Mis Sa siis niimoodi….Läksidki kalale. Ütlesid ju küll paar nädalakest varem, et tule ka, teeme ühe treti jõe peal, aga et nii kaugele….Pidime ju juttu ajama veel….Eks läksidki siis üksi. Üksi nagu ikka- kalale, või hoopis kellelegi vastu; aga sinna, mida mina võib-olla hoomata ei oska. Kuid eks Sina ise kindlasti tead. Teadsid ja tundsid ju palju ja paljusid. Ning uskusid sinna.
Eks Sul olnudki ikka palju inimesi ümber. Vahel avalikumalt, vahel varjatumalt. Ilma inimesteta tundsid end kehvalt. Tutvusime peaagu kolm aastat tagasi ning minu jaoks olid ja jääd Sa Üksikuks Kalameheks. Oh jah, mitte nüüd enam küll, sest on ju nüüd ühinenud vihamehed ja sõbrad; ükskõiksed ja hämmeldunud- nagu ikka ükskord Suure Loo lõpus, kus kõik väsinuna ühe lõkke ümber kokku jõuavad, jutustama vanu jahimehelugusid. Aga siiski üksik- tahtsid ikka sõita ära mööda jõge, sinna kus forellid, taustaks udune mets ning sookured. Eemale umbtiikidest, sogasest veest ja rivaalitsevast maailmast. Mere poole. Samas üksindusse, tundes igatsust pulbitseva maailma vastu, mis järjest kaugenes. Ootasid, lootsid ja sõitsid kirjutades edasi, sõudsid puhtama vee suunas. Kuni olid äkki liiga kaugel. Aga seda ainult meie jaoks.
Andruse pere, ja teid on palju, olge tublid ja hoidke kokku! Ma pole teiega kunagi kohtunud. Külla ei jõudnudki. Ärge keerake üksteisele selga, sest ka tummade suust võib tulla hüüdeid. Ka võitluses ei ihaldata teinekord mitte võitu, vaid soovi märgata, kelle poole teised hoiavad. Kuhu hoiavad need, kellest hoolitakse. Kelle jaoks sõlmitakse lipse ja värvitakse sõrmeküüsi, oleks vist Sinulik küsimine, kui Sa veel blogisse kirjutaksid? Sina ise hoolisid küll paljudest. Nagu see, keda usaldasid.
Mnjah, sentimentaalseks kisub. Sina ei hädaldanud. On nigu on nagu Sa ise öelda armastasid. Mis tähendas leppimist ja imepisikest soovi, et teinekord võiks ometi olla natukenegi teisiti. Lootmast head. Ega ma ei teagi, mis see Sulle maksma läks. Liiga lühike oli tutvus. Kummardus eemalduvale paadile. Aitäh, et vahel kuulata viitsisid. Ja vaata, udust kerkivad uued paadid, piki jõge, üksteise järel. Sest nii tahaks ju veel juttu ajada…..
teisipäev, 26. juuli 2011
laupäev, 26. märts 2011
Eesriie
(Kiri, mida pole)
Andry on minema jalutanud. Siis mindi, ja polnud enam tagasivaatamist, nagu öeldi kusagil jutus. Aga Sinu puhul piilutakse siinpool eesriiet ikka üle õla edasi, ka saalist lahkudes- äkki on Jutuvestjal, nagu end ka ise nimetasid, veel midagi lisada?
Jutuvestjal, kes vestis loo ja laulu välja ka täiesti okslikust ja kõverast puidutükist. Vist siiralt, nagu on nüüd korduvalt öeldud. Võib olla. Tõeline Jutuvestja ei saa ju olla alati siiras. Müksude andja ei peagi olema alati siiras. Müksude, mis on märkamatud, aga liigutavad üsna suuri asju. Lükkavad käima inimesi, kes on maha kantud või ära aetud. Panevad märkama uusi külgi, mis esimesel külastusel märkamatuks jäänud. „Näe, siin ju veel üks uks,“ nagu ise sellise tegevuse kohta öelda armastasid. Manipuleerimine võib olla hoopis, aga kantud ikka soovist märgata ise ja panna märkama teisi uusi teid ja väravaid omanäoliste vahel. Eriti neid, mis põhivoolust kõrvale jäänud on. Tekitada uusi küllakutseid ja kaaslasi. Inimene ei pruugi olla teisele vend, aga ta pole kindlasti teise tööriist, käepikendus, mängukann või lihtsalt vähemväärtuslik ja olude sunnil sallitav kaaslane. Samas ikka ja alati kerge tera oma juttude sisse; vilja- või noatera—aga midagi liikuma suunates ning mahajääjaid porist puhtaks raputades. Jutuvestjatel peab olema hea mälu- nii hea, et vahel peavad nad mäletama ka seda, mida pole mitte kunagi olnud.
Ole see, kes oled, nagu Sa olid. Nojah, võib olla. Kui näed ja tead, kes oled ja olid. Üldjuhul mitte. Nagu ise tead, ei näe me pahatihti teiste pähe ega juttudesse. Ja ei oska ka öelda, mis maksis Sulle enesele see, et olla selline, nagu oled. Eluteatrile ei ole alati odavaid pileteid- ei olnud neid sinulgi. Aga sellegipoolest oli seal, kuhu elus astusid, saal ikka täis. Sinu kuulajaid. Ja kes oli kord tulnud, see tuli ka edaspidi.
Parafraseerides Sind ennast (küll veidi leebemas sõnastuses)- see on pagana hea, et sa ka siin kõigi nendega jännata viitsisid. Liivakastis, arvuti taga, kanuus või lihtsalt koos suitsu tehes. Ehtandrylikult- müksuga, kiitvaid või tõrjuvaid kõverteid pidi, tihti hoopis õlgsandaali lagipähe asetades ja ise minema jalutades. Sandaalid olid väga suured, ja suur sa isegi. Tuli alt üles vaadata, ka nendel, kes harjunud vaatama ülalt alla.
„Onu Andry on väga hea; ta tõi meile ükskord ka koera kaasa, mängida,“ ütlesid Sinu kohta meie pere kaks vähemat kasvu, aga seda suuremat Sinu sõpra. Nemad näiteks said sinu sandaali sisse torgata oma mõlemad jalad.
„Ära kirjuta nii pikalt ja pane taandridasid kah,“ tuletasid vahel meelde. Just. Teen lühidalt.
Me ei pööra nüüd siin liigset tähelepanu sinu olekule ega isikule. Nagu ütles üks sõjamehe ema poega ristilt maha võttes. Sest suur mäng läheb edasi. Esimene vaatus jäi ootamatult lühikeseks, nagu ikka keerukama süžeega etenduse puhul. Jutuvestja on lihtsalt ära jalutanud. Nii nagu sadu kordi varem- ootamatult. Nii nagu ei kunagi varem. Eesriie on langenud. Ja need, kes selle taha ei pääse, aplodeerivad Sulle. Lootusega- ehk trehvab kunagi veel mõnes saalis?
Andry on minema jalutanud. Siis mindi, ja polnud enam tagasivaatamist, nagu öeldi kusagil jutus. Aga Sinu puhul piilutakse siinpool eesriiet ikka üle õla edasi, ka saalist lahkudes- äkki on Jutuvestjal, nagu end ka ise nimetasid, veel midagi lisada?
Jutuvestjal, kes vestis loo ja laulu välja ka täiesti okslikust ja kõverast puidutükist. Vist siiralt, nagu on nüüd korduvalt öeldud. Võib olla. Tõeline Jutuvestja ei saa ju olla alati siiras. Müksude andja ei peagi olema alati siiras. Müksude, mis on märkamatud, aga liigutavad üsna suuri asju. Lükkavad käima inimesi, kes on maha kantud või ära aetud. Panevad märkama uusi külgi, mis esimesel külastusel märkamatuks jäänud. „Näe, siin ju veel üks uks,“ nagu ise sellise tegevuse kohta öelda armastasid. Manipuleerimine võib olla hoopis, aga kantud ikka soovist märgata ise ja panna märkama teisi uusi teid ja väravaid omanäoliste vahel. Eriti neid, mis põhivoolust kõrvale jäänud on. Tekitada uusi küllakutseid ja kaaslasi. Inimene ei pruugi olla teisele vend, aga ta pole kindlasti teise tööriist, käepikendus, mängukann või lihtsalt vähemväärtuslik ja olude sunnil sallitav kaaslane. Samas ikka ja alati kerge tera oma juttude sisse; vilja- või noatera—aga midagi liikuma suunates ning mahajääjaid porist puhtaks raputades. Jutuvestjatel peab olema hea mälu- nii hea, et vahel peavad nad mäletama ka seda, mida pole mitte kunagi olnud.
Ole see, kes oled, nagu Sa olid. Nojah, võib olla. Kui näed ja tead, kes oled ja olid. Üldjuhul mitte. Nagu ise tead, ei näe me pahatihti teiste pähe ega juttudesse. Ja ei oska ka öelda, mis maksis Sulle enesele see, et olla selline, nagu oled. Eluteatrile ei ole alati odavaid pileteid- ei olnud neid sinulgi. Aga sellegipoolest oli seal, kuhu elus astusid, saal ikka täis. Sinu kuulajaid. Ja kes oli kord tulnud, see tuli ka edaspidi.
Parafraseerides Sind ennast (küll veidi leebemas sõnastuses)- see on pagana hea, et sa ka siin kõigi nendega jännata viitsisid. Liivakastis, arvuti taga, kanuus või lihtsalt koos suitsu tehes. Ehtandrylikult- müksuga, kiitvaid või tõrjuvaid kõverteid pidi, tihti hoopis õlgsandaali lagipähe asetades ja ise minema jalutades. Sandaalid olid väga suured, ja suur sa isegi. Tuli alt üles vaadata, ka nendel, kes harjunud vaatama ülalt alla.
„Onu Andry on väga hea; ta tõi meile ükskord ka koera kaasa, mängida,“ ütlesid Sinu kohta meie pere kaks vähemat kasvu, aga seda suuremat Sinu sõpra. Nemad näiteks said sinu sandaali sisse torgata oma mõlemad jalad.
„Ära kirjuta nii pikalt ja pane taandridasid kah,“ tuletasid vahel meelde. Just. Teen lühidalt.
Me ei pööra nüüd siin liigset tähelepanu sinu olekule ega isikule. Nagu ütles üks sõjamehe ema poega ristilt maha võttes. Sest suur mäng läheb edasi. Esimene vaatus jäi ootamatult lühikeseks, nagu ikka keerukama süžeega etenduse puhul. Jutuvestja on lihtsalt ära jalutanud. Nii nagu sadu kordi varem- ootamatult. Nii nagu ei kunagi varem. Eesriie on langenud. Ja need, kes selle taha ei pääse, aplodeerivad Sulle. Lootusega- ehk trehvab kunagi veel mõnes saalis?
Tellimine:
Postitused (Atom)
