Rahvuslikud ussisõnad

Rahvuslusega on nadid asjad. Suure üldistumise taustal kõlavad igasugu rahvushüüded ikka üsna haledalt. Aga seda kiledamalt. Kehva asja tõestamiseks haaratakse tavaliselt lipp, püstitatakse ausammas või antakse pasunasse. Normaalsed inimesed jäävad jahmunud näoga pealt vaatama....Sellel teemal on üks parim kokkuvõttev kirjutis- Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu.“ Ma olen küll ennegi Kivirähku hinnanud, aga mitte kui kirjanikku (äärepealt oleks see raamat üldse lugemata jäänud), vaid eelkõige kui kõva naljameest, seepärast oli see raamat sihuke hea üllatusmoment. Räägib valikutest meie elus. Noh, nagu Ain Kalmus, ainult hoopis teistmoodi :-)
No tõesti-võta või jäta- istud oma metsas ja kuulad Ülgase õpetlikku soigu, mis käsib konni lõhki lõigata. Otsustad külla elama minna, nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks, seal ees Johannes- kõigepealt ristimine ja suure tähega Jumal, siis rästikul pea sodiks ja hundil kõht lõhki. Ühel pool hull fanaatik, teisel pool harras pervert, mõlemil siiras murekorts kulmude vahel. Võitled ja oksendad. Lõpuks keerad (kui ellu jääd) Põhja Konna kõrvale magama ja ......sellega on kah eksistents lõppenud. Vot sellised alternatiivid. Neljas variant oli kah, jääda oma koopasse, kuni rohi läbi kasvab.

Ülgased ja Johannesed on vastukäivaid äärmusi esindavad, vaenlased, samas nii sarnased. Ja nagu kombeks on, ei võitle vaenlased põhiliselt mitte omavahel, vaid nendega, kes kummagi absoluutsest tõest ja fanatismist aru ei saa. Vaenlase tegevus on arusaadav ja motiivid selged, aga kahtleja ja skeptik on häiriv ja ärritav. Pajuvõsa pööke lämmatamas. Selliseid on alati rattale tõmmatud, tuleriidale pandud ja ristigi löödud. Üheõnaga, neile vesi peale ja ise edasi, hambad ristis räheldes, mõttekaaslased ja õnnistusejagajad (tõsi küll, teinekord väikese murekortsuga) neile andunult kaasa naeratades. Tegelikult on tuld otsa pandud küll ka johannestele ja nende õdedele, aga neist tehakse alati hiljem märtrid, keda kummardatakse ja meenutatakse. See on nii harras ja sillutab teed uutele johannestele. Keskaja nõidade ja tänapäeva muhemuigamite (kelle ainus häda võis olla see, et olid normaalsed inimesed) tuhk aga puhutakse nelja tuule poole. Lutherit teab pool maailma, Giordano Brunot, Jan Husi või tundmatut Leemetit....ei oskagi siia ju midagi kirjutada, sest ei tea neist eriti midagi J Kes tahab, tustib ja otsib ise. Arvan, et need kaks meest (Husi ja Brunot mõtlen) vaevalt järgmisel ringil end ristida lasevad. Kui üllastes sõdades toimus vabaduse kaitsmine (tihti mõrvade ja marodöörlusega), Issanda haua päästmine (alati mõrvade ja marodöörluega) või maailma fašismist vabastamine (erinevalt eelmistest massimõrvade ja massilise represseerimisega), siis hutud-tutsid nottisid teineteist ju niisama ja Hiinas toimusid XX sajandi esimeses pooles lihtsalt sisemised konfliktid. (muideks, seal sai otsa rohkem inimesi kui kahes Maailmasõjas kokku). Tänapäeval on muidugi tuleriidast ja tulirelvadest humaansemaid võimalusi: ruineerimine, vastuväidete kaunistamine, isolatsioon. Uku Masingut teavad paljud, aga tema kirjutisi loevad vähesed. Iraakidest- Iraanidest ja nende motiividest saame hästi aru (no loe Huntingtoni või Fukuyamat, neil on kõik selge nagu seebivesi), hiinlastest või Aafrika rahvastest mitte mõhkugi (peale selle, et nad näljas on). Loetakse-uuritakse ainult seda, mis on huvitav, kõditab enesehinnangut või loksub samal mõttelainepikkusel. Kusjuures kaks viimast määravad esimese. Kõrgsageduslikul lainepikkusel ikka :-), sest sellel on intensiivsus suurem ja leviala laiem, kui füüsika terminitesse üle kanda.

Rahvuslikkus ilmutas end mõnisada aastat tagasi täpselt samal viisil. Üksteisele vastandudes, samas nii sarnaselt. Riike ja rahvuseid tekkis nagu seeni. Kes hooletu, jäi ilma, nagu laulusalmis. Ilmselt igaveseks. Kõigil oli järsku särav ajalugu, lipp ja hümn. Mõnel ka oma keel. Kellel neid niisama võtta polnud, pidid need kiiresti looma. Eestlased näiteks. Muistsetest lahingutest osavõtnute rivid pikenesid, kangelased kasvasid ja laulud valjenesid. Leiutati hulk uusi sõnu (näiteks sulnis), mis pidid saksa keelest tõlkimisel vanast matsikeelest hoopis kaunimalt kõlama. Tekkisid kimedad rahvuslikud hääletorud, kes kõditasid eneseuhkust. Kõige parema mäluga inimesed on rahvuslased, sest nemad mäletavad ka seda, mida pole kunagi olnud. Meiegi mäletame kreeklase Saaremaal käimist ja keeleilu olümpiamänge (eestlastele sealt ju hõbemedal!). Rahvuste enesemääramisel üleelatud kannatusi kirjeldavatesse arvudesse kirjutatakse lõppu juurde nulle ja selle nimel hukkunute nimekirjadesse uusi tegelasi. Et asi oleks veelgi veenvam, kutsutakse appi ka teadust. Näiteks uuringu esitamine, mis justkui väidaks, et kõik praegused ühe rahva esindajad pärinevad geneetiliselt ainult paarist-kolmest esiemast-isast, kes elasid tuhatkond aastat tagasi. Ja seda esitatakse nii, nagu oleks ainult sellele rahvusele ainuomane. Muideks, kes lugenud Jonesi „Darwini vaimu,“ saab aru, et tegelikult see polegi nii võimatu ega eriline. Eks selles mõttes me oleme kõik erilised, et ükski meie esivanematest pole surnud enne järglaste andmist. Enamus kõigi aegade jooksul elanud inimestest on seda teinud, see tähendab surnud enne viljakasse ikka jõudmist.

Mis saakski olla rahvuse aluseks- geograafiline asend ja piirid, geenid, keel, ühine kultuur ja ajalugu või veel midagi? Kõik see on olnud ajutine ja muutuv. Mis keelt kõneleti Prantsusmaal või Inglismaal aastal 900? Kus oli Venemaa piirid viisssada aastat tagasi ja kes seal piiride sees elasid? Kes oli enne Kaananimaal: juut või araablane? Millal kuuldi esimest korda sellisest rahvusest nagu aserbaidžaanlane või austraallane? Geneetiliselt puhtast eestlasest, armeenlasest või hispaanlasest on naiivne rääkida. Ameerikas või Prantsusmaal peavad end ameeriklasteks ka sisserännanud, kelle eelkäijatel pole kohalikega ainsatki geograafilist, keelelist, geneetilist ega kultuurilist kokkupuutepunkti olnud. Hiinalinna ameeriklased (nad ise peavad end küll ameeriklasteks) räägivad suure emamaa keelt ja täidavad kaugeid kombeid. Samas, paljudes kohtades ütlevad kohalikust rahvuskultuurist lahti ka põliselanikud. Londoni metroosse panid pommi mitte tõmmud araablased, vaid põlised londonlased. Hea küll, nemad mitte rahvuse nimel, aga ikkagi, oma kodus ja majanaabrite vastu.
Postmodernistlik aksioom kõlab: olen sellest rahvusest, nagu ise ütlen. Ja kui seda aktsepteeritakse teiste, sinna juba enne (ei tea küll täpselt, kuidas ja miks) sinna kuuluvate poolt, siis nii see on. Mina lisaksin siia ühe klausli: kui see inimene ei taha rahvust edaspidi vahetada nagu musta pesu ning ei lämmata teisi nagu Sosnovski karuputk, siis on ju kõik hästi. Mis seal`s ikke. Eks geograafia pane ikka piirid ette; kui neid „samastujaid“ on liiga palju, siis kõik lihtsalt ei mahu (inimesed mahuksid, aga nende söök ja jäätmed ei mahu) ja jäävad ukse taha. Ja nii jääbki rahvuse mõistes alles ainult geograafia koos kogukondlike reeglitega.....see tähendab, et peaaegu mitte midagi. Rahvusega samastumine on nagu uksele kolkimine- alati ei avata, sest kedagi pole kodus. Või pole sa tuppa oodatud. Planeet Maa elanik võib olla paljudele üsna piisav identiteet järgmiseks paariks aastasajaks. Miskipärast loomariigiga aga keegi eriti samastuma ei kipu, isegi bioloogid mitte.

Veel sellest ajaloo väljamõtlemisest. Väikeseid vendi iseloomustab tahtmine olla suurte vendade nägu. Ärkamisajal (XIX sajandi lõpul) tuli luua rahvuseepos ja emakeelsed (kiriku)laulud ning seda sai tehtud eeskätt sakslaste (aga eks ka soomlaste) pealt maha viksides. Seetõttu on sattunud „Kalevipoega” (üldse Kreutzwaldi nn rahvaloomingusse) stseene, millel rahvalauludega küll midagi pistmist pole. Kõige hullem on see, et me ei oska rõõmu tunda, et meil on igasugu erilisuse puudumine, ja vaikime selle maha kui takistuse arenguteel. Sest keegi tark on öelnud, et paigalseis on alati võrdne mahajäämisega ja iga muudatus on arendav.
Arutasin ükskord ühe sõbraga ajalookirjutamist ja –ilustamist. Minu eelneva jutu peale, väitis ta, et ajalooilustus ja rahvuslikkuse propageerimine on ainus tee väärtuste hoidmiseks ja kultuuri säilitamiseks. Noh muidugi, täiesti põhjendatud seisukoht. Eks ole igasugu laarid ja vahtredki sellest lähtunud. Tekib ainult küsimus, et kellele seda siis nii hirmsasti ilustada ja kelle eest varjata? Kui ajalehte lugeda, siis on manipuleerijate lemmikkirjanik tsiteerimiseks vist Orwell. Äkki vang tunneb, et ta polegi vaba või? :-) Aga see on juba teine teema.Kuid väga kergesti võib rahvuslike väärtuste rõhutamine üle minna ohjeldamatuks upsakuseks (muidugi on ka aktsepteeritav vastuväide- liiga objektiivne ja kiretu käsitlus on identiteedi kaotamine). Meil hakkavad näiteks tekkima müüdid kättevõidetud vabadusest verises ja pikas iseseisvussõjas venelaste ja sakslaste vastu.

Jõudsin ükskord järeldusele, et mul ei ole mingit pretensiooni selles suhtes, millise nahavärvi või keelekõlaga on minu poegade-tütarde lapsed. Mis kuradi vahet sel on? Ega muidugi, ise ma ei tahaks eriti vanas eas ašanti keelt õppima hakata või langude sünnipäevale Pakistani sõita, aga see pole nii tähtis. Normaalsed inimesed võivad kõrvuti elada ka siis kui nad on erinevad ja kui austavad kodu, kust teine pärit.

Pagan, just ilma selle viimase lauseta olekski kiskunud vägisi jälle kosmopoliitseks juraks. See ongi see, millest puudu jääb. On ühtekuuluvustunne, on globaliseerumine ja natsionalism, on kolkapatriotism ja vaimustumine Ameerikast. Aga kodutunne, see on kadumas. Kui on kodu, on ka rahvus, on ka normaalne üldilmastumine (ükskõik mida see ka ei tähendaks). Teise kodu uksele võõras koputab, kui keegi ei ava, lahkutakse. Kui uks on lahti unustatud, ei kolata seal sees omapäi. Jalatsid jäetakse ukse taha. Esimesed katoliku misjonärid Hiinas (erinevalt järgnevatest) õppisid selgeks keele, täitsid kohalikke kombetalitusi, kandsid hiinapäraseid riideid. Hitleril ja Moosesel polnud mingit kodu, ainult rahvus. Ma ei tea, kas Herderil oli. Kodu hoitakse, ka naabri kodu. Naabritega räägitakse samas keeles või ehitatakse tara. Sellest üle ilma luba küsimata ei ronita. Nahavärvi ja geene ju muuta ei saa, keelt küll (näen praegu ahastavaid sapire ja whorfe :-)). Kodu aidatakse luua neil, kes tahab kõrval elada. Häid lambaid mahub palju ühte lauta. Mis seal`s nii keerulist?

Eestile on iseloomulik väljapaistvate asjade puudumine. Inimesed on seda nägu, milline on teda ümbritsev keskkond. Eesti näite puhul võiksime ju arvata, et viimase hulka kuulub ka maastik, kliima jne, millega meeled kogu aeg kokkupuutes. Kuigi keevalise mägilase ja tuima eestlase kuju on rohkem loonud ikka ajaloolised veretasuga klannisõjad ja nüri mõisategu, mitte karge mäestikuõhk ja igav-lame maastik, on sellisel lähenemisel väike iva olemas. Tiibetis näiteks tundub aeg eurooplasele seisvat juba sellepärast, et seal lööb hõreda õhu tõttu igasugune rahmeldamine hinge kinni. Eesti on võsane ja soine väike tasandik, puuduvad rõhutatud maastikuelemandid (mäed, kaljud, kärestikud), suured avarused ja eksklusiivne elusloodus (võimsad põlispuud ja hirmuäratavad metsloomad). Täpselt sama nägu oleme ka ise: mitte eriti kõrge lennuga, avarusest vähem hooliv, üksipusija, vähenõudlik, ettevaatlik, tihti skeptiline. Me ei peaks seda häbenema ega salgama, samuti mitte sellega kiitlema. Nii olemegi valinud kolmanda tee- oleme uhked selle üle, mida meil ei ole. Paljud ütlevad selle kohta ilusasti- eneseteadvuse tõstmine. Manipulaatoritel on see siis madal või? Arvestades eelpoolöeldut, kõlavad paatosega hüüded eestlase suust eriti naljakalt. Kas oleme endid rohkem vabaks võidelnud relvaga, lauldes või lihtsalt kuidas juhtub, on vaieldav. Palju on kindlasti ka niisama sülle kukkunud. Kõik sõltus (ja sõltub praegugi) hetkel ümbritsevas maailmas valitsenud olukorrast. Iga sündmus toimub tohutu hulga väikeste liigutuste summana ja iseenda osakaal on seal oluliselt väiksem, kui me sooviksime (meile soodsate sündmuste puhul). Samas aga vahel hoopis suurem kui sooviksime(ebameeldiva sündmuse puhul). Kusagil nimetatakse seda juhuslikkuseks, kusagil ettemääratuseks, vahet pole. Iga oma sammu oled kusagil võlgu, ka pärast võidetud lahingut. Võlatunde olemasolu näitab eelkõige kiitlemise ja praalimise vältimine. Kas me mitte ei ole vanasõnast „võlg on võõra oma” hoopis omamoodi aru saanud- võlg võib alati puudutada kedagi teist, mitte mingil juhul mind. Igal sammul võib näha hooplemist saavutatu üle ning uhkustamist mingisuguse ebamäärase vastutuse võtmisega, mis tegelikult tähendab võlga nende ees, kes asjades tegelikult ihu ja hingega osalevad.
Kas eestlane olla on midagi erilist? Neid küsimusi vaatleme tihti iseendale vastu rääkides. Ühest küljest väidame, et iga inimene on eriline, teisalt; et kõiki ühendavad ühised väärtused. Kõik oleks ju õige ja hea, kui me ei oleks valmis alati ühte seisukohta teise vastu mängima, olenevalt sellest, kumb parasjagu kasulikum on. Kord väidame end olevat erilised, kord tavalised. Rahvuslikul eneseteadvusel, rassismil ja natsionalismil on imeõhuke piir. See lööb välja ka üleilmastumise käigus. Mustanahaline saab Tartus peksa. Norra gümnaasiumiõpilane ei julge Venemaal nina ühikast välja pista. Kolmat põlve Prantsusmaal elav araablane põletab Pariisis maju. Vene nolk karjub Tallinnas „Rossija!“ Kes määrab, kust algas eneseteadvuse tõstmine, kust rahvusuhkus ja kust natsionalism? Rahvuslus on hea kilp bandiitidele. Kas ilma Jakobsoni või Lennart Mereta oleksime olnud ikka veel mõisateol või juba venestunud-amerikaniseerunud? Vaevalt küll. Õigluse huvides peab tunnistama, et bandiite oleks ilmselt küll rohkem kui praegu.
Tegelikult siis ükskõik: rohkem kitsast rahvustunnet või laia maailmatunnet, vahet pole. Selliseid asju ju otseselt polegi, on lihtsalt äärmustesse kalduma kippuvad kirjeldused. Üks ei sega ju teist, kui normaalne olla. Ülgaste ja Johanneste äratundmine on oluline. Nad ei tule nuudi, mõõga ja pommidega, vaid mahedalt ja suurisilmi. Naeratades, meelitades ja lehvitades. Nagu perverdid ikka. Ükskord tuleb aeg, mil pirrud kahel otsal.....Ei tule vist seda aega. Põhja Konn magab. Uni on igati hinnatav tegevus. Loodusseadustega polegi muud teha, kui nendega harjuda. Nii nagu meid ei sega üldjuhul, et läheme iga päevaga vanemaks. Oskus loodusseadusi ära tunda, on siiani üks eestlaste parimaid omadusi olnud, öeldagu mida tahes. Nii et rahvuslik eripära, lisaks laulu-, viina- ja orjarahvale. :-)

Eelnev jutt ei ole mitte Kreutzwaldide-Jakobsonide-Westholmide vastu, kohe kindlasti mitte. Ega ma suure kultuuride ühtlustumise poolt nüüd küll vasikasilmi ole. Samuti oli „Hõbevalge“ ikka vahva raamat kah. Need mehed on mütanud ja ka ajalukku jäänud (meie pisikese Eesti ajalukku, ma mõtlen muidugi). Kummardus neile. Ilma nendeta ei oleks mind siin klahvide taga eesti keeles targutamas. Ainult ma ei usu, et see kedagi kurvastaks, sest keegi (kaasa arvatud mina ise) ei saaks sellest ju kunagi teada.


Järgmine mats siia vihikusse võiks olla näiteks energeetikast (no ja muidugi kliimajamadest sinna juurde, kuis siis muidu saab) Kirjutaksin ühesõnaga millestki, mida ise koolis õppinud ja nüüd väikese üllatusega avastanud, et see paljuski ajast ja arust.... Paekivist sealiha tegemine pole samuti enam probleemiks....

Maasikas vahepalaks

Mulle meeldib väga see järgmine muinasjutt. Esimest korda kuulsin seda kaheksakümnendate keskel mingil Idamaade loengul (vist) Priit Keldri suust. Teine kord aastaid hiljem lugesin kollasest Shotokan Karate Association tutvustavast publikatsioonist. Kolmas kord lugesin juba rõõmsa äratundmisega paar aastakest tagasi Toomas Pauli esseest. Neljas kord rääkis minu tütar seda emakeeletunnis (vist). Neli on kohtu seadus (või oli kolm, veel üks poolloll vanasõna). Viies kord kirjutan siia vahepalaks.


Rännakul olnud mees kohtas tiigrit. Ta põgenes, kiskja kannul, kuni jõudis järsaku servale. Seal kasvas üksik metsviinapuu. Mees haaras selle juurtest ja libistas end üle järsaku serva lehevaiba alla peitu. Oma õuduseks märkas ta järsaku põhjas teist tiigrit. Ei pääse üles ega alla... Tal tuli taime juurest kinni hoides rippuma jääda.
Siis tulid kaks hiirt, must ja valge, ning hakkasid tasapisi juurt läbi närima.
Mees märkas käeulatuses maasikat. Hoides ühe käega juurest kinni, noppis ta selle teisega.
Küll see maitses hea.


Vahel on küsitud, et millega see lugu lõppes. No mida veel.....Nii lõppeski. Hermiootikaga (semiootika+hermeneutika) on vahel nii, et raske on kassi pimedast toast otsida, eriti kui teda seal pole.