Kassist plekk-katusel

Jõulu- ja aastalõputervituste eest siis.

Nurgataha liivale kritseldamisel on omad võlud, ei saa salata. Mis tuul liivaga teeb, sellest kirjutatud tabavalt onupoeg Toomase Sekeldaja-blogis. Eriti soovitan sealt lugeda inimsuse ületamise lugu, aga selleks peab arhiivis sobrama ja siis loete ta muid jutte kah. Mis tuleks kasuks.

Selleks aastaks on inimsuse ületamise katsed ehk siis omakorda ületatud ja saab asuda kapsaste kallale. Pole midagi paremat kui jõulude sujuv üleminek aastavahetuseks, mis tänavu ka ju seaduslikult võimalik, kui kalendrit vaadata. Eks igas rütmilises protsessis ole vaja vahel vabajooksu, isegi vabamõtlejaile ja –kuulajaile.

Vabadusega üldse naljakad lood. Kui mitte lugeda vabaduseks seda, et inimene on võimeline omal alagatusel iseenda mõttetegevust ja sellest lähtuvat tegutsemist jälgima ja korrigeerima. Aga vabadust aru saamaks, kas see äkki ikka millegi koosmõju või suisa meelevald pole, õnneks me ei oma, nii et lepime sellega ja läheme etendusega ilusti edasi. Õnneliku uue aasta poole.

Sekeldaja isa, minu onu siis, ütles kunagi väga tabavalt, et neti-haridus on nagu vihm mööda plekk-katust. Saab korraga külluslikult ja külge jääb väga vähe. Sama järelduseni siis jõudnud ka klaaspärlimängumeister Toomas Paul oma aastalõpuesseedes. Nojah. Vesi on märg ja suhkur magus, seda küll. Aga selleks, et seda märgata ja selgelt kokku võtta, peab olema silmi ja kõrvu ja teistega kommunikeerumisvahendeid kah. Igatahes kui raamatuvirn (mis arusaadavalt koosneb pidevalt pooleli raamatutest) öökapil juba kassi jalutuskäike segama hakkab, tuletan alati seda ütlust meelde. Sest eks käi see üldise söömahimu kohta kah. Nii et igati kohane.

Kunagi leidis lihakombinaadi tootmisjuht üsna kibedalt, et ma olevat üks kuradi kass, kes kõnnib omapead. Lisaks ei saavat aru, millal tõsistest asjadest räägin ja millal mitte. Igastahes, olgugi teravusena mõeldud, kumas sealt ka kerget sportlikku tunnustust ning ma olen võtnud seda komplimendina.
Sest ikka on hea meel, kui midagi sinus äramärkimist leiab, nagu ka meenutades oma kunagist klassijuhatajat ja matemaatikaõpetajat Ordlikku, kes lohutas alati klassi meesperet nende sõjaväeteenistusest vabastusega, sest „lollide kätte relva ei anta.“

Kass pole üldse paha võrdlus. Meeldiks ehk isegi Masingule inimsuse ületamise kõrvale. Puhkuseks. Lakub oma haavu ise ja läheb uut jäljerida ajama. Ja joob lillevaasist või lombist, mitte talle totalitaarse korra poolt ette nähtud veekausist. Järgib mingeid filistrile arusaamatuid värelusi ja võtab pealtnäha igasugusest mõtestatusest vabu kursse. Vabadus ongi äkki igasuguse mõtestatuse puudumise äratundmine. Mis ei ole üldse mitte kaos ega anarhia. Aga see läheks jälle mingite mõistete kokkuleppimisele, lahkamisele ning nõuaks jutu juurde näomoonutuste tegemist ja kätega vehkimist.
Üks keelemees T. Help ongi kirjutanud igavesti tabavalt „võbelevast keelest.“ Mis see maailmgi muud kui üks suur võbelus. Aga selle kirjeldamine ja sidustamine jääb üksikutest virvendustest hoolimata vist tuleviku kassidele. Kui nad piisavalt jalgu sättida oskavad, et visatud kivid vastu pead ei tuleks või haaravate lõugade vahele ei satuks. Poksijagi ei tõrju vastase lööke mitte ainult kätega (nagu kipuvad arvavat nii mõnedki kaunite võitluskunstide valdajad), vaid leevendab neid oma liikumisega.

Ilus ütlus oli samuraidel (ja-jaa, ma tean, et hiliste rahvusromantikute juurdekirjutus, aga ikka ilus): kui sulle on osaks saamas õnn, kas on mõtet siis niiväga kiirustada?

Jõulu- ja uusaastasoovid said siia sisse kirjutatud ehk. Sama kõigile ja mulle endale kah.