neljapäev, 21. veebruar 2008

Loomaaed lapitekil

Eesti siis seisukoha võtnud- tere tulemast Kosovo, maailmakaardile! Pääs järgmisse vooru!
Teised sarnased veel pikisilmi järjekorras ootamas. Nagu talongidega leivasabas. Paljud järjekorras nälgagi surnud. Aga leivasabast nii kergesti ei lahku. Mõnel on võltsitud talongid. Sekka mõned spekulandid kah. Kel leib (vabadus) käes, see astub ise leti taha teiste talonge kontrollima. Omavahel vaidlema. Mõnel naabrimees veel järjekorras seismas. Või hoopis mässavad sulased, kes äkki kah oma noosi tahtmas. Neid üritatakse laiali ajada (marss koju, tööle tagasi) ja talongid rändavad prügikasti.
Minul pole Kosovo vastu midagi, las saavad oma vabaduse või leiva, eks nende olmejamad siis alles alga. Järgmises voorus tuleb neil juba ise hakkama saada. Serblased jätnud sinna teatud sisuga plekkpurgi koos kirjaga „sellelt, kes siin saarel enne elas (nagu ühes ilusas lasteraamatus)“ Ega keegi ei taha ju kõrvuti elada naabriga, kes alles tapmas ja lagastamas käinud. Ja kehvema suhtes ei tohiks ju oma tugevama õigust demonstreerida. Nii et mina soovin Kosovole edu. Kindlasti tulevad paremal järjel riigid appi. Äkki saaks näiteks kogu Euroopa tuumajäätmeid Kosovos ladustada?

Jälle see äraleierdatud küsimus: kes elas antud territooriumil ENNE? Albaanlane või serblane? Millal läheb ENNE üle EI MÄLETA-ks? Ajalugu on ikka muinasjuttudega põimitud. Ka eestlaste puhul on üritatud tugineda küll Edgar Saksi, küll mõne teise muinasjutuvestja lugudele.:-) On paratamatu, et peale sõda muutuvad alati piirid. Võimu ja/või kinnisideede pärast lolliks läinud suurkujudega eestvedamisel asustatakse ümber või likvideeritakse etnilisi gruppe ja sõelutakse ajalugu. Seejärel tuleb kannatajate kestev vaen. Feuchtwangeril oli ilusad sõnad targa vanamehe Mussa suu läbi- ka tõest võiks taganeda, kui see toob kaasa rahu. Territooriumilt seda enam. Raske olukord serblastele, aga mis teha. Lohutagu end sellega, et isegi Albaania ei taha Kosovot endale.

Kosovo seost meie Ida-Viruga mina eriti ei näe. Aga kui tõesti 90% Ida-Viru elanikkonnast peaks soovima järsku omariiklust või pöördumist Venemaa rüppe, on midagi ammu-ammu kahe silma vahele jäetud, ja vedeleb seal edasi. Ning siis palavikuliselt ajalooõpikut ja õigusakte lehitsema hakata on igatahes hilja.

Mõningaid lambist meenuvaid kultuuriloolisi seiku, väga mosaiigi erinevatest otstest küll. Äkki sobivad kuhugi? :-)

Kaheksakümnendate aastate keskpaik. Kohustuslik sõjaväeteenistus nõukogude armees.Väeosas, kus teenisin, domineerisid arvuliselt aserid ja hiljem ka ukrainlased. Armeenlasi ja usbekke oli kah palju. Rahvaste segapuder ja vigane vene keel :-). Isegi üksikuid igasugu eksootiliste rahvuste esindajaid (NSVLiidu mõistes) oli: sakslane, kreeklane, türklane, korealane, paar ungarlast. Palju erinevate mägirahvaste poegi, kes aga suures osas olid pärit miskipärast Kasahstanist. NSVL kui suur segumasin. Peenestas ja tegi ühtlaseks kördiks. Päris Venemaa venelasi oli väga vähe, baltikumi esindajaid kah, eestlane olin kahe aasta jooksul mina ainukesena.
Eks ette tuli kõike, mida poolkinnises vanglas (mis see sõjaväeteenistus tollal muud oli) ikka ette tuleb. Lisaks igasugu niisama olmekonfliktidele ja lokkavale dedovštšinale oli ka paar sellist suurt lahingut, kus armeenlastest „vanakesed“ kutsusid ukrainlasi üles „tšurbaneid“ peksma. Asereid põhiliselt. Ja vat see oli koht, kus kadusid kõik muud olulised kriteeriumid- kes kui kaua teeninud, millisest roodust või kellega sõber oli. Kambajõmme oli kõigil muidu läbisegi, hoolimata emakeelest, nahatoonist, kodukohast või silmalõikest. Mäletan, kuidas Taga-Karpaatiast (Ukraina) pärit vennike, ise pidevalt oma kauemteeninud kaasmaalaste pilke- ja kiusamisalune, aitas neil kolkida sellise „rahvus- või usu- või vereküsimuse“ lahendamise käigus usbekki, temaga samal päeval teenistuskäiku alustanut ja algusest peale igatpidi head sõpra. Igatahes suuremat sõpra, kui oma kaasmaalased....

Londoni kesklinnast ööbussiga (sellised bussid, mis on käigus ainult öösiti ja viivad hiliseid teatri-, baarikülastajaid ja niisama hängijaid mööda linna laiali) kõrtsist hotelli sõites. Kahekordne buss ja puupüsti täis, igast soost, keelest ja värvist inimesi. Täielik keeltepaabel, kui nokastanud inimesed omavahel räägivad. Istuvad minu vastas kaks kutti (üks atlandi-balti, teine indo-vahemere tüüpi) ja kaks tüdrukut (mõlemad põhjamaiselt värvitut värvi). Nagu nende omavahelisest jutust kõrvu kostis, ilmselt koolikaaslased, hetkel kusagilt joogiasutusest tulemas ja siirdumas ühe kuti juurde koju pidu edasi pidama. Aeg-ajalt rääkisid paariti omavahel, meestejutte ja naistejutte eraldi. Tüdrukud kodust soome keelt ja poisid „miskit araabiat“ (vabandan, see on kirjanduslik, mitte lahterdav metafoor). Tüdrukud kirusid kõvade sõnade saatel rasket saatust, mis sunnib neid nii nõmedate kuttidega aega veetma. Poistest ma loomulikult aru ei saanud, aga tooni ja „kehakeelt“ arvestades tundusid nemad asjaga üsna rahul olevat :-)

Pekingis paneelmajade metsas (nagu Lasnamäe, aga kaks korda kõrgem ja neli korda tihedam) üksinda jalutamas (kaaslased olid põrutanud mingisse lähedal asuvasse siidipoodi, mis pidi asetsema siinsamas „ümber nurga,“ aga sealseid mastaape arvestades ilmselt paar kilomeetrit eemal). Varaõhtune aeg, elamurajoon tühi nagu õhtune mets ikka. Suletud müügiputka majade vahel. Mängu- ja spordiväljak. Üksik algkooliealine hiina tüdruk tuulelohet lennutamas. Tuulelohed on pagana ilusad nagu ka palju muud Hiinas. Seisatan ja vaatan. Tüdruk keksib minu juurde ja ulatab küsivalt lohenööri. Miskipärast vaatan kõigepealt seljataha ja siis igaks juhuks ümberringi kah :-) Peale meie pole eriti kedagi, kaugemal üksikud möödakäijad. Võtan nööri, lennutan siis mõne minuti lohet ja annan nööriotsa tagasi. Tüdruk keksib edasi, mina loivan suure tänava poole, mis majadevahelt paistab. Enne lehvitame teineteisele.
Järgmisel varahommikul seisatan pargis, jälgimaks mõõgaharjutusi tegevat meest. Ta tuleb ligi ja ulatab mõõga mulle. Selline ilustustega odav imitatsioon nagu meilgi müüakse. Lõikan paar kujuteldavat vaenlast tükkideks ja annan tagasi. Hiinlane jäi vist rahule :-) Mina kah.

Sõber oli pool aastat Iraagis. Missioonil, mis on sõjategevuse peenem nimetus. Lõuna-Iraagis, väikese külakese kõrval, liitlaste (kõlab koledalt, mis?) transpordilennuväljal. Vähe tegevust. Väikesearvuline teenindav personal. Regulaarselt (vist kord nädalas, aga võin eksida) käis lennuk, mis tõi süüa ja veel miskit värki ja siis tuli laadida ja tankida jne. Päike. Pool aastat tõelises kuurortis (merd küll polnud). Mitte kusagil maailmas pole sõbralikumaid inimesi, kui seal külas, teadis sõber rääkida. Ajuti ta kahtlustas, kas seal külas üldse teati, kes on Saddam Hussein, kus asub USA, et riigis käib sõjategevus jne. Ostis mälestuseks suure vesipiibu, mis maksis viis dollarit. Kõva hind, kuna andis raha ühe kohaliku kätte, kindlasti võttis see mõne dollari endale, vahendustasuks. Paaril korral oli sõber Bagdadis kah, seal ikka vääääga karm värk.

Teine sõber Moskvas sealsete äripartneritega pidulikul õhtusöögil. Pronksmehe jamani jääb veel mitu-mitu aastat. Ümber haritud ja tegusad tuusad. Hodorkovskeid, Brodskeid ja Gumiljove just polnud, aga vene anekdootide tüüpilisi kangelasi kah mitte :-). „Kust pärit olete?“ küsib lauanaaber. „Ah, et Eestist,“ üllatunud ilme näos, „vaat mis tuleb välja! Teil võib olla siis ikka igasuguseid inimesi.....poleks arvanudki .........mina olen alati mõelnud, et eestlastele paneksin kohe vastu hambaid (vene keeles kõlab muidugi värvikamalt).....mis te seal Eestis venelastega teinud olete, ai-ai-ai......aga teie tundute ju täitsa normaalne. Ja-jaa. Inimesi on ikka erinevaid.“ Aval vene hing :-) Eks sõber selgitas siis omi seisukohti kah, aga vaevalt lauanaaber kuulas- tema jahmatus oli selleks liiga suur. (Analoogilisi vestlusi võis sõbra sõnade järgi pidada ka peaaegu igas Moskva taksos)

Töökaaslane, puhast eesti, vene (kodune) ja soome keelt kõnelev ingerisoomlane viis pärast Tallinna pronksmehe teisaldamist lilli sammaldunud ja ammuunustatud, punatähega ausamba juurde. Mingit erilist (misiganes)-meelsust tal varem nagu ei täheldanud. Argumendiks- miks te valetate? Ei saanudki mina päris täpselt aru, mida ja kes talle valetanud oli.

Kaheksa aastat tagasi Euroopas koolitusel olles küsis minult Luksemburgi kolleeg: eeee......kas Eesti on põhja või lõuna pool Soomet? (ise kohmetunud). Kes mind tunnevad, kujutavad ilmselt minu reaktsiooni ja kehakeelt ette, kui oma kehvas inglises selgitusi jagasin :-) Samas uuriti (kui soomlastega soome keeles rääkisin), mis keeltega eesti keel veel sarnaneb. Kui ütlesin, et ka ungari pidavat sugulaskeel olema (olgugi, et üldse mitte sarnane), hõikas türgi mees rõõmsas äratundmises: jah, ma tean ju küll!....ja türgi keel kah! (türklaste ja ungarlaste sarnasustest ja erinevustest teavad keele- ja geeniteadlased küll paljut huvitavat pajatada, äkki türklaste seostest eestlastega kah?)

Mnjah. Iga riik ja kooslus vist mitmekihiline, vai mis? Maailmas, ühes riigiski ei tea parem käsi, mis vasak teeb. Kui kokku saavad, teevad plaksu :-) Väikekooslustele võiks üldse olla rohkem rohelist tuld. Väiksem teinekord sõbralikum kah, kui just surushullustust ei põe. Inimestel parem üksteisest aru saada üksikult kui kambakesi. Mida suurem kooslus, seda segasem kört, seda küll, aga kas ka söödavam? Maitseid on kah erinevaid.

Kommentaare ei ole: