Selle suve Laulu Peod

Esimene Pihk- X noorte laulu- (ja tantsu)pidu juuli alguses Tallinnas

Koorilaul laulukaare all on ikka võimas. Aga ainult siis kui lauldakse koorilaule. Ernesaks, Lüdig ja Eespere löövad alati karvad püsti. Samas „Elas metsas mutionu“- tüüpi laulukesed on mõeldud-kirjutatud ikka lasteaias või põlluveerel laulmiseks, mitte laulupeoks. Sama naljakavõitu oleks, kui emad-isad laulaksid oma lastele enne magamajäämist unelauluks „Mu isamaa on minu arm....“, Violetta aariat või Queeni „Bohemian Rhapsody.“ Ja koorilaule (loe: laulukaare all võimsalt kõlavaid laule) lastele on kirjutanud ka paljud teised heliloojad peale Ehala. Kaare all võib ka õigesti valitud lastelaul ihukarvad püsti ajada. Aga eks paljudel ajas ka Buratino, ja paljud seisid nagunii enamus aja šašlõkisabas, nii et tervikpilt oli ikka ülev. Ei kahtle, et need Peod püsivad veel pikka aega ja mitte ainult korraldajate, vaid ka kuulajate soovil. Siis pole lauljate arvamust ju vaja küsidagi. Karvad võivad edaspidi ka keha ligi olla.

Laulvaid eestlasi oli seekord palju, kuulajaid veel rohkem. Mis seal´s halba kui koorilaule kuulab sama palju inimesi kui Nirvanat või Metallicat? Tilluke kahtlus küll jäi, et äkki ikka ainult pronksiöö pärast, aga mine sa tea. Ainult, et......“Meie Christopher Robiniga läheme natukeseks jalutama, aga mitte rüselema.......hingamisruumi peab kah ikka jääma......,“ ütles Iiah ühes vanas lasteraamatus. Tõesti, miskipärast tekkis küsimus, et kas me ikka peame sellisel viisil üksmeelsed olema, ainult peale ehmatust nii suuresti kokku kogunema? Lauluväljak on kogu rahva üldmobilisatsiooniks või ühiseks saunalavaks (eestlane käib ikka regulaarselt saunas) kindlasti natuke väikesevõitu :-) Ka nii suur rahvahulk ajas nats ihukarvad püsti. Õnneks oli veepudel omal kaasas.

Laulupeo märksõna- Ilmapuu lävel. Päris hästi valitud. Mitte mingi „Welcome to Meie Oma Laulupidu“ või „Tohhoo tilla, kuidas laalavad vägevalt!“ Ja justnimelt lävel nagu inimene alati. Ilmapuu all on Jörmungand keras. Paljudele lastele meeldivad suured maod.

Veidi ootamatud Saluveere (tema oskab elus noori elusalt laulma panna, pole kahtlustki) sõnad: „Laulupidu on eesti-meelsuse avaldus, mitte meelelahutus.“ Loodan, et kunagi paneb keegi need asjad ikka ühte kah. Niimoodi, et arugi ei saa. Miks ei või ilusa muusika kuulamine olla meelelahutus? Me ei ütle ju: loen Muumitrolli, sest see on ülemaailmse humanismi ilming? Tegelikult ma arvan, et enamus laululapsi on ammu need asjad ühte sidunud. Laulukaare alt näoga mäe poole on teinekord selgem vaade kui vastupidi. Ka dirigent on ikka rohkem seljaga :-)
Muuseas, muusikas, kui see on ka meelelahutus, ei teki kunagi klassi-, rassi ega keelevaenu ega -uhkust. Mõne jaoks võib olla see kurb.

(Tantsupidu jäi kahjuks sulgudesse, kuna seda ma ei näinud ja vaimusilmas ka ei vaadanud. Aga kindlasti väge sealgi).

Pihkude vahel- lauludel olevat sõnad (kogu aeg ja kõigil).

Vat see on uudis. Lauldud nii harrastus- kui ka kolmveerandprofessionaalsetes koorides (ka laululaval), seetõttu omalegi veider, et ei kuule, ei jäta meelde ega oska mõhkugi laulude sõnu (ja ega ei huvita eriti kah). Kes seda nüüd täpselt teab, kas ei kuule sellepärast, et ei viitsi neid kuulata või vastupidi. Seetõttu pole kunagi osanud ka Pruudipärga ega hümni päris hästi kaasa laulda. Samuti ei pea niipalju Dagöst ja teistest sõnumikandjatest kui näiteks võõrkeelsest ilmselgelt rämpssõnalaulust (kui neil sama hea ja terve kõla nagu Saatpalul). Ka Meie Mees ajab iiveldama eelkõige viiside ja esituse, mitte sõnade pärast. Ühesõnaga, laulukaare alla „Mu isamaa on minu arm,“ autoraadiosse Cranberries, ööklubis tundmatu vaibaklopper, ooperiteatrisse Mozart või Weber (Carl Maria ikka, mitte Andrew Lloyd), kirikusse Pärt ja sakraalmuusika sugemed ja folkfestivalile šoti torupill või Oort – kõik väekad ja ilu kandvad, sellepärast, et elus. Sõnad on ikka üks arusaamatu vulin (eestlane ei saa nagunii maoori rahvalaulust aru ja hiinlane ei taba Alliksaare peent sõnakunsti). Inimhääl on lauldes ka niisama ilus (rõhk sõnadel inim- ja lauldes :-)). Väga head sõnad võiksid loomulikult välja kosta, aga neid on vähe. Veljo Tormis ütleb, et vähemalt regilauludes tuleb laulda häälikuid ja sõnu. Aga kuulajale soovitaksin sellegipoolest: kuula ja ära sealjuures liiga palju mõtle! (minu pärast võiks Tõnis Mägi oma „Palve“ ka läti keeles laulda).

Teine Pihk- Pärimusmuusika festival juuli lõpus Viljandis

Elus asi on ilus asi, ütleb vanasõna (vaata nüüd hoolega ka eelmisesse Pihku). Eelmisel aastal avastasin üllatusega, et ka lõõtspillimäng on ülilahe ja elus (milles kippusin ikka kahtlema, hoolimata suguvõsas täitsa olemasolevatest lõõtspillijatest). Noh, Viljandis olid ikkagi bulgaarlased ja baskid, neil lõõtsalugudel takt kolmeks-neljaks jagamise asemel kolme-neljateistkümneks tükeldatud. Teises kohas oli Liisi Koikson- nii absoluutselt-kargelt veatu oma Helletustega nagu mäestikujõgi. Aeg-ajalt tekib küsimus- kas teemandikristall on ikka elus? Sel aastal teda enam kuulama ei läinud :-) Liiga heade asjadega, nagu ka Gruusia mitmehäälse meestelauluga, on üldse nii, et pikapeale (mis on üsna lühike aeg) muutub tüütuks. Saateta meestelaulu kohapealt oli seekordne eelistus mordvalastele, kes lisaks mitmehäälsele-mitmeviisilisele vokaalile ei põlanud vaeva jutustada vahvas eesti keeles oma laulude sisu ümber („...seisame siin laval ümmarguselt....“ või „...kui pime ennast peseb sellesse ojasse, siis ta hakkab vaatama....“).
Teisest seinast oli Frigg- viis Henri Veidenbaumi (muidugi, kui keegi juhtub sellist noort viiulimeest teadma) Soomest-Norrast. Lõbusad viiulid, ainsa erandina esinejate seas ilma lauluta. Parem hea viiul kui isikupäratu laul. Folgil vähemalt.
Aga üks parimaid sel aastal-Taani Phonix paduvihmas. Läbimärjana oli hea kuulata taanlanna kähetahumatut-mahlast alti. Mõni võib-olla oleks öelnud, et trummid ülevõimendatud, aga mind küll ei häirinud. Suur jämehäälne tüdrukupikkune saksofonimoodi pill (bassklarnet) oli kah. Nagu rusikas silmaauku. Igatahes mingil juhul ei tahaks läbimärjana kuulata näiteks Indrek Kaldat laulmas. Sest tema puhul tuleb alati meelde vihmasadu, mis kostab akna kaudu. Aga kardan, et ka Oorti või torupille poleks nii läbiligunenult kuulata viitsinud. Paljud ei kannatanudki vihma ja läksid hoopis suurde telki Untsakaid kuulama. Eks me ikka tee aeg-ajalt valesid otsuseid :-)
Kaunist oli igast servast. Kui Portugali esindajad- vanade sidemete taasloomine Pürenee ja Aafrika vahel- olid värelevate pillihelide (põhiliselt nuppviiul, aga igasugu löödavaid ja flöödimoodi asjandusi oli kah) voog naishääle saatel (ja vastupidi), siis õiged Eesti tudengimehed Viljandi Kultuuriakadeemiast Nikns Suns põrutasid räige raua ja regilaulu kokku, nii mis mürises. Miks ei võiks ka ööklubides selliseid variante lasta? Oort kah raudsesse rütmi kiigutav, aga uimasem. Vanad kah juba. :-) Kolmas metalne folkband Raud-Ants oli juba natike liiga vastanditesse kalduv, liiga metalline (loe: lärmakas) ja samas liiga algupärandile toetuv. Tõsi küll, nende esinemise ajal ei olnud veel pime ja vihma hakkas kah sadama.
Mis on üldse algupärand ja kui kaugele see ulatub?. Et hingega tehtud töötlused võivad olla paremad, saab veenduda torupillimuusikat kuulates- Re:Toro oma handi-inspiratsiooni ja torupillidega saksofoni-kitarrikastmes oli vahva ja elus. Kas me tahaksime ikka nii väga seda handi algallikat kuulata, kust inspiratsioon pärit?

Eks igavamapoolsed asjad jäid kah silma. Marko Matvere süldimuusika (tõsi küll, kvaliteetne) jäi vahele. Palju lootsin iirlastelt, neid on folgil alati olnud (või iiri muusika viljelejaid). Seekord läbinaiselik (kuus tüdrukut), aga tegelikult nagu iiri muusika ikka, see igapäevane. Irish Pub vabas õhus- õlle ja päikesega. Hea pikutada ja juttu ajada. Niisama voogajaid oli veel, meeldiv oli kuulata, aga meelde eriti ei jäänud, hoolimata professionalsusest ja pühendumusest. Näiteks mees-nagu-orkester laulik Hispaaniast või muude pillide seas rütmipillina lihtsat jalamatsu kasutavad Kanada prantslased. Suuresti peaesinejaks reklaamitud ungarlased oma mustlas-, balkani- ja muu pärimusmuusika seguga tänapäevases kuues olid natike liiga kirevad ja kimedad. Ei ajanud hüppama, vaid haigutama.
Rahvast oli võrreldes selle esimese Peoga vähem ja ruumi ning aega rohkem. Ka kõik head asjad ei jäänud meelde (neid oli ikka üsna palju) ning egas kõike kuulda kah jõudnud.

Veel üks esimese Peoga siduv märksõna on Veljo Tormis- võimas, ajalooline ja natike ülehaibitud, nagu Jaan Kross proosas. Tema neliteist punkti regilaulu kohta sisaldab väidet: „Regilaul on rituaalne toiming, mitte kommunikatsioonivahend.“ Mis asi see rituaalne toiming siis on? Ikka on kommunikatsioonivahend kah. Kellelegi omavaheline, kellelegi arusaamatute võngete ja tungidega, kellelegi miski muu side. Paljud seal Viljandis suutsid need kaks asja igatahes ilusasti kokku sõlmida. Inimene otsib sõna. Seda ei pruugi olla.
Ma olen muideks kunagi koorilaulnud Tormise kantaati „Lenini sõnad,“ mis algas fraasiga: „Mis on Nõukogude võim?“ Vaata, mis aeg teeb, kas pole? Aga voogas seegi laul tookord võimsalt ja lauljad olid rõõmsad, ei saa salata.

Veel pihkude vahel. Üks väike seik eelmisest aastast, kah Viljandi Folgilt

Üks lahe keskustelu, mis toimus minu selja taga, kontserdi ajal (osalejad nii umbes kuue-seitsme-kaheksateistaastane folgifännist plika ja ilmselt tema mingi juhututtav kutt, lihtsalt sattunud kontserditel kõrvuti ja teinud juttu)
Tüdruk: "Vaata kui erinev on siinne seltskond, need, kes seal lava ees tantsivad, sellest, kes muidu igasugu kontserditel lava ees näppu viskavad...."
Kutt: (mingi viisakas ebaselge ümin)
Tüdruk: "No vaata.....vaata.....Kusjuures, näed, et siin on hoopis teine õhkkond....(ja vatras hingestatult ja veenvalt veel midagi vaimust jne nagu selliste juttude puhul ikka kombeks)
Kutt: (taas paar tähtsusetut, viisakalt korrektset fraasi, väike kahtlus hääles)
Tüdruk: "Kusjuures, näed, et siin pole ainsatki ILUSAT inimest.....kõik on koledad...."
Itsitasin vaikselt mõttes, ei pidanud vastu ja kiikasin muuseas ka seljataha. Tüdruk oli nagu tõeline standardettekujutuses rahvamuusika fänn: tõsine, hallis koledas :-) ürbis ja seelikus, murumütsiga (seda kas ta ilus oli, ei saanud kahjuks põhjalikult uurida, poleks viisakas olnud, aga võis olla küll, koleda tüdrukuga ei hakka ju alla kahekümne vanune kutt lihtsalt huvist niisama juttu puhuma), poiss nagu tavaliselt poiss ikka. Mis on üldse ilus?

Vot nõnda...... Imestasin hiljemgi, et kust kuradi kohast on võetud, et kõik mis on kuidagi suuremate ja maistest asjadest kõrgemate väärtustega, peavad olema esteeiliselt koledad. Või kerge harda oreooliga kaetud. Igatahes üsna lahe lugu ja siiamaani ajab muhelema.

Kolmas Pihk- Saksa väikelinna noorte segakoor Tookula (augusti alguses Rakveres).

Kolmas elamus- kõige lühem, aga kõige ilusam. Ja kõige väekam. Mindeni väikelinna kirikukoori kontsert. Õigemini- ühe nendest kooridest (seal lauldakse väikelastekooridest kuni täiskasvanuni välja)
Pagan, siin ma ei saa teisiti kui alustada väljavõttega nende koori kontseptist.

Esimestes astmetes (1.-2.klassis) toimub kuuldava maailma mänguline tundmaõppimine ja laulude, muinaslugude ja rütmidega tutvumine, soovitused esimese instrumendi õppimiseks.
Vanemate laste puhul:
Loomuliku lauluhääle arengu kontroll
..............
Muusikaõpetuse algtõdede omandamine
Rahvalaulude laulmine, vaimuliku ja ilmaliku kooriliteratuuriga tutvumine
Osavõtt jumalateenistusest
Moodsate elementide kaasamine (jazz, spirituaal, popp)
................
Muusikalist elamust (nende kontserti kuulates) ennast on muidugi raske seletada. Eriti kui on vaja silmi pungitada või kätega näidata. Kõik ju nagu noortekooril ikka. Veelmittekiledad naishääled ja jubahäältmurdnud meeshääled. Keskmine vanus nii kaheksateistkümne ringis. Kõik lapsest saadik koorides laulnud. Aga mingi ülivõrdeline komponent jäi taha kummitama. Võib-olla sellest, kuidas „äärmised“ hääled (sopran ja bass) ei lämmata keskmisi. Võib-olla sellest, kuidas alt võib kõlada mittekimedalt (kui üldse välja kostab) ja meeshääled ei jagunegi "ühe tenori kohta kaheksa bassi"? Või sellest, et ei vaimulik ega ilmalik laul pea kumbki olema „asi iseeneses?“ Või sellest (vat seda ma kogesin küll esimest korda elus), et solistid võivad laulda ka koorile taustaks mitte tingimata vastupidi? Ka see oli vahva, et polnud eraldi pillisaatjaid, vaid need tulid koori ridadest. Ja kui ühe loo puhul oli klaverisaatjaks dirigent ise, siis astus ka tema kohale kooritüdruk. Lavalegi ei tuldud niisama kolina või paraadmarsiga, vaid laulu saatel ning „Siyahamba“ sobis selleks ideaalselt.
Kogu repertuaari siia pole mõtet üles kirjutada. Keda huvitab, leiab isegi. Kohta oli interatsionaalsel folklooril (Ungari, Iisraeli, maoori, Rootsi, loomulikult Saksa), gospelmuusikal ja spirituaalidel, Saksa vaimulikel lauludel, Brahmsil, BeeGeesil ja Lennon/McCartneyl.
Äkki ongi kogu lugu hoopis selles, et (loe nüüd uuesti eelmiseid Pihke) ükskõik kui ülev asi ka ei ole, võib see olla ikka meelelahutus kah. Peabki olema. Kommunikatsioon (midaiganes see ka ei tähendaks).
Sarnaseid koore esinemas ju ennegi nähtud-kuuldud. Nii profitasemel, kui ka rohkem „muusika on tõesti kõigi jaoks“- põhimõttega. Üsna sarnast kontseptsioonigi kuuldud. Aga tihti repertuaar ikka üsna surnud. Ja lauljadki surnud. Noor surnud inimene igava (loe:eale mittesobiva) repertuaariga on kurb pilt. Ilul ei pea alati olema hall hame ja harras vaade.
Iga koor on omanäoline, see on selge. Igal koorijuhil omad eelistused, kah selge. Ilu on vaataja silmades, eriti selge. Kui laps laulab, on hea, see on kõige selgem. Aga veel on midagi, mis teeb koorist sellise Tookula (sõna ise ei tähenda midagi ja on, nagu mina aru sain, kooriasutajate poolt välja mõeldud).
Koorijuhid (eriti need, kes juhatavad laulvaid lapsi)- ....eee.......äkki peaks aeg-ajalt natike ka oma repertuaari üle vaatama? Just uute mõtete pärast? Surnuid maha matma. Omanäolisus on suurepärane, aga vahest on ta nii kuradi ühenäoline. Meri on hülgehall ikka natike liiga kaua. Tookula voogas igatahes pastellvärviliselt.

Minu vähese väljendusrikkuse tõttu jääb kogu värk siin kirjas kahvatuks. Seda avaram oli ta saalis.

Kuidas aru saada, kas looja ja looming on ikka väekad või on raudrüü koos ilusate riietega lihtsalt teiste poolt selga aidatud? Elus või surnud- kuidas vahet teha?

Muusikaüritustel tunneb selle vahe alati ära.

Kui seda kõike juhtus lugema keegi muusikaga süviti tegelevatest inimestest, siis vabandan oma meelevaldsete arvamuste (või suisa võhiklikkuse) ja tema enda võimalike väärititõlgenduse eest.