Võitluspidu

Pühendatud siis kodulinnas Rakveres algavale Sumo-MM-le

Inimest on kogu tema eksistentsi jooksul saatnud alati võitlus. Võitlus loodusjõudude, metsloomade, haiguste ja liigikaaslastega. Ajendiks võis olla jahisaak, põllumaa, hirm harjumatu seisundi või valu ees, aga ka erinevad tõekspidamised ja arusaamad. Ürgajal kasutas inimene lisaks kivile, nuiale ja vibule ka omi loomulikke ründe- ja kaitsevahendeid. Käsi ja jalgu. Küüsi ja hambaid. Võitlusega kaasnesid arusaadavalt põgenemine, kannatused, aukartus, rõõm ja surm. Algselt oli jahipidamine ja elupaiga kaitsmine seaotud kindlasti näljatunde ja instinktidega nagu loomadel.

Aja jooksul tekkis arusaam, et võidelda võib ka mängides. Paljudes religioonideski on näiteks oluline osa võitlusaspektil. Sõjatantsud ümber lõkke ja sõjakad loodusekummardamise rituaalid, mille rudimente on näha siiani näiteks karatestiilide kataharjutustes või capoeiras.
Rituaalid ja tavad on tänase päevani paljuski võitlusest läbi põimitud (või vastupidi, see tähendab, võitlus sisaldab palju rituaale). Näiteks Indias traditsionaalsetes võitluskunstides on palju sarnasust rahvuslike tantsudega, mõlemaid õpetatakse tihti samades koolides Võitluse kujutamine ja läbielamine läbi rituaalide oli mingil ajal aluseks õigele maailmatunnetusele või eluviisile. Alateadlikult kultiveeriti ja austati kahevõitlustega inimese vaprust ja sarnasust loodusstiihiatega või loovate jõududega.

Esimesed teadaolevad andmed rusikavõitlusest kui rituaalsest mängust?spordist? pärinevad Aafrikast, ajajärgust umbes 6000 tagasi. Tollal oli inimvõitlus primitiivne: väledad põlisasukad üritasid karata üksteisele otsa ja siis kätega vemmeldada. Võitlus sarnanes kiskjate rünnaksööstudega. Nii võiks saavutada edu ka tänapäeval tänavakaklustes. Pärimuste järgi käisid ka jumalad maa peal võitlemas- kas siis omavahel või mingite koletistega. Võit kahevõitluses andis võitjale alati vaprama tiitli.Täpselt pole teada, aga võib arvata, et eksisteerisid ka primitiivsed reeglid ja keelud, et julguse ja jõuproovid ei muutuks tapatalguteks. Tollases Etioopias maadlesid tollal nii mehed, naised kui ka lapsed. Naaberküladesse saadeti saadikuid alati koos käsitsivõitlejatega, kes pidid demonstreerima kohtumistel oma osavust ja jõudu.
Sarnaseid andmeid on leitud ka Mesopotaamiast, vist sumerite poolt ehitatud Uruki linnriigi varemetest. Sealsete templijäänuste seintel on tahvleid selgelt äratuntavate maadlus- ja poksistseenidega. Templites toimusid tseremooniad parema viljasaagi nimel ning eelpoolnimetatud kehalised harrastused olid ilmselt selliste riituste osaks.
Ka Vana-Egiptuse kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambrites on reljeefe, kus on kujutatud tänapäeva maadluses ja poksis kasutatavatele tehnikatele sarnaseid lööke ja heiteid. Üsna tõenäoline, et egiptlased ei sidunud tollal võitluskunste mitte sõjapidamisega, vaid just müsteeriumitega. Lisaks maadlusele ja poksile on teada ka papüüruskeppidega võitlemine. Kindlasti pidi olema välditud vastase vigastamine ja armide tekitamine, sest egiptlastele oli omane soov peale surma uude ellu astuda võimalikult täiusliku kehaga.

Müütides tapetakse koletisi. Võõras ja harjumatu on ikka kole. Koledata elajate ja vaenlaste hävitamist müütides ja kauges ajaloos sümboliseerisisd ja kordasid pööripäevadel ja kohalikel pidustustel võitlusmängud. Iga kord hävitati sellega nö kurjad jõud. Päikesejumala Re ja kurja mao (lohe) võitlusena vaadeldi näiteks Vanas-Egiptuses ju ka öö ja päeva vaheldumist.
Üks ilmekaim on müüt Minotaurose tapmisest Theseuse poolt umbes 3000 aasta tagasi. Legendi järgi olevat Theseus pärast pikka labürindis ekslemist magava koletise üllatusrünnakuga rusikatega surnuks tagunud (teistel andmetel küll kasutanud mõõka või sõjanuia). Sõnad labürint, koletis ja ekslemine annavad jälle tööd tekstitõlgendajatele ning siin jääb see teema hetkel vahele.
Sarnane legend Hiinas räägib müütilisest Kollasest Keisrist, kes võitis sarvedega koletise (kirjelduse järgi sarnane Minotaurosega) kahevõitluses umbes 4000 aastat tagasi. Sellest tekkis hiljem võitlusmäng chiao-ti (go-ti), kus talupojad panid pähe sarvedega kiivrid ja püüdsid üksteist nendega sorkida. Arusaadavalt esines tolleaegsetes mängudes ka hukkunuid. Nagu teame, on sarvedega loomad (koletised) on üldse mütoloogiates kesksel kohal.
Kreetal jälle inspireeris Minotaurose tapmise lugu hilisemaid nn “härjahüppeid,” mis kujutas tantsu ja põiklemist areenile lastud härja eest. Corrida eelkäija siis, aga ilma relvadeta (küllap tehti pärast härjale ikka ots peale). Sellised akrobaatilised jõu- ja ilunumbrid nõudsid lisaks julgusele ka süstemaatilisi treeninguid. Härjahüpetega koos peeti maadlus- ja poksimatše pealtvaatajate ees, mis tähendab, et mitmed sajad aastad enne esimesi antiikseid olümpiamänge harjutasid Egeuse mere saarte noorukid käsitsivõitlust ning oletada võib ka väljakujunenud võtetearsenali olemasolu treeningutel. XX sajandil püüdis iidset traditsiooni võitlusega siduda korea päritoluga Masutatsu Oyama, kes 1950-ndatel aastatel, tutvustades USA-s omaloodud Kyokushinkai- karatestiili, võitles demonstratsioonesinemistel paljakäsi härgade vastu, murdes neil sarvi ja ribisid. Selline võitlus keelustati varsti, mingeid erilisi filmikaadreid sellest säilinud pole, Oyama aga jäädvustas oma nime alatiseks võitluskunstide ajalukku.

Indias võtsid sõjalistest mängudest osa teinekord sajad inimesed, kellest osad olid ainult tantsijad, teised üritasid näiteks vibudest nürisid nooli lastes vastaste jalgu tabada. Võitlusmäng sümboliseeris „Mahabharatast“ tuntut Pandavate ja Kauravate vahelist lahingut. Või siis jumalate möllu maailma tekkimisel ja hoidmisel.

Tänapäeval vähekäsitletud asjaolu, et maailma ja olemise kujutamisel on alati olnud tähis koht paljunemisel. On põhjust arvata, et paljude algkultuuride (näiteks Kreeta kultuuris, Indias või etruskide juures) sõjatantsude ja võitlustreeningute läbiviimisel ei olnud sugugi viimasel kohal loomisakti või suguühte kujutamine.
Samuti on võitlus oluline nii loomade kui ka inimeste seas vastassoo tähelepanu äratamiseks ja vapruse tõestamiseks. Indias ja Okeaanias anti mõrsjaid rusikavõitluse võitjatele (legend jutustab, et ka Gautama Siddhartha oli enne oma budapõlve niiviisi tüdruku pärat võidelnud). Eepostes ja saagades on pidevatest lahingutest, kahevõitlustest ja tapmistest jutustamine mitte niivõrd tolleaegse olustiku, vaid rohkem kangelaste vapruse kirjeldamiseks.

Edasi räägimegi siis ainult kahevõitlusest. Tavaliselt mõeldakse võitluskunstidest rääkimisel idamaid. Sumo, karate ning Jaapani mõõgavõitlus kendo on meie silmis võitluskunstid, klassikaline maadlus, poks ja sportlik vehklemine mitte. Miks?

Eelkõige tahame me ju, et mõistes sisalduks ka sõna kunst. Seega, rääkides ühest või teisest võitluskunstist, räägime alati ka mingist komponendist, mis ei ole otseselt mõõdetav võitlusväljal ega spordiväljakul, küll aga on olnud inimestele nimetatud kultuuris igiomane nagu iseloomulik mõtteviis, värsimõõt või teatud uskumused. Võitluskunstides on siis väljenduslik külg, puhtpraktiline sisu ja kõrgemate jõudude austamine olnud läbipõimunud ja üksteisest eraldamatud. Ainuüksi oma keha eest hoolitsemine, kindlate reeglitega mõõduvõtmine ja selle propageerimine on pärit hilisest ajast (mitte, et seda poleks ammu eksisteerinud, vaid siis olid tähtsamad teised aspektid; seda nn sporti tehti hoopis „kõrgemate“ eesmärkide nimel). Praktiliselt võimatu on mõne vana võitluskunsti puhul eristada filosoofia, religiooni ja füüsilise treeningu omavahelisi piire ning punkti, kus vaenlase praktilise hävitamise oskus muutus pöördumiseks kõrgemate jõudude poole või (hiljem) enesekasvatuse mooduseks. Näiteks Hiinas moodustas võitlusfilosoofia koos -oskuse ja meditsiiniga ühtse üksteisest eraldamatu terviku kuni suhteliselt hilise ajani. Sõnades ka tänapäeval (praktikas kahjuks ei tea, aga kahtlen suuresti). Seetõttu näivad ka paljud idast kopeeritud harjutusmetoodikad juhuslikele pealtvaatajaile üsna veidrad. Aga seda vägevamad 
Kui nüüd ikka edasi küsida miks?, siis jääb vastus õhku. Äkki on võitlus inimese ohverdamismentaliteedi edasiarendus? Sellele vastupunnimine? Aga see jutt siia praegu ei mahu.

Kunsti võiks loomulikult mõista ka teisiti, nagu Aristoteles, oskust või kõrget taset mingil alal. Näiteks kokakunsti valdab see, kes oskab hästi süüa teha. Võitluskunsti võiks siis defineerida kui oskust hästi võidelda. Sellise nurga alt vaadatuna mõnedki siin kirjapandud mõtted ei kehti. Eks ole sealsamas Hiinaski kunstiks peetud eelkõige praktilist oskust kõrgel tasandil. Samuti võib kunsti kui ainult praktilist oskust mõistja väita, et paljud (kui mitte enamus) Idast sisseimporditud võitluskunstid praktilise võitluse seisukohalt ei toimi. Selles on suur tõetera (olgugi, et paljud müstik-treenerid seda eitada püüavad). Lüüa mõisted kunst ja võitlus lihtsalt lahku. Rääkimata muudest seostest. Mida ka edukalt tehtud ja tehakse edaspidigi. Tulemuseks võistlussport ehk siis füüsiline areng ja üksteisega mõõduvõtmine ilma sakraalse või filosoofilise tagapõhja ning vaenlase hävitamise vajaduseta.

Sõjakunste on püütud poeetiliselt (aga mitte ainult) seostada ka võitlusega iseenda pahede vastu. Seegi võib olla üks mõistmise variant, et tegelik võitlus ongi see (ilma füüsiseta) ning kõik (maadlus)mati- ja (poksi)ringimängud on lihtsalt selle igatsus, peegeldus, avaldus jne inimese reaalses igapäevaelus.
Ja lõppeks võib vaadelda kunsti sissetoomist võitlusse lihtsalt inimese häbi ja püüdu tapmist-tagaajamist iseenda silmis natukenegi ilustada. See on kindlasti kõige lihtsam teooria. Aga mina siin Occami habemenuga küll kasutada ei söandaks.
Ühesõnaga, vältigem nüüd liigset hermiootikat (hermeneutika+semiootika) ning pöördume sumo juurde tagasi.

Tavaliselt on võitluskunstide ajalugu tihedalt täis legende, kangelasi ja õpetlikke mõistukõnesid. Sumo ei erine selles mõttes üldse. (Viimane legendilennutaja, keda juhtusin kuulma oli Eesti sumo (kusjuures Eesti judo kah) grand-old-man Riho Rannikmaa, kes väitis ajalooliselt olevat sumo allikaks Kreeka pankraationi. Hõbelennartlikud kukerpallid nüüd päris alati ka kohased pole).

Esimesed hieroglüüfid Jaapani müütiliste võitluste kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.m.a, kus kujutati kamisid (Jaapani hingestatud vaimolendid) võitlemas Jaapani saarte pärast. Reaalset sumoga sarnanevat võitlust kirjeldavad andmed on aastast 230 (teistel andmetel aastast 23, kolmandatel 230 e.m.a), kus üks suur meister Nomino Sukune murdis ribid ja vaagna teisel meistril Tajima-no Kehayal. Trampis vastase surnuks, niiöelda. Tegelikult on see lugu pärit hoopis VIII sajandist, kus kirjeldatakse eelpool toodud daatumil toimunud kahevõitlust. Sellega lõpeb ka see väike paus, kus jaapanlased (nagu ka Euroopas) ilmselt kõhklesid, kuidas selliseid vaprusilminguid paremini Taeva ja tulevate põlvede suhtes ära kasutada ning kirjeldada . Igatahes alates VIII sajandist toimusid iga-aastased sumoturniirid juba õukonna soosingul ja langesid kokku põllutööde lõpetamise pühaga. Alates Heiani ajastust vallutas distsipliin ka madalamad ühiskonnakihid. Kuna tegu oli ikka keiserlike pidustustega, siis saadeti enne turniiri imperaatori kaardiväe seast saadikud igasse provintsi, et selgitada välja kõlblikud kandidaadid turniirile. Turniirid toimusid liivaväljakul, puudusid kindlad reeglid, seetõttu olid rasked traumad tavalised. Lisaks heidetele lubati käe- ja jalalööke igasse keha piirkonda. Turniiri kaunistasid rikkalikud rituaalsed toimingud, õigemini- kogu turniir oligi üks rituaalne toiming. Kõvematele meestele jagati ka tiitleid ning tõsteti isegi samurai (aadliku) seisusse.
Peale XII sajandi suurt kodusõda Taira ja Minamoto klanni vahel jäid sumoturniirid tahaplaanile ja toimusid suurte vaheaegadega (vahe võis venida kuni paarkümne aastani). Sumo lisati ka samuraide ettevalmistusse. Keelama hakati lööke. Sumo hakkas kaotama oma rituaalset iseloomu ja mutuma samuraide praktiliseks oskuseks, võtete õppimise eesmärgiks sai nende kasutamine reaalses võitluses. XV sajandit alates hakkas Jaapanis tekkima igasugu uusi võitlusviise nagu seeni. (vot siin kusagil on koht, kus võib hakata rääkima jaapani võitluskunstide erinäolisusest muu maailmaga võrreldes). Enamuses olid need muidugi mõõgakoolid, käsitsivõitlus oli lihtsalt relvastatud võitluse vähetähtis (olgugi möödapääsmatu) lisa.
Tollest ajast alates hakati maadlema ringis, eesmärgiks sai vastase väljaheitmine (sest nii oli kõige lihtsam). Saabus sumomaadlejate kuldne ajajärk, ala sai kabukiteatri kõrval linnarahva armastatuimaks vaatemänguks. XVII sajandil hakkasid sumoturniirid kaunistama kõiki suursündmusi: paleede ja kloostrite sisseõnnistamist, kalendripühi, suurfeodaalide juubeleid, uute sildade avamist jne. XVIII sajandil alustati taas ülejaapaniliste tšempionaatidega. Kujunes välja võtetearsenal, koostati võitlusreeglid ja –määrused, mis väikeste muudatustega on säilinud seniajani. Loodi ka järkude süsteem ning tehti edetabeleid. Võib öelda, et me näeme tänapäeva sumomatši ajal (mõningate mööndustega muidugi) XVII sajandi Jaapanit.
Sumoring kujutab endast stiliseeritud šinto templit- lava, mille keskel on mahaasetatud köiega piiratud ring ning pea kohal katus. Jaapani muistne loodususk šinto rõhutas maailma elavust ja hingestatust, kõikidel asjadel oli oma vaim (kami). Inimese tegevus ja areng kulges kooskõlas loodusrütmidele ja –seadustele, mingil määral võiks paralleeli vedada Hiina tao`ga ja loodususunditega. Köiega piirati Jaapanis keskajal šinto pühamuid, eraldati püha paik tavamaailmast. Ja arusaadavalt ei võinud (ja ei või tänapäevani) sumoringi pääseda naised, sest siis on teotus, rüvetamine, kaos ja häving. Sumoring tueb uuesti üles ehitada (iga võistluse jaoks ehitatakse muidu kah savist uus lava), sisse pühitseda, lava alla riisi ja toiduaineid matta, igati kamisid lepitada.
Enne kui kaks meest saavad muskusveiste kokkujooksu alustada toimub veel palju rituaale: pasunahääli, liikumisvormr vibuga ja ilma (vibu on Jaapani zen-sümboolikas tähtsal kohal), pahade vaimude peletamist jalatrampimise ja soolaheitmisega, kus rituaali läbiviijat sumotori´t võib vaadelda kui müütilist vägilast ja võitmatut kangelast ning mängitakse maailma võitmise lugu.

Lõpuks on kogu sissejuhatav kirevus möödas. Jäävad ainult kaks meest. Mehemürakad laskuvad alla ja jõllitavad teineteist. Jõllitamine tähendab agressiivsust, teise hävitamist, alandamist, omamist. (Seetõttu pole ilus suures osas maailmas ka näiteks kaasvestlejale kogu aeg silma vahtida). XVII sajandi rõivaid kandva vanamehest kohtuniku (ega noor ullike saa sellistel võistlustel kohtunik olla) läbilõikaate innustushüüete saatel tormatakse lõpuks nagu piisonid teineteisele vastu. Kaotajaks jääb see, kes laseb ennast ringist välja tõugata; samuti see, kes puudutab maad ükskõik millise kehaosaga välja arvatud jalatallad. Keelatud on käe- ja jalalöögid, rünnakud kõrri või kubemesse, vastase lämmatamine ja juustest kiskumine. Mitte väga ammu oli ka see täiesti OK. Sumomaadlus nõuab ühelt poolt väga püsivat asendit, teisalt aga suurt liikuvust ja kiiret reaktsiooni. Kuna puuduvad kaalukategooriad, on sumomaadlejad kogukad, sest hoolimata tehnika osatähtsususest on põhirõhk jõul ja kehamassil. 150-160 kg on sumomaadleja puhul tavaline, harvad pole ka üle 200 kg kaaluvad gigandid. Hämmastav aga on selliste kogude liikuvus ja painduvus.
Kõrgeimasse sumoliigasse (makuuchi) kuuluvad kõrgemate järkude maadlejad. Aastas on kuus(?) suurturniiri, mis kestavad paari nädala ringis. Kõrgeim tiitel on yokozuna. Esimest korda kasutati seda nimetust üle 300 aasta tagasi, tiitli vääriliseks on selle aja jooksul tunnistatud umbes seitsmekümmend sumomaadlejat. Yokozuna tiitel on eluaegne, Jaapanis on selle nimetuse kandja suure au sees. Kui varasemal ajal polnud Jaapanis mõeldav mõne välismaise päritoluga mehe osalemine tippliigades (absoluutne pühaduseteotus), siis tänaseks on esimesed “võõrast verd” mehed pälvinud isegi yokozuna tiitli, nagu Havai päritoluga Akebono ja Asashoryu Mongooliast. Eega meie Barutogi seal mingi papist poiss ole, aga yokozuna tiitlini tal muidugi asja pole.
Kui räägime Jaapani sumost, siis peame vaatlema neid „võõramaalasi“ üldse kui jaapanlasi. Sumoturniiril sini-must-valgega lehvitamine ja „Eesti!“ karjumine oleks igatahes täiesti kohatu. Nagu öeldud, makuuchi liigasse kuulub tänapäeval küll palju eurooplasi ja teisi mitte-Jaapani päritoluga võitlejaid, aga jaapanlase silmis on nad ikka ja ainult osakesed Jaapanist, mitte külalised muust maailmast. (vahemärkuseks- kui keegi tahab kirjutada uurimistööd „Immigratsiooniga toimetulekust“, peaks ta vist Jaapanit külastama)
Sumokoolidesse vastuvõtmisest ja sealsetest karmidest (et mitte öelda jõhkratest) treeningutest ning elutingimustest on tänu Barutole ka meil palju kirjutatud. Väga rangelt järgitakse hierarhiat. Kaebused ahistamise, kiusamise või alandamise kohta mõjuksid sealset konteksti arvestades naeruväärselt. Eritreeningute ja nuumamise tagajärjel paisuvad mehed nagu saiad. Aga eks sealgi toimi nii-öelda looduslik valik.
Pärast maadlusest loobumist on võitlejate seas esinenud ka kaalu mahavõtmist eridieedi abil. 70-80 kg kaotus on sellisel juhul tavaline.
Mõned ekssumokad on proovinud jõudu ka Jaapani showmaadluses ja sportlikus vabavõitluses (MMA). Ka see näitab igasuguste „kõrgemate dimensioonide“ kadumist. Kuidas suhtuvad keskmised jaapanlased sellesse, et nende endisest sumomehest pooljumalus MMA-s esimeses matšis nokki lüüakse (ja seda endiste sumokatega seal tavaliselt juhtub), ei oska arvata. MMA on Jaapanis igatahes väga populaarne.

Minule isiklikult see sumo-MM eriti korda ei lähe. Pole valge mehe ja naiste sumost kunagi suurt midagi pidanud. Võitlusspordina vaadata ei meeldi ja Jaapani kultuuri tundmisele eriti kaasa ei aita. Teine tera oleks seda Jaapanis näha ning kohalike asjameeste suust kommentaare kuulda.