Reetev sula

Nagu aru saan, tuleks kirjutada hoopis raskest majandushüppest. Mitte kõrgus- ega kaugushüppe mõistes, rohkem ikka suusa- või vettehüppe. Otse alla. Aga........no mitte mõhkugi ei oska ma selle kohta kirjutada. Ei miskit ootamatut ja küllap hoitakse õlga vastu kah. Väikese võitlusega. Vastuseis võitluse vormina igatahes sümpaatsem kui võidujooks üksteise tallamise hinnaga. Eks saa ka vähemaga hakkama.

Aga päris ilma võitluseta pole küll kunagi saadud. Kui otsene tapmise ja tagaajamise vajadus pärsitud sai, tulid selle mutatsioonid- spordi, majandusmudelite ja enesekasvatusteooriate näol. Viimase näiteks on jaapanlased, kes hea õppimisvõimega kooslusena said innustust Ruth Benedictilt ja tegid mingil hetkel võitlusest isegi koreograafilise kasvatusvahendi. Ja miks ka mitte, kui valge inimene seda nende kultuuri niimoodi nägi, ilusasti kirjeldas ning muu maailm hirmsasti järgima kippus.

Kui võitlus tapatalguteks ja „kõigi sõjaks kõigi vastu“ ähvardab kasvada, tulevad mängu kohtunikud (meie õnneks)- kultuuripärand ja igasugu reeglistikud. Mis on püsti pandud ju samuti võitluse käigus. Kuidas ja millistes keeltes täpselt, see huvitab väheseid. Üldjuhul on huvitunute teooriad enamusele ka liiga keerukad või ei sobitu kuidagi mosaiiki, õigemini kaleidoskoopi. Selles mõttes, et muutumises kogu aeg, mitte alati meile arusaadavalt. Sündmused, mis hetkel suurimat publikumenu ja prožektorite valgusvihke omavad, ei saa sellega kindlasti uhkustada paarisaja või tuhande aasta pärast. Küllap seetõttu on kolikambrisse lennanud ka tõe korrespondentsiteooria, sest kunagi ei tea me päris hästi, kas midagi ikka tõesti „vastab reaalsusele”, ja kuidas me ikka seda vastavust alati kontrollida saame, et kindlad olla. Seega tuleb appi võtta tõhusalt toimimise või kenasti mosaiiki sobimise kriteeriumid (ma küll ei mäleta, kuidas neid peenemalt nimetati), millest on (tahtmatult) lähtunud ka kultuurihuvilised nagu eelpool mainitud Benedict.

Turumajandus, jaht, sport ja veel mõningad mängud, kus teatud raamide piires seda võitlust enam-vähem ohutult harrastada saab, on vaheetapid teljel tapatalgud-askees. Kusagil punktis saab askeesist iha ja läheb jälle tapmiseks. Ning vastupidi, tapatalgud lõpevad kunagi suure rahuga (mida loodetavasti kultuurikiht ehk niikaua kesta ikka ei lasta). Mingil uusaja perioodil on suudetud isegi päris sõdu puuderdatud patsimeeste mänguks pöörata ning seda võib küll juba ainult Lecteri või Sade mõttemaailmaga selgitada. Poolpöörded lahingus jne

Tänapäeva pseudovõitlustel on rituaalidki ikka kenasti juures, rudimentidena küll. Üritusi hoiab üleval suur kaasaelajate, tugitoolisportlaste, kiibitsejate, kriitikute ja asjatundjate hulk, sest ega nemadki sees möllavate tungide vastu muudmoodi saa kui samuti võitlusega. (Kas nüüd just adrenaliinipritsiv vaatemäng ainuüksi, ilma füüsilise aktiivsuseta, tunge vaos hoiab, on küll kaheldav, aga sellest ehk mõni teine kord). Isegi Vesta neitsid leidsid vaheldust tribüünil gladiaatorite võitlust jälgides ja pöidlaga allapoole suunates. (Asjatundja tüüpkujuna on siin mõeldud kirjanduskangelast onu Siimat, kui keegi nõuka-aegseid lasteraamatuid lugenud on, aga sellest ma olen vist kunagi kirjutanud.)

Ajaloos on olnud mõttemeistreid ja teoinimesi, kes on üritanud võitlusmänge ka juurida, aga siiani edutult. Nii nagu kommunistid juurisid eraomandust, ja koledust on kah vist kunagi reformida üritatud. Kah edutult. Raske isegi algust teha; kui suudaksime kokku leppida, et vähemalt mõttetuid tapatalguid ülistavaid kivist sambaid ja pronksist kangelasi enam püsti ei aja, saavad ju kohe indu muidu alistunult konutavad lammutajad. Piisab ainult nende tagasitoomisest normipärasesse mosaiikpilti. Pühapiltide ülelupjajaid, kujude mahakiskujaid ning teadustööde lõkkemeistreid on alati ikka tõrjutute hulgast tulnud, kes õnneliku juhuse korral õigluse võitu tunnetavad. Ja jääkski kujudest ainult Vaskratsanik alles. Peeter I mälestuseks, kes lisas tolleaegsesse rikkalikku ordeninimistusse Juudas Iskarioti nimelise auraha (selle üleandmisel reetur Mazepale lootis tsaar kasutada küll natike....eee......ebatraditsionaalseid, rohkem valulikke „autasustamistseremooniaid“). Kindlasti saavad hilisemad ajaloolased ära märkida ka Mazepa tagasihoidlikkust ja pidulikust üritusest kõrvalehiilimist, nii lahinguväljal kui ka keisripalees.

Tähendab ju ordengi kuulumist väljavalitute hulka. Rühmitust. Ordut. Mingil määral eraldatust teistest, kel seda pole. Võitlusmängus eelisseisundit või vähemalt endale selle ettekujutamist. Nii et ka reeturite ordu võib-olla täiesti omal kohal. Sealgi oleks oma pajuvõsa kõrval neid, keda ajastust ajastusse kätel kantakse ja kellele kiibitsejad moraalset kapitali kogu aeg juurde riputavad.
Keskajal anti kah sarnaseid „autasusid,“ veeti uhkes narrirüüs läbi linna jne, aga kas just reetureid niiväga alahinnati, see on küsitav. Igasugused tagantjärele tehtud mosaiiki sobivad ja tõhusad teooriad on siin nagu rüütlikultuurgi- ilus lugeda ja ennast sinna sisse mõelda, aga tegelikkusele vastavusest vist üsna kaugel. Küllap võeti neid reetureid vaenuvägedesse ka kahel käel vastu, eriti kui sellega kaasnes arvestatav väesalk või uue liitlase kodupaigas ootav varandus ja „valijaskond.“ Niisama ähmis ülejooksikud ja jalgujäänud, kellest mingit tolku polnud, leidsid tavaliselt vaenlase silmis märgatavalt vähem armu. Suurtega löödi rõõmuga käed, väikesed tõmmati võlla.

Reetur on üldse väheke ambitsioonikas sõna. Meil Eestiski nüüd oma reetur ja puha. Näiteks mina küll ei suuda kõrvutada seda Simmi sarimõrvarite, sõjardite või sadistidega, no ei suuda kuidagi. Rohkem tuletab simmindus ikka Stirlitzi-anekdoote meelde. Kaugeleulatuvad tagajärjed- võib-olla küll tõesti. Aga kui põhjusliku seose nägemist kole pikaks venitada, võib ikka igasugu asju ette kujutada. Absoluutselt iga oma tegevusega võime ju põhjustada ahela, mis avaldub tont teab milles ning pagan teab millal. Koledad kollid aitavad meil jällegi paremini ühtseks pereks koonduda, paremini kui laulupidu. Plakat „vaenlane ei maga!” igal tänavanurgal on vähemalt eelnenud põlvkonnal veel hästi meeles.
Äkki olekski tulnud temale hoopis orden anda- miskisugune tongipüstol või James Bondi CD. Siis oleks ka kohe näha olnud, kelle juurde ta seda CD-d vaatama läheb, kui omal telekat pole (vara konfiskeeritud ju). Ja naksti kaasosalised kah kohe käes. Huvitav, kui keegi töökaaslastest samas toas tanke müüma või LSD-d keetma hakkaks, kas paneksime tähele?

Kusjures ma ei saa siin hästi aru ka sellest tõhusast jälitustegevusest, sest mis on olulisem- kas katkestada igasugune kuri juba eos, olgugi, et ei saa hiljem tõestada selle täit mahtu või siis jälitada, nikerdada ja kannatlikult koguda, kuni saab inimesele määrata karistuse selle täies ulatuses? Kas me teeksime koduukse pärani ja peidaksime ennast laua alla, kui näeksime võõrast aias luusimas (noh, et tuleks ilusasti sisse ja saaks tõestada, et on sissemurdja, ehk pussitaks kedagi, saaks siis kenasti süüdi mõista jne). Ma kahtlen. Olgugi, et ajaloo mõne palju kuulsama reeturi saatus ennemini seda kinnitab. Noh, et reetmine ette teada, aga järeltulevate põlvede huvides laseme sul selle tee nii lõpuni käia kui vähegi võimalik. Sedasi, et sul pole mitte midagi enam järel- ainult pettumus, jääkülm tühjus ja üksindus, et miks siis ikka jälle kukub välja nagu alati. Ja nats uhkust, et oled rohkem väärt, nagu iseeneslik virvendus või umbes sedapsi. Jäägu Juudas asjstundjatele puurida, aga niiviisi oli lisaks hädas ka Kallemeel, kui nüüd mõlema puhul Kalmust meenutada. Eks olnud ka igasugused hilisemad eksistentsialistid, ihualasti tuule käes. Ja kuna moraalset kapitali oli neil (vähemalt viimastel) piisavalt, ei pidanud nad seal kaua vaevlema, kasukaid külma tõrjeks toodi kiiresti.:-) Kusjuures nii Kallemeelel ja kalmusepõhisel Juudaselgi tuleks natike silmas pidada ka „otsige naist”-vaatenurka. Mis teeb nendele käesirutamise kindlasti oluliselt kergemaks.
Ega ma siin mingit reetmise kiidulaulu laula. Lihtsalt sinna alla on mugav toppida igasuguseid üleskutseid ja termin ise on natike tingimusteta väljaheitmisele meelitav (demoniseeriv kui ühte Andruse sõnastust kasutada). Juudase lõpp oli igatahes hirmus- kui ta just end üles ei poonud, läks ta lihtsalt lõhki, olgugi, et Jumala reetmine ei tohiks ju üldse nii eriti hull asi olla, kuidas sa absoluutsust ikka reeta saad. Aga ega ma ei ole asjaga väga kursis, küllap siis saab. (huvitav, kas pole olnud hereetikuid, kes oleksid väitnud, et tegu oli illusiooniga?)

(kokkuvõttes ei puutu see Simmi-lugu üldse eriti siia, on üsna armetu ning kogu kahju suurt ulatust ja sügavust kipuvad halenaljakad pooltoonid paraku oluliselt vähendama; miks mul tema looga seoses üldse sellised mõtted pähe tulid, ega ei osakgi öelda.).

Nagu eespool öeldud, loomariigist igati raske lahku lüüa. Lihtsam on loomariigi problemaatika alati inimesele taandada. Mitte selgitamise ja harimise mõttes nagu Turovski, vaid asjadele moraalse mõtte andmises. Meie (tahtsin alguses kirjutada inimeste kohta nende :-)) mõttetegevuse kohaselt. Kohitseme kasse (et nad ei kannataks), hävitame kurje kormorane (kes söövad kalad ära) ja hoiame hutude-tutside salaküttide sõrmed mägigorilladest eemal. Mis seals ikka, tugevama õigus ja eks ole ju mägigorillasid ikka hoopis lihtsam ja odavam kaitsta kah kui hutude-tutside kodusõda ohjeldada. Võimsad ja kenad loomad igatahes. Hoopis suuremad probleemid tulevad, kui üritatakse vastupidist. Inimtegevust taandada loomariigis kehtivale (mitte, et ma arvaksin, et nii ei saaks või ei tohiks mingil juhul teha). Kuna sinna on tavaliselt miskipärast sisse programmeeritud seisukoha võtmine elu andmise-võtmise küsimuses, pole kokkuleppimine kaugeltki lihtne.

Kui räägime tõest (kui teadusfilosoofid välja jätta, tähendab see maakeeli enda tõe tutvustamist), sätime ju ikka kõigepealt paika oma tellingud- piiri või ruumi, millest väljaspool on tõde „absoluutne” st kehtib kõigi jaoks, keda antud konteksti haaratakse. Ja kui piire nihutada, mis toimub küll harva, aga siiski (haarame veel suuremat või kitsendame veidike, lisame või vähendame seoseid jne), võime saada natike teistsuguse „objektiivse“ tõe. Kuni jõuame ääremaile.
Eks ole ju üks varjatud küsimus alati eksisteerinud ka kujul, kas on võimalik hoomamatut mingilgi määral hoomata ning selle uurimisel langetud tavaliselt keeleseksi võrkudesse. Et kas võrk võib iseendasse kinni jääda? Ühes topoloogiaraamatus oli pilt, kuidas toor (see on niisugune kujund, nagu rõngassai või ujumisrõngas) teise toori alla neelab. Praktiliselt võimatu, aga teoreetiliselt (topoloogia on võimas!) võimalik. Kõik, mis teoreetiliselt võimalik ette kujutada, pidi ka olemas olema, olgugi, et keegi kunagi seda näha ei saa. Nagu paljumõõtmelisi ruume ja üksteisest pidevalt kaugenevaid paralleelseid sirgeid. Kogu maailmagi ehk, nii otseses kui ka natike poeetilisemas mõttes.

Igasuguse elu andmise-võtmise teemaga igatahes on keeruline värk. Jah, ma olen nõus, et siin ei saa appi võtta mingeid õiguslikke ega loodusteaduslikke või utilitaristlikke kriteeriumeid, aga paraku tunduvad kristlikud arusaamad sama kunstlikud. Sest ei me ette tea, kuidas meie siinsed otsused ja valikud niiväga üldse kusagile mõjumas on, olgu tegu siis surmanuhtluse, abordi või eutanaasiaga. Ega tea, ehk on hukatud mõrvar või katkestatud loode järgmisel ringil juba esimesel stardipositsioonil? Või mida peaks tal üldse olema pistmist möödunuga kui tõeline riik ei ole ju siinilmas?

Kui just ei viitsi rääkida ainult sellest, kuidas peale hommikukohvi bussi peale joostes jogurt maitseb, on sellistes teemades tegelikult väga keeruline mööda astuda lõksudest. „Mina sidusin mind kinni,” kui lõksuseadja kohapealt vaadata. Sest kergesti võid sattuda olukorda, et kiitled jalutu ees saavutustega metsajooksu alal või siis tullakse töötule selgitama miskitest naudingutest vahukoorevannis. Nagu kelgumäel, kus ema oli toonud talverõõme maitsma oma vaimupuudega täisealise tütre, kes suutis seal ühe väikese lapse jalust maha sõita ja tolle ema käratas vaese õnnetuse põhjustaja (kes ju on nagu laps ja tahab ka kelgutada) ja tema ema peale: „Loll olete või!?”

Eks niiviisi ole ka abordiasjandusega......keeruline kirjutada, kui igal juhul kipub läbi kumama moralisti toon, mis paljusid otseselt riivab. Ei tohiks siin vist väga moralist olla, isegi kui tahaks. Ning pole ju vist mõtet ka asjatundjate (loe: oraatorite)tsiteerijaid parafraseerida jne jne. Sest küsimuse asetamine ühelt või teiselt poolt lõhnab vägagi pingutuste a la „kas sina tahad olla loll,” või „kes meist tahab olla mõrvar?” järele, nende näidiskujudega samastumiseks kipub enesekriitilist meelt napiks jääma ning kahjuks puuduvad mul arusaadavalt ka kõige vahetumad kogemused, mistõttu kipun siin tahes tahtmata usaldama naisterahvaid. Iseenesest täitsa kahju, et naiste endi seisukohad hakkavad jääma meeskahurväe targutuste kõrval tahaplaanile. Ehk olekski õigem.

Päris kindlasti on ühteviisi kõlbmatu siin äkki-sünnib-Beethoven või mingitele utilitaristlikele kriteeriumitele rõhumine. Ei rakendata neid niiviisi praktikas kunagi, ei tohikski. Sest süfiliitikust järeltulija on arusaadavalt armsam kui printsist onupoeg. Ja kui on otsustatud abordi kasuks, siis ei pidurda seda kindlasti mitte tulevase Beethoveni sünd. Ning nende puhul on see Beethoveni-jutt sihuke nöörist pajatamine....teate küll, kelle majas. Või siis üsna lääge manipuleerimiskatse. Ega ei ole siin vististi võimalik rakendada ka miskisugust krisatllpuhast kristlikku või mingit moraalivälist bioloogat, sest neid paraku ju ei eksisteeri. Kristlus ei ole kunagi minust arust pretendeerinud meetodile (ei mõelnud ise välja, Bultmanni usaldasin) ja teaduslikke metoodikaid ei saa kuidagimoodi rakendada väärtusküsimustes. Õigemini, võib-olla ka eksisteerib ja saab (kui mõni teadusfilosoof ikka tõsiselt katkestab), aga tasemel, kus toor neelab toori ning hoomatav ei ole seda teps mitte ning millega pole lõppude lõpuks taas mitte midagi peale hakata.

Võib olla oleks kõige kindlam siinkohal rakendada veidi madalamat „kaitse abitumat, tugevam saab ise hakkama“ kriteeriumit. Holismiguru Wilberi variant oli jällegi, et alati tuleks eelistada ema tahet lootest suurema sügavuse ja ulatuse poolest (tal oli kohe sihuke kihiliste süsteemide teooria, mis arengu käigus järjest suuremaks ja sügavamaks läksid, eelmisi hõlmates). Aga sõna „abitum” saaks tõlgendada muidugi ka muud moodi. Sest minu arust võib inimene teinekord asjaolude kokkulangemisel ikka ülejõu käiva koorma kah saada. Mis viga seda teoorias või kirjasõnas välistada kui tunnistajaid ju pole enam siitilmast võtta.
Kusjuures- ränki ekseid ei saa välistada mitte kunagi, meie maises ilmas pöördumatuid, ja ükskõik kui selgeks mõeldud teooria (eeskätt moraali-) lööks kõikuma, kui valus osaleksid ise või sinu lähedased. See kuidas mingit teooriat praktikas kurjasti ja omakasupüüdlikult ära kasutada saab, on kahjuks kah välistamatu ning pole see veel kedagi seganud üldisemate põhimõtete üle mõtisklemast.

Lahti tuleks lasta täpsustavast küsimusest, millal ja millest inimindiviid alguse saab. Ühisarusaam vajab selleski äkki hoopis uut algpõhja. Võib olla polekski loomadel seal niiväga vähetahtis koht. Sellist, mis ei laseks tegude kausaalset kontakti lõpmata pikaks venitada, ega teeks ka liigselt jõnkse sisse. Kui peale sündi kõiki inimkutsikaid alati piisavalt lakutaks, poleks vooglaid-maimets-kesiganes debattidel enam mingit vajadust. Ennegi on mõnes suures õpetuses või teoorias tähtsatena tunduvad probleemid äkki oma aktuaalsuse kaotanud.

Kui juba jutuks läks, surmanuhtluse küsimus on kah ju ikka inimesele taandatud. Minu jaoks on näiteks küsimus, kas ikka mitmekordne mõrvar, vägistaja või piinaja on inimene? Miks me ikka ei tohiks rakendada täiesti teadlikult „ümbesulatusprintsiipi?“ Ilma mingite kasvatus-, hoiatus-, kättemaksu- ja muude tarbetute lisapõhjendusteta. Lihtsalt ja kiretult, kui soovite- kaitse tulevast ohvrit. Ilma vihkamise ja kättemaksuta.
Ka kuldsed reeglid jm ei pruugi siin kehtida- lõin ju just konksu seina eeldusega, et korduvmõrvari puhul ei ole tegu inimesega. Ainus vähegi minu silmis arvestatav seisukoht võib olla, et see on tal kaasa sündinud. Aga siis võitleb inimene selle vastu (pagan seda teab, palju on meie hulgas neid, kellele on tapahimu kaasa sündinud?) ja kes ei suuda (sõltub ju keskkonnast, kus üles kasvama satud), sellel ongi see kandevõimest raskem koorem, mis ümbersulatusele viib. Ja veelkord meeldetuletuseks- moraalinormide piiride peal kõikuvate teooriate rakendamist välistab paljudel puhkudel ainult hirm sattuda ise (või mõni lähedane, see kehtib ka juhul kui keegi suudab end samastada kõigi elusolevustega) samasugusesse olukorda või siis astuda vastuollu fundamentaalseteks tunnetatud väärtustega. Aga kui surmanuhtluse pooldamine oleks ikkagi sellest hoolimata õigem, ilusam ja parem variant? Kannatuste vähendamine võib olla küll tapmise õigustuseks, jah võib ikka. Sest nagu korduvalt öeldud- kui õige moment mööda lastud, ei aita enam ussi- ega püssirohi. Ja minnakse reetmise teed. Kas inimese?

Väitlustes selgub tõde. Mõnikord selgub väitlustes hoopis häälekam. Silme ees seisev Tõde võib hoopistükkis kaduda, kui kätt ikka väga pikalt välja ajada. Absoluutselt iga seisukohta ja oponenti on võimalik teha maatasa kui oskuslikult (vahel ka tahtmatult) tema lausete järjekorda muuta või mitmest erinevast kohast kokku miksida. Vott.

Tegelikult olen juba ammu unustanud, millest täpselt kirjutada tahtsin. Lihtsalt hea meel, et õnnestus veidike pikemaks arvuti ette läbi murda.