Läbipaistvas laes
Kivist mõtteid rippumas
Klaaskonksu otsas
On üks vana tuntud asi, millest peaks väitlustes hoiduma. Peen vanavälismaa nimetuski- argumentum ad hominem. Maakeelne ümberpanek peaks kõlama- ära ründa kunagi meest, vaid tema lolli juttu. Kerge öelda. Teine vanasõna ju- narri meest, aga mitte tema mütsi. Oh jah, müts selle vanasõna kontekstis peaks küll vist midagi muud tähendama, aga kõlama kipub ikka nii- põruta mehele, mitte ajutistele rekvisiitidele ja aksessuaaridele. Keeleservaga; kui see ei aita, siis käeseljaga kah. Piiritõmbamisega läheb siin muidugi keerukaks. Et kus lõpeb väitlus ja algab ärapanemine. Kas ikka müts kui peakate või lihtsalt sassis juuksepahmak kui lohakuse näide. No on ju väga raske ära tabada, kas sõnad „tegelikult on asi nii...., ....see on loll jutt....., .....kui ei tea, ära räägi....., .....ma armastan argumenteeritult vaielda.....(see viimane on kõige parem kild :-)),“ on ajendatud suurest tõemeelest, eelkõige iseenda veenmisest või lihtsalt paralleelitõmbamisest vastasistuja suust kunagi pagan-teab-mille kohta kukkunud ebakohaste sõnadega. Armasta ligimest ja vihka temas kurjust- jajah, otse loomulikult. Aga siis ikka nats üle piiri kah- kaitseme rahu, aga parem ikka sõjaga. Salli kõike, ainult mitte sallimatust. Täielik keeleseks, ...eee....tahtsin öelda, et keelemäng. Salli kohe täitsa sallimatult. Äkki peaks valgusallikaga sisenemisel ikka veidi mõtlema, kas astud vangikongi või hoopis nahkhiirte kolooniasse? Vihkamine ju vist liiga pretensioonikas sõna. Võitlus ehk oleks parem. Või veelgi parem- pusimine. Pusime vihata ja armastada. Pusime põleda ja võidelda. Nagu unes pusime joosta.
Kui tegutseda, kirjutada, mõtelda rõhutatult läbi enda emotsioonide või kogemuste, ei saagi ju väitluses olla muid argumente kui need, mis suunatud otse isiku pihta. Kuidas rääkida kolmnurgast kui näha ainult üks külg ehk sirglõik? Meelde jääb ju ikka eelkõige isik ise, mida siis saab edukalt tema poolt edastatud sõnumiga samastada. Sest olles ju harjunud nägema kolmnurka (neli-, kümme-, igavestipaljuhulknurka), laiendame nähtut kõigile sarnastele kujunditele; ka neile, millel mõni külg puudu. Sama ka teistpidi- tihti samastataksegi end oma sõnumi või miski muu objektiga (näiteks koolijuhataja end oma kooliga, kunstnik oma taiesega võimisiganes) ja ükskõik kui argumenteeritud arutelu selle objekti ümber võetakse eelkõige isikuvastase rünnakuna. Mida ta tegelikult ju ka on. Kes, mida ja kuidas- kes neid suudaks lahuta? :-) Teod ju tehtud, tegijatega kokku seotud ja veeremas tuleviku poole.
Jutte tuleb ikka rääkida ja kuulata. Õpetas mind üks jutuvestjast sõber, et õiged jutud peavad panema inimesi ja asju liikuma. Lükkama kive veerema ja meelitama rohuliblesid nina välja pistma. Et eelkõige oluline siis, kuidas inimesed kirjutavad, kunsti teevad, omi toimetusi ajavad ja niisama juttu räägivad. Mõni roosa mure ja erutusega. Teine rahulikult ja intellektuaalselt ninas urgitsedes. Kolmas läbi irve. Neljandal aimad sügavamaid tagamaid. Viies kisub ennast ihualasti ja paneb prožektorid kah juurde põlema. Mõnda rahustab pidev ja mõõdutundetu informatsiooni ahmimine ja hunnikusse kuhjamisega. Vahel vihutakse tapriga, et pole aega higigi pühkida. Mõnes tunned kaaslast ja vahest on lihtsalt vahva jutumulli ajada. Mõne jutust hoia heaga kaugemale. Peaasi, et jutu peale ei tekiks küsimust- möh? Kui miskisugune loetud või elus nähtud jupike sinus midagi liikuma ärgitab, on ju hea. Või mis?
Selle „miskisuguse“ ärgitamiseks on jutuvestjatel mitu varianti.
Kunagi kirjutatu (ÕpL 20.12.02) põhjal
„Me kardame rongist maha jääda ning püüame seda vältida enda nähtavaks-kuuldavaks tegemisega. Vehime värvilisi lipukesi ja töötame välja järjest uusi mängureegleid, mis seisnevad põhiliselt iseenda märgatavaks tegemises ja olelusvõitlusest võitjana väljumises. Korraldame varases koolieas missivalimisi ja koostame keskastmes reklaamiklippe.... Kui meid ei kuulata, siis karjume kõvemini, mitte ei õpi noote ega kuula ennast kõrvalt. Kui meid ei vaadata, võtame appi klounikostüümi. Võtke meid ka rongi peale!“
(Klounikostüüm oli muidugi kuradi leebelt öeldud. Purki sittumise, näitustel enda ihualasti kiskumise ja püssidest laskmise kõrval.)
Nojah. Teadsin ühte lukkseppa, kes poldil alati vindi üle keeras. Kohe ei saanud teisiti. Sest mis kinni ei jää, peab saama kinni löödud. Ilmselt kartis, et saab süüdistatud muidu lohakuses, et ei keera korralikult kinni. Putru ei riku ju liigse võisoustiga kui Lutsu parafraseerida. Keegi ei pane ju ka vägivalda tähele kui poleks Burgessi, Kubrickut või Raagi. Kõusaarel igavene kuulsus tagatud mitte niivõrd filmile kui sellega kaasnenud jamale. (Raag ja Kõusaar läksid üldse igati libedama vastupanu teed ja tõid sügavama sisu visuaalsele kunstile ohvriks. Aga see minu arvamus. Kusjuures Raag räägib pagana vahvalt ning Kõusaare aastatepikkused mõtleja- ja ränduriponnistused on vaieldamatult head vilja kandnud. Ja eks kiibitsejad (antud juhul mina) mängi ju alati malet paremini kui ükskõik milline Morphy või Anderssen :-))
Sügavama sisuga jutuvestja proovib kõvema lärmi ja kirevamate värvide asemel provokatsiooni või manipulatsiooni. Võttesse meelitamist. Ikka selleks, et inimesi liikuma panna (kogu asja määrabki ära see, kas kuulaja-lugeja võtab seda pühalik-tõsiselt või hoopis sügava irooniaga).
Eelpoolmainitud Morphy ja Anderssen olid sellised mehed males. Häda neile, kes pakutud (k)ahingud lihtsameelselt vastu võtsid. Aga nende ohvrid või kõrvalt kiibitsejad õppisid kindlasti sada korda rohkem kui ükskõik millisest maleõpikust.
Mitte vähem kuulus provokaator oli hulkursamurai (ehk ronin siis) ja mõõgakangelane Miyamoto Musashi XVII sajandi alguse Jaapanist- võitmatu duellant, kellel lisaks virtuoossele relvakäsitsusele aitas vastaseid võita teadlik “mängureeglite rikkumine”. Ta jäi tihti kahevõitlustele hiljaks, riietus aadlikule mittekohaselt, isegi naeruväärselt, kasutas samurai uhkuse- terava mõõga- asemel selle puust koopiat jne, mis tekitas traditsioonidega harjunud vastastes raevu ja hämmeldust, teisisõnu viis neid lihtsalt endast välja. Veidrikust puumõõgamehele ei leidunud kogu ta elu jooksul ainsatki vastast, tema elutee oli sõna otseses mõttes laipadega sillutatud. Küllap aitas tema saavutustele kaasa see ( eriti kaasaja pseudo)zen-kultuuris kiidetud “püsiva meeleseisundi puudumine”, mida küll tema näite puhul saaks käsitleda ka lihtsalt...eeee....hullumeelsusena. Male-Morphy oli kah oma lühikese elu lõpul hullumeelne. Aga ajalukku läksid kõik teenitult suurte tähtedega.
Aga milles siis oli Morphy ja Musashi vahe? Selles, et Musashi vastased ei saanud reeglina mitte kunagi õpitut korrata ega katsetada. Pea oli ju õlgadelt lennanud.
Manipuleeriva jutuvestmise kehv külg ongi selles, et üleminek malest mõõgavõitlusse võib olla täiesti ootamatu. Tekstide ja sõnamänguga ei kaota keegi loomulikult jäsemeid või koguni pead, aga korraliku solvumise võib nii mõnigi vend (või õde) küll saada. Siin rõõmsalt Castanedat parafraseerida (et keegi ei solvuks ju ründava lõvi peale, vaid kaitseks end, põgeneks, püüaks lõvi vaigistada, varjuda võimidaiganes), oleks vist kohatu.
Mulle endalegi on alati teatud määral nalja valmistanud, kuidas inimesed solvuvad lihtsalt omast vabast tahtest ja omal algatusel, aga teeb konstanteering neile seda kergemaks? Ja muidugi võib olla ka vastupidi- igasugune sõja- või poksimäng kaotab koheselt oma võlu kui tuleb lavastajatel endil ringi ronida. Kui oled poksiringi roninud ja hüpled seal mingit mängu mängides poksikinnastega, tuleb lõpuks ikka mõni päris poksija vaatama, mis mees oled. Ränist põskedest ei piisa, vähemalt crazy monkey kaitseprintsiipe pead tundma (väike kummardus siinkohal ränist põskedest (küll hoopis teises dimensioonis ja ilmekamas kontekstis) kirjutanud esseisti ja netiveterani Andruse poole). Muidu on Salingeri Seymouri saatus. Noh, muidugi mitte päris sõna-sõnalt, rohkem ülekantud tähenduses.
Kui lähemalt mõelda, siis on tänapäeva postmodernses (nats naljakas termin, aga paremat ei tulnud praegu pähe) ilmas sihuke Musashi „ebapüsiv meeleseisund“ ju üsna tavaline asi. Inimese sisekihid lähevad järjest rohkem sassi ja põimuvad üksteisest läbi. Näiteid- abortide ja eutanaasia vastu võitlev mõrvar, kanepisse pooldavalt suhtuv psühhiaater, alkoholismi vastu võitlev joodik, positivistlikku maailmapilti kõigutav füüsik, pühadust lammutav idealist, loodusliku valiku eesõiguse ja rahvaarvu vähendamise poolt olev arst, pederastiat vaenav homo, rahu kaitsev sõjard, armastusest vahutav psühhoterrorist jne jne.
Killumaailm täies hiilguses. Ja kõik ikka minemalibiseva, aga päästva kaljunuki poole küünitamas. Ei saa ükski inimene ilma ükskõik kui väikese kaljunuki või konksuta, kuhu oma ülejäänud kruvid kinni siduda. Siis saab edasi ronida. Staatiline pingutus niisama ühe koha peal kõlkudes väsitab ju.
Konks ise on tavaliselt klaasist. Seepärast sajab kuristikku ikka üksjagu alpiniste. Vaadake, kuidas muidu normaalsed ja head inimesed võivad viskuda pöördesse, kui keegi nende konkse riivab. Klaas purunev ju. Pöördesse- kas enda või konksu päästmiseks? Igavene küsimus- mis oli enne, inimene või tema maailmapilt? Klaas või seal otsas rippuv indiviid? Solvumine tähendabki, et keegi sinu kaaskodanik riivas sinu klaaskonksu. Ega habras klaas ju mitut inimest ei kanna kah.
Puhastada, puhastada on ikka vaja. Rämpsu sisse uppunult ja pidevalt pesemata ei võetaks isegi tõelisi jutuvestjaid ja tõekuulutajaid enam tõsiselt. Lõkked käivad asja juurde. Äkki tuleb see klaaskonks hoopis puruks lüüa?
Konksude purukslööjaid on muidugi vähe. Ja ega seda siis alati tingimusteta tegema pea. Küll aga on selle sooritajal alati vaja lahendada selline postmoderne koan: kuidas purustada konksu, mille küljes ripud ja mõlema käega kinni hoiad?
(Mulle saab meilida kah: marguslevo[ätt]gmail.com. )
teisipäev, 26. august 2008
esmaspäev, 11. august 2008
Olümpiatuli Kaukasuses
Nüüd siis minevikku heidetud Tiibetid ja Balkanid ning taas sõda Kaukaasias. Kenad inimesed on ju kõikjal, seda jah. Aga ega hukkunutel sellest tolku. Siin saab lähtuda ainsast printsiibist- toeta nõrgemat. Aga kes siin siis nõrgem on? Samas- kui naabrinaist pussitatakse, siis ei lasta tema päästmiseks kõiki naabermajasid tankirusikaga. Venelastel oleks sadatuhat muud moodust olnud, kuidas Gruusiale mõju avaldada.
Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.
Miskisugune veebruar 2003 ÕpL
KIVIDEGA VENNAD
...........................................
On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata.
..................................................
Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust.
......................................................
Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.
Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust.
.......................................................
Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi.
Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad.
.................................................................
Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.
...............................................................
Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda?
Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed.
....................................................
Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust.
...................................................
Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes.
....................................................
Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta.
...................................................
Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.
Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist.
...........................................
Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine.
...........................................................
........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.
Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid.
Kultuurid on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.
Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?
Natike vananenud küll, aga siin katkendeid minu kirjutisest 2003 aastal Õpetajate Lehes- mida arvasin Iraagi sõjast.
Miskisugune veebruar 2003 ÕpL
KIVIDEGA VENNAD
...........................................
On võimalus läheneda asjadele kahel moel. Üks on tänapäeval eelistatum: kui tahad midagi paremaks teha, pead seda muutma. Teine on taandatud alternatiivseks: kui pole kindel, kas asi paraneb, hoidu hoogu juurde andmast. Parim valik oleks nende kooskõla: passivset aita tagant, liigset hoogu pidurda. Teisisõnu- tasakaaluprintsiip. Majanduslik kasv baseerub suuremas osas kindlasti esimesel lähenemisviisil. Sõjategevusesse suhtumisel võiksime pidada silmas ka teist. Pikk poolt-vastu poleemika mõne asja ümber aitab teinekord kaasa ainult selle ühepoolse süvenemiseni. Tavaliselt erutusseisundi kasvamise suunas. Tihti pole väitlejad omavahel võrdsed ei informatsiooni kättesaadavuse ega esitlusoskuse koha pealt, seda eelist ei jäta tugevam pool kunagi kasutamata.
..................................................
Mis on sõja tagajärg? Reeglina laastatud maa, purustatud majandus, hukkunud tsiviilisikud, häiritud koostöö riikide vahel. Lõputu vaen ja vihkamine purustajate vastu. Kodusõjad ja banditism. Majanduse kriis. Näiteid on väga palju, tuntumad Tšetšeenia, Afganistan, Lähis-Ida. Kui sõjardid lõpetavad, algab uus missioon- abi ja toetus neile, keda ise hävitasime. Tihti on see saadetud abivajajate varjamatust vaenust.
......................................................
Soodustame vaenlaste esilekerkimist ja võitleme siis nendega tões ja vaimus, kasutades ära oma ülekolekut majanduses ja propagandavahendite kasutamises.
Alistumine ei too kaasa veel pingelõdvendust.
.......................................................
Otsime põhjendusi valitud tee õigsuses- peidame end rahvusvaheliste organisatsioonide selja taha; nemad otsustavad nii, meie asi on nõustuda. Väidame, et kui me ei astu ühises peres ühte jalga, siis hädas ei kaitse meid keegi.
Sa oled väike ja nõrk, kaitsen sind juhul, kui mõtled nagu mina- kas mitte sellised seisukohad pole tänapäeva poliitikas tooniandvad? Me vaidleme surmanuhtluste, eutanaasia, abortide ja muude rohkem või vähem legaliseeritud hukkamisviiside moraalsuse üle, olles samas valmis kurjategija ohjeldamiseks lööma maha tema naise, lapsed, pommitama puruks tema maja, hävitama ümbritseva. Sõjas on see paratamatu, pole vahet, kas see on suunatud riigi valitseja või rahva vastu; tihti need samastuvad.
.................................................................
Vaimustume ja kirjutame suure paatosega vabadusvõitlejatest, samas kiidame kaasa anastajatele. Harva kui sõdade alustajaid endid ähvardab või tabab tõsine oht, seepärast sõditaksegi ikka jälle ja jälle. Kordusõppustel relva paugutada ja välivormis eputada on poliitikuile nii kaua huvitav, kuni tegelik sõda ja vastutus on kaugel, samuti siis kui elu ja varanduse panevad mängu teised.
...............................................................
Mida vähem on meis enese eest seismise ja endaga toimetulemise võimet üksikult, seda enam oleme valmis otsustama teiste saatuste üle kollektiivselt. Enamus inimestest ei ole võimelised ette kujutama, kuidas käituks ta ise hävitatav olles. Mitte mingis ebamäärases majanduslikus või vaimses kitsikuses, vaid keset tuld, pomme ja surma. Kas ei võiks poliitikud ja kolumnistid ka sellele mõelda?
Rahva loomastumist näitab see, kui sõjale kaasanoogutajate hulka lisanduvad vaimuinimesed.
....................................................
Järelikult oleme me veendunud oma tugevuses ja vaieldamatus pealejäämises. Väidetakse, et mingit julgust ei vaja patsifism, aga võib väita ka vastupidist: ei nõua mingit julgust kaasalaulmine sõjaähvardustele neil, keda sõja puhkemine kuidagi isiklikult ei ohusta. Ei nõua vaprust olla tugev, kui teise allajäämises pole mingit kahtlust.
...................................................
Me jookseme hukka mõistma terrorismi, täpsemalt terrorismi suure, julge ja tugeva vastu, kuid mitte mitte vägivalda, sõda, inimeste hävitamist ja sandistamist üldises mõttes.
....................................................
Despootide hävitamine ja laastatud maa soodustab uute ja uute türannide teket, kes on tihti oma kaasmaalaste seas asetatud märtri ja vabadusvõitleja rolli. Oleme unustanud, et meie oma vabaduse ja sõltumatuse soov sai ainult hoogu välisanastajate poolt tekitatud kaosest sõja ja revolutsioonide käigus. Paatosega ilustatud ajaloofaktidega vehklemine on levinud; kuid ükski fakt ei oma kaalu ilma teda saatva hoiaku ja õigustuseta.
...................................................
Me oleme jõudnud ajajärku, kus väljaspool meie (niinimetatud Lääne) ühiskonda ja kultuuri kuuluvat väljendavad sõnad alternatiivne, kaasnev, teisejärguline, tänu meie suuremeelsusele ka sallitav.
Väike näide: väikses ruumis (näit.klassis) istuvad inimesed, erineva haridustaseme, sotsiaalse päritoluga ja mõlemast soost (näit.lapsevanemad). Õpetaja siseneb klassi ja talle on antud jõud sundida kõik need inimesed mõtlema nagu tema ning see üleminek toimub sekundi murdosa jooksul. Tulemuseks oleks kaos; osad kaotaksid teadvuse, võib-olla sureksid, osad läheksid hulluks, osad hakkaksid valust märatsema ja lõhkuma; mõnele toimiks see muutus suhteliselt rahulikult. Täpselt nii toimub ka maailmas: valge mehe mõttelaadi järsk pealevajumine laviinina on toimunud paari viimase sajandi jooksul, mis inimteadvuse eksistentsi arvestades on kaduvväike aeg. Reaktsioon on sama, paljud rahvad on surnud, paljud hullunud, reageerides nagu organism reageerib ootamatule metsikule valule- agooniaga. Terrorism on tänapäeval tüüpiline agoonia. Lisaks sellele hakkab maailmas domineerima veel üks omapärane mõtteviis. See on kaastundega segatud kahjurõõm. Kangelasetapmist saadab tihti teadvustamata kahjurõõm, mis ei takista, suisa vastupidi, toetamast selle eest kättemaksmist.
...........................................
Ning kõige hullem on see, et suurtega jooksevad kaasa alati nende vähemad velled. Velled, kes pealtnäha mõtlevad ja tegutsevad kaasa, aga tegelikult lasevad end kaasa vedada vanemate voolusängis. Ristikivi sõnade järgi viskab laps selle pihta kivi, keda näeb kiviga visatavat. Väikeriigid ongi kahjuks lapsed. Mõni lihtsalt veidi vanem ja targem kui teine.
...........................................................
........................ kirjutab valikust: kas ebastabiilne rahu või stabiilne julgeolek. Õigem oleks vist valik ebastabiilse rahu ja väga ajutise julgeoleku vahel. Kumbki variant ei ole just eriti hea. Hoidkem siis keskteed. Väikeriik võiks olla ju mitte alati “progressiivne, heade majanduslike eeldustega”, vaid näha oma rolli omanäolises lepitajafunktsioonis. Eriti seda ajal, mil termineid “demokraatia”, “reaalne sõjaline oht”, “koostöö riikide vahel” jne iseloomustab maailmas väga valikuline kasutamine.
Pisut primitiivne ja mitte päris üksühene Gruusia (õigemini küll Osseetiate, kuivõrd need üldse eraldivaadeldavatena eksisteerivad) olukorraga, aga mitte väga teistmoodi nüüd kah. Ja tagasi tulles- igasugu poololematud väikerahvad ja nende territooriumid on väga head ajendid tänapäeval suurte vendade sõda alustamaks. Tsiteerin veel iseennast :-) (Virumaa Teatajas 2005 aasta aprillis ja rahvussuhetest): Tänapäevaseid ja tuleviku rahvuslikke suhteid määravadki eelkõige väikesed, pealtnäha teisejärgulised ja hääbuvad kultuurid.
Kultuurid on muidugi natike kohatu termin siin. Aga väikeste peale mängitakse täringuid ikka edasi.
Nõrgemaid tuleb ikka kaitsta. Aga tingimusteta (no vähemalt püüda sinnapoole, eks). Mitte selleks, et kellelegi koos pärast pasunasse anda. Et siis varsti Sotši olümpiamängudele. Aga mis riiki?
reede, 11. aprill 2008
Ühe õhtu haikutus
Uueks kevadeks
On tühjas nurgas palju
Raisatud tähti
Eilne on möödas
Alates homsest jälle
Taas tänane jutt
Omaselt kindel
Rebenenud purje all
Ootad tormituult
Lühike uni
Kinniste laugude all
Ere valguskiir
Üle tänava
Viivad lõppevat talve
Rattaga poisid
Otsija leidis
Jalge all oleva tee
Unustatud lamp
On tühjas nurgas palju
Raisatud tähti
Eilne on möödas
Alates homsest jälle
Taas tänane jutt
Omaselt kindel
Rebenenud purje all
Ootad tormituult
Lühike uni
Kinniste laugude all
Ere valguskiir
Üle tänava
Viivad lõppevat talve
Rattaga poisid
Otsija leidis
Jalge all oleva tee
Unustatud lamp
reede, 28. märts 2008
Seekord ilma pronksist naeratuseta
Tiibetis jõhkralt mahasurutud meeleavaldused. Surnuid. Tuli taas tuha alt välja lennanud.
Palju küsimusi tekib. Igaühel ju õigus avaldada oma arvamust. Aga kui see mingil hetkel on erakordselt jõhker, loll või utoopiline?
Igal riigil on ainuõigus oma siseasjadega tegeleda. Alles me ise ju tahtsime nii.
Iga riigi siseasjadesse tuleb sekkuda kui see hävitab maailmapärandit või tallab jalge alla inimõigusi. Mitte väga ammu me tahtsime niimoodi kah.
Inimeste piinamine on inimõiguste rikkumine.
Genotsiid on jälestamisväärt ja selle vältimine on igaühe kohus.
Aga igal riigil on ju ainuõigus oma siseasjadega tegeleda.
Aga genotsiidi......
Minul tekkis sellega seoses hoopis muud laadi küsimus. Kui NSVLiit oleks kogemata oma konstitutsiooni sisse kirjutanud, et tegu on unitaarriigiga (mitte vabariikide liiduga), kas siis oleks eestlaste, kaukaasia rahvaste jne jne küüditamine ja hävitamine olnud JOKK?
Me teame nüüd kõik, et Sudaanis tapetakse elanikke Hiina relvadega. Huvitav, kus riigis tapetakse Euroopa suurima relvatöösturi Rootsi või USA relvadega? No ja meie naaber Venemaa? Millega Tšetšeenias üldse sõdidakse?
Kui hiinlane (see niinimetatud han) tapaks ainult omasuguseid (teisi han`e), kas siis oleks kõik korras? Vähemalt palju parem? Jääks ju algupärane budism ilusasti alles jne?
Kusagil tuleb teha vahet, kus lõpeb kaastunne ja algab kisakõride etteaste.
Tänaval märatsemine on huligaansus või veel parem, lihtsalt meeleavaldus? Meeleavaldus pole mõrv, piinamine ega vägistamine, selle eest ei tohiks kedagi niisama maha lasta, täiesti arusaadav. Aga kas inimeste kõhuliväänamine, pasunasse andmine ja käte raudu panemine on inimõiguste rikkumine? Kas märatseja ohjeldamine on üldse moraalne? Aga vägivallaga ohjeldamine? Aga kui ta märatseb inimõiguste rikkumise vastu? Kuidas üldse märatsetakse inimõiguste rikkumise vastu? Kes sellel vahet teeb? Ka üleüldise ning igati õigustatud rahulolematuse väljendamise eesotsas kipuvad tihti olema kisakõrid, lagastajad ja jõhkardid. Nii leidis ka dalai-laama. Ükski kultuuriruum läbi aegade pole tekkinud ilma vägivallata. (Aga eks kunagi võiks ju esimene kord olla).
Tuleme tagasi Tiibeti juurde
Kes siis lõpuks hävitab Tiibeti?
Hani hiinlased? Kindlasti
Või siis igati kohanemisvõimelised huid?
Või hoopis meie, lääne tsivilisatsioon?
Eks hävitata Tiibetis eeskätt õpetust, mida tiibetlased peavad ülemaks kui ükskõik missugust heaolu. Aga kust võime meie (ja nemad ise kah) seda teada, kui seal pole lääne mõistes heaolu ju olnud? Äkki hindaksid vägagi? Budism ise ei kaoks muidugi kuhugi. Ükskõik kuidas hiinlased ka üritaksid (kui ikka üldse üritavad, muidugi). Isegi kitsamas mõttes- ka tiibeti lamaismi-voolud ei kaoks mitte kuhugi. Vastupidi, levivad edukalt kogu maailmas (pahatihti küll teosoofia-laadsete, kehvade, aga seda parema fantaasiaga tõlgendajate läbiJ). Ilma erilise misjonita. Loomulikult moonutatult, omamoodi, ilma tavapäraste kloostrite ja teokraatiata. Täiesti omaette küsimused- kui palju on võimalik budismi muuta ilma algset nägu kaotamata. Ja kus me üldse saame rääkida veel mingist algupära säilimisest? Kuivõrd on see üldse tähtis?
Meie esivanemad on loonud meie kultuuri. Ka vägivallaga kaasa aidates
Lääneliku
Tööstusliku ja kristliku
Tsiviliseeritud, aga vahel ka totalitaarse
Silmakirjaliku, aga läbipaistva
Demokraatliku, aga kihistunud
Tolerantse, aga salakavala
Retoorilise ja ainuvõimaliku
Me aitame ise kaasa
Mida meil sellest on Ida poole eeskujuks tuua?
Kui meil oleks vaba maailm, vaba inimene ja vaba vaim (misiganes see ka ei peaks tähendama), ei toonitaks seda ju keegi.
Aga ikka parem kui tapatalgud
15.märtsil kuulasin Tartus Orientaalseltsi loenguid. Seejärel nende avaldust Tiibeti-sündmuste kohta. See on hetkel lühim ja parim versioon loetud-kuuldud reageeringutest.
Samas jääb mingi asi kripeldama. Hiina-Tiibeti asjatundjaid on meil piisavalt. Kehv on näha ja kuulda neid omavahel nägelemas. Kes hindab paremini olusid, kas keeletundjast tõlkija või kohapeal elanu? Kultuuriloolane või ekspert või filosoof? Elupõline entusiast või teadlane? Või hoopis poliitik? Kas võõras humanist peab ka kohalikku keelt, kultuuri ja religiooni põhjalikult tundma? Aga pragmaatik? Aga vallutaja?
Samm ette, kes on nõus järgmisega
Ärge tootke ja müüge relvi, eriti sõjakolletesse
Ärge hävitage naabrite kultuuri.
Ärge sundige inimesi oma kodu maha jätma
Ärge sööge üksteist
Säilitage Puhas Maa, kultuur ja inimvärtused
Miks siis keegi ei astu viit sammu?
Või läksid jalad juba lootusetult harki?
Eks aeg-ajalt tule ajalugu unustada ja teha nii nagu õigem oleks. Moraalist lähtuvalt. Kusjuures, ei mingit pagana kategoorilist imperatiivi. Sest paarisaja aasta pärast antakse sellele võib-olla hävitav hinnang. Mis siis. Eks saab näha.
Ära tee teisele, mida ei taha, et sulle tehtaks- eks seegi tarkus ole ju Hiinast (Priit Pullerits arvas küll, et kusagilt muust kohast, aga las ta olla). Ammu-ammu enne meie kohalike (aga kah sisserännanud) meeste inkarnatsioone.
Ja üks võimalus veel- kui rong veereb mäest, peaksime pidurdama ju.... Tiibet on igati Hiinast nõrgem. Plakat on kumminuiast nõrgem. Relvitu püssimehest. Tänavakaupmees märatsejast. Kõigepealt tuleb vägivald peatada, eks siis vaata. Huvitav, millise seisukoha kaitseks see nüüd kõlab?
Mida siis maailm ütleb?
Lõpetage vägivald, seda kindlasti
Aga ütleb ka muud
Peatse kohtumiseni McDonaldsis, seekord 5000 m kõrgusel
Ja Potala, (nagu indiaanlased näiteks)
On ka reservaadis kena vaadata
Ikka parem kui tapatalgud
Ja olümpiamängud peavad jätkuma, nagu ütles A. Burundage pärast 1972 a Müncheni veresauna. Mina kavatsen igatahes oümpiamänge vaadata. Loodan näha Kanterit Tiibeti lipuga pjedestaalile ronimas. Veelgi mõjusam oleks, kui seda teeks USA, Vene või Serbia korvpallimeeskond. Aga paralleeli Tommy Smithi ja John Carlose Mexico-protestiga ma siin küll ei näe. Nende sõnum oli ju- Black Power. Mustade Pantrite loosung. Äravalitute võim. Just samalaadse mõtteviisiga on need tiibetlased, kes praegu dalai-laamat liigses pehmuses süüdistavad. Tegelikult võiksid sportlased võtta kohe terve hunniku lippe. Hiina enda lipu kah. Ja meie poliitikutele võiks tõesti soovitada: selleks, et Hiina riigile pahameelt avaldada, ei pea te ise tingimata koos sportlastega olümpiamängudele kohale sõitma. No kes siis poliitikutest ei tahaks riigi kulul vaatlema minna. Et pärast öelda- ka mina osalesin.
Üks huvitav küsimus veel, kas keegi tõesti ei mõtle nii nagu Iisraeli-Palestiina konfliktide puhul- liigne surve võib tüüride juurde tuua hoopis karmima käega mehed? Hiinasse uue kultuurirevolutsiooni? Ja Tiibetisse plastikpommimehed?
Ärme püüa eemalseisjatena olla targemad, õiglasemad ja radikaalsemad kui dalai-laama. Ta näeb, kuidas Tiibetist kui vaimukeskusest tehakse jõhkra vägivallaga pragmaatilist Hiinat, seda küll. Aga samuti näeb ta, et Tiibeti iraagilaadne versioon oleks veel hullem. Teab, et mitte ühtegi enam-vähem kõlblikku varianti pole hetkel hästi näha. Ei boikoti ta ka olümpiamänge. Aga oluline- mees seisab edasi. Ilma kiivri ja leegiheitjata. Ühendades kaks (ajalooliselt oi kui halvastisobivat) teesi: „siin ma seisan ja teisiti ei saa“ ning „ka tõde võib vahete-vahel ohverdada, kui see toob kaasa rahu“. Kõva mees. Ehk toobki rahu.
Üldse võiks enne boikoteerimist ja allkirjade kogumist mõelda- millest meil siis kõige rohkem kahju on- kas otsa saanud tiibetlastest või Tiibeti kultuuripärandist? Hiina viisast? Budismist? Sadamast? Inimõigustest? Ainulaadsest teokraatiast? Ainulaadsest loodusest? Või hoopis seletamatust eksootikast, millest näeme kasvamas tuttavat argipäeva? Kas seda Hiina või Tiibeti puhul? Leiame me sarnasust Eestiga? Kumb on tähtsam- võõras kultuur või võõrad inimsed? Või veel midagi muud?
Üks väga hea ütlus kõlas kusagilt blogiruumist leitud Hiinas (üli)õppiva eestlase suust: Hiinas olles tuleb kõikvõimalikel juhtudel selgitada hiinlastele läänelikke väärtusi-seisukohti ning läänemaailmas olles kõigile Hiina omi. Kuradi hästi öeldud.
Palju küsimusi tekib. Igaühel ju õigus avaldada oma arvamust. Aga kui see mingil hetkel on erakordselt jõhker, loll või utoopiline?
Igal riigil on ainuõigus oma siseasjadega tegeleda. Alles me ise ju tahtsime nii.
Iga riigi siseasjadesse tuleb sekkuda kui see hävitab maailmapärandit või tallab jalge alla inimõigusi. Mitte väga ammu me tahtsime niimoodi kah.
Inimeste piinamine on inimõiguste rikkumine.
Genotsiid on jälestamisväärt ja selle vältimine on igaühe kohus.
Aga igal riigil on ju ainuõigus oma siseasjadega tegeleda.
Aga genotsiidi......
Minul tekkis sellega seoses hoopis muud laadi küsimus. Kui NSVLiit oleks kogemata oma konstitutsiooni sisse kirjutanud, et tegu on unitaarriigiga (mitte vabariikide liiduga), kas siis oleks eestlaste, kaukaasia rahvaste jne jne küüditamine ja hävitamine olnud JOKK?
Me teame nüüd kõik, et Sudaanis tapetakse elanikke Hiina relvadega. Huvitav, kus riigis tapetakse Euroopa suurima relvatöösturi Rootsi või USA relvadega? No ja meie naaber Venemaa? Millega Tšetšeenias üldse sõdidakse?
Kui hiinlane (see niinimetatud han) tapaks ainult omasuguseid (teisi han`e), kas siis oleks kõik korras? Vähemalt palju parem? Jääks ju algupärane budism ilusasti alles jne?
Kusagil tuleb teha vahet, kus lõpeb kaastunne ja algab kisakõride etteaste.
Tänaval märatsemine on huligaansus või veel parem, lihtsalt meeleavaldus? Meeleavaldus pole mõrv, piinamine ega vägistamine, selle eest ei tohiks kedagi niisama maha lasta, täiesti arusaadav. Aga kas inimeste kõhuliväänamine, pasunasse andmine ja käte raudu panemine on inimõiguste rikkumine? Kas märatseja ohjeldamine on üldse moraalne? Aga vägivallaga ohjeldamine? Aga kui ta märatseb inimõiguste rikkumise vastu? Kuidas üldse märatsetakse inimõiguste rikkumise vastu? Kes sellel vahet teeb? Ka üleüldise ning igati õigustatud rahulolematuse väljendamise eesotsas kipuvad tihti olema kisakõrid, lagastajad ja jõhkardid. Nii leidis ka dalai-laama. Ükski kultuuriruum läbi aegade pole tekkinud ilma vägivallata. (Aga eks kunagi võiks ju esimene kord olla).
Tuleme tagasi Tiibeti juurde
Kes siis lõpuks hävitab Tiibeti?
Hani hiinlased? Kindlasti
Või siis igati kohanemisvõimelised huid?
Või hoopis meie, lääne tsivilisatsioon?
Eks hävitata Tiibetis eeskätt õpetust, mida tiibetlased peavad ülemaks kui ükskõik missugust heaolu. Aga kust võime meie (ja nemad ise kah) seda teada, kui seal pole lääne mõistes heaolu ju olnud? Äkki hindaksid vägagi? Budism ise ei kaoks muidugi kuhugi. Ükskõik kuidas hiinlased ka üritaksid (kui ikka üldse üritavad, muidugi). Isegi kitsamas mõttes- ka tiibeti lamaismi-voolud ei kaoks mitte kuhugi. Vastupidi, levivad edukalt kogu maailmas (pahatihti küll teosoofia-laadsete, kehvade, aga seda parema fantaasiaga tõlgendajate läbiJ). Ilma erilise misjonita. Loomulikult moonutatult, omamoodi, ilma tavapäraste kloostrite ja teokraatiata. Täiesti omaette küsimused- kui palju on võimalik budismi muuta ilma algset nägu kaotamata. Ja kus me üldse saame rääkida veel mingist algupära säilimisest? Kuivõrd on see üldse tähtis?
Meie esivanemad on loonud meie kultuuri. Ka vägivallaga kaasa aidates
Lääneliku
Tööstusliku ja kristliku
Tsiviliseeritud, aga vahel ka totalitaarse
Silmakirjaliku, aga läbipaistva
Demokraatliku, aga kihistunud
Tolerantse, aga salakavala
Retoorilise ja ainuvõimaliku
Me aitame ise kaasa
Mida meil sellest on Ida poole eeskujuks tuua?
Kui meil oleks vaba maailm, vaba inimene ja vaba vaim (misiganes see ka ei peaks tähendama), ei toonitaks seda ju keegi.
Aga ikka parem kui tapatalgud
15.märtsil kuulasin Tartus Orientaalseltsi loenguid. Seejärel nende avaldust Tiibeti-sündmuste kohta. See on hetkel lühim ja parim versioon loetud-kuuldud reageeringutest.
Samas jääb mingi asi kripeldama. Hiina-Tiibeti asjatundjaid on meil piisavalt. Kehv on näha ja kuulda neid omavahel nägelemas. Kes hindab paremini olusid, kas keeletundjast tõlkija või kohapeal elanu? Kultuuriloolane või ekspert või filosoof? Elupõline entusiast või teadlane? Või hoopis poliitik? Kas võõras humanist peab ka kohalikku keelt, kultuuri ja religiooni põhjalikult tundma? Aga pragmaatik? Aga vallutaja?
Samm ette, kes on nõus järgmisega
Ärge tootke ja müüge relvi, eriti sõjakolletesse
Ärge hävitage naabrite kultuuri.
Ärge sundige inimesi oma kodu maha jätma
Ärge sööge üksteist
Säilitage Puhas Maa, kultuur ja inimvärtused
Miks siis keegi ei astu viit sammu?
Või läksid jalad juba lootusetult harki?
Eks aeg-ajalt tule ajalugu unustada ja teha nii nagu õigem oleks. Moraalist lähtuvalt. Kusjuures, ei mingit pagana kategoorilist imperatiivi. Sest paarisaja aasta pärast antakse sellele võib-olla hävitav hinnang. Mis siis. Eks saab näha.
Ära tee teisele, mida ei taha, et sulle tehtaks- eks seegi tarkus ole ju Hiinast (Priit Pullerits arvas küll, et kusagilt muust kohast, aga las ta olla). Ammu-ammu enne meie kohalike (aga kah sisserännanud) meeste inkarnatsioone.
Ja üks võimalus veel- kui rong veereb mäest, peaksime pidurdama ju.... Tiibet on igati Hiinast nõrgem. Plakat on kumminuiast nõrgem. Relvitu püssimehest. Tänavakaupmees märatsejast. Kõigepealt tuleb vägivald peatada, eks siis vaata. Huvitav, millise seisukoha kaitseks see nüüd kõlab?
Mida siis maailm ütleb?
Lõpetage vägivald, seda kindlasti
Aga ütleb ka muud
Peatse kohtumiseni McDonaldsis, seekord 5000 m kõrgusel
Ja Potala, (nagu indiaanlased näiteks)
On ka reservaadis kena vaadata
Ikka parem kui tapatalgud
Ja olümpiamängud peavad jätkuma, nagu ütles A. Burundage pärast 1972 a Müncheni veresauna. Mina kavatsen igatahes oümpiamänge vaadata. Loodan näha Kanterit Tiibeti lipuga pjedestaalile ronimas. Veelgi mõjusam oleks, kui seda teeks USA, Vene või Serbia korvpallimeeskond. Aga paralleeli Tommy Smithi ja John Carlose Mexico-protestiga ma siin küll ei näe. Nende sõnum oli ju- Black Power. Mustade Pantrite loosung. Äravalitute võim. Just samalaadse mõtteviisiga on need tiibetlased, kes praegu dalai-laamat liigses pehmuses süüdistavad. Tegelikult võiksid sportlased võtta kohe terve hunniku lippe. Hiina enda lipu kah. Ja meie poliitikutele võiks tõesti soovitada: selleks, et Hiina riigile pahameelt avaldada, ei pea te ise tingimata koos sportlastega olümpiamängudele kohale sõitma. No kes siis poliitikutest ei tahaks riigi kulul vaatlema minna. Et pärast öelda- ka mina osalesin.
Üks huvitav küsimus veel, kas keegi tõesti ei mõtle nii nagu Iisraeli-Palestiina konfliktide puhul- liigne surve võib tüüride juurde tuua hoopis karmima käega mehed? Hiinasse uue kultuurirevolutsiooni? Ja Tiibetisse plastikpommimehed?
Ärme püüa eemalseisjatena olla targemad, õiglasemad ja radikaalsemad kui dalai-laama. Ta näeb, kuidas Tiibetist kui vaimukeskusest tehakse jõhkra vägivallaga pragmaatilist Hiinat, seda küll. Aga samuti näeb ta, et Tiibeti iraagilaadne versioon oleks veel hullem. Teab, et mitte ühtegi enam-vähem kõlblikku varianti pole hetkel hästi näha. Ei boikoti ta ka olümpiamänge. Aga oluline- mees seisab edasi. Ilma kiivri ja leegiheitjata. Ühendades kaks (ajalooliselt oi kui halvastisobivat) teesi: „siin ma seisan ja teisiti ei saa“ ning „ka tõde võib vahete-vahel ohverdada, kui see toob kaasa rahu“. Kõva mees. Ehk toobki rahu.
Üldse võiks enne boikoteerimist ja allkirjade kogumist mõelda- millest meil siis kõige rohkem kahju on- kas otsa saanud tiibetlastest või Tiibeti kultuuripärandist? Hiina viisast? Budismist? Sadamast? Inimõigustest? Ainulaadsest teokraatiast? Ainulaadsest loodusest? Või hoopis seletamatust eksootikast, millest näeme kasvamas tuttavat argipäeva? Kas seda Hiina või Tiibeti puhul? Leiame me sarnasust Eestiga? Kumb on tähtsam- võõras kultuur või võõrad inimsed? Või veel midagi muud?
Üks väga hea ütlus kõlas kusagilt blogiruumist leitud Hiinas (üli)õppiva eestlase suust: Hiinas olles tuleb kõikvõimalikel juhtudel selgitada hiinlastele läänelikke väärtusi-seisukohti ning läänemaailmas olles kõigile Hiina omi. Kuradi hästi öeldud.
neljapäev, 21. veebruar 2008
Loomaaed lapitekil
Eesti siis seisukoha võtnud- tere tulemast Kosovo, maailmakaardile! Pääs järgmisse vooru!
Teised sarnased veel pikisilmi järjekorras ootamas. Nagu talongidega leivasabas. Paljud järjekorras nälgagi surnud. Aga leivasabast nii kergesti ei lahku. Mõnel on võltsitud talongid. Sekka mõned spekulandid kah. Kel leib (vabadus) käes, see astub ise leti taha teiste talonge kontrollima. Omavahel vaidlema. Mõnel naabrimees veel järjekorras seismas. Või hoopis mässavad sulased, kes äkki kah oma noosi tahtmas. Neid üritatakse laiali ajada (marss koju, tööle tagasi) ja talongid rändavad prügikasti.
Minul pole Kosovo vastu midagi, las saavad oma vabaduse või leiva, eks nende olmejamad siis alles alga. Järgmises voorus tuleb neil juba ise hakkama saada. Serblased jätnud sinna teatud sisuga plekkpurgi koos kirjaga „sellelt, kes siin saarel enne elas (nagu ühes ilusas lasteraamatus)“ Ega keegi ei taha ju kõrvuti elada naabriga, kes alles tapmas ja lagastamas käinud. Ja kehvema suhtes ei tohiks ju oma tugevama õigust demonstreerida. Nii et mina soovin Kosovole edu. Kindlasti tulevad paremal järjel riigid appi. Äkki saaks näiteks kogu Euroopa tuumajäätmeid Kosovos ladustada?
Jälle see äraleierdatud küsimus: kes elas antud territooriumil ENNE? Albaanlane või serblane? Millal läheb ENNE üle EI MÄLETA-ks? Ajalugu on ikka muinasjuttudega põimitud. Ka eestlaste puhul on üritatud tugineda küll Edgar Saksi, küll mõne teise muinasjutuvestja lugudele.:-) On paratamatu, et peale sõda muutuvad alati piirid. Võimu ja/või kinnisideede pärast lolliks läinud suurkujudega eestvedamisel asustatakse ümber või likvideeritakse etnilisi gruppe ja sõelutakse ajalugu. Seejärel tuleb kannatajate kestev vaen. Feuchtwangeril oli ilusad sõnad targa vanamehe Mussa suu läbi- ka tõest võiks taganeda, kui see toob kaasa rahu. Territooriumilt seda enam. Raske olukord serblastele, aga mis teha. Lohutagu end sellega, et isegi Albaania ei taha Kosovot endale.
Kosovo seost meie Ida-Viruga mina eriti ei näe. Aga kui tõesti 90% Ida-Viru elanikkonnast peaks soovima järsku omariiklust või pöördumist Venemaa rüppe, on midagi ammu-ammu kahe silma vahele jäetud, ja vedeleb seal edasi. Ning siis palavikuliselt ajalooõpikut ja õigusakte lehitsema hakata on igatahes hilja.
Mõningaid lambist meenuvaid kultuuriloolisi seiku, väga mosaiigi erinevatest otstest küll. Äkki sobivad kuhugi? :-)
Kaheksakümnendate aastate keskpaik. Kohustuslik sõjaväeteenistus nõukogude armees.Väeosas, kus teenisin, domineerisid arvuliselt aserid ja hiljem ka ukrainlased. Armeenlasi ja usbekke oli kah palju. Rahvaste segapuder ja vigane vene keel :-). Isegi üksikuid igasugu eksootiliste rahvuste esindajaid (NSVLiidu mõistes) oli: sakslane, kreeklane, türklane, korealane, paar ungarlast. Palju erinevate mägirahvaste poegi, kes aga suures osas olid pärit miskipärast Kasahstanist. NSVL kui suur segumasin. Peenestas ja tegi ühtlaseks kördiks. Päris Venemaa venelasi oli väga vähe, baltikumi esindajaid kah, eestlane olin kahe aasta jooksul mina ainukesena.
Eks ette tuli kõike, mida poolkinnises vanglas (mis see sõjaväeteenistus tollal muud oli) ikka ette tuleb. Lisaks igasugu niisama olmekonfliktidele ja lokkavale dedovštšinale oli ka paar sellist suurt lahingut, kus armeenlastest „vanakesed“ kutsusid ukrainlasi üles „tšurbaneid“ peksma. Asereid põhiliselt. Ja vat see oli koht, kus kadusid kõik muud olulised kriteeriumid- kes kui kaua teeninud, millisest roodust või kellega sõber oli. Kambajõmme oli kõigil muidu läbisegi, hoolimata emakeelest, nahatoonist, kodukohast või silmalõikest. Mäletan, kuidas Taga-Karpaatiast (Ukraina) pärit vennike, ise pidevalt oma kauemteeninud kaasmaalaste pilke- ja kiusamisalune, aitas neil kolkida sellise „rahvus- või usu- või vereküsimuse“ lahendamise käigus usbekki, temaga samal päeval teenistuskäiku alustanut ja algusest peale igatpidi head sõpra. Igatahes suuremat sõpra, kui oma kaasmaalased....
Londoni kesklinnast ööbussiga (sellised bussid, mis on käigus ainult öösiti ja viivad hiliseid teatri-, baarikülastajaid ja niisama hängijaid mööda linna laiali) kõrtsist hotelli sõites. Kahekordne buss ja puupüsti täis, igast soost, keelest ja värvist inimesi. Täielik keeltepaabel, kui nokastanud inimesed omavahel räägivad. Istuvad minu vastas kaks kutti (üks atlandi-balti, teine indo-vahemere tüüpi) ja kaks tüdrukut (mõlemad põhjamaiselt värvitut värvi). Nagu nende omavahelisest jutust kõrvu kostis, ilmselt koolikaaslased, hetkel kusagilt joogiasutusest tulemas ja siirdumas ühe kuti juurde koju pidu edasi pidama. Aeg-ajalt rääkisid paariti omavahel, meestejutte ja naistejutte eraldi. Tüdrukud kodust soome keelt ja poisid „miskit araabiat“ (vabandan, see on kirjanduslik, mitte lahterdav metafoor). Tüdrukud kirusid kõvade sõnade saatel rasket saatust, mis sunnib neid nii nõmedate kuttidega aega veetma. Poistest ma loomulikult aru ei saanud, aga tooni ja „kehakeelt“ arvestades tundusid nemad asjaga üsna rahul olevat :-)
Pekingis paneelmajade metsas (nagu Lasnamäe, aga kaks korda kõrgem ja neli korda tihedam) üksinda jalutamas (kaaslased olid põrutanud mingisse lähedal asuvasse siidipoodi, mis pidi asetsema siinsamas „ümber nurga,“ aga sealseid mastaape arvestades ilmselt paar kilomeetrit eemal). Varaõhtune aeg, elamurajoon tühi nagu õhtune mets ikka. Suletud müügiputka majade vahel. Mängu- ja spordiväljak. Üksik algkooliealine hiina tüdruk tuulelohet lennutamas. Tuulelohed on pagana ilusad nagu ka palju muud Hiinas. Seisatan ja vaatan. Tüdruk keksib minu juurde ja ulatab küsivalt lohenööri. Miskipärast vaatan kõigepealt seljataha ja siis igaks juhuks ümberringi kah :-) Peale meie pole eriti kedagi, kaugemal üksikud möödakäijad. Võtan nööri, lennutan siis mõne minuti lohet ja annan nööriotsa tagasi. Tüdruk keksib edasi, mina loivan suure tänava poole, mis majadevahelt paistab. Enne lehvitame teineteisele.
Järgmisel varahommikul seisatan pargis, jälgimaks mõõgaharjutusi tegevat meest. Ta tuleb ligi ja ulatab mõõga mulle. Selline ilustustega odav imitatsioon nagu meilgi müüakse. Lõikan paar kujuteldavat vaenlast tükkideks ja annan tagasi. Hiinlane jäi vist rahule :-) Mina kah.
Sõber oli pool aastat Iraagis. Missioonil, mis on sõjategevuse peenem nimetus. Lõuna-Iraagis, väikese külakese kõrval, liitlaste (kõlab koledalt, mis?) transpordilennuväljal. Vähe tegevust. Väikesearvuline teenindav personal. Regulaarselt (vist kord nädalas, aga võin eksida) käis lennuk, mis tõi süüa ja veel miskit värki ja siis tuli laadida ja tankida jne. Päike. Pool aastat tõelises kuurortis (merd küll polnud). Mitte kusagil maailmas pole sõbralikumaid inimesi, kui seal külas, teadis sõber rääkida. Ajuti ta kahtlustas, kas seal külas üldse teati, kes on Saddam Hussein, kus asub USA, et riigis käib sõjategevus jne. Ostis mälestuseks suure vesipiibu, mis maksis viis dollarit. Kõva hind, kuna andis raha ühe kohaliku kätte, kindlasti võttis see mõne dollari endale, vahendustasuks. Paaril korral oli sõber Bagdadis kah, seal ikka vääääga karm värk.
Teine sõber Moskvas sealsete äripartneritega pidulikul õhtusöögil. Pronksmehe jamani jääb veel mitu-mitu aastat. Ümber haritud ja tegusad tuusad. Hodorkovskeid, Brodskeid ja Gumiljove just polnud, aga vene anekdootide tüüpilisi kangelasi kah mitte :-). „Kust pärit olete?“ küsib lauanaaber. „Ah, et Eestist,“ üllatunud ilme näos, „vaat mis tuleb välja! Teil võib olla siis ikka igasuguseid inimesi.....poleks arvanudki .........mina olen alati mõelnud, et eestlastele paneksin kohe vastu hambaid (vene keeles kõlab muidugi värvikamalt).....mis te seal Eestis venelastega teinud olete, ai-ai-ai......aga teie tundute ju täitsa normaalne. Ja-jaa. Inimesi on ikka erinevaid.“ Aval vene hing :-) Eks sõber selgitas siis omi seisukohti kah, aga vaevalt lauanaaber kuulas- tema jahmatus oli selleks liiga suur. (Analoogilisi vestlusi võis sõbra sõnade järgi pidada ka peaaegu igas Moskva taksos)
Töökaaslane, puhast eesti, vene (kodune) ja soome keelt kõnelev ingerisoomlane viis pärast Tallinna pronksmehe teisaldamist lilli sammaldunud ja ammuunustatud, punatähega ausamba juurde. Mingit erilist (misiganes)-meelsust tal varem nagu ei täheldanud. Argumendiks- miks te valetate? Ei saanudki mina päris täpselt aru, mida ja kes talle valetanud oli.
Kaheksa aastat tagasi Euroopas koolitusel olles küsis minult Luksemburgi kolleeg: eeee......kas Eesti on põhja või lõuna pool Soomet? (ise kohmetunud). Kes mind tunnevad, kujutavad ilmselt minu reaktsiooni ja kehakeelt ette, kui oma kehvas inglises selgitusi jagasin :-) Samas uuriti (kui soomlastega soome keeles rääkisin), mis keeltega eesti keel veel sarnaneb. Kui ütlesin, et ka ungari pidavat sugulaskeel olema (olgugi, et üldse mitte sarnane), hõikas türgi mees rõõmsas äratundmises: jah, ma tean ju küll!....ja türgi keel kah! (türklaste ja ungarlaste sarnasustest ja erinevustest teavad keele- ja geeniteadlased küll paljut huvitavat pajatada, äkki türklaste seostest eestlastega kah?)
Mnjah. Iga riik ja kooslus vist mitmekihiline, vai mis? Maailmas, ühes riigiski ei tea parem käsi, mis vasak teeb. Kui kokku saavad, teevad plaksu :-) Väikekooslustele võiks üldse olla rohkem rohelist tuld. Väiksem teinekord sõbralikum kah, kui just surushullustust ei põe. Inimestel parem üksteisest aru saada üksikult kui kambakesi. Mida suurem kooslus, seda segasem kört, seda küll, aga kas ka söödavam? Maitseid on kah erinevaid.
Teised sarnased veel pikisilmi järjekorras ootamas. Nagu talongidega leivasabas. Paljud järjekorras nälgagi surnud. Aga leivasabast nii kergesti ei lahku. Mõnel on võltsitud talongid. Sekka mõned spekulandid kah. Kel leib (vabadus) käes, see astub ise leti taha teiste talonge kontrollima. Omavahel vaidlema. Mõnel naabrimees veel järjekorras seismas. Või hoopis mässavad sulased, kes äkki kah oma noosi tahtmas. Neid üritatakse laiali ajada (marss koju, tööle tagasi) ja talongid rändavad prügikasti.
Minul pole Kosovo vastu midagi, las saavad oma vabaduse või leiva, eks nende olmejamad siis alles alga. Järgmises voorus tuleb neil juba ise hakkama saada. Serblased jätnud sinna teatud sisuga plekkpurgi koos kirjaga „sellelt, kes siin saarel enne elas (nagu ühes ilusas lasteraamatus)“ Ega keegi ei taha ju kõrvuti elada naabriga, kes alles tapmas ja lagastamas käinud. Ja kehvema suhtes ei tohiks ju oma tugevama õigust demonstreerida. Nii et mina soovin Kosovole edu. Kindlasti tulevad paremal järjel riigid appi. Äkki saaks näiteks kogu Euroopa tuumajäätmeid Kosovos ladustada?
Jälle see äraleierdatud küsimus: kes elas antud territooriumil ENNE? Albaanlane või serblane? Millal läheb ENNE üle EI MÄLETA-ks? Ajalugu on ikka muinasjuttudega põimitud. Ka eestlaste puhul on üritatud tugineda küll Edgar Saksi, küll mõne teise muinasjutuvestja lugudele.:-) On paratamatu, et peale sõda muutuvad alati piirid. Võimu ja/või kinnisideede pärast lolliks läinud suurkujudega eestvedamisel asustatakse ümber või likvideeritakse etnilisi gruppe ja sõelutakse ajalugu. Seejärel tuleb kannatajate kestev vaen. Feuchtwangeril oli ilusad sõnad targa vanamehe Mussa suu läbi- ka tõest võiks taganeda, kui see toob kaasa rahu. Territooriumilt seda enam. Raske olukord serblastele, aga mis teha. Lohutagu end sellega, et isegi Albaania ei taha Kosovot endale.
Kosovo seost meie Ida-Viruga mina eriti ei näe. Aga kui tõesti 90% Ida-Viru elanikkonnast peaks soovima järsku omariiklust või pöördumist Venemaa rüppe, on midagi ammu-ammu kahe silma vahele jäetud, ja vedeleb seal edasi. Ning siis palavikuliselt ajalooõpikut ja õigusakte lehitsema hakata on igatahes hilja.
Mõningaid lambist meenuvaid kultuuriloolisi seiku, väga mosaiigi erinevatest otstest küll. Äkki sobivad kuhugi? :-)
Kaheksakümnendate aastate keskpaik. Kohustuslik sõjaväeteenistus nõukogude armees.Väeosas, kus teenisin, domineerisid arvuliselt aserid ja hiljem ka ukrainlased. Armeenlasi ja usbekke oli kah palju. Rahvaste segapuder ja vigane vene keel :-). Isegi üksikuid igasugu eksootiliste rahvuste esindajaid (NSVLiidu mõistes) oli: sakslane, kreeklane, türklane, korealane, paar ungarlast. Palju erinevate mägirahvaste poegi, kes aga suures osas olid pärit miskipärast Kasahstanist. NSVL kui suur segumasin. Peenestas ja tegi ühtlaseks kördiks. Päris Venemaa venelasi oli väga vähe, baltikumi esindajaid kah, eestlane olin kahe aasta jooksul mina ainukesena.
Eks ette tuli kõike, mida poolkinnises vanglas (mis see sõjaväeteenistus tollal muud oli) ikka ette tuleb. Lisaks igasugu niisama olmekonfliktidele ja lokkavale dedovštšinale oli ka paar sellist suurt lahingut, kus armeenlastest „vanakesed“ kutsusid ukrainlasi üles „tšurbaneid“ peksma. Asereid põhiliselt. Ja vat see oli koht, kus kadusid kõik muud olulised kriteeriumid- kes kui kaua teeninud, millisest roodust või kellega sõber oli. Kambajõmme oli kõigil muidu läbisegi, hoolimata emakeelest, nahatoonist, kodukohast või silmalõikest. Mäletan, kuidas Taga-Karpaatiast (Ukraina) pärit vennike, ise pidevalt oma kauemteeninud kaasmaalaste pilke- ja kiusamisalune, aitas neil kolkida sellise „rahvus- või usu- või vereküsimuse“ lahendamise käigus usbekki, temaga samal päeval teenistuskäiku alustanut ja algusest peale igatpidi head sõpra. Igatahes suuremat sõpra, kui oma kaasmaalased....
Londoni kesklinnast ööbussiga (sellised bussid, mis on käigus ainult öösiti ja viivad hiliseid teatri-, baarikülastajaid ja niisama hängijaid mööda linna laiali) kõrtsist hotelli sõites. Kahekordne buss ja puupüsti täis, igast soost, keelest ja värvist inimesi. Täielik keeltepaabel, kui nokastanud inimesed omavahel räägivad. Istuvad minu vastas kaks kutti (üks atlandi-balti, teine indo-vahemere tüüpi) ja kaks tüdrukut (mõlemad põhjamaiselt värvitut värvi). Nagu nende omavahelisest jutust kõrvu kostis, ilmselt koolikaaslased, hetkel kusagilt joogiasutusest tulemas ja siirdumas ühe kuti juurde koju pidu edasi pidama. Aeg-ajalt rääkisid paariti omavahel, meestejutte ja naistejutte eraldi. Tüdrukud kodust soome keelt ja poisid „miskit araabiat“ (vabandan, see on kirjanduslik, mitte lahterdav metafoor). Tüdrukud kirusid kõvade sõnade saatel rasket saatust, mis sunnib neid nii nõmedate kuttidega aega veetma. Poistest ma loomulikult aru ei saanud, aga tooni ja „kehakeelt“ arvestades tundusid nemad asjaga üsna rahul olevat :-)
Pekingis paneelmajade metsas (nagu Lasnamäe, aga kaks korda kõrgem ja neli korda tihedam) üksinda jalutamas (kaaslased olid põrutanud mingisse lähedal asuvasse siidipoodi, mis pidi asetsema siinsamas „ümber nurga,“ aga sealseid mastaape arvestades ilmselt paar kilomeetrit eemal). Varaõhtune aeg, elamurajoon tühi nagu õhtune mets ikka. Suletud müügiputka majade vahel. Mängu- ja spordiväljak. Üksik algkooliealine hiina tüdruk tuulelohet lennutamas. Tuulelohed on pagana ilusad nagu ka palju muud Hiinas. Seisatan ja vaatan. Tüdruk keksib minu juurde ja ulatab küsivalt lohenööri. Miskipärast vaatan kõigepealt seljataha ja siis igaks juhuks ümberringi kah :-) Peale meie pole eriti kedagi, kaugemal üksikud möödakäijad. Võtan nööri, lennutan siis mõne minuti lohet ja annan nööriotsa tagasi. Tüdruk keksib edasi, mina loivan suure tänava poole, mis majadevahelt paistab. Enne lehvitame teineteisele.
Järgmisel varahommikul seisatan pargis, jälgimaks mõõgaharjutusi tegevat meest. Ta tuleb ligi ja ulatab mõõga mulle. Selline ilustustega odav imitatsioon nagu meilgi müüakse. Lõikan paar kujuteldavat vaenlast tükkideks ja annan tagasi. Hiinlane jäi vist rahule :-) Mina kah.
Sõber oli pool aastat Iraagis. Missioonil, mis on sõjategevuse peenem nimetus. Lõuna-Iraagis, väikese külakese kõrval, liitlaste (kõlab koledalt, mis?) transpordilennuväljal. Vähe tegevust. Väikesearvuline teenindav personal. Regulaarselt (vist kord nädalas, aga võin eksida) käis lennuk, mis tõi süüa ja veel miskit värki ja siis tuli laadida ja tankida jne. Päike. Pool aastat tõelises kuurortis (merd küll polnud). Mitte kusagil maailmas pole sõbralikumaid inimesi, kui seal külas, teadis sõber rääkida. Ajuti ta kahtlustas, kas seal külas üldse teati, kes on Saddam Hussein, kus asub USA, et riigis käib sõjategevus jne. Ostis mälestuseks suure vesipiibu, mis maksis viis dollarit. Kõva hind, kuna andis raha ühe kohaliku kätte, kindlasti võttis see mõne dollari endale, vahendustasuks. Paaril korral oli sõber Bagdadis kah, seal ikka vääääga karm värk.
Teine sõber Moskvas sealsete äripartneritega pidulikul õhtusöögil. Pronksmehe jamani jääb veel mitu-mitu aastat. Ümber haritud ja tegusad tuusad. Hodorkovskeid, Brodskeid ja Gumiljove just polnud, aga vene anekdootide tüüpilisi kangelasi kah mitte :-). „Kust pärit olete?“ küsib lauanaaber. „Ah, et Eestist,“ üllatunud ilme näos, „vaat mis tuleb välja! Teil võib olla siis ikka igasuguseid inimesi.....poleks arvanudki .........mina olen alati mõelnud, et eestlastele paneksin kohe vastu hambaid (vene keeles kõlab muidugi värvikamalt).....mis te seal Eestis venelastega teinud olete, ai-ai-ai......aga teie tundute ju täitsa normaalne. Ja-jaa. Inimesi on ikka erinevaid.“ Aval vene hing :-) Eks sõber selgitas siis omi seisukohti kah, aga vaevalt lauanaaber kuulas- tema jahmatus oli selleks liiga suur. (Analoogilisi vestlusi võis sõbra sõnade järgi pidada ka peaaegu igas Moskva taksos)
Töökaaslane, puhast eesti, vene (kodune) ja soome keelt kõnelev ingerisoomlane viis pärast Tallinna pronksmehe teisaldamist lilli sammaldunud ja ammuunustatud, punatähega ausamba juurde. Mingit erilist (misiganes)-meelsust tal varem nagu ei täheldanud. Argumendiks- miks te valetate? Ei saanudki mina päris täpselt aru, mida ja kes talle valetanud oli.
Kaheksa aastat tagasi Euroopas koolitusel olles küsis minult Luksemburgi kolleeg: eeee......kas Eesti on põhja või lõuna pool Soomet? (ise kohmetunud). Kes mind tunnevad, kujutavad ilmselt minu reaktsiooni ja kehakeelt ette, kui oma kehvas inglises selgitusi jagasin :-) Samas uuriti (kui soomlastega soome keeles rääkisin), mis keeltega eesti keel veel sarnaneb. Kui ütlesin, et ka ungari pidavat sugulaskeel olema (olgugi, et üldse mitte sarnane), hõikas türgi mees rõõmsas äratundmises: jah, ma tean ju küll!....ja türgi keel kah! (türklaste ja ungarlaste sarnasustest ja erinevustest teavad keele- ja geeniteadlased küll paljut huvitavat pajatada, äkki türklaste seostest eestlastega kah?)
Mnjah. Iga riik ja kooslus vist mitmekihiline, vai mis? Maailmas, ühes riigiski ei tea parem käsi, mis vasak teeb. Kui kokku saavad, teevad plaksu :-) Väikekooslustele võiks üldse olla rohkem rohelist tuld. Väiksem teinekord sõbralikum kah, kui just surushullustust ei põe. Inimestel parem üksteisest aru saada üksikult kui kambakesi. Mida suurem kooslus, seda segasem kört, seda küll, aga kas ka söödavam? Maitseid on kah erinevaid.
esmaspäev, 4. veebruar 2008
Kuidas ületada möödunut
Kass tukkus muru peal ja hoidis suud pärani. Ka magavale kassile võib ju teinekord hiir suhu joosta. Ootas pikalt ja kui surnud pole, siis ootab tänaseni. Sest hiireke kössitas hoopis oja kaldal ja ootas kah. Teda oli jälle õpetatud, et kui pikalt oodata, näeb vaenlase laipa mööda ujumas.....
Juhtus see loomulikult mitte meil, vaid kaugel-kaugel Hiinamaa pealinnas. Seal on nimelt keelatud suurte koerte pidamine, kes kassi-hiirt oma sügavtõsistes tegemistes segaksid :-)
Ja kui nad sinna edasi lebama ja ootama jääksid, üles ei tõuseks-ringutaks, püksipõlvi puhtaks ei rapsiks ja taas oma toimetuste juurde ei siirduks, siis oleks sellel lool võib olla mingi mõte kah. Kui nad seda aga lõpuks siiski teevad, siis mitte. Õppisid nad ju ise ja see variant oleks igatahes ju palju parem.....
Juhtus see loomulikult mitte meil, vaid kaugel-kaugel Hiinamaa pealinnas. Seal on nimelt keelatud suurte koerte pidamine, kes kassi-hiirt oma sügavtõsistes tegemistes segaksid :-)
Ja kui nad sinna edasi lebama ja ootama jääksid, üles ei tõuseks-ringutaks, püksipõlvi puhtaks ei rapsiks ja taas oma toimetuste juurde ei siirduks, siis oleks sellel lool võib olla mingi mõte kah. Kui nad seda aga lõpuks siiski teevad, siis mitte. Õppisid nad ju ise ja see variant oleks igatahes ju palju parem.....
reede, 18. jaanuar 2008
Populistlikult ühisnimetajast
Lauldes kiidulaule inimmõtte korrastavast mõjust, kipub inimene oma mõtisklustes ja selgitustes kalduma päris tihti müstitsismi, tahab ta seda või mitte. Kas pole siis piisavalt näited, kuidas loodusteadlane, filosoof või usutegelane võtab oma pöördumistes-avaldustes „kindlasti on tõde selline, aga läbi kerge udu“ noodid, mis ei mahu mis ei mahu ühegi kõigile ühtemoodi arusaadava põhjenduse või tõestuse alla. Pole vahet, kas räägitakse sotsiaaliast, majandusest, religioonist või teaduse kõrgematest lendudest. Filosoofia on teinud siin (abituid?) katseid äärmustesse ja pilvedesse kippuvate mõttelendude vahele mingit korda luua, aga võtnud (vist?) lõpetuseks kah (lootusetult) ohata ja sulguda keele- ja mõistemängudesse nagu klaaskasti. Nagu wittgensteinlik soolakristall. Kogu see tänane niinimetatud postmodernism on tervenisti selline müstika. Piisavalt uuritud, nagu kass ümber palava pudru tallutud, aga olemus jääb vist ikka tabamata. Nihkub käesirutaja eest kogu aeg kaugemale nagu zen-mõtlejale. Õigemini, olemus võib-olla isegi kõigile üsna sarnaselt arusaadav, aga tõlgendustes igatahes nagu globaalne kört-pärtli särk. Erinevad keeled tekitavad jama ainult juurde. Lihtsam on käega lüüa, konstanteerida, et kõike on kõiges ja võtta seejärel kraad madalamalt: vaielda, kuidas selles ÜHESES maailmas õigemini ja paremini elada. Väikese omakasupüüdlikkusega ikka, kuis muidu saabki. Mnjaa......see ühene maailm ongi vist siin võtmesõna. Ehk teisiti väljendudes, ühesus on komistuskiviks ühisnimetaja otsingutel.
Kas inimene saab üldse midagi ette kujutada, mis on tema kujutlusvõimest, sellest ühesest maailmast absoluutselt üle ja väljaspool? Küsida võiks siin tegelikult kah kraad madalamalt. Kas inimene on üldse võimeline ette kujutama MITMEST maailma? Suurte teaduste paradoksid pigem kinnitaksid mitmesust kui lükkaksid seda ümber. Samuti (võib-olla) mõned religioonivormid või kultuuriuuringud. Aga mis on tänasel igapäevatarkusel sellest? Ja kohe tekiksid siis ju miskid kiusatused seda mitmest asja ikka ühe (ja rohkem hõlmavama) asja sisse ahmata. Matemaatikas on asi lihtsam, aga lihtkodanikule tähendaks n-mõõtmeline, mitmeli sidus, lõpmatult lähenev või pagan-teab-mitmendat järku elu ikka ilmselget absurdsust. Kuidas aga seda lihtsamat, ühest maailma paremini mõista või seal sees toime tulla, selle nimel tekivad hädad ja vaidlused.
Inimliigi sees käib võitlus (sõna võitlus pole siin küll eriti hea võrdluseks, keegi ei võitle ju otseselt, rohkem ikka sihuke erinevate ilmade ja aastaaegade vahetus, evolutsiooniprotsess äkki) erinevate maailmatunnetuste vahel. Kord on domineerivam üks, kord mõni teine. Üks on varjatult, aga samas kõrgsurveline antropotsentristlik ühese ja ainsa maailma printsiip, mille kõrgpilotaažiks võiks olla näiteks antroopsusprintsiipide sisseviimine teaduslik-filosoofilises sõnastuses või kõik-on-üks variatsioonirägastik religioosses mõtlemises, mis hõlmaks ka igasuguseid suhtekirjeldusi absoluuditunnetustest. Teine võimalus on mitmeli maailm. Laialivalguv, kehvasti sõnastatav, arusaamatu, keelelistesse ummikutesse viiv, mõttetu. Sõnastada midagi ju võiks, aga selliseid sõnu või termineidki ju pole :-) Tulevikus võiksid seda (võib-olla) materialistile ilmutada multiuniversumi-värk või (mitu-mitu taset madalamal tasemel) erinevate rasside esindajate võimetus omavahel järglasi anda. Inimene jaguneb järjest rohkem ja rohkem populatsioonidesse....ja siis ükskord saab olema juba mitu inimest. Kuidas siis erinevate tõdede ja moraalidega? Ka religioosses mõttes kaob see kombatav ühisnimetaja- olles järjekindel, ega siis kirjusus ei tohiks sellise arengu kohaselt halluse alla kaduda. On kindlasti olemas veel hulka erinevaid võimalusi, aga nende peale mina praegu lihtsalt ei oska tulla. Eks see ühese maailma pidev kuulutamine ju ikka üksjagu nürista kah :-). Ja ega lihtsustustest (a la ikka see vana pallikestega aatomi mudel või hea-halva konstrueerimine meie igapäevas) siis kunagi pääse.
Midagi on olemas. See on vist tõesti ainus, mida on võimalik tõsikindlalt väita. Kõik muu on tuletamine, hüpotees või suisa juurdekirjutus. Descartes`ide või augustinuste veendumused (olen olemas, sest......) on ikka juba väga julgete mõttehüpete viljad. Mingiks esmase jälje tekkeks ongi vaja hüpet. Kvanthüpet, Suurt Pauku, ideed, mõttevälgatust, inspiratsiooni, diskreetset impulssi, jalahoopi, fluktuatsiooni. Niisama siledal pinnal ei ole mingit jälge. Mõnes mõttes on kogu meie maailm nagu dinosauruse vaateväli, ainult häiritus (sõna, liigutus?) tekitab mingi reaktsiooni või sündmuse. Enne seda häiritust võis muidugi ju olla veel igasuguseid asju. Silmapiiri taga. Ei usu, et ükski ilmutus, usk, mõttekonstruktsioon, teaduslik või transpersonaalne värk seda kunagi täpselt ette kujutama, lahendama või seletama hakkaks. Ja kui ka hakkaks, ei mõjutaks see võib-olla meid kuidagi. Loeb ikka see, mis on ühtemoodi kättesaadav kõigile. Kõik muu on spekulatsioon või manipulatsioon. Esoteerika. Küsimusi muidugi jääb. Kui palju peab siis inimene ikka pingutama, et veenduda- ei ole ikka kättesaadav? Viinamarjad on hapud, oleks rebane juba ammu öelnud. Mis seal salata, tark loom. Ju ta teadis, et ta ei söö viinamarju. Aga kanakese poole oleks rebane kindlasti tükk aega puu najal hüpanud. Nagu meiegi. Üritanud maitsva kättesaamiseks teha kõik mis võimalik ja veel niimoodi, et midagi ikka tulevaste põlvede valmikirjutajatele kah jääks. Vastuolude püsimine tekitab uudishimu rahulolu nimel; mõttetuse ja mõttekuse pideva vaheldumise. Sest tõepoolest- mõni võib ju tõesti, konstanteerides maailma mõttetust ja eesmärgitust, ootamatult end leida tühjas lagedas kivikõrbes, kus pole tuuleõhku ega veetilka. Küll aga valgust ja soojust nagu sulatusahjus või praepanni peal. Mõni leiab jälle rahuliku kohakese. Igaühele oma (selline silt oli ka ühe koonduslaagri värava kohal). Või nagu öeldakse, usu iseendasse (möh?). Mis seal`s ikke. Vaatan endasse. Kuulad teisesse. Maitseb kolmandasse. Lõhname enamusse. Kombite kõigisse? Lõpuks taandub kõik kenaks keelemänguks. Ja egas kogu aeg juurelda saa. Vahel ikka võtame mõne väikese õlle ja jälgime päikese käes niisama mängu kah, eks siis paista, kuis edasi.
Mis siin liivahunnikus ikka siis niiväga viga on. Muudkui liikumine järjest pisemate erinevate lühilugude ja klaasikildude maailma. Vestlustesse. Liivakasti. Mandalaid ja vitraaže tegema. Tuul puhub liiva pärast uuesti hunnikusse ning klaasikliringi käib kah vahest asja juurde, aga eks midagi ikka jää alles. Ka seesama eelpoolmainitud Wittgenstein sai pärast sooldumist-kristalliseerumist uue häirituse ja müttas liivakastis veel kõvasti edasi. Et selgitada välja, mis pagana asi on siis üheselt kõigile kättesaadav? Õigemini: kui see pagana asi olemas on, kuidas seda ära tunda. Või vähemalt kuidas selles äratundm(at)uses kokku leppida saab.
Huvitav, miks inimesed, kes kurdavad positivistlik-teadusliku maailmapildi domineerimise üle, solvuvad, kui nende endi arvamusi muinasjuttudeks kutsutakse? Kas see ei peaks neid hoopis rõõmustama? Otsivad äkki kah populaarsust? Populismiga? Aga noh, las ta olla. Teeme ja räägime ju ikka nii nagu mugavam on. Iga mõttevirvenduse väljendamisel on paar tilka populismi ju natike juures. Nagu karrikaste või sidrunipipar. Pannakse juurde, et söödavam oleks. Kui liiga palju, kõrvetab keele või ajab oksele. Näiteks vaba tahte olemasolust või mitteolemasolust targutatakse palju. Aga tegelik pilt on vist see, et kuigi paljud selle olemasolu eitavad, käituvad nad ikkagi viisil nagu eeldaksid endil seda vaba tahet natikene ikkagi olevat. Ja selle jaatajad teevad avaldusi, mis viitavad igasuguse vaba tahte puudumisele :-). Niisamuti hindame (salamisi, muidugi) kõiki eelnevaid ja järgnevaid protsesse/ käitumisi lähtudes olemasolevast olukorrast. Hoolimata sellest, et mõned rõhuvad jõuliselt põhjus-tagajärg seosele, mõned eesmärgistatusele ja enamusel on sügavalt kama..
Ega vist päris õige polegi see mingitest ülisuurtest printsiipidest lähtumine väikeste asjade lahendamisel. Suure ja kauge alustõe silmaspidamine. Teinekord suisa koomilise maigugagi. Liiga kõrgele ja kaugele vaadates on niiti nõela taha ikka pagana raske ajada. Taburet võib kah jalgu jääda või komistad kassipoja peale. Eks ikka tule konkreetsetesse asjadesse pugemisel tõmmata mingeid piire. Isegi loodusseadustel on toimimisele lisaks ka piiritingimused.
Ilma piirideta jääksime igavesti targutama, kas halb on mingis mõttes hea kah ja kas see siis hoopiski kokkuvõttes halb pole, mis on omakorda teatud nurga alt vaadates hea, mis võib kaugemas tulevikus olla halb jne jne Nagu harakas tõrvasel katusel. Või põder soomülkas. Teisalt, kui neid piire ikka väga palju saab, jääme ju üksteisele jalgu. Võõrastel piiridel niiväga ei tohiks tallata. Nagu näitab ilmekalt tänapäeva seadusandluse vohav õitseng, saabki piire järjest rohkem, sest kellelgi ei ole soovi neid niisama tallamiseks tõmmata. Lõpuks on neid nii palju, et tulebki mõni suurem kokkupõrge ja ports mis-e või kes-e pühitakse ajaloo prügikasti... Järelejäänud (kuni neid veel on) ajavad püsti uued piiritulbad, lepivad kokku üldisemates printsiipides ja käivitavad uued süsteemid. Nii hästi kui võimalik. Aga kui hästi on võimalik?
Kogu eespool toodud jutt on kah lauspopulistlik, vastuoludes, kuna kipub ju välja kukkuma arusaam, et ainult teeradade ja arvamuste kirjususes sünnib ilus maailm (meie jaoks ikka, mitte mingis tont-seda- teab mis tasandil tont-seda-teab mis kõrgustes tont-seda-teab kelle või mille jaoks). Aga mida teha siis äärmuslastega? Liiga innustunud teekuulutajate ja piiritõmbajatega? Siit jutust tuleneks justkui- ka äärmuslased, andke aga minna? Äärmuslased ongi probleemiks võib-olla jah. Aga lõpuks hakkavad nad oma illusioonide kuulutamisel ikka üksteisele sarnanema, ükskõik mida kuulutatakse või ükskõik kui vastaspoolsustesse algul ka lennatud oli. Normaalsetele inimestele arusaamatult kipub radikaal lõpuks ikka sobimatutes kohtades püsse ja plakateid haarama, valel ajal vett tõmbama või veidrates kohtades au andma. Pealetükkivus saab nende arust normaalsuse etaloniks. Ja pajuvõsal jääb üle nõutult õlgu kehitada, sest kunagi ei tee seale selgeks, et kartulid otsas on (ma kardan, et seda lauset siin saab kah mitutpidi tõlgendada). Nii et selgituseks: tulgu ta armastuse või vihkamisega, intensiivselt pealetükkiva nõre või kisakõri eest tõmbuvad kõik kõrvale. Mida üks liiga agar tõekuulutaja ja sirge tee otsija ka suust välja ei ajaks, on tema saatus juba otsustatud- siirdumine äärealadele, kus algab kas enda suretamine või teiste tüütamine; tagasipöördumist normaalsuse juurde pole. Võib-olla tuleks neile hoopis järele lehvitada- ilus vaadata kui minema lendavad nagu uusaastasaluut?:-)
Tundub, et suured lood-laulud hakkavad vist üldse oma aega ära elama. Vanade asjade mäletamine, õpetamine ja au sees hoidmine ei pea tähendama ju järgimist ja tingimusteta kinnihoidmise kultiveerimist. Kindlasti on uued suured laulud kah juba olemas. Nende jaoks uued keeled. Populaarsed kuna populistlikud. Lihtsalt nende märkamisega on nagu evolutsiooniga- kui ise selle sees oled, ei pane ju eriti tähelegi. Vastuolud jäävad alati, lahendamatud või mitte, nende üle kurvastamine on igatahes mõttetu.
Kas inimene saab üldse midagi ette kujutada, mis on tema kujutlusvõimest, sellest ühesest maailmast absoluutselt üle ja väljaspool? Küsida võiks siin tegelikult kah kraad madalamalt. Kas inimene on üldse võimeline ette kujutama MITMEST maailma? Suurte teaduste paradoksid pigem kinnitaksid mitmesust kui lükkaksid seda ümber. Samuti (võib-olla) mõned religioonivormid või kultuuriuuringud. Aga mis on tänasel igapäevatarkusel sellest? Ja kohe tekiksid siis ju miskid kiusatused seda mitmest asja ikka ühe (ja rohkem hõlmavama) asja sisse ahmata. Matemaatikas on asi lihtsam, aga lihtkodanikule tähendaks n-mõõtmeline, mitmeli sidus, lõpmatult lähenev või pagan-teab-mitmendat järku elu ikka ilmselget absurdsust. Kuidas aga seda lihtsamat, ühest maailma paremini mõista või seal sees toime tulla, selle nimel tekivad hädad ja vaidlused.
Inimliigi sees käib võitlus (sõna võitlus pole siin küll eriti hea võrdluseks, keegi ei võitle ju otseselt, rohkem ikka sihuke erinevate ilmade ja aastaaegade vahetus, evolutsiooniprotsess äkki) erinevate maailmatunnetuste vahel. Kord on domineerivam üks, kord mõni teine. Üks on varjatult, aga samas kõrgsurveline antropotsentristlik ühese ja ainsa maailma printsiip, mille kõrgpilotaažiks võiks olla näiteks antroopsusprintsiipide sisseviimine teaduslik-filosoofilises sõnastuses või kõik-on-üks variatsioonirägastik religioosses mõtlemises, mis hõlmaks ka igasuguseid suhtekirjeldusi absoluuditunnetustest. Teine võimalus on mitmeli maailm. Laialivalguv, kehvasti sõnastatav, arusaamatu, keelelistesse ummikutesse viiv, mõttetu. Sõnastada midagi ju võiks, aga selliseid sõnu või termineidki ju pole :-) Tulevikus võiksid seda (võib-olla) materialistile ilmutada multiuniversumi-värk või (mitu-mitu taset madalamal tasemel) erinevate rasside esindajate võimetus omavahel järglasi anda. Inimene jaguneb järjest rohkem ja rohkem populatsioonidesse....ja siis ükskord saab olema juba mitu inimest. Kuidas siis erinevate tõdede ja moraalidega? Ka religioosses mõttes kaob see kombatav ühisnimetaja- olles järjekindel, ega siis kirjusus ei tohiks sellise arengu kohaselt halluse alla kaduda. On kindlasti olemas veel hulka erinevaid võimalusi, aga nende peale mina praegu lihtsalt ei oska tulla. Eks see ühese maailma pidev kuulutamine ju ikka üksjagu nürista kah :-). Ja ega lihtsustustest (a la ikka see vana pallikestega aatomi mudel või hea-halva konstrueerimine meie igapäevas) siis kunagi pääse.
Midagi on olemas. See on vist tõesti ainus, mida on võimalik tõsikindlalt väita. Kõik muu on tuletamine, hüpotees või suisa juurdekirjutus. Descartes`ide või augustinuste veendumused (olen olemas, sest......) on ikka juba väga julgete mõttehüpete viljad. Mingiks esmase jälje tekkeks ongi vaja hüpet. Kvanthüpet, Suurt Pauku, ideed, mõttevälgatust, inspiratsiooni, diskreetset impulssi, jalahoopi, fluktuatsiooni. Niisama siledal pinnal ei ole mingit jälge. Mõnes mõttes on kogu meie maailm nagu dinosauruse vaateväli, ainult häiritus (sõna, liigutus?) tekitab mingi reaktsiooni või sündmuse. Enne seda häiritust võis muidugi ju olla veel igasuguseid asju. Silmapiiri taga. Ei usu, et ükski ilmutus, usk, mõttekonstruktsioon, teaduslik või transpersonaalne värk seda kunagi täpselt ette kujutama, lahendama või seletama hakkaks. Ja kui ka hakkaks, ei mõjutaks see võib-olla meid kuidagi. Loeb ikka see, mis on ühtemoodi kättesaadav kõigile. Kõik muu on spekulatsioon või manipulatsioon. Esoteerika. Küsimusi muidugi jääb. Kui palju peab siis inimene ikka pingutama, et veenduda- ei ole ikka kättesaadav? Viinamarjad on hapud, oleks rebane juba ammu öelnud. Mis seal salata, tark loom. Ju ta teadis, et ta ei söö viinamarju. Aga kanakese poole oleks rebane kindlasti tükk aega puu najal hüpanud. Nagu meiegi. Üritanud maitsva kättesaamiseks teha kõik mis võimalik ja veel niimoodi, et midagi ikka tulevaste põlvede valmikirjutajatele kah jääks. Vastuolude püsimine tekitab uudishimu rahulolu nimel; mõttetuse ja mõttekuse pideva vaheldumise. Sest tõepoolest- mõni võib ju tõesti, konstanteerides maailma mõttetust ja eesmärgitust, ootamatult end leida tühjas lagedas kivikõrbes, kus pole tuuleõhku ega veetilka. Küll aga valgust ja soojust nagu sulatusahjus või praepanni peal. Mõni leiab jälle rahuliku kohakese. Igaühele oma (selline silt oli ka ühe koonduslaagri värava kohal). Või nagu öeldakse, usu iseendasse (möh?). Mis seal`s ikke. Vaatan endasse. Kuulad teisesse. Maitseb kolmandasse. Lõhname enamusse. Kombite kõigisse? Lõpuks taandub kõik kenaks keelemänguks. Ja egas kogu aeg juurelda saa. Vahel ikka võtame mõne väikese õlle ja jälgime päikese käes niisama mängu kah, eks siis paista, kuis edasi.
Mis siin liivahunnikus ikka siis niiväga viga on. Muudkui liikumine järjest pisemate erinevate lühilugude ja klaasikildude maailma. Vestlustesse. Liivakasti. Mandalaid ja vitraaže tegema. Tuul puhub liiva pärast uuesti hunnikusse ning klaasikliringi käib kah vahest asja juurde, aga eks midagi ikka jää alles. Ka seesama eelpoolmainitud Wittgenstein sai pärast sooldumist-kristalliseerumist uue häirituse ja müttas liivakastis veel kõvasti edasi. Et selgitada välja, mis pagana asi on siis üheselt kõigile kättesaadav? Õigemini: kui see pagana asi olemas on, kuidas seda ära tunda. Või vähemalt kuidas selles äratundm(at)uses kokku leppida saab.
Huvitav, miks inimesed, kes kurdavad positivistlik-teadusliku maailmapildi domineerimise üle, solvuvad, kui nende endi arvamusi muinasjuttudeks kutsutakse? Kas see ei peaks neid hoopis rõõmustama? Otsivad äkki kah populaarsust? Populismiga? Aga noh, las ta olla. Teeme ja räägime ju ikka nii nagu mugavam on. Iga mõttevirvenduse väljendamisel on paar tilka populismi ju natike juures. Nagu karrikaste või sidrunipipar. Pannakse juurde, et söödavam oleks. Kui liiga palju, kõrvetab keele või ajab oksele. Näiteks vaba tahte olemasolust või mitteolemasolust targutatakse palju. Aga tegelik pilt on vist see, et kuigi paljud selle olemasolu eitavad, käituvad nad ikkagi viisil nagu eeldaksid endil seda vaba tahet natikene ikkagi olevat. Ja selle jaatajad teevad avaldusi, mis viitavad igasuguse vaba tahte puudumisele :-). Niisamuti hindame (salamisi, muidugi) kõiki eelnevaid ja järgnevaid protsesse/ käitumisi lähtudes olemasolevast olukorrast. Hoolimata sellest, et mõned rõhuvad jõuliselt põhjus-tagajärg seosele, mõned eesmärgistatusele ja enamusel on sügavalt kama..
Ega vist päris õige polegi see mingitest ülisuurtest printsiipidest lähtumine väikeste asjade lahendamisel. Suure ja kauge alustõe silmaspidamine. Teinekord suisa koomilise maigugagi. Liiga kõrgele ja kaugele vaadates on niiti nõela taha ikka pagana raske ajada. Taburet võib kah jalgu jääda või komistad kassipoja peale. Eks ikka tule konkreetsetesse asjadesse pugemisel tõmmata mingeid piire. Isegi loodusseadustel on toimimisele lisaks ka piiritingimused.
Ilma piirideta jääksime igavesti targutama, kas halb on mingis mõttes hea kah ja kas see siis hoopiski kokkuvõttes halb pole, mis on omakorda teatud nurga alt vaadates hea, mis võib kaugemas tulevikus olla halb jne jne Nagu harakas tõrvasel katusel. Või põder soomülkas. Teisalt, kui neid piire ikka väga palju saab, jääme ju üksteisele jalgu. Võõrastel piiridel niiväga ei tohiks tallata. Nagu näitab ilmekalt tänapäeva seadusandluse vohav õitseng, saabki piire järjest rohkem, sest kellelgi ei ole soovi neid niisama tallamiseks tõmmata. Lõpuks on neid nii palju, et tulebki mõni suurem kokkupõrge ja ports mis-e või kes-e pühitakse ajaloo prügikasti... Järelejäänud (kuni neid veel on) ajavad püsti uued piiritulbad, lepivad kokku üldisemates printsiipides ja käivitavad uued süsteemid. Nii hästi kui võimalik. Aga kui hästi on võimalik?
Kogu eespool toodud jutt on kah lauspopulistlik, vastuoludes, kuna kipub ju välja kukkuma arusaam, et ainult teeradade ja arvamuste kirjususes sünnib ilus maailm (meie jaoks ikka, mitte mingis tont-seda- teab mis tasandil tont-seda-teab mis kõrgustes tont-seda-teab kelle või mille jaoks). Aga mida teha siis äärmuslastega? Liiga innustunud teekuulutajate ja piiritõmbajatega? Siit jutust tuleneks justkui- ka äärmuslased, andke aga minna? Äärmuslased ongi probleemiks võib-olla jah. Aga lõpuks hakkavad nad oma illusioonide kuulutamisel ikka üksteisele sarnanema, ükskõik mida kuulutatakse või ükskõik kui vastaspoolsustesse algul ka lennatud oli. Normaalsetele inimestele arusaamatult kipub radikaal lõpuks ikka sobimatutes kohtades püsse ja plakateid haarama, valel ajal vett tõmbama või veidrates kohtades au andma. Pealetükkivus saab nende arust normaalsuse etaloniks. Ja pajuvõsal jääb üle nõutult õlgu kehitada, sest kunagi ei tee seale selgeks, et kartulid otsas on (ma kardan, et seda lauset siin saab kah mitutpidi tõlgendada). Nii et selgituseks: tulgu ta armastuse või vihkamisega, intensiivselt pealetükkiva nõre või kisakõri eest tõmbuvad kõik kõrvale. Mida üks liiga agar tõekuulutaja ja sirge tee otsija ka suust välja ei ajaks, on tema saatus juba otsustatud- siirdumine äärealadele, kus algab kas enda suretamine või teiste tüütamine; tagasipöördumist normaalsuse juurde pole. Võib-olla tuleks neile hoopis järele lehvitada- ilus vaadata kui minema lendavad nagu uusaastasaluut?:-)
Tundub, et suured lood-laulud hakkavad vist üldse oma aega ära elama. Vanade asjade mäletamine, õpetamine ja au sees hoidmine ei pea tähendama ju järgimist ja tingimusteta kinnihoidmise kultiveerimist. Kindlasti on uued suured laulud kah juba olemas. Nende jaoks uued keeled. Populaarsed kuna populistlikud. Lihtsalt nende märkamisega on nagu evolutsiooniga- kui ise selle sees oled, ei pane ju eriti tähelegi. Vastuolud jäävad alati, lahendamatud või mitte, nende üle kurvastamine on igatahes mõttetu.
Tellimine:
Postitused (Atom)
