Kutse kooli

Koolis saab targaks, ütleb vanem õde.
Kas sina oled siis loll, küsib noorem vend.

Septembri alguses oleks kohane kirjutada kooliminekust. Kooliülestes haridusringkondades (kuhu normaalsel inimesel eriti asja pole) on jällegi sügava sissehingamise aeg, et siis alustada juba tuttavat juttu(õpetajaid pole.......palka pole.......lapsi pole.......haridust pole.......tuupimist on.......mõõtmist on.......vägivalda on.......huvipuudust on........õpi, Eesti, õpi) ning nii lähebki teele järjekordne koolivanker, kus üllatuslikult teeb enamus oma asju ikkagi hästi. Nii hästi kui ta nendes oludes suudab ning oma isiklike võimete piires oskab. Sama koolivanker ka kodudes, lapsed ruttavad taas kooli poole, lilledega, paljud (loodan ikka, et kunagi kõik) rõõmugagi. Neile, kes lähevad sinna rahuloluga, on tagatud kõige olulisem asi- koolis on huvitav ja turvaline (ükskõik siis, kuidas). Rõõm seisneb ju eelkõige pääsus huvitavasse keskkonda, mitte „oh jälle saan ma teadmisi omandama.“ Kellel sellist keskkonda pole, on kehv olla. Igavaid asju peab rohkem tuupima ja meelde ei jää neist kah mitte tuhkagi. Kui oled veel veel tõrjutu kah, siis ilma sõpradeta igavleda on eriti masendav. Ja kui tahtejõudu kah vähevõitu (ja kuidas seda saakski kõigil lastel ühtlaselt palju olla, eriti väikses eas?), siis jääb kool üldse kaugeks ja ebameeldivaks vaheetapiks elus.

Aga kuidas teha kooli kõigile huvitavaks, sõltumatult laste võimetest, sotsiaalsest staatusest ja keskkonnast? Lastekodudes, kodutute ja erivajadustega laste hulgas? Kõik tahavad ju rõõmsat kooli, kus oleks hea nii naftaparuni tütrel kui joodiku pojal. Rääkigu spetsialistid mida tahes, aga sotsiaalselt teisi märkava ja hooliva indiviidi saab ainult segakoolides. Segamini poisid ja tüdrukud, rikkad ja vaesed, mõni erivajadusega põnn kah seas. Nähes üksteist, läbilõiget inimkonnast ja andes aru, millest põhjustatud võivad erinevused olla. Selliseid klasse aga jälle ei taha kõik lapsevanemad.......Isegi haridusteoreetikud on mitut meelt. Sisimas leiavad ikka paljud, et las see kodutute laste varjupaik või „lollide kool“ (ka sellised arvamused pole harvad) olla ikka eraldi, hea kui kõrvaltänavas, veel parem naabervallas. Mahajääja pidurdab ju edasipüüdlike arengut. Lapsevanematega on üldse lugu keeruline. Nende soovidel ja kriteeriumitel pole otsa ega aru, paljuski isiklike ambitsioonide mekk man. Või täitumatajäänud unistuste. Inimesed kardavad, et nende laps jääb äkki ilma sellest, mida neil endalgi suurt pole. Suurt teadmistemahtu soovivad sisimas ikka rohkem need, kes üldjuhul üheksanda klassi matemaatikaülesannete või ajaloonägemustega juba kimpu jäävad. Kunagi imestas Endel Lippmaa, et gümnaasiumiõpilased ei tea trafo tööpõhimõtet. :-) :-) :-) No vat see on tõsine kriteerium! Selle idee järgi võiks vist öelda, et enamus Eesti koolilõpetanuid on harimatud. Enamus lapsevanemaid tahaksid, et nende võsukeste kõrval oleksid ainult sotsiaalselt kontrollitud, headest peredest pärit lapsed. Aga seda kohta, kuhu need ülejäänud panna, kahjuks Eestis ette näidata ei taheta. Kindlasti peaksid jääma alles Treffneri gümnaasiumid ja Prantsuse lütseumid, aga mida on rohkem, pajuvõsa või mastimände?

Ah õigus jah, pedagoogegi ju pole, rääkimata eripedagoogidest, kes takerdujaid järjele aitaksid. Isegi need, kes tahaksid ja oskaksid, teeksid seda meelsamini Rootsis või USA-s. Muideks, kui keegi eriti ei taha, mille eest siis riik ikka palka maksma peab? Suures hädas on argumenteerimiseks appi võetud pedagoogidele suisa taevaste ülesannete ja üliinimlike omaduste omistamine. Nad ise tahavad kah vahel üliinimestena välja paista, vähemalt vaimses sfääris, keda põhjuseta alaväärtustatakse. Tegelikult on sealgi ju samasugused inimesed nagu pajuvõsas (tahtsin öelda inimkonnas) ikka- tarku, eputajaid, heasüdamlikke, joodikuid, töökaid, laisku, tagasihoidlikke, õrnahingelisi, kiuslikke, rõõmsameelseid. Oma olmemuredega. Lisaks lastele klassis on paljudel ka lapsed kodus, kelle kasvatamisega nad vahel saavad hakkama, vahel ei saa. Pensioniks suurt ei investeeri. Seega ei maksa neilt loodusjõudude või jumalatega võrdset väge nõuda.

Tegelikult on pedagooge, nii häid kui ka väga häid (noh sekka natsa kehvi kah) ikka küll ja küll (pean siinkohal silmas ainult pedagoogilist haridust, mitte kutsumust või soovi lastega tegeleda, ühesõnaga lihtsustan väheke), ainult miskipärast on nad vaikselt koolidest mööda hiilimas. Äkki ikka kohustuslik suunamine pealeülikooli? Ei saa....human being ju....suunamised ja sundajad oleksid ilmselge ahistamine. Kas ikka oleks......aga lapsed koolides käivad ju sundaega? Keegi ei pea seda ahistamiseks ega vaba tahte vägistamiseks. Ei mina arva, et ülikoolijärgset paariaastast sundaega teeniv pedagoog koolides rohkem või vähem seanahka vedama hakkaks, inimväärikuse kaotaks või lapsed ära rikuks. Pigem teeb seda ikka mingi pidev õpetajatekaadri otsimine, ümberpaigutamine ja lego-konstruktoriga mängimine, kus pooled klotsid kadunud. Riigi sekkumist soovitakse kõikides asjades, mis teeksid isiklikku heaolu paremaks. Palka juurde soovitakse, sundaega mitte. Pensionär soovib ju ikka pensioni, ettevõtja majandusvabadusi. Üks hea kriteerium võiks olla: lapselt ei peaks nõudma asjade suutmist, mis täiskasvanule üle jõu käivad. Kas me ise saaksime ikka iga asjaga hakkama? Paar aastakest tagasi jooksis läbi kõrgetasemeline soovitus käia ka laupäeviti koolis. Äkki soovitaks enne ikka laupäevaseid-pühapäevaeid tööpäevi täiskasvanuile? Või võiks näiteks pensioniiga tõsta. Näiteks kaheksakümneviieni?

Lastega tegelemine ei ole päris üksühene majanduse toimimisega, siin võiks üldse rohkem jälgida mahajääjat, nõrgemat, takerdujat. Hoo sissesaanul on alati kergem, tema pidevale taganttõukamisele ei peaks niipalju tähelepanu pöörama. Küll hiljem ülikoolides pööratakse. Ei kärbi ega lämmata see kuidagi mingeid andeid, kui õpetaja rohkem auru mahajääjatele suunab. Nendest sõltub meie heaolu. Mis me ikka kerjustele ja kodututele rahasid eraldame kui juba varasest koolipõlvest oleme kellegi mahajäämuse kindlustanud. Kellel on hea kodu, pole raskused nii suured kui neil, kel pole vanemaid või üldse õiget kodu. Intellektuaalne andekus on tihti seotud mahajäämusega sotsiaalses küpsuses või teistega arvestamises. Nii et kõigil põhjust rahulikumalt liikuda küll ja küll. Ja mis intellektuaalsetest kõrgustest siin laste puhul ikka nii väga rääkida saab? Kui keegi ikka väga tahab kolmandas klassis ülikooli matemaatikaülesandeid lahendada või surematuid näidendeid kirjutada, saab seda alati korraldada ilma kogu klassi hapnikupuudusesse sundimata. Küll täiskasvanutel on aega omavahel olelusvõitlust pidada ja vigaseid loendada....Äkki seda siis ei tulegi?

Mäletate Epikurost, kes rääkis naudingutest? Seda mõistetakse (ja mõistetakse sellepärast, et nii ju seletatakse) primitiivselt, nagu kutsunuks ta lagastamisele ja orgiatele. Ei, propageeris ta siiski rohkem kasinust ja vaimseid huvisid, aga mõte seisneb mujal. Nauding võib olla huvitava asja sünonüüm. Ning see ei pea välistama kõva tööd. Teadlikku piitsutamist (läbi ebameeldiva ja igava) vajalike asjade omandamiseks ei saa lastelt alati nõuda. Samas võiks gümnaasiumiõpilane seda juba suuta. Meil on vastupidi: põhikoolis punnitatakse igavate teadmiste omandamisega (või hoopis toppimisega) nii üle, et gümnaasiumis jääb vahel üle konstanteerida: Mati või Kati on nii kooliväsinud, et las ta vegeteerib siin veel kolm aastakest (mõni äkki isegi neli või viis). Need, kes tugevamad, punnivad muidugi ilusasti läbi, aga tugevaks saamise metoodika ju paljuski puudub. Kusjuures mingi erilise arusaama põhjal saab targemaks teha ainult õppeainete arvu ja mahu suurendamine ning vastupidi, last rõõmsamaks ja tervemaks teeb nende vähendamine. Nokk kinni, saba lahti. Ja mida ikka ainetest nii väga välja visata (ärge hakake siin jälle, et loodusaineid), vastupidi ikka, ka kultuuri- või religioonilugu peab kuhugi mahtuma ja kodanikuõpetus ja lisaained ja muud huviained ja kodutööd ja.........Oeh! Lõpuks toimib selline skeem: kriteeriumid on parimate ja ideaalsete järgi, aga kuna need ei toimi (liiga palju ja segased), siis mitte ei muudeta neid, vaid lastakse kvaliteeti alla. Ühesõnaga- kui kahte rehkendust hästi teha ei jõua, siis tee neli tükki ja poolikult.

Näitena võiks siin kasutada maadlustreeningut- kas heaks maadlejaks saab ainult jõudu kasvatades (jõusaal, kang, heitekott, lõputud jooksuotsad, intervalltreeningud)? Ei saa. Esiteks: nii võivad tulla kergesti vigastused. Loomulikult mitte kõigil. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks, ütleb vanasõna. Unustatakse lisada: või siis vigaseks. Teiseks: elusalt on vaja kah treenida, partneriga, vastupanuga. Ükskõik kui palju toorelt tugevamaks sa ennast Heiki Nabist või Indrek Pertelsonist ka treeniksid, kui elusat treeningut taga pole, lendad maha nende (ja väiksemate meestegi käes) imelihtsalt. Mahu ja intensiivsuse kasvatamine on vajalik, aga mitte ainuke ja ainuõige tee. Kolmandaks: ka elusat treeningut ei saa teha ilma metoodikata ja ainult võistlustele lootes. Nii arenevad ainult üksikud (ja nemadki võivad hilisematel rahvusvahelistel jõuproovidel hätta jääda), ainult läbi valu ja maha jääb vigaste rada. Neljandaks: kompleksseks oskuseks on vaja erinevate õppeainete pidevat ühendamist ja põimimist, üleminekut üksteiseks. Ühesõnaga: mitte lihtsalt ports erinevaid võtteid harjutatuna maadlusnuku peal, vaid pidev harjutamine dünaamilises (elusas) keskkonnas. Mõningaid võimalikke näiteid koolis: võõrkeele tundides saaks käsitada ükskõik mis teise aine probleeme, kehalise kasvatuse tundides võiks olla ka poksi ning rahvatantsu, eesti keele lauseehitust ja grammatikat saaks õppida loodus- või ajalooraamatu põhjal (Turovskid ja Ernitsad, Vseviovid ja Vahtred-tulge filoloogidele appi), osa kohustuslikku kirjandust võiks olla võõrkeeles, füüsikaõpikutesse võiks visata mõned lihtsamad teadusartiklid, joonistada-maalida-voolida lõputult..........näiteid on palju ja pedagoogid (haridusteadlased, -ametnikud, -poliitikud, lapsevanemad, lapsed ise) suudaksid neid välja mõelda tuhandeid.
Loomulikult on kool ikka natike keerulisem kui siin toodud. Aga kõik see toimib (toimiks) sellegipoolest.

Minu tütar tuli kunagi kolmandas-neljandas klassis koju töölehega, kus oli igasugu lünkasid täitmiseks esimese eestikeelse kirjasõna kohta. Kui keegi haritlastest lugema juhtub, siis mis aastal ja kelle poolt anti välja esimene eestikeelne aabits? Kurat, kas keegi tõesti siis ei suuda välja mõelda, millal ja kuidas tekivad väikeses inimeses seosed? Alati ei peagi jura mahategemiseks midagi uut asemele pakkuma. Piisab arusaamast: kuule, see on siin küll liigne. Suurim huumor (kui see ei oleks nii kurb) oli kunstiõpetuse töövihik. Suur tühi lehekülg kirjaga: siia joonista õpetaja juhendamisel pilt. Niimoodi istuvad kondoritena küürus lastega täidetud koolipinkide ümber kirjastajad, ametnike ja nõustajate armeed. Sest ilma ei saa ju kuidagi. Lolliks ei taha ju keegi jääda. Või koolitamata. Ka õpetajad mitte. Surm elususele.

Liigsest spetsialiseerumisest olen juba kunagi heietanud. Universaalist saab alati vajadusel spetsialisti, vastupidi mitte nii hästi. Ka kutseharidusest ma rohkem praegu väga ei patra, kümmekonna aasta pärast pole sellest vaja üldse rääkida, sest kõik põhikooli lõpetanud mahuvad ilusasti gümnaasiumitesse ära, ilmselt ka ülikoolidesse. Lapsi lihtsalt nii vähe. Huvitav, kes siis heeringat kaaluma, generaatorit hooldama, laeva keevitama või sööki valmistama hakkab? Isegi Jaapanis ei puhasta kuivkemmerguid (ja neid on seal palju-palju) robotid, vaid ikka inimesed. (Ega robotite tegeminegi tänapäeval paljudele väga meelepärane ole). Ilmselt segab keevitajaks olemine, siibri tühjendamine või toidunõude pesemine Hemingwayst ja Salingerist rõõmu tundmast, võõrkeeli oskamast või kammermuusikat nautimast. Eriti loll oleks pärast kõike eelnevat arvestades hädaldama kukkuda, miks me välistööjõudu sisse ostame. Tegelikult pole Hiinalinn pole üldse paha, söögikohad on head ja odavad ning tänavad saaksid mahavisatud rämpsust kah ükskord puhtaks. Öelge aitäh indiatele-hiinadele, et seal on veel inimesi, kes soovivad teadusega tegeleda ja kleite-jalgrattaid kokku panna.

Üksmeelt haridusküsimustes pole muidugi kunagi olnud, isegi Kuurme ja Leesi ei suutnud ajaleheveergudel omavahel ühist keelt leida, kas tuupida kah või mitte. Mis siis veel väiksema kaliibri ja tarkuspagasiga meestest-naistest rääkida. Üksmeel (vat tõesti selline, kus õpetajad, ametnikud, poliitikud, koolijuhid, lapsevanemad ja lapsedki ühel meelel on) saavutatakse ainult selles, et midagi on hariduses jälle halvasti välja kukkunud. Lõpuks viimases hädas võetakse argumendiks appi „see on vaimu ja võimu vaheline võitlus.....“ ja muud sellist läbi solvumispisarate „ise oled loll“ tüüpi lauseid. Või siis jälle, et õpetaja räägib ainult siis kui asjatundja (?) pissib. Asju püütakse rüütada lennukamalistesse fraasidesse ja anda eesmärkidele kõrgemaid dimensioone. Ehk on asi ikka lihtsamates asjades kui täditiiukuurmelikust heietustest või härratoivomaimetsalikust (mis, tõsi küll, juba ammu unustatud, kiirelt käib ikka küll) aplombist välja lugeda võib? Äkki on näiteks noort verd ikka liiga vähe? Lõputu ring: noored ei tule, sest vanad on ees; vanad ei saa ära minna, sest noori ei tule. Jällegi: ka pedagoogidel pole klassi ees huvitav. Pole muutuvaid koormusi, liikumisi, vaheldusrikkust. Puudub õppeaine kui sellise vastupanu (referaadi tegemine wikipedia-copy-paste meetodil ei ole mingi vastupanu). Mis kasu on ühest-kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas, kui laps iga päev kuus-seitse tundi pingis kössitab? Kus meil siis see läbi käte mõtlemise-tegemise vajadus a la Johannes Käis on? Kunagi oli nõukogude riigis pitekantropuse arusaam, et mutritreimine on väärtuslikum kui ooperilaulmine. Nüüd vastassuunda: loovus (no human being ikkagi) on see, kus käsi ega mõttejõudu üldse vaja pole. Pehmed väärtused ja ainult. Loodusteadustele on vastakaid hinnanguid: kas peaksid ainuvalitsema ka maailmatunnetusel (mida rohkem seda rõhutada, seda rohkem kasvab vastukaaluks roosa-kollane makulatuur raamatupoodides) või siis juba lootusetult out ja suisa inimväärikust alavääristavad. Netilehtedel vohab pagan-teab-mis-teadmiste-virrvarr. Maailma mureprobleemidele tähelepanu juhtivad artiklite ja netifoorumite sisu on tehtud lugemiseks debiilsetele. Nagu valimisreklaamid. Kutsekooli läheb ainult see, kes tõesti mujale ei kõlba, kõlab üks Eesti haridusaksioome. Huvitav on see, et isegi üks ja seesama pedagoog võib kutsekoolis tunde andes igavam ja pealiskaudsem olla kui mõnes gümnaasiumis.

Selle kohta oli üks jutt Moskva lukksepp N.-st, kes hommikul läheb paneelmajast tööle. Trepikojas on pirn puruks löödud. Krohv ja värv maas. Lifti on roojatud. Tänav on üleskaevatud, juba mitu nädalat, üle kraavi tuleb poris ronida. Tramm on täistuubitud. Tehasehoone on räämas. Suitsunurgas on konisid täis kilukarp. Söökla haiseb. Peldikus tuleb ronida prill-lauale. Ja ta läheb tööpingi taha ja toodab kõigest väest praaki, sest mis kuradi pärast ses sitas....Miks me anname lukksepp N-dele kasvada meie hariduses? Hakkaksime peale sellest, et väldiksime räämas olemist. Siin pole vaja erilist metoodikat, inimestetundmist, isegi erilist tarkust mitte. Kutsekoolid (muud koolid kah), värvige oma seinad ära! Kas või graffitiga, kui muuks raha pole. (ma arvan, et soovijaid oleks ikka). Kas keegi pole tõesti näinud kunagi vaest, aga tarka inimest kehvas, aga ilusas kodus?

Igatahes selge on, et kui laps kodus meeleheitlikult meenutab õpetaja lauseehitust, kui ta Vana-Kreeka perioode esitas, siis on elusast õppimisest asi kaugel. Olgugi, et nii Põhjasõja kui Kreeka-Pärsia sõdade daatumid on peas, arvatakse ikkagi neid toimuvat enam-vähem samal ajal. Ei suudeta ära imestada (muud moodi kui pähetuupimise teel), miks arv astmes null on üks. Sest puudub elementaarseimgi seoste nägemise oskus. Ollakse kindel, et vähim aineosake on elektron ja sarnaneb see sellise tillukese plastmassist kerakesega, mis hirmsa kiirusega ümber tuuma kihutab, umbes nagu maakera kosmoses. Samuti, et ekvaatoril on soojem selle pärast, et ekvaator on Päikesele lähemal kui poolused.

Võiks öelda, et koolihariduse omandamine on alati pool sajandikest hetkeseisust maas (võib-olla sajand, võib-olla paar aastakümmet?). Seda saab näha nii kohustusliku kirjanduse koostamisel, füüsikas, ajaloos. Samuti kipub ajast maha jääma stampettekujutus õpetajast: vaoshoitud ja raamides, väheke igavavõitu. Nii on olnud vist alati? Mis sinna ikka teha. Erandeid on loomulikult palju-palju, seda meeldivamaid. Asjad kulgevad hästi ainult siis, kui neid tehakse pühendumusega ja samas kerge naljaga pooleks. Seda viimast võiks haridusteemades natikene rohkem olla.
Kool pole laste koht, kirjutab Bel Kaufmann. „Ma lihtsan avan teie pead ja kallan tarkuse sinna sisse,“ ütleb Pan Kleks. Head kooliraamatud mõlemad. Pessimism ja samas edasipüüdlikkus. Mõlemad pulliga pooleks. Ega see polegi nii halb kooslus. Parem igatahes kui optimism ja soig. Ja ikka trenni, tenni! Kui kõik punnivad, saab igavast asjast kah vajaliku kätte.

Lõpunäiteks sobiks jälle see kehaline kasvatus väga hästi. Mis selle eesmärk on? Terve ja tugev inimene. Aga mida arvate, kellele seda rohkem vaja oleks, skolioosi põdevale nohikule või kooli meistrile keskmaajooksus?

Elusad rakud

Üks vana vene mõistujutt.


Elasid kaks talumeest. Ühel õnnestus kõik- vili lokkas ja kari kasvas. Teisel polnud suurt midagi- lõikas veidi rohkem kui külvas ja loomad virelesid. Tööd rügasid justkui võrdselt.

Tekkis kadedus naabri vastu, kadus töölust. Talumees vedeles terve talve ahju peal ja mõtiskles, miks temal kehvem järg. Lõpuks ei pidanud vastu, surus vimma alla ja läks eduka naabri käest nõu küsima.

„No mis siin keerulist,“ ütleb naaber, „kogu minu saladus on siin,“ ja näitab oma käsi.
Kehv naaber vaatab, aga ei näe midagi.
„Siin pole midagi näha.“
„Kuidas pole, vaata tähelepanelikumalt,“ ütleb jõukas talumees ja näitab rakke peopesas.
„Kah asi,“ solvub naaber lõplikult. „Lollitad ainult. Rakud on ju minul kah.“

Vaatab oma käsi, aga kuna ta oli terve talve ahjul vedelenud, olid rakud kadunud.......

Vot võta siis kinni :-)

Selle suve Laulu Peod

Esimene Pihk- X noorte laulu- (ja tantsu)pidu juuli alguses Tallinnas

Koorilaul laulukaare all on ikka võimas. Aga ainult siis kui lauldakse koorilaule. Ernesaks, Lüdig ja Eespere löövad alati karvad püsti. Samas „Elas metsas mutionu“- tüüpi laulukesed on mõeldud-kirjutatud ikka lasteaias või põlluveerel laulmiseks, mitte laulupeoks. Sama naljakavõitu oleks, kui emad-isad laulaksid oma lastele enne magamajäämist unelauluks „Mu isamaa on minu arm....“, Violetta aariat või Queeni „Bohemian Rhapsody.“ Ja koorilaule (loe: laulukaare all võimsalt kõlavaid laule) lastele on kirjutanud ka paljud teised heliloojad peale Ehala. Kaare all võib ka õigesti valitud lastelaul ihukarvad püsti ajada. Aga eks paljudel ajas ka Buratino, ja paljud seisid nagunii enamus aja šašlõkisabas, nii et tervikpilt oli ikka ülev. Ei kahtle, et need Peod püsivad veel pikka aega ja mitte ainult korraldajate, vaid ka kuulajate soovil. Siis pole lauljate arvamust ju vaja küsidagi. Karvad võivad edaspidi ka keha ligi olla.

Laulvaid eestlasi oli seekord palju, kuulajaid veel rohkem. Mis seal´s halba kui koorilaule kuulab sama palju inimesi kui Nirvanat või Metallicat? Tilluke kahtlus küll jäi, et äkki ikka ainult pronksiöö pärast, aga mine sa tea. Ainult, et......“Meie Christopher Robiniga läheme natukeseks jalutama, aga mitte rüselema.......hingamisruumi peab kah ikka jääma......,“ ütles Iiah ühes vanas lasteraamatus. Tõesti, miskipärast tekkis küsimus, et kas me ikka peame sellisel viisil üksmeelsed olema, ainult peale ehmatust nii suuresti kokku kogunema? Lauluväljak on kogu rahva üldmobilisatsiooniks või ühiseks saunalavaks (eestlane käib ikka regulaarselt saunas) kindlasti natuke väikesevõitu :-) Ka nii suur rahvahulk ajas nats ihukarvad püsti. Õnneks oli veepudel omal kaasas.

Laulupeo märksõna- Ilmapuu lävel. Päris hästi valitud. Mitte mingi „Welcome to Meie Oma Laulupidu“ või „Tohhoo tilla, kuidas laalavad vägevalt!“ Ja justnimelt lävel nagu inimene alati. Ilmapuu all on Jörmungand keras. Paljudele lastele meeldivad suured maod.

Veidi ootamatud Saluveere (tema oskab elus noori elusalt laulma panna, pole kahtlustki) sõnad: „Laulupidu on eesti-meelsuse avaldus, mitte meelelahutus.“ Loodan, et kunagi paneb keegi need asjad ikka ühte kah. Niimoodi, et arugi ei saa. Miks ei või ilusa muusika kuulamine olla meelelahutus? Me ei ütle ju: loen Muumitrolli, sest see on ülemaailmse humanismi ilming? Tegelikult ma arvan, et enamus laululapsi on ammu need asjad ühte sidunud. Laulukaare alt näoga mäe poole on teinekord selgem vaade kui vastupidi. Ka dirigent on ikka rohkem seljaga :-)
Muuseas, muusikas, kui see on ka meelelahutus, ei teki kunagi klassi-, rassi ega keelevaenu ega -uhkust. Mõne jaoks võib olla see kurb.

(Tantsupidu jäi kahjuks sulgudesse, kuna seda ma ei näinud ja vaimusilmas ka ei vaadanud. Aga kindlasti väge sealgi).

Pihkude vahel- lauludel olevat sõnad (kogu aeg ja kõigil).

Vat see on uudis. Lauldud nii harrastus- kui ka kolmveerandprofessionaalsetes koorides (ka laululaval), seetõttu omalegi veider, et ei kuule, ei jäta meelde ega oska mõhkugi laulude sõnu (ja ega ei huvita eriti kah). Kes seda nüüd täpselt teab, kas ei kuule sellepärast, et ei viitsi neid kuulata või vastupidi. Seetõttu pole kunagi osanud ka Pruudipärga ega hümni päris hästi kaasa laulda. Samuti ei pea niipalju Dagöst ja teistest sõnumikandjatest kui näiteks võõrkeelsest ilmselgelt rämpssõnalaulust (kui neil sama hea ja terve kõla nagu Saatpalul). Ka Meie Mees ajab iiveldama eelkõige viiside ja esituse, mitte sõnade pärast. Ühesõnaga, laulukaare alla „Mu isamaa on minu arm,“ autoraadiosse Cranberries, ööklubis tundmatu vaibaklopper, ooperiteatrisse Mozart või Weber (Carl Maria ikka, mitte Andrew Lloyd), kirikusse Pärt ja sakraalmuusika sugemed ja folkfestivalile šoti torupill või Oort – kõik väekad ja ilu kandvad, sellepärast, et elus. Sõnad on ikka üks arusaamatu vulin (eestlane ei saa nagunii maoori rahvalaulust aru ja hiinlane ei taba Alliksaare peent sõnakunsti). Inimhääl on lauldes ka niisama ilus (rõhk sõnadel inim- ja lauldes :-)). Väga head sõnad võiksid loomulikult välja kosta, aga neid on vähe. Veljo Tormis ütleb, et vähemalt regilauludes tuleb laulda häälikuid ja sõnu. Aga kuulajale soovitaksin sellegipoolest: kuula ja ära sealjuures liiga palju mõtle! (minu pärast võiks Tõnis Mägi oma „Palve“ ka läti keeles laulda).

Teine Pihk- Pärimusmuusika festival juuli lõpus Viljandis

Elus asi on ilus asi, ütleb vanasõna (vaata nüüd hoolega ka eelmisesse Pihku). Eelmisel aastal avastasin üllatusega, et ka lõõtspillimäng on ülilahe ja elus (milles kippusin ikka kahtlema, hoolimata suguvõsas täitsa olemasolevatest lõõtspillijatest). Noh, Viljandis olid ikkagi bulgaarlased ja baskid, neil lõõtsalugudel takt kolmeks-neljaks jagamise asemel kolme-neljateistkümneks tükeldatud. Teises kohas oli Liisi Koikson- nii absoluutselt-kargelt veatu oma Helletustega nagu mäestikujõgi. Aeg-ajalt tekib küsimus- kas teemandikristall on ikka elus? Sel aastal teda enam kuulama ei läinud :-) Liiga heade asjadega, nagu ka Gruusia mitmehäälse meestelauluga, on üldse nii, et pikapeale (mis on üsna lühike aeg) muutub tüütuks. Saateta meestelaulu kohapealt oli seekordne eelistus mordvalastele, kes lisaks mitmehäälsele-mitmeviisilisele vokaalile ei põlanud vaeva jutustada vahvas eesti keeles oma laulude sisu ümber („...seisame siin laval ümmarguselt....“ või „...kui pime ennast peseb sellesse ojasse, siis ta hakkab vaatama....“).
Teisest seinast oli Frigg- viis Henri Veidenbaumi (muidugi, kui keegi juhtub sellist noort viiulimeest teadma) Soomest-Norrast. Lõbusad viiulid, ainsa erandina esinejate seas ilma lauluta. Parem hea viiul kui isikupäratu laul. Folgil vähemalt.
Aga üks parimaid sel aastal-Taani Phonix paduvihmas. Läbimärjana oli hea kuulata taanlanna kähetahumatut-mahlast alti. Mõni võib-olla oleks öelnud, et trummid ülevõimendatud, aga mind küll ei häirinud. Suur jämehäälne tüdrukupikkune saksofonimoodi pill (bassklarnet) oli kah. Nagu rusikas silmaauku. Igatahes mingil juhul ei tahaks läbimärjana kuulata näiteks Indrek Kaldat laulmas. Sest tema puhul tuleb alati meelde vihmasadu, mis kostab akna kaudu. Aga kardan, et ka Oorti või torupille poleks nii läbiligunenult kuulata viitsinud. Paljud ei kannatanudki vihma ja läksid hoopis suurde telki Untsakaid kuulama. Eks me ikka tee aeg-ajalt valesid otsuseid :-)
Kaunist oli igast servast. Kui Portugali esindajad- vanade sidemete taasloomine Pürenee ja Aafrika vahel- olid värelevate pillihelide (põhiliselt nuppviiul, aga igasugu löödavaid ja flöödimoodi asjandusi oli kah) voog naishääle saatel (ja vastupidi), siis õiged Eesti tudengimehed Viljandi Kultuuriakadeemiast Nikns Suns põrutasid räige raua ja regilaulu kokku, nii mis mürises. Miks ei võiks ka ööklubides selliseid variante lasta? Oort kah raudsesse rütmi kiigutav, aga uimasem. Vanad kah juba. :-) Kolmas metalne folkband Raud-Ants oli juba natike liiga vastanditesse kalduv, liiga metalline (loe: lärmakas) ja samas liiga algupärandile toetuv. Tõsi küll, nende esinemise ajal ei olnud veel pime ja vihma hakkas kah sadama.
Mis on üldse algupärand ja kui kaugele see ulatub?. Et hingega tehtud töötlused võivad olla paremad, saab veenduda torupillimuusikat kuulates- Re:Toro oma handi-inspiratsiooni ja torupillidega saksofoni-kitarrikastmes oli vahva ja elus. Kas me tahaksime ikka nii väga seda handi algallikat kuulata, kust inspiratsioon pärit?

Eks igavamapoolsed asjad jäid kah silma. Marko Matvere süldimuusika (tõsi küll, kvaliteetne) jäi vahele. Palju lootsin iirlastelt, neid on folgil alati olnud (või iiri muusika viljelejaid). Seekord läbinaiselik (kuus tüdrukut), aga tegelikult nagu iiri muusika ikka, see igapäevane. Irish Pub vabas õhus- õlle ja päikesega. Hea pikutada ja juttu ajada. Niisama voogajaid oli veel, meeldiv oli kuulata, aga meelde eriti ei jäänud, hoolimata professionalsusest ja pühendumusest. Näiteks mees-nagu-orkester laulik Hispaaniast või muude pillide seas rütmipillina lihtsat jalamatsu kasutavad Kanada prantslased. Suuresti peaesinejaks reklaamitud ungarlased oma mustlas-, balkani- ja muu pärimusmuusika seguga tänapäevases kuues olid natike liiga kirevad ja kimedad. Ei ajanud hüppama, vaid haigutama.
Rahvast oli võrreldes selle esimese Peoga vähem ja ruumi ning aega rohkem. Ka kõik head asjad ei jäänud meelde (neid oli ikka üsna palju) ning egas kõike kuulda kah jõudnud.

Veel üks esimese Peoga siduv märksõna on Veljo Tormis- võimas, ajalooline ja natike ülehaibitud, nagu Jaan Kross proosas. Tema neliteist punkti regilaulu kohta sisaldab väidet: „Regilaul on rituaalne toiming, mitte kommunikatsioonivahend.“ Mis asi see rituaalne toiming siis on? Ikka on kommunikatsioonivahend kah. Kellelegi omavaheline, kellelegi arusaamatute võngete ja tungidega, kellelegi miski muu side. Paljud seal Viljandis suutsid need kaks asja igatahes ilusasti kokku sõlmida. Inimene otsib sõna. Seda ei pruugi olla.
Ma olen muideks kunagi koorilaulnud Tormise kantaati „Lenini sõnad,“ mis algas fraasiga: „Mis on Nõukogude võim?“ Vaata, mis aeg teeb, kas pole? Aga voogas seegi laul tookord võimsalt ja lauljad olid rõõmsad, ei saa salata.

Veel pihkude vahel. Üks väike seik eelmisest aastast, kah Viljandi Folgilt

Üks lahe keskustelu, mis toimus minu selja taga, kontserdi ajal (osalejad nii umbes kuue-seitsme-kaheksateistaastane folgifännist plika ja ilmselt tema mingi juhututtav kutt, lihtsalt sattunud kontserditel kõrvuti ja teinud juttu)
Tüdruk: "Vaata kui erinev on siinne seltskond, need, kes seal lava ees tantsivad, sellest, kes muidu igasugu kontserditel lava ees näppu viskavad...."
Kutt: (mingi viisakas ebaselge ümin)
Tüdruk: "No vaata.....vaata.....Kusjuures, näed, et siin on hoopis teine õhkkond....(ja vatras hingestatult ja veenvalt veel midagi vaimust jne nagu selliste juttude puhul ikka kombeks)
Kutt: (taas paar tähtsusetut, viisakalt korrektset fraasi, väike kahtlus hääles)
Tüdruk: "Kusjuures, näed, et siin pole ainsatki ILUSAT inimest.....kõik on koledad...."
Itsitasin vaikselt mõttes, ei pidanud vastu ja kiikasin muuseas ka seljataha. Tüdruk oli nagu tõeline standardettekujutuses rahvamuusika fänn: tõsine, hallis koledas :-) ürbis ja seelikus, murumütsiga (seda kas ta ilus oli, ei saanud kahjuks põhjalikult uurida, poleks viisakas olnud, aga võis olla küll, koleda tüdrukuga ei hakka ju alla kahekümne vanune kutt lihtsalt huvist niisama juttu puhuma), poiss nagu tavaliselt poiss ikka. Mis on üldse ilus?

Vot nõnda...... Imestasin hiljemgi, et kust kuradi kohast on võetud, et kõik mis on kuidagi suuremate ja maistest asjadest kõrgemate väärtustega, peavad olema esteeiliselt koledad. Või kerge harda oreooliga kaetud. Igatahes üsna lahe lugu ja siiamaani ajab muhelema.

Kolmas Pihk- Saksa väikelinna noorte segakoor Tookula (augusti alguses Rakveres).

Kolmas elamus- kõige lühem, aga kõige ilusam. Ja kõige väekam. Mindeni väikelinna kirikukoori kontsert. Õigemini- ühe nendest kooridest (seal lauldakse väikelastekooridest kuni täiskasvanuni välja)
Pagan, siin ma ei saa teisiti kui alustada väljavõttega nende koori kontseptist.

Esimestes astmetes (1.-2.klassis) toimub kuuldava maailma mänguline tundmaõppimine ja laulude, muinaslugude ja rütmidega tutvumine, soovitused esimese instrumendi õppimiseks.
Vanemate laste puhul:
Loomuliku lauluhääle arengu kontroll
..............
Muusikaõpetuse algtõdede omandamine
Rahvalaulude laulmine, vaimuliku ja ilmaliku kooriliteratuuriga tutvumine
Osavõtt jumalateenistusest
Moodsate elementide kaasamine (jazz, spirituaal, popp)
................
Muusikalist elamust (nende kontserti kuulates) ennast on muidugi raske seletada. Eriti kui on vaja silmi pungitada või kätega näidata. Kõik ju nagu noortekooril ikka. Veelmittekiledad naishääled ja jubahäältmurdnud meeshääled. Keskmine vanus nii kaheksateistkümne ringis. Kõik lapsest saadik koorides laulnud. Aga mingi ülivõrdeline komponent jäi taha kummitama. Võib-olla sellest, kuidas „äärmised“ hääled (sopran ja bass) ei lämmata keskmisi. Võib-olla sellest, kuidas alt võib kõlada mittekimedalt (kui üldse välja kostab) ja meeshääled ei jagunegi "ühe tenori kohta kaheksa bassi"? Või sellest, et ei vaimulik ega ilmalik laul pea kumbki olema „asi iseeneses?“ Või sellest (vat seda ma kogesin küll esimest korda elus), et solistid võivad laulda ka koorile taustaks mitte tingimata vastupidi? Ka see oli vahva, et polnud eraldi pillisaatjaid, vaid need tulid koori ridadest. Ja kui ühe loo puhul oli klaverisaatjaks dirigent ise, siis astus ka tema kohale kooritüdruk. Lavalegi ei tuldud niisama kolina või paraadmarsiga, vaid laulu saatel ning „Siyahamba“ sobis selleks ideaalselt.
Kogu repertuaari siia pole mõtet üles kirjutada. Keda huvitab, leiab isegi. Kohta oli interatsionaalsel folklooril (Ungari, Iisraeli, maoori, Rootsi, loomulikult Saksa), gospelmuusikal ja spirituaalidel, Saksa vaimulikel lauludel, Brahmsil, BeeGeesil ja Lennon/McCartneyl.
Äkki ongi kogu lugu hoopis selles, et (loe nüüd uuesti eelmiseid Pihke) ükskõik kui ülev asi ka ei ole, võib see olla ikka meelelahutus kah. Peabki olema. Kommunikatsioon (midaiganes see ka ei tähendaks).
Sarnaseid koore esinemas ju ennegi nähtud-kuuldud. Nii profitasemel, kui ka rohkem „muusika on tõesti kõigi jaoks“- põhimõttega. Üsna sarnast kontseptsioonigi kuuldud. Aga tihti repertuaar ikka üsna surnud. Ja lauljadki surnud. Noor surnud inimene igava (loe:eale mittesobiva) repertuaariga on kurb pilt. Ilul ei pea alati olema hall hame ja harras vaade.
Iga koor on omanäoline, see on selge. Igal koorijuhil omad eelistused, kah selge. Ilu on vaataja silmades, eriti selge. Kui laps laulab, on hea, see on kõige selgem. Aga veel on midagi, mis teeb koorist sellise Tookula (sõna ise ei tähenda midagi ja on, nagu mina aru sain, kooriasutajate poolt välja mõeldud).
Koorijuhid (eriti need, kes juhatavad laulvaid lapsi)- ....eee.......äkki peaks aeg-ajalt natike ka oma repertuaari üle vaatama? Just uute mõtete pärast? Surnuid maha matma. Omanäolisus on suurepärane, aga vahest on ta nii kuradi ühenäoline. Meri on hülgehall ikka natike liiga kaua. Tookula voogas igatahes pastellvärviliselt.

Minu vähese väljendusrikkuse tõttu jääb kogu värk siin kirjas kahvatuks. Seda avaram oli ta saalis.

Kuidas aru saada, kas looja ja looming on ikka väekad või on raudrüü koos ilusate riietega lihtsalt teiste poolt selga aidatud? Elus või surnud- kuidas vahet teha?

Muusikaüritustel tunneb selle vahe alati ära.

Kui seda kõike juhtus lugema keegi muusikaga süviti tegelevatest inimestest, siis vabandan oma meelevaldsete arvamuste (või suisa võhiklikkuse) ja tema enda võimalike väärititõlgenduse eest.

Kas ikka täita lastega?

KAS IKKA TÄITA LASTEGA?

Keskkonnaprobleemid on tüdimuseni äraleierdatud ja samas nii aktuaalsed. Nendega kursis olemine on salongitrend, nagu kunagi filosoofia või poliitika. See on nagu jalgpalli vaatamine või Egiptuses puhkamas käimine. Keskkonnateadlik inimene sõidab ainult alla-kaheliitrise mootoriga autoga (neid võib tal loomulikult olla mitu), sööb haigeks jäädes ainult looduslikke tablette (on kohe sihuke puu, mille otsas nad kasvavad), valab kasutatud õli ainult kobraste tammidele, mitte mingil juhul luigetiiki. Mõned eriti usinad võivad keeles-kirjas küll osooni ja süsihappegaasi olemused lõdvalt segi ajada, olgugi et kool justkui seljataga. Igatahes siia mingeid linke ja muud sarnast ei tule. Neid on niigi igas enesest lugupidavas keskkonnablogis ja -foorumis nagu putru, mida kõik siis õhinal, suurisilmi ja kerge murega sisse ahmavad. Vahel tekib isegi küsimus, et huvitav, kas inimesed muud ei teegi. Ilmselt on paljudel vähe lapsi, väike unevajadus ja hea töökoht :-) Jorutame meie siis kah lihtsalt niisama, mis muidugi enamuses põhineb linkidest, raamatutest ja loengutest sisse ahmitud asjadel :-) Aga alati ju loodad, et äkki natuke enda mõistusel kah.

Mingist asjast rääkimiseks peaks ta esiteks olema kuidagi piiritletud. Keskkonamuutustega eelkõige seotud kliima. Kliimamuutusi võivad põhjustada sada asja, inimtegevus loomulikult kah, aga kindlasti mitte esimesena. Lihtsalt inimene võib asja kiirendada või aeglustada (noh, et me ei lämbu ära mitte saja viiekümne, vaid neljasaja kaheksakümne aasta pärast). Nali naljaks, kliimast niipalju, et väga keeruline on siin seda piiritleda, kuna hõlmab suurel hulgal erinevaid protsesse, mis kulgevad erinevate kiirustega ja nende perioodid on inimeksistentsi mõttes teinekord liiga pikad. Kui nelisada tuhat aastat pole tseeookahe kontsentratsioon nii kõrge olnud kui praegu, kas saab siis ikka öelda, et mitte kunagi varem? Kas läheneme jääajale või soojeneme? Muidugi tuleb kunagi jääaeg, ükskõik kuidas me ka praegu ei ülekuumeneks. Kas jahtumine ja Päikese kustumine tuleb? Eks ikka. Meie tänane tegevus ei mõjuta seda kuidagi. Globaalsed kliimamuutused jäävad ALATI tulevikku, ka meie laste ja lastelaste jaoks. Teisest küljest oleme ise ALATI juba toimiva muutuse sees. Ei tule ilmselt sellist aega, kus kliima vaatlejatele oleks kardinaalselt erinev kui neile eelnenud põlvkonna vaatlejaile. Praegu on kõige hirmutavam just see, et KEEGI EI TEA, kui KIIRESTI midagi veel muutuda VÕIB. Ega probleemiks polegi ju mingi asja liigne kontsentratsioon, vaid ootamatu tasakaalu kaotus, kusjuures keegi ei oska ennustada, millises punktis see toimuda võib, milline on järgmine enam-vähem stabiilne tasakaaluolukord ja kui kaua sinna jõudmine aega võtab. Esimeses lähenduses on muutused lisaks veel ebaühtlased ja erinevates piirkondades lausa vastandlikud. Mis ühes piirkonnas on jahtumine, on teises kuumenemine. Kuigi kusagil maailmas metsa kogu aeg juurde kasvab, ei takista see mõne varasemalt metsarohke piirkonna kõrbeks muutumist. Mõni asi ei pruugigi muuta Suurt Loodust kuigivõrd, lihtsalt inimkond viskab vedru välja. Eks meid huvitabki ju eelkõige see. Tihti liigagi inimesekeskselt. Kas osoonikihi hõrenemine on hullem selle pärast, et inimesel kasvab nahavähi oht või sellepärast, et UV-kiirgus pääseb planktonit hävitama? Esimesel juhul sureb rohkem inimesi nahavähki, teisel juhul võib tekkida fataalne pöördumatu protsess, kuna plankton on üsna toiduahela alguses. Lõpuks jõuab ikka inimeseni. Igatahes on ka pöördumatu inimkonna hukk mitu inimpõlve pikk. Golfi hoovus ei katke päevadega. Kõrb ei teki kuudega. Kui täna sulab viimane liustik või langeb aastane keskmine temperatuur alla elukskõlbuliku piiri (eee...küsimus kujutletavaile kaaslaseile, palju ta praegu on?), siis on see juba aastakümneid (sadu?tuhandeid?) kestnud protsessi lõpp. See eelpoolmainitud tasakaalukaotuski võtab aega kindlasti üle inimpõlve. Erandkorras võib muidugi juhtuda, et Maad tabab meteoriit, toimuvad eriti suured vulkaanipursked või päästame valla ulatusliku tuumasõja. Siis on muidugi must maa või Želazny „Needuste alle.“ Aga loodetavasti ehk mitte. Vaadake oma laste tegevusi, küll nemad saavad maailmaga edaspidi hästi hakkama, pole kahtlustki.

Seoseid on palju, nende koos vaatlemine käib ilma eriettevalmistuseta inimesele selgelt üle jõu. Teeme aga õhu puhtamaks ja soojenemine selle tagajärjel hoopis suureneb. Osoonikihi taastumisel sama lugu. Niipalju siis globaalsest kliimamuutusest. Muideks, üks vana hea raamat: Öpiku „Meie kosmiline saatus.“ Soovitus keskkonnateemaliste blogide-foorumite pidajatele- kui murelik nägu peeglis häirima hakkab, lugege seda raamatut kah. Huvitav, miks keegi ei muretse selle pärast, et vananeme iga päevaga pöördumatult, eriti lastetud?

Ühesõnaga, kliimaga peaksime tegelema niipalju kui meie võimuses. Päikese, taevakehade, pöörleva maavurri ja kosmiliste kiirtega me mingil juhul sõdida ei jõua. Populistlik ja manipuleeriv on Looduse Vääramatut Jõudu oskuslikult publitsistikas inimtegevuse tagajärgedega segada. Kes arvab siinkohal, et ma kaitsen loodusega ohjeldamatut ümberkäimist, lugege eelmist osa uuesti tähelepanelikumalt, aga veel parem, võtke hoopis mõni muu netileht.

Nii et eristame siis kuidagi asja, mis ikka meid kah puudutab. Lagastamise. Mida inimene teeb mõnuga. Huvi tekitamiseks- kas keegi on näinud, kuidas utiliseeritakse näiteks elavhõbelampe? Aga kuidas töödeldakse tapamajades reovett? Kuidas ja millest valmistatakse tuulegeneraatoreid või valmistatakse ette tuumakütust? See on liiga keeruline, korralikule intelligentsele kodanikule piisab paarist kõige kõlavamast sõnast- soojenemine ja kasvuhoonegaasid. Mis jälle igasugu blogiheietustes ja tabelites miskipärast taandatud pelgalt süsihappegaasile. Ja ega ka selles pole ühte meelt, isegi Euroopa Liidu sees mitte- kusagil on seisukohad, et selle kasvule on vähemalt meie maailmajaos piir saadud, kusagil jälle, et täpselt vastupidi. Andmed on kohati nagu rikkis telefon- üks eriti segane mõiste on juurdekasv- sinna alla on läinud teinekord nii absoluutväärtus kui ka suhteline juurdekasv. Metaanist räägitakse vähe.

Huvitav, miks räägitakse palju kasvuhoonegaasidest, energeetikast ja nafta lõppemisest, aga vähem näljast ja veepuudusest? Järeldus on üsna kurb. Sest energia- (nafta-, kivisöe- jne jne) kriis lööb rohkem nn tsiviliseeritud ühiskonda. Meid, kel mingitel arusaamatutel põhjustel on õnnestunud endid siia arvutite taha, läänemaailma sokutada. Veekriis on (praegu) rohkem muu maailma mure. Euroopa riikides ei ole üldjuhul nii teravat veepuudust. Ameerika saab oma pudelijoogivee igast poosist kätte ka Arizonas ja Nevadas. Hiinas aga, rääkimata arengumaadest, on veega varsti jama. See tundub olevat nende endi probleem. Alles siis, kui nad meie eest naftaväljad tühjaks tõmbavad, terase kokku kraabivad ja taeva tahma täis lasevad, tõstame kisa. Ja veekanistreid saame siis paar aastat neile humanitaarabi korras müüa. Tulevik on see, et muu maailm peab võtma vastu umbes 150 miljonit (aga äkki ka mõnedkümned miljonid rohkem) hiina ja muu ida keskkonnapõgenikku, sest nende elukoht on lõplikult majanduskasvule-võidujooksule ohvriks toodud (loe: elamiskõlbmatuks muudetud). Kõik suured rahvasteränded on olnud suunaga idast läände. Seegi on paratamatu loodusseadus. Aga see on juba teine teema.

Piiritleme veel natuke (saab küll vähe laialivalguv)- tuuleenergiast kah (jällegi, ei hakka siin igasugu poolt-vastu linke küll tooma, neid terve taevaalune täis). Tõmbame veelgi kitsama piiri- meie Eesti. Üks rohelistele esitatud vastuseta küsimusi: kui Hiiumaa-tagune tuulikuid täis panna, kui palju me saaksime sulgeda põlevkivikaevandusi või –jaamu? (Väike vihje: endastmõistetav vastus on teinekord selgelt vale vastus). Tuuleenergia on KATKENDLIK. Jälle vaieldakse, et kui katkendlik. Üks ütleb, et sada päeva aastas tuulik seisab, teine vastu, et no üle seitsmekümne küll mitte. Energiaga varustatuse koha pealt pole sel vahet. Piisab, kui nädalake tuult pole või on keset talve tormiperiood (siis kah tuulik seisab). Arsti ei lohuta, et ta saab operatsioone sooritada esmaspäeva hommikul natuke, aga see-eest kolmapäeval tervelt pool päeva. Aga võib-olla ka juba teisipäeva õhtul, kuid ainult kaks tundi jne. Tuulegeneraatorite tootmiseks vajatakse kõrgtehnoloogilisi materjale (uurige ühe tuuliku maksumust) ja stabiliseerimisseadmeid. Tuulikute eluiga on mitte üle viieteistkümne (kusjuures ma natike kahtlen, et kohati veel vähem) aasta, siis tuleb tõsta sinna betoonmasti otsa uus jurakas. Selle tootmiseks vajatakse tehaseid, reostatud jõgesid ja tahmas taevast. Hetkel maailmas toodetavast elektrienergiast langeb tuuleenergiale veel vähe. Kui see aga jõudsalt kasvab (mida ta praegu ka loomulikult teeb), tähendab see, et neid tehaseid saab palju-palju rohkem. Ainult et see ei toimu meil siin, vaid kusagil mujal, seetõttu on ka suur hurraa, et tuulegeneraator ei saasta ega nõua raha. Saastab, ja kuidas veel, ainult kusagil väheväärtuslike aborigeenide juures. Kusjuures- palju me vanu fossiilkütuse jaamu siis sulgeda saame? Mitte eriti, sest tuuleenergia puhul on vajalikud ka traditsioonilised jaamad, mis süsteemi käigus hoiavad. Pole siis silmakirjalik või?

Tuuleenergia kasuks räägib AINULT tasuta energiallikas, (nii kehvakvaliteediline energiallikas peabki tasuta olema :-)). Tuulikute vähene hooldusvajadus (kusjuures Strandberg tundub üllatuslikult seda mitte teadvat, ta ei räägiks muidu, et kaevanduste-põlevkivijaamde sulgemisel töötuks jäävad inimesed leiaksid tööd tuuleparkide hooldamisel) võib olla siin hoopis probleemiks- muude elektrijaamade (no kaevandused samuti siis jne) sulgemisel suureneb töötute arv järsult. Ida-Viru saab olema getomaakond. 90-ndate algusaastatel selline asi juba oli, aga siis läksid paljud tööta jäänud idavirulased Venemaale tagasi. Nendest, kes alles jäid, virelevad paljud seal siiani. Põhjamaades (näiteks Norras) sõidab mingis maakolkas mees põllul uue traktoriga ja künnab, riik maksab talle selle eest peale, et mitte toota töötuid ja asotsiaale. Kas meie oma sotsiaal- ja hariduspoliitikaga suudaksime nii tuulele kui ka inimestele jaksu juurde puhuda?

Kurat, see Taani 20%-tuuleenergia näide on ikka lauspopulism. Hea küll, ma saan aru, et teadlased pole blogides eriti populaarsed, eriti kui postmodernses neti-maailmas on teatud määral pikantne olla teaduslike meetodite alavääristaja, aga ikkagi. Ja see, kuidas meie kaasmaalased on igaüks valmis, vastavalt vajadusele, oma mätta otsast teise põlevkivisse pissima või tuulikusse kive loopima, on kah hämmastav.

Merekaablit mööda, mis meilt Soome läheb, paneb Põhjamaade poole mühinal minema elekter, mis meil toodetud. Ka seal kasutatakse seda, mis on odavam ja soovitavalt toodetud mujal (saastada tuleb nii ehk nii, parem siis mujal). Muideks, kadudeks (haihtub soojusena õhku kaabli otstes olevates konverteralajaamades) selles kaablis läheb selline hulk energiat, mis võimaldaks (kui kaabel toimib täisvõimsusel) toita kolm Rakvere Lihakombinaadi suurust ettevõtet.

Ega soojus- ja elektrikadudest saa ühegi variandi puhul loomulikult kuidagi mööda. Tuuleparki ega põlevkivijaama keset Tallinnat ei ehita, rääkimata tuumajaamast, kuigi kadude vähendamiseks (eralduva soojuse ärakasutamiseks) oleks see parim koht. Elektriga (aga ka soojusega) on loll lugu, seda eriti lattu ei valmista. Paljud kombijaamad (need nn eriti efektiivsed, kus toodetakse elektrit ja soojust koos) seisavad just selle pärast, et soojust pole ju suvel kuhugi ladustada. Lase vastu taevast või pane jaam seisma kui väheefektiivne. Meil toodetud tuuleenergia salvestamise kohta käis Strandbergi üsna utoopiline lause „akumuleerime Rootsis tammide taga.“ Asi pole isegi paari-kolme (ühe maksumus umbes paar miljardit krooni) merekaabli ehitamise vajaduses (neid tuleb nagunii teha ühinemaks strateegilise töökindluse pärast Euroopa süsteemidega), vaid selles, et Rootsis lihtsalt niipalju hüdroakumulatsioonijaamu pole, neid tuleks ehitada. Ja elektrienergia salvestamise õiguse pärast hakkaksime siis Taaniga, kus tuuleenergia osakaal juba praegu väga kõrge, kaklema.

Rootsi, hoolimata oma kõlavatest keskkonnaloosungitest (aastaks ??? taastuvenergiale) ja vanade tuumablokkide sulgemisest, plaanib üldse hoopis uute tuumajaamade rajamist. Taani saab tuult ja maavärisemist (nali, nali) elektri tootmiseks doteerida ainult tänu sellele, et saastamine (elektritootmine) tehakse mujal riikides. Õige valik on see, kui valikut pole, nagu arvasid XVI sajandi samuraid. Nojah. Huvitav, miks inimesed seda tuumajaama nii väga kardavad? Kas sellepärast, et maailm on hulle täis, kes tahaksid seda õhku lasta? Oleme paranoidsed paranoidsete inimeste vastu? Jäätmed? Tuulikud jäävad ehitamata? Või mis?

Mõtiskluseks veel üks väljavõte kusagilt netiruumist- „See, et meil on toimunud reaalne õnnetus ühe jaamaga (Tšernobõl, mis paljuski oli tingitud väärkasutusest) ei ole võrreldav nende miljonitega, kes endalegi teadmata põhjusel on haigestunud vähki lihtsalt sellepärast, et nad elasid liiga lähedal tuhamägedele.“

Ma olin tükk aega kindel, et pole oma Eesti tuumajaamast paremat varianti. Nüüd enam mitte nii väga. Esiteks, kuhu oleks see kõige parem ehitada? Vastus oli juba eespool: keset Tallinna linna loomulikult (äärmisel juhul kõlbaks ehk ka Tartu või Pärnu), et saaks kasutada võimalikult palju tekkivat soojust. Kusagil Võrtsjärve ääres hakkaksime ju jälle jõe- või järvevett soojendama nagu praegu Narvas. Kuid see suurlinna-keskele variant ei tuleks vist kõne alla isegi kõige radikaalsemate tuumajaama pooldajate hulgas. Teine asi- kes seal tuumajaamas töötama hakkaksid? Hetkel poleks küll Eestis kusagilt niisama võtta tuhatkonda kõrgetasemelist, ja mis peaasi, hästi motiveeritud ning kõrge töödistsipliiniga spetsialisti. Kui ei usu, minge käige Narva jaamades või kaevandustes ja vaadake, kuidas seal töötegemine käib (see ei ole mingil juhul süüdistus ega ainult Eesti probleem, mujal maailmas on suuresti samamoodi). Leedus oleks küll. Nii et ega see Ignalina-variant nüüd lauslollus kah pole, arvaku Raukas või Nõlvak mida tahavad. Eriti kui leedukad ise nõus on. Tuumajaamade hädaks ongi rohkem see kütuse ettevalmistamine ja transport (jälle- lagastame ühes kohas, tarbime odavalt teises) kui jaama enda ohtlikkus, toodetud energia hind või saasteprobleemid.Hetkel on üldse maailmas mõtteviis „näitame suunda vasakule, pöörame ise paremale,“ mis tähendab, et vähendades ökoloogilist jalajälge Rootsis, peame kasvatama seda näiteks Eestis. Euroopa jalajälge saab vähendada Ameerika või Hiina arvelt jne jne.

Üks suur jama veel- Eesti ülikoolides varsti enam energeetikat ei õpetata. Sellepärast, et keegi ei taha seda õppida. Pehmed alad ju ilusamad, nagu human being-ile kohane. Isegi olemasolevad teadlased valivad vanaduspõlveks maardlates sonkimise asemel mõne ilusamakõlalise (näiteks uraani lõhustamine eetilisest vaatepunktist või siis taastuvenergia materiaalse baasi juhtimine mittetäieliku info tingimustes :-)) uurimistöö. Esseed on alati lihtsam kirjutada kui teadustööd. Nii esseede kui ka teaduse kirjutajaile (ma ei tea küll, kas seda tunnistada tahetakse). Visionääre peab muidugi alati olema. Aga mitte selleks, et kõik neid alati järgima peaksid. Mida rumalam on rahvas, seda väljapaistvamad on üksikud visionäärid. Kasu asemel võib see kahju tuua.

Ega ma mingi tuulikute ja muu alternatiivi vastane ole. Ei loobi kividega. Neid tuleks loomulikult ehitada, laiud saab täis panna (hüvasti, linnud, kormorani mune pole vaja seal enam õlitada). Suur tulevik on tuulel lokaalsete majapidamiste või kogukondade varustamiseks, eeskätt aktiivenergiaga (maakeeli tähendab see tarbijaid, kus puudub elektroonika ja pöörlevad mootorid; kõige tüüpilisem aktiivtarbija on elektriradiaator, boiler või elektripliit). Eesti (siia võib kirjutada ükskõik mis riigi) probleemi ainuüksi alternatiivkütused aga ei lahenda. Igasugune elektri ja soojuse tootmise (muideks, miks ainult, eelmises Eesti vabariigis olid minu teada jõgedel ka vesiveskid, miks sellest ei räägita?) mitmekesistamine on suurepärane, nii jäätmete vähendamise kui ka strateegilise töökindluse koha pealt, aga mitte ilma hädadeta. See, et laidudel ja Hiiumaa taga puuduvad ülekandeliinid, pole üldse suur häda, neid saab loomulikult ehitada (sama kehtiks ka tuuma- võimisiganes jaama ehitamisel inimtühja paika).

(Ei räägi siin üldse elektrienergia hinnast. See on hetkel Eestis niigi liiga madal, mis ei võimalda investeerida võrkudesse peale Põhivõrgu (110kV ja üle selle). Nii et tuul, tuum või paekivist sealiha tegemine, elektri hind tõuseb igal juhul, kui mitte lähiaastatel, siis seda järsumalt ükskord tulevikus. Seejärel ka kõikide muude kütuste (ka küttepuude). Seejärel transpordi. Siis tarbekaupade jne jne. Ega seda eriti vist prognoosida ei oska. Jälle soovitus: püüdke pääseda Jaotusvõrgu alajaamadesse mõnes Eesti linnas, siis näete, miks on kõrgem hind vajalik. Üleüldse, kui jutt on ellujäämisest, ega siis hind võib-olla nii oluline ei olegi. Jätame mõne riidehilbu või tsikli ostmata. Pagan, siis surevad jälle neid tootvad inimesed nälga. Nokk kinni, saba lahti.)

Ühtegi ideaalset lahendust kahjuks Eestis pole. Ei energeetika ega keskkonna elamiskõlbulikuna säilitamise küsimuses. Ammugi siis maailmas. Tõepoolest, iga asi saab ükskord otsa. Uraan, nafta, põlevkivi. Tuleb loota- eeskätt uusi lahendusi termotuuma- või misiganes valdkondades. Kõik need ju suure naftajoomise-söesöömise käigus alles lapsekingades. Tuleb vähendada edevust ja laustarbimist. Ja jälle jõuame tagasi – miskipärast, nagu inimestel ikka, mõjuvad selle teadvustamiseks kõige paremini kergelt üledramatiseeritud ja –pingutatud arengumudelite esitlused, filmid ja tabelid (et mitte öelda: väikesed hüsteerilised võltsingud). Al Gore on särav-roosa sõnumitooja (filmi „Ebamugav tõde“ peale on paljud inimesed maailmas silda visanud), teadlased on igavad ja küünilised. Kas tõde peab olema siis ilus ja roosa, piisavalt lihtne (et igaüks aru saaks), pisarate ja pateetikaga üle valatud? Kusagil oli kirjutatud- selleks, et ameeriklastele paremini peale läheks. WTF? Manipulatsioon lagastamise vastu. Ameeriklased saaksid äkki isegi hakkama, ega nad lollimad pole kui rootslane või tai. Hoopis Hiina on tulemas. Tema taga enamus kogu maailmast, keda me oleme siin kahel pool Atlandit kahe silma vahele jätnud. Argumendiks: kui teie olete oma hüved kätte saanud ja sellega maailma ära rikkunud, siis miks meie ei või? Meil oli aega oodata mitusada aastat, aitab, nüüd on meie kord. Me TAHAME omi metsi maha raiuda ja tööstust tossama panna. Võimas argument, kas pole? Kes viimasena naerab, on kindlasti hiinlane, ütleb vanasõna. Viimased sajandid on neil tõesti hobuse kannatus olnud.

Kogu aeg ikka meie ja nemad. Loll on nii kirjutada. Jaak Aaviksoo ütles mõni aasta tagasi Eesti Ekspressis: maailm on jagunenud võitjateks ja kaotajateks. Ühed on heal, teised halval järjel. Eesti olevat valinud võitja poole. Nojah. Õnneks või kahjuks? Jällegi on vastus kauges tulevikus. Igal juhul siit üks muinasjutu tõetera: Ise tegi.

Ja nüüd veel kaks asja- üks kõige keerulisem ja teine kõige hullem. Esimene, kõige keerulisem- kuidas selgeks teha (näiteks järeltulijatele), et keskkonnateemadel netis ringi tuhnimine ei tee mingist hetkest alates enam targemaks, vaid aina lollimaks? Ja kus ta teab, millal see õige hetk on? Ja kui ta sellest ka aru saab, kuidas ta teab, millal uuesti netti tagasi võiks minna? :-) Või piisab tõesti ainult fotodest, klippidest ja uudisenuppudest, kus kujutatakse rahhiidihaigeid lapsi, põlevaid metsi või naftast tilkuvaid linde?

Lõpuks siis see kõige hullem kah- meie edasiseks eksistentsiks PEAB vähenema inimeste arv. Kahjuks just arenenud ühiskondades. Seal, KELLE JAOKS lagastatakse, kuhu ka Eesti suure sammuga pürgimas. Hetkel see mind veel ei kurvasta. Äkki on vabatahtlikuid? Muidu lahendab Suur Loodus selle probleemi paarisaja (paarikümne? paari miljoni? paari tuhande?) aastaga ise. Hongkong, Los Angeles jm merelinnad, Idoneesia, samuti tihedad jõeäärsed piirkonnad pühitakse lihtsalt maapealt. Brasiilia asemele tuleb kõrb (vaadake Google Earthi, seal näha, kuidas Lõuna-Ameerika vihmametsad ruudukesteks raiutud), kolmandik inimkonnast (neljandik? kaheksandik? pool?) surevad lihtsalt nälga või epideemiatesse. Loodusvarad saavad otsa ja saastet ju kah siis enam pole. Pool sajandit agooniat ja rahu pikaks ajaks jälle majas.

Ega kõik maailma inimesed saa kolida Viljandi lähedale oma maalapikesele ahjukütte ja isikliku kaevuga majja, tuulegeneraator (Hiinas valmistatud, saastekulud sinna) õue peal, et oleksid täidetud kõik vajalikud tingimused: eemal sõjakolletest, suurõnnetusohuga ettevõtetest ja orkaanide piirkonnast, piisavalt vett maapõues, kartuli- ja viljapõld, paar lehma (maailmas on lihatoidulisi inimesi ikka päris palju), rannikust kaugemal (hiidlainete ja merepinna tõusu pärast). Need, kes PEAKSID sinna kolima, vietnamlane ja afgaan näiteks, ei jaksakski sellist maatükki osta.

Kui tahame inimtegevuse osa Looduse muutmises muuta, äkki siis ikka iga kolmas eurooplane-ameeriklane- samm ette? Maksame oma võla arengumaadele ära. Või ehk on siiski imepisike võimalus- ÄRA TARBI üle oma vaimu ja füüsise, alates kõige väiksematest asjadest? Siingi tuleb eristada võltsmüüte (Kivirähu moodi Ülgaseid ja Johanneseid, kui kellelgi meeles on :-)) Ühest võltsmüüdist säästmise vallas kirjutab Tiit Kändler tänases (so 04.07.07) Päevalehes, säästupirnidest, lugege kindlasti. Tahtsin seda teemat ise ka üles võtta, eriti seda spektriosa, aga seal artiklis on kõik lühemalt ja palju paremini kirjas

Igatahes üks on kindel- rõõmusta tänase üle ja veelkord-usu, sinu lapsed saavad hästi hakkama.

Järgmisel korral äkki hoopis heast ja halvast manipuleerimisest? Eks vaata. Aga suvel arvuti taha küll istuda ei viitsi........

Konstantinimarjad vaheroaks

Maasikad vahepalaks juba olid. Nüüd siis natuke teistsugused marjad. Selline lugu ammu-ammusest Pikrist tuli meelde.

Konstantin läks metsa marjule. Jõudis sügavasse padrikusse, kus kasvasid imeilusad punased marjad. Umbes nagu pohlad, aga suuremad. Ei tea, kas ka söödavad? Nägi äkki eemal puude vahel kepiga vanamutikest, sellist nagu nõiamoorid ikka muinasjuttudes on.

„Vanaema,“ küsis Konstantin, „kas need marjad on söödavad?“

„Oh ei,“ vastas vanamoor, „need on aleksandrimarjad. Väga mürgised- kui sööd, sured kohe.“

Veidi eemal nägi Konstantin imelikku suurt seent.

„Aga see seen siin? Kas see on söödav?“

„Ära proovigi,“ oli nõid kindel, „see ju gertrudiseen. Kah väga mürgised. Kes sööb, on kohe surmalaps.“

Konstantin oli juba üsna tüdinenud. Lõpuks märkas ta veel tundmatuid marju- läikivsiniseid ja kobarates.

„Vanaema, aga mis sa nende marjade kohta ütled?“

Eit tuleb lähemale, takseerib marju igast küljest, toksab kepiga ja lausub siis:

„Vat nende kohta ei oska ma küll midagi halba kosta. Korja aga julgesti.“

Alles järgmisel kevadel ristis vanaeit need marjad konstantinimarjadeks.

Rahvuslikud ussisõnad

Rahvuslusega on nadid asjad. Suure üldistumise taustal kõlavad igasugu rahvushüüded ikka üsna haledalt. Aga seda kiledamalt. Kehva asja tõestamiseks haaratakse tavaliselt lipp, püstitatakse ausammas või antakse pasunasse. Normaalsed inimesed jäävad jahmunud näoga pealt vaatama....Sellel teemal on üks parim kokkuvõttev kirjutis- Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu.“ Ma olen küll ennegi Kivirähku hinnanud, aga mitte kui kirjanikku (äärepealt oleks see raamat üldse lugemata jäänud), vaid eelkõige kui kõva naljameest, seepärast oli see raamat sihuke hea üllatusmoment. Räägib valikutest meie elus. Noh, nagu Ain Kalmus, ainult hoopis teistmoodi :-)
No tõesti-võta või jäta- istud oma metsas ja kuulad Ülgase õpetlikku soigu, mis käsib konni lõhki lõigata. Otsustad külla elama minna, nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks, seal ees Johannes- kõigepealt ristimine ja suure tähega Jumal, siis rästikul pea sodiks ja hundil kõht lõhki. Ühel pool hull fanaatik, teisel pool harras pervert, mõlemil siiras murekorts kulmude vahel. Võitled ja oksendad. Lõpuks keerad (kui ellu jääd) Põhja Konna kõrvale magama ja ......sellega on kah eksistents lõppenud. Vot sellised alternatiivid. Neljas variant oli kah, jääda oma koopasse, kuni rohi läbi kasvab.

Ülgased ja Johannesed on vastukäivaid äärmusi esindavad, vaenlased, samas nii sarnased. Ja nagu kombeks on, ei võitle vaenlased põhiliselt mitte omavahel, vaid nendega, kes kummagi absoluutsest tõest ja fanatismist aru ei saa. Vaenlase tegevus on arusaadav ja motiivid selged, aga kahtleja ja skeptik on häiriv ja ärritav. Pajuvõsa pööke lämmatamas. Selliseid on alati rattale tõmmatud, tuleriidale pandud ja ristigi löödud. Üheõnaga, neile vesi peale ja ise edasi, hambad ristis räheldes, mõttekaaslased ja õnnistusejagajad (tõsi küll, teinekord väikese murekortsuga) neile andunult kaasa naeratades. Tegelikult on tuld otsa pandud küll ka johannestele ja nende õdedele, aga neist tehakse alati hiljem märtrid, keda kummardatakse ja meenutatakse. See on nii harras ja sillutab teed uutele johannestele. Keskaja nõidade ja tänapäeva muhemuigamite (kelle ainus häda võis olla see, et olid normaalsed inimesed) tuhk aga puhutakse nelja tuule poole. Lutherit teab pool maailma, Giordano Brunot, Jan Husi või tundmatut Leemetit....ei oskagi siia ju midagi kirjutada, sest ei tea neist eriti midagi J Kes tahab, tustib ja otsib ise. Arvan, et need kaks meest (Husi ja Brunot mõtlen) vaevalt järgmisel ringil end ristida lasevad. Kui üllastes sõdades toimus vabaduse kaitsmine (tihti mõrvade ja marodöörlusega), Issanda haua päästmine (alati mõrvade ja marodöörluega) või maailma fašismist vabastamine (erinevalt eelmistest massimõrvade ja massilise represseerimisega), siis hutud-tutsid nottisid teineteist ju niisama ja Hiinas toimusid XX sajandi esimeses pooles lihtsalt sisemised konfliktid. (muideks, seal sai otsa rohkem inimesi kui kahes Maailmasõjas kokku). Tänapäeval on muidugi tuleriidast ja tulirelvadest humaansemaid võimalusi: ruineerimine, vastuväidete kaunistamine, isolatsioon. Uku Masingut teavad paljud, aga tema kirjutisi loevad vähesed. Iraakidest- Iraanidest ja nende motiividest saame hästi aru (no loe Huntingtoni või Fukuyamat, neil on kõik selge nagu seebivesi), hiinlastest või Aafrika rahvastest mitte mõhkugi (peale selle, et nad näljas on). Loetakse-uuritakse ainult seda, mis on huvitav, kõditab enesehinnangut või loksub samal mõttelainepikkusel. Kusjuures kaks viimast määravad esimese. Kõrgsageduslikul lainepikkusel ikka :-), sest sellel on intensiivsus suurem ja leviala laiem, kui füüsika terminitesse üle kanda.

Rahvuslikkus ilmutas end mõnisada aastat tagasi täpselt samal viisil. Üksteisele vastandudes, samas nii sarnaselt. Riike ja rahvuseid tekkis nagu seeni. Kes hooletu, jäi ilma, nagu laulusalmis. Ilmselt igaveseks. Kõigil oli järsku särav ajalugu, lipp ja hümn. Mõnel ka oma keel. Kellel neid niisama võtta polnud, pidid need kiiresti looma. Eestlased näiteks. Muistsetest lahingutest osavõtnute rivid pikenesid, kangelased kasvasid ja laulud valjenesid. Leiutati hulk uusi sõnu (näiteks sulnis), mis pidid saksa keelest tõlkimisel vanast matsikeelest hoopis kaunimalt kõlama. Tekkisid kimedad rahvuslikud hääletorud, kes kõditasid eneseuhkust. Kõige parema mäluga inimesed on rahvuslased, sest nemad mäletavad ka seda, mida pole kunagi olnud. Meiegi mäletame kreeklase Saaremaal käimist ja keeleilu olümpiamänge (eestlastele sealt ju hõbemedal!). Rahvuste enesemääramisel üleelatud kannatusi kirjeldavatesse arvudesse kirjutatakse lõppu juurde nulle ja selle nimel hukkunute nimekirjadesse uusi tegelasi. Et asi oleks veelgi veenvam, kutsutakse appi ka teadust. Näiteks uuringu esitamine, mis justkui väidaks, et kõik praegused ühe rahva esindajad pärinevad geneetiliselt ainult paarist-kolmest esiemast-isast, kes elasid tuhatkond aastat tagasi. Ja seda esitatakse nii, nagu oleks ainult sellele rahvusele ainuomane. Muideks, kes lugenud Jonesi „Darwini vaimu,“ saab aru, et tegelikult see polegi nii võimatu ega eriline. Eks selles mõttes me oleme kõik erilised, et ükski meie esivanematest pole surnud enne järglaste andmist. Enamus kõigi aegade jooksul elanud inimestest on seda teinud, see tähendab surnud enne viljakasse ikka jõudmist.

Mis saakski olla rahvuse aluseks- geograafiline asend ja piirid, geenid, keel, ühine kultuur ja ajalugu või veel midagi? Kõik see on olnud ajutine ja muutuv. Mis keelt kõneleti Prantsusmaal või Inglismaal aastal 900? Kus oli Venemaa piirid viisssada aastat tagasi ja kes seal piiride sees elasid? Kes oli enne Kaananimaal: juut või araablane? Millal kuuldi esimest korda sellisest rahvusest nagu aserbaidžaanlane või austraallane? Geneetiliselt puhtast eestlasest, armeenlasest või hispaanlasest on naiivne rääkida. Ameerikas või Prantsusmaal peavad end ameeriklasteks ka sisserännanud, kelle eelkäijatel pole kohalikega ainsatki geograafilist, keelelist, geneetilist ega kultuurilist kokkupuutepunkti olnud. Hiinalinna ameeriklased (nad ise peavad end küll ameeriklasteks) räägivad suure emamaa keelt ja täidavad kaugeid kombeid. Samas, paljudes kohtades ütlevad kohalikust rahvuskultuurist lahti ka põliselanikud. Londoni metroosse panid pommi mitte tõmmud araablased, vaid põlised londonlased. Hea küll, nemad mitte rahvuse nimel, aga ikkagi, oma kodus ja majanaabrite vastu.
Postmodernistlik aksioom kõlab: olen sellest rahvusest, nagu ise ütlen. Ja kui seda aktsepteeritakse teiste, sinna juba enne (ei tea küll täpselt, kuidas ja miks) sinna kuuluvate poolt, siis nii see on. Mina lisaksin siia ühe klausli: kui see inimene ei taha rahvust edaspidi vahetada nagu musta pesu ning ei lämmata teisi nagu Sosnovski karuputk, siis on ju kõik hästi. Mis seal`s ikke. Eks geograafia pane ikka piirid ette; kui neid „samastujaid“ on liiga palju, siis kõik lihtsalt ei mahu (inimesed mahuksid, aga nende söök ja jäätmed ei mahu) ja jäävad ukse taha. Ja nii jääbki rahvuse mõistes alles ainult geograafia koos kogukondlike reeglitega.....see tähendab, et peaaegu mitte midagi. Rahvusega samastumine on nagu uksele kolkimine- alati ei avata, sest kedagi pole kodus. Või pole sa tuppa oodatud. Planeet Maa elanik võib olla paljudele üsna piisav identiteet järgmiseks paariks aastasajaks. Miskipärast loomariigiga aga keegi eriti samastuma ei kipu, isegi bioloogid mitte.

Veel sellest ajaloo väljamõtlemisest. Väikeseid vendi iseloomustab tahtmine olla suurte vendade nägu. Ärkamisajal (XIX sajandi lõpul) tuli luua rahvuseepos ja emakeelsed (kiriku)laulud ning seda sai tehtud eeskätt sakslaste (aga eks ka soomlaste) pealt maha viksides. Seetõttu on sattunud „Kalevipoega” (üldse Kreutzwaldi nn rahvaloomingusse) stseene, millel rahvalauludega küll midagi pistmist pole. Kõige hullem on see, et me ei oska rõõmu tunda, et meil on igasugu erilisuse puudumine, ja vaikime selle maha kui takistuse arenguteel. Sest keegi tark on öelnud, et paigalseis on alati võrdne mahajäämisega ja iga muudatus on arendav.
Arutasin ükskord ühe sõbraga ajalookirjutamist ja –ilustamist. Minu eelneva jutu peale, väitis ta, et ajalooilustus ja rahvuslikkuse propageerimine on ainus tee väärtuste hoidmiseks ja kultuuri säilitamiseks. Noh muidugi, täiesti põhjendatud seisukoht. Eks ole igasugu laarid ja vahtredki sellest lähtunud. Tekib ainult küsimus, et kellele seda siis nii hirmsasti ilustada ja kelle eest varjata? Kui ajalehte lugeda, siis on manipuleerijate lemmikkirjanik tsiteerimiseks vist Orwell. Äkki vang tunneb, et ta polegi vaba või? :-) Aga see on juba teine teema.Kuid väga kergesti võib rahvuslike väärtuste rõhutamine üle minna ohjeldamatuks upsakuseks (muidugi on ka aktsepteeritav vastuväide- liiga objektiivne ja kiretu käsitlus on identiteedi kaotamine). Meil hakkavad näiteks tekkima müüdid kättevõidetud vabadusest verises ja pikas iseseisvussõjas venelaste ja sakslaste vastu.

Jõudsin ükskord järeldusele, et mul ei ole mingit pretensiooni selles suhtes, millise nahavärvi või keelekõlaga on minu poegade-tütarde lapsed. Mis kuradi vahet sel on? Ega muidugi, ise ma ei tahaks eriti vanas eas ašanti keelt õppima hakata või langude sünnipäevale Pakistani sõita, aga see pole nii tähtis. Normaalsed inimesed võivad kõrvuti elada ka siis kui nad on erinevad ja kui austavad kodu, kust teine pärit.

Pagan, just ilma selle viimase lauseta olekski kiskunud vägisi jälle kosmopoliitseks juraks. See ongi see, millest puudu jääb. On ühtekuuluvustunne, on globaliseerumine ja natsionalism, on kolkapatriotism ja vaimustumine Ameerikast. Aga kodutunne, see on kadumas. Kui on kodu, on ka rahvus, on ka normaalne üldilmastumine (ükskõik mida see ka ei tähendaks). Teise kodu uksele võõras koputab, kui keegi ei ava, lahkutakse. Kui uks on lahti unustatud, ei kolata seal sees omapäi. Jalatsid jäetakse ukse taha. Esimesed katoliku misjonärid Hiinas (erinevalt järgnevatest) õppisid selgeks keele, täitsid kohalikke kombetalitusi, kandsid hiinapäraseid riideid. Hitleril ja Moosesel polnud mingit kodu, ainult rahvus. Ma ei tea, kas Herderil oli. Kodu hoitakse, ka naabri kodu. Naabritega räägitakse samas keeles või ehitatakse tara. Sellest üle ilma luba küsimata ei ronita. Nahavärvi ja geene ju muuta ei saa, keelt küll (näen praegu ahastavaid sapire ja whorfe :-)). Kodu aidatakse luua neil, kes tahab kõrval elada. Häid lambaid mahub palju ühte lauta. Mis seal`s nii keerulist?

Eestile on iseloomulik väljapaistvate asjade puudumine. Inimesed on seda nägu, milline on teda ümbritsev keskkond. Eesti näite puhul võiksime ju arvata, et viimase hulka kuulub ka maastik, kliima jne, millega meeled kogu aeg kokkupuutes. Kuigi keevalise mägilase ja tuima eestlase kuju on rohkem loonud ikka ajaloolised veretasuga klannisõjad ja nüri mõisategu, mitte karge mäestikuõhk ja igav-lame maastik, on sellisel lähenemisel väike iva olemas. Tiibetis näiteks tundub aeg eurooplasele seisvat juba sellepärast, et seal lööb hõreda õhu tõttu igasugune rahmeldamine hinge kinni. Eesti on võsane ja soine väike tasandik, puuduvad rõhutatud maastikuelemandid (mäed, kaljud, kärestikud), suured avarused ja eksklusiivne elusloodus (võimsad põlispuud ja hirmuäratavad metsloomad). Täpselt sama nägu oleme ka ise: mitte eriti kõrge lennuga, avarusest vähem hooliv, üksipusija, vähenõudlik, ettevaatlik, tihti skeptiline. Me ei peaks seda häbenema ega salgama, samuti mitte sellega kiitlema. Nii olemegi valinud kolmanda tee- oleme uhked selle üle, mida meil ei ole. Paljud ütlevad selle kohta ilusasti- eneseteadvuse tõstmine. Manipulaatoritel on see siis madal või? Arvestades eelpoolöeldut, kõlavad paatosega hüüded eestlase suust eriti naljakalt. Kas oleme endid rohkem vabaks võidelnud relvaga, lauldes või lihtsalt kuidas juhtub, on vaieldav. Palju on kindlasti ka niisama sülle kukkunud. Kõik sõltus (ja sõltub praegugi) hetkel ümbritsevas maailmas valitsenud olukorrast. Iga sündmus toimub tohutu hulga väikeste liigutuste summana ja iseenda osakaal on seal oluliselt väiksem, kui me sooviksime (meile soodsate sündmuste puhul). Samas aga vahel hoopis suurem kui sooviksime(ebameeldiva sündmuse puhul). Kusagil nimetatakse seda juhuslikkuseks, kusagil ettemääratuseks, vahet pole. Iga oma sammu oled kusagil võlgu, ka pärast võidetud lahingut. Võlatunde olemasolu näitab eelkõige kiitlemise ja praalimise vältimine. Kas me mitte ei ole vanasõnast „võlg on võõra oma” hoopis omamoodi aru saanud- võlg võib alati puudutada kedagi teist, mitte mingil juhul mind. Igal sammul võib näha hooplemist saavutatu üle ning uhkustamist mingisuguse ebamäärase vastutuse võtmisega, mis tegelikult tähendab võlga nende ees, kes asjades tegelikult ihu ja hingega osalevad.
Kas eestlane olla on midagi erilist? Neid küsimusi vaatleme tihti iseendale vastu rääkides. Ühest küljest väidame, et iga inimene on eriline, teisalt; et kõiki ühendavad ühised väärtused. Kõik oleks ju õige ja hea, kui me ei oleks valmis alati ühte seisukohta teise vastu mängima, olenevalt sellest, kumb parasjagu kasulikum on. Kord väidame end olevat erilised, kord tavalised. Rahvuslikul eneseteadvusel, rassismil ja natsionalismil on imeõhuke piir. See lööb välja ka üleilmastumise käigus. Mustanahaline saab Tartus peksa. Norra gümnaasiumiõpilane ei julge Venemaal nina ühikast välja pista. Kolmat põlve Prantsusmaal elav araablane põletab Pariisis maju. Vene nolk karjub Tallinnas „Rossija!“ Kes määrab, kust algas eneseteadvuse tõstmine, kust rahvusuhkus ja kust natsionalism? Rahvuslus on hea kilp bandiitidele. Kas ilma Jakobsoni või Lennart Mereta oleksime olnud ikka veel mõisateol või juba venestunud-amerikaniseerunud? Vaevalt küll. Õigluse huvides peab tunnistama, et bandiite oleks ilmselt küll rohkem kui praegu.
Tegelikult siis ükskõik: rohkem kitsast rahvustunnet või laia maailmatunnet, vahet pole. Selliseid asju ju otseselt polegi, on lihtsalt äärmustesse kalduma kippuvad kirjeldused. Üks ei sega ju teist, kui normaalne olla. Ülgaste ja Johanneste äratundmine on oluline. Nad ei tule nuudi, mõõga ja pommidega, vaid mahedalt ja suurisilmi. Naeratades, meelitades ja lehvitades. Nagu perverdid ikka. Ükskord tuleb aeg, mil pirrud kahel otsal.....Ei tule vist seda aega. Põhja Konn magab. Uni on igati hinnatav tegevus. Loodusseadustega polegi muud teha, kui nendega harjuda. Nii nagu meid ei sega üldjuhul, et läheme iga päevaga vanemaks. Oskus loodusseadusi ära tunda, on siiani üks eestlaste parimaid omadusi olnud, öeldagu mida tahes. Nii et rahvuslik eripära, lisaks laulu-, viina- ja orjarahvale. :-)

Eelnev jutt ei ole mitte Kreutzwaldide-Jakobsonide-Westholmide vastu, kohe kindlasti mitte. Ega ma suure kultuuride ühtlustumise poolt nüüd küll vasikasilmi ole. Samuti oli „Hõbevalge“ ikka vahva raamat kah. Need mehed on mütanud ja ka ajalukku jäänud (meie pisikese Eesti ajalukku, ma mõtlen muidugi). Kummardus neile. Ilma nendeta ei oleks mind siin klahvide taga eesti keeles targutamas. Ainult ma ei usu, et see kedagi kurvastaks, sest keegi (kaasa arvatud mina ise) ei saaks sellest ju kunagi teada.


Järgmine mats siia vihikusse võiks olla näiteks energeetikast (no ja muidugi kliimajamadest sinna juurde, kuis siis muidu saab) Kirjutaksin ühesõnaga millestki, mida ise koolis õppinud ja nüüd väikese üllatusega avastanud, et see paljuski ajast ja arust.... Paekivist sealiha tegemine pole samuti enam probleemiks....

Maasikas vahepalaks

Mulle meeldib väga see järgmine muinasjutt. Esimest korda kuulsin seda kaheksakümnendate keskel mingil Idamaade loengul (vist) Priit Keldri suust. Teine kord aastaid hiljem lugesin kollasest Shotokan Karate Association tutvustavast publikatsioonist. Kolmas kord lugesin juba rõõmsa äratundmisega paar aastakest tagasi Toomas Pauli esseest. Neljas kord rääkis minu tütar seda emakeeletunnis (vist). Neli on kohtu seadus (või oli kolm, veel üks poolloll vanasõna). Viies kord kirjutan siia vahepalaks.


Rännakul olnud mees kohtas tiigrit. Ta põgenes, kiskja kannul, kuni jõudis järsaku servale. Seal kasvas üksik metsviinapuu. Mees haaras selle juurtest ja libistas end üle järsaku serva lehevaiba alla peitu. Oma õuduseks märkas ta järsaku põhjas teist tiigrit. Ei pääse üles ega alla... Tal tuli taime juurest kinni hoides rippuma jääda.
Siis tulid kaks hiirt, must ja valge, ning hakkasid tasapisi juurt läbi närima.
Mees märkas käeulatuses maasikat. Hoides ühe käega juurest kinni, noppis ta selle teisega.
Küll see maitses hea.


Vahel on küsitud, et millega see lugu lõppes. No mida veel.....Nii lõppeski. Hermiootikaga (semiootika+hermeneutika) on vahel nii, et raske on kassi pimedast toast otsida, eriti kui teda seal pole.