Jõulu- ja aastalõputervituste eest siis.
Nurgataha liivale kritseldamisel on omad võlud, ei saa salata. Mis tuul liivaga teeb, sellest kirjutatud tabavalt onupoeg Toomase Sekeldaja-blogis. Eriti soovitan sealt lugeda inimsuse ületamise lugu, aga selleks peab arhiivis sobrama ja siis loete ta muid jutte kah. Mis tuleks kasuks.
Selleks aastaks on inimsuse ületamise katsed ehk siis omakorda ületatud ja saab asuda kapsaste kallale. Pole midagi paremat kui jõulude sujuv üleminek aastavahetuseks, mis tänavu ka ju seaduslikult võimalik, kui kalendrit vaadata. Eks igas rütmilises protsessis ole vaja vahel vabajooksu, isegi vabamõtlejaile ja –kuulajaile.
Vabadusega üldse naljakad lood. Kui mitte lugeda vabaduseks seda, et inimene on võimeline omal alagatusel iseenda mõttetegevust ja sellest lähtuvat tegutsemist jälgima ja korrigeerima. Aga vabadust aru saamaks, kas see äkki ikka millegi koosmõju või suisa meelevald pole, õnneks me ei oma, nii et lepime sellega ja läheme etendusega ilusti edasi. Õnneliku uue aasta poole.
Sekeldaja isa, minu onu siis, ütles kunagi väga tabavalt, et neti-haridus on nagu vihm mööda plekk-katust. Saab korraga külluslikult ja külge jääb väga vähe. Sama järelduseni siis jõudnud ka klaaspärlimängumeister Toomas Paul oma aastalõpuesseedes. Nojah. Vesi on märg ja suhkur magus, seda küll. Aga selleks, et seda märgata ja selgelt kokku võtta, peab olema silmi ja kõrvu ja teistega kommunikeerumisvahendeid kah. Igatahes kui raamatuvirn (mis arusaadavalt koosneb pidevalt pooleli raamatutest) öökapil juba kassi jalutuskäike segama hakkab, tuletan alati seda ütlust meelde. Sest eks käi see üldise söömahimu kohta kah. Nii et igati kohane.
Kunagi leidis lihakombinaadi tootmisjuht üsna kibedalt, et ma olevat üks kuradi kass, kes kõnnib omapead. Lisaks ei saavat aru, millal tõsistest asjadest räägin ja millal mitte. Igastahes, olgugi teravusena mõeldud, kumas sealt ka kerget sportlikku tunnustust ning ma olen võtnud seda komplimendina.
Sest ikka on hea meel, kui midagi sinus äramärkimist leiab, nagu ka meenutades oma kunagist klassijuhatajat ja matemaatikaõpetajat Ordlikku, kes lohutas alati klassi meesperet nende sõjaväeteenistusest vabastusega, sest „lollide kätte relva ei anta.“
Kass pole üldse paha võrdlus. Meeldiks ehk isegi Masingule inimsuse ületamise kõrvale. Puhkuseks. Lakub oma haavu ise ja läheb uut jäljerida ajama. Ja joob lillevaasist või lombist, mitte talle totalitaarse korra poolt ette nähtud veekausist. Järgib mingeid filistrile arusaamatuid värelusi ja võtab pealtnäha igasugusest mõtestatusest vabu kursse. Vabadus ongi äkki igasuguse mõtestatuse puudumise äratundmine. Mis ei ole üldse mitte kaos ega anarhia. Aga see läheks jälle mingite mõistete kokkuleppimisele, lahkamisele ning nõuaks jutu juurde näomoonutuste tegemist ja kätega vehkimist.
Üks keelemees T. Help ongi kirjutanud igavesti tabavalt „võbelevast keelest.“ Mis see maailmgi muud kui üks suur võbelus. Aga selle kirjeldamine ja sidustamine jääb üksikutest virvendustest hoolimata vist tuleviku kassidele. Kui nad piisavalt jalgu sättida oskavad, et visatud kivid vastu pead ei tuleks või haaravate lõugade vahele ei satuks. Poksijagi ei tõrju vastase lööke mitte ainult kätega (nagu kipuvad arvavat nii mõnedki kaunite võitluskunstide valdajad), vaid leevendab neid oma liikumisega.
Ilus ütlus oli samuraidel (ja-jaa, ma tean, et hiliste rahvusromantikute juurdekirjutus, aga ikka ilus): kui sulle on osaks saamas õnn, kas on mõtet siis niiväga kiirustada?
Jõulu- ja uusaastasoovid said siia sisse kirjutatud ehk. Sama kõigile ja mulle endale kah.
teisipäev, 23. detsember 2008
esmaspäev, 6. oktoober 2008
Võitluspidu
Pühendatud siis kodulinnas Rakveres algavale Sumo-MM-le
Inimest on kogu tema eksistentsi jooksul saatnud alati võitlus. Võitlus loodusjõudude, metsloomade, haiguste ja liigikaaslastega. Ajendiks võis olla jahisaak, põllumaa, hirm harjumatu seisundi või valu ees, aga ka erinevad tõekspidamised ja arusaamad. Ürgajal kasutas inimene lisaks kivile, nuiale ja vibule ka omi loomulikke ründe- ja kaitsevahendeid. Käsi ja jalgu. Küüsi ja hambaid. Võitlusega kaasnesid arusaadavalt põgenemine, kannatused, aukartus, rõõm ja surm. Algselt oli jahipidamine ja elupaiga kaitsmine seaotud kindlasti näljatunde ja instinktidega nagu loomadel.
Aja jooksul tekkis arusaam, et võidelda võib ka mängides. Paljudes religioonideski on näiteks oluline osa võitlusaspektil. Sõjatantsud ümber lõkke ja sõjakad loodusekummardamise rituaalid, mille rudimente on näha siiani näiteks karatestiilide kataharjutustes või capoeiras.
Rituaalid ja tavad on tänase päevani paljuski võitlusest läbi põimitud (või vastupidi, see tähendab, võitlus sisaldab palju rituaale). Näiteks Indias traditsionaalsetes võitluskunstides on palju sarnasust rahvuslike tantsudega, mõlemaid õpetatakse tihti samades koolides Võitluse kujutamine ja läbielamine läbi rituaalide oli mingil ajal aluseks õigele maailmatunnetusele või eluviisile. Alateadlikult kultiveeriti ja austati kahevõitlustega inimese vaprust ja sarnasust loodusstiihiatega või loovate jõududega.
Esimesed teadaolevad andmed rusikavõitlusest kui rituaalsest mängust?spordist? pärinevad Aafrikast, ajajärgust umbes 6000 tagasi. Tollal oli inimvõitlus primitiivne: väledad põlisasukad üritasid karata üksteisele otsa ja siis kätega vemmeldada. Võitlus sarnanes kiskjate rünnaksööstudega. Nii võiks saavutada edu ka tänapäeval tänavakaklustes. Pärimuste järgi käisid ka jumalad maa peal võitlemas- kas siis omavahel või mingite koletistega. Võit kahevõitluses andis võitjale alati vaprama tiitli.Täpselt pole teada, aga võib arvata, et eksisteerisid ka primitiivsed reeglid ja keelud, et julguse ja jõuproovid ei muutuks tapatalguteks. Tollases Etioopias maadlesid tollal nii mehed, naised kui ka lapsed. Naaberküladesse saadeti saadikuid alati koos käsitsivõitlejatega, kes pidid demonstreerima kohtumistel oma osavust ja jõudu.
Sarnaseid andmeid on leitud ka Mesopotaamiast, vist sumerite poolt ehitatud Uruki linnriigi varemetest. Sealsete templijäänuste seintel on tahvleid selgelt äratuntavate maadlus- ja poksistseenidega. Templites toimusid tseremooniad parema viljasaagi nimel ning eelpoolnimetatud kehalised harrastused olid ilmselt selliste riituste osaks.
Ka Vana-Egiptuse kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambrites on reljeefe, kus on kujutatud tänapäeva maadluses ja poksis kasutatavatele tehnikatele sarnaseid lööke ja heiteid. Üsna tõenäoline, et egiptlased ei sidunud tollal võitluskunste mitte sõjapidamisega, vaid just müsteeriumitega. Lisaks maadlusele ja poksile on teada ka papüüruskeppidega võitlemine. Kindlasti pidi olema välditud vastase vigastamine ja armide tekitamine, sest egiptlastele oli omane soov peale surma uude ellu astuda võimalikult täiusliku kehaga.
Müütides tapetakse koletisi. Võõras ja harjumatu on ikka kole. Koledata elajate ja vaenlaste hävitamist müütides ja kauges ajaloos sümboliseerisisd ja kordasid pööripäevadel ja kohalikel pidustustel võitlusmängud. Iga kord hävitati sellega nö kurjad jõud. Päikesejumala Re ja kurja mao (lohe) võitlusena vaadeldi näiteks Vanas-Egiptuses ju ka öö ja päeva vaheldumist.
Üks ilmekaim on müüt Minotaurose tapmisest Theseuse poolt umbes 3000 aasta tagasi. Legendi järgi olevat Theseus pärast pikka labürindis ekslemist magava koletise üllatusrünnakuga rusikatega surnuks tagunud (teistel andmetel küll kasutanud mõõka või sõjanuia). Sõnad labürint, koletis ja ekslemine annavad jälle tööd tekstitõlgendajatele ning siin jääb see teema hetkel vahele.
Sarnane legend Hiinas räägib müütilisest Kollasest Keisrist, kes võitis sarvedega koletise (kirjelduse järgi sarnane Minotaurosega) kahevõitluses umbes 4000 aastat tagasi. Sellest tekkis hiljem võitlusmäng chiao-ti (go-ti), kus talupojad panid pähe sarvedega kiivrid ja püüdsid üksteist nendega sorkida. Arusaadavalt esines tolleaegsetes mängudes ka hukkunuid. Nagu teame, on sarvedega loomad (koletised) on üldse mütoloogiates kesksel kohal.
Kreetal jälle inspireeris Minotaurose tapmise lugu hilisemaid nn “härjahüppeid,” mis kujutas tantsu ja põiklemist areenile lastud härja eest. Corrida eelkäija siis, aga ilma relvadeta (küllap tehti pärast härjale ikka ots peale). Sellised akrobaatilised jõu- ja ilunumbrid nõudsid lisaks julgusele ka süstemaatilisi treeninguid. Härjahüpetega koos peeti maadlus- ja poksimatše pealtvaatajate ees, mis tähendab, et mitmed sajad aastad enne esimesi antiikseid olümpiamänge harjutasid Egeuse mere saarte noorukid käsitsivõitlust ning oletada võib ka väljakujunenud võtetearsenali olemasolu treeningutel. XX sajandil püüdis iidset traditsiooni võitlusega siduda korea päritoluga Masutatsu Oyama, kes 1950-ndatel aastatel, tutvustades USA-s omaloodud Kyokushinkai- karatestiili, võitles demonstratsioonesinemistel paljakäsi härgade vastu, murdes neil sarvi ja ribisid. Selline võitlus keelustati varsti, mingeid erilisi filmikaadreid sellest säilinud pole, Oyama aga jäädvustas oma nime alatiseks võitluskunstide ajalukku.
Indias võtsid sõjalistest mängudest osa teinekord sajad inimesed, kellest osad olid ainult tantsijad, teised üritasid näiteks vibudest nürisid nooli lastes vastaste jalgu tabada. Võitlusmäng sümboliseeris „Mahabharatast“ tuntut Pandavate ja Kauravate vahelist lahingut. Või siis jumalate möllu maailma tekkimisel ja hoidmisel.
Tänapäeval vähekäsitletud asjaolu, et maailma ja olemise kujutamisel on alati olnud tähis koht paljunemisel. On põhjust arvata, et paljude algkultuuride (näiteks Kreeta kultuuris, Indias või etruskide juures) sõjatantsude ja võitlustreeningute läbiviimisel ei olnud sugugi viimasel kohal loomisakti või suguühte kujutamine.
Samuti on võitlus oluline nii loomade kui ka inimeste seas vastassoo tähelepanu äratamiseks ja vapruse tõestamiseks. Indias ja Okeaanias anti mõrsjaid rusikavõitluse võitjatele (legend jutustab, et ka Gautama Siddhartha oli enne oma budapõlve niiviisi tüdruku pärat võidelnud). Eepostes ja saagades on pidevatest lahingutest, kahevõitlustest ja tapmistest jutustamine mitte niivõrd tolleaegse olustiku, vaid rohkem kangelaste vapruse kirjeldamiseks.
Edasi räägimegi siis ainult kahevõitlusest. Tavaliselt mõeldakse võitluskunstidest rääkimisel idamaid. Sumo, karate ning Jaapani mõõgavõitlus kendo on meie silmis võitluskunstid, klassikaline maadlus, poks ja sportlik vehklemine mitte. Miks?
Eelkõige tahame me ju, et mõistes sisalduks ka sõna kunst. Seega, rääkides ühest või teisest võitluskunstist, räägime alati ka mingist komponendist, mis ei ole otseselt mõõdetav võitlusväljal ega spordiväljakul, küll aga on olnud inimestele nimetatud kultuuris igiomane nagu iseloomulik mõtteviis, värsimõõt või teatud uskumused. Võitluskunstides on siis väljenduslik külg, puhtpraktiline sisu ja kõrgemate jõudude austamine olnud läbipõimunud ja üksteisest eraldamatud. Ainuüksi oma keha eest hoolitsemine, kindlate reeglitega mõõduvõtmine ja selle propageerimine on pärit hilisest ajast (mitte, et seda poleks ammu eksisteerinud, vaid siis olid tähtsamad teised aspektid; seda nn sporti tehti hoopis „kõrgemate“ eesmärkide nimel). Praktiliselt võimatu on mõne vana võitluskunsti puhul eristada filosoofia, religiooni ja füüsilise treeningu omavahelisi piire ning punkti, kus vaenlase praktilise hävitamise oskus muutus pöördumiseks kõrgemate jõudude poole või (hiljem) enesekasvatuse mooduseks. Näiteks Hiinas moodustas võitlusfilosoofia koos -oskuse ja meditsiiniga ühtse üksteisest eraldamatu terviku kuni suhteliselt hilise ajani. Sõnades ka tänapäeval (praktikas kahjuks ei tea, aga kahtlen suuresti). Seetõttu näivad ka paljud idast kopeeritud harjutusmetoodikad juhuslikele pealtvaatajaile üsna veidrad. Aga seda vägevamad
Kui nüüd ikka edasi küsida miks?, siis jääb vastus õhku. Äkki on võitlus inimese ohverdamismentaliteedi edasiarendus? Sellele vastupunnimine? Aga see jutt siia praegu ei mahu.
Kunsti võiks loomulikult mõista ka teisiti, nagu Aristoteles, oskust või kõrget taset mingil alal. Näiteks kokakunsti valdab see, kes oskab hästi süüa teha. Võitluskunsti võiks siis defineerida kui oskust hästi võidelda. Sellise nurga alt vaadatuna mõnedki siin kirjapandud mõtted ei kehti. Eks ole sealsamas Hiinaski kunstiks peetud eelkõige praktilist oskust kõrgel tasandil. Samuti võib kunsti kui ainult praktilist oskust mõistja väita, et paljud (kui mitte enamus) Idast sisseimporditud võitluskunstid praktilise võitluse seisukohalt ei toimi. Selles on suur tõetera (olgugi, et paljud müstik-treenerid seda eitada püüavad). Lüüa mõisted kunst ja võitlus lihtsalt lahku. Rääkimata muudest seostest. Mida ka edukalt tehtud ja tehakse edaspidigi. Tulemuseks võistlussport ehk siis füüsiline areng ja üksteisega mõõduvõtmine ilma sakraalse või filosoofilise tagapõhja ning vaenlase hävitamise vajaduseta.
Sõjakunste on püütud poeetiliselt (aga mitte ainult) seostada ka võitlusega iseenda pahede vastu. Seegi võib olla üks mõistmise variant, et tegelik võitlus ongi see (ilma füüsiseta) ning kõik (maadlus)mati- ja (poksi)ringimängud on lihtsalt selle igatsus, peegeldus, avaldus jne inimese reaalses igapäevaelus.
Ja lõppeks võib vaadelda kunsti sissetoomist võitlusse lihtsalt inimese häbi ja püüdu tapmist-tagaajamist iseenda silmis natukenegi ilustada. See on kindlasti kõige lihtsam teooria. Aga mina siin Occami habemenuga küll kasutada ei söandaks.
Ühesõnaga, vältigem nüüd liigset hermiootikat (hermeneutika+semiootika) ning pöördume sumo juurde tagasi.
Tavaliselt on võitluskunstide ajalugu tihedalt täis legende, kangelasi ja õpetlikke mõistukõnesid. Sumo ei erine selles mõttes üldse. (Viimane legendilennutaja, keda juhtusin kuulma oli Eesti sumo (kusjuures Eesti judo kah) grand-old-man Riho Rannikmaa, kes väitis ajalooliselt olevat sumo allikaks Kreeka pankraationi. Hõbelennartlikud kukerpallid nüüd päris alati ka kohased pole).
Esimesed hieroglüüfid Jaapani müütiliste võitluste kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.m.a, kus kujutati kamisid (Jaapani hingestatud vaimolendid) võitlemas Jaapani saarte pärast. Reaalset sumoga sarnanevat võitlust kirjeldavad andmed on aastast 230 (teistel andmetel aastast 23, kolmandatel 230 e.m.a), kus üks suur meister Nomino Sukune murdis ribid ja vaagna teisel meistril Tajima-no Kehayal. Trampis vastase surnuks, niiöelda. Tegelikult on see lugu pärit hoopis VIII sajandist, kus kirjeldatakse eelpool toodud daatumil toimunud kahevõitlust. Sellega lõpeb ka see väike paus, kus jaapanlased (nagu ka Euroopas) ilmselt kõhklesid, kuidas selliseid vaprusilminguid paremini Taeva ja tulevate põlvede suhtes ära kasutada ning kirjeldada . Igatahes alates VIII sajandist toimusid iga-aastased sumoturniirid juba õukonna soosingul ja langesid kokku põllutööde lõpetamise pühaga. Alates Heiani ajastust vallutas distsipliin ka madalamad ühiskonnakihid. Kuna tegu oli ikka keiserlike pidustustega, siis saadeti enne turniiri imperaatori kaardiväe seast saadikud igasse provintsi, et selgitada välja kõlblikud kandidaadid turniirile. Turniirid toimusid liivaväljakul, puudusid kindlad reeglid, seetõttu olid rasked traumad tavalised. Lisaks heidetele lubati käe- ja jalalööke igasse keha piirkonda. Turniiri kaunistasid rikkalikud rituaalsed toimingud, õigemini- kogu turniir oligi üks rituaalne toiming. Kõvematele meestele jagati ka tiitleid ning tõsteti isegi samurai (aadliku) seisusse.
Peale XII sajandi suurt kodusõda Taira ja Minamoto klanni vahel jäid sumoturniirid tahaplaanile ja toimusid suurte vaheaegadega (vahe võis venida kuni paarkümne aastani). Sumo lisati ka samuraide ettevalmistusse. Keelama hakati lööke. Sumo hakkas kaotama oma rituaalset iseloomu ja mutuma samuraide praktiliseks oskuseks, võtete õppimise eesmärgiks sai nende kasutamine reaalses võitluses. XV sajandit alates hakkas Jaapanis tekkima igasugu uusi võitlusviise nagu seeni. (vot siin kusagil on koht, kus võib hakata rääkima jaapani võitluskunstide erinäolisusest muu maailmaga võrreldes). Enamuses olid need muidugi mõõgakoolid, käsitsivõitlus oli lihtsalt relvastatud võitluse vähetähtis (olgugi möödapääsmatu) lisa.
Tollest ajast alates hakati maadlema ringis, eesmärgiks sai vastase väljaheitmine (sest nii oli kõige lihtsam). Saabus sumomaadlejate kuldne ajajärk, ala sai kabukiteatri kõrval linnarahva armastatuimaks vaatemänguks. XVII sajandil hakkasid sumoturniirid kaunistama kõiki suursündmusi: paleede ja kloostrite sisseõnnistamist, kalendripühi, suurfeodaalide juubeleid, uute sildade avamist jne. XVIII sajandil alustati taas ülejaapaniliste tšempionaatidega. Kujunes välja võtetearsenal, koostati võitlusreeglid ja –määrused, mis väikeste muudatustega on säilinud seniajani. Loodi ka järkude süsteem ning tehti edetabeleid. Võib öelda, et me näeme tänapäeva sumomatši ajal (mõningate mööndustega muidugi) XVII sajandi Jaapanit.
Sumoring kujutab endast stiliseeritud šinto templit- lava, mille keskel on mahaasetatud köiega piiratud ring ning pea kohal katus. Jaapani muistne loodususk šinto rõhutas maailma elavust ja hingestatust, kõikidel asjadel oli oma vaim (kami). Inimese tegevus ja areng kulges kooskõlas loodusrütmidele ja –seadustele, mingil määral võiks paralleeli vedada Hiina tao`ga ja loodususunditega. Köiega piirati Jaapanis keskajal šinto pühamuid, eraldati püha paik tavamaailmast. Ja arusaadavalt ei võinud (ja ei või tänapäevani) sumoringi pääseda naised, sest siis on teotus, rüvetamine, kaos ja häving. Sumoring tueb uuesti üles ehitada (iga võistluse jaoks ehitatakse muidu kah savist uus lava), sisse pühitseda, lava alla riisi ja toiduaineid matta, igati kamisid lepitada.
Enne kui kaks meest saavad muskusveiste kokkujooksu alustada toimub veel palju rituaale: pasunahääli, liikumisvormr vibuga ja ilma (vibu on Jaapani zen-sümboolikas tähtsal kohal), pahade vaimude peletamist jalatrampimise ja soolaheitmisega, kus rituaali läbiviijat sumotori´t võib vaadelda kui müütilist vägilast ja võitmatut kangelast ning mängitakse maailma võitmise lugu.
Lõpuks on kogu sissejuhatav kirevus möödas. Jäävad ainult kaks meest. Mehemürakad laskuvad alla ja jõllitavad teineteist. Jõllitamine tähendab agressiivsust, teise hävitamist, alandamist, omamist. (Seetõttu pole ilus suures osas maailmas ka näiteks kaasvestlejale kogu aeg silma vahtida). XVII sajandi rõivaid kandva vanamehest kohtuniku (ega noor ullike saa sellistel võistlustel kohtunik olla) läbilõikaate innustushüüete saatel tormatakse lõpuks nagu piisonid teineteisele vastu. Kaotajaks jääb see, kes laseb ennast ringist välja tõugata; samuti see, kes puudutab maad ükskõik millise kehaosaga välja arvatud jalatallad. Keelatud on käe- ja jalalöögid, rünnakud kõrri või kubemesse, vastase lämmatamine ja juustest kiskumine. Mitte väga ammu oli ka see täiesti OK. Sumomaadlus nõuab ühelt poolt väga püsivat asendit, teisalt aga suurt liikuvust ja kiiret reaktsiooni. Kuna puuduvad kaalukategooriad, on sumomaadlejad kogukad, sest hoolimata tehnika osatähtsususest on põhirõhk jõul ja kehamassil. 150-160 kg on sumomaadleja puhul tavaline, harvad pole ka üle 200 kg kaaluvad gigandid. Hämmastav aga on selliste kogude liikuvus ja painduvus.
Kõrgeimasse sumoliigasse (makuuchi) kuuluvad kõrgemate järkude maadlejad. Aastas on kuus(?) suurturniiri, mis kestavad paari nädala ringis. Kõrgeim tiitel on yokozuna. Esimest korda kasutati seda nimetust üle 300 aasta tagasi, tiitli vääriliseks on selle aja jooksul tunnistatud umbes seitsmekümmend sumomaadlejat. Yokozuna tiitel on eluaegne, Jaapanis on selle nimetuse kandja suure au sees. Kui varasemal ajal polnud Jaapanis mõeldav mõne välismaise päritoluga mehe osalemine tippliigades (absoluutne pühaduseteotus), siis tänaseks on esimesed “võõrast verd” mehed pälvinud isegi yokozuna tiitli, nagu Havai päritoluga Akebono ja Asashoryu Mongooliast. Eega meie Barutogi seal mingi papist poiss ole, aga yokozuna tiitlini tal muidugi asja pole.
Kui räägime Jaapani sumost, siis peame vaatlema neid „võõramaalasi“ üldse kui jaapanlasi. Sumoturniiril sini-must-valgega lehvitamine ja „Eesti!“ karjumine oleks igatahes täiesti kohatu. Nagu öeldud, makuuchi liigasse kuulub tänapäeval küll palju eurooplasi ja teisi mitte-Jaapani päritoluga võitlejaid, aga jaapanlase silmis on nad ikka ja ainult osakesed Jaapanist, mitte külalised muust maailmast. (vahemärkuseks- kui keegi tahab kirjutada uurimistööd „Immigratsiooniga toimetulekust“, peaks ta vist Jaapanit külastama)
Sumokoolidesse vastuvõtmisest ja sealsetest karmidest (et mitte öelda jõhkratest) treeningutest ning elutingimustest on tänu Barutole ka meil palju kirjutatud. Väga rangelt järgitakse hierarhiat. Kaebused ahistamise, kiusamise või alandamise kohta mõjuksid sealset konteksti arvestades naeruväärselt. Eritreeningute ja nuumamise tagajärjel paisuvad mehed nagu saiad. Aga eks sealgi toimi nii-öelda looduslik valik.
Pärast maadlusest loobumist on võitlejate seas esinenud ka kaalu mahavõtmist eridieedi abil. 70-80 kg kaotus on sellisel juhul tavaline.
Mõned ekssumokad on proovinud jõudu ka Jaapani showmaadluses ja sportlikus vabavõitluses (MMA). Ka see näitab igasuguste „kõrgemate dimensioonide“ kadumist. Kuidas suhtuvad keskmised jaapanlased sellesse, et nende endisest sumomehest pooljumalus MMA-s esimeses matšis nokki lüüakse (ja seda endiste sumokatega seal tavaliselt juhtub), ei oska arvata. MMA on Jaapanis igatahes väga populaarne.
Minule isiklikult see sumo-MM eriti korda ei lähe. Pole valge mehe ja naiste sumost kunagi suurt midagi pidanud. Võitlusspordina vaadata ei meeldi ja Jaapani kultuuri tundmisele eriti kaasa ei aita. Teine tera oleks seda Jaapanis näha ning kohalike asjameeste suust kommentaare kuulda.
Inimest on kogu tema eksistentsi jooksul saatnud alati võitlus. Võitlus loodusjõudude, metsloomade, haiguste ja liigikaaslastega. Ajendiks võis olla jahisaak, põllumaa, hirm harjumatu seisundi või valu ees, aga ka erinevad tõekspidamised ja arusaamad. Ürgajal kasutas inimene lisaks kivile, nuiale ja vibule ka omi loomulikke ründe- ja kaitsevahendeid. Käsi ja jalgu. Küüsi ja hambaid. Võitlusega kaasnesid arusaadavalt põgenemine, kannatused, aukartus, rõõm ja surm. Algselt oli jahipidamine ja elupaiga kaitsmine seaotud kindlasti näljatunde ja instinktidega nagu loomadel.
Aja jooksul tekkis arusaam, et võidelda võib ka mängides. Paljudes religioonideski on näiteks oluline osa võitlusaspektil. Sõjatantsud ümber lõkke ja sõjakad loodusekummardamise rituaalid, mille rudimente on näha siiani näiteks karatestiilide kataharjutustes või capoeiras.
Rituaalid ja tavad on tänase päevani paljuski võitlusest läbi põimitud (või vastupidi, see tähendab, võitlus sisaldab palju rituaale). Näiteks Indias traditsionaalsetes võitluskunstides on palju sarnasust rahvuslike tantsudega, mõlemaid õpetatakse tihti samades koolides Võitluse kujutamine ja läbielamine läbi rituaalide oli mingil ajal aluseks õigele maailmatunnetusele või eluviisile. Alateadlikult kultiveeriti ja austati kahevõitlustega inimese vaprust ja sarnasust loodusstiihiatega või loovate jõududega.
Esimesed teadaolevad andmed rusikavõitlusest kui rituaalsest mängust?spordist? pärinevad Aafrikast, ajajärgust umbes 6000 tagasi. Tollal oli inimvõitlus primitiivne: väledad põlisasukad üritasid karata üksteisele otsa ja siis kätega vemmeldada. Võitlus sarnanes kiskjate rünnaksööstudega. Nii võiks saavutada edu ka tänapäeval tänavakaklustes. Pärimuste järgi käisid ka jumalad maa peal võitlemas- kas siis omavahel või mingite koletistega. Võit kahevõitluses andis võitjale alati vaprama tiitli.Täpselt pole teada, aga võib arvata, et eksisteerisid ka primitiivsed reeglid ja keelud, et julguse ja jõuproovid ei muutuks tapatalguteks. Tollases Etioopias maadlesid tollal nii mehed, naised kui ka lapsed. Naaberküladesse saadeti saadikuid alati koos käsitsivõitlejatega, kes pidid demonstreerima kohtumistel oma osavust ja jõudu.
Sarnaseid andmeid on leitud ka Mesopotaamiast, vist sumerite poolt ehitatud Uruki linnriigi varemetest. Sealsete templijäänuste seintel on tahvleid selgelt äratuntavate maadlus- ja poksistseenidega. Templites toimusid tseremooniad parema viljasaagi nimel ning eelpoolnimetatud kehalised harrastused olid ilmselt selliste riituste osaks.
Ka Vana-Egiptuse kuningate ja kõrgete riigiametnike hauakambrites on reljeefe, kus on kujutatud tänapäeva maadluses ja poksis kasutatavatele tehnikatele sarnaseid lööke ja heiteid. Üsna tõenäoline, et egiptlased ei sidunud tollal võitluskunste mitte sõjapidamisega, vaid just müsteeriumitega. Lisaks maadlusele ja poksile on teada ka papüüruskeppidega võitlemine. Kindlasti pidi olema välditud vastase vigastamine ja armide tekitamine, sest egiptlastele oli omane soov peale surma uude ellu astuda võimalikult täiusliku kehaga.
Müütides tapetakse koletisi. Võõras ja harjumatu on ikka kole. Koledata elajate ja vaenlaste hävitamist müütides ja kauges ajaloos sümboliseerisisd ja kordasid pööripäevadel ja kohalikel pidustustel võitlusmängud. Iga kord hävitati sellega nö kurjad jõud. Päikesejumala Re ja kurja mao (lohe) võitlusena vaadeldi näiteks Vanas-Egiptuses ju ka öö ja päeva vaheldumist.
Üks ilmekaim on müüt Minotaurose tapmisest Theseuse poolt umbes 3000 aasta tagasi. Legendi järgi olevat Theseus pärast pikka labürindis ekslemist magava koletise üllatusrünnakuga rusikatega surnuks tagunud (teistel andmetel küll kasutanud mõõka või sõjanuia). Sõnad labürint, koletis ja ekslemine annavad jälle tööd tekstitõlgendajatele ning siin jääb see teema hetkel vahele.
Sarnane legend Hiinas räägib müütilisest Kollasest Keisrist, kes võitis sarvedega koletise (kirjelduse järgi sarnane Minotaurosega) kahevõitluses umbes 4000 aastat tagasi. Sellest tekkis hiljem võitlusmäng chiao-ti (go-ti), kus talupojad panid pähe sarvedega kiivrid ja püüdsid üksteist nendega sorkida. Arusaadavalt esines tolleaegsetes mängudes ka hukkunuid. Nagu teame, on sarvedega loomad (koletised) on üldse mütoloogiates kesksel kohal.
Kreetal jälle inspireeris Minotaurose tapmise lugu hilisemaid nn “härjahüppeid,” mis kujutas tantsu ja põiklemist areenile lastud härja eest. Corrida eelkäija siis, aga ilma relvadeta (küllap tehti pärast härjale ikka ots peale). Sellised akrobaatilised jõu- ja ilunumbrid nõudsid lisaks julgusele ka süstemaatilisi treeninguid. Härjahüpetega koos peeti maadlus- ja poksimatše pealtvaatajate ees, mis tähendab, et mitmed sajad aastad enne esimesi antiikseid olümpiamänge harjutasid Egeuse mere saarte noorukid käsitsivõitlust ning oletada võib ka väljakujunenud võtetearsenali olemasolu treeningutel. XX sajandil püüdis iidset traditsiooni võitlusega siduda korea päritoluga Masutatsu Oyama, kes 1950-ndatel aastatel, tutvustades USA-s omaloodud Kyokushinkai- karatestiili, võitles demonstratsioonesinemistel paljakäsi härgade vastu, murdes neil sarvi ja ribisid. Selline võitlus keelustati varsti, mingeid erilisi filmikaadreid sellest säilinud pole, Oyama aga jäädvustas oma nime alatiseks võitluskunstide ajalukku.
Indias võtsid sõjalistest mängudest osa teinekord sajad inimesed, kellest osad olid ainult tantsijad, teised üritasid näiteks vibudest nürisid nooli lastes vastaste jalgu tabada. Võitlusmäng sümboliseeris „Mahabharatast“ tuntut Pandavate ja Kauravate vahelist lahingut. Või siis jumalate möllu maailma tekkimisel ja hoidmisel.
Tänapäeval vähekäsitletud asjaolu, et maailma ja olemise kujutamisel on alati olnud tähis koht paljunemisel. On põhjust arvata, et paljude algkultuuride (näiteks Kreeta kultuuris, Indias või etruskide juures) sõjatantsude ja võitlustreeningute läbiviimisel ei olnud sugugi viimasel kohal loomisakti või suguühte kujutamine.
Samuti on võitlus oluline nii loomade kui ka inimeste seas vastassoo tähelepanu äratamiseks ja vapruse tõestamiseks. Indias ja Okeaanias anti mõrsjaid rusikavõitluse võitjatele (legend jutustab, et ka Gautama Siddhartha oli enne oma budapõlve niiviisi tüdruku pärat võidelnud). Eepostes ja saagades on pidevatest lahingutest, kahevõitlustest ja tapmistest jutustamine mitte niivõrd tolleaegse olustiku, vaid rohkem kangelaste vapruse kirjeldamiseks.
Edasi räägimegi siis ainult kahevõitlusest. Tavaliselt mõeldakse võitluskunstidest rääkimisel idamaid. Sumo, karate ning Jaapani mõõgavõitlus kendo on meie silmis võitluskunstid, klassikaline maadlus, poks ja sportlik vehklemine mitte. Miks?
Eelkõige tahame me ju, et mõistes sisalduks ka sõna kunst. Seega, rääkides ühest või teisest võitluskunstist, räägime alati ka mingist komponendist, mis ei ole otseselt mõõdetav võitlusväljal ega spordiväljakul, küll aga on olnud inimestele nimetatud kultuuris igiomane nagu iseloomulik mõtteviis, värsimõõt või teatud uskumused. Võitluskunstides on siis väljenduslik külg, puhtpraktiline sisu ja kõrgemate jõudude austamine olnud läbipõimunud ja üksteisest eraldamatud. Ainuüksi oma keha eest hoolitsemine, kindlate reeglitega mõõduvõtmine ja selle propageerimine on pärit hilisest ajast (mitte, et seda poleks ammu eksisteerinud, vaid siis olid tähtsamad teised aspektid; seda nn sporti tehti hoopis „kõrgemate“ eesmärkide nimel). Praktiliselt võimatu on mõne vana võitluskunsti puhul eristada filosoofia, religiooni ja füüsilise treeningu omavahelisi piire ning punkti, kus vaenlase praktilise hävitamise oskus muutus pöördumiseks kõrgemate jõudude poole või (hiljem) enesekasvatuse mooduseks. Näiteks Hiinas moodustas võitlusfilosoofia koos -oskuse ja meditsiiniga ühtse üksteisest eraldamatu terviku kuni suhteliselt hilise ajani. Sõnades ka tänapäeval (praktikas kahjuks ei tea, aga kahtlen suuresti). Seetõttu näivad ka paljud idast kopeeritud harjutusmetoodikad juhuslikele pealtvaatajaile üsna veidrad. Aga seda vägevamad
Kui nüüd ikka edasi küsida miks?, siis jääb vastus õhku. Äkki on võitlus inimese ohverdamismentaliteedi edasiarendus? Sellele vastupunnimine? Aga see jutt siia praegu ei mahu.
Kunsti võiks loomulikult mõista ka teisiti, nagu Aristoteles, oskust või kõrget taset mingil alal. Näiteks kokakunsti valdab see, kes oskab hästi süüa teha. Võitluskunsti võiks siis defineerida kui oskust hästi võidelda. Sellise nurga alt vaadatuna mõnedki siin kirjapandud mõtted ei kehti. Eks ole sealsamas Hiinaski kunstiks peetud eelkõige praktilist oskust kõrgel tasandil. Samuti võib kunsti kui ainult praktilist oskust mõistja väita, et paljud (kui mitte enamus) Idast sisseimporditud võitluskunstid praktilise võitluse seisukohalt ei toimi. Selles on suur tõetera (olgugi, et paljud müstik-treenerid seda eitada püüavad). Lüüa mõisted kunst ja võitlus lihtsalt lahku. Rääkimata muudest seostest. Mida ka edukalt tehtud ja tehakse edaspidigi. Tulemuseks võistlussport ehk siis füüsiline areng ja üksteisega mõõduvõtmine ilma sakraalse või filosoofilise tagapõhja ning vaenlase hävitamise vajaduseta.
Sõjakunste on püütud poeetiliselt (aga mitte ainult) seostada ka võitlusega iseenda pahede vastu. Seegi võib olla üks mõistmise variant, et tegelik võitlus ongi see (ilma füüsiseta) ning kõik (maadlus)mati- ja (poksi)ringimängud on lihtsalt selle igatsus, peegeldus, avaldus jne inimese reaalses igapäevaelus.
Ja lõppeks võib vaadelda kunsti sissetoomist võitlusse lihtsalt inimese häbi ja püüdu tapmist-tagaajamist iseenda silmis natukenegi ilustada. See on kindlasti kõige lihtsam teooria. Aga mina siin Occami habemenuga küll kasutada ei söandaks.
Ühesõnaga, vältigem nüüd liigset hermiootikat (hermeneutika+semiootika) ning pöördume sumo juurde tagasi.
Tavaliselt on võitluskunstide ajalugu tihedalt täis legende, kangelasi ja õpetlikke mõistukõnesid. Sumo ei erine selles mõttes üldse. (Viimane legendilennutaja, keda juhtusin kuulma oli Eesti sumo (kusjuures Eesti judo kah) grand-old-man Riho Rannikmaa, kes väitis ajalooliselt olevat sumo allikaks Kreeka pankraationi. Hõbelennartlikud kukerpallid nüüd päris alati ka kohased pole).
Esimesed hieroglüüfid Jaapani müütiliste võitluste kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.m.a, kus kujutati kamisid (Jaapani hingestatud vaimolendid) võitlemas Jaapani saarte pärast. Reaalset sumoga sarnanevat võitlust kirjeldavad andmed on aastast 230 (teistel andmetel aastast 23, kolmandatel 230 e.m.a), kus üks suur meister Nomino Sukune murdis ribid ja vaagna teisel meistril Tajima-no Kehayal. Trampis vastase surnuks, niiöelda. Tegelikult on see lugu pärit hoopis VIII sajandist, kus kirjeldatakse eelpool toodud daatumil toimunud kahevõitlust. Sellega lõpeb ka see väike paus, kus jaapanlased (nagu ka Euroopas) ilmselt kõhklesid, kuidas selliseid vaprusilminguid paremini Taeva ja tulevate põlvede suhtes ära kasutada ning kirjeldada . Igatahes alates VIII sajandist toimusid iga-aastased sumoturniirid juba õukonna soosingul ja langesid kokku põllutööde lõpetamise pühaga. Alates Heiani ajastust vallutas distsipliin ka madalamad ühiskonnakihid. Kuna tegu oli ikka keiserlike pidustustega, siis saadeti enne turniiri imperaatori kaardiväe seast saadikud igasse provintsi, et selgitada välja kõlblikud kandidaadid turniirile. Turniirid toimusid liivaväljakul, puudusid kindlad reeglid, seetõttu olid rasked traumad tavalised. Lisaks heidetele lubati käe- ja jalalööke igasse keha piirkonda. Turniiri kaunistasid rikkalikud rituaalsed toimingud, õigemini- kogu turniir oligi üks rituaalne toiming. Kõvematele meestele jagati ka tiitleid ning tõsteti isegi samurai (aadliku) seisusse.
Peale XII sajandi suurt kodusõda Taira ja Minamoto klanni vahel jäid sumoturniirid tahaplaanile ja toimusid suurte vaheaegadega (vahe võis venida kuni paarkümne aastani). Sumo lisati ka samuraide ettevalmistusse. Keelama hakati lööke. Sumo hakkas kaotama oma rituaalset iseloomu ja mutuma samuraide praktiliseks oskuseks, võtete õppimise eesmärgiks sai nende kasutamine reaalses võitluses. XV sajandit alates hakkas Jaapanis tekkima igasugu uusi võitlusviise nagu seeni. (vot siin kusagil on koht, kus võib hakata rääkima jaapani võitluskunstide erinäolisusest muu maailmaga võrreldes). Enamuses olid need muidugi mõõgakoolid, käsitsivõitlus oli lihtsalt relvastatud võitluse vähetähtis (olgugi möödapääsmatu) lisa.
Tollest ajast alates hakati maadlema ringis, eesmärgiks sai vastase väljaheitmine (sest nii oli kõige lihtsam). Saabus sumomaadlejate kuldne ajajärk, ala sai kabukiteatri kõrval linnarahva armastatuimaks vaatemänguks. XVII sajandil hakkasid sumoturniirid kaunistama kõiki suursündmusi: paleede ja kloostrite sisseõnnistamist, kalendripühi, suurfeodaalide juubeleid, uute sildade avamist jne. XVIII sajandil alustati taas ülejaapaniliste tšempionaatidega. Kujunes välja võtetearsenal, koostati võitlusreeglid ja –määrused, mis väikeste muudatustega on säilinud seniajani. Loodi ka järkude süsteem ning tehti edetabeleid. Võib öelda, et me näeme tänapäeva sumomatši ajal (mõningate mööndustega muidugi) XVII sajandi Jaapanit.
Sumoring kujutab endast stiliseeritud šinto templit- lava, mille keskel on mahaasetatud köiega piiratud ring ning pea kohal katus. Jaapani muistne loodususk šinto rõhutas maailma elavust ja hingestatust, kõikidel asjadel oli oma vaim (kami). Inimese tegevus ja areng kulges kooskõlas loodusrütmidele ja –seadustele, mingil määral võiks paralleeli vedada Hiina tao`ga ja loodususunditega. Köiega piirati Jaapanis keskajal šinto pühamuid, eraldati püha paik tavamaailmast. Ja arusaadavalt ei võinud (ja ei või tänapäevani) sumoringi pääseda naised, sest siis on teotus, rüvetamine, kaos ja häving. Sumoring tueb uuesti üles ehitada (iga võistluse jaoks ehitatakse muidu kah savist uus lava), sisse pühitseda, lava alla riisi ja toiduaineid matta, igati kamisid lepitada.
Enne kui kaks meest saavad muskusveiste kokkujooksu alustada toimub veel palju rituaale: pasunahääli, liikumisvormr vibuga ja ilma (vibu on Jaapani zen-sümboolikas tähtsal kohal), pahade vaimude peletamist jalatrampimise ja soolaheitmisega, kus rituaali läbiviijat sumotori´t võib vaadelda kui müütilist vägilast ja võitmatut kangelast ning mängitakse maailma võitmise lugu.
Lõpuks on kogu sissejuhatav kirevus möödas. Jäävad ainult kaks meest. Mehemürakad laskuvad alla ja jõllitavad teineteist. Jõllitamine tähendab agressiivsust, teise hävitamist, alandamist, omamist. (Seetõttu pole ilus suures osas maailmas ka näiteks kaasvestlejale kogu aeg silma vahtida). XVII sajandi rõivaid kandva vanamehest kohtuniku (ega noor ullike saa sellistel võistlustel kohtunik olla) läbilõikaate innustushüüete saatel tormatakse lõpuks nagu piisonid teineteisele vastu. Kaotajaks jääb see, kes laseb ennast ringist välja tõugata; samuti see, kes puudutab maad ükskõik millise kehaosaga välja arvatud jalatallad. Keelatud on käe- ja jalalöögid, rünnakud kõrri või kubemesse, vastase lämmatamine ja juustest kiskumine. Mitte väga ammu oli ka see täiesti OK. Sumomaadlus nõuab ühelt poolt väga püsivat asendit, teisalt aga suurt liikuvust ja kiiret reaktsiooni. Kuna puuduvad kaalukategooriad, on sumomaadlejad kogukad, sest hoolimata tehnika osatähtsususest on põhirõhk jõul ja kehamassil. 150-160 kg on sumomaadleja puhul tavaline, harvad pole ka üle 200 kg kaaluvad gigandid. Hämmastav aga on selliste kogude liikuvus ja painduvus.
Kõrgeimasse sumoliigasse (makuuchi) kuuluvad kõrgemate järkude maadlejad. Aastas on kuus(?) suurturniiri, mis kestavad paari nädala ringis. Kõrgeim tiitel on yokozuna. Esimest korda kasutati seda nimetust üle 300 aasta tagasi, tiitli vääriliseks on selle aja jooksul tunnistatud umbes seitsmekümmend sumomaadlejat. Yokozuna tiitel on eluaegne, Jaapanis on selle nimetuse kandja suure au sees. Kui varasemal ajal polnud Jaapanis mõeldav mõne välismaise päritoluga mehe osalemine tippliigades (absoluutne pühaduseteotus), siis tänaseks on esimesed “võõrast verd” mehed pälvinud isegi yokozuna tiitli, nagu Havai päritoluga Akebono ja Asashoryu Mongooliast. Eega meie Barutogi seal mingi papist poiss ole, aga yokozuna tiitlini tal muidugi asja pole.
Kui räägime Jaapani sumost, siis peame vaatlema neid „võõramaalasi“ üldse kui jaapanlasi. Sumoturniiril sini-must-valgega lehvitamine ja „Eesti!“ karjumine oleks igatahes täiesti kohatu. Nagu öeldud, makuuchi liigasse kuulub tänapäeval küll palju eurooplasi ja teisi mitte-Jaapani päritoluga võitlejaid, aga jaapanlase silmis on nad ikka ja ainult osakesed Jaapanist, mitte külalised muust maailmast. (vahemärkuseks- kui keegi tahab kirjutada uurimistööd „Immigratsiooniga toimetulekust“, peaks ta vist Jaapanit külastama)
Sumokoolidesse vastuvõtmisest ja sealsetest karmidest (et mitte öelda jõhkratest) treeningutest ning elutingimustest on tänu Barutole ka meil palju kirjutatud. Väga rangelt järgitakse hierarhiat. Kaebused ahistamise, kiusamise või alandamise kohta mõjuksid sealset konteksti arvestades naeruväärselt. Eritreeningute ja nuumamise tagajärjel paisuvad mehed nagu saiad. Aga eks sealgi toimi nii-öelda looduslik valik.
Pärast maadlusest loobumist on võitlejate seas esinenud ka kaalu mahavõtmist eridieedi abil. 70-80 kg kaotus on sellisel juhul tavaline.
Mõned ekssumokad on proovinud jõudu ka Jaapani showmaadluses ja sportlikus vabavõitluses (MMA). Ka see näitab igasuguste „kõrgemate dimensioonide“ kadumist. Kuidas suhtuvad keskmised jaapanlased sellesse, et nende endisest sumomehest pooljumalus MMA-s esimeses matšis nokki lüüakse (ja seda endiste sumokatega seal tavaliselt juhtub), ei oska arvata. MMA on Jaapanis igatahes väga populaarne.
Minule isiklikult see sumo-MM eriti korda ei lähe. Pole valge mehe ja naiste sumost kunagi suurt midagi pidanud. Võitlusspordina vaadata ei meeldi ja Jaapani kultuuri tundmisele eriti kaasa ei aita. Teine tera oleks seda Jaapanis näha ning kohalike asjameeste suust kommentaare kuulda.
reede, 19. september 2008
Omad liistud
September juba lõppemas, aga koolist polegi veel kirjutatud. Endal ühed lapsed just kooli astunud, üks jätkamas ja üks lõpetanud (ning ka jätkamas, aga juba täiskasvanuna vanurite hulgas st ülikoolis:-)).
Kõigepealt peaks ikka õnne soovima. Et õpetajatel jätkuks jaksu mütata, millega nad on kas oma suurest huvist või lihtsalt asjaolude kokkulangemie tõttu tegelema sattunud. Lastele sooviksin kooli kõrvale kodu või vähemalt paika, mis oleks natukenegi nagu kodu. Kõige muuga saadakse ehk ikka hakkama. Vältida vasikavaimustust ja laussallimatust, seda kah, aga see ei puuduta lapsi. Nende puhul võib vasikavaimustus olla täiesti normaalne ja aktsepteeritav.
Seda, kas pärast kaheksat kukkumist üheksa korda tõusta jaksatakse, me praegu ei tea. Aga küllap ikka. Ning vaevalt seda ka tarvis läheb.
On teemasid, millest saab kirjutada ainult päevikus. Sest iga arvamusavaldus võib olla asja sees olijatele nagu punane rätik (parem variant) või lõuahaak (natuke hullem) või pangetäis solki (solvav ja ebaõiglane ühekorraga). Need on kõik teemad, kus tegeletakse sotsiaalasjandusega- tervishoid näituseks. Eks haridusteemad lähe teinekord kah natike sinnakanti.
Klaaskonkse ja juurdunud arusaamu on haridusalas ju palju. Lammutamist ja juurimist kah. Eks tuleta Naelale kõik ligiastujad ikka haamrit meelde.
On juurdunud arusaamu, mida minu arust peaks natike korrigeerima. Käibetõdesid, mis juba ajast ja arust või ilusaid kattevarje hallitusseentele. Enne kui neid papagoina järele korrata või kuulekalt järgmistesse põlvedesse edasi tassida võiks natike järele mõelda. Näiteks (lihtsalt läbisegi):
1. Kõigil inimestel on kokkuvõttes sarnane arengutee ja kõikide väärtushinnangud, maailmatunnetus ning mõtteviisid on üsna sarnased üle kogu maailma.
2. Sarnaste tingimuste loomine tagab võrdsed võimalused
3. Eliit-, era-, riigi-, katoliiklik või misiganes -kool on juba iseenesest halb või hea, hoolimata konkreetsest sisust
4. Intellektuaalselt andekas laps on oma arengus teistest ees isegi siis, kui ta on sotsiaalselt ebaküps
5. Leebus on alati eelduseks mõistmisele ja see ei saa kunagi olla teiste suhtes pealetükkiv või lämmatav (õpetussõnana võiks see kõlada- „armasta nii, et must maa järel“)
6. Sirgetes ridades istumine tagab koolis "töise õhkkonna" ja väldib korralagedust
7. Lahenduste leidmise kiirus ja tarkus on sünonüümid („Sul on nii palju probleeme lahendada ja palju tööd ja alati kiire- aga ütle mulle, millal sa siis mõtled?“)
8. On inimesi, kelle maailmavaade, teadmised, vaatlusoskus või kogemused võimaldavad olla koolitajad või nõustajad absoluutselt igas lapsi (miks mitte ka täiskasvanuid) puudutavas olukorras. Arstil on alati arsti nägu ees, ka sõprade keskel, nagu mu tütar ükskord avastas. (Siia sobivad loomulikult ka muude elukutsete esindajad). Õpetaja?
9. Kõik lastega tegelejad mõistavad ja/või armastavad lapsi. (Tundub kuradi raske mõista, et maagilised sõnad pedagoog, arst, riigimees, preester, teadlane võimisiganes ei tee iseenenest kedagi paremaks, õiglasemaks või teinekord isegi targemaks)
10. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Metasõnumina: ära topi oma nina teiste asjadesse. Ringkaitse moto: „Asju saab õigesti hinnata ainult seestpoolt.“
11. Õppekavad peaksid olema hästi põhjalikud ja kõik õppeained on vajalikud
12. Ühes ja samas peres või keskkonnas kasvavad lapsed on alati sarnaste väärtushinnangute ja maailmavaatega
13. Keegi ju ometi ei arva, et kool peaks arendama ainult lapse läbilöögivõimet edasises elus.
14. Mida rohkem õppematerjale, seda rohkem tarkust. (Tänapäeval püüame teha asja võimalikult lihtsaks ja mugavaks, aga ainult selle nimel, et võimalikult palju tarkust pähe mahuks. Ühesõnaga, suhkrustame ja värvime toidu kirevaks, et lapsel oleks tahtmist võimalikult palju sisse ahmida- ükskõik millist rämpsu. Ka hariduse ühekülgsusest ja kärsitusest tekib vaimne alatoitumis- või rasvumisoht. Liigrasvunud mõttekäigud hakkavad domineerima ka täiskasvanuks saades)
15. Hea koolitaja, nõustaja või spetsialist on alati parem kui ükskõik milline omal käel tuhnimine. (Kardan miskipärast, et siia kirjutaksid vist paljud alla- kahjuks).
16. Korralikku koormusega võimlemistundi pole võimalik läbi viia ilma elementaarse inventarita
17. Enamuses koolides õpivad lapsed huvist, mitte pragmaatilisest vajadusest.
18. Lapsevanemad oskavad lahendada kooliülesandeid (noh, proovige näiteks gümnaasiumi omi, kui ei sobi, siis näiteks viienda klassi omi)
19. Vastuväide: lapsevanemad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
20. Õpetajad oskavad lahendada kooliülesandeid ka teistes õppeainetes
21. Vastuväide: õpetajad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
22. Mõistva suhtumisega ei saa mitte kunagi käia kaasa füüsiline karistus. Sama aksioom ka vastupidi: mida armsam laps, seda valusam vits
23. Laulu-, joonistus- jm sarnane oskus ei ole üldjuhul eriti arendatav (noh, kui elevant kõrva peal, siis kogu eluks)
24. Inimene peab juba maast madalast tundma oma tugevaid külgi ja tegelema põhiliselt ainult nende arendamisega
25. Euroopas on religioon ja kristlus sünonüümid. Enamuses osas maailmast tähendab religioossus seost kristluse või islamiga
26. Hoobile saab vastata kahte moodi: kas keerata ette teine põsk või vastata hoobiga (või veel parem mitmega). Valida on ainult nende kahe variandi vahel.
27. Lapse psühholoogi või nõustaja juurde saatmine on alati asjale kasuks ja ei tähenda lapsevanema või õpetaja soovi "asja kaelast ära saada"
28. Lastepsühholoogid ja nõustajad saavad suurepäraselt hakkama oma lastega ning omavad toimivaid "nippe" igasuguseks olukorraks
29. Koolivägivald on laste omavaheline asi.
30. Haridust ei saa kellelegi anda, ikka ainult omandada. (sofismi pole kunagi eriti sügavmõtteliseks peetud)
31. Alati tuleb mingi asja mahategemisel, peatamisel või likvideerimisel pakkuda midagi asemele
Võib olla püüan edaspidi mõnda rohkem lahti kirjutada. Kui aega ja viitsimist on. Näiteks- kuidas lahendavad täiskasvanud inimesed kooliülesandeid. Või sellest kingsepast. Või tugevad vs nõrgad küljed. Enne kui ükskord päris ära ununeb võiks kirjutada ka poolwaldorfkoolist kõrvaltvaataja (või osalise osaleja) pilgu läbi.
Huvitav, kui küsida lastevanematelt: kui koole poleks, mis jääks lastel saamata? Mida vastataks?
Kõige paremaks sooviks koolilastele-onudele-tädidele oleks võib-olla hoopis pulmahüüe- kibe! Et kibestumist vähem oleks. Keskteed ilupugemise ja muskusveiste peadpidi kokkujooksu vahel. Ja kadunud judokorüfee Lutsari sõnad: maadlusmatt igasse kooli. Kõike muud on ju soovitud juba sadu ja sadu kordi.
Kõigepealt peaks ikka õnne soovima. Et õpetajatel jätkuks jaksu mütata, millega nad on kas oma suurest huvist või lihtsalt asjaolude kokkulangemie tõttu tegelema sattunud. Lastele sooviksin kooli kõrvale kodu või vähemalt paika, mis oleks natukenegi nagu kodu. Kõige muuga saadakse ehk ikka hakkama. Vältida vasikavaimustust ja laussallimatust, seda kah, aga see ei puuduta lapsi. Nende puhul võib vasikavaimustus olla täiesti normaalne ja aktsepteeritav.
Seda, kas pärast kaheksat kukkumist üheksa korda tõusta jaksatakse, me praegu ei tea. Aga küllap ikka. Ning vaevalt seda ka tarvis läheb.
On teemasid, millest saab kirjutada ainult päevikus. Sest iga arvamusavaldus võib olla asja sees olijatele nagu punane rätik (parem variant) või lõuahaak (natuke hullem) või pangetäis solki (solvav ja ebaõiglane ühekorraga). Need on kõik teemad, kus tegeletakse sotsiaalasjandusega- tervishoid näituseks. Eks haridusteemad lähe teinekord kah natike sinnakanti.
Klaaskonkse ja juurdunud arusaamu on haridusalas ju palju. Lammutamist ja juurimist kah. Eks tuleta Naelale kõik ligiastujad ikka haamrit meelde.
On juurdunud arusaamu, mida minu arust peaks natike korrigeerima. Käibetõdesid, mis juba ajast ja arust või ilusaid kattevarje hallitusseentele. Enne kui neid papagoina järele korrata või kuulekalt järgmistesse põlvedesse edasi tassida võiks natike järele mõelda. Näiteks (lihtsalt läbisegi):
1. Kõigil inimestel on kokkuvõttes sarnane arengutee ja kõikide väärtushinnangud, maailmatunnetus ning mõtteviisid on üsna sarnased üle kogu maailma.
2. Sarnaste tingimuste loomine tagab võrdsed võimalused
3. Eliit-, era-, riigi-, katoliiklik või misiganes -kool on juba iseenesest halb või hea, hoolimata konkreetsest sisust
4. Intellektuaalselt andekas laps on oma arengus teistest ees isegi siis, kui ta on sotsiaalselt ebaküps
5. Leebus on alati eelduseks mõistmisele ja see ei saa kunagi olla teiste suhtes pealetükkiv või lämmatav (õpetussõnana võiks see kõlada- „armasta nii, et must maa järel“)
6. Sirgetes ridades istumine tagab koolis "töise õhkkonna" ja väldib korralagedust
7. Lahenduste leidmise kiirus ja tarkus on sünonüümid („Sul on nii palju probleeme lahendada ja palju tööd ja alati kiire- aga ütle mulle, millal sa siis mõtled?“)
8. On inimesi, kelle maailmavaade, teadmised, vaatlusoskus või kogemused võimaldavad olla koolitajad või nõustajad absoluutselt igas lapsi (miks mitte ka täiskasvanuid) puudutavas olukorras. Arstil on alati arsti nägu ees, ka sõprade keskel, nagu mu tütar ükskord avastas. (Siia sobivad loomulikult ka muude elukutsete esindajad). Õpetaja?
9. Kõik lastega tegelejad mõistavad ja/või armastavad lapsi. (Tundub kuradi raske mõista, et maagilised sõnad pedagoog, arst, riigimees, preester, teadlane võimisiganes ei tee iseenenest kedagi paremaks, õiglasemaks või teinekord isegi targemaks)
10. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Metasõnumina: ära topi oma nina teiste asjadesse. Ringkaitse moto: „Asju saab õigesti hinnata ainult seestpoolt.“
11. Õppekavad peaksid olema hästi põhjalikud ja kõik õppeained on vajalikud
12. Ühes ja samas peres või keskkonnas kasvavad lapsed on alati sarnaste väärtushinnangute ja maailmavaatega
13. Keegi ju ometi ei arva, et kool peaks arendama ainult lapse läbilöögivõimet edasises elus.
14. Mida rohkem õppematerjale, seda rohkem tarkust. (Tänapäeval püüame teha asja võimalikult lihtsaks ja mugavaks, aga ainult selle nimel, et võimalikult palju tarkust pähe mahuks. Ühesõnaga, suhkrustame ja värvime toidu kirevaks, et lapsel oleks tahtmist võimalikult palju sisse ahmida- ükskõik millist rämpsu. Ka hariduse ühekülgsusest ja kärsitusest tekib vaimne alatoitumis- või rasvumisoht. Liigrasvunud mõttekäigud hakkavad domineerima ka täiskasvanuks saades)
15. Hea koolitaja, nõustaja või spetsialist on alati parem kui ükskõik milline omal käel tuhnimine. (Kardan miskipärast, et siia kirjutaksid vist paljud alla- kahjuks).
16. Korralikku koormusega võimlemistundi pole võimalik läbi viia ilma elementaarse inventarita
17. Enamuses koolides õpivad lapsed huvist, mitte pragmaatilisest vajadusest.
18. Lapsevanemad oskavad lahendada kooliülesandeid (noh, proovige näiteks gümnaasiumi omi, kui ei sobi, siis näiteks viienda klassi omi)
19. Vastuväide: lapsevanemad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
20. Õpetajad oskavad lahendada kooliülesandeid ka teistes õppeainetes
21. Vastuväide: õpetajad ei peagi oskama, sest ega nemad koolis käi
22. Mõistva suhtumisega ei saa mitte kunagi käia kaasa füüsiline karistus. Sama aksioom ka vastupidi: mida armsam laps, seda valusam vits
23. Laulu-, joonistus- jm sarnane oskus ei ole üldjuhul eriti arendatav (noh, kui elevant kõrva peal, siis kogu eluks)
24. Inimene peab juba maast madalast tundma oma tugevaid külgi ja tegelema põhiliselt ainult nende arendamisega
25. Euroopas on religioon ja kristlus sünonüümid. Enamuses osas maailmast tähendab religioossus seost kristluse või islamiga
26. Hoobile saab vastata kahte moodi: kas keerata ette teine põsk või vastata hoobiga (või veel parem mitmega). Valida on ainult nende kahe variandi vahel.
27. Lapse psühholoogi või nõustaja juurde saatmine on alati asjale kasuks ja ei tähenda lapsevanema või õpetaja soovi "asja kaelast ära saada"
28. Lastepsühholoogid ja nõustajad saavad suurepäraselt hakkama oma lastega ning omavad toimivaid "nippe" igasuguseks olukorraks
29. Koolivägivald on laste omavaheline asi.
30. Haridust ei saa kellelegi anda, ikka ainult omandada. (sofismi pole kunagi eriti sügavmõtteliseks peetud)
31. Alati tuleb mingi asja mahategemisel, peatamisel või likvideerimisel pakkuda midagi asemele
Võib olla püüan edaspidi mõnda rohkem lahti kirjutada. Kui aega ja viitsimist on. Näiteks- kuidas lahendavad täiskasvanud inimesed kooliülesandeid. Või sellest kingsepast. Või tugevad vs nõrgad küljed. Enne kui ükskord päris ära ununeb võiks kirjutada ka poolwaldorfkoolist kõrvaltvaataja (või osalise osaleja) pilgu läbi.
Huvitav, kui küsida lastevanematelt: kui koole poleks, mis jääks lastel saamata? Mida vastataks?
Kõige paremaks sooviks koolilastele-onudele-tädidele oleks võib-olla hoopis pulmahüüe- kibe! Et kibestumist vähem oleks. Keskteed ilupugemise ja muskusveiste peadpidi kokkujooksu vahel. Ja kadunud judokorüfee Lutsari sõnad: maadlusmatt igasse kooli. Kõike muud on ju soovitud juba sadu ja sadu kordi.
teisipäev, 26. august 2008
Klaasist konks
Läbipaistvas laes
Kivist mõtteid rippumas
Klaaskonksu otsas
On üks vana tuntud asi, millest peaks väitlustes hoiduma. Peen vanavälismaa nimetuski- argumentum ad hominem. Maakeelne ümberpanek peaks kõlama- ära ründa kunagi meest, vaid tema lolli juttu. Kerge öelda. Teine vanasõna ju- narri meest, aga mitte tema mütsi. Oh jah, müts selle vanasõna kontekstis peaks küll vist midagi muud tähendama, aga kõlama kipub ikka nii- põruta mehele, mitte ajutistele rekvisiitidele ja aksessuaaridele. Keeleservaga; kui see ei aita, siis käeseljaga kah. Piiritõmbamisega läheb siin muidugi keerukaks. Et kus lõpeb väitlus ja algab ärapanemine. Kas ikka müts kui peakate või lihtsalt sassis juuksepahmak kui lohakuse näide. No on ju väga raske ära tabada, kas sõnad „tegelikult on asi nii...., ....see on loll jutt....., .....kui ei tea, ära räägi....., .....ma armastan argumenteeritult vaielda.....(see viimane on kõige parem kild :-)),“ on ajendatud suurest tõemeelest, eelkõige iseenda veenmisest või lihtsalt paralleelitõmbamisest vastasistuja suust kunagi pagan-teab-mille kohta kukkunud ebakohaste sõnadega. Armasta ligimest ja vihka temas kurjust- jajah, otse loomulikult. Aga siis ikka nats üle piiri kah- kaitseme rahu, aga parem ikka sõjaga. Salli kõike, ainult mitte sallimatust. Täielik keeleseks, ...eee....tahtsin öelda, et keelemäng. Salli kohe täitsa sallimatult. Äkki peaks valgusallikaga sisenemisel ikka veidi mõtlema, kas astud vangikongi või hoopis nahkhiirte kolooniasse? Vihkamine ju vist liiga pretensioonikas sõna. Võitlus ehk oleks parem. Või veelgi parem- pusimine. Pusime vihata ja armastada. Pusime põleda ja võidelda. Nagu unes pusime joosta.
Kui tegutseda, kirjutada, mõtelda rõhutatult läbi enda emotsioonide või kogemuste, ei saagi ju väitluses olla muid argumente kui need, mis suunatud otse isiku pihta. Kuidas rääkida kolmnurgast kui näha ainult üks külg ehk sirglõik? Meelde jääb ju ikka eelkõige isik ise, mida siis saab edukalt tema poolt edastatud sõnumiga samastada. Sest olles ju harjunud nägema kolmnurka (neli-, kümme-, igavestipaljuhulknurka), laiendame nähtut kõigile sarnastele kujunditele; ka neile, millel mõni külg puudu. Sama ka teistpidi- tihti samastataksegi end oma sõnumi või miski muu objektiga (näiteks koolijuhataja end oma kooliga, kunstnik oma taiesega võimisiganes) ja ükskõik kui argumenteeritud arutelu selle objekti ümber võetakse eelkõige isikuvastase rünnakuna. Mida ta tegelikult ju ka on. Kes, mida ja kuidas- kes neid suudaks lahuta? :-) Teod ju tehtud, tegijatega kokku seotud ja veeremas tuleviku poole.
Jutte tuleb ikka rääkida ja kuulata. Õpetas mind üks jutuvestjast sõber, et õiged jutud peavad panema inimesi ja asju liikuma. Lükkama kive veerema ja meelitama rohuliblesid nina välja pistma. Et eelkõige oluline siis, kuidas inimesed kirjutavad, kunsti teevad, omi toimetusi ajavad ja niisama juttu räägivad. Mõni roosa mure ja erutusega. Teine rahulikult ja intellektuaalselt ninas urgitsedes. Kolmas läbi irve. Neljandal aimad sügavamaid tagamaid. Viies kisub ennast ihualasti ja paneb prožektorid kah juurde põlema. Mõnda rahustab pidev ja mõõdutundetu informatsiooni ahmimine ja hunnikusse kuhjamisega. Vahel vihutakse tapriga, et pole aega higigi pühkida. Mõnes tunned kaaslast ja vahest on lihtsalt vahva jutumulli ajada. Mõne jutust hoia heaga kaugemale. Peaasi, et jutu peale ei tekiks küsimust- möh? Kui miskisugune loetud või elus nähtud jupike sinus midagi liikuma ärgitab, on ju hea. Või mis?
Selle „miskisuguse“ ärgitamiseks on jutuvestjatel mitu varianti.
Kunagi kirjutatu (ÕpL 20.12.02) põhjal
„Me kardame rongist maha jääda ning püüame seda vältida enda nähtavaks-kuuldavaks tegemisega. Vehime värvilisi lipukesi ja töötame välja järjest uusi mängureegleid, mis seisnevad põhiliselt iseenda märgatavaks tegemises ja olelusvõitlusest võitjana väljumises. Korraldame varases koolieas missivalimisi ja koostame keskastmes reklaamiklippe.... Kui meid ei kuulata, siis karjume kõvemini, mitte ei õpi noote ega kuula ennast kõrvalt. Kui meid ei vaadata, võtame appi klounikostüümi. Võtke meid ka rongi peale!“
(Klounikostüüm oli muidugi kuradi leebelt öeldud. Purki sittumise, näitustel enda ihualasti kiskumise ja püssidest laskmise kõrval.)
Nojah. Teadsin ühte lukkseppa, kes poldil alati vindi üle keeras. Kohe ei saanud teisiti. Sest mis kinni ei jää, peab saama kinni löödud. Ilmselt kartis, et saab süüdistatud muidu lohakuses, et ei keera korralikult kinni. Putru ei riku ju liigse võisoustiga kui Lutsu parafraseerida. Keegi ei pane ju ka vägivalda tähele kui poleks Burgessi, Kubrickut või Raagi. Kõusaarel igavene kuulsus tagatud mitte niivõrd filmile kui sellega kaasnenud jamale. (Raag ja Kõusaar läksid üldse igati libedama vastupanu teed ja tõid sügavama sisu visuaalsele kunstile ohvriks. Aga see minu arvamus. Kusjuures Raag räägib pagana vahvalt ning Kõusaare aastatepikkused mõtleja- ja ränduriponnistused on vaieldamatult head vilja kandnud. Ja eks kiibitsejad (antud juhul mina) mängi ju alati malet paremini kui ükskõik milline Morphy või Anderssen :-))
Sügavama sisuga jutuvestja proovib kõvema lärmi ja kirevamate värvide asemel provokatsiooni või manipulatsiooni. Võttesse meelitamist. Ikka selleks, et inimesi liikuma panna (kogu asja määrabki ära see, kas kuulaja-lugeja võtab seda pühalik-tõsiselt või hoopis sügava irooniaga).
Eelpoolmainitud Morphy ja Anderssen olid sellised mehed males. Häda neile, kes pakutud (k)ahingud lihtsameelselt vastu võtsid. Aga nende ohvrid või kõrvalt kiibitsejad õppisid kindlasti sada korda rohkem kui ükskõik millisest maleõpikust.
Mitte vähem kuulus provokaator oli hulkursamurai (ehk ronin siis) ja mõõgakangelane Miyamoto Musashi XVII sajandi alguse Jaapanist- võitmatu duellant, kellel lisaks virtuoossele relvakäsitsusele aitas vastaseid võita teadlik “mängureeglite rikkumine”. Ta jäi tihti kahevõitlustele hiljaks, riietus aadlikule mittekohaselt, isegi naeruväärselt, kasutas samurai uhkuse- terava mõõga- asemel selle puust koopiat jne, mis tekitas traditsioonidega harjunud vastastes raevu ja hämmeldust, teisisõnu viis neid lihtsalt endast välja. Veidrikust puumõõgamehele ei leidunud kogu ta elu jooksul ainsatki vastast, tema elutee oli sõna otseses mõttes laipadega sillutatud. Küllap aitas tema saavutustele kaasa see ( eriti kaasaja pseudo)zen-kultuuris kiidetud “püsiva meeleseisundi puudumine”, mida küll tema näite puhul saaks käsitleda ka lihtsalt...eeee....hullumeelsusena. Male-Morphy oli kah oma lühikese elu lõpul hullumeelne. Aga ajalukku läksid kõik teenitult suurte tähtedega.
Aga milles siis oli Morphy ja Musashi vahe? Selles, et Musashi vastased ei saanud reeglina mitte kunagi õpitut korrata ega katsetada. Pea oli ju õlgadelt lennanud.
Manipuleeriva jutuvestmise kehv külg ongi selles, et üleminek malest mõõgavõitlusse võib olla täiesti ootamatu. Tekstide ja sõnamänguga ei kaota keegi loomulikult jäsemeid või koguni pead, aga korraliku solvumise võib nii mõnigi vend (või õde) küll saada. Siin rõõmsalt Castanedat parafraseerida (et keegi ei solvuks ju ründava lõvi peale, vaid kaitseks end, põgeneks, püüaks lõvi vaigistada, varjuda võimidaiganes), oleks vist kohatu.
Mulle endalegi on alati teatud määral nalja valmistanud, kuidas inimesed solvuvad lihtsalt omast vabast tahtest ja omal algatusel, aga teeb konstanteering neile seda kergemaks? Ja muidugi võib olla ka vastupidi- igasugune sõja- või poksimäng kaotab koheselt oma võlu kui tuleb lavastajatel endil ringi ronida. Kui oled poksiringi roninud ja hüpled seal mingit mängu mängides poksikinnastega, tuleb lõpuks ikka mõni päris poksija vaatama, mis mees oled. Ränist põskedest ei piisa, vähemalt crazy monkey kaitseprintsiipe pead tundma (väike kummardus siinkohal ränist põskedest (küll hoopis teises dimensioonis ja ilmekamas kontekstis) kirjutanud esseisti ja netiveterani Andruse poole). Muidu on Salingeri Seymouri saatus. Noh, muidugi mitte päris sõna-sõnalt, rohkem ülekantud tähenduses.
Kui lähemalt mõelda, siis on tänapäeva postmodernses (nats naljakas termin, aga paremat ei tulnud praegu pähe) ilmas sihuke Musashi „ebapüsiv meeleseisund“ ju üsna tavaline asi. Inimese sisekihid lähevad järjest rohkem sassi ja põimuvad üksteisest läbi. Näiteid- abortide ja eutanaasia vastu võitlev mõrvar, kanepisse pooldavalt suhtuv psühhiaater, alkoholismi vastu võitlev joodik, positivistlikku maailmapilti kõigutav füüsik, pühadust lammutav idealist, loodusliku valiku eesõiguse ja rahvaarvu vähendamise poolt olev arst, pederastiat vaenav homo, rahu kaitsev sõjard, armastusest vahutav psühhoterrorist jne jne.
Killumaailm täies hiilguses. Ja kõik ikka minemalibiseva, aga päästva kaljunuki poole küünitamas. Ei saa ükski inimene ilma ükskõik kui väikese kaljunuki või konksuta, kuhu oma ülejäänud kruvid kinni siduda. Siis saab edasi ronida. Staatiline pingutus niisama ühe koha peal kõlkudes väsitab ju.
Konks ise on tavaliselt klaasist. Seepärast sajab kuristikku ikka üksjagu alpiniste. Vaadake, kuidas muidu normaalsed ja head inimesed võivad viskuda pöördesse, kui keegi nende konkse riivab. Klaas purunev ju. Pöördesse- kas enda või konksu päästmiseks? Igavene küsimus- mis oli enne, inimene või tema maailmapilt? Klaas või seal otsas rippuv indiviid? Solvumine tähendabki, et keegi sinu kaaskodanik riivas sinu klaaskonksu. Ega habras klaas ju mitut inimest ei kanna kah.
Puhastada, puhastada on ikka vaja. Rämpsu sisse uppunult ja pidevalt pesemata ei võetaks isegi tõelisi jutuvestjaid ja tõekuulutajaid enam tõsiselt. Lõkked käivad asja juurde. Äkki tuleb see klaaskonks hoopis puruks lüüa?
Konksude purukslööjaid on muidugi vähe. Ja ega seda siis alati tingimusteta tegema pea. Küll aga on selle sooritajal alati vaja lahendada selline postmoderne koan: kuidas purustada konksu, mille küljes ripud ja mõlema käega kinni hoiad?
(Mulle saab meilida kah: marguslevo[ätt]gmail.com. )
Kivist mõtteid rippumas
Klaaskonksu otsas
On üks vana tuntud asi, millest peaks väitlustes hoiduma. Peen vanavälismaa nimetuski- argumentum ad hominem. Maakeelne ümberpanek peaks kõlama- ära ründa kunagi meest, vaid tema lolli juttu. Kerge öelda. Teine vanasõna ju- narri meest, aga mitte tema mütsi. Oh jah, müts selle vanasõna kontekstis peaks küll vist midagi muud tähendama, aga kõlama kipub ikka nii- põruta mehele, mitte ajutistele rekvisiitidele ja aksessuaaridele. Keeleservaga; kui see ei aita, siis käeseljaga kah. Piiritõmbamisega läheb siin muidugi keerukaks. Et kus lõpeb väitlus ja algab ärapanemine. Kas ikka müts kui peakate või lihtsalt sassis juuksepahmak kui lohakuse näide. No on ju väga raske ära tabada, kas sõnad „tegelikult on asi nii...., ....see on loll jutt....., .....kui ei tea, ära räägi....., .....ma armastan argumenteeritult vaielda.....(see viimane on kõige parem kild :-)),“ on ajendatud suurest tõemeelest, eelkõige iseenda veenmisest või lihtsalt paralleelitõmbamisest vastasistuja suust kunagi pagan-teab-mille kohta kukkunud ebakohaste sõnadega. Armasta ligimest ja vihka temas kurjust- jajah, otse loomulikult. Aga siis ikka nats üle piiri kah- kaitseme rahu, aga parem ikka sõjaga. Salli kõike, ainult mitte sallimatust. Täielik keeleseks, ...eee....tahtsin öelda, et keelemäng. Salli kohe täitsa sallimatult. Äkki peaks valgusallikaga sisenemisel ikka veidi mõtlema, kas astud vangikongi või hoopis nahkhiirte kolooniasse? Vihkamine ju vist liiga pretensioonikas sõna. Võitlus ehk oleks parem. Või veelgi parem- pusimine. Pusime vihata ja armastada. Pusime põleda ja võidelda. Nagu unes pusime joosta.
Kui tegutseda, kirjutada, mõtelda rõhutatult läbi enda emotsioonide või kogemuste, ei saagi ju väitluses olla muid argumente kui need, mis suunatud otse isiku pihta. Kuidas rääkida kolmnurgast kui näha ainult üks külg ehk sirglõik? Meelde jääb ju ikka eelkõige isik ise, mida siis saab edukalt tema poolt edastatud sõnumiga samastada. Sest olles ju harjunud nägema kolmnurka (neli-, kümme-, igavestipaljuhulknurka), laiendame nähtut kõigile sarnastele kujunditele; ka neile, millel mõni külg puudu. Sama ka teistpidi- tihti samastataksegi end oma sõnumi või miski muu objektiga (näiteks koolijuhataja end oma kooliga, kunstnik oma taiesega võimisiganes) ja ükskõik kui argumenteeritud arutelu selle objekti ümber võetakse eelkõige isikuvastase rünnakuna. Mida ta tegelikult ju ka on. Kes, mida ja kuidas- kes neid suudaks lahuta? :-) Teod ju tehtud, tegijatega kokku seotud ja veeremas tuleviku poole.
Jutte tuleb ikka rääkida ja kuulata. Õpetas mind üks jutuvestjast sõber, et õiged jutud peavad panema inimesi ja asju liikuma. Lükkama kive veerema ja meelitama rohuliblesid nina välja pistma. Et eelkõige oluline siis, kuidas inimesed kirjutavad, kunsti teevad, omi toimetusi ajavad ja niisama juttu räägivad. Mõni roosa mure ja erutusega. Teine rahulikult ja intellektuaalselt ninas urgitsedes. Kolmas läbi irve. Neljandal aimad sügavamaid tagamaid. Viies kisub ennast ihualasti ja paneb prožektorid kah juurde põlema. Mõnda rahustab pidev ja mõõdutundetu informatsiooni ahmimine ja hunnikusse kuhjamisega. Vahel vihutakse tapriga, et pole aega higigi pühkida. Mõnes tunned kaaslast ja vahest on lihtsalt vahva jutumulli ajada. Mõne jutust hoia heaga kaugemale. Peaasi, et jutu peale ei tekiks küsimust- möh? Kui miskisugune loetud või elus nähtud jupike sinus midagi liikuma ärgitab, on ju hea. Või mis?
Selle „miskisuguse“ ärgitamiseks on jutuvestjatel mitu varianti.
Kunagi kirjutatu (ÕpL 20.12.02) põhjal
„Me kardame rongist maha jääda ning püüame seda vältida enda nähtavaks-kuuldavaks tegemisega. Vehime värvilisi lipukesi ja töötame välja järjest uusi mängureegleid, mis seisnevad põhiliselt iseenda märgatavaks tegemises ja olelusvõitlusest võitjana väljumises. Korraldame varases koolieas missivalimisi ja koostame keskastmes reklaamiklippe.... Kui meid ei kuulata, siis karjume kõvemini, mitte ei õpi noote ega kuula ennast kõrvalt. Kui meid ei vaadata, võtame appi klounikostüümi. Võtke meid ka rongi peale!“
(Klounikostüüm oli muidugi kuradi leebelt öeldud. Purki sittumise, näitustel enda ihualasti kiskumise ja püssidest laskmise kõrval.)
Nojah. Teadsin ühte lukkseppa, kes poldil alati vindi üle keeras. Kohe ei saanud teisiti. Sest mis kinni ei jää, peab saama kinni löödud. Ilmselt kartis, et saab süüdistatud muidu lohakuses, et ei keera korralikult kinni. Putru ei riku ju liigse võisoustiga kui Lutsu parafraseerida. Keegi ei pane ju ka vägivalda tähele kui poleks Burgessi, Kubrickut või Raagi. Kõusaarel igavene kuulsus tagatud mitte niivõrd filmile kui sellega kaasnenud jamale. (Raag ja Kõusaar läksid üldse igati libedama vastupanu teed ja tõid sügavama sisu visuaalsele kunstile ohvriks. Aga see minu arvamus. Kusjuures Raag räägib pagana vahvalt ning Kõusaare aastatepikkused mõtleja- ja ränduriponnistused on vaieldamatult head vilja kandnud. Ja eks kiibitsejad (antud juhul mina) mängi ju alati malet paremini kui ükskõik milline Morphy või Anderssen :-))
Sügavama sisuga jutuvestja proovib kõvema lärmi ja kirevamate värvide asemel provokatsiooni või manipulatsiooni. Võttesse meelitamist. Ikka selleks, et inimesi liikuma panna (kogu asja määrabki ära see, kas kuulaja-lugeja võtab seda pühalik-tõsiselt või hoopis sügava irooniaga).
Eelpoolmainitud Morphy ja Anderssen olid sellised mehed males. Häda neile, kes pakutud (k)ahingud lihtsameelselt vastu võtsid. Aga nende ohvrid või kõrvalt kiibitsejad õppisid kindlasti sada korda rohkem kui ükskõik millisest maleõpikust.
Mitte vähem kuulus provokaator oli hulkursamurai (ehk ronin siis) ja mõõgakangelane Miyamoto Musashi XVII sajandi alguse Jaapanist- võitmatu duellant, kellel lisaks virtuoossele relvakäsitsusele aitas vastaseid võita teadlik “mängureeglite rikkumine”. Ta jäi tihti kahevõitlustele hiljaks, riietus aadlikule mittekohaselt, isegi naeruväärselt, kasutas samurai uhkuse- terava mõõga- asemel selle puust koopiat jne, mis tekitas traditsioonidega harjunud vastastes raevu ja hämmeldust, teisisõnu viis neid lihtsalt endast välja. Veidrikust puumõõgamehele ei leidunud kogu ta elu jooksul ainsatki vastast, tema elutee oli sõna otseses mõttes laipadega sillutatud. Küllap aitas tema saavutustele kaasa see ( eriti kaasaja pseudo)zen-kultuuris kiidetud “püsiva meeleseisundi puudumine”, mida küll tema näite puhul saaks käsitleda ka lihtsalt...eeee....hullumeelsusena. Male-Morphy oli kah oma lühikese elu lõpul hullumeelne. Aga ajalukku läksid kõik teenitult suurte tähtedega.
Aga milles siis oli Morphy ja Musashi vahe? Selles, et Musashi vastased ei saanud reeglina mitte kunagi õpitut korrata ega katsetada. Pea oli ju õlgadelt lennanud.
Manipuleeriva jutuvestmise kehv külg ongi selles, et üleminek malest mõõgavõitlusse võib olla täiesti ootamatu. Tekstide ja sõnamänguga ei kaota keegi loomulikult jäsemeid või koguni pead, aga korraliku solvumise võib nii mõnigi vend (või õde) küll saada. Siin rõõmsalt Castanedat parafraseerida (et keegi ei solvuks ju ründava lõvi peale, vaid kaitseks end, põgeneks, püüaks lõvi vaigistada, varjuda võimidaiganes), oleks vist kohatu.
Mulle endalegi on alati teatud määral nalja valmistanud, kuidas inimesed solvuvad lihtsalt omast vabast tahtest ja omal algatusel, aga teeb konstanteering neile seda kergemaks? Ja muidugi võib olla ka vastupidi- igasugune sõja- või poksimäng kaotab koheselt oma võlu kui tuleb lavastajatel endil ringi ronida. Kui oled poksiringi roninud ja hüpled seal mingit mängu mängides poksikinnastega, tuleb lõpuks ikka mõni päris poksija vaatama, mis mees oled. Ränist põskedest ei piisa, vähemalt crazy monkey kaitseprintsiipe pead tundma (väike kummardus siinkohal ränist põskedest (küll hoopis teises dimensioonis ja ilmekamas kontekstis) kirjutanud esseisti ja netiveterani Andruse poole). Muidu on Salingeri Seymouri saatus. Noh, muidugi mitte päris sõna-sõnalt, rohkem ülekantud tähenduses.
Kui lähemalt mõelda, siis on tänapäeva postmodernses (nats naljakas termin, aga paremat ei tulnud praegu pähe) ilmas sihuke Musashi „ebapüsiv meeleseisund“ ju üsna tavaline asi. Inimese sisekihid lähevad järjest rohkem sassi ja põimuvad üksteisest läbi. Näiteid- abortide ja eutanaasia vastu võitlev mõrvar, kanepisse pooldavalt suhtuv psühhiaater, alkoholismi vastu võitlev joodik, positivistlikku maailmapilti kõigutav füüsik, pühadust lammutav idealist, loodusliku valiku eesõiguse ja rahvaarvu vähendamise poolt olev arst, pederastiat vaenav homo, rahu kaitsev sõjard, armastusest vahutav psühhoterrorist jne jne.
Killumaailm täies hiilguses. Ja kõik ikka minemalibiseva, aga päästva kaljunuki poole küünitamas. Ei saa ükski inimene ilma ükskõik kui väikese kaljunuki või konksuta, kuhu oma ülejäänud kruvid kinni siduda. Siis saab edasi ronida. Staatiline pingutus niisama ühe koha peal kõlkudes väsitab ju.
Konks ise on tavaliselt klaasist. Seepärast sajab kuristikku ikka üksjagu alpiniste. Vaadake, kuidas muidu normaalsed ja head inimesed võivad viskuda pöördesse, kui keegi nende konkse riivab. Klaas purunev ju. Pöördesse- kas enda või konksu päästmiseks? Igavene küsimus- mis oli enne, inimene või tema maailmapilt? Klaas või seal otsas rippuv indiviid? Solvumine tähendabki, et keegi sinu kaaskodanik riivas sinu klaaskonksu. Ega habras klaas ju mitut inimest ei kanna kah.
Puhastada, puhastada on ikka vaja. Rämpsu sisse uppunult ja pidevalt pesemata ei võetaks isegi tõelisi jutuvestjaid ja tõekuulutajaid enam tõsiselt. Lõkked käivad asja juurde. Äkki tuleb see klaaskonks hoopis puruks lüüa?
Konksude purukslööjaid on muidugi vähe. Ja ega seda siis alati tingimusteta tegema pea. Küll aga on selle sooritajal alati vaja lahendada selline postmoderne koan: kuidas purustada konksu, mille küljes ripud ja mõlema käega kinni hoiad?
(Mulle saab meilida kah: marguslevo[ätt]gmail.com. )
esmaspäev, 11. august 2008
Olümpiatuli Kaukasuses
Nüüd siis minevikku heidetud Tiibetid ja Balkanid ning taas sõda Kaukaasias. Kenad inimesed on ju kõikjal, seda jah. Aga ega hukkunutel sellest tolku. Siin saab lähtuda ainsast printsiibist- toeta nõrgemat. Aga kes siin siis nõrgem on? Samas- kui naabrinaist pussitatakse, siis ei lasta tema päästmiseks kõiki naabermajasid tankirusikaga. Venelastel oleks sadatuhat muud moodust olnud, kuidas Gruusiale mõju avaldada.
Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.
Miskisugune veebruar 2003 ÕpL
KIVIDEGA VENNAD
...........................................
On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata.
..................................................
Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust.
......................................................
Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.
Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust.
.......................................................
Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi.
Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad.
.................................................................
Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.
...............................................................
Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda?
Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed.
....................................................
Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust.
...................................................
Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes.
....................................................
Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta.
...................................................
Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.
Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist.
...........................................
Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine.
...........................................................
........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.
Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid.
Kultuurid on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.
Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?
Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.
Miskisugune veebruar 2003 ÕpL
KIVIDEGA VENNAD
...........................................
On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata.
..................................................
Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust.
......................................................
Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.
Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust.
.......................................................
Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi.
Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad.
.................................................................
Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.
...............................................................
Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda?
Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed.
....................................................
Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust.
...................................................
Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes.
....................................................
Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta.
...................................................
Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.
Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist.
...........................................
Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine.
...........................................................
........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.
Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid.
Kultuurid on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.
Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?
reede, 11. aprill 2008
Ühe õhtu haikutus
Uueks kevadeks
On tühjas nurgas palju
Raisatud tähti
Eilne on möödas
Alates homsest jälle
Taas tänane jutt
Omaselt kindel
Rebenenud purje all
Ootad tormituult
Lühike uni
Kinniste laugude all
Ere valguskiir
Üle tänava
Viivad lõppevat talve
Rattaga poisid
Otsija leidis
Jalge all oleva tee
Unustatud lamp
On tühjas nurgas palju
Raisatud tähti
Eilne on möödas
Alates homsest jälle
Taas tänane jutt
Omaselt kindel
Rebenenud purje all
Ootad tormituult
Lühike uni
Kinniste laugude all
Ere valguskiir
Üle tänava
Viivad lõppevat talve
Rattaga poisid
Otsija leidis
Jalge all oleva tee
Unustatud lamp
reede, 28. märts 2008
Seekord ilma pronksist naeratuseta
Tiibetis jõhkralt mahasurutud meeleavaldused. Surnuid. Tuli taas tuha alt välja lennanud.
Palju küsimusi tekib. Igaühel ju õigus avaldada oma arvamust. Aga kui see mingil hetkel on erakordselt jõhker, loll või utoopiline?
Igal riigil on ainuõigus oma siseasjadega tegeleda. Alles me ise ju tahtsime nii.
Iga riigi siseasjadesse tuleb sekkuda kui see hävitab maailmapärandit või tallab jalge alla inimõigusi. Mitte väga ammu me tahtsime niimoodi kah.
Inimeste piinamine on inimõiguste rikkumine.
Genotsiid on jälestamisväärt ja selle vältimine on igaühe kohus.
Aga igal riigil on ju ainuõigus oma siseasjadega tegeleda.
Aga genotsiidi......
Minul tekkis sellega seoses hoopis muud laadi küsimus. Kui NSVLiit oleks kogemata oma konstitutsiooni sisse kirjutanud, et tegu on unitaarriigiga (mitte vabariikide liiduga), kas siis oleks eestlaste, kaukaasia rahvaste jne jne küüditamine ja hävitamine olnud JOKK?
Me teame nüüd kõik, et Sudaanis tapetakse elanikke Hiina relvadega. Huvitav, kus riigis tapetakse Euroopa suurima relvatöösturi Rootsi või USA relvadega? No ja meie naaber Venemaa? Millega Tšetšeenias üldse sõdidakse?
Kui hiinlane (see niinimetatud han) tapaks ainult omasuguseid (teisi han`e), kas siis oleks kõik korras? Vähemalt palju parem? Jääks ju algupärane budism ilusasti alles jne?
Kusagil tuleb teha vahet, kus lõpeb kaastunne ja algab kisakõride etteaste.
Tänaval märatsemine on huligaansus või veel parem, lihtsalt meeleavaldus? Meeleavaldus pole mõrv, piinamine ega vägistamine, selle eest ei tohiks kedagi niisama maha lasta, täiesti arusaadav. Aga kas inimeste kõhuliväänamine, pasunasse andmine ja käte raudu panemine on inimõiguste rikkumine? Kas märatseja ohjeldamine on üldse moraalne? Aga vägivallaga ohjeldamine? Aga kui ta märatseb inimõiguste rikkumise vastu? Kuidas üldse märatsetakse inimõiguste rikkumise vastu? Kes sellel vahet teeb? Ka üleüldise ning igati õigustatud rahulolematuse väljendamise eesotsas kipuvad tihti olema kisakõrid, lagastajad ja jõhkardid. Nii leidis ka dalai-laama. Ükski kultuuriruum läbi aegade pole tekkinud ilma vägivallata. (Aga eks kunagi võiks ju esimene kord olla).
Tuleme tagasi Tiibeti juurde
Kes siis lõpuks hävitab Tiibeti?
Hani hiinlased? Kindlasti
Või siis igati kohanemisvõimelised huid?
Või hoopis meie, lääne tsivilisatsioon?
Eks hävitata Tiibetis eeskätt õpetust, mida tiibetlased peavad ülemaks kui ükskõik missugust heaolu. Aga kust võime meie (ja nemad ise kah) seda teada, kui seal pole lääne mõistes heaolu ju olnud? Äkki hindaksid vägagi? Budism ise ei kaoks muidugi kuhugi. Ükskõik kuidas hiinlased ka üritaksid (kui ikka üldse üritavad, muidugi). Isegi kitsamas mõttes- ka tiibeti lamaismi-voolud ei kaoks mitte kuhugi. Vastupidi, levivad edukalt kogu maailmas (pahatihti küll teosoofia-laadsete, kehvade, aga seda parema fantaasiaga tõlgendajate läbiJ). Ilma erilise misjonita. Loomulikult moonutatult, omamoodi, ilma tavapäraste kloostrite ja teokraatiata. Täiesti omaette küsimused- kui palju on võimalik budismi muuta ilma algset nägu kaotamata. Ja kus me üldse saame rääkida veel mingist algupära säilimisest? Kuivõrd on see üldse tähtis?
Meie esivanemad on loonud meie kultuuri. Ka vägivallaga kaasa aidates
Lääneliku
Tööstusliku ja kristliku
Tsiviliseeritud, aga vahel ka totalitaarse
Silmakirjaliku, aga läbipaistva
Demokraatliku, aga kihistunud
Tolerantse, aga salakavala
Retoorilise ja ainuvõimaliku
Me aitame ise kaasa
Mida meil sellest on Ida poole eeskujuks tuua?
Kui meil oleks vaba maailm, vaba inimene ja vaba vaim (misiganes see ka ei peaks tähendama), ei toonitaks seda ju keegi.
Aga ikka parem kui tapatalgud
15.märtsil kuulasin Tartus Orientaalseltsi loenguid. Seejärel nende avaldust Tiibeti-sündmuste kohta. See on hetkel lühim ja parim versioon loetud-kuuldud reageeringutest.
Samas jääb mingi asi kripeldama. Hiina-Tiibeti asjatundjaid on meil piisavalt. Kehv on näha ja kuulda neid omavahel nägelemas. Kes hindab paremini olusid, kas keeletundjast tõlkija või kohapeal elanu? Kultuuriloolane või ekspert või filosoof? Elupõline entusiast või teadlane? Või hoopis poliitik? Kas võõras humanist peab ka kohalikku keelt, kultuuri ja religiooni põhjalikult tundma? Aga pragmaatik? Aga vallutaja?
Samm ette, kes on nõus järgmisega
Ärge tootke ja müüge relvi, eriti sõjakolletesse
Ärge hävitage naabrite kultuuri.
Ärge sundige inimesi oma kodu maha jätma
Ärge sööge üksteist
Säilitage Puhas Maa, kultuur ja inimvärtused
Miks siis keegi ei astu viit sammu?
Või läksid jalad juba lootusetult harki?
Eks aeg-ajalt tule ajalugu unustada ja teha nii nagu õigem oleks. Moraalist lähtuvalt. Kusjuures, ei mingit pagana kategoorilist imperatiivi. Sest paarisaja aasta pärast antakse sellele võib-olla hävitav hinnang. Mis siis. Eks saab näha.
Ära tee teisele, mida ei taha, et sulle tehtaks- eks seegi tarkus ole ju Hiinast (Priit Pullerits arvas küll, et kusagilt muust kohast, aga las ta olla). Ammu-ammu enne meie kohalike (aga kah sisserännanud) meeste inkarnatsioone.
Ja üks võimalus veel- kui rong veereb mäest, peaksime pidurdama ju.... Tiibet on igati Hiinast nõrgem. Plakat on kumminuiast nõrgem. Relvitu püssimehest. Tänavakaupmees märatsejast. Kõigepealt tuleb vägivald peatada, eks siis vaata. Huvitav, millise seisukoha kaitseks see nüüd kõlab?
Mida siis maailm ütleb?
Lõpetage vägivald, seda kindlasti
Aga ütleb ka muud
Peatse kohtumiseni McDonaldsis, seekord 5000 m kõrgusel
Ja Potala, (nagu indiaanlased näiteks)
On ka reservaadis kena vaadata
Ikka parem kui tapatalgud
Ja olümpiamängud peavad jätkuma, nagu ütles A. Burundage pärast 1972 a Müncheni veresauna. Mina kavatsen igatahes oümpiamänge vaadata. Loodan näha Kanterit Tiibeti lipuga pjedestaalile ronimas. Veelgi mõjusam oleks, kui seda teeks USA, Vene või Serbia korvpallimeeskond. Aga paralleeli Tommy Smithi ja John Carlose Mexico-protestiga ma siin küll ei näe. Nende sõnum oli ju- Black Power. Mustade Pantrite loosung. Äravalitute võim. Just samalaadse mõtteviisiga on need tiibetlased, kes praegu dalai-laamat liigses pehmuses süüdistavad. Tegelikult võiksid sportlased võtta kohe terve hunniku lippe. Hiina enda lipu kah. Ja meie poliitikutele võiks tõesti soovitada: selleks, et Hiina riigile pahameelt avaldada, ei pea te ise tingimata koos sportlastega olümpiamängudele kohale sõitma. No kes siis poliitikutest ei tahaks riigi kulul vaatlema minna. Et pärast öelda- ka mina osalesin.
Üks huvitav küsimus veel, kas keegi tõesti ei mõtle nii nagu Iisraeli-Palestiina konfliktide puhul- liigne surve võib tüüride juurde tuua hoopis karmima käega mehed? Hiinasse uue kultuurirevolutsiooni? Ja Tiibetisse plastikpommimehed?
Ärme püüa eemalseisjatena olla targemad, õiglasemad ja radikaalsemad kui dalai-laama. Ta näeb, kuidas Tiibetist kui vaimukeskusest tehakse jõhkra vägivallaga pragmaatilist Hiinat, seda küll. Aga samuti näeb ta, et Tiibeti iraagilaadne versioon oleks veel hullem. Teab, et mitte ühtegi enam-vähem kõlblikku varianti pole hetkel hästi näha. Ei boikoti ta ka olümpiamänge. Aga oluline- mees seisab edasi. Ilma kiivri ja leegiheitjata. Ühendades kaks (ajalooliselt oi kui halvastisobivat) teesi: „siin ma seisan ja teisiti ei saa“ ning „ka tõde võib vahete-vahel ohverdada, kui see toob kaasa rahu“. Kõva mees. Ehk toobki rahu.
Üldse võiks enne boikoteerimist ja allkirjade kogumist mõelda- millest meil siis kõige rohkem kahju on- kas otsa saanud tiibetlastest või Tiibeti kultuuripärandist? Hiina viisast? Budismist? Sadamast? Inimõigustest? Ainulaadsest teokraatiast? Ainulaadsest loodusest? Või hoopis seletamatust eksootikast, millest näeme kasvamas tuttavat argipäeva? Kas seda Hiina või Tiibeti puhul? Leiame me sarnasust Eestiga? Kumb on tähtsam- võõras kultuur või võõrad inimsed? Või veel midagi muud?
Üks väga hea ütlus kõlas kusagilt blogiruumist leitud Hiinas (üli)õppiva eestlase suust: Hiinas olles tuleb kõikvõimalikel juhtudel selgitada hiinlastele läänelikke väärtusi-seisukohti ning läänemaailmas olles kõigile Hiina omi. Kuradi hästi öeldud.
Palju küsimusi tekib. Igaühel ju õigus avaldada oma arvamust. Aga kui see mingil hetkel on erakordselt jõhker, loll või utoopiline?
Igal riigil on ainuõigus oma siseasjadega tegeleda. Alles me ise ju tahtsime nii.
Iga riigi siseasjadesse tuleb sekkuda kui see hävitab maailmapärandit või tallab jalge alla inimõigusi. Mitte väga ammu me tahtsime niimoodi kah.
Inimeste piinamine on inimõiguste rikkumine.
Genotsiid on jälestamisväärt ja selle vältimine on igaühe kohus.
Aga igal riigil on ju ainuõigus oma siseasjadega tegeleda.
Aga genotsiidi......
Minul tekkis sellega seoses hoopis muud laadi küsimus. Kui NSVLiit oleks kogemata oma konstitutsiooni sisse kirjutanud, et tegu on unitaarriigiga (mitte vabariikide liiduga), kas siis oleks eestlaste, kaukaasia rahvaste jne jne küüditamine ja hävitamine olnud JOKK?
Me teame nüüd kõik, et Sudaanis tapetakse elanikke Hiina relvadega. Huvitav, kus riigis tapetakse Euroopa suurima relvatöösturi Rootsi või USA relvadega? No ja meie naaber Venemaa? Millega Tšetšeenias üldse sõdidakse?
Kui hiinlane (see niinimetatud han) tapaks ainult omasuguseid (teisi han`e), kas siis oleks kõik korras? Vähemalt palju parem? Jääks ju algupärane budism ilusasti alles jne?
Kusagil tuleb teha vahet, kus lõpeb kaastunne ja algab kisakõride etteaste.
Tänaval märatsemine on huligaansus või veel parem, lihtsalt meeleavaldus? Meeleavaldus pole mõrv, piinamine ega vägistamine, selle eest ei tohiks kedagi niisama maha lasta, täiesti arusaadav. Aga kas inimeste kõhuliväänamine, pasunasse andmine ja käte raudu panemine on inimõiguste rikkumine? Kas märatseja ohjeldamine on üldse moraalne? Aga vägivallaga ohjeldamine? Aga kui ta märatseb inimõiguste rikkumise vastu? Kuidas üldse märatsetakse inimõiguste rikkumise vastu? Kes sellel vahet teeb? Ka üleüldise ning igati õigustatud rahulolematuse väljendamise eesotsas kipuvad tihti olema kisakõrid, lagastajad ja jõhkardid. Nii leidis ka dalai-laama. Ükski kultuuriruum läbi aegade pole tekkinud ilma vägivallata. (Aga eks kunagi võiks ju esimene kord olla).
Tuleme tagasi Tiibeti juurde
Kes siis lõpuks hävitab Tiibeti?
Hani hiinlased? Kindlasti
Või siis igati kohanemisvõimelised huid?
Või hoopis meie, lääne tsivilisatsioon?
Eks hävitata Tiibetis eeskätt õpetust, mida tiibetlased peavad ülemaks kui ükskõik missugust heaolu. Aga kust võime meie (ja nemad ise kah) seda teada, kui seal pole lääne mõistes heaolu ju olnud? Äkki hindaksid vägagi? Budism ise ei kaoks muidugi kuhugi. Ükskõik kuidas hiinlased ka üritaksid (kui ikka üldse üritavad, muidugi). Isegi kitsamas mõttes- ka tiibeti lamaismi-voolud ei kaoks mitte kuhugi. Vastupidi, levivad edukalt kogu maailmas (pahatihti küll teosoofia-laadsete, kehvade, aga seda parema fantaasiaga tõlgendajate läbiJ). Ilma erilise misjonita. Loomulikult moonutatult, omamoodi, ilma tavapäraste kloostrite ja teokraatiata. Täiesti omaette küsimused- kui palju on võimalik budismi muuta ilma algset nägu kaotamata. Ja kus me üldse saame rääkida veel mingist algupära säilimisest? Kuivõrd on see üldse tähtis?
Meie esivanemad on loonud meie kultuuri. Ka vägivallaga kaasa aidates
Lääneliku
Tööstusliku ja kristliku
Tsiviliseeritud, aga vahel ka totalitaarse
Silmakirjaliku, aga läbipaistva
Demokraatliku, aga kihistunud
Tolerantse, aga salakavala
Retoorilise ja ainuvõimaliku
Me aitame ise kaasa
Mida meil sellest on Ida poole eeskujuks tuua?
Kui meil oleks vaba maailm, vaba inimene ja vaba vaim (misiganes see ka ei peaks tähendama), ei toonitaks seda ju keegi.
Aga ikka parem kui tapatalgud
15.märtsil kuulasin Tartus Orientaalseltsi loenguid. Seejärel nende avaldust Tiibeti-sündmuste kohta. See on hetkel lühim ja parim versioon loetud-kuuldud reageeringutest.
Samas jääb mingi asi kripeldama. Hiina-Tiibeti asjatundjaid on meil piisavalt. Kehv on näha ja kuulda neid omavahel nägelemas. Kes hindab paremini olusid, kas keeletundjast tõlkija või kohapeal elanu? Kultuuriloolane või ekspert või filosoof? Elupõline entusiast või teadlane? Või hoopis poliitik? Kas võõras humanist peab ka kohalikku keelt, kultuuri ja religiooni põhjalikult tundma? Aga pragmaatik? Aga vallutaja?
Samm ette, kes on nõus järgmisega
Ärge tootke ja müüge relvi, eriti sõjakolletesse
Ärge hävitage naabrite kultuuri.
Ärge sundige inimesi oma kodu maha jätma
Ärge sööge üksteist
Säilitage Puhas Maa, kultuur ja inimvärtused
Miks siis keegi ei astu viit sammu?
Või läksid jalad juba lootusetult harki?
Eks aeg-ajalt tule ajalugu unustada ja teha nii nagu õigem oleks. Moraalist lähtuvalt. Kusjuures, ei mingit pagana kategoorilist imperatiivi. Sest paarisaja aasta pärast antakse sellele võib-olla hävitav hinnang. Mis siis. Eks saab näha.
Ära tee teisele, mida ei taha, et sulle tehtaks- eks seegi tarkus ole ju Hiinast (Priit Pullerits arvas küll, et kusagilt muust kohast, aga las ta olla). Ammu-ammu enne meie kohalike (aga kah sisserännanud) meeste inkarnatsioone.
Ja üks võimalus veel- kui rong veereb mäest, peaksime pidurdama ju.... Tiibet on igati Hiinast nõrgem. Plakat on kumminuiast nõrgem. Relvitu püssimehest. Tänavakaupmees märatsejast. Kõigepealt tuleb vägivald peatada, eks siis vaata. Huvitav, millise seisukoha kaitseks see nüüd kõlab?
Mida siis maailm ütleb?
Lõpetage vägivald, seda kindlasti
Aga ütleb ka muud
Peatse kohtumiseni McDonaldsis, seekord 5000 m kõrgusel
Ja Potala, (nagu indiaanlased näiteks)
On ka reservaadis kena vaadata
Ikka parem kui tapatalgud
Ja olümpiamängud peavad jätkuma, nagu ütles A. Burundage pärast 1972 a Müncheni veresauna. Mina kavatsen igatahes oümpiamänge vaadata. Loodan näha Kanterit Tiibeti lipuga pjedestaalile ronimas. Veelgi mõjusam oleks, kui seda teeks USA, Vene või Serbia korvpallimeeskond. Aga paralleeli Tommy Smithi ja John Carlose Mexico-protestiga ma siin küll ei näe. Nende sõnum oli ju- Black Power. Mustade Pantrite loosung. Äravalitute võim. Just samalaadse mõtteviisiga on need tiibetlased, kes praegu dalai-laamat liigses pehmuses süüdistavad. Tegelikult võiksid sportlased võtta kohe terve hunniku lippe. Hiina enda lipu kah. Ja meie poliitikutele võiks tõesti soovitada: selleks, et Hiina riigile pahameelt avaldada, ei pea te ise tingimata koos sportlastega olümpiamängudele kohale sõitma. No kes siis poliitikutest ei tahaks riigi kulul vaatlema minna. Et pärast öelda- ka mina osalesin.
Üks huvitav küsimus veel, kas keegi tõesti ei mõtle nii nagu Iisraeli-Palestiina konfliktide puhul- liigne surve võib tüüride juurde tuua hoopis karmima käega mehed? Hiinasse uue kultuurirevolutsiooni? Ja Tiibetisse plastikpommimehed?
Ärme püüa eemalseisjatena olla targemad, õiglasemad ja radikaalsemad kui dalai-laama. Ta näeb, kuidas Tiibetist kui vaimukeskusest tehakse jõhkra vägivallaga pragmaatilist Hiinat, seda küll. Aga samuti näeb ta, et Tiibeti iraagilaadne versioon oleks veel hullem. Teab, et mitte ühtegi enam-vähem kõlblikku varianti pole hetkel hästi näha. Ei boikoti ta ka olümpiamänge. Aga oluline- mees seisab edasi. Ilma kiivri ja leegiheitjata. Ühendades kaks (ajalooliselt oi kui halvastisobivat) teesi: „siin ma seisan ja teisiti ei saa“ ning „ka tõde võib vahete-vahel ohverdada, kui see toob kaasa rahu“. Kõva mees. Ehk toobki rahu.
Üldse võiks enne boikoteerimist ja allkirjade kogumist mõelda- millest meil siis kõige rohkem kahju on- kas otsa saanud tiibetlastest või Tiibeti kultuuripärandist? Hiina viisast? Budismist? Sadamast? Inimõigustest? Ainulaadsest teokraatiast? Ainulaadsest loodusest? Või hoopis seletamatust eksootikast, millest näeme kasvamas tuttavat argipäeva? Kas seda Hiina või Tiibeti puhul? Leiame me sarnasust Eestiga? Kumb on tähtsam- võõras kultuur või võõrad inimsed? Või veel midagi muud?
Üks väga hea ütlus kõlas kusagilt blogiruumist leitud Hiinas (üli)õppiva eestlase suust: Hiinas olles tuleb kõikvõimalikel juhtudel selgitada hiinlastele läänelikke väärtusi-seisukohti ning läänemaailmas olles kõigile Hiina omi. Kuradi hästi öeldud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
