Klaasist konks

Läbipaistvas laes
Kivist mõtteid rippumas
Klaaskonksu otsas


On üks vana tuntud asi, millest peaks väitlustes hoiduma. Peen vanavälismaa nimetuski- argumentum ad hominem. Maakeelne ümberpanek peaks kõlama- ära ründa kunagi meest, vaid tema lolli juttu. Kerge öelda. Teine vanasõna ju- narri meest, aga mitte tema mütsi. Oh jah, müts selle vanasõna kontekstis peaks küll vist midagi muud tähendama, aga kõlama kipub ikka nii- põruta mehele, mitte ajutistele rekvisiitidele ja aksessuaaridele. Keeleservaga; kui see ei aita, siis käeseljaga kah. Piiritõmbamisega läheb siin muidugi keerukaks. Et kus lõpeb väitlus ja algab ärapanemine. Kas ikka müts kui peakate või lihtsalt sassis juuksepahmak kui lohakuse näide. No on ju väga raske ära tabada, kas sõnad „tegelikult on asi nii...., ....see on loll jutt....., .....kui ei tea, ära räägi....., .....ma armastan argumenteeritult vaielda.....(see viimane on kõige parem kild :-)),“ on ajendatud suurest tõemeelest, eelkõige iseenda veenmisest või lihtsalt paralleelitõmbamisest vastasistuja suust kunagi pagan-teab-mille kohta kukkunud ebakohaste sõnadega. Armasta ligimest ja vihka temas kurjust- jajah, otse loomulikult. Aga siis ikka nats üle piiri kah- kaitseme rahu, aga parem ikka sõjaga. Salli kõike, ainult mitte sallimatust. Täielik keeleseks, ...eee....tahtsin öelda, et keelemäng. Salli kohe täitsa sallimatult. Äkki peaks valgusallikaga sisenemisel ikka veidi mõtlema, kas astud vangikongi või hoopis nahkhiirte kolooniasse? Vihkamine ju vist liiga pretensioonikas sõna. Võitlus ehk oleks parem. Või veelgi parem- pusimine. Pusime vihata ja armastada. Pusime põleda ja võidelda. Nagu unes pusime joosta.

Kui tegutseda, kirjutada, mõtelda rõhutatult läbi enda emotsioonide või kogemuste, ei saagi ju väitluses olla muid argumente kui need, mis suunatud otse isiku pihta. Kuidas rääkida kolmnurgast kui näha ainult üks külg ehk sirglõik? Meelde jääb ju ikka eelkõige isik ise, mida siis saab edukalt tema poolt edastatud sõnumiga samastada. Sest olles ju harjunud nägema kolmnurka (neli-, kümme-, igavestipaljuhulknurka), laiendame nähtut kõigile sarnastele kujunditele; ka neile, millel mõni külg puudu. Sama ka teistpidi- tihti samastataksegi end oma sõnumi või miski muu objektiga (näiteks koolijuhataja end oma kooliga, kunstnik oma taiesega võimisiganes) ja ükskõik kui argumenteeritud arutelu selle objekti ümber võetakse eelkõige isikuvastase rünnakuna. Mida ta tegelikult ju ka on. Kes, mida ja kuidas- kes neid suudaks lahuta? :-) Teod ju tehtud, tegijatega kokku seotud ja veeremas tuleviku poole.

Jutte tuleb ikka rääkida ja kuulata. Õpetas mind üks jutuvestjast sõber, et õiged jutud peavad panema inimesi ja asju liikuma. Lükkama kive veerema ja meelitama rohuliblesid nina välja pistma. Et eelkõige oluline siis, kuidas inimesed kirjutavad, kunsti teevad, omi toimetusi ajavad ja niisama juttu räägivad. Mõni roosa mure ja erutusega. Teine rahulikult ja intellektuaalselt ninas urgitsedes. Kolmas läbi irve. Neljandal aimad sügavamaid tagamaid. Viies kisub ennast ihualasti ja paneb prožektorid kah juurde põlema. Mõnda rahustab pidev ja mõõdutundetu informatsiooni ahmimine ja hunnikusse kuhjamisega. Vahel vihutakse tapriga, et pole aega higigi pühkida. Mõnes tunned kaaslast ja vahest on lihtsalt vahva jutumulli ajada. Mõne jutust hoia heaga kaugemale. Peaasi, et jutu peale ei tekiks küsimust- möh? Kui miskisugune loetud või elus nähtud jupike sinus midagi liikuma ärgitab, on ju hea. Või mis?

Selle „miskisuguse“ ärgitamiseks on jutuvestjatel mitu varianti.
Kunagi kirjutatu (ÕpL 20.12.02) põhjal
„Me kardame rongist maha jääda ning püüame seda vältida enda nähtavaks-kuuldavaks tegemisega. Vehime värvilisi lipukesi ja töötame välja järjest uusi mängureegleid, mis seisnevad põhiliselt iseenda märgatavaks tegemises ja olelusvõitlusest võitjana väljumises. Korraldame varases koolieas missivalimisi ja koostame keskastmes reklaamiklippe.... Kui meid ei kuulata, siis karjume kõvemini, mitte ei õpi noote ega kuula ennast kõrvalt. Kui meid ei vaadata, võtame appi klounikostüümi. Võtke meid ka rongi peale!“
(Klounikostüüm oli muidugi kuradi leebelt öeldud. Purki sittumise, näitustel enda ihualasti kiskumise ja püssidest laskmise kõrval.)

Nojah. Teadsin ühte lukkseppa, kes poldil alati vindi üle keeras. Kohe ei saanud teisiti. Sest mis kinni ei jää, peab saama kinni löödud. Ilmselt kartis, et saab süüdistatud muidu lohakuses, et ei keera korralikult kinni. Putru ei riku ju liigse võisoustiga kui Lutsu parafraseerida. Keegi ei pane ju ka vägivalda tähele kui poleks Burgessi, Kubrickut või Raagi. Kõusaarel igavene kuulsus tagatud mitte niivõrd filmile kui sellega kaasnenud jamale. (Raag ja Kõusaar läksid üldse igati libedama vastupanu teed ja tõid sügavama sisu visuaalsele kunstile ohvriks. Aga see minu arvamus. Kusjuures Raag räägib pagana vahvalt ning Kõusaare aastatepikkused mõtleja- ja ränduriponnistused on vaieldamatult head vilja kandnud. Ja eks kiibitsejad (antud juhul mina) mängi ju alati malet paremini kui ükskõik milline Morphy või Anderssen :-))

Sügavama sisuga jutuvestja proovib kõvema lärmi ja kirevamate värvide asemel provokatsiooni või manipulatsiooni. Võttesse meelitamist. Ikka selleks, et inimesi liikuma panna (kogu asja määrabki ära see, kas kuulaja-lugeja võtab seda pühalik-tõsiselt või hoopis sügava irooniaga).
Eelpoolmainitud Morphy ja Anderssen olid sellised mehed males. Häda neile, kes pakutud (k)ahingud lihtsameelselt vastu võtsid. Aga nende ohvrid või kõrvalt kiibitsejad õppisid kindlasti sada korda rohkem kui ükskõik millisest maleõpikust.
Mitte vähem kuulus provokaator oli hulkursamurai (ehk ronin siis) ja mõõgakangelane Miyamoto Musashi XVII sajandi alguse Jaapanist- võitmatu duellant, kellel lisaks virtuoossele relvakäsitsusele aitas vastaseid võita teadlik “mängureeglite rikkumine”. Ta jäi tihti kahevõitlustele hiljaks, riietus aadlikule mittekohaselt, isegi naeruväärselt, kasutas samurai uhkuse- terava mõõga- asemel selle puust koopiat jne, mis tekitas traditsioonidega harjunud vastastes raevu ja hämmeldust, teisisõnu viis neid lihtsalt endast välja. Veidrikust puumõõgamehele ei leidunud kogu ta elu jooksul ainsatki vastast, tema elutee oli sõna otseses mõttes laipadega sillutatud. Küllap aitas tema saavutustele kaasa see ( eriti kaasaja pseudo)zen-kultuuris kiidetud “püsiva meeleseisundi puudumine”, mida küll tema näite puhul saaks käsitleda ka lihtsalt...eeee....hullumeelsusena. Male-Morphy oli kah oma lühikese elu lõpul hullumeelne. Aga ajalukku läksid kõik teenitult suurte tähtedega.

Aga milles siis oli Morphy ja Musashi vahe? Selles, et Musashi vastased ei saanud reeglina mitte kunagi õpitut korrata ega katsetada. Pea oli ju õlgadelt lennanud.
Manipuleeriva jutuvestmise kehv külg ongi selles, et üleminek malest mõõgavõitlusse võib olla täiesti ootamatu. Tekstide ja sõnamänguga ei kaota keegi loomulikult jäsemeid või koguni pead, aga korraliku solvumise võib nii mõnigi vend (või õde) küll saada. Siin rõõmsalt Castanedat parafraseerida (et keegi ei solvuks ju ründava lõvi peale, vaid kaitseks end, põgeneks, püüaks lõvi vaigistada, varjuda võimidaiganes), oleks vist kohatu.

Mulle endalegi on alati teatud määral nalja valmistanud, kuidas inimesed solvuvad lihtsalt omast vabast tahtest ja omal algatusel, aga teeb konstanteering neile seda kergemaks? Ja muidugi võib olla ka vastupidi- igasugune sõja- või poksimäng kaotab koheselt oma võlu kui tuleb lavastajatel endil ringi ronida. Kui oled poksiringi roninud ja hüpled seal mingit mängu mängides poksikinnastega, tuleb lõpuks ikka mõni päris poksija vaatama, mis mees oled. Ränist põskedest ei piisa, vähemalt crazy monkey kaitseprintsiipe pead tundma (väike kummardus siinkohal ränist põskedest (küll hoopis teises dimensioonis ja ilmekamas kontekstis) kirjutanud esseisti ja netiveterani Andruse poole). Muidu on Salingeri Seymouri saatus. Noh, muidugi mitte päris sõna-sõnalt, rohkem ülekantud tähenduses.

Kui lähemalt mõelda, siis on tänapäeva postmodernses (nats naljakas termin, aga paremat ei tulnud praegu pähe) ilmas sihuke Musashi „ebapüsiv meeleseisund“ ju üsna tavaline asi. Inimese sisekihid lähevad järjest rohkem sassi ja põimuvad üksteisest läbi. Näiteid- abortide ja eutanaasia vastu võitlev mõrvar, kanepisse pooldavalt suhtuv psühhiaater, alkoholismi vastu võitlev joodik, positivistlikku maailmapilti kõigutav füüsik, pühadust lammutav idealist, loodusliku valiku eesõiguse ja rahvaarvu vähendamise poolt olev arst, pederastiat vaenav homo, rahu kaitsev sõjard, armastusest vahutav psühhoterrorist jne jne.
Killumaailm täies hiilguses. Ja kõik ikka minemalibiseva, aga päästva kaljunuki poole küünitamas. Ei saa ükski inimene ilma ükskõik kui väikese kaljunuki või konksuta, kuhu oma ülejäänud kruvid kinni siduda. Siis saab edasi ronida. Staatiline pingutus niisama ühe koha peal kõlkudes väsitab ju.

Konks ise on tavaliselt klaasist. Seepärast sajab kuristikku ikka üksjagu alpiniste. Vaadake, kuidas muidu normaalsed ja head inimesed võivad viskuda pöördesse, kui keegi nende konkse riivab. Klaas purunev ju. Pöördesse- kas enda või konksu päästmiseks? Igavene küsimus- mis oli enne, inimene või tema maailmapilt? Klaas või seal otsas rippuv indiviid? Solvumine tähendabki, et keegi sinu kaaskodanik riivas sinu klaaskonksu. Ega habras klaas ju mitut inimest ei kanna kah.

Puhastada, puhastada on ikka vaja. Rämpsu sisse uppunult ja pidevalt pesemata ei võetaks isegi tõelisi jutuvestjaid ja tõekuulutajaid enam tõsiselt. Lõkked käivad asja juurde. Äkki tuleb see klaaskonks hoopis puruks lüüa?
Konksude purukslööjaid on muidugi vähe. Ja ega seda siis alati tingimusteta tegema pea. Küll aga on selle sooritajal alati vaja lahendada selline postmoderne koan: kuidas purustada konksu, mille küljes ripud ja mõlema käega kinni hoiad?





(Mulle saab meilida kah: marguslevo[ätt]gmail.com. )

Olümpiatuli Kaukasuses

Nüüd siis minevikku heidetud Tiibetid ja Balkanid ning taas sõda Kaukaasias. Kenad inimesed on ju kõikjal, seda jah. Aga ega hukkunutel sellest tolku. Siin saab lähtuda ainsast printsiibist- toeta nõrgemat. Aga kes siin siis nõrgem on? Samas- kui naabrinaist pussitatakse, siis ei lasta tema päästmiseks kõiki naabermajasid tankirusikaga. Venelastel oleks sadatuhat muud moodust olnud, kuidas Gruusiale mõju avaldada.
Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.

Miskisugune veebruar 2003 ÕpL
KIVIDEGA VENNAD
...........................................
On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata.
..................................................
Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust.
......................................................
Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.
Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust.
.......................................................
Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi.
Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad.
.................................................................
Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.
...............................................................
Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda?
Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed.
....................................................
Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust.
...................................................
Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes.
....................................................
Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta.
...................................................
Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.
Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist.
...........................................
Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine.
...........................................................
........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.

Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid.

Kultuurid on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.
Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?