Maasikas vahepalaks

Mulle meeldib väga see järgmine muinasjutt. Esimest korda kuulsin seda kaheksakümnendate keskel mingil Idamaade loengul (vist) Priit Keldri suust. Teine kord aastaid hiljem lugesin kollasest Shotokan Karate Association tutvustavast publikatsioonist. Kolmas kord lugesin juba rõõmsa äratundmisega paar aastakest tagasi Toomas Pauli esseest. Neljas kord rääkis minu tütar seda emakeeletunnis (vist). Neli on kohtu seadus (või oli kolm, veel üks poolloll vanasõna). Viies kord kirjutan siia vahepalaks.


Rännakul olnud mees kohtas tiigrit. Ta põgenes, kiskja kannul, kuni jõudis järsaku servale. Seal kasvas üksik metsviinapuu. Mees haaras selle juurtest ja libistas end üle järsaku serva lehevaiba alla peitu. Oma õuduseks märkas ta järsaku põhjas teist tiigrit. Ei pääse üles ega alla... Tal tuli taime juurest kinni hoides rippuma jääda.
Siis tulid kaks hiirt, must ja valge, ning hakkasid tasapisi juurt läbi närima.
Mees märkas käeulatuses maasikat. Hoides ühe käega juurest kinni, noppis ta selle teisega.
Küll see maitses hea.


Vahel on küsitud, et millega see lugu lõppes. No mida veel.....Nii lõppeski. Hermiootikaga (semiootika+hermeneutika) on vahel nii, et raske on kassi pimedast toast otsida, eriti kui teda seal pole.