahes, olgugi teravusena mõeldud, kumas sealt ka kerget sportlikku tunnustust ning ma olen võtnud seda komplimendina.
Sest ikka on hea meel, kui midagi sinus äramärkimist leiab, nagu ka meenutades oma kunagist klassijuhatajat ja matemaatikaõpetajat Ordlikku, kes lohutas alati klassi meesperet nende sõjaväeteenistusest vabastusega, sest „lollide kätte relva ei anta.“
Kass pole üldse paha võrdlus. Meeldiks ehk isegi Masingule inimsuse ületamise kõrvale. Puhkuseks. Lakub oma haavu ise ja läheb uut jäljerida ajama. Ja joob lillevaasist või lombist, mitte talle totalitaarse korra poolt ette nähtud veekausist. Järgib mingeid filistrile arusaamatuid värelusi ja võtab pealtnäha igasugusest mõtestatusest vabu kursse. Vabadus ongi äkki igasuguse mõtestatuse puudumise äratundmine. Mis ei ole üldse mitte kaos ega anarhia. Aga see läheks jälle mingite mõistete kokkuleppimisele, lahkamisele ning nõuaks jutu juurde näomoonutuste tegemist ja kätega vehkimist.
Üks keelemees T. Help ongi kirjutanud igavesti tabavalt „võbelevast keelest.“ Mis see maailmgi muud kui üks suur võbelus. Aga selle kirjeldamine ja sidustamine jääb üksikutest virvendustest hoolimata vist tuleviku kassidele. Kui nad piisavalt jalgu sättida oskavad, et visatud kivid vastu pead ei tuleks või haaravate lõugade vahele ei satuks. Poksijagi ei tõrju vastase lööke mitte ainult kätega (nagu kipuvad arvavat nii mõnedki kaunite võitluskunstide valdajad), vaid leevendab neid oma liikumisega.
Ilus ütlus oli samuraidel (ja-jaa, ma tean, et hiliste rahvusromantikute juurdekirjutus, aga ikka ilus): kui sulle on osaks saamas õnn, kas on mõtet siis niiväga kiirustada?
Jõulu- ja uusaastasoovid said siia sisse kirjutatud ehk. Sama kõigile ja mulle endale kah.
Nurgataha liivale kritseldamisel on omad võlud, ei saa salata. Mis tuul liivaga teeb, sellest kirjutatud tabavalt onupoeg Toomase Sekeldaja-blogis. Eriti soovitan sealt lugeda inimsuse ületamise lugu, aga selleks peab arhiivis sobrama ja siis loete ta muid jutte kah. Mis tuleks kasuks.
Selleks aastaks on inimsuse ületamise katsed ehk siis omakorda ületatud ja saab asuda kapsaste kallale. Pole midagi paremat kui jõulude sujuv üleminek aastavahetuseks, mis tänavu ka ju seaduslikult võimalik, kui kalendrit vaadata. Eks igas rütmilises protsessis ole vaja vahel vabajooksu, isegi vabamõtlejaile ja –kuulajaile.
Vabadusega üldse naljakad lood. Kui mitte lugeda vabaduseks seda, et inimene on võimeline omal alagatusel iseenda mõttetegevust ja sellest lähtuvat tegutsemist jälgima ja korrigeerima. Aga vabadust aru saamaks, kas see äkki ikka millegi koosmõju või suisa meelevald pole, õnneks me ei oma, nii et lepime sellega ja läheme etendusega ilusti edasi. Õnneliku uue aasta poole.
Sekeldaja isa, minu onu siis, ütles kunagi väga tabavalt, et neti-haridus on nagu vihm mööda plekk-katust. Saab korraga külluslikult ja külge jääb väga vähe. Sama järelduseni siis jõudnud ka klaaspärlimängumeister Toomas Paul oma aastalõpuesseedes. Nojah. Vesi on märg ja suhkur magus, seda küll. Aga selleks, et seda märgata ja selgelt kokku võtta, peab olema silmi ja kõrvu ja teistega kommunikeerumisvahendeid kah. Igatahes kui raamatuvirn (mis arusaadavalt koosneb pidevalt pooleli raamatutest) öökapil juba kassi jalutuskäike segama hakkab, tuletan alati seda ütlust meelde. Sest eks käi see üldise söömahimu kohta kah. Nii et igati kohane.
Kunagi leidis lihakombinaadi tootmisjuht üsna kibedalt, et ma olevat üks kuradi kass, kes kõnnib omapead. Lisaks ei saavat aru, millal tõsistest asjadest räägin ja millal mitte. Igastahes, olgugi teravusena mõeldud, kumas sealt ka kerget sportlikku tunnustust ning ma olen võtnud seda komplimendina.
Sest ikka on hea meel, kui midagi sinus äramärkimist leiab, nagu ka meenutades oma kunagist klassijuhatajat ja matemaatikaõpetajat Ordlikku, kes lohutas alati klassi meesperet nende sõjaväeteenistusest vabastusega, sest „lollide kätte relva ei anta.“
Kass pole üldse paha võrdlus. Meeldiks ehk isegi Masingule inimsuse ületamise kõrvale. Puhkuseks. Lakub oma haavu ise ja läheb uut jäljerida ajama. Ja joob lillevaasist või lombist, mitte talle totalitaarse korra poolt ette nähtud veekausist. Järgib mingeid filistrile arusaamatuid värelusi ja võtab pealtnäha igasugusest mõtestatusest vabu kursse. Vabadus ongi äkki igasuguse mõtestatuse puudumise äratundmine. Mis ei ole üldse mitte kaos ega anarhia. Aga see läheks jälle mingite mõistete kokkuleppimisele, lahkamisele ning nõuaks jutu juurde näomoonutuste tegemist ja kätega vehkimist.
Üks keelemees T. Help ongi kirjutanud igavesti tabavalt „võbelevast keelest.“ Mis see maailmgi muud kui üks suur võbelus. Aga selle kirjeldamine ja sidustamine jääb üksikutest virvendustest hoolimata vist tuleviku kassidele. Kui nad piisavalt jalgu sättida oskavad, et visatud kivid vastu pead ei tuleks või haaravate lõugade vahele ei satuks. Poksijagi ei tõrju vastase lööke mitte ainult kätega (nagu kipuvad arvavat nii mõnedki kaunite võitluskunstide valdajad), vaid leevendab neid oma liikumisega.
Ilus ütlus oli samuraidel (ja-jaa, ma tean, et hiliste rahvusromantikute juurdekirjutus, aga ikka ilus): kui sulle on osaks saamas õnn, kas on mõtet siis niiväga kiirustada?
Jõulu- ja uusaastasoovid said siia sisse kirjutatud ehk. Sama kõigile ja mulle endale kah.
esmaspäev, 6. oktoober 2008
Võitluspidu
Pühendatud siis kodulinnas Rakveres algavale Sumo-MM-le
Inimest on kogu tema eksistentsi jooksul saatnud alati võitlus. Võitlus loodusjõudude, metsloomade, haiguste ja liigikaaslastega. Ajendiks võis olla jahisaak, põllumaa, hirm harjumatu seisundi või valu ees, aga ka erinevad tõekspidamised ja arusaamad. Ürgajal kasutas inimene lisaks kivile, nuiale ja vibule ka omi loomulikke ründe- ja kaitsevahendeid. Käsi ja jalgu. Küüsi ja hambaid. Võitlusega kaasnesid arusaadavalt põgenemine, kannatused, aukartus, rõõm ja surm. Algselt oli jahipidamine ja elupaiga kaitsmine seaotud kindlasti näljatunde ja instinktidega nagu loomadel.
Aja jooksul tekkis arusaam, et võidelda võib ka mängides. Paljudes religioonideski on näiteks oluline osa võitlusaspektil. Sõjatantsud ümber lõkke ja sõjakad loodusekummardamise rituaalid, mille rudimente on näha siiani näiteks karatestiilide kataharjutustes või capoeiras.
Rituaalid ja tavad on tänase päevani paljuski võitlusest läbi põimitud (või vastupidi, see tähendab, võitlus sisaldab palju rituaale). Näiteks Indias traditsionaalsetes võitluskunstides on palju sarnasust rahvuslike tantsudega, mõlemaid õpetatakse tihti samades koolides Võitluse kujutamine ja läbielamine läbi rituaalide oli mingil ajal aluseks õigele maailmatunnetusele või eluviisile. Alateadlikult kultiveeriti ja austati kahevõitlustega inimese vaprust ja sarnasust loodusstiihiatega või loovate jõududega.
Esimesed teadaolevad andmed rusikavõitlusest kui rituaalsest mängust?spordist? pärinevad Aafrikast, ajajärgust umbes 6000 tagasi. Tollal oli inimvõitlus primitiivne: väledad põlisasukad üritasid karata üksteisele otsa ja siis kätega vemmeldada. Võitlus sarnanes kiskjate rünnaksööstudega. Nii võiks saavutada edu ka tänapäeval tänavakaklustes. Pärimuste järgi käisid ka jumalad maa peal võitlemas- kas siis omavahel või mingite koletistega. Võit kahevõitluses andis võitjale alati vaprama tiitli.Täpselt pole teada, aga võib arvata, et eksisteerisid ka primitiivsed reeglid ja keelud, et julguse ja jõuproovid ei muutuks tapatalguteks. Tollases Etioopias maadlesid tollal nii mehed, naised kui ka lapsed. Naaberküladesse saadeti saadikuid alati koos käsitsivõitlejatega, kes pidid demonstreerima kohtumistel oma osavust ja jõudu.
Sarnaseid andmeid on leitud ka Mesopotaamiast, vist sumerite poolt ehitatud Uruki linnriigi varemetest. Sealsete templijäänuste seintel on tahvleid selgelt äratuntavate maadlus- ja poksistseenidega. Templites toimusid tseremooniad parema viljasaagi nimel ning eelpoolnimetatud kehalised harrastused olid ilmselt selliste riituste osaks.
Ka Vana-Egiptuse kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambrites on reljeefe, kus on kujutatud tänapäeva maadluses ja poksis kasutatavatele tehnikatele sarnaseid lööke ja heiteid. Üsna tõenäoline, et egiptlased ei sidunud tollal võitluskunste mitte sõjapidamisega, vaid just müsteeriumitega. Lisaks maadlusele ja poksile on teada ka papüüruskeppidega võitlemine. Kindlasti pidi olema välditud vastase vigastamine ja armide tekitamine, sest egiptlastele oli omane soov peale surma uude ellu astuda võimalikult täiusliku kehaga.
Müütides tapetakse koletisi. Võõras ja harjumatu on ikka kole. Koledata elajate ja vaenlaste hävitamist müütides ja kauges ajaloos sümboliseerisisd ja kordasid pööripäevadel ja kohalikel pidustustel võitlusmängud. Iga kord hävitati sellega nö kurjad jõud. Päikesejumala Re ja kurja mao (lohe) võitlusena vaadeldi näiteks Vanas-Egiptuses ju ka öö ja päeva vaheldumist.
Üks ilmekaim on müüt Minotaurose tapmisest Theseuse poolt umbes 3000 aasta tagasi. Legendi järgi olevat Theseus pärast pikka labürindis ekslemist magava koletise üllatusrünnakuga rusikatega surnuks tagunud (teistel andmetel küll kasutanud mõõka või sõjanuia). Sõnad labürint, koletis ja ekslemine annavad jälle tööd tekstitõlgendajatele ning siin jääb see teema hetkel vahele.
Sarnane legend Hiinas räägib müütilisest Kollasest Keisrist, kes võitis sarvedega koletise (kirjelduse järgi sarnane Minotaurosega) kahevõitluses umbes 4000 aastat tagasi. Sellest tekkis hiljem võitlusmäng chiao-ti (go-ti), kus talupojad panid pähe sarvedega kiivrid ja püüdsid üksteist nendega sorkida. Arusaadavalt esines tolleaegsetes mängudes ka hukkunuid. Nagu teame, on sarvedega loomad (koletised) on üldse mütoloogiates kesksel kohal.
Kreetal jälle inspireeris Minotaurose tapmise lugu hilisemaid nn “härjahüppeid,” mis kujutas tantsu ja põiklemist areenile lastud härja eest. Corrida eelkäija siis, aga ilma relvadeta (küllap tehti pärast härjale ikka ots peale). Sellised akrobaatilised jõu- ja ilunumbrid nõudsid lisaks julgusele ka süstemaatilisi treeninguid. Härjahüpetega koos peeti maadlus- ja poksimatše pealtvaatajate ees, mis tähendab, et mitmed sajad aastad enne esimesi antiikseid olümpiamänge harjutasid Egeuse mere saarte noorukid käsitsivõitlust ning oletada võib ka väljakujunenud võtetearsenali olemasolu treeningutel. XX sajandil püüdis iidset traditsiooni võitlusega siduda korea päritoluga Masutatsu Oyama, kes 1950-ndatel aastatel, tutvustades USA-s omaloodud Kyokushinkai- karatestiili, võitles demonstratsioonesinemistel paljakäsi härgade vastu, murdes neil sarvi ja ribisid. Selline võitlus keelustati varsti, mingeid erilisi filmikaadreid sellest säilinud pole, Oyama aga jäädvustas oma nime alatiseks võitluskunstide ajalukku.
Indias võtsid sõjalistest mängudest osa teinekord sajad inimesed, kellest osad olid ainult tantsijad, teised üritasid näiteks vibudest nürisid nooli lastes vastaste jalgu tabada. Võitlusmäng sümboliseeris „Mahabharatast“ tuntut Pandavate ja Kauravate vahelist lahingut. Või siis jumalate möllu maailma tekkimisel ja hoidmisel.
Tänapäeval vähekäsitletud asjaolu, et maailma ja olemise kujutamisel on alati olnud tähis koht paljunemisel. On põhjust arvata, et paljude algkultuuride (näiteks Kreeta kultuuris, Indias või etruskide juures) sõjatantsude ja võitlustreeningute läbiviimisel ei olnud sugugi viimasel kohal loomisakti või suguühte kujutamine.
Samuti on võitlus oluline nii loomade kui ka inimeste seas vastassoo tähelepanu äratamiseks ja vapruse tõestamiseks. Indias ja Okeaanias anti mõrsjaid rusikavõitluse võitjatele (legend jutustab, et ka Gautama Siddhartha oli enne oma budapõlve niiviisi tüdruku pärat võidelnud). Eepostes ja saagades on pidevatest lahingutest, kahevõitlustest ja tapmistest jutustamine mitte niivõrd tolleaegse olustiku, vaid rohkem kangelaste vapruse kirjeldamiseks.
Edasi räägimegi siis ainult kahevõitlusest. Tavaliselt mõeldakse võitluskunstidest rääkimisel idamaid. Sumo, karate ning Jaapani mõõgavõitlus kendo on meie silmis võitluskunstid, klassikaline maadlus, poks ja sportlik vehklemine mitte. Miks?
Eelkõige tahame me ju, et mõistes sisalduks ka sõna kunst. Seega, rääkides ühest või teisest võitluskunstist, räägime alati ka mingist komponendist, mis ei ole otseselt mõõdetav võitlusväljal ega spordiväljakul, küll aga on olnud inimestele nimetatud kultuuris igiomane nagu iseloomulik mõtteviis, värsimõõt või teatud uskumused. Võitluskunstides on siis väljenduslik külg, puhtpraktiline sisu ja kõrgemate jõudude austamine olnud läbipõimunud ja üksteisest eraldamatud. Ainuüksi oma keha eest hoolitsemine, kindlate reeglitega mõõduvõtmine ja selle propageerimine on pärit hilisest ajast (mitte, et seda poleks ammu eksisteerinud, vaid siis olid tähtsamad teised aspektid; seda nn sporti tehti hoopis „kõrgemate“ eesmärkide nimel). Praktiliselt võimatu on mõne vana võitluskunsti puhul eristada filosoofia, religiooni ja füüsilise treeningu omavahelisi piire ning punkti, kus vaenlase praktilise hävitamise oskus muutus pöördumiseks kõrgemate jõudude poole või (hiljem) enesekasvatuse mooduseks. Näiteks Hiinas moodustas võitlusfilosoofia koos -oskuse ja meditsiiniga ühtse üksteisest eraldamatu terviku kuni suhteliselt hilise ajani. Sõnades ka tänapäeval (praktikas kahjuks ei tea, aga kahtlen suuresti). Seetõttu näivad ka paljud idast kopeeritud harjutusmetoodikad juhuslikele pealtvaatajaile üsna veidrad. Aga seda vägevamad
Kui nüüd ikka edasi küsida miks?, siis jääb vastus õhku. Äkki on võitlus inimese ohverdamismentaliteedi edasiarendus? Sellele vastupunnimine? Aga see jutt siia praegu ei mahu.
Kunsti võiks loomulikult mõista ka teisiti, nagu Aristoteles, oskust või kõrget taset mingil alal. Näiteks kokakunsti valdab see, kes oskab hästi süüa teha. Võitluskunsti võiks siis defineerida kui oskust hästi võidelda. Sellise nurga alt vaadatuna mõnedki siin kirjapandud mõtted ei kehti. Eks ole sealsamas Hiinaski kunstiks peetud eelkõige praktilist oskust kõrgel tasandil. Samuti võib kunsti kui ainult praktilist oskust mõistja väita, et paljud (kui mitte enamus) Idast sisseimporditud võitluskunstid praktilise võitluse seisukohalt ei toimi. Selles on suur tõetera (olgugi, et paljud müstik-treenerid seda eitada püüavad). Lüüa mõisted kunst ja võitlus lihtsalt lahku. Rääkimata muudest seostest. Mida ka edukalt tehtud ja tehakse edaspidigi. Tulemuseks võistlussport ehk siis füüsiline areng ja üksteisega mõõduvõtmine ilma sakraalse või filosoofilise tagapõhja ning vaenlase hävitamise vajaduseta.
Sõjakunste on püütud poeetiliselt (aga mitte ainult) seostada ka võitlusega iseenda pahede vastu. Seegi võib olla üks mõistmise variant, et tegelik võitlus ongi see (ilma füüsiseta) ning kõik (maadlus)mati- ja (poksi)ringimängud on lihtsalt selle igatsus, peegeldus, avaldus jne inimese reaalses igapäevaelus.
Ja lõppeks võib vaadelda kunsti sissetoomist võitlusse lihtsalt inimese häbi ja püüdu tapmist-tagaajamist iseenda silmis natukenegi ilustada. See on kindlasti kõige lihtsam teooria. Aga mina siin Occami habemenuga küll kasutada ei söandaks.
Ühesõnaga, vältigem nüüd liigset hermiootikat (hermeneutika+semiootika) ning pöördume sumo juurde tagasi.
Tavaliselt on võitluskunstide ajalugu tihedalt täis legende, kangelasi ja õpetlikke mõistukõnesid. Sumo ei erine selles mõttes üldse. (Viimane legendilennutaja, keda juhtusin kuulma oli Eesti sumo (kusjuures Eesti judo kah) grand-old-man Riho Rannikmaa, kes väitis ajalooliselt olevat sumo allikaks Kreeka pankraationi. Hõbelennartlikud kukerpallid nüüd päris alati ka kohased pole).
Esimesed hieroglüüfid Jaapani müütiliste võitluste kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.m.a, kus kujutati kamisid (Jaapani hingestatud vaimolendid) võitlemas Jaapani saarte pärast. Reaalset sumoga sarnanevat võitlust kirjeldavad andmed on aastast 230 (teistel andmetel aastast 23, kolmandatel 230 e.m.a), kus üks suur meister Nomino Sukune murdis ribid ja vaagna teisel meistril Tajima-no Kehayal. Trampis vastase surnuks, niiöelda. Tegelikult on see lugu pärit hoopis VIII sajandist, kus kirjeldatakse eelpool toodud daatumil toimunud kahevõitlust. Sellega lõpeb ka see väike paus, kus jaapanlased (nagu ka Euroopas) ilmselt kõhklesid, kuidas selliseid vaprusilminguid paremini Taeva ja tulevate põlvede suhtes ära kasutada ning kirjeldada . Igatahes alates VIII sajandist toimusid iga-aastased sumoturniirid juba õukonna soosingul ja langesid kokku põllutööde lõpetamise pühaga. Alates Heiani ajastust vallutas distsipliin ka madalamad ühiskonnakihid. Kuna tegu oli ikka keiserlike pidustustega, siis saadeti enne turniiri imperaatori kaardiväe seast saadikud igasse provintsi, et selgitada välja kõlblikud kandidaadid turniirile. Turniirid toimusid liivaväljakul, puudusid kindlad reeglid, seetõttu olid rasked traumad tavalised. Lisaks heidetele lubati käe- ja jalalööke igasse keha piirkonda. Turniiri kaunistasid rikkalikud rituaalsed toimingud, õigemini- kogu turniir oligi üks rituaalne toiming. Kõvematele meestele jagati ka tiitleid ning tõsteti isegi samurai (aadliku) seisusse.
Peale XII sajandi suurt kodusõda Taira ja Minamoto klanni vahel jäid sumoturniirid tahaplaanile ja toimusid suurte vaheaegadega (vahe võis venida kuni paarkümne aastani). Sumo lisati ka samuraide ettevalmistusse. Keelama hakati lööke. Sumo hakkas kaotama oma rituaalset iseloomu ja mutuma samuraide praktiliseks oskuseks, võtete õppimise eesmärgiks sai nende kasutamine reaalses võitluses. XV sajandit alates hakkas Jaapanis tekkima igasugu uusi võitlusviise nagu seeni. (vot siin kusagil on koht, kus võib hakata rääkima jaapani võitluskunstide erinäolisusest muu maailmaga võrreldes). Enamuses olid need muidugi mõõgakoolid, käsitsivõitlus oli lihtsalt relvastatud võitluse vähetähtis (olgugi möödapääsmatu) lisa.
Tollest ajast alates hakati maadlema ringis, eesmärgiks sai vastase väljaheitmine (sest nii oli kõige lihtsam). Saabus sumomaadlejate kuldne ajajärk, ala sai kabukiteatri kõrval linnarahva armastatuimaks vaatemänguks. XVII sajandil hakkasid sumoturniirid kaunistama kõiki suursündmusi: paleede ja kloostrite sisseõnnistamist, kalendripühi, suurfeodaalide juubeleid, uute sildade avamist jne. XVIII sajandil alustati taas ülejaapaniliste tšempionaatidega. Kujunes välja võtetearsenal, koostati võitlusreeglid ja –määrused, mis väikeste muudatustega on säilinud seniajani. Loodi ka järkude süsteem ning tehti edetabeleid. Võib öelda, et me näeme tänapäeva sumomatši ajal (mõningate mööndustega muidugi) XVII sajandi Jaapanit.
Sumoring kujutab endast stiliseeritud šinto templit- lava, mille keskel on mahaasetatud köiega piiratud ring ning pea kohal katus. Jaapani muistne loodususk šinto rõhutas maailma elavust ja hingestatust, kõikidel asjadel oli oma vaim (kami). Inimese tegevus ja areng kulges kooskõlas loodusrütmidele ja –seadustele, mingil määral võiks paralleeli vedada Hiina tao`ga ja loodususunditega. Köiega piirati Jaapanis keskajal šinto pühamuid, eraldati püha paik tavamaailmast. Ja arusaadavalt ei võinud (ja ei või tänapäevani) sumoringi pääseda naised, sest siis on teotus, rüvetamine, kaos ja häving. Sumoring tueb uuesti üles ehitada (iga võistluse jaoks ehitatakse muidu kah savist uus lava), sisse pühitseda, lava alla riisi ja toiduaineid matta, igati kamisid lepitada.
Enne kui kaks meest saavad muskusveiste kokkujooksu alustada toimub veel palju rituaale: pasunahääli, liikumisvormr vibuga ja ilma (vibu on Jaapani zen-sümboolikas tähtsal kohal), pahade vaimude peletamist jalatrampimise ja soolaheitmisega, kus rituaali läbiviijat sumotori´t võib vaadelda kui müütilist vägilast ja võitmatut kangelast ning mängitakse maailma võitmise lugu.
Lõpuks on kogu sissejuhatav kirevus möödas. Jäävad ainult kaks meest. Mehemürakad laskuvad alla ja jõllitavad teineteist. Jõllitamine tähendab agressiivsust, teise hävitamist, alandamist, omamist. (Seetõttu pole ilus suures osas maailmas ka näiteks kaasvestlejale kogu aeg silma vahtida). XVII sajandi rõivaid kandva vanamehest kohtuniku (ega noor ullike saa sellistel võistlustel kohtunik olla) läbilõikaate innustushüüete saatel tormatakse lõpuks nagu piisonid teineteisele vastu. Kaotajaks jääb see, kes laseb ennast ringist välja tõugata; samuti see, kes puudutab maad ükskõik millise kehaosaga välja arvatud jalatallad. Keelatud on käe- ja jalalöögid, rünnakud kõrri või kubemesse, vastase lämmatamine ja juustest kiskumine. Mitte väga ammu oli ka see täiesti OK. Sumomaadlus nõuab ühelt poolt väga püsivat asendit, teisalt aga suurt liikuvust ja kiiret reaktsiooni. Kuna puuduvad kaalukategooriad, on sumomaadlejad kogukad, sest hoolimata tehnika osatähtsususest on põhirõhk jõul ja kehamassil. 150-160 kg on sumomaadleja puhul tavaline, harvad pole ka üle 200 kg kaaluvad gigandid. Hämmastav aga on selliste kogude liikuvus ja painduvus.
Kõrgeimasse sumoliigasse (makuuchi) kuuluvad kõrgemate järkude maadlejad. Aastas on kuus(?) suurturniiri, mis kestavad paari nädala ringis. Kõrgeim tiitel on yokozuna. Esimest korda kasutati seda nimetust üle 300 aasta tagasi, tiitli vääriliseks on selle aja jooksul tunnistatud umbes seitsmekümmend sumomaadlejat. Yokozuna tiitel on eluaegne, Jaapanis on selle nimetuse kandja suure au sees. Kui varasemal ajal polnud Jaapanis mõeldav mõne välismaise päritoluga mehe osalemine tippliigades (absoluutne pühaduseteotus), siis tänaseks on esimesed “võõrast verd” mehed pälvinud isegi yokozuna tiitli, nagu Havai päritoluga Akebono ja Asashoryu Mongooliast. Eega meie Barutogi seal mingi papist poiss ole, aga yokozuna tiitlini tal muidugi asja pole.
Kui räägime Jaapani sumost, siis peame vaatlema neid „võõramaalasi“ üldse kui jaapanlasi. Sumoturniiril sini-must-valgega lehvitamine ja „Eesti!“ karjumine oleks igatahes täiesti kohatu. Nagu öeldud, makuuchi liigasse kuulub tänapäeval küll palju eurooplasi ja teisi mitte-Jaapani päritoluga võitlejaid, aga jaapanlase silmis on nad ikka ja ainult osakesed Jaapanist, mitte külalised muust maailmast. (vahemärkuseks- kui keegi tahab kirjutada uurimistööd „Immigratsiooniga toimetulekust“, peaks ta vist Jaapanit külastama)
Sumokoolidesse vastuvõtmisest ja sealsetest karmidest (et mitte öelda jõhkratest) treeningutest ning elutingimustest on tänu Barutole ka meil palju kirjutatud. Väga rangelt järgitakse hierarhiat. Kaebused ahistamise, kiusamise või alandamise kohta mõjuksid sealset konteksti arvestades naeruväärselt. Eritreeningute ja nuumamise tagajärjel paisuvad mehed nagu saiad. Aga eks sealgi toimi nii-öelda looduslik valik.
Pärast maadlusest loobumist on võitlejate seas esinenud ka kaalu mahavõtmist eridieedi abil. 70-80 kg kaotus on sellisel juhul tavaline.
Mõned ekssumokad on proovinud jõudu ka Jaapani showmaadluses ja sportlikus vabavõitluses (MMA). Ka see näitab igasuguste „kõrgemate dimensioonide“ kadumist. Kuidas suhtuvad keskmised jaapanlased sellesse, et nende endisest sumomehest pooljumalus MMA-s esimeses matšis nokki lüüakse (ja seda endiste sumokatega seal tavaliselt juhtub), ei oska arvata. MMA on Jaapanis igatahes väga populaarne.
Minule isiklikult see sumo-MM eriti korda ei lähe. Pole valge mehe ja naiste sumost kunagi suurt midagi pidanud. Võitlusspordina vaadata ei meeldi ja Jaapani kultuuri tundmisele eriti kaasa ei aita. Teine tera oleks seda Jaapanis näha ning kohalike asjameeste suust kommentaare kuulda.
Inimest on kogu tema eksistentsi jooksul saatnud alati võitlus. Võitlus loodusjõudude, metsloomade, haiguste ja liigikaaslastega. Ajendiks võis olla jahisaak, põllumaa, hirm harjumatu seisundi või valu ees, aga ka erinevad tõekspidamised ja arusaamad. Ürgajal kasutas inimene lisaks kivile, nuiale ja vibule ka omi loomulikke ründe- ja kaitsevahendeid. Käsi ja jalgu. Küüsi ja hambaid. Võitlusega kaasnesid arusaadavalt põgenemine, kannatused, aukartus, rõõm ja surm. Algselt oli jahipidamine ja elupaiga kaitsmine seaotud kindlasti näljatunde ja instinktidega nagu loomadel.
Aja jooksul tekkis arusaam, et võidelda võib ka mängides. Paljudes religioonideski on näiteks oluline osa võitlusaspektil. Sõjatantsud ümber lõkke ja sõjakad loodusekummardamise rituaalid, mille rudimente on näha siiani näiteks karatestiilide kataharjutustes või capoeiras.
Rituaalid ja tavad on tänase päevani paljuski võitlusest läbi põimitud (või vastupidi, see tähendab, võitlus sisaldab palju rituaale). Näiteks Indias traditsionaalsetes võitluskunstides on palju sarnasust rahvuslike tantsudega, mõlemaid õpetatakse tihti samades koolides Võitluse kujutamine ja läbielamine läbi rituaalide oli mingil ajal aluseks õigele maailmatunnetusele või eluviisile. Alateadlikult kultiveeriti ja austati kahevõitlustega inimese vaprust ja sarnasust loodusstiihiatega või loovate jõududega.
Esimesed teadaolevad andmed rusikavõitlusest kui rituaalsest mängust?spordist? pärinevad Aafrikast, ajajärgust umbes 6000 tagasi. Tollal oli inimvõitlus primitiivne: väledad põlisasukad üritasid karata üksteisele otsa ja siis kätega vemmeldada. Võitlus sarnanes kiskjate rünnaksööstudega. Nii võiks saavutada edu ka tänapäeval tänavakaklustes. Pärimuste järgi käisid ka jumalad maa peal võitlemas- kas siis omavahel või mingite koletistega. Võit kahevõitluses andis võitjale alati vaprama tiitli.Täpselt pole teada, aga võib arvata, et eksisteerisid ka primitiivsed reeglid ja keelud, et julguse ja jõuproovid ei muutuks tapatalguteks. Tollases Etioopias maadlesid tollal nii mehed, naised kui ka lapsed. Naaberküladesse saadeti saadikuid alati koos käsitsivõitlejatega, kes pidid demonstreerima kohtumistel oma osavust ja jõudu.
Sarnaseid andmeid on leitud ka Mesopotaamiast, vist sumerite poolt ehitatud Uruki linnriigi varemetest. Sealsete templijäänuste seintel on tahvleid selgelt äratuntavate maadlus- ja poksistseenidega. Templites toimusid tseremooniad parema viljasaagi nimel ning eelpoolnimetatud kehalised harrastused olid ilmselt selliste riituste osaks.
Ka Vana-Egiptuse kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambrites on reljeefe, kus on kujutatud tänapäeva maadluses ja poksis kasutatavatele tehnikatele sarnaseid lööke ja heiteid. Üsna tõenäoline, et egiptlased ei sidunud tollal võitluskunste mitte sõjapidamisega, vaid just müsteeriumitega. Lisaks maadlusele ja poksile on teada ka papüüruskeppidega võitlemine. Kindlasti pidi olema välditud vastase vigastamine ja armide tekitamine, sest egiptlastele oli omane soov peale surma uude ellu astuda võimalikult täiusliku kehaga.
Müütides tapetakse koletisi. Võõras ja harjumatu on ikka kole. Koledata elajate ja vaenlaste hävitamist müütides ja kauges ajaloos sümboliseerisisd ja kordasid pööripäevadel ja kohalikel pidustustel võitlusmängud. Iga kord hävitati sellega nö kurjad jõud. Päikesejumala Re ja kurja mao (lohe) võitlusena vaadeldi näiteks Vanas-Egiptuses ju ka öö ja päeva vaheldumist.
Üks ilmekaim on müüt Minotaurose tapmisest Theseuse poolt umbes 3000 aasta tagasi. Legendi järgi olevat Theseus pärast pikka labürindis ekslemist magava koletise üllatusrünnakuga rusikatega surnuks tagunud (teistel andmetel küll kasutanud mõõka või sõjanuia). Sõnad labürint, koletis ja ekslemine annavad jälle tööd tekstitõlgendajatele ning siin jääb see teema hetkel vahele.
Sarnane legend Hiinas räägib müütilisest Kollasest Keisrist, kes võitis sarvedega koletise (kirjelduse järgi sarnane Minotaurosega) kahevõitluses umbes 4000 aastat tagasi. Sellest tekkis hiljem võitlusmäng chiao-ti (go-ti), kus talupojad panid pähe sarvedega kiivrid ja püüdsid üksteist nendega sorkida. Arusaadavalt esines tolleaegsetes mängudes ka hukkunuid. Nagu teame, on sarvedega loomad (koletised) on üldse mütoloogiates kesksel kohal.
Kreetal jälle inspireeris Minotaurose tapmise lugu hilisemaid nn “härjahüppeid,” mis kujutas tantsu ja põiklemist areenile lastud härja eest. Corrida eelkäija siis, aga ilma relvadeta (küllap tehti pärast härjale ikka ots peale). Sellised akrobaatilised jõu- ja ilunumbrid nõudsid lisaks julgusele ka süstemaatilisi treeninguid. Härjahüpetega koos peeti maadlus- ja poksimatše pealtvaatajate ees, mis tähendab, et mitmed sajad aastad enne esimesi antiikseid olümpiamänge harjutasid Egeuse mere saarte noorukid käsitsivõitlust ning oletada võib ka väljakujunenud võtetearsenali olemasolu treeningutel. XX sajandil püüdis iidset traditsiooni võitlusega siduda korea päritoluga Masutatsu Oyama, kes 1950-ndatel aastatel, tutvustades USA-s omaloodud Kyokushinkai- karatestiili, võitles demonstratsioonesinemistel paljakäsi härgade vastu, murdes neil sarvi ja ribisid. Selline võitlus keelustati varsti, mingeid erilisi filmikaadreid sellest säilinud pole, Oyama aga jäädvustas oma nime alatiseks võitluskunstide ajalukku.
Indias võtsid sõjalistest mängudest osa teinekord sajad inimesed, kellest osad olid ainult tantsijad, teised üritasid näiteks vibudest nürisid nooli lastes vastaste jalgu tabada. Võitlusmäng sümboliseeris „Mahabharatast“ tuntut Pandavate ja Kauravate vahelist lahingut. Või siis jumalate möllu maailma tekkimisel ja hoidmisel.
Tänapäeval vähekäsitletud asjaolu, et maailma ja olemise kujutamisel on alati olnud tähis koht paljunemisel. On põhjust arvata, et paljude algkultuuride (näiteks Kreeta kultuuris, Indias või etruskide juures) sõjatantsude ja võitlustreeningute läbiviimisel ei olnud sugugi viimasel kohal loomisakti või suguühte kujutamine.
Samuti on võitlus oluline nii loomade kui ka inimeste seas vastassoo tähelepanu äratamiseks ja vapruse tõestamiseks. Indias ja Okeaanias anti mõrsjaid rusikavõitluse võitjatele (legend jutustab, et ka Gautama Siddhartha oli enne oma budapõlve niiviisi tüdruku pärat võidelnud). Eepostes ja saagades on pidevatest lahingutest, kahevõitlustest ja tapmistest jutustamine mitte niivõrd tolleaegse olustiku, vaid rohkem kangelaste vapruse kirjeldamiseks.
Edasi räägimegi siis ainult kahevõitlusest. Tavaliselt mõeldakse võitluskunstidest rääkimisel idamaid. Sumo, karate ning Jaapani mõõgavõitlus kendo on meie silmis võitluskunstid, klassikaline maadlus, poks ja sportlik vehklemine mitte. Miks?
Eelkõige tahame me ju, et mõistes sisalduks ka sõna kunst. Seega, rääkides ühest või teisest võitluskunstist, räägime alati ka mingist komponendist, mis ei ole otseselt mõõdetav võitlusväljal ega spordiväljakul, küll aga on olnud inimestele nimetatud kultuuris igiomane nagu iseloomulik mõtteviis, värsimõõt või teatud uskumused. Võitluskunstides on siis väljenduslik külg, puhtpraktiline sisu ja kõrgemate jõudude austamine olnud läbipõimunud ja üksteisest eraldamatud. Ainuüksi oma keha eest hoolitsemine, kindlate reeglitega mõõduvõtmine ja selle propageerimine on pärit hilisest ajast (mitte, et seda poleks ammu eksisteerinud, vaid siis olid tähtsamad teised aspektid; seda nn sporti tehti hoopis „kõrgemate“ eesmärkide nimel). Praktiliselt võimatu on mõne vana võitluskunsti puhul eristada filosoofia, religiooni ja füüsilise treeningu omavahelisi piire ning punkti, kus vaenlase praktilise hävitamise oskus muutus pöördumiseks kõrgemate jõudude poole või (hiljem) enesekasvatuse mooduseks. Näiteks Hiinas moodustas võitlusfilosoofia koos -oskuse ja meditsiiniga ühtse üksteisest eraldamatu terviku kuni suhteliselt hilise ajani. Sõnades ka tänapäeval (praktikas kahjuks ei tea, aga kahtlen suuresti). Seetõttu näivad ka paljud idast kopeeritud harjutusmetoodikad juhuslikele pealtvaatajaile üsna veidrad. Aga seda vägevamad
Kui nüüd ikka edasi küsida miks?, siis jääb vastus õhku. Äkki on võitlus inimese ohverdamismentaliteedi edasiarendus? Sellele vastupunnimine? Aga see jutt siia praegu ei mahu.
Kunsti võiks loomulikult mõista ka teisiti, nagu Aristoteles, oskust või kõrget taset mingil alal. Näiteks kokakunsti valdab see, kes oskab hästi süüa teha. Võitluskunsti võiks siis defineerida kui oskust hästi võidelda. Sellise nurga alt vaadatuna mõnedki siin kirjapandud mõtted ei kehti. Eks ole sealsamas Hiinaski kunstiks peetud eelkõige praktilist oskust kõrgel tasandil. Samuti võib kunsti kui ainult praktilist oskust mõistja väita, et paljud (kui mitte enamus) Idast sisseimporditud võitluskunstid praktilise võitluse seisukohalt ei toimi. Selles on suur tõetera (olgugi, et paljud müstik-treenerid seda eitada püüavad). Lüüa mõisted kunst ja võitlus lihtsalt lahku. Rääkimata muudest seostest. Mida ka edukalt tehtud ja tehakse edaspidigi. Tulemuseks võistlussport ehk siis füüsiline areng ja üksteisega mõõduvõtmine ilma sakraalse või filosoofilise tagapõhja ning vaenlase hävitamise vajaduseta.
Sõjakunste on püütud poeetiliselt (aga mitte ainult) seostada ka võitlusega iseenda pahede vastu. Seegi võib olla üks mõistmise variant, et tegelik võitlus ongi see (ilma füüsiseta) ning kõik (maadlus)mati- ja (poksi)ringimängud on lihtsalt selle igatsus, peegeldus, avaldus jne inimese reaalses igapäevaelus.
Ja lõppeks võib vaadelda kunsti sissetoomist võitlusse lihtsalt inimese häbi ja püüdu tapmist-tagaajamist iseenda silmis natukenegi ilustada. See on kindlasti kõige lihtsam teooria. Aga mina siin Occami habemenuga küll kasutada ei söandaks.
Ühesõnaga, vältigem nüüd liigset hermiootikat (hermeneutika+semiootika) ning pöördume sumo juurde tagasi.
Tavaliselt on võitluskunstide ajalugu tihedalt täis legende, kangelasi ja õpetlikke mõistukõnesid. Sumo ei erine selles mõttes üldse. (Viimane legendilennutaja, keda juhtusin kuulma oli Eesti sumo (kusjuures Eesti judo kah) grand-old-man Riho Rannikmaa, kes väitis ajalooliselt olevat sumo allikaks Kreeka pankraationi. Hõbelennartlikud kukerpallid nüüd päris alati ka kohased pole).
Esimesed hieroglüüfid Jaapani müütiliste võitluste kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.m.a, kus kujutati kamisid (Jaapani hingestatud vaimolendid) võitlemas Jaapani saarte pärast. Reaalset sumoga sarnanevat võitlust kirjeldavad andmed on aastast 230 (teistel andmetel aastast 23, kolmandatel 230 e.m.a), kus üks suur meister Nomino Sukune murdis ribid ja vaagna teisel meistril Tajima-no Kehayal. Trampis vastase surnuks, niiöelda. Tegelikult on see lugu pärit hoopis VIII sajandist, kus kirjeldatakse eelpool toodud daatumil toimunud kahevõitlust. Sellega lõpeb ka see väike paus, kus jaapanlased (nagu ka Euroopas) ilmselt kõhklesid, kuidas selliseid vaprusilminguid paremini Taeva ja tulevate põlvede suhtes ära kasutada ning kirjeldada . Igatahes alates VIII sajandist toimusid iga-aastased sumoturniirid juba õukonna soosingul ja langesid kokku põllutööde lõpetamise pühaga. Alates Heiani ajastust vallutas distsipliin ka madalamad ühiskonnakihid. Kuna tegu oli ikka keiserlike pidustustega, siis saadeti enne turniiri imperaatori kaardiväe seast saadikud igasse provintsi, et selgitada välja kõlblikud kandidaadid turniirile. Turniirid toimusid liivaväljakul, puudusid kindlad reeglid, seetõttu olid rasked traumad tavalised. Lisaks heidetele lubati käe- ja jalalööke igasse keha piirkonda. Turniiri kaunistasid rikkalikud rituaalsed toimingud, õigemini- kogu turniir oligi üks rituaalne toiming. Kõvematele meestele jagati ka tiitleid ning tõsteti isegi samurai (aadliku) seisusse.
Peale XII sajandi suurt kodusõda Taira ja Minamoto klanni vahel jäid sumoturniirid tahaplaanile ja toimusid suurte vaheaegadega (vahe võis venida kuni paarkümne aastani). Sumo lisati ka samuraide ettevalmistusse. Keelama hakati lööke. Sumo hakkas kaotama oma rituaalset iseloomu ja mutuma samuraide praktiliseks oskuseks, võtete õppimise eesmärgiks sai nende kasutamine reaalses võitluses. XV sajandit alates hakkas Jaapanis tekkima igasugu uusi võitlusviise nagu seeni. (vot siin kusagil on koht, kus võib hakata rääkima jaapani võitluskunstide erinäolisusest muu maailmaga võrreldes). Enamuses olid need muidugi mõõgakoolid, käsitsivõitlus oli lihtsalt relvastatud võitluse vähetähtis (olgugi möödapääsmatu) lisa.
Tollest ajast alates hakati maadlema ringis, eesmärgiks sai vastase väljaheitmine (sest nii oli kõige lihtsam). Saabus sumomaadlejate kuldne ajajärk, ala sai kabukiteatri kõrval linnarahva armastatuimaks vaatemänguks. XVII sajandil hakkasid sumoturniirid kaunistama kõiki suursündmusi: paleede ja kloostrite sisseõnnistamist, kalendripühi, suurfeodaalide juubeleid, uute sildade avamist jne. XVIII sajandil alustati taas ülejaapaniliste tšempionaatidega. Kujunes välja võtetearsenal, koostati võitlusreeglid ja –määrused, mis väikeste muudatustega on säilinud seniajani. Loodi ka järkude süsteem ning tehti edetabeleid. Võib öelda, et me näeme tänapäeva sumomatši ajal (mõningate mööndustega muidugi) XVII sajandi Jaapanit.
Sumoring kujutab endast stiliseeritud šinto templit- lava, mille keskel on mahaasetatud köiega piiratud ring ning pea kohal katus. Jaapani muistne loodususk šinto rõhutas maailma elavust ja hingestatust, kõikidel asjadel oli oma vaim (kami). Inimese tegevus ja areng kulges kooskõlas loodusrütmidele ja –seadustele, mingil määral võiks paralleeli vedada Hiina tao`ga ja loodususunditega. Köiega piirati Jaapanis keskajal šinto pühamuid, eraldati püha paik tavamaailmast. Ja arusaadavalt ei võinud (ja ei või tänapäevani) sumoringi pääseda naised, sest siis on teotus, rüvetamine, kaos ja häving. Sumoring tueb uuesti üles ehitada (iga võistluse jaoks ehitatakse muidu kah savist uus lava), sisse pühitseda, lava alla riisi ja toiduaineid matta, igati kamisid lepitada.
Enne kui kaks meest saavad muskusveiste kokkujooksu alustada toimub veel palju rituaale: pasunahääli, liikumisvormr vibuga ja ilma (vibu on Jaapani zen-sümboolikas tähtsal kohal), pahade vaimude peletamist jalatrampimise ja soolaheitmisega, kus rituaali läbiviijat sumotori´t võib vaadelda kui müütilist vägilast ja võitmatut kangelast ning mängitakse maailma võitmise lugu.
Lõpuks on kogu sissejuhatav kirevus möödas. Jäävad ainult kaks meest. Mehemürakad laskuvad alla ja jõllitavad teineteist. Jõllitamine tähendab agressiivsust, teise hävitamist, alandamist, omamist. (Seetõttu pole ilus suures osas maailmas ka näiteks kaasvestlejale kogu aeg silma vahtida). XVII sajandi rõivaid kandva vanamehest kohtuniku (ega noor ullike saa sellistel võistlustel kohtunik olla) läbilõikaate innustushüüete saatel tormatakse lõpuks nagu piisonid teineteisele vastu. Kaotajaks jääb see, kes laseb ennast ringist välja tõugata; samuti see, kes puudutab maad ükskõik millise kehaosaga välja arvatud jalatallad. Keelatud on käe- ja jalalöögid, rünnakud kõrri või kubemesse, vastase lämmatamine ja juustest kiskumine. Mitte väga ammu oli ka see täiesti OK. Sumomaadlus nõuab ühelt poolt väga püsivat asendit, teisalt aga suurt liikuvust ja kiiret reaktsiooni. Kuna puuduvad kaalukategooriad, on sumomaadlejad kogukad, sest hoolimata tehnika osatähtsususest on põhirõhk jõul ja kehamassil. 150-160 kg on sumomaadleja puhul tavaline, harvad pole ka üle 200 kg kaaluvad gigandid. Hämmastav aga on selliste kogude liikuvus ja painduvus.
Kõrgeimasse sumoliigasse (makuuchi) kuuluvad kõrgemate järkude maadlejad. Aastas on kuus(?) suurturniiri, mis kestavad paari nädala ringis. Kõrgeim tiitel on yokozuna. Esimest korda kasutati seda nimetust üle 300 aasta tagasi, tiitli vääriliseks on selle aja jooksul tunnistatud umbes seitsmekümmend sumomaadlejat. Yokozuna tiitel on eluaegne, Jaapanis on selle nimetuse kandja suure au sees. Kui varasemal ajal polnud Jaapanis mõeldav mõne välismaise päritoluga mehe osalemine tippliigades (absoluutne pühaduseteotus), siis tänaseks on esimesed “võõrast verd” mehed pälvinud isegi yokozuna tiitli, nagu Havai päritoluga Akebono ja Asashoryu Mongooliast. Eega meie Barutogi seal mingi papist poiss ole, aga yokozuna tiitlini tal muidugi asja pole.
Kui räägime Jaapani sumost, siis peame vaatlema neid „võõramaalasi“ üldse kui jaapanlasi. Sumoturniiril sini-must-valgega lehvitamine ja „Eesti!“ karjumine oleks igatahes täiesti kohatu. Nagu öeldud, makuuchi liigasse kuulub tänapäeval küll palju eurooplasi ja teisi mitte-Jaapani päritoluga võitlejaid, aga jaapanlase silmis on nad ikka ja ainult osakesed Jaapanist, mitte külalised muust maailmast. (vahemärkuseks- kui keegi tahab kirjutada uurimistööd „Immigratsiooniga toimetulekust“, peaks ta vist Jaapanit külastama)
Sumokoolidesse vastuvõtmisest ja sealsetest karmidest (et mitte öelda jõhkratest) treeningutest ning elutingimustest on tänu Barutole ka meil palju kirjutatud. Väga rangelt järgitakse hierarhiat. Kaebused ahistamise, kiusamise või alandamise kohta mõjuksid sealset konteksti arvestades naeruväärselt. Eritreeningute ja nuumamise tagajärjel paisuvad mehed nagu saiad. Aga eks sealgi toimi nii-öelda looduslik valik.
Pärast maadlusest loobumist on võitlejate seas esinenud ka kaalu mahavõtmist eridieedi abil. 70-80 kg kaotus on sellisel juhul tavaline.
Mõned ekssumokad on proovinud jõudu ka Jaapani showmaadluses ja sportlikus vabavõitluses (MMA). Ka see näitab igasuguste „kõrgemate dimensioonide“ kadumist. Kuidas suhtuvad keskmised jaapanlased sellesse, et nende endisest sumomehest pooljumalus MMA-s esimeses matšis nokki lüüakse (ja seda endiste sumokatega seal tavaliselt juhtub), ei oska arvata. MMA on Jaapanis igatahes väga populaarne.
Minule isiklikult see sumo-MM eriti korda ei lähe. Pole valge mehe ja naiste sumost kunagi suurt midagi pidanud. Võitlusspordina vaadata ei meeldi ja Jaapani kultuuri tundmisele eriti kaasa ei aita. Teine tera oleks seda Jaapanis näha ning kohalike asjameeste suust kommentaare kuulda.
reede, 19. september 2008
Omad liistud
September juba lõppemas, aga koolist polegi veel kirjutatud. Endal ühed lapsed just kooli astunud, üks jätkamas ja üks lõpetanud (ning ka jätkamas, aga juba täiskasvanuna vanurite hulgas st ülikoolis:-)).
Kõigepealt peaks ikka õnne soovima. Et õpetajatel jätkuks jaksu mütata, millega nad on kas oma suurest huvist või lihtsalt asjaolude kokkulangemie tõttu tegelema sattunud. Lastele sooviksin kooli kõrvale kodu või vähemalt paika, mis oleks natukenegi nagu kodu. Kõige muuga saadakse ehk ikka hakkama. Vältida vasikavaimustust ja laussallimatust, seda kah, aga see ei puuduta lapsi. Nende puhul võib vasikavaimustus olla täiesti normaalne ja aktsepteeritav.
Seda, kas pärast kaheksat kukkumist üheksa korda tõusta jaksatakse, me praegu ei tea. Aga küllap ikka. Ning vaevalt seda ka tarvis läheb.
On teemasid, millest saab kirjutada ainult päevikus. Sest iga arvamusavaldus võib olla asja sees olijatele nagu punane rätik (parem variant) või lõuahaak (natuke hullem) või pangetäis solki (solvav ja ebaõiglane ühekorraga). Need on kõik teemad, kus tegeletakse sotsiaalasjandusega- tervishoid näituseks. Eks haridusteemad lähe teinekord kah natike sinnakanti.
Klaaskonkse ja juurdunud arusaamu on haridusalas ju palju. Lammutamist ja juurimist kah. Eks tuleta Naelale kõik ligiastujad ikka haamrit meelde.
On juurdunud arusaamu, mida minu arust peaks natike korrigeerima. Käibetõdesid, mis juba ajast ja arust või ilusaid kattevarje hallitusseentele. Enne kui neid papagoina järele korrata või kuulekalt järgmistesse põlvedesse edasi tassida võiks natike järele mõelda. Näiteks (lihtsalt läbisegi):
1. Kõigil inimestel on kokkuvõttes sarnane arengutee ja kõikide väärtushinnangud, maailmatunnetus ning mõtteviisid on üsna sarnased üle kogu maailma.
2. Sarnaste tingimuste loomine tagab võrdsed võimalused
3. Eliit-, era-, riigi-, katoliiklik või misiganes -kool on juba iseenesest halb või hea, hoolimata konkreetsest sisust
4. Intellektuaalselt andekas laps on oma arengus teistest ees isegi siis, kui ta on sotsiaalselt ebaküps
5. Leebus on alati eelduseks mõistmisele ja see ei saa kunagi olla teiste suhtes pealetükkiv või lämmatav (õpetussõnana võiks see kõlada- „armasta nii, et must maa järel“)
6. Sirgetes ridades istumine tagab koolis "töise õhkkonna" ja väldib korralagedust
7. Lahenduste leidmise kiirus ja tarkus on sünonüümid („Sul on nii palju probleeme lahendada ja palju tööd ja alati kiire- aga ütle mulle, millal sa siis mõtled?“)
8. On inimesi, kelle maailmavaade, teadmised, vaatlusoskus või kogemused võimaldavad olla koolitajad või nõustajad absoluutselt igas lapsi (miks mitte ka täiskasvanuid) puudutavas olukorras. Arstil on alati arsti nägu ees, ka sõprade keskel, nagu mu tütar ükskord avastas. (Siia sobivad loomulikult ka muude elukutsete esindajad). Õpetaja?
9. Kõik lastega tegelejad mõistavad ja/või armastavad lapsi. (Tundub kuradi raske mõista, et maagilised sõnad pedagoog, arst, riigimees, preester, teadlane võimisiganes ei tee iseenenest kedagi paremaks, õiglasemaks või teinekord isegi targemaks)
10. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Metasõnumina: ära topi oma nina teiste asjadesse. Ringkaitse moto: „Asju saab õigesti hinnata ainult seestpoolt.“
11. Õppekavad peaksid olema hästi põhjalikud ja kõik õppeained on vajalikud
12. Ühes ja samas peres või keskkonnas kasvavad lapsed on alati sarnaste väärtushinnangute ja maailmavaatega
13. Keegi ju ometi ei arva, et kool peaks arendama ainult lapse läbilöögivõimet edasises elus.
14. Mida rohkem õppematerjale, seda rohkem tarkust. (Tänapäeval püüame teha asja võimalikult lihtsaks ja mugavaks, aga ainult selle nimel, et võimalikult palju tarkust pähe mahuks. Ühesõnaga, suhkrustame ja värvime toidu kirevaks, et lapsel oleks tahtmist võimalikult palju sisse ahmida- ükskõik millist rämpsu. Ka hariduse ühekülgsusest ja kärsitusest tekib vaimne alatoitumis- või rasvumisoht. Liigrasvunud mõttekäigud hakkavad domineerima ka täiskasvanuks saades)
15. Hea koolitaja, nõustaja või spetsialist on alati parem kui ükskõik milline omal käel tuhnimine. (Kardan miskipärast, et siia kirjutaksid vist paljud alla- kahjuks).
16. Korralikku koormusega võimlemistundi pole võimalik läbi viia ilma elementaarse inventarita
17. Enamuses koolides õpivad lapsed huvist, mitte pragmaatilisest vajadusest.
18. Lapsevanemad oskavad lahendada kooliülesandeid (noh, proovige näiteks gümnaasiumi omi, kui ei sobi, siis näiteks viienda klassi omi)
19. Vastuväide: lapsevanemad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
20. Õpetajad oskavad lahendada kooliülesandeid ka teistes õppeainetes
21. Vastuväide: õpetajad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
22. Mõistva suhtumisega ei saa mitte kunagi käia kaasa füüsiline karistus. Sama aksioom ka vastupidi: mida armsam laps, seda valusam vits
23. Laulu-, joonistus- jm sarnane oskus ei ole üldjuhul eriti arendatav (noh, kui elevant kõrva peal, siis kogu eluks)
24. Inimene peab juba maast madalast tundma oma tugevaid külgi ja tegelema põhiliselt ainult nende arendamisega
25. Euroopas on religioon ja kristlus sünonüümid. Enamuses osas maailmast tähendab religioossus seost kristluse või islamiga
26. Hoobile saab vastata kahte moodi: kas keerata ette teine põsk või vastata hoobiga (või veel parem mitmega). Valida on ainult nende kahe variandi vahel.
27. Lapse psühholoogi või nõustaja juurde saatmine on alati asjale kasuks ja ei tähenda lapsevanema või õpetaja soovi "asja kaelast ära saada"
28. Lastepsühholoogid ja nõustajad saavad suurepäraselt hakkama oma lastega ning omavad toimivaid "nippe" igasuguseks olukorraks
29. Koolivägivald on laste omavaheline asi.
30. Haridust ei saa kellelegi anda, ikka ainult omandada. (sofismi pole kunagi eriti sügavmõtteliseks peetud)
31. Alati tuleb mingi asja mahategemisel, peatamisel või likvideerimisel pakkuda midagi asemele
Võib olla püüan edaspidi mõnda rohkem lahti kirjutada. Kui aega ja viitsimist on. Näiteks- kuidas lahendavad täiskasvanud inimesed kooliülesandeid. Või sellest kingsepast. Või tugevad vs nõrgad küljed. Enne kui ükskord päris ära ununeb võiks kirjutada ka poolwaldorfkoolist kõrvaltvaataja (või osalise osaleja) pilgu läbi.
Huvitav, kui küsida lastevanematelt: kui koole poleks, mis jääks lastel saamata? Mida vastataks?
Kõige paremaks sooviks koolilastele-onudele-tädidele oleks võib-olla hoopis pulmahüüe- kibe! Et kibestumist vähem oleks. Keskteed ilupugemise ja muskusveiste peadpidi kokkujooksu vahel. Ja kadunud judokorüfee Lutsari sõnad: maadlusmatt igasse kooli. Kõike muud on ju soovitud juba sadu ja sadu kordi.
Kõigepealt peaks ikka õnne soovima. Et õpetajatel jätkuks jaksu mütata, millega nad on kas oma suurest huvist või lihtsalt asjaolude kokkulangemie tõttu tegelema sattunud. Lastele sooviksin kooli kõrvale kodu või vähemalt paika, mis oleks natukenegi nagu kodu. Kõige muuga saadakse ehk ikka hakkama. Vältida vasikavaimustust ja laussallimatust, seda kah, aga see ei puuduta lapsi. Nende puhul võib vasikavaimustus olla täiesti normaalne ja aktsepteeritav.
Seda, kas pärast kaheksat kukkumist üheksa korda tõusta jaksatakse, me praegu ei tea. Aga küllap ikka. Ning vaevalt seda ka tarvis läheb.
On teemasid, millest saab kirjutada ainult päevikus. Sest iga arvamusavaldus võib olla asja sees olijatele nagu punane rätik (parem variant) või lõuahaak (natuke hullem) või pangetäis solki (solvav ja ebaõiglane ühekorraga). Need on kõik teemad, kus tegeletakse sotsiaalasjandusega- tervishoid näituseks. Eks haridusteemad lähe teinekord kah natike sinnakanti.
Klaaskonkse ja juurdunud arusaamu on haridusalas ju palju. Lammutamist ja juurimist kah. Eks tuleta Naelale kõik ligiastujad ikka haamrit meelde.
On juurdunud arusaamu, mida minu arust peaks natike korrigeerima. Käibetõdesid, mis juba ajast ja arust või ilusaid kattevarje hallitusseentele. Enne kui neid papagoina järele korrata või kuulekalt järgmistesse põlvedesse edasi tassida võiks natike järele mõelda. Näiteks (lihtsalt läbisegi):
1. Kõigil inimestel on kokkuvõttes sarnane arengutee ja kõikide väärtushinnangud, maailmatunnetus ning mõtteviisid on üsna sarnased üle kogu maailma.
2. Sarnaste tingimuste loomine tagab võrdsed võimalused
3. Eliit-, era-, riigi-, katoliiklik või misiganes -kool on juba iseenesest halb või hea, hoolimata konkreetsest sisust
4. Intellektuaalselt andekas laps on oma arengus teistest ees isegi siis, kui ta on sotsiaalselt ebaküps
5. Leebus on alati eelduseks mõistmisele ja see ei saa kunagi olla teiste suhtes pealetükkiv või lämmatav (õpetussõnana võiks see kõlada- „armasta nii, et must maa järel“)
6. Sirgetes ridades istumine tagab koolis "töise õhkkonna" ja väldib korralagedust
7. Lahenduste leidmise kiirus ja tarkus on sünonüümid („Sul on nii palju probleeme lahendada ja palju tööd ja alati kiire- aga ütle mulle, millal sa siis mõtled?“)
8. On inimesi, kelle maailmavaade, teadmised, vaatlusoskus või kogemused võimaldavad olla koolitajad või nõustajad absoluutselt igas lapsi (miks mitte ka täiskasvanuid) puudutavas olukorras. Arstil on alati arsti nägu ees, ka sõprade keskel, nagu mu tütar ükskord avastas. (Siia sobivad loomulikult ka muude elukutsete esindajad). Õpetaja?
9. Kõik lastega tegelejad mõistavad ja/või armastavad lapsi. (Tundub kuradi raske mõista, et maagilised sõnad pedagoog, arst, riigimees, preester, teadlane võimisiganes ei tee iseenenest kedagi paremaks, õiglasemaks või teinekord isegi targemaks)
10. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Metasõnumina: ära topi oma nina teiste asjadesse. Ringkaitse moto: „Asju saab õigesti hinnata ainult seestpoolt.“
11. Õppekavad peaksid olema hästi põhjalikud ja kõik õppeained on vajalikud
12. Ühes ja samas peres või keskkonnas kasvavad lapsed on alati sarnaste väärtushinnangute ja maailmavaatega
13. Keegi ju ometi ei arva, et kool peaks arendama ainult lapse läbilöögivõimet edasises elus.
14. Mida rohkem õppematerjale, seda rohkem tarkust. (Tänapäeval püüame teha asja võimalikult lihtsaks ja mugavaks, aga ainult selle nimel, et võimalikult palju tarkust pähe mahuks. Ühesõnaga, suhkrustame ja värvime toidu kirevaks, et lapsel oleks tahtmist võimalikult palju sisse ahmida- ükskõik millist rämpsu. Ka hariduse ühekülgsusest ja kärsitusest tekib vaimne alatoitumis- või rasvumisoht. Liigrasvunud mõttekäigud hakkavad domineerima ka täiskasvanuks saades)
15. Hea koolitaja, nõustaja või spetsialist on alati parem kui ükskõik milline omal käel tuhnimine. (Kardan miskipärast, et siia kirjutaksid vist paljud alla- kahjuks).
16. Korralikku koormusega võimlemistundi pole võimalik läbi viia ilma elementaarse inventarita
17. Enamuses koolides õpivad lapsed huvist, mitte pragmaatilisest vajadusest.
18. Lapsevanemad oskavad lahendada kooliülesandeid (noh, proovige näiteks gümnaasiumi omi, kui ei sobi, siis näiteks viienda klassi omi)
19. Vastuväide: lapsevanemad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
20. Õpetajad oskavad lahendada kooliülesandeid ka teistes õppeainetes
21. Vastuväide: õpetajad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
22. Mõistva suhtumisega ei saa mitte kunagi käia kaasa füüsiline karistus. Sama aksioom ka vastupidi: mida armsam laps, seda valusam vits
23. Laulu-, joonistus- jm sarnane oskus ei ole üldjuhul eriti arendatav (noh, kui elevant kõrva peal, siis kogu eluks)
24. Inimene peab juba maast madalast tundma oma tugevaid külgi ja tegelema põhiliselt ainult nende arendamisega
25. Euroopas on religioon ja kristlus sünonüümid. Enamuses osas maailmast tähendab religioossus seost kristluse või islamiga
26. Hoobile saab vastata kahte moodi: kas keerata ette teine põsk või vastata hoobiga (või veel parem mitmega). Valida on ainult nende kahe variandi vahel.
27. Lapse psühholoogi või nõustaja juurde saatmine on alati asjale kasuks ja ei tähenda lapsevanema või õpetaja soovi "asja kaelast ära saada"
28. Lastepsühholoogid ja nõustajad saavad suurepäraselt hakkama oma lastega ning omavad toimivaid "nippe" igasuguseks olukorraks
29. Koolivägivald on laste omavaheline asi.
30. Haridust ei saa kellelegi anda, ikka ainult omandada. (sofismi pole kunagi eriti sügavmõtteliseks peetud)
31. Alati tuleb mingi asja mahategemisel, peatamisel või likvideerimisel pakkuda midagi asemele
Võib olla püüan edaspidi mõnda rohkem lahti kirjutada. Kui aega ja viitsimist on. Näiteks- kuidas lahendavad täiskasvanud inimesed kooliülesandeid. Või sellest kingsepast. Või tugevad vs nõrgad küljed. Enne kui ükskord päris ära ununeb võiks kirjutada ka poolwaldorfkoolist kõrvaltvaataja (või osalise osaleja) pilgu läbi.
Huvitav, kui küsida lastevanematelt: kui koole poleks, mis jääks lastel saamata? Mida vastataks?
Kõige paremaks sooviks koolilastele-onudele-tädidele oleks võib-olla hoopis pulmahüüe- kibe! Et kibestumist vähem oleks. Keskteed ilupugemise ja muskusveiste peadpidi kokkujooksu vahel. Ja kadunud judokorüfee Lutsari sõnad: maadlusmatt igasse kooli. Kõike muud on ju soovitud juba sadu ja sadu kordi.
teisipäev, 26. august 2008
Klaasist konks
Läbipaistvas laes
Kivist mõtteid rippumas
Klaaskonksu otsas
On üks vana tuntud asi, millest peaks väitlustes hoiduma. Peen vanavälismaa nimetuski- argumentum ad hominem. Maakeelne ümberpanek peaks kõlama- ära ründa kunagi meest, vaid tema lolli juttu. Kerge öelda. Teine vanasõna ju- narri meest, aga mitte tema mütsi. Oh jah, müts selle vanasõna kontekstis peaks küll vist midagi muud tähendama, aga kõlama kipub ikka nii- põruta mehele, mitte ajutistele rekvisiitidele ja aksessuaaridele. Keeleservaga; kui see ei aita, siis käeseljaga kah. Piiritõmbamisega läheb siin muidugi keerukaks. Et kus lõpeb väitlus ja algab ärapanemine. Kas ikka müts kui peakate või lihtsalt sassis juuksepahmak kui lohakuse näide. No on ju väga raske ära tabada, kas sõnad „tegelikult on asi nii...., ....see on loll jutt....., .....kui ei tea, ära räägi....., .....ma armastan argumenteeritult vaielda.....(see viimane on kõige parem kild :-)),“ on ajendatud suurest tõemeelest, eelkõige iseenda veenmisest või lihtsalt paralleelitõmbamisest vastasistuja suust kunagi pagan-teab-mille kohta kukkunud ebakohaste sõnadega. Armasta ligimest ja vihka temas kurjust- jajah, otse loomulikult. Aga siis ikka nats üle piiri kah- kaitseme rahu, aga parem ikka sõjaga. Salli kõike, ainult mitte sallimatust. Täielik keeleseks, ...eee....tahtsin öelda, et keelemäng. Salli kohe täitsa sallimatult. Äkki peaks valgusallikaga sisenemisel ikka veidi mõtlema, kas astud vangikongi või hoopis nahkhiirte kolooniasse? Vihkamine ju vist liiga pretensioonikas sõna. Võitlus ehk oleks parem. Või veelgi parem- pusimine. Pusime vihata ja armastada. Pusime põleda ja võidelda. Nagu unes pusime joosta.
Kui tegutseda, kirjutada, mõtelda rõhutatult läbi enda emotsioonide või kogemuste, ei saagi ju väitluses olla muid argumente kui need, mis suunatud otse isiku pihta. Kuidas rääkida kolmnurgast kui näha ainult üks külg ehk sirglõik? Meelde jääb ju ikka eelkõige isik ise, mida siis saab edukalt tema poolt edastatud sõnumiga samastada. Sest olles ju harjunud nägema kolmnurka (neli-, kümme-, igavestipaljuhulknurka), laiendame nähtut kõigile sarnastele kujunditele; ka neile, millel mõni külg puudu. Sama ka teistpidi- tihti samastataksegi end oma sõnumi või miski muu objektiga (näiteks koolijuhataja end oma kooliga, kunstnik oma taiesega võimisiganes) ja ükskõik kui argumenteeritud arutelu selle objekti ümber võetakse eelkõige isikuvastase rünnakuna. Mida ta tegelikult ju ka on. Kes, mida ja kuidas- kes neid suudaks lahuta? :-) Teod ju tehtud, tegijatega kokku seotud ja veeremas tuleviku poole.
Jutte tuleb ikka rääkida ja kuulata. Õpetas mind üks jutuvestjast sõber, et õiged jutud peavad panema inimesi ja asju liikuma. Lükkama kive veerema ja meelitama rohuliblesid nina välja pistma. Et eelkõige oluline siis, kuidas inimesed kirjutavad, kunsti teevad, omi toimetusi ajavad ja niisama juttu räägivad. Mõni roosa mure ja erutusega. Teine rahulikult ja intellektuaalselt ninas urgitsedes. Kolmas läbi irve. Neljandal aimad sügavamaid tagamaid. Viies kisub ennast ihualasti ja paneb prožektorid kah juurde põlema. Mõnda rahustab pidev ja mõõdutundetu informatsiooni ahmimine ja hunnikusse kuhjamisega. Vahel vihutakse tapriga, et pole aega higigi pühkida. Mõnes tunned kaaslast ja vahest on lihtsalt vahva jutumulli ajada. Mõne jutust hoia heaga kaugemale. Peaasi, et jutu peale ei tekiks küsimust- möh? Kui miskisugune loetud või elus nähtud jupike sinus midagi liikuma ärgitab, on ju hea. Või mis?
Selle „miskisuguse“ ärgitamiseks on jutuvestjatel mitu varianti.
Kunagi kirjutatu (ÕpL 20.12.02) põhjal
„Me kardame rongist maha jääda ning püüame seda vältida enda nähtavaks-kuuldavaks tegemisega. Vehime värvilisi lipukesi ja töötame välja järjest uusi mängureegleid, mis seisnevad põhiliselt iseenda märgatavaks tegemises ja olelusvõitlusest võitjana väljumises. Korraldame varases koolieas missivalimisi ja koostame keskastmes reklaamiklippe.... Kui meid ei kuulata, siis karjume kõvemini, mitte ei õpi noote ega kuula ennast kõrvalt. Kui meid ei vaadata, võtame appi klounikostüümi. Võtke meid ka rongi peale!“
(Klounikostüüm oli muidugi kuradi leebelt öeldud. Purki sittumise, näitustel enda ihualasti kiskumise ja püssidest laskmise kõrval.)
Nojah. Teadsin ühte lukkseppa, kes poldil alati vindi üle keeras. Kohe ei saanud teisiti. Sest mis kinni ei jää, peab saama kinni löödud. Ilmselt kartis, et saab süüdistatud muidu lohakuses, et ei keera korralikult kinni. Putru ei riku ju liigse võisoustiga kui Lutsu parafraseerida. Keegi ei pane ju ka vägivalda tähele kui poleks Burgessi, Kubrickut või Raagi. Kõusaarel igavene kuulsus tagatud mitte niivõrd filmile kui sellega kaasnenud jamale. (Raag ja Kõusaar läksid üldse igati libedama vastupanu teed ja tõid sügavama sisu visuaalsele kunstile ohvriks. Aga see minu arvamus. Kusjuures Raag räägib pagana vahvalt ning Kõusaare aastatepikkused mõtleja- ja ränduriponnistused on vaieldamatult head vilja kandnud. Ja eks kiibitsejad (antud juhul mina) mängi ju alati malet paremini kui ükskõik milline Morphy või Anderssen :-))
Sügavama sisuga jutuvestja proovib kõvema lärmi ja kirevamate värvide asemel provokatsiooni või manipulatsiooni. Võttesse meelitamist. Ikka selleks, et inimesi liikuma panna (kogu asja määrabki ära see, kas kuulaja-lugeja võtab seda pühalik-tõsiselt või hoopis sügava irooniaga).
Eelpoolmainitud Morphy ja Anderssen olid sellised mehed males. Häda neile, kes pakutud (k)ahingud lihtsameelselt vastu võtsid. Aga nende ohvrid või kõrvalt kiibitsejad õppisid kindlasti sada korda rohkem kui ükskõik millisest maleõpikust.
Mitte vähem kuulus provokaator oli hulkursamurai (ehk ronin siis) ja mõõgakangelane Miyamoto Musashi XVII sajandi alguse Jaapanist- võitmatu duellant, kellel lisaks virtuoossele relvakäsitsusele aitas vastaseid võita teadlik “mängureeglite rikkumine”. Ta jäi tihti kahevõitlustele hiljaks, riietus aadlikule mittekohaselt, isegi naeruväärselt, kasutas samurai uhkuse- terava mõõga- asemel selle puust koopiat jne, mis tekitas traditsioonidega harjunud vastastes raevu ja hämmeldust, teisisõnu viis neid lihtsalt endast välja. Veidrikust puumõõgamehele ei leidunud kogu ta elu jooksul ainsatki vastast, tema elutee oli sõna otseses mõttes laipadega sillutatud. Küllap aitas tema saavutustele kaasa see ( eriti kaasaja pseudo)zen-kultuuris kiidetud “püsiva meeleseisundi puudumine”, mida küll tema näite puhul saaks käsitleda ka lihtsalt...eeee....hullumeelsusena. Male-Morphy oli kah oma lühikese elu lõpul hullumeelne. Aga ajalukku läksid kõik teenitult suurte tähtedega.
Aga milles siis oli Morphy ja Musashi vahe? Selles, et Musashi vastased ei saanud reeglina mitte kunagi õpitut korrata ega katsetada. Pea oli ju õlgadelt lennanud.
Manipuleeriva jutuvestmise kehv külg ongi selles, et üleminek malest mõõgavõitlusse võib olla täiesti ootamatu. Tekstide ja sõnamänguga ei kaota keegi loomulikult jäsemeid või koguni pead, aga korraliku solvumise võib nii mõnigi vend (või õde) küll saada. Siin rõõmsalt Castanedat parafraseerida (et keegi ei solvuks ju ründava lõvi peale, vaid kaitseks end, põgeneks, püüaks lõvi vaigistada, varjuda võimidaiganes), oleks vist kohatu.
Mulle endalegi on alati teatud määral nalja valmistanud, kuidas inimesed solvuvad lihtsalt omast vabast tahtest ja omal algatusel, aga teeb konstanteering neile seda kergemaks? Ja muidugi võib olla ka vastupidi- igasugune sõja- või poksimäng kaotab koheselt oma võlu kui tuleb lavastajatel endil ringi ronida. Kui oled poksiringi roninud ja hüpled seal mingit mängu mängides poksikinnastega, tuleb lõpuks ikka mõni päris poksija vaatama, mis mees oled. Ränist põskedest ei piisa, vähemalt crazy monkey kaitseprintsiipe pead tundma (väike kummardus siinkohal ränist põskedest (küll hoopis teises dimensioonis ja ilmekamas kontekstis) kirjutanud esseisti ja netiveterani Andruse poole). Muidu on Salingeri Seymouri saatus. Noh, muidugi mitte päris sõna-sõnalt, rohkem ülekantud tähenduses.
Kui lähemalt mõelda, siis on tänapäeva postmodernses (nats naljakas termin, aga paremat ei tulnud praegu pähe) ilmas sihuke Musashi „ebapüsiv meeleseisund“ ju üsna tavaline asi. Inimese sisekihid lähevad järjest rohkem sassi ja põimuvad üksteisest läbi. Näiteid- abortide ja eutanaasia vastu võitlev mõrvar, kanepisse pooldavalt suhtuv psühhiaater, alkoholismi vastu võitlev joodik, positivistlikku maailmapilti kõigutav füüsik, pühadust lammutav idealist, loodusliku valiku eesõiguse ja rahvaarvu vähendamise poolt olev arst, pederastiat vaenav homo, rahu kaitsev sõjard, armastusest vahutav psühhoterrorist jne jne.
Killumaailm täies hiilguses. Ja kõik ikka minemalibiseva, aga päästva kaljunuki poole küünitamas. Ei saa ükski inimene ilma ükskõik kui väikese kaljunuki või konksuta, kuhu oma ülejäänud kruvid kinni siduda. Siis saab edasi ronida. Staatiline pingutus niisama ühe koha peal kõlkudes väsitab ju.
Konks ise on tavaliselt klaasist. Seepärast sajab kuristikku ikka üksjagu alpiniste. Vaadake, kuidas muidu normaalsed ja head inimesed võivad viskuda pöördesse, kui keegi nende konkse riivab. Klaas purunev ju. Pöördesse- kas enda või konksu päästmiseks? Igavene küsimus- mis oli enne, inimene või tema maailmapilt? Klaas või seal otsas rippuv indiviid? Solvumine tähendabki, et keegi sinu kaaskodanik riivas sinu klaaskonksu. Ega habras klaas ju mitut inimest ei kanna kah.
Puhastada, puhastada on ikka vaja. Rämpsu sisse uppunult ja pidevalt pesemata ei võetaks isegi tõelisi jutuvestjaid ja tõekuulutajaid enam tõsiselt. Lõkked käivad asja juurde. Äkki tuleb see klaaskonks hoopis puruks lüüa?
Konksude purukslööjaid on muidugi vähe. Ja ega seda siis alati tingimusteta tegema pea. Küll aga on selle sooritajal alati vaja lahendada selline postmoderne koan: kuidas purustada konksu, mille küljes ripud ja mõlema käega kinni hoiad?
(Mulle saab meilida kah: marguslevo[ätt]gmail.com. )
Kivist mõtteid rippumas
Klaaskonksu otsas
On üks vana tuntud asi, millest peaks väitlustes hoiduma. Peen vanavälismaa nimetuski- argumentum ad hominem. Maakeelne ümberpanek peaks kõlama- ära ründa kunagi meest, vaid tema lolli juttu. Kerge öelda. Teine vanasõna ju- narri meest, aga mitte tema mütsi. Oh jah, müts selle vanasõna kontekstis peaks küll vist midagi muud tähendama, aga kõlama kipub ikka nii- põruta mehele, mitte ajutistele rekvisiitidele ja aksessuaaridele. Keeleservaga; kui see ei aita, siis käeseljaga kah. Piiritõmbamisega läheb siin muidugi keerukaks. Et kus lõpeb väitlus ja algab ärapanemine. Kas ikka müts kui peakate või lihtsalt sassis juuksepahmak kui lohakuse näide. No on ju väga raske ära tabada, kas sõnad „tegelikult on asi nii...., ....see on loll jutt....., .....kui ei tea, ära räägi....., .....ma armastan argumenteeritult vaielda.....(see viimane on kõige parem kild :-)),“ on ajendatud suurest tõemeelest, eelkõige iseenda veenmisest või lihtsalt paralleelitõmbamisest vastasistuja suust kunagi pagan-teab-mille kohta kukkunud ebakohaste sõnadega. Armasta ligimest ja vihka temas kurjust- jajah, otse loomulikult. Aga siis ikka nats üle piiri kah- kaitseme rahu, aga parem ikka sõjaga. Salli kõike, ainult mitte sallimatust. Täielik keeleseks, ...eee....tahtsin öelda, et keelemäng. Salli kohe täitsa sallimatult. Äkki peaks valgusallikaga sisenemisel ikka veidi mõtlema, kas astud vangikongi või hoopis nahkhiirte kolooniasse? Vihkamine ju vist liiga pretensioonikas sõna. Võitlus ehk oleks parem. Või veelgi parem- pusimine. Pusime vihata ja armastada. Pusime põleda ja võidelda. Nagu unes pusime joosta.
Kui tegutseda, kirjutada, mõtelda rõhutatult läbi enda emotsioonide või kogemuste, ei saagi ju väitluses olla muid argumente kui need, mis suunatud otse isiku pihta. Kuidas rääkida kolmnurgast kui näha ainult üks külg ehk sirglõik? Meelde jääb ju ikka eelkõige isik ise, mida siis saab edukalt tema poolt edastatud sõnumiga samastada. Sest olles ju harjunud nägema kolmnurka (neli-, kümme-, igavestipaljuhulknurka), laiendame nähtut kõigile sarnastele kujunditele; ka neile, millel mõni külg puudu. Sama ka teistpidi- tihti samastataksegi end oma sõnumi või miski muu objektiga (näiteks koolijuhataja end oma kooliga, kunstnik oma taiesega võimisiganes) ja ükskõik kui argumenteeritud arutelu selle objekti ümber võetakse eelkõige isikuvastase rünnakuna. Mida ta tegelikult ju ka on. Kes, mida ja kuidas- kes neid suudaks lahuta? :-) Teod ju tehtud, tegijatega kokku seotud ja veeremas tuleviku poole.
Jutte tuleb ikka rääkida ja kuulata. Õpetas mind üks jutuvestjast sõber, et õiged jutud peavad panema inimesi ja asju liikuma. Lükkama kive veerema ja meelitama rohuliblesid nina välja pistma. Et eelkõige oluline siis, kuidas inimesed kirjutavad, kunsti teevad, omi toimetusi ajavad ja niisama juttu räägivad. Mõni roosa mure ja erutusega. Teine rahulikult ja intellektuaalselt ninas urgitsedes. Kolmas läbi irve. Neljandal aimad sügavamaid tagamaid. Viies kisub ennast ihualasti ja paneb prožektorid kah juurde põlema. Mõnda rahustab pidev ja mõõdutundetu informatsiooni ahmimine ja hunnikusse kuhjamisega. Vahel vihutakse tapriga, et pole aega higigi pühkida. Mõnes tunned kaaslast ja vahest on lihtsalt vahva jutumulli ajada. Mõne jutust hoia heaga kaugemale. Peaasi, et jutu peale ei tekiks küsimust- möh? Kui miskisugune loetud või elus nähtud jupike sinus midagi liikuma ärgitab, on ju hea. Või mis?
Selle „miskisuguse“ ärgitamiseks on jutuvestjatel mitu varianti.
Kunagi kirjutatu (ÕpL 20.12.02) põhjal
„Me kardame rongist maha jääda ning püüame seda vältida enda nähtavaks-kuuldavaks tegemisega. Vehime värvilisi lipukesi ja töötame välja järjest uusi mängureegleid, mis seisnevad põhiliselt iseenda märgatavaks tegemises ja olelusvõitlusest võitjana väljumises. Korraldame varases koolieas missivalimisi ja koostame keskastmes reklaamiklippe.... Kui meid ei kuulata, siis karjume kõvemini, mitte ei õpi noote ega kuula ennast kõrvalt. Kui meid ei vaadata, võtame appi klounikostüümi. Võtke meid ka rongi peale!“
(Klounikostüüm oli muidugi kuradi leebelt öeldud. Purki sittumise, näitustel enda ihualasti kiskumise ja püssidest laskmise kõrval.)
Nojah. Teadsin ühte lukkseppa, kes poldil alati vindi üle keeras. Kohe ei saanud teisiti. Sest mis kinni ei jää, peab saama kinni löödud. Ilmselt kartis, et saab süüdistatud muidu lohakuses, et ei keera korralikult kinni. Putru ei riku ju liigse võisoustiga kui Lutsu parafraseerida. Keegi ei pane ju ka vägivalda tähele kui poleks Burgessi, Kubrickut või Raagi. Kõusaarel igavene kuulsus tagatud mitte niivõrd filmile kui sellega kaasnenud jamale. (Raag ja Kõusaar läksid üldse igati libedama vastupanu teed ja tõid sügavama sisu visuaalsele kunstile ohvriks. Aga see minu arvamus. Kusjuures Raag räägib pagana vahvalt ning Kõusaare aastatepikkused mõtleja- ja ränduriponnistused on vaieldamatult head vilja kandnud. Ja eks kiibitsejad (antud juhul mina) mängi ju alati malet paremini kui ükskõik milline Morphy või Anderssen :-))
Sügavama sisuga jutuvestja proovib kõvema lärmi ja kirevamate värvide asemel provokatsiooni või manipulatsiooni. Võttesse meelitamist. Ikka selleks, et inimesi liikuma panna (kogu asja määrabki ära see, kas kuulaja-lugeja võtab seda pühalik-tõsiselt või hoopis sügava irooniaga).
Eelpoolmainitud Morphy ja Anderssen olid sellised mehed males. Häda neile, kes pakutud (k)ahingud lihtsameelselt vastu võtsid. Aga nende ohvrid või kõrvalt kiibitsejad õppisid kindlasti sada korda rohkem kui ükskõik millisest maleõpikust.
Mitte vähem kuulus provokaator oli hulkursamurai (ehk ronin siis) ja mõõgakangelane Miyamoto Musashi XVII sajandi alguse Jaapanist- võitmatu duellant, kellel lisaks virtuoossele relvakäsitsusele aitas vastaseid võita teadlik “mängureeglite rikkumine”. Ta jäi tihti kahevõitlustele hiljaks, riietus aadlikule mittekohaselt, isegi naeruväärselt, kasutas samurai uhkuse- terava mõõga- asemel selle puust koopiat jne, mis tekitas traditsioonidega harjunud vastastes raevu ja hämmeldust, teisisõnu viis neid lihtsalt endast välja. Veidrikust puumõõgamehele ei leidunud kogu ta elu jooksul ainsatki vastast, tema elutee oli sõna otseses mõttes laipadega sillutatud. Küllap aitas tema saavutustele kaasa see ( eriti kaasaja pseudo)zen-kultuuris kiidetud “püsiva meeleseisundi puudumine”, mida küll tema näite puhul saaks käsitleda ka lihtsalt...eeee....hullumeelsusena. Male-Morphy oli kah oma lühikese elu lõpul hullumeelne. Aga ajalukku läksid kõik teenitult suurte tähtedega.
Aga milles siis oli Morphy ja Musashi vahe? Selles, et Musashi vastased ei saanud reeglina mitte kunagi õpitut korrata ega katsetada. Pea oli ju õlgadelt lennanud.
Manipuleeriva jutuvestmise kehv külg ongi selles, et üleminek malest mõõgavõitlusse võib olla täiesti ootamatu. Tekstide ja sõnamänguga ei kaota keegi loomulikult jäsemeid või koguni pead, aga korraliku solvumise võib nii mõnigi vend (või õde) küll saada. Siin rõõmsalt Castanedat parafraseerida (et keegi ei solvuks ju ründava lõvi peale, vaid kaitseks end, põgeneks, püüaks lõvi vaigistada, varjuda võimidaiganes), oleks vist kohatu.
Mulle endalegi on alati teatud määral nalja valmistanud, kuidas inimesed solvuvad lihtsalt omast vabast tahtest ja omal algatusel, aga teeb konstanteering neile seda kergemaks? Ja muidugi võib olla ka vastupidi- igasugune sõja- või poksimäng kaotab koheselt oma võlu kui tuleb lavastajatel endil ringi ronida. Kui oled poksiringi roninud ja hüpled seal mingit mängu mängides poksikinnastega, tuleb lõpuks ikka mõni päris poksija vaatama, mis mees oled. Ränist põskedest ei piisa, vähemalt crazy monkey kaitseprintsiipe pead tundma (väike kummardus siinkohal ränist põskedest (küll hoopis teises dimensioonis ja ilmekamas kontekstis) kirjutanud esseisti ja netiveterani Andruse poole). Muidu on Salingeri Seymouri saatus. Noh, muidugi mitte päris sõna-sõnalt, rohkem ülekantud tähenduses.
Kui lähemalt mõelda, siis on tänapäeva postmodernses (nats naljakas termin, aga paremat ei tulnud praegu pähe) ilmas sihuke Musashi „ebapüsiv meeleseisund“ ju üsna tavaline asi. Inimese sisekihid lähevad järjest rohkem sassi ja põimuvad üksteisest läbi. Näiteid- abortide ja eutanaasia vastu võitlev mõrvar, kanepisse pooldavalt suhtuv psühhiaater, alkoholismi vastu võitlev joodik, positivistlikku maailmapilti kõigutav füüsik, pühadust lammutav idealist, loodusliku valiku eesõiguse ja rahvaarvu vähendamise poolt olev arst, pederastiat vaenav homo, rahu kaitsev sõjard, armastusest vahutav psühhoterrorist jne jne.
Killumaailm täies hiilguses. Ja kõik ikka minemalibiseva, aga päästva kaljunuki poole küünitamas. Ei saa ükski inimene ilma ükskõik kui väikese kaljunuki või konksuta, kuhu oma ülejäänud kruvid kinni siduda. Siis saab edasi ronida. Staatiline pingutus niisama ühe koha peal kõlkudes väsitab ju.
Konks ise on tavaliselt klaasist. Seepärast sajab kuristikku ikka üksjagu alpiniste. Vaadake, kuidas muidu normaalsed ja head inimesed võivad viskuda pöördesse, kui keegi nende konkse riivab. Klaas purunev ju. Pöördesse- kas enda või konksu päästmiseks? Igavene küsimus- mis oli enne, inimene või tema maailmapilt? Klaas või seal otsas rippuv indiviid? Solvumine tähendabki, et keegi sinu kaaskodanik riivas sinu klaaskonksu. Ega habras klaas ju mitut inimest ei kanna kah.
Puhastada, puhastada on ikka vaja. Rämpsu sisse uppunult ja pidevalt pesemata ei võetaks isegi tõelisi jutuvestjaid ja tõekuulutajaid enam tõsiselt. Lõkked käivad asja juurde. Äkki tuleb see klaaskonks hoopis puruks lüüa?
Konksude purukslööjaid on muidugi vähe. Ja ega seda siis alati tingimusteta tegema pea. Küll aga on selle sooritajal alati vaja lahendada selline postmoderne koan: kuidas purustada konksu, mille küljes ripud ja mõlema käega kinni hoiad?
(Mulle saab meilida kah: marguslevo[ätt]gmail.com. )
esmaspäev, 11. august 2008
Olümpiatuli Kaukasuses
Nüüd siis minevikku heidetud Tiibetid ja Balkanid ning taas sõda Kaukaasias. Kenad inimesed on ju kõikjal, seda jah. Aga ega hukkunutel sellest tolku. Siin saab lähtuda ainsast printsiibist- toeta nõrgemat. Aga kes siin siis nõrgem on? Samas- kui naabrinaist pussitatakse, siis ei lasta tema päästmiseks kõiki naabermajasid tankirusikaga. Venelastel oleks sadatuhat muud moodust olnud, kuidas Gruusiale mõju avaldada.
Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.
Miskisugune veebruar 2003 ÕpL
KIVIDEGA VENNAD
...........................................
On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata.
..................................................
Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust.
......................................................
Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.
Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust.
.......................................................
Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi.
Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad.
.................................................................
Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.
...............................................................
Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda?
Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed.
....................................................
Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust.
...................................................
Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes.
....................................................
Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta.
...................................................
Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.
Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist.
...........................................
Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine.
...........................................................
........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.
Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid.
Kultuurid on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.
Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?
Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.
Miskisugune veebruar 2003 ÕpL
KIVIDEGA VENNAD
...........................................
On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata.
..................................................
Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust.
......................................................
Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.
Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust.
.......................................................
Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi.
Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad.
.................................................................
Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.
...............................................................
Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda?
Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed.
....................................................
Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust.
...................................................
Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes.
....................................................
Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta.
...................................................
Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.
Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist.
...........................................
Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine.
...........................................................
........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.
Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid.
Kultuurid on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.
Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?
Tellimine:
Postitused (Atom)
