VÄGI JA VALD

Bang-Bang, Sa Oled Surnud? Ei, mitte nii. Bang-Bang, Mina Olen Sõnumitooja. Nii saabub massimõrvar. (Täpsustus: siin jutukeses ei tähista sõna massimõrvar hitlereid, pommituslennukite piloote, terroriste ega tšikatilosid. Vaid neid, kes astuvad mingist pealtnäha arusaamatust ajendist kooli, kauplusse või kontorisse ja teevad hulga (neile tundmatuid) inimesi ühel hoobil vagaseks). Tuleb veendumusega, et tarkus käib tõevallas, unistus unevallas, vägilane vägivallas. Tõeline vägi (kangelane) ja vägivald ongi ju paljude alateadvuses sünonüümid, no võta või jäta. Herakles, Kalevipoeg (kes oli naabrite lätlaste jaoks kuri barbar Kalapuis), Joosua, Parzival. Napoleon, Drake, Peeter I, Minamoto. Nii mütoloogilised kui reaalsed kangelased. Palju-palju. Ning alati seotud mingite eriliste suurejooneliste unistustega. Kangelased ja targad valitsejad.
Massitapja ei lähegi korda saatma mingit kuritegu tavalises kasu- või naudingusaamise mõttes (näiteks rööv, ebasoovitava isiku kõrvaldamine või seksuaalvägivald). Tema läheb sooritama mingit väärastunud rituaali. Sümbolitele süüa andma. Samastuma kangelasega. Ükski kooli- ega müügisaalitulistaja ei kanna üldjuhul maski, mis tähendab, et tal pole midagi oma isiku ilmsikstuleku vastu. Vastupidi, ta saab lõpuks ometi tuntuks. Eneseväljendamine ja –teostus on saanud lahenduse (no ja tõesti, mehed on ammu surnud, aga ajaloos ning meedias lainetab ikka).
Sellisel massimõrvaril ei pea üldse olema sadistlikke kalduvusi või seksuaalseid eelistusi nagu nendel, kes põõsaste tagant inimesi noaga susivad, olgugi ohvrite arv võib olla samas suurusjärgus. Päris kindlasti ei saa alati neid pidada depressiivseteks. (ka enesetapja ei pea olema üldse depressiivne, ma ei oska öelda, miks alati nii arvatakse). Samuti puudub selge korrelatsioon lapsepõlve, koduse olukorra, koduste maailmavaate ja kasvatusega (no seda ei saa muidugi kunagi täpselt ja teaduslikult väita, mismoodi seda ikka kinnitaks või ümber lükkaks). Üksindusse tõmbumine pole kah mingi eriline kriteerium. Üks hea kõikirahustadaüritav võimalus oleks veel: tunnistada, et see Soome poiss oli lihtsalt hull. Selle (ja selliste) eest pole keegi kunagi kaitstud. Aga nii lihtsat lahendust ei usu praegu küll vist keegi.

Võib-olla sõltub jõleduste toimepanek hoopis inimese eneseväljenduse vajadusest ja selle rahuldamise võimalusest? See Soome kutt jõudis tegudeni, kuna tema eneseväljedus oli pärsitud? Nii nagu sadadel teistel inimestel. Lugege, mis pannakse kirja näiteks Delfi kommentaarides. Eriti religiooni-, homo- ja Tallinn-Tartu korvpalliteemade kohta. Käige venekeelses Delfis kah korra. Laussõim ja vihkamine. Kusjuures paljud mitte niisama paarisilbiliste kirjavigadega kommentaaridena, vaid üsna intelligentsete traktaatide sees. Paljudel-paljudel mingi erakordne tarkus öelda läbi viha, kibestumise või muu jama. Teised ei kuula, vaid suunavad oma tähelepanu „valedele asjadele“. Kui aastake tagasi oli kõneaineks purjus sissetungija tapmine pereisa poolt, hõiskas enamus kommijaid „yesss, vantidele NUGA!“ Viimane koolimõrvar Auvinen kirjutas: „Viha on see, mida olen täis ja armastan seda.“ Ei saa ju seletada seda vägivallafilmide vaatamise, üldise moraalilanguse, religiooni mandumise ja Nietzche mõtete tundmisega. Ikka võib-olla eneseväljendusvaegus. See ju üks loomulikke vajadusi. Eneseväljendusele nõutakse ka tagasisidet. Mõni vajab vähem, mõni rohkem. Isegi elukutse valitakse teinekord alateadlikult selle järgi. Tagasiside puudumine tekitab nälja. Mäletate, kuidas romaanis „Kiin“ peategelane ajalehes erinevate varjunimede all kordamööda üht piiskoppi ründavaid ja kaitsvaid artikleid kirjutas? Temagi tahtis olla maailmaparandaja. Eks lugegem siis ometi üksteist. Ei võta tükki küljest. Kuulamine ei annagi võib-olla alati seda efekti. Rääkides näost-näkku natuke mõeldakse enne ütlemist (mitte alati, muidugi) ja kõike ei julge öelda kah. Anonüümsel kirjutamisel lastakse tulla kõik, mis tulemas. Öeldakse küll, et nii käitub saast ja sellega inimene mandub. Ega tea.... Liiga ohtrasõnalist patrajat sõimatakse. Mõnikord solvutakse.

Olen alati olnud kõvasti netimaailma kommenteerijate hüüdnimede, anonüümsuse ja vohava laussaasta vastu. Praeguseks olen hakanud aru saama, et mõnele on see ainus pääsetee. Neile võib isegi Kiinina iseendaga argumenteerimine (või sõdimine) olla ainuke ja parim eneseväljendusvõimalus. Oht võib olla ainult selles, et äkki pärast suuliselt enam muud ei mõistetagi öelda kui „uu pui uije mui,“ nagu kaua vaikima pidanud vaene Calcutta ahjumeister. Väheke kõrgemal järjel olevates riikides (Jaapanis, Rootsis, Inglismaal, USA-s kah kindlasti) tegelevadki arvutisõltlastega juba psühhiaatrid. (Näen vaimusilmas netipsühhiaatrit netiadministraatorite asemel, veel parem, sellist arvutiprogrammi :-)) Inimene õpib ikka teistega rääkides. Teisi lugedes. Ka kirjutades. Mida rohkem on teadmisi erinevatest võimalustest, seda paremini nende vahel orienteerud. Mis ei seisnegi võib-olla muus kui põhjuste ja tagajärgede nägemises sammuke kaugemale. Vähemalt oleks see üks võimalus.
Ma ei arvagi ju, et kõike oleks huvitav lugeda ja kõiki saaks mõista. Keegi ei jõuakski ju, mitte murdosagi. Aga vähemalt näeksime, et tulistajaid on meie ümber kui murdu. Et see juhtus just Soomes ja koolis, oli juhus. Oleks võinud juhtuda ka Rootsi ostukeskuses või Eesti büroohoones. Kool oli lihtsalt ainus koht, kus kutt ei kartnud, et ta enne paugutamist raudu pannakse või, veel hullem, relv käest väänatakse ja sõimu saatel jalaga tagumikku antakse.

Enamus potentsiaalsetest tulistajatest ei hakka loomulikult kunagi paugutama. Mõistus saab võitu. Või hirm tagajärgede ees. Egas enesetapp kah nüüd enamusele nii lihtne ole. Aga karika üleajamine võib olla täiesti ootamatu. Inimese sees ikka igasugu veidraid asju. Nagu filmis „Fall“ (või miskit sarnast), kus Michael Douglase esitatud tegelasel liiklusummikus lõpuks katus lihtsalt ära sõitis ja ta maailma parandama asus. Meenutage Peeter Oja, kes mingis autopesulas ettetrügijale lihtsalt pasunasse põrutas. Egas see polegi nii taunitav (kellel ei viskaks vahel totaalselt üle), hullem oli see, et ta pärast enam pidama saanud ja ajalehas hulga nõretavaid maast ja ilmast õigustusi esitas, argumenteerides ja nõretades. Mõnigi arvamusliider on deklareerinud, et kannab alati enesekaitseks relva. Enda, koduste ja oma konservatiivsete väärtuste kaitseks. USA-s olevat paljud inimesed arvamusel, et maniakkide vastu kaitseb kõige paremini isiklik relv. No mida veel.....Kui inimesel on relv, siis ei kõhkle ta seda vajadusel kasutamast. Aga millal see vajadus tuleb? Võib tulla äkki ja liigagi libedalt. Tean venda (töötas minu alluvuses), kes põrutas kõrtsist väljudes kahele kellaküsijale lihtsalt vastu vahtimist (ja ega ta ei saanudki teada, mida need tegelikult tahtsid), sest kartis, et need norivad tüli. Tema lõpetas elu enesetapuga. Aastake enne seda lahkus meilt töölt ja soovis mult iseloomustust armeesse (piirivalvuriks) astumiseks. Relvade juurde. Loomulikult ma ei andnud. Relv käes oleks olnud ta ju suisa potentsiaalne mõrvar. Ega ma viitsinud teda kunagi eriti kuulata kah. Mis oli viga. Sõjaväelaste hulgas ongi enesetappude osa eriti suur. Massitulistamises nad küll statistika järgi eriti ei osale, lihtsalt niivõrd distsiplineeritud, et ei võta hulka inimesi endaga kaasa. See enam koduvägivallas, mis võib samuti surmaga lõppeda. Näiteid siinsamas Eestiski.

Nii et sukelduge Delfi kommiruumidesse, vadistage mõttetut (parem muidugi kui mõttekat kah, vaheldumisi) juttu igal võimalusel; ajage välja, mis sülg suhu toob, kirjutage blogisid ja salapäevikuid, tüüdates surmani oma targutustega koduseid, sõpru ja töökaaslaseid. Aga veel parem on jooks metsas (noh, ülekantud mõttes, linnas saab joosta staadionil või tänaval). Kui eneseväljendustung veel suuremaks kasvab (küll ta kasvab, kes teooriaid ja teravmeelsusi kodus ikka kuulata jõuab; pidevalt foorumites ja jututubades koogutaja lastakse lõpuks kindlasti töölt lahti kah), siis kutsuge sõber trenni kaasa või võtke koos viina. Sõber on kõrv, ütleb ka miskisugune vanasõna (ei ole, ei ole mitte KÕIK vanasõnad tobedad) kaugelt maalt, kus igatahes praegu elavad araablased. Kasutage niisiis kõrvu ja pidagem vahvaks, kui kõrvad meid kasutavad. Omakorda kõrvadena.

Kindlasti võib mõni nostalgiline konservatiiv küsida: miks siis polnud nõukogude totalitaarühiskonnas selliseid asju? Oli seal ju eneseväljendusvõimalusi veel vähem. Eks olid tollalgi mõned sellised juhud, need mätsiti kinni. Relvi ju kah polnud. Noa, kaika või rusikatega sellist veresauna ei korralda. Minu koolivend paralleelklassist (ta oli küll istuma jäänud ja mingite paberitega kah) ajas kaheksandas klassis matemaatika õpetajat taga lubades talle peksa anda ning tungis klassivennale füüsikatunnis noaga kallale, kes teda siis ennast kaitstes tooliga peksis (käisin Tallinna 32. Keskkoolis kui kedagi huvitab). Asi oligi selles, et tollal oli selline kutt tähelepanu keskpunktis. Keda huvitab täna mingi netis soiguv, püstolit omav või pedagoogi p...saatev indiviid? Mäslev noorsugu?
Vene sõjaväes tõmbas nii mõnigi vend oma kaaslastele automaadist tule peale. Üks üritas ka selles väeosas, kus mina teenisin (temal see küll ei õnnestunud). Kusjuures pealtnäha rõõmsameelne vennike oli.
Üldse ruineeriti igasugu pulbitsust nõukogude ajal juba eos. Viina joodi palju ja alkohol oli sotsiaalne mall, mõnikord see aitaski, teinekord tehti täis peaga lihtsalt muid, lihtsamalt läbiviidavaid kuritegusid. Igasuguste individuaalsete rituaalide väärtustamine oli üldse kõvasti põlu all. Keegi ei tunnetanud end eriti riigi valvsa silma alt vabana. Massitulistajaid ei tule ju niisama kinnistest ja vähenõudlikest inimestest, kellele kõik probleemid ja huvid piirduvad olmemurede, täis kõhu ning esmariietega. Selliseid kasvatas nõukogude ühiskond ikka hoolega.

Miks räägitakse üldse ainult koolitulistamisest. Äkki vaadatakse asja sisust sootuks mööda? Sama asi võib toimuda ka Selveris, kirikus või Harju tänaval (maailmas analoogseid näiteid küllaga). Delfitulistamine käib ju iga päev :-) Kas olete kunagi mõelnud, miks ei tulistata rockfestivalil, harva ka teatrietendusel? Ööklubides tõsi küll on, aga seal on põhiliseks vallandajaks muidugi padujoove ja asi toimunud ikka äkkvihas. Koolitulistajad on tavaliselt kained ja asja põhjalikult ette arvestanud. Tulistataksegi vist ainult igavates, tardumist ja kannatusi meenutavates kohtades.

Ja muidugi otsitakse nüüd süüdlast. Soomes on ambrasuuri ette visatud isegi ammusurnud Nietzche ja Platon, tegelikult küll neid meenutavad filosoofiaõpetajad (viskusid nad küll vist ise ja asusid siis selle mõttetust tõestama). Heietatakse eetikakriisist, mille üheks põhjuseks loetakse puuduvat religioossust. Kõik võib olla. Aga äkki on inimkonna kriitiline mass jõudnud lihtsalt vana hea Maslowi püramiidi järgmisele astmele?

Võib küsida, et miks niipalju Delfi-näiteid. No seal just laiutabki pajuvõsa. Mis mõte on massitulistamiste põhjusi otsida filosoofide, teoloogide ja psühholoogide mõttemallide järgi? Pedagoogikakooli auditooriumist? Tapjad on ikka need pajuvõsas pöögiks soovijad. Igasugu komminurkades näeb väga hästi, milleks inimene võimeline on. Enamasti ainult soovides ja mõtetes muidugi, õnneks. Olen ise alati olnud surmanuhtluse poolt. Esimest korda elus lõi see veendumus kõikuma, kui paljudes netikommentaarides sooviti Soome koolimõrvarile enne surma piinamist.

Ega ei maksa juhtunut üle tähtsustada. Pole mõtet kogu aeg valvel olla, ennast ja teisi ning ERITI ühiskonnamudelit süüdistada. Relvi soetada. Lihtsam on karikaid mitte üle valada. Kõigil on vaja vahete-vahel kedagi, kellele saab rääkida kõike, mis sülg suhu toob. Otsige kuulajat, vaadake siis, mis teie vägivaldsetest, absurdsetest või paranoidsetest mõtetest järele jääb- ilmselt mitte midagi. Ainult rõõm. Ja ikka trenni-trenni. Higist tilkudes ei jaksa keegi kuritegusid teha. Siis jaksab ka enda sees olevaid metsloomi korralikult vaos hoida.

Lõpetuseks üks Potentsiaalset Kurilaskjat Äratundmise Test. Autoriõigused kaitstud :-)
Kui vastate vähemalt kahele kolmandikule küsimustest jaatavalt, paluge kodustel teie kergekuulipilduja ära peita või veel parem, Kuusakoskisse (ei ole, ei ole vihje Soomele, vanaraua kokkuost on)maha müüa. Arvuti pange kah nädalaks kappi ära.

Kas olete kunagi:

Tahtnud vihas kellelegi lihtsalt molli sõita
Pidanud kaasvestlejat rumalaks või suisa idioodiks
Hukka mõistnud inimesi, kelle elustiil on arusaamatu või vastuvõtmatu
Pooldanud surmanuhtlust
Kaotanud huvi füüsilist või vaimset aktiivsust nõudvate harrastuste vastu (treeningud, aga ka muusika, kunst jm kuuluvad loomulikult siia)
Osalenud koolivägivallas või niisama psühhoterroris (aktiivse või passiivse poolena, vahet pole)
Püüdnud tagasi teha seda, mis endale kunagi osaks saanud
Elanud end välja fantaasiamaailmas, mis teistele kättesaamatud
Üritanud väljendada mingit olulist sõnumit, mida kõik teadma peaksid
Leidnud, et teid ei kuulata selle edastamisel piisavalt
Solvunud tugevamate või targemate peale
Omanud kinnisideid, mis enamusi õlgu kehitama või muigama paneb
Vaimustunud relvadest, uhketest mundritest või karmi distsipliiniga maailmakorrast
Suhelnud ainult sarnast maailmavaadet kandvate inimestega
Klammerdunud mõttekaaslase külge
Kujutanud end protsesside määrajana
Käinud meelsasti militaarväljaõppel või laskeüritustel
Tundnud end põhjuseta kannatanuna, ärateenimata olemasolevaid hädasid
Vihanud kehtivat riigikorda või valitsevaid mõttemalle
Lisaks veel: te olete meessoost :-)

Veidraid asju tuleb välja.....

Tegin ise kah selle testi läbi. Rõõmustasin, kuna vähemalt tulirelvad mulle ei meeldi ja sõbrad kannavad ikka väga erinevaid maailmavaateid :-) Igav on kah õnneks väga harva.

Seda juttu ei oleks saanud kirjutada Soomes. Sest see oleks vist olnud osalejatele valus. Paljud jutud jäävadki kirjutamata, kuna tegelased lihtsalt keelduvad sulepeast või arvutinuppude tagant välja ronimast. Nende prototüübid on lihtsalt liiga ligidal

Järgmisel korral püüan kirjutada väe-, pagan, tahtsin öelda, et võitluskunstidest, ptüi, see tähendab, võitlusspordist. Vahepeal on jõulud ja muud vahvat kah..