Omad liistud

September juba lõppemas, aga koolist polegi veel kirjutatud. Endal ühed lapsed just kooli astunud, üks jätkamas ja üks lõpetanud (ning ka jätkamas, aga juba täiskasvanuna vanurite hulgas st ülikoolis:-)).


Kõigepealt peaks ikka õnne soovima. Et õpetajatel jätkuks jaksu mütata, millega nad on kas oma suurest huvist või lihtsalt asjaolude kokkulangemie tõttu tegelema sattunud. Lastele sooviksin kooli kõrvale kodu või vähemalt paika, mis oleks natukenegi nagu kodu. Kõige muuga saadakse ehk ikka hakkama. Vältida vasikavaimustust ja laussallimatust, seda kah, aga see ei puuduta lapsi. Nende puhul võib vasikavaimustus olla täiesti normaalne ja aktsepteeritav.

Seda, kas pärast kaheksat kukkumist üheksa korda tõusta jaksatakse, me praegu ei tea. Aga küllap ikka. Ning vaevalt seda ka tarvis läheb.

On teemasid, millest saab kirjutada ainult päevikus. Sest iga arvamusavaldus võib olla asja sees olijatele nagu punane rätik (parem variant) või lõuahaak (natuke hullem) või pangetäis solki (solvav ja ebaõiglane ühekorraga). Need on kõik teemad, kus tegeletakse sotsiaalasjandusega- tervishoid näituseks. Eks haridusteemad lähe teinekord kah natike sinnakanti.

Klaaskonkse ja juurdunud arusaamu on haridusalas ju palju. Lammutamist ja juurimist kah. Eks tuleta Naelale kõik ligiastujad ikka haamrit meelde.

On juurdunud arusaamu, mida minu arust peaks natike korrigeerima. Käibetõdesid, mis juba ajast ja arust või ilusaid kattevarje hallitusseentele. Enne kui neid papagoina järele korrata või kuulekalt järgmistesse põlvedesse edasi tassida võiks natike järele mõelda. Näiteks (lihtsalt läbisegi):

1. Kõigil inimestel on kokkuvõttes sarnane arengutee ja kõikide väärtushinnangud, maailmatunnetus ning mõtteviisid on üsna sarnased üle kogu maailma.

2. Sarnaste tingimuste loomine tagab võrdsed võimalused

3. Eliit-, era-, riigi-, katoliiklik või misiganes -kool on juba iseenesest halb või hea, hoolimata konkreetsest sisust

4. Intellektuaalselt andekas laps on oma arengus teistest ees isegi siis, kui ta on sotsiaalselt ebaküps

5. Leebus on alati eelduseks mõistmisele ja see ei saa kunagi olla teiste suhtes pealetükkiv või lämmatav (õpetussõnana võiks see kõlada- „armasta nii, et must maa järel“)

6. Sirgetes ridades istumine tagab koolis "töise õhkkonna" ja väldib korralagedust

7. Lahenduste leidmise kiirus ja tarkus on sünonüümid („Sul on nii palju probleeme lahendada ja palju tööd ja alati kiire- aga ütle mulle, millal sa siis mõtled?“)

8. On inimesi, kelle maailmavaade, teadmised, vaatlusoskus või kogemused võimaldavad olla koolitajad või nõustajad absoluutselt igas lapsi (miks mitte ka täiskasvanuid) puudutavas olukorras. Arstil on alati arsti nägu ees, ka sõprade keskel, nagu mu tütar ükskord avastas. (Siia sobivad loomulikult ka muude elukutsete esindajad). Õpetaja?

9. Kõik lastega tegelejad mõistavad ja/või armastavad lapsi. (Tundub kuradi raske mõista, et maagilised sõnad pedagoog, arst, riigimees, preester, teadlane võimisiganes ei tee iseenenest kedagi paremaks, õiglasemaks või teinekord isegi targemaks)

10. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Metasõnumina: ära topi oma nina teiste asjadesse. Ringkaitse moto: „Asju saab õigesti hinnata ainult seestpoolt.“

11. Õppekavad peaksid olema hästi põhjalikud ja kõik õppeained on vajalikud

12. Ühes ja samas peres või keskkonnas kasvavad lapsed on alati sarnaste väärtushinnangute ja maailmavaatega

13. Keegi ju ometi ei arva, et kool peaks arendama ainult lapse läbilöögivõimet edasises elus.

14. Mida rohkem õppematerjale, seda rohkem tarkust. (Tänapäeval püüame teha asja võimalikult lihtsaks ja mugavaks, aga ainult selle nimel, et võimalikult palju tarkust pähe mahuks. Ühesõnaga, suhkrustame ja värvime toidu kirevaks, et lapsel oleks tahtmist võimalikult palju sisse ahmida- ükskõik millist rämpsu. Ka hariduse ühekülgsusest ja kärsitusest tekib vaimne alatoitumis- või rasvumisoht. Liigrasvunud mõttekäigud hakkavad domineerima ka täiskasvanuks saades)

15. Hea koolitaja, nõustaja või spetsialist on alati parem kui ükskõik milline omal käel tuhnimine. (Kardan miskipärast, et siia kirjutaksid vist paljud alla- kahjuks).

16. Korralikku koormusega võimlemistundi pole võimalik läbi viia ilma elementaarse inventarita

17. Enamuses koolides õpivad lapsed huvist, mitte pragmaatilisest vajadusest.

18. Lapsevanemad oskavad lahendada kooliülesandeid (noh, proovige näiteks gümnaasiumi omi, kui ei sobi, siis näiteks viienda klassi omi)

19. Vastuväide: lapsevanemad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi

20. Õpetajad oskavad lahendada kooliülesandeid ka teistes õppeainetes

21. Vastuväide: õpetajad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi

22. Mõistva suhtumisega ei saa mitte kunagi käia kaasa füüsiline karistus. Sama aksioom ka vastupidi: mida armsam laps, seda valusam vits

23. Laulu-, joonistus- jm sarnane oskus ei ole üldjuhul eriti arendatav (noh, kui elevant kõrva peal, siis kogu eluks)

24. Inimene peab juba maast madalast tundma oma tugevaid külgi ja tegelema põhiliselt ainult nende arendamisega

25. Euroopas on religioon ja kristlus sünonüümid. Enamuses osas maailmast tähendab religioossus seost kristluse või islamiga

26. Hoobile saab vastata kahte moodi: kas keerata ette teine põsk või vastata hoobiga (või veel parem mitmega). Valida on ainult nende kahe variandi vahel.

27. Lapse psühholoogi või nõustaja juurde saatmine on alati asjale kasuks ja ei tähenda lapsevanema või õpetaja soovi "asja kaelast ära saada"

28. Lastepsühholoogid ja nõustajad saavad suurepäraselt hakkama oma lastega ning omavad toimivaid "nippe" igasuguseks olukorraks

29. Koolivägivald on laste omavaheline asi.

30. Haridust ei saa kellelegi anda, ikka ainult omandada. (sofismi pole kunagi eriti sügavmõtteliseks peetud)

31. Alati tuleb mingi asja mahategemisel, peatamisel või likvideerimisel pakkuda midagi asemele

Võib olla püüan edaspidi mõnda rohkem lahti kirjutada. Kui aega ja viitsimist on. Näiteks- kuidas lahendavad täiskasvanud inimesed kooliülesandeid. Või sellest kingsepast. Või tugevad vs nõrgad küljed. Enne kui ükskord päris ära ununeb võiks kirjutada ka poolwaldorfkoolist kõrvaltvaataja (või osalise osaleja) pilgu läbi.

Huvitav, kui küsida lastevanematelt: kui koole poleks, mis jääks lastel saamata? Mida vastataks?

Kõige paremaks sooviks koolilastele-onudele-tädidele oleks võib-olla hoopis pulmahüüe- kibe! Et kibestumist vähem oleks. Keskteed ilupugemise ja muskusveiste peadpidi kokkujooksu vahel. Ja kadunud judokorüfee Lutsari sõnad: maadlusmatt igasse kooli. Kõike muud on ju soovitud juba sadu ja sadu kordi.