Populistlikult ühisnimetajast

Lauldes kiidulaule inimmõtte korrastavast mõjust, kipub inimene oma mõtisklustes ja selgitustes kalduma päris tihti müstitsismi, tahab ta seda või mitte. Kas pole siis piisavalt näited, kuidas loodusteadlane, filosoof või usutegelane võtab oma pöördumistes-avaldustes „kindlasti on tõde selline, aga läbi kerge udu“ noodid, mis ei mahu mis ei mahu ühegi kõigile ühtemoodi arusaadava põhjenduse või tõestuse alla. Pole vahet, kas räägitakse sotsiaaliast, majandusest, religioonist või teaduse kõrgematest lendudest. Filosoofia on teinud siin (abituid?) katseid äärmustesse ja pilvedesse kippuvate mõttelendude vahele mingit korda luua, aga võtnud (vist?) lõpetuseks kah (lootusetult) ohata ja sulguda keele- ja mõistemängudesse nagu klaaskasti. Nagu wittgensteinlik soolakristall. Kogu see tänane niinimetatud postmodernism on tervenisti selline müstika. Piisavalt uuritud, nagu kass ümber palava pudru tallutud, aga olemus jääb vist ikka tabamata. Nihkub käesirutaja eest kogu aeg kaugemale nagu zen-mõtlejale. Õigemini, olemus võib-olla isegi kõigile üsna sarnaselt arusaadav, aga tõlgendustes igatahes nagu globaalne kört-pärtli särk. Erinevad keeled tekitavad jama ainult juurde. Lihtsam on käega lüüa, konstanteerida, et kõike on kõiges ja võtta seejärel kraad madalamalt: vaielda, kuidas selles ÜHESES maailmas õigemini ja paremini elada. Väikese omakasupüüdlikkusega ikka, kuis muidu saabki. Mnjaa......see ühene maailm ongi vist siin võtmesõna. Ehk teisiti väljendudes, ühesus on komistuskiviks ühisnimetaja otsingutel.

Kas inimene saab üldse midagi ette kujutada, mis on tema kujutlusvõimest, sellest ühesest maailmast absoluutselt üle ja väljaspool? Küsida võiks siin tegelikult kah kraad madalamalt. Kas inimene on üldse võimeline ette kujutama MITMEST maailma? Suurte teaduste paradoksid pigem kinnitaksid mitmesust kui lükkaksid seda ümber. Samuti (võib-olla) mõned religioonivormid või kultuuriuuringud. Aga mis on tänasel igapäevatarkusel sellest? Ja kohe tekiksid siis ju miskid kiusatused seda mitmest asja ikka ühe (ja rohkem hõlmavama) asja sisse ahmata. Matemaatikas on asi lihtsam, aga lihtkodanikule tähendaks n-mõõtmeline, mitmeli sidus, lõpmatult lähenev või pagan-teab-mitmendat järku elu ikka ilmselget absurdsust. Kuidas aga seda lihtsamat, ühest maailma paremini mõista või seal sees toime tulla, selle nimel tekivad hädad ja vaidlused.

Inimliigi sees käib võitlus (sõna võitlus pole siin küll eriti hea võrdluseks, keegi ei võitle ju otseselt, rohkem ikka sihuke erinevate ilmade ja aastaaegade vahetus, evolutsiooniprotsess äkki) erinevate maailmatunnetuste vahel. Kord on domineerivam üks, kord mõni teine. Üks on varjatult, aga samas kõrgsurveline antropotsentristlik ühese ja ainsa maailma printsiip, mille kõrgpilotaažiks võiks olla näiteks antroopsusprintsiipide sisseviimine teaduslik-filosoofilises sõnastuses või kõik-on-üks variatsioonirägastik religioosses mõtlemises, mis hõlmaks ka igasuguseid suhtekirjeldusi absoluuditunnetustest. Teine võimalus on mitmeli maailm. Laialivalguv, kehvasti sõnastatav, arusaamatu, keelelistesse ummikutesse viiv, mõttetu. Sõnastada midagi ju võiks, aga selliseid sõnu või termineidki ju pole :-) Tulevikus võiksid seda (võib-olla) materialistile ilmutada multiuniversumi-värk või (mitu-mitu taset madalamal tasemel) erinevate rasside esindajate võimetus omavahel järglasi anda. Inimene jaguneb järjest rohkem ja rohkem populatsioonidesse....ja siis ükskord saab olema juba mitu inimest. Kuidas siis erinevate tõdede ja moraalidega? Ka religioosses mõttes kaob see kombatav ühisnimetaja- olles järjekindel, ega siis kirjusus ei tohiks sellise arengu kohaselt halluse alla kaduda. On kindlasti olemas veel hulka erinevaid võimalusi, aga nende peale mina praegu lihtsalt ei oska tulla. Eks see ühese maailma pidev kuulutamine ju ikka üksjagu nürista kah :-). Ja ega lihtsustustest (a la ikka see vana pallikestega aatomi mudel või hea-halva konstrueerimine meie igapäevas) siis kunagi pääse.

Midagi on olemas. See on vist tõesti ainus, mida on võimalik tõsikindlalt väita. Kõik muu on tuletamine, hüpotees või suisa juurdekirjutus. Descartes`ide või augustinuste veendumused (olen olemas, sest......) on ikka juba väga julgete mõttehüpete viljad. Mingiks esmase jälje tekkeks ongi vaja hüpet. Kvanthüpet, Suurt Pauku, ideed, mõttevälgatust, inspiratsiooni, diskreetset impulssi, jalahoopi, fluktuatsiooni. Niisama siledal pinnal ei ole mingit jälge. Mõnes mõttes on kogu meie maailm nagu dinosauruse vaateväli, ainult häiritus (sõna, liigutus?) tekitab mingi reaktsiooni või sündmuse. Enne seda häiritust võis muidugi ju olla veel igasuguseid asju. Silmapiiri taga. Ei usu, et ükski ilmutus, usk, mõttekonstruktsioon, teaduslik või transpersonaalne värk seda kunagi täpselt ette kujutama, lahendama või seletama hakkaks. Ja kui ka hakkaks, ei mõjutaks see võib-olla meid kuidagi. Loeb ikka see, mis on ühtemoodi kättesaadav kõigile. Kõik muu on spekulatsioon või manipulatsioon. Esoteerika. Küsimusi muidugi jääb. Kui palju peab siis inimene ikka pingutama, et veenduda- ei ole ikka kättesaadav? Viinamarjad on hapud, oleks rebane juba ammu öelnud. Mis seal salata, tark loom. Ju ta teadis, et ta ei söö viinamarju. Aga kanakese poole oleks rebane kindlasti tükk aega puu najal hüpanud. Nagu meiegi. Üritanud maitsva kättesaamiseks teha kõik mis võimalik ja veel niimoodi, et midagi ikka tulevaste põlvede valmikirjutajatele kah jääks. Vastuolude püsimine tekitab uudishimu rahulolu nimel; mõttetuse ja mõttekuse pideva vaheldumise. Sest tõepoolest- mõni võib ju tõesti, konstanteerides maailma mõttetust ja eesmärgitust, ootamatult end leida tühjas lagedas kivikõrbes, kus pole tuuleõhku ega veetilka. Küll aga valgust ja soojust nagu sulatusahjus või praepanni peal. Mõni leiab jälle rahuliku kohakese. Igaühele oma (selline silt oli ka ühe koonduslaagri värava kohal). Või nagu öeldakse, usu iseendasse (möh?). Mis seal`s ikke. Vaatan endasse. Kuulad teisesse. Maitseb kolmandasse. Lõhname enamusse. Kombite kõigisse? Lõpuks taandub kõik kenaks keelemänguks. Ja egas kogu aeg juurelda saa. Vahel ikka võtame mõne väikese õlle ja jälgime päikese käes niisama mängu kah, eks siis paista, kuis edasi.
Mis siin liivahunnikus ikka siis niiväga viga on. Muudkui liikumine järjest pisemate erinevate lühilugude ja klaasikildude maailma. Vestlustesse. Liivakasti. Mandalaid ja vitraaže tegema. Tuul puhub liiva pärast uuesti hunnikusse ning klaasikliringi käib kah vahest asja juurde, aga eks midagi ikka jää alles. Ka seesama eelpoolmainitud Wittgenstein sai pärast sooldumist-kristalliseerumist uue häirituse ja müttas liivakastis veel kõvasti edasi. Et selgitada välja, mis pagana asi on siis üheselt kõigile kättesaadav? Õigemini: kui see pagana asi olemas on, kuidas seda ära tunda. Või vähemalt kuidas selles äratundm(at)uses kokku leppida saab.

Huvitav, miks inimesed, kes kurdavad positivistlik-teadusliku maailmapildi domineerimise üle, solvuvad, kui nende endi arvamusi muinasjuttudeks kutsutakse? Kas see ei peaks neid hoopis rõõmustama? Otsivad äkki kah populaarsust? Populismiga? Aga noh, las ta olla. Teeme ja räägime ju ikka nii nagu mugavam on. Iga mõttevirvenduse väljendamisel on paar tilka populismi ju natike juures. Nagu karrikaste või sidrunipipar. Pannakse juurde, et söödavam oleks. Kui liiga palju, kõrvetab keele või ajab oksele. Näiteks vaba tahte olemasolust või mitteolemasolust targutatakse palju. Aga tegelik pilt on vist see, et kuigi paljud selle olemasolu eitavad, käituvad nad ikkagi viisil nagu eeldaksid endil seda vaba tahet natikene ikkagi olevat. Ja selle jaatajad teevad avaldusi, mis viitavad igasuguse vaba tahte puudumisele :-). Niisamuti hindame (salamisi, muidugi) kõiki eelnevaid ja järgnevaid protsesse/ käitumisi lähtudes olemasolevast olukorrast. Hoolimata sellest, et mõned rõhuvad jõuliselt põhjus-tagajärg seosele, mõned eesmärgistatusele ja enamusel on sügavalt kama..

Ega vist päris õige polegi see mingitest ülisuurtest printsiipidest lähtumine väikeste asjade lahendamisel. Suure ja kauge alustõe silmaspidamine. Teinekord suisa koomilise maigugagi. Liiga kõrgele ja kaugele vaadates on niiti nõela taha ikka pagana raske ajada. Taburet võib kah jalgu jääda või komistad kassipoja peale. Eks ikka tule konkreetsetesse asjadesse pugemisel tõmmata mingeid piire. Isegi loodusseadustel on toimimisele lisaks ka piiritingimused.
Ilma piirideta jääksime igavesti targutama, kas halb on mingis mõttes hea kah ja kas see siis hoopiski kokkuvõttes halb pole, mis on omakorda teatud nurga alt vaadates hea, mis võib kaugemas tulevikus olla halb jne jne Nagu harakas tõrvasel katusel. Või põder soomülkas. Teisalt, kui neid piire ikka väga palju saab, jääme ju üksteisele jalgu. Võõrastel piiridel niiväga ei tohiks tallata. Nagu näitab ilmekalt tänapäeva seadusandluse vohav õitseng, saabki piire järjest rohkem, sest kellelgi ei ole soovi neid niisama tallamiseks tõmmata. Lõpuks on neid nii palju, et tulebki mõni suurem kokkupõrge ja ports mis-e või kes-e pühitakse ajaloo prügikasti... Järelejäänud (kuni neid veel on) ajavad püsti uued piiritulbad, lepivad kokku üldisemates printsiipides ja käivitavad uued süsteemid. Nii hästi kui võimalik. Aga kui hästi on võimalik?

Kogu eespool toodud jutt on kah lauspopulistlik, vastuoludes, kuna kipub ju välja kukkuma arusaam, et ainult teeradade ja arvamuste kirjususes sünnib ilus maailm (meie jaoks ikka, mitte mingis tont-seda- teab mis tasandil tont-seda-teab mis kõrgustes tont-seda-teab kelle või mille jaoks). Aga mida teha siis äärmuslastega? Liiga innustunud teekuulutajate ja piiritõmbajatega? Siit jutust tuleneks justkui- ka äärmuslased, andke aga minna? Äärmuslased ongi probleemiks võib-olla jah. Aga lõpuks hakkavad nad oma illusioonide kuulutamisel ikka üksteisele sarnanema, ükskõik mida kuulutatakse või ükskõik kui vastaspoolsustesse algul ka lennatud oli. Normaalsetele inimestele arusaamatult kipub radikaal lõpuks ikka sobimatutes kohtades püsse ja plakateid haarama, valel ajal vett tõmbama või veidrates kohtades au andma. Pealetükkivus saab nende arust normaalsuse etaloniks. Ja pajuvõsal jääb üle nõutult õlgu kehitada, sest kunagi ei tee seale selgeks, et kartulid otsas on (ma kardan, et seda lauset siin saab kah mitutpidi tõlgendada). Nii et selgituseks: tulgu ta armastuse või vihkamisega, intensiivselt pealetükkiva nõre või kisakõri eest tõmbuvad kõik kõrvale. Mida üks liiga agar tõekuulutaja ja sirge tee otsija ka suust välja ei ajaks, on tema saatus juba otsustatud- siirdumine äärealadele, kus algab kas enda suretamine või teiste tüütamine; tagasipöördumist normaalsuse juurde pole. Võib-olla tuleks neile hoopis järele lehvitada- ilus vaadata kui minema lendavad nagu uusaastasaluut?:-)

Tundub, et suured lood-laulud hakkavad vist üldse oma aega ära elama. Vanade asjade mäletamine, õpetamine ja au sees hoidmine ei pea tähendama ju järgimist ja tingimusteta kinnihoidmise kultiveerimist. Kindlasti on uued suured laulud kah juba olemas. Nende jaoks uued keeled. Populaarsed kuna populistlikud. Lihtsalt nende märkamisega on nagu evolutsiooniga- kui ise selle sees oled, ei pane ju eriti tähelegi. Vastuolud jäävad alati, lahendamatud või mitte, nende üle kurvastamine on igatahes mõttetu.

VÄGI JA VALD

Bang-Bang, Sa Oled Surnud? Ei, mitte nii. Bang-Bang, Mina Olen Sõnumitooja. Nii saabub massimõrvar. (Täpsustus: siin jutukeses ei tähista sõna massimõrvar hitlereid, pommituslennukite piloote, terroriste ega tšikatilosid. Vaid neid, kes astuvad mingist pealtnäha arusaamatust ajendist kooli, kauplusse või kontorisse ja teevad hulga (neile tundmatuid) inimesi ühel hoobil vagaseks). Tuleb veendumusega, et tarkus käib tõevallas, unistus unevallas, vägilane vägivallas. Tõeline vägi (kangelane) ja vägivald ongi ju paljude alateadvuses sünonüümid, no võta või jäta. Herakles, Kalevipoeg (kes oli naabrite lätlaste jaoks kuri barbar Kalapuis), Joosua, Parzival. Napoleon, Drake, Peeter I, Minamoto. Nii mütoloogilised kui reaalsed kangelased. Palju-palju. Ning alati seotud mingite eriliste suurejooneliste unistustega. Kangelased ja targad valitsejad.
Massitapja ei lähegi korda saatma mingit kuritegu tavalises kasu- või naudingusaamise mõttes (näiteks rööv, ebasoovitava isiku kõrvaldamine või seksuaalvägivald). Tema läheb sooritama mingit väärastunud rituaali. Sümbolitele süüa andma. Samastuma kangelasega. Ükski kooli- ega müügisaalitulistaja ei kanna üldjuhul maski, mis tähendab, et tal pole midagi oma isiku ilmsikstuleku vastu. Vastupidi, ta saab lõpuks ometi tuntuks. Eneseväljendamine ja –teostus on saanud lahenduse (no ja tõesti, mehed on ammu surnud, aga ajaloos ning meedias lainetab ikka).
Sellisel massimõrvaril ei pea üldse olema sadistlikke kalduvusi või seksuaalseid eelistusi nagu nendel, kes põõsaste tagant inimesi noaga susivad, olgugi ohvrite arv võib olla samas suurusjärgus. Päris kindlasti ei saa alati neid pidada depressiivseteks. (ka enesetapja ei pea olema üldse depressiivne, ma ei oska öelda, miks alati nii arvatakse). Samuti puudub selge korrelatsioon lapsepõlve, koduse olukorra, koduste maailmavaate ja kasvatusega (no seda ei saa muidugi kunagi täpselt ja teaduslikult väita, mismoodi seda ikka kinnitaks või ümber lükkaks). Üksindusse tõmbumine pole kah mingi eriline kriteerium. Üks hea kõikirahustadaüritav võimalus oleks veel: tunnistada, et see Soome poiss oli lihtsalt hull. Selle (ja selliste) eest pole keegi kunagi kaitstud. Aga nii lihtsat lahendust ei usu praegu küll vist keegi.

Võib-olla sõltub jõleduste toimepanek hoopis inimese eneseväljenduse vajadusest ja selle rahuldamise võimalusest? See Soome kutt jõudis tegudeni, kuna tema eneseväljedus oli pärsitud? Nii nagu sadadel teistel inimestel. Lugege, mis pannakse kirja näiteks Delfi kommentaarides. Eriti religiooni-, homo- ja Tallinn-Tartu korvpalliteemade kohta. Käige venekeelses Delfis kah korra. Laussõim ja vihkamine. Kusjuures paljud mitte niisama paarisilbiliste kirjavigadega kommentaaridena, vaid üsna intelligentsete traktaatide sees. Paljudel-paljudel mingi erakordne tarkus öelda läbi viha, kibestumise või muu jama. Teised ei kuula, vaid suunavad oma tähelepanu „valedele asjadele“. Kui aastake tagasi oli kõneaineks purjus sissetungija tapmine pereisa poolt, hõiskas enamus kommijaid „yesss, vantidele NUGA!“ Viimane koolimõrvar Auvinen kirjutas: „Viha on see, mida olen täis ja armastan seda.“ Ei saa ju seletada seda vägivallafilmide vaatamise, üldise moraalilanguse, religiooni mandumise ja Nietzche mõtete tundmisega. Ikka võib-olla eneseväljendusvaegus. See ju üks loomulikke vajadusi. Eneseväljendusele nõutakse ka tagasisidet. Mõni vajab vähem, mõni rohkem. Isegi elukutse valitakse teinekord alateadlikult selle järgi. Tagasiside puudumine tekitab nälja. Mäletate, kuidas romaanis „Kiin“ peategelane ajalehes erinevate varjunimede all kordamööda üht piiskoppi ründavaid ja kaitsvaid artikleid kirjutas? Temagi tahtis olla maailmaparandaja. Eks lugegem siis ometi üksteist. Ei võta tükki küljest. Kuulamine ei annagi võib-olla alati seda efekti. Rääkides näost-näkku natuke mõeldakse enne ütlemist (mitte alati, muidugi) ja kõike ei julge öelda kah. Anonüümsel kirjutamisel lastakse tulla kõik, mis tulemas. Öeldakse küll, et nii käitub saast ja sellega inimene mandub. Ega tea.... Liiga ohtrasõnalist patrajat sõimatakse. Mõnikord solvutakse.

Olen alati olnud kõvasti netimaailma kommenteerijate hüüdnimede, anonüümsuse ja vohava laussaasta vastu. Praeguseks olen hakanud aru saama, et mõnele on see ainus pääsetee. Neile võib isegi Kiinina iseendaga argumenteerimine (või sõdimine) olla ainuke ja parim eneseväljendusvõimalus. Oht võib olla ainult selles, et äkki pärast suuliselt enam muud ei mõistetagi öelda kui „uu pui uije mui,“ nagu kaua vaikima pidanud vaene Calcutta ahjumeister. Väheke kõrgemal järjel olevates riikides (Jaapanis, Rootsis, Inglismaal, USA-s kah kindlasti) tegelevadki arvutisõltlastega juba psühhiaatrid. (Näen vaimusilmas netipsühhiaatrit netiadministraatorite asemel, veel parem, sellist arvutiprogrammi :-)) Inimene õpib ikka teistega rääkides. Teisi lugedes. Ka kirjutades. Mida rohkem on teadmisi erinevatest võimalustest, seda paremini nende vahel orienteerud. Mis ei seisnegi võib-olla muus kui põhjuste ja tagajärgede nägemises sammuke kaugemale. Vähemalt oleks see üks võimalus.
Ma ei arvagi ju, et kõike oleks huvitav lugeda ja kõiki saaks mõista. Keegi ei jõuakski ju, mitte murdosagi. Aga vähemalt näeksime, et tulistajaid on meie ümber kui murdu. Et see juhtus just Soomes ja koolis, oli juhus. Oleks võinud juhtuda ka Rootsi ostukeskuses või Eesti büroohoones. Kool oli lihtsalt ainus koht, kus kutt ei kartnud, et ta enne paugutamist raudu pannakse või, veel hullem, relv käest väänatakse ja sõimu saatel jalaga tagumikku antakse.

Enamus potentsiaalsetest tulistajatest ei hakka loomulikult kunagi paugutama. Mõistus saab võitu. Või hirm tagajärgede ees. Egas enesetapp kah nüüd enamusele nii lihtne ole. Aga karika üleajamine võib olla täiesti ootamatu. Inimese sees ikka igasugu veidraid asju. Nagu filmis „Fall“ (või miskit sarnast), kus Michael Douglase esitatud tegelasel liiklusummikus lõpuks katus lihtsalt ära sõitis ja ta maailma parandama asus. Meenutage Peeter Oja, kes mingis autopesulas ettetrügijale lihtsalt pasunasse põrutas. Egas see polegi nii taunitav (kellel ei viskaks vahel totaalselt üle), hullem oli see, et ta pärast enam pidama saanud ja ajalehas hulga nõretavaid maast ja ilmast õigustusi esitas, argumenteerides ja nõretades. Mõnigi arvamusliider on deklareerinud, et kannab alati enesekaitseks relva. Enda, koduste ja oma konservatiivsete väärtuste kaitseks. USA-s olevat paljud inimesed arvamusel, et maniakkide vastu kaitseb kõige paremini isiklik relv. No mida veel.....Kui inimesel on relv, siis ei kõhkle ta seda vajadusel kasutamast. Aga millal see vajadus tuleb? Võib tulla äkki ja liigagi libedalt. Tean venda (töötas minu alluvuses), kes põrutas kõrtsist väljudes kahele kellaküsijale lihtsalt vastu vahtimist (ja ega ta ei saanudki teada, mida need tegelikult tahtsid), sest kartis, et need norivad tüli. Tema lõpetas elu enesetapuga. Aastake enne seda lahkus meilt töölt ja soovis mult iseloomustust armeesse (piirivalvuriks) astumiseks. Relvade juurde. Loomulikult ma ei andnud. Relv käes oleks olnud ta ju suisa potentsiaalne mõrvar. Ega ma viitsinud teda kunagi eriti kuulata kah. Mis oli viga. Sõjaväelaste hulgas ongi enesetappude osa eriti suur. Massitulistamises nad küll statistika järgi eriti ei osale, lihtsalt niivõrd distsiplineeritud, et ei võta hulka inimesi endaga kaasa. See enam koduvägivallas, mis võib samuti surmaga lõppeda. Näiteid siinsamas Eestiski.

Nii et sukelduge Delfi kommiruumidesse, vadistage mõttetut (parem muidugi kui mõttekat kah, vaheldumisi) juttu igal võimalusel; ajage välja, mis sülg suhu toob, kirjutage blogisid ja salapäevikuid, tüüdates surmani oma targutustega koduseid, sõpru ja töökaaslaseid. Aga veel parem on jooks metsas (noh, ülekantud mõttes, linnas saab joosta staadionil või tänaval). Kui eneseväljendustung veel suuremaks kasvab (küll ta kasvab, kes teooriaid ja teravmeelsusi kodus ikka kuulata jõuab; pidevalt foorumites ja jututubades koogutaja lastakse lõpuks kindlasti töölt lahti kah), siis kutsuge sõber trenni kaasa või võtke koos viina. Sõber on kõrv, ütleb ka miskisugune vanasõna (ei ole, ei ole mitte KÕIK vanasõnad tobedad) kaugelt maalt, kus igatahes praegu elavad araablased. Kasutage niisiis kõrvu ja pidagem vahvaks, kui kõrvad meid kasutavad. Omakorda kõrvadena.

Kindlasti võib mõni nostalgiline konservatiiv küsida: miks siis polnud nõukogude totalitaarühiskonnas selliseid asju? Oli seal ju eneseväljendusvõimalusi veel vähem. Eks olid tollalgi mõned sellised juhud, need mätsiti kinni. Relvi ju kah polnud. Noa, kaika või rusikatega sellist veresauna ei korralda. Minu koolivend paralleelklassist (ta oli küll istuma jäänud ja mingite paberitega kah) ajas kaheksandas klassis matemaatika õpetajat taga lubades talle peksa anda ning tungis klassivennale füüsikatunnis noaga kallale, kes teda siis ennast kaitstes tooliga peksis (käisin Tallinna 32. Keskkoolis kui kedagi huvitab). Asi oligi selles, et tollal oli selline kutt tähelepanu keskpunktis. Keda huvitab täna mingi netis soiguv, püstolit omav või pedagoogi p...saatev indiviid? Mäslev noorsugu?
Vene sõjaväes tõmbas nii mõnigi vend oma kaaslastele automaadist tule peale. Üks üritas ka selles väeosas, kus mina teenisin (temal see küll ei õnnestunud). Kusjuures pealtnäha rõõmsameelne vennike oli.
Üldse ruineeriti igasugu pulbitsust nõukogude ajal juba eos. Viina joodi palju ja alkohol oli sotsiaalne mall, mõnikord see aitaski, teinekord tehti täis peaga lihtsalt muid, lihtsamalt läbiviidavaid kuritegusid. Igasuguste individuaalsete rituaalide väärtustamine oli üldse kõvasti põlu all. Keegi ei tunnetanud end eriti riigi valvsa silma alt vabana. Massitulistajaid ei tule ju niisama kinnistest ja vähenõudlikest inimestest, kellele kõik probleemid ja huvid piirduvad olmemurede, täis kõhu ning esmariietega. Selliseid kasvatas nõukogude ühiskond ikka hoolega.

Miks räägitakse üldse ainult koolitulistamisest. Äkki vaadatakse asja sisust sootuks mööda? Sama asi võib toimuda ka Selveris, kirikus või Harju tänaval (maailmas analoogseid näiteid küllaga). Delfitulistamine käib ju iga päev :-) Kas olete kunagi mõelnud, miks ei tulistata rockfestivalil, harva ka teatrietendusel? Ööklubides tõsi küll on, aga seal on põhiliseks vallandajaks muidugi padujoove ja asi toimunud ikka äkkvihas. Koolitulistajad on tavaliselt kained ja asja põhjalikult ette arvestanud. Tulistataksegi vist ainult igavates, tardumist ja kannatusi meenutavates kohtades.

Ja muidugi otsitakse nüüd süüdlast. Soomes on ambrasuuri ette visatud isegi ammusurnud Nietzche ja Platon, tegelikult küll neid meenutavad filosoofiaõpetajad (viskusid nad küll vist ise ja asusid siis selle mõttetust tõestama). Heietatakse eetikakriisist, mille üheks põhjuseks loetakse puuduvat religioossust. Kõik võib olla. Aga äkki on inimkonna kriitiline mass jõudnud lihtsalt vana hea Maslowi püramiidi järgmisele astmele?

Võib küsida, et miks niipalju Delfi-näiteid. No seal just laiutabki pajuvõsa. Mis mõte on massitulistamiste põhjusi otsida filosoofide, teoloogide ja psühholoogide mõttemallide järgi? Pedagoogikakooli auditooriumist? Tapjad on ikka need pajuvõsas pöögiks soovijad. Igasugu komminurkades näeb väga hästi, milleks inimene võimeline on. Enamasti ainult soovides ja mõtetes muidugi, õnneks. Olen ise alati olnud surmanuhtluse poolt. Esimest korda elus lõi see veendumus kõikuma, kui paljudes netikommentaarides sooviti Soome koolimõrvarile enne surma piinamist.

Ega ei maksa juhtunut üle tähtsustada. Pole mõtet kogu aeg valvel olla, ennast ja teisi ning ERITI ühiskonnamudelit süüdistada. Relvi soetada. Lihtsam on karikaid mitte üle valada. Kõigil on vaja vahete-vahel kedagi, kellele saab rääkida kõike, mis sülg suhu toob. Otsige kuulajat, vaadake siis, mis teie vägivaldsetest, absurdsetest või paranoidsetest mõtetest järele jääb- ilmselt mitte midagi. Ainult rõõm. Ja ikka trenni-trenni. Higist tilkudes ei jaksa keegi kuritegusid teha. Siis jaksab ka enda sees olevaid metsloomi korralikult vaos hoida.

Lõpetuseks üks Potentsiaalset Kurilaskjat Äratundmise Test. Autoriõigused kaitstud :-)
Kui vastate vähemalt kahele kolmandikule küsimustest jaatavalt, paluge kodustel teie kergekuulipilduja ära peita või veel parem, Kuusakoskisse (ei ole, ei ole vihje Soomele, vanaraua kokkuost on)maha müüa. Arvuti pange kah nädalaks kappi ära.

Kas olete kunagi:

Tahtnud vihas kellelegi lihtsalt molli sõita
Pidanud kaasvestlejat rumalaks või suisa idioodiks
Hukka mõistnud inimesi, kelle elustiil on arusaamatu või vastuvõtmatu
Pooldanud surmanuhtlust
Kaotanud huvi füüsilist või vaimset aktiivsust nõudvate harrastuste vastu (treeningud, aga ka muusika, kunst jm kuuluvad loomulikult siia)
Osalenud koolivägivallas või niisama psühhoterroris (aktiivse või passiivse poolena, vahet pole)
Püüdnud tagasi teha seda, mis endale kunagi osaks saanud
Elanud end välja fantaasiamaailmas, mis teistele kättesaamatud
Üritanud väljendada mingit olulist sõnumit, mida kõik teadma peaksid
Leidnud, et teid ei kuulata selle edastamisel piisavalt
Solvunud tugevamate või targemate peale
Omanud kinnisideid, mis enamusi õlgu kehitama või muigama paneb
Vaimustunud relvadest, uhketest mundritest või karmi distsipliiniga maailmakorrast
Suhelnud ainult sarnast maailmavaadet kandvate inimestega
Klammerdunud mõttekaaslase külge
Kujutanud end protsesside määrajana
Käinud meelsasti militaarväljaõppel või laskeüritustel
Tundnud end põhjuseta kannatanuna, ärateenimata olemasolevaid hädasid
Vihanud kehtivat riigikorda või valitsevaid mõttemalle
Lisaks veel: te olete meessoost :-)

Veidraid asju tuleb välja.....

Tegin ise kah selle testi läbi. Rõõmustasin, kuna vähemalt tulirelvad mulle ei meeldi ja sõbrad kannavad ikka väga erinevaid maailmavaateid :-) Igav on kah õnneks väga harva.

Seda juttu ei oleks saanud kirjutada Soomes. Sest see oleks vist olnud osalejatele valus. Paljud jutud jäävadki kirjutamata, kuna tegelased lihtsalt keelduvad sulepeast või arvutinuppude tagant välja ronimast. Nende prototüübid on lihtsalt liiga ligidal

Järgmisel korral püüan kirjutada väe-, pagan, tahtsin öelda, et võitluskunstidest, ptüi, see tähendab, võitlusspordist. Vahepeal on jõulud ja muud vahvat kah..

NALJAGA TÕSILOOS

Kuulus teadlane, teaduse propageerija- populariseerija ja igasuguse pseudoteadusliku ning kreatsionistliku jura vastu võitleja Carl Sagan uuris vestluses dalai-laamaga, kas peaks tegema religioonides korrektiive, kui teadus lükkaks ümber mõne fundamentaalse religioosse tõe.
Loomulikult, väitis dalai-laama.
Sagan intrigeeris edasi, küsis meelega lolli. Noh, näiteks (otsis natike sõnu) reinkarnatsioon. Kas oleksite nõus eitama reinkarnatsiooniteooriat, kui teadusel õnnestuks tõestada selle paikapidamatus?
Aga igatahes, leidis laama. Ainult, lisas ta silma pilgutades, reinkarnatsiooniteooriat on väga raske ümber lükata.

Sagan aktsepteeris Dalai-laamat ikka täiega.

Müts maha mõlema venna ees.

Inimene all vasakus nurgas

Nüüd tuleb igavene pikk heietus :-) Lihtsalt aeg-ajalt tuleb meelde üks ammune lugu. Eesti poliitikud, usutegelased ja haridusametnikud arutasid põhjalikult tähtsat küsimust: kuidas õpetada koolis lastele inimese tekkimist ning arengut siin maailmas. Kas siduda see kristliku maailmapildi ja jumaliku loometööga või lähtuda looduslikust valikust, üliaeglasest, aga pidevast kulgemisest karvasest siledaks. Isegi vist võeti vastu ka mingeid otsuseid edasiste metoodikate suhtes (täpselt küll ei mäleta). Haritud mehed ja naised laua taga tõsiste nägudega otsustamas inimeksistentsi ühte (no nende silmis vähemalt) põhiküsimust. Kahjuks olid tühjad kahe peamise asjaosalise- jumala ja ahvi kohad….Üsna sarnane on olnud see religiooniõpetuse-poleemika. Kas ühte- või teistpidi. Kas olemasolev (EELK) ainekava projekt või ei mingit usuvärki. Kolmandaid variante polnudki. Vähemalt avalikuks tutvumiseks, ma mõtlen. Ja see tekitas veidi tuska.

Kuidas kujutab tavaline keskmine Eesti inimene ette religiooniõpetust? Vist ikka ja ainult läbi kristliku prisma. Ükskõik kas poolt- või vastuargumentidega. Piiblilood, isikuline jumal (kelle poole pöörduda saab) ja mingi pühalik-lootustandev või sadomaso-ajupesev (kuidas kellelegi) tagapõhi. Kui vaadata praegust ainekava projekti (juba aastaid samal kujul, hoolimata igasugu poolt ja vastuväidetest), siis sealgi on samamoodi. Ei mingit erilist püüet konfessioonivälisusele-ülesusele (nagu algul lubatud, aga see oli juba aastaid tagasi kah) rääkimata suisa traditsioonimurdmisest. Kristluse ainulaadsust rõhuvale on heakskiidu andnud paljud kultuuritegelased ja poliitikud, ka väljamaalt.

Minu arust on religiooniõpetuse diskussiooni raames üles tõusnud ikka palju küsimusi (no vahel suisa võitlust ikka). Tooks välja neist kolm. Esiteks tuleks selgeks teha kõige sõltumatum küsimus- misasi see religioon siis on, et kõik aru saaksid? Kas peab tingimata sisaldama ka jumalamõistet või -vihjet (sest juba ainuüksi see tekitab kõva vaidlust) ning mida siis viimase all mõistetakse? Teine küsimus, kas ja milleks seda üldse vaja? Ning edasi sellele tuginedes, kas praktikas kujuneks välja eetika-, kultuuriloo- või siis ikka hoopis (laiendatud) konfessiooniõpetus? Sinna külge haakuks ka küsimus, kõlbab siis see hetkel välja pakutud (nimetan seda ühe eestvedaja Pille Valgu nimega, lugeda saab seda EELK kodulehelt) ainekava versioon või vaja hoopis teistsugust lähenemisviisi?

Alustame algusest, see tähendab, esimesest küsimusest. Probleem, nagu öeldud, tekibki sellest, et sõna religioon, rääkimata sõnast jumal, mõistab igaüks väheke erinevalt, kusjuures mingit õiget varianti pole üldse lihtne määrata. Ja religiooniõpetus koolides vist kahjuks kõiki aspekte hõlmata ikka ei jõua.
Teatmeteoste põhjal tähendaks religioon suhtumist inimesest absoluutselt üle olevatesse teguritesse, mis võivad olla isikustatud või umbmäärased. Selle alusel võiks ju väita, et hetkel on religiooniõpetus koolis täiesti olemas, suisa kohustuslik, ja tugineb see loodusseadustele, mis on inimtegevusest absoluutselt üle ja tingivad tema olemasolu koos kõigi tegevustega. Eeee.....see pole vist ikka päris see, mida üldiselt mõeldakse?
Teistmoodi võiks religiooni defineerida või kirjeldada kui lugusid ülemeelsetest kogemustest, kõikehõlmavatest arusaamadest ja „seletamatutest“ asjaoludest inimeksistentsi ajaloos ning nende tõlgendusest. Erineks ta esimesest definitsioonist selle poolest, et oleks rangelt subjektiivne, koosneks üksikutest inimlikest arusaamadest religioonist ja neile tuginenud üldistustest (kui on üldse võimalik neid üldistusi teha)
Kolmas võimalus oleks müütiline ja pildiline õpetus inimeksistentsi eesmärgistatud või/ning hingestatud mõttest. Õige elu alustest. Müütiline eetika jne
Neljandaks- lugulaul inimloomusest, põhiliselt loovusest, inimese sisemuse kujundamisest-kujunemisest seoses kõrgemate jõududega.
Paljud seostavad sõna religioon ainult religiooniajalooga.
Lisaks veel mitmed-sajad variandid, mille peale mina lihtsalt praegu ei oska tulla. Kõiki neid saab ka omavahel varieerida, nad võivad olla näiteks antropotsentristlikud või mitte, mõne konfessiooni põhised, tugineda kas ainult ühele või siis mitmele erinevale kultuurile, olla isiklik-müstilised või kõrvaltvaatlevad jne jne. Kusjuures mõiste jumal, mis ilmselt ise juba diskussioone tekitab, ei pruugi mõne variandi all üldse kõne alla tulla. Kui keegi minu käest küsiks (mitte nii, et mis on religioon, vaid kuidas ma seda kirjeldaksin), siis suure ähkimise ja punnimisega tekiks minu kujutluses selline pilt nagu Hiina maalidel- pisike inimkribal kusagil metsikut loodust kujutava virrvarri serval. Maal ise oleks tohutu suur. Kõige paremini võiks religioossust (ma loomulikult lihtsustan väheke) üldse minu mõistes edasi kanda kunst ja muusika. Sealjuures olen veendunud sõna jumal mõttetuses (isikuline jumal peaks olemasolu korral olema ikka kõva naljasoonega olevus, liiga kõva naljasoonega, et olla tõsi :-)). Samas aga keskaja karneval ja grotesksed vaatemängud (eriti idamaade kultuuris) vististi sellist jumalat just nägid. Naeru üle läbinisti religioosses maailmas arutleb ka U. Eco vend Williami suu läbi „Roosi nimes.“ Ratzinger (see praegune paavst) väidab küll „Sissejuhatus kristlusse“, et see on eksikujutlus, vähemalt mulle tundub nii. Samuti on võõrastav kasutada kes-kategooriat koos sõnaga jumal, sinna juurde kõik sellega kaasnev (inimlikud kriteeriumid lõpmatult hea, looja, lunastaja jne jne). Samas kasutan ise kes-küsimust üsna meelevaldselt ja genotsentristlikult, mille kohaselt vastavad inimene, koer ja hamster küsimusele kes?, millimallikas ja kirp aga juba oluliselt vähem, rääkimata ainuraksetest. Ilmselt läheneksid paljud inimesed kui mitte enamus, hoopis teistmoodi. Näiteks tuntud botaanik Urmas Laansoo räägib alati taimedest nagu elusolenditest (kes-vormis), kirikuõpetaja tänab kõigevägevama poole jne jne See on iseenesest väga vahva ja näitab erinevate võimaluste olemasolu, aga võib-olla ka lihtsalt kirjusid keelemänge. Arvangi, et sõnale religioon pole kõigile arusaadavat selgitust niisama lihtne leida. Näiteks ka kristlus (no seda ju vist üldiselt mõistetakse religioonina?) ise ei tähenda juba ammu enam mingit ühist nimetajat. Sakslase või rootslase religioossuse võib määrata ka ainult ristimine kodukoha kirikus. Ristimised-laulatused on, ma arvan, et ka paljude arvates, lihtsalt kenad, ilusate riietega rituaalid. Aafrika maades valitseb kristlaste täielik segapuder. Paljude kristlaste enesemääratlus igasuguste ankeetide põhjal: olen kristlane sellepärast, et olen (ja minu lähemad kaaslased koguduses arvavad ka nii). Ei ole kusagil (peale Muhamedi võib-olla) enam selliseid tingimatuid usutunnistusi nagu Moosesel (Vana Testament) või C.S Lewisel (raamat „Lihtsalt kristlus“). Milleks siis see lootus ja aluspõhi kooli ainekavas?

Ühest vastust saamata võib minna teise punkti juurde :-) Selget kokkulepet pole. Praeguse religiooniõpetuse kava vastased jagunevad suurtes piirides kaheks. Ühed on igasugu „jumalavärgi“ või „vallutajate usu“ vastu. Üldjuhul avavad nemad ka petitsioone ja kommivad Delfis. Neid on väga palju. Sinna kuuluvad ka vanemad, kellel pole laste jaoks aega. Nemad kardavad, et kool kompostib lapse aju ära :-) Teine vastaste rühmitus protestib intellektuaalselt EELK ainekava kui kallutatud kultuuriloo vastu. Sinna kuulub palju haritlasi ja kultuuritegelasi. Osad neist arvavad, et seda õpetust teostatakse igal juhul valesti, sõltumatult sisust :-) Üks huvitavamaid vaidlusi oli kunagi Agu Sisaski-Jaan Kaplinski avalik kirjavahetus religiooniõpetuse teemal. Aga see oli juba mitu aastat tagasi.
Pooldajaidki on mitut sorti. Ühed on veendunud asja vajalikkuses. Ka seal on palju kultuuritegelasi ja tarku päid. Osadele silmaring, osadele imerohi. Eks ole neid ühe(riigi)usu misjonäregi seas. Teistel pole üldse erilist põhimõttelist seisukohta, lihtsalt kogu Euroopas on nii, varem oli kah nii, kuidas nüüdki teisiti? On ka neid pooldajaid, kes tuginevad ideesähvatusele kirjutada uue õppeaine raames tõhusalt toimiv äriprojekt koos töö ja leiva tagamisega iseendale.

Vist kõige levinum avalikult väljaöeldud religiooniõpetuse eesmärk on eetikakriisi ületamine tänapäevases maailmas. Kindlate väärtuste loomine, millele tugineda. Moraalne kasvatus. Erinevate usuliste tõekspidamiste tundmine ja aktsepteerimine. Tundub ju ilus ning õige mõte olevat? Aga ainekavas on eetiliste tõekspidamiste ja kultuurierinevuste alustalad ainult läbi kristlike näidete. Paljude arvates peakski see nii olema (ega peale piibli ju maailmas vanu müüte, nende kogumikke, pühasid raamatuid jne pole, eks?). Kogu Euroopa poliitilistes kihtides jagatakse seda mõttemalli. Eestlased usuvad mingit seletamatut vaimu, hüüdsid paar aastat tagasi poolüllatunult-poolmanitsevalt-poolüleolevalt paljud Euroopa häälekandjad mingi üsna totra küsitluse põhjal, mis oli lisaks kõigele ka juba ette suunav. Ikka veel paganad?! Mina arvan, et enamus maailma inimestest usub mingisse seletamatusse vaimu (võib kasutada ka muid ebamääraseid termineid). Miks peaks valgesse rassi kuuluv inimene olema tingimata luterlane, moslem või mormoon? See võib ju tähendada lihtsalt seda, et ta on enne seletamatusse vaimu uskumise alustamist kastetud korra veega, kuulanud juudi, itaalia või saksa poeetide luuletusi vallaslapse Isa-otsingutest või alustanud oma esimesi teadlikke mälestusi Koraani-laulu saatel. Hetkekski alahindamata kristluse tohutut tähtsust tänapäevase läänemaailma kultuuri kujunemises (ja paljude asjade hävitamises), tahaksin väita, et tema osakaalu mingis kooliõpetuses kunstlikult üle paisutada küll ei maksaks. Minu silmis on üsna arulagedad põhjendused „me ise kuulume ju ka kristlikku kultuuriruumi“ või „vastukaaluks vohavale (pikk loetelu igasugu pahedest).....“ Just nimelt, seda enam võiks rõhku panna sellele, mis eemal ja tundmatu (ja võibki jääda sellise lähenemisega tundmatuks). Minu enda eelistus on seega selgelt kultuurilooline, sest palju see keskmine inimene siis ikka lennuvõimeline on, läbi aegruumi, et Zhuang-zi kõrvale maha istuda, šamaani saatel jorutada, Nagarjunat lugeda või hoopis vaimusilmas templeid ning astmikpüramiide ehitada?

Veel üks religioonimõistmise võimalus on arusaam eesmärgistatud (kogu arengul on eesmärk, kõik asjad toimuvad seda silmas pidades), mitte põhjus-tagajärg seostega maailmast. Aga kas saab üldse nii küsimust esitada või kuidas seda siis ära tunda? Rõhumine klauslile „teadus ei vasta miks-tüüpi küsimustele“ on naljakas. Loomulikult ei vasta teadus kõigile küsimustele, ei peagi, ei ole (vähemalt ei peaks olema) sellist taotlustki. Aga seda esitatakse ju nii, nagu oleks selline võimalus kindlasti olemas, tabatav ning teadus püüab seda au teenimatult endale kahmata. Kas religioon siis vastab või? Minu arust küll mitte. Miks peaks olema elul eesmärk? Miks peaks olema kes-kategoorias eesmärgistaja, looja, lunastaja võimidaiganes? Milliste kriteeriumite järgi seda ära tunda? Seda enam, et enamuses maailmast on selline asi tundmatu. Miks ei saaks väärtused, moraal ja eetika (minupärast ka rõõm või kurjus) olla religiooniülesed? Eesmärgistatuse absurdsusena võib näitena võib tuua kahte eesmärgiprognoosi-Jumalasarnane inimene või Universumi soojussurm. (Variante on loomulikult veelgi). Lükaku ümber või kinnitagu, kes tahab või oskab. Samas ka absurdsuse tunnetamine võib viia hoopis erinevate järeldusteni, näiteks Tertullianuse või Vasubandhu mõtted, üsna vastandlikud ju (mõne silmis jälle kindlasti mitte).

Eks me peame ikka lootma oma materiaalses kestas (kehas, Universumis, mõtetes jne jne) rohkem kuidas-küsimuste vastustele. Kuidas see või teine asi toimib? Kuidas kunagi oli? Kuidas võiks asi edaspidi välja näha? Kuidas paremini teha? See ei tähenda loomulikult üleskutset miks-küsimuste vältimisele või nende mõttetuks pidamisele. Väikelaps, muideks, küsib hästi palju mõlemat sorti küsimusi. Küsimusi saab üldse esitada teatud piirini. Siis nad lihtsalt kasvavad üle pea ja küsijale antakse Sokratese-jooki :-) Mõnele inimesele saabub küsimiste piiri tabamises rahu, mõnele äng. Ängis inimene tahab ikka lõplikke vastuseid, rabab selle mitteleidmise korral end tööga sandiks, sööb-joob lõhki või norutab närtsinuks. Võib ju üldisemaid vastamata küsimusi, vastavalt veendumustele või usule, nimetada nii Jumalaks kui ka lõpututeks loodusseadusteks. Jumalakujugi võis tekkida nende põhjal. Või armastus. Või tõde. Aga võis tekkida ka pärast inimese käpakilasendist püstitõusmist tema enda peas. On siis nii väga vahet või?
Ei tahaks kuidagi väita, nagu poleks maailmas olemas mingit kõikehõlmavat armastust, tõde või tühjust. Miks peaks aga seda veel eraldi nimega kutsuma? Samahästi võiks ju konstrueerida, et jumal on kõikehaarav nälg, külm või kõrb. Seda, et selleks jumalaks võiks olla tingimatu armastus, kumab läbi paljude usundite-filosoofiate-sotsiaalteaduste- tarkade selgituste ja paljude inimeste niisama-tunnetuste-nägemuste virrvarri. Isegi siin ei näe kristlusel mingit eelist või suurt omapära. Ja kui tõesti nii, milleks seda siis ikka ümber nimetada? Kuigi väidetavalt vahet pole, kuidas seda nimetada, on kristlik palve justimelt jumalale, mitte armastusele, kannatlikkusele või visadusele, näljale või külmusele (mõned erandid, tõsi küll, on). Kusjuures armastus või üldhaarav kõik-on-üks olek ei vaja ristimisvett, puhastustuld, puhumissoola ega lausumisriisi. Kui keegi väidab, et vahet polegi, siis äkki loobuksimegi? :-) Küllap ikka paljude arvates on.
Tsitaate asjade erinevat moodi tõlgendamiseks ja inimesi erinevate kogemustega (aga mis on kogemus?) on tegelikult ikka tohutult palju. Isegi ühe suure voolu, olgu selleks siis islam, kristlus või hinduismi variandid, piires.

”Me oleme üks- mina ja sina,” oli parool Kiplingi Mowglis. See ei takistanud Kaal ahve näost sisse ajamast ja Bagheera polnud kah mitte taimetoitlane. Rohkem oli see vist ikka küsimus: ”Kas ma võin sind ka oma koju lubada?” või ”Kas sa läheksid ehk nats kaugemale, niikaua kui ma vett joon?” Enne kui me tahaksime olla inimesed, võiksime natukene proovida olla näiteks hundid. Kes ei näri alistujal kõri, noki silma (erinevalt kristlikust sümbolist tuvist või siis nii armsast metskitsest) ega murra rohkem kui vajalik näljatunde kustutamiseks või pesa kaitsmiseks. Valmistab hästi ette ja on igati humaanne. Kas Turovski ja Jüssi pole siis vahel lähedasemad kui Jourdan või Stefanos?

Ükskõik, mis maailmavaate esindajad me ka ei oleks, kooseksisteerimiseks peab olema vähemalt mingigi ühine seisukoht. Me eeldame ju, et koolis käivad erinevad lapsed, erinevate vanemate järeltulijad, erinevate sotsiaalsete sidemetega. Alati võib juhtuda, et mõnele on ka üldkehtivad väärtushinnangud vastuvõetamatud. Kui neid on liiga palju, siis tuleb leida uus, üldisem väärtus. Sest ka väidelda saab ainult sõpradega. Sõbrad jagavad, vähemalt mingis osas, väärtushinnanaguid. Teed nende leidmiseks ja muud maastikuelemendid võivad olla erinevad. Võidelda võib omavahel muidugi kah (seda pidevalt tehaksegi, lugege kasvõi DELFIS ilmuvate religiooni-artiklite kommentaare), seal aga võidab alati jõulisem. See, kes karjub kõige kõvemini või jaksab nooti hoida kõige kauem. Lõpuks nii kaua, et keegi ei suuda ega viitsi enam kaasa mõelda. Põhiklausliteks väitlustes (sõimu on muidugi kah) on: sa ei ole asjaga ülde kursis, sa ei ole seda veel kogenud, ususallimatus on nõuka-aja pärand, kristlust tuuakse alati vägivallaga. Huvitav, mitte keegi pole tulnud selle peale, et vahel on mingi kinnisidee tekkinud mitte asjasse süvenemise puudumisel, vaid hoopis tänu sellele. Nii mõlemas suunas.
Kuna jumala(te)ga on asjad väga segased ning maailmavaateid nagu kirjusid koeri, tulekski vististi õppeainele leida siiski üldisem või hoopis mingi teine aluspõhi. Mis muuseas (avastasin selle alles hiljuti) olevat ka Eesti haridusteoreetikute keskmine pajuvõsa-seisukoht. Seda arusaama on jaganud (minu arusaamise põhjal) ka Eesti kristlaste suurmees Toomas Paul. Korraks kõrvale põigates, temasugust meest võiks tahta religiooniõpetajaks ka kõige suurem konfessioonivastaline.

Ka kogu siinolev jutt eeldab, et on võimalik leida eesmärk, mis võiks olla inimestele ühine. Aga see eesmärk on alati ikka inimeste endi püstitatud. Kusjuures tuleb arvestada, et ka väga üldistel eesmärkidel võib olla ebameeldivaid vaheetappe ning kõikide meele järgi ei saa olla mitte kunagi.

Kui nüüd hästi järele mõelda, pole tegelikult selle religioonilooga (misiganes see ka ei peaks tähendama) mingeid erilisi probleeme. Oma lastele soovitaksin-sooviksin kindlasti. Tegelikult on see Pille Valgu (kindlasti oli tal seal ka palju abilisi, lihtsustasin kogu jutu vältel väheke) ainekava nagu uus Vabadussõja monument. Mingis mõttes üsna kõlbmatu, aga kes on siis keelanud kellelgi õigel ajal kõlblikumat teha? Igasugu vastased petitsioonid on küll nats liiast. Ega see koolitükk siis kedagi lollimaks või agressiivsemaks tee. Ajupesu hirm on vääääga üledramatiseeritud. Me ei karda ju, et ajaloo või geograafia õppimine isiksusele mingi raske põntsu paneb? Ju siis on enda veendumused kas nõrgad või liiga suure vaevaga kättevõidetud. Kellele väga vastuvõetamatu, võtke seda religioonilugu kui juturaamatuid Ärge nüüd seda küll öelge, et kultuuriloolised asjad võivad ebahuvitavad olla :-)Ulmekaid ja muinasjutte ju loete? (unustagem hetkeks siin, et enamus ei lugevat rahvapärimuste järgi üldse midagi :-) Ka religioonide sidet moodsa filosoofia ja teadusega poleks raske leida (Wilber näiteks).

Religioonilood (nende seas ka piibel) kokkuvõttes on ju huvitavad. Neid tulekski lugeda, kuidas kellelgi soovi, mõned nagu eksistentsi ja moraali alustala, mõned nagu eetikaajalugu, mõned nagu maruvahvaid või kohatuid või nõmedaid muinasjutte, mõned nagu lihtsalt silmaringi laiendajat. Viimast soovitab ju ka Pille Valk- et keegi ei tõmbaks moslemi ja terroristi vahele võrdusmärki :-) Viimane näide tähendab küll vist rohkem seda, et tema silmis on inimesed lihtsalt juhm mass, kes oma lapsi moslemitega hirmutavad, pilve serval istuvat kurja taati ette kujutavad ja paavsti kukluksklansega segi ajavad. Aga äkki ongi nii? Ka minuga, sest pean ju Pille Valku ja Agu Sisaskit (tema vägev lause kristluse promomiseks: „On hea, kui kõigil on oma tee, aga kas nad peavad ikka sama laiad olema?“) ristiusu misjonärideks. (Ega nad ise vist seda ei eita kah), enamikku kirikuõpetajatest aga mitte. Misjonid mulle eriti ei meeldi. Selline lääge manipulatsioon (jätame vahelduseks selle tule ja mõõga jutu, kah üsna tüütav juba). Kristlust pean natikene sadomaso-religiooniks. Paljusid piiblilugusid teenimatult teistest kultuuridest äravirutatuks ja ülevärvituiks, paljusid allikaid mahavaikituiks, valikuliselt ettesöödetuiks ja poliitiliselt töödelduiks. Kõiki kultuure ja maailmavaateid läbi lääneliku (ükskõik kas teadusliku või kristliku) prisma vaadatuiks. Kusjuures, tõele au andes, viimastel aastakümnetel on asi ikka kõvasti paranenud kah. Seda enam tundub see praegune ainekava üsna naljakas. Lõpuks tulekski siit minu vastus ka kolmandale küsimusele (kes peaksid seda lugu koolis õpetama hakkama?) Ei seal nüüd nii suurt vahet, kas tark matemaatika-, eetika- või kirikuõpetaja. Miks mitte klassijuhataja ise? Väärtustemad ju, kas neile siis võõrad või? Minu lootus on lihtsalt, et see võiks ju ometi olla kultuurilooline, mida praegune kooliharidus tervikuna ega ka see religiooniõpetuse ainekava teps mitte ei ole. Loomulikult ei tähenda see, et juba praegu paljudes koolides ainet sedamoodi ei õpetataks.

Peame arvestama ka seda, et põhimõtteliselt on kogu hariduse ülesehitus (no kirjutatagu ainekavadesse mida iganes) olnud siiani ikkagi fakti- ja teaduspõhine. Vähemalt, hüpaku ja polemiseerigu haridusliidrid palju tahes, kui kavade tegemiseks läheb, siis pannakse rõhk alati sellele. Selle kompenseerimseks võiks olla vähemasti üks õppeaine, mis tegeleks rohkem lugulaulude ja väärtusotsingute–hinnangutega. Aga veel parem oleks ikkagi selliste asjade integreerimine teistesse ainetesse või nende omavaheline (vähemalt natikene võiks ju üritada) põimumine. Muidu jälle vana laul- kui tahame midagi parandada, teeme aga asju juurde. Siis veel juurde jne....
.
Tegelikult ongi see religiooniõpetuse-värk vist juba ammugi unustatud asi. Pilootprojektid sisse viidud, igasugu küsitlusi teemal „kas peate religiooniõpetust vajalikuks, mis usku ka ise olete ja kas hommikune konjakijoomine on maha jäetud?“ piisavalt läbi viidud (vastusevariandid ilusasti taga olemas, tee ainult rist sobivasse kasti), doktorikraadid kätte saadud, ametikohad täidetud. Arvamusliidrid, asjaosalised, targad ja sekka ka mõni fanaatik (vahet pole, mis maailmavaateline) ajaleheveergudel ja Delfis sõna võtnud, ümar- ja kandilisi laudasid läbi viidud. Hetkel on üldise religiooniõpetuse mõttekuse arutelu vist avalikkuse eest varjusurmas, aga valmis kohe-kohe vajadusel välja purskama. Nagu hallitusseen. Ka seda võrdlust võib ju mitmeti mõista. Ma arvan, et botaanikuid selline võrdlus küll ei solvaks, vastupidi. Miks peakski?

„Jumal on üks, ainult igaüks näeb teda erinevalt,“ on levinud uusfundamentalistlik väide (oikumeeniline, peenemalt öeldes). Tahaksin veelkord öelda, et see väide tundub ikka paras jura kah. Võib olla ju ka neid lõpmatult palju. Võib olla ka üldse mitte kui midagi. Võib olla lihtsalt üks meie sõnakõlks nagu spunk või plärts. Või hoopis inimmeelega tajumatu tühjus. Mingi alge inimese sügavuses. Jagatav või jagamatu? Mispärast tema mitte see? Kusjuures igaüks tõmbab ju kusagil alati piiri kah. Nägemisega võivad teinekord olla hoopiski kehvad lood. Teistele võib alati igasugu nägemusi ette laulda-luuletada. Alati saab väitlused lõpetada väitega: „see on suur müsteerium ja saladus“ või „sa ei ole seda piisavalt läbi tunnetanud.“ Tsiteerida Tertullianust, kes pidas olemise absurdsust jumalatõestuseks, või kaasaegset eklektikat või hoopis füüsikaseadusi. Tuua sisse „kõrgema tasandi“ mõiste. Öelda- sa ei saa ju aru. See viimane on tegelikult kõige parem ütlus. Õige ju, ega ma ei saa jah :-) Mõttetu. See ei pruugi ju segada üldse meie igapäevast elu. Nii kuidas meil omavahel kokku leppida õnnestub. Oma religiooni, maailmavaate ja mõttekonstruktsioonid leiab igaüks koduski. Jääb muidugi üles küsimus- aga kui kodu pole?

Neli oli kohtu seadus

Isal oli kolm poega. Pärast isa surma sai üks päranduseks veski, teine hobuse, kolmas kassi. Ja edasi nagu tuntud muinasjutus ikka .....

Aga neljas laps, see võis vabalt olla tütar, jäi kõigest ilma. Muinasjutukirjutaja oli need lehed lihtsalt oma käsikirjast välja rebinud. Ka naabri juttudes polnud ju ühtegi tütart.....Ja maavalitsejal oli ainult kolm last......

Kurjad keeled räägivad, et tegi ta seda ka sellepärast, et lause Atman on Brahman kõlas tütre kõrvus samamoodi nagu Batman on Ahriman.

Kutse kooli

Koolis saab targaks, ütleb vanem õde.
Kas sina oled siis loll, küsib noorem vend.

Septembri alguses oleks kohane kirjutada kooliminekust. Kooliülestes haridusringkondades (kuhu normaalsel inimesel eriti asja pole) on jällegi sügava sissehingamise aeg, et siis alustada juba tuttavat juttu(õpetajaid pole.......palka pole.......lapsi pole.......haridust pole.......tuupimist on.......mõõtmist on.......vägivalda on.......huvipuudust on........õpi, Eesti, õpi) ning nii lähebki teele järjekordne koolivanker, kus üllatuslikult teeb enamus oma asju ikkagi hästi. Nii hästi kui ta nendes oludes suudab ning oma isiklike võimete piires oskab. Sama koolivanker ka kodudes, lapsed ruttavad taas kooli poole, lilledega, paljud (loodan ikka, et kunagi kõik) rõõmugagi. Neile, kes lähevad sinna rahuloluga, on tagatud kõige olulisem asi- koolis on huvitav ja turvaline (ükskõik siis, kuidas). Rõõm seisneb ju eelkõige pääsus huvitavasse keskkonda, mitte „oh jälle saan ma teadmisi omandama.“ Kellel sellist keskkonda pole, on kehv olla. Igavaid asju peab rohkem tuupima ja meelde ei jää neist kah mitte tuhkagi. Kui oled veel veel tõrjutu kah, siis ilma sõpradeta igavleda on eriti masendav. Ja kui tahtejõudu kah vähevõitu (ja kuidas seda saakski kõigil lastel ühtlaselt palju olla, eriti väikses eas?), siis jääb kool üldse kaugeks ja ebameeldivaks vaheetapiks elus.

Aga kuidas teha kooli kõigile huvitavaks, sõltumatult laste võimetest, sotsiaalsest staatusest ja keskkonnast? Lastekodudes, kodutute ja erivajadustega laste hulgas? Kõik tahavad ju rõõmsat kooli, kus oleks hea nii naftaparuni tütrel kui joodiku pojal. Rääkigu spetsialistid mida tahes, aga sotsiaalselt teisi märkava ja hooliva indiviidi saab ainult segakoolides. Segamini poisid ja tüdrukud, rikkad ja vaesed, mõni erivajadusega põnn kah seas. Nähes üksteist, läbilõiget inimkonnast ja andes aru, millest põhjustatud võivad erinevused olla. Selliseid klasse aga jälle ei taha kõik lapsevanemad.......Isegi haridusteoreetikud on mitut meelt. Sisimas leiavad ikka paljud, et las see kodutute laste varjupaik või „lollide kool“ (ka sellised arvamused pole harvad) olla ikka eraldi, hea kui kõrvaltänavas, veel parem naabervallas. Mahajääja pidurdab ju edasipüüdlike arengut. Lapsevanematega on üldse lugu keeruline. Nende soovidel ja kriteeriumitel pole otsa ega aru, paljuski isiklike ambitsioonide mekk man. Või täitumatajäänud unistuste. Inimesed kardavad, et nende laps jääb äkki ilma sellest, mida neil endalgi suurt pole. Suurt teadmistemahtu soovivad sisimas ikka rohkem need, kes üldjuhul üheksanda klassi matemaatikaülesannete või ajaloonägemustega juba kimpu jäävad. Kunagi imestas Endel Lippmaa, et gümnaasiumiõpilased ei tea trafo tööpõhimõtet. :-) :-) :-) No vat see on tõsine kriteerium! Selle idee järgi võiks vist öelda, et enamus Eesti koolilõpetanuid on harimatud. Enamus lapsevanemaid tahaksid, et nende võsukeste kõrval oleksid ainult sotsiaalselt kontrollitud, headest peredest pärit lapsed. Aga seda kohta, kuhu need ülejäänud panna, kahjuks Eestis ette näidata ei taheta. Kindlasti peaksid jääma alles Treffneri gümnaasiumid ja Prantsuse lütseumid, aga mida on rohkem, pajuvõsa või mastimände?

Ah õigus jah, pedagoogegi ju pole, rääkimata eripedagoogidest, kes takerdujaid järjele aitaksid. Isegi need, kes tahaksid ja oskaksid, teeksid seda meelsamini Rootsis või USA-s. Muideks, kui keegi eriti ei taha, mille eest siis riik ikka palka maksma peab? Suures hädas on argumenteerimiseks appi võetud pedagoogidele suisa taevaste ülesannete ja üliinimlike omaduste omistamine. Nad ise tahavad kah vahel üliinimestena välja paista, vähemalt vaimses sfääris, keda põhjuseta alaväärtustatakse. Tegelikult on sealgi ju samasugused inimesed nagu pajuvõsas (tahtsin öelda inimkonnas) ikka- tarku, eputajaid, heasüdamlikke, joodikuid, töökaid, laisku, tagasihoidlikke, õrnahingelisi, kiuslikke, rõõmsameelseid. Oma olmemuredega. Lisaks lastele klassis on paljudel ka lapsed kodus, kelle kasvatamisega nad vahel saavad hakkama, vahel ei saa. Pensioniks suurt ei investeeri. Seega ei maksa neilt loodusjõudude või jumalatega võrdset väge nõuda.

Tegelikult on pedagooge, nii häid kui ka väga häid (noh sekka natsa kehvi kah) ikka küll ja küll (pean siinkohal silmas ainult pedagoogilist haridust, mitte kutsumust või soovi lastega tegeleda, ühesõnaga lihtsustan väheke), ainult miskipärast on nad vaikselt koolidest mööda hiilimas. Äkki ikka kohustuslik suunamine pealeülikooli? Ei saa....human being ju....suunamised ja sundajad oleksid ilmselge ahistamine. Kas ikka oleks......aga lapsed koolides käivad ju sundaega? Keegi ei pea seda ahistamiseks ega vaba tahte vägistamiseks. Ei mina arva, et ülikoolijärgset paariaastast sundaega teeniv pedagoog koolides rohkem või vähem seanahka vedama hakkaks, inimväärikuse kaotaks või lapsed ära rikuks. Pigem teeb seda ikka mingi pidev õpetajatekaadri otsimine, ümberpaigutamine ja lego-konstruktoriga mängimine, kus pooled klotsid kadunud. Riigi sekkumist soovitakse kõikides asjades, mis teeksid isiklikku heaolu paremaks. Palka juurde soovitakse, sundaega mitte. Pensionär soovib ju ikka pensioni, ettevõtja majandusvabadusi. Üks hea kriteerium võiks olla: lapselt ei peaks nõudma asjade suutmist, mis täiskasvanule üle jõu käivad. Kas me ise saaksime ikka iga asjaga hakkama? Paar aastakest tagasi jooksis läbi kõrgetasemeline soovitus käia ka laupäeviti koolis. Äkki soovitaks enne ikka laupäevaseid-pühapäevaeid tööpäevi täiskasvanuile? Või võiks näiteks pensioniiga tõsta. Näiteks kaheksakümneviieni?

Lastega tegelemine ei ole päris üksühene majanduse toimimisega, siin võiks üldse rohkem jälgida mahajääjat, nõrgemat, takerdujat. Hoo sissesaanul on alati kergem, tema pidevale taganttõukamisele ei peaks niipalju tähelepanu pöörama. Küll hiljem ülikoolides pööratakse. Ei kärbi ega lämmata see kuidagi mingeid andeid, kui õpetaja rohkem auru mahajääjatele suunab. Nendest sõltub meie heaolu. Mis me ikka kerjustele ja kodututele rahasid eraldame kui juba varasest koolipõlvest oleme kellegi mahajäämuse kindlustanud. Kellel on hea kodu, pole raskused nii suured kui neil, kel pole vanemaid või üldse õiget kodu. Intellektuaalne andekus on tihti seotud mahajäämusega sotsiaalses küpsuses või teistega arvestamises. Nii et kõigil põhjust rahulikumalt liikuda küll ja küll. Ja mis intellektuaalsetest kõrgustest siin laste puhul ikka nii väga rääkida saab? Kui keegi ikka väga tahab kolmandas klassis ülikooli matemaatikaülesandeid lahendada või surematuid näidendeid kirjutada, saab seda alati korraldada ilma kogu klassi hapnikupuudusesse sundimata. Küll täiskasvanutel on aega omavahel olelusvõitlust pidada ja vigaseid loendada....Äkki seda siis ei tulegi?

Mäletate Epikurost, kes rääkis naudingutest? Seda mõistetakse (ja mõistetakse sellepärast, et nii ju seletatakse) primitiivselt, nagu kutsunuks ta lagastamisele ja orgiatele. Ei, propageeris ta siiski rohkem kasinust ja vaimseid huvisid, aga mõte seisneb mujal. Nauding võib olla huvitava asja sünonüüm. Ning see ei pea välistama kõva tööd. Teadlikku piitsutamist (läbi ebameeldiva ja igava) vajalike asjade omandamiseks ei saa lastelt alati nõuda. Samas võiks gümnaasiumiõpilane seda juba suuta. Meil on vastupidi: põhikoolis punnitatakse igavate teadmiste omandamisega (või hoopis toppimisega) nii üle, et gümnaasiumis jääb vahel üle konstanteerida: Mati või Kati on nii kooliväsinud, et las ta vegeteerib siin veel kolm aastakest (mõni äkki isegi neli või viis). Need, kes tugevamad, punnivad muidugi ilusasti läbi, aga tugevaks saamise metoodika ju paljuski puudub. Kusjuures mingi erilise arusaama põhjal saab targemaks teha ainult õppeainete arvu ja mahu suurendamine ning vastupidi, last rõõmsamaks ja tervemaks teeb nende vähendamine. Nokk kinni, saba lahti. Ja mida ikka ainetest nii väga välja visata (ärge hakake siin jälle, et loodusaineid), vastupidi ikka, ka kultuuri- või religioonilugu peab kuhugi mahtuma ja kodanikuõpetus ja lisaained ja muud huviained ja kodutööd ja.........Oeh! Lõpuks toimib selline skeem: kriteeriumid on parimate ja ideaalsete järgi, aga kuna need ei toimi (liiga palju ja segased), siis mitte ei muudeta neid, vaid lastakse kvaliteeti alla. Ühesõnaga- kui kahte rehkendust hästi teha ei jõua, siis tee neli tükki ja poolikult.

Näitena võiks siin kasutada maadlustreeningut- kas heaks maadlejaks saab ainult jõudu kasvatades (jõusaal, kang, heitekott, lõputud jooksuotsad, intervalltreeningud)? Ei saa. Esiteks: nii võivad tulla kergesti vigastused. Loomulikult mitte kõigil. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks, ütleb vanasõna. Unustatakse lisada: või siis vigaseks. Teiseks: elusalt on vaja kah treenida, partneriga, vastupanuga. Ükskõik kui palju toorelt tugevamaks sa ennast Heiki Nabist või Indrek Pertelsonist ka treeniksid, kui elusat treeningut taga pole, lendad maha nende (ja väiksemate meestegi käes) imelihtsalt. Mahu ja intensiivsuse kasvatamine on vajalik, aga mitte ainuke ja ainuõige tee. Kolmandaks: ka elusat treeningut ei saa teha ilma metoodikata ja ainult võistlustele lootes. Nii arenevad ainult üksikud (ja nemadki võivad hilisematel rahvusvahelistel jõuproovidel hätta jääda), ainult läbi valu ja maha jääb vigaste rada. Neljandaks: kompleksseks oskuseks on vaja erinevate õppeainete pidevat ühendamist ja põimimist, üleminekut üksteiseks. Ühesõnaga: mitte lihtsalt ports erinevaid võtteid harjutatuna maadlusnuku peal, vaid pidev harjutamine dünaamilises (elusas) keskkonnas. Mõningaid võimalikke näiteid koolis: võõrkeele tundides saaks käsitada ükskõik mis teise aine probleeme, kehalise kasvatuse tundides võiks olla ka poksi ning rahvatantsu, eesti keele lauseehitust ja grammatikat saaks õppida loodus- või ajalooraamatu põhjal (Turovskid ja Ernitsad, Vseviovid ja Vahtred-tulge filoloogidele appi), osa kohustuslikku kirjandust võiks olla võõrkeeles, füüsikaõpikutesse võiks visata mõned lihtsamad teadusartiklid, joonistada-maalida-voolida lõputult..........näiteid on palju ja pedagoogid (haridusteadlased, -ametnikud, -poliitikud, lapsevanemad, lapsed ise) suudaksid neid välja mõelda tuhandeid.
Loomulikult on kool ikka natike keerulisem kui siin toodud. Aga kõik see toimib (toimiks) sellegipoolest.

Minu tütar tuli kunagi kolmandas-neljandas klassis koju töölehega, kus oli igasugu lünkasid täitmiseks esimese eestikeelse kirjasõna kohta. Kui keegi haritlastest lugema juhtub, siis mis aastal ja kelle poolt anti välja esimene eestikeelne aabits? Kurat, kas keegi tõesti siis ei suuda välja mõelda, millal ja kuidas tekivad väikeses inimeses seosed? Alati ei peagi jura mahategemiseks midagi uut asemele pakkuma. Piisab arusaamast: kuule, see on siin küll liigne. Suurim huumor (kui see ei oleks nii kurb) oli kunstiõpetuse töövihik. Suur tühi lehekülg kirjaga: siia joonista õpetaja juhendamisel pilt. Niimoodi istuvad kondoritena küürus lastega täidetud koolipinkide ümber kirjastajad, ametnike ja nõustajate armeed. Sest ilma ei saa ju kuidagi. Lolliks ei taha ju keegi jääda. Või koolitamata. Ka õpetajad mitte. Surm elususele.

Liigsest spetsialiseerumisest olen juba kunagi heietanud. Universaalist saab alati vajadusel spetsialisti, vastupidi mitte nii hästi. Ka kutseharidusest ma rohkem praegu väga ei patra, kümmekonna aasta pärast pole sellest vaja üldse rääkida, sest kõik põhikooli lõpetanud mahuvad ilusasti gümnaasiumitesse ära, ilmselt ka ülikoolidesse. Lapsi lihtsalt nii vähe. Huvitav, kes siis heeringat kaaluma, generaatorit hooldama, laeva keevitama või sööki valmistama hakkab? Isegi Jaapanis ei puhasta kuivkemmerguid (ja neid on seal palju-palju) robotid, vaid ikka inimesed. (Ega robotite tegeminegi tänapäeval paljudele väga meelepärane ole). Ilmselt segab keevitajaks olemine, siibri tühjendamine või toidunõude pesemine Hemingwayst ja Salingerist rõõmu tundmast, võõrkeeli oskamast või kammermuusikat nautimast. Eriti loll oleks pärast kõike eelnevat arvestades hädaldama kukkuda, miks me välistööjõudu sisse ostame. Tegelikult pole Hiinalinn pole üldse paha, söögikohad on head ja odavad ning tänavad saaksid mahavisatud rämpsust kah ükskord puhtaks. Öelge aitäh indiatele-hiinadele, et seal on veel inimesi, kes soovivad teadusega tegeleda ja kleite-jalgrattaid kokku panna.

Üksmeelt haridusküsimustes pole muidugi kunagi olnud, isegi Kuurme ja Leesi ei suutnud ajaleheveergudel omavahel ühist keelt leida, kas tuupida kah või mitte. Mis siis veel väiksema kaliibri ja tarkuspagasiga meestest-naistest rääkida. Üksmeel (vat tõesti selline, kus õpetajad, ametnikud, poliitikud, koolijuhid, lapsevanemad ja lapsedki ühel meelel on) saavutatakse ainult selles, et midagi on hariduses jälle halvasti välja kukkunud. Lõpuks viimases hädas võetakse argumendiks appi „see on vaimu ja võimu vaheline võitlus.....“ ja muud sellist läbi solvumispisarate „ise oled loll“ tüüpi lauseid. Või siis jälle, et õpetaja räägib ainult siis kui asjatundja (?) pissib. Asju püütakse rüütada lennukamalistesse fraasidesse ja anda eesmärkidele kõrgemaid dimensioone. Ehk on asi ikka lihtsamates asjades kui täditiiukuurmelikust heietustest või härratoivomaimetsalikust (mis, tõsi küll, juba ammu unustatud, kiirelt käib ikka küll) aplombist välja lugeda võib? Äkki on näiteks noort verd ikka liiga vähe? Lõputu ring: noored ei tule, sest vanad on ees; vanad ei saa ära minna, sest noori ei tule. Jällegi: ka pedagoogidel pole klassi ees huvitav. Pole muutuvaid koormusi, liikumisi, vaheldusrikkust. Puudub õppeaine kui sellise vastupanu (referaadi tegemine wikipedia-copy-paste meetodil ei ole mingi vastupanu). Mis kasu on ühest-kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas, kui laps iga päev kuus-seitse tundi pingis kössitab? Kus meil siis see läbi käte mõtlemise-tegemise vajadus a la Johannes Käis on? Kunagi oli nõukogude riigis pitekantropuse arusaam, et mutritreimine on väärtuslikum kui ooperilaulmine. Nüüd vastassuunda: loovus (no human being ikkagi) on see, kus käsi ega mõttejõudu üldse vaja pole. Pehmed väärtused ja ainult. Loodusteadustele on vastakaid hinnanguid: kas peaksid ainuvalitsema ka maailmatunnetusel (mida rohkem seda rõhutada, seda rohkem kasvab vastukaaluks roosa-kollane makulatuur raamatupoodides) või siis juba lootusetult out ja suisa inimväärikust alavääristavad. Netilehtedel vohab pagan-teab-mis-teadmiste-virrvarr. Maailma mureprobleemidele tähelepanu juhtivad artiklite ja netifoorumite sisu on tehtud lugemiseks debiilsetele. Nagu valimisreklaamid. Kutsekooli läheb ainult see, kes tõesti mujale ei kõlba, kõlab üks Eesti haridusaksioome. Huvitav on see, et isegi üks ja seesama pedagoog võib kutsekoolis tunde andes igavam ja pealiskaudsem olla kui mõnes gümnaasiumis.

Selle kohta oli üks jutt Moskva lukksepp N.-st, kes hommikul läheb paneelmajast tööle. Trepikojas on pirn puruks löödud. Krohv ja värv maas. Lifti on roojatud. Tänav on üleskaevatud, juba mitu nädalat, üle kraavi tuleb poris ronida. Tramm on täistuubitud. Tehasehoone on räämas. Suitsunurgas on konisid täis kilukarp. Söökla haiseb. Peldikus tuleb ronida prill-lauale. Ja ta läheb tööpingi taha ja toodab kõigest väest praaki, sest mis kuradi pärast ses sitas....Miks me anname lukksepp N-dele kasvada meie hariduses? Hakkaksime peale sellest, et väldiksime räämas olemist. Siin pole vaja erilist metoodikat, inimestetundmist, isegi erilist tarkust mitte. Kutsekoolid (muud koolid kah), värvige oma seinad ära! Kas või graffitiga, kui muuks raha pole. (ma arvan, et soovijaid oleks ikka). Kas keegi pole tõesti näinud kunagi vaest, aga tarka inimest kehvas, aga ilusas kodus?

Igatahes selge on, et kui laps kodus meeleheitlikult meenutab õpetaja lauseehitust, kui ta Vana-Kreeka perioode esitas, siis on elusast õppimisest asi kaugel. Olgugi, et nii Põhjasõja kui Kreeka-Pärsia sõdade daatumid on peas, arvatakse ikkagi neid toimuvat enam-vähem samal ajal. Ei suudeta ära imestada (muud moodi kui pähetuupimise teel), miks arv astmes null on üks. Sest puudub elementaarseimgi seoste nägemise oskus. Ollakse kindel, et vähim aineosake on elektron ja sarnaneb see sellise tillukese plastmassist kerakesega, mis hirmsa kiirusega ümber tuuma kihutab, umbes nagu maakera kosmoses. Samuti, et ekvaatoril on soojem selle pärast, et ekvaator on Päikesele lähemal kui poolused.

Võiks öelda, et koolihariduse omandamine on alati pool sajandikest hetkeseisust maas (võib-olla sajand, võib-olla paar aastakümmet?). Seda saab näha nii kohustusliku kirjanduse koostamisel, füüsikas, ajaloos. Samuti kipub ajast maha jääma stampettekujutus õpetajast: vaoshoitud ja raamides, väheke igavavõitu. Nii on olnud vist alati? Mis sinna ikka teha. Erandeid on loomulikult palju-palju, seda meeldivamaid. Asjad kulgevad hästi ainult siis, kui neid tehakse pühendumusega ja samas kerge naljaga pooleks. Seda viimast võiks haridusteemades natikene rohkem olla.
Kool pole laste koht, kirjutab Bel Kaufmann. „Ma lihtsan avan teie pead ja kallan tarkuse sinna sisse,“ ütleb Pan Kleks. Head kooliraamatud mõlemad. Pessimism ja samas edasipüüdlikkus. Mõlemad pulliga pooleks. Ega see polegi nii halb kooslus. Parem igatahes kui optimism ja soig. Ja ikka trenni, tenni! Kui kõik punnivad, saab igavast asjast kah vajaliku kätte.

Lõpunäiteks sobiks jälle see kehaline kasvatus väga hästi. Mis selle eesmärk on? Terve ja tugev inimene. Aga mida arvate, kellele seda rohkem vaja oleks, skolioosi põdevale nohikule või kooli meistrile keskmaajooksus?

Elusad rakud

Üks vana vene mõistujutt.


Elasid kaks talumeest. Ühel õnnestus kõik- vili lokkas ja kari kasvas. Teisel polnud suurt midagi- lõikas veidi rohkem kui külvas ja loomad virelesid. Tööd rügasid justkui võrdselt.

Tekkis kadedus naabri vastu, kadus töölust. Talumees vedeles terve talve ahju peal ja mõtiskles, miks temal kehvem järg. Lõpuks ei pidanud vastu, surus vimma alla ja läks eduka naabri käest nõu küsima.

„No mis siin keerulist,“ ütleb naaber, „kogu minu saladus on siin,“ ja näitab oma käsi.
Kehv naaber vaatab, aga ei näe midagi.
„Siin pole midagi näha.“
„Kuidas pole, vaata tähelepanelikumalt,“ ütleb jõukas talumees ja näitab rakke peopesas.
„Kah asi,“ solvub naaber lõplikult. „Lollitad ainult. Rakud on ju minul kah.“

Vaatab oma käsi, aga kuna ta oli terve talve ahjul vedelenud, olid rakud kadunud.......

Vot võta siis kinni :-)